PÖFFi BALTI PROGRAMM 2023

INDREK HARLGA

Tänavuse PÖFFi Balti võistlusprogrammis osales 17 filmi, mille kõigi äravaatamine oleks olnud parajalt raske logistiline harjutus, seega käsitlen ma alljärgnevalt 14 filmi. Eelmistel Balti matšidel on just Leedu toonud välja kõige kõvemad ja igatpidi maailmaklassi linateosed, sedapuhku leedulastel aga justkui päris sensatsioonilist hitti ei olnud. Küllap sellepärast olid nad appi võtnud võõrleegionäri, enamiku tunnuste järgi ehtsa Poola filmi „Chłopi”, mida Leedu kunstnikud on aidanud üle värvida, aga mis muidu on poola keeles, poolakate tehtud ja toodetud, näideldud ja filmitud. Ka Läti võistlussärgis starti tulnud „Shidniy front” osutub lähemal vaatlusel ukrainlaste tehtud filmiks Ukrainast, milles Lätil on ebamäärane kaastootja roll. Samamoodi võiks ju näiteks „Savvusanna sõsarad” esindada mõnel festivalil Prantsusmaa filmikunsti. Kahjuks ei jõudnud ma vaadata ka Leedu filmi „The Writer”, millele PÖFFi kataloog andis teemamääratluseks märksõna LGBTQ, mis oli ju kogenud ja vastutustundlikule žüriiliikmele selge signaal võidufilmi kandidaadist. PÖFFi žürii otsustas siiski teistmoodi, aga millisele järeldusele jõudis minu ainuisikuline — erapooletu, rahvustunnustest sõltumatu, positivistlik — žürii, sellest nüüd allpool juttu tulebki.

Võistlus oli üldiselt tihe ja tasavägine. Tuleb kiita Eesti strateegilist kavalust, kes, ilmselt olles teadlik, et vastastel trumpe ei ole, üritas lüüa kindla peale ja pani välja ühe juba rahvusvaheliselt auhinnatud dokfilmi ja viimaste aastate ühe kõvema mängufilmi „Taevatrepp”. Selguse mõttes on järgnevast edetabelist välja jäetud kaastootjate riikide nimed ja on märgitud ainult, millist leeri antud film alustas.

 

14. „Taurins sen.”, Läti, lavastaja Alexander Hahn

Balti programmi kõige kehvema filmi tiitli pälvib lätlaste hübriidkomöödia, mille puhul tahaks küsida, et miks see film tehti, mida lavastaja ja stsenarist Alexander Hahn tahtis sellega öelda. Siin on mõnevõrra nalja, aga kokkuvõttes on see film liiga ebamäärane ja konarlik ja kuidagi tarbetu. Vormilt on see üsna kummaline segu, mis kommunikeerib oma narratiivi vahepeal nagu koduvideotega ja siis jälle justkui valvekaamera võtetega ja ligi poolt filmi saadab ühe peategelase voice-over. See peategelane on vanaldane ja haige Talivaldis, kes elab Riias korteris ja on kutsunud koju oma poja Gunarsi, kes muidu töötab Pariisis koerajalutajana. Talivaldis vajab hooldamist. Gunars siis hoolitseb Talivaldise eest ja üritab samas seda tööd kellegi teise kaela sokutada, et välismaale tagasi minna, ja samal ajal talle tõestada, et ta ei ole mingi luuser. Vahepeal nad nagelevad omavahel ja seal on veidi koomilist sekeldamist. Saab näiteks teada, mida lätlased hommikueineks söövad ja et Riias saab Eesti televisiooni näha. Kokkuvõttes on see film aga ikkagi üks paras jamps, millel jääb palju puudu, et olla nii-öelda rahvakomöödia või sarkastiline sotsiaalsete kommentaaridega mitmekihiline tragikomöödia.

 

13. „Tume paradiis”, Eesti, lavastaja Triin Ruumet

PÖFFi kataloog nimetab seda psühhotrilleriks ja veebisait lisab, et Triin Ruumet on üks huvitavamaid eesti noori lavastajaid. See on tähendusrikas määratlus, sest järelikult on meil siis ka ebahuvitavaid ja lihtsalt huvitavaid noori lavastajaid. Psühhotriller kõlab samuti võimsalt. Paraku platseerub see film altpoolt teisele kohale ja peamiselt stsenaariumi tõttu. Lavastustehniliselt on siin üldiselt kõik korras — on aru saada, mida näidatakse, kaamerasse jääb tegevus, mis annab toimuvast selge ülevaate, montaaž on täpne, tarbetut uimerdamist ja kinematograafilist eneseimetlust ei ole. Ruumet teab hästi, et normaalsus filmi ei sobi, ja rohkelt stseene on visuaalselt erksad, meeldejäävad ja originaalsed, on kasutatud mitmeid pilkupüüdvaid atribuute ja interjööre. Paraku aga on see film surnult sündinud, selles puudub vajalik dramaturgia, ei ole lugu.

Jah, alati ei pea filmis olema lugu, film võib hea olla mitut moodi, aga antud juhul on loo puudumine, ka käivitava sündmuse ja tegelasi tutvustavate taustalugude puudumine filmile saatuslik — on puudu lihtsalt materjal, millest filmi teha. Ma muidugi ei tea, ja ei ole ka tähtis, kas selle põhjuseks on see, et filmil on kolm stsenaristi ja kõik on tahtnud seda erinevatele radadele käänata, kas on siin olnud mingid kommunikatsioonihäired või lihtsalt ei õnnestunud üles filmida seda, mis algselt oli plaanis. Tulemuseks on paraku selline film, kus meil ei õnnestu tegelastega suhelda ja küsida neilt, miks sa seda teed, mida sa praegu teed.

Me näeme kahte selgelt enesehävituslikule kursile asunud noort inimest, Karmenit ja tema poolvenda Viktorit, kelle isa — kes on olnud selline cool vana, rikkur ja mootorrattur — on filmi alguses surnud. Karmen on elanud isa sponsorlusel, nüüd on sellel lõpp, talle jääb ainult isa antud Mercedes, edaspidi peab ta ise hakkama saama. Tema ema alustab oma kallimaga uut elu ja teatab, et isa võlgade katteks tuleb muu vara maha müüa ja päranduseks ei jää midagi. Karmen harrastab hedonistlikku ja narkootilist elu — mida ta enne isa surma tegi, seda me päriselt teada ei saa. Ta võiks lõpetada kooli ja minna tööle, aga ta ei tee seda, ta peaks lollaka Mercedese maha müüma, ta ei tee ka seda. Ta peaks ennast aitama, aga ta ise on enda kõige suurem vaenlane, sest mingit muud jõudu, mis talle vastu töötab, ei ole. Ta ilmselt igatseb normaalset elu — armastust, kodu ja perekonda —, aga ta ei tee selleks midagi, ja kui me küsime miks, siis ta ei vasta. Ta käitub nõmedalt ja meil on raske temaga kaasas püsida ja temast aru saada. Ta läheb tihti närvi ja ropendab labaselt — mis on selge stsenaarne puudujääk. Ropendav naisterahvas ei ole sümpaatne ja tekib küsimus, miks talle veidi teravmeelsemat teksti välja ei mõeldud. Peategelane, keda miski ei huvita, ei ärata huvi.

Karmeni poolvend Viktor on ilmselt autistlik ja kliiniliste probleemidega. Ta nõutab isa pärandist endale mootorratturi vesti ja paar tuhat eurot ja tahab saada sama lahedaks tegelaseks, kui tema isa oli. Eks üksjagu arusaamatu on see stseen, kus isa matuste aaftekal kutsub sõbrantsidega tšilliv Karmen Viktori mullivanni, topib ta mingit narkot täis ja siis tätoveerib talle näkku mingeid rõvedusi. Kas see episood on määrav, et Viktorist saab kuritegelik maniakk, jääb selgusetuks. See vest mõjub Viktorile umbes nagu mask Jim Carreyle, teeb temast uue inimese, ainult tema edasine liin toimub justkui mingis alternatiivses anarhilises maailmas. Tema kuritegelik tee saab alguse mootorratta röövimisest, kui ta lööb selle omanikule raske peahaava, ta mõrvab tunnistajate juuresolekul kohaliku motogängi pealiku, ta ähvardab vallavanema kastreerida — jällegi tunnistajate juuresolekul —, kui too ei kirjuta alla juriidiliselt tühisele dokumendile, millega motogängile antakse vallas üks hoone. Meile teada olevas reaalsuses istuks Viktor juba ammu vangimajas, selle filmi arbitraarses reaalsuses ei juhtu temaga midagi, motogäng lihtsalt lambapäiselt järgneb talle, tunnistab haiglase psühhopaadi oma uueks pealikuks ja riskib in corpore kinni minna. Mis on selle filmi lõpuosa tähendus ja mõte, kui Viktor poeb oma õe voodisse ja ähvardab ta ära tappa, ja siis see, kui nad isa maja vist põlema panevad ja musitama hakkavad, jääb stsenaristide südametunnistusele. Nii et ei, see ei ole mingi tarantinolik hälvikute kättemaksu lugu ühiskonnale ega ka vist mitte uue põlvkonna protestilugu, sest tegelikult lugu ju ei ole ja me ei tea, kuhu me jõudnud oleme, kui film läbi saab. Juhan Ulfsak aga teenib Balti programmi kõige parema meeskõrval­osa auhinna. Tema roll ei ole mahukas ja teksti ei ole palju, aga see on hea näide, kuidas ebamääraselt kirjutatud rollist võib meister võtta maksimumi ja saada suuremaks kui peategelased.

„Tume paradiis”, 2023. Režissöör Triin Ruumet.

 

12. „Savvusanna sõsarad”, Eesti, lavastaja Anna Hints

Selle dokfilmi raamistik on iseenesest päris hästi välja mõeldud. Lõuna-Eesti, suitsusaun, meie rahvaluule ja kombestik, meie pärimuslik saunamaagia, saun ehk koht, kus elu algab ja lõpeb, saunaga seotud puhastusrituaalid, sõnad ja sõnumised, sauna tähtsus eestlasele, tunnetusväli, sauna usk, võim ja jõud. See on tugev ja rohkesti võimalusi pakkuv raamistik, millele annab palju üles ehitada, aga kriitika meetod ei saa olla selline, et öelda, milline film see oleks pidanud olema. Ma lihtsalt näen siin filmi, millel on nutikas dispositsioon, aga mille sisu on tühi ja igav, mis ei kasuta ära oma võimalusi.

Kuskil Lõuna-Eestis on suitsusaun, milles käib üks noorte naisterahvaste saunakogudus, ja nad peavad seal üksteisele pikemaid monolooge oma elust. Palju huvitavamad nende naisterahvaste juttudest on ühe kaadri taha jääva vanamemme lühikesed meenutused, näiteks et vanasti arvati, et surnu hing käib nelikümmend päeva kodu. Higine, aurune ja suitsune kinematograafia on küll ilus, aga kui filmi keskmes on tekst, mis ei kanna, ei päästa ka kinematograafia suurt midagi. Jutt, mida naisterahvad räägivad — ja ilmselt ei ole see päris spontaanne —, on poliitiliselt üsna laetud ehk tabab ajastu närvi, ütleksid mõned, aga kõlab nagu mõne kahesajataja suust ja eks seda võib iseloomustada mitmesuguste moodsa aja märksõnadega. Eestlased saavad enda kohta teada, et meil juba vanasti mehed peksid oma naisi, et meil on ühiskond, kus naisi peetakse sünnitamisressursiks ja ei millekski muuks ja siis veel vägistatakse ka hirmsat moodi. Jututeemade valdkond on üsna piiratud ja eks me pea kõik olema rõõmsad, et Eesti kohta saadetakse maailmale selline sõnum, et see on üks metsik maa, naised peavad üksinda kuskil võsa vahel saunas käima ja mehed aina peksavad ja vägistavad ja on naistele kui alamale klassile peale pannud miskid ühiskondlikud ootused. Me teame hästi, et nii see ju tegelikult ei ole. Olgu peale, igal kunstnikul on õigus laadida oma teos ükskõik millise ideoloogiaga, aga „Savvusanna” peamine häda on selles, et see on igav ja tüütu, sest midagi tarka, teravmeelset, seoserikast või mõtteid ergutavat nendel naisterahvastel rääkida ei ole.

„Savvusanna sõsarad”, 2023. Režissöör Anna Hints.

 

11. „Jäätee veerel”, Eesti, lavastaja Arko Okk

Vaikse kulgemisega dokfilm Noarootsi ja Prangli jääteest, ja peab vist ütlema, et liiga vaikne, sest ka pingutades on keeruline kuulda, mida see täpsemalt räägib. See on mediteeriv film, milles on oma võlu, sest ta ei topi sulle oma probleemiasetust kaela, ei agiteeri kui-dagi, aga mida ta siis täpsemalt teeb, ei ole kerge määrata. Film algab ja lõpeb väljamõeldud tsitaatidega Massalia meresõitjalt Pytheaselt, kes teatavasti on ühe Eestiga seotud kõige kuulsama vandenõuteooria peategelane. Pytheas nägi ju tardunud merd ja arvas, et siin maailm lõpeb, kas ta aga ka tegelikult Väinamere äärde jõudis, ei saa me kunagi teada. Minu žürii kiidab igasugused mõttemängud heaks, aga tõdeb ka, et Pythease pookimine siia on liialt meelevaldne ning et see film ei suuda päriselt kohale toimetada seda jää ja jäätumise sümbolismi ja tähendusvälja, mis tekstina seda internetis imperatiivse otsusena saadab. Näiteks teab juba ka eestikeelne Vikipeedia, et see film üheselt „peegeldab inimeste soovi olla õnnelik kiiresti muutuvas maailmas, isegi kui see maailm on purunemas nagu kevadine jää, ning vaatleb Eesti rannarahva elu jäätee veerel Kreeka rännumehe Pythease silmade läbi 23 sajandit pärast tema külaskäiku aestide maale”. See on pigem soovmõtlemine või siis ebaõnnestunud eelhäälestamine ja on liiga palju tahta, et vaataja ise selle filmist välja loeb, rääkimata sellest, et aestidest ei teadnud Pytheas midagi. Kindlasti lisab „Jäätee veerel” mingi mõõtme rannarahva maailma kajastamisse eesti filmiloos, aga oma ülesehituses takerdub ta iseenda otsa ja ei leia selget fookust. Näiteks väga toredad ja huvitavad on jäätee valvuri, vana Jaanuse mõtisklused, kuid nad lahustuvad mingisse üldisesse sihitusse, jäävad liialt taustale. Jaanusel oleks kindlasti rohkem põnevat olnud rääkida ja päris peategelaseks ta ei muutu.

„Jäätee veerel”, 2023. Režissöör Arko Okk.

 

 

10. „Minu vabadus” („Mana Brīvība”), Läti, lavastaja Ilze Kunga-Melgaile

Film Läti lähiajaloost ja vabadusvõitlusest, ajast, mida me kõik hästi mäletame. Selle loo peategelase Alicija prototüüp on prominentne poliitiline figuur Ita Kozakeviča, poola päritolu Läti vabadusvõitleja. Alicija on noorepoolne haritlane, kes jõuab poliitikasse läbi Rahvarinde. Algselt esindab ta Poola vähemuse häält ja astub välja venestamise vastu. Kui ta otsustab kandideerida Ülemnõukogusse, saab ta anonüümkirja, et tema abikaasa on KGB koputaja. Kõrvuti poliitilise liiniga kulgeb tema eraelu vaatlemine, mille keskmes on suhe kolleegist austajaga, kes, nagu selgub, on kirjutanud ka selle anonüümkirja. PÖFFi kataloog lubab, et Alicijast saab KGB jälgimise peamine sihtmärk, aga midagi sellist filmis tegelikult ei ole.

„Minu vabadus” on kindlasti sümpaatne film, mille algidee tundub tugev, aga mille stsenaarium ei mängi ennast päriselt välja ja jääb mitme süžeeliini ja žanri vahele rippuma. Siin on koos suhtedraama, poliitilise põneviku algmed ja eepilis-dokumentaalne ajalooline biograafiafilm, aga lavastajal, kelle jaoks see on debüütfilm, ja stsenaristidel justkui napib meelekindlust rõhuasetuste väljapidamisel ja keskendumisel dramaturgiliselt kandvamale liinile. Filmis on puudutatud mitmeid teemasid: reetmine, eneseohverdus, hirm, vastutustunne, murranguliste aegade paine, aga need ei ole väga sidusalt ühte narratiivi põimitud. Kohati tekib tunne, et kui just läks põnevaks, sündmustikku tekkis intriig või ootamatu pööre, tõttavad stsenaristid aega maha võtma ja pingeid leevendama ja toovad sisse mingi lüürilise vahepala. Võib-olla Läti publiku jaoks töötab see film teistmoodi ja tugevamalt. Kiita tuleb aga igal juhul seda kaheksakümnendate dekoori, kostüüme ja soenguid, rahanappust on päris osavalt varjutatud.

 

9. „Jultunud” („Bezkaunīgie”), Läti, lavastaja Aiks Karapetjans

„Bezkaunīgie” on võistlusprogrammi kõige mõistatuslikum film. Minu žürii jätab tähelepanuta, et Karapetjansi tutvustati PÖFFil kui olulist läti õudusemeistrit ja filmi saadab kataloogis määratlus „õudusfilm”. Žürii keskendub sellele, mida ta nägi, mitte sellele, mida ta kuulis või luges. Žanriõudukas „Bezkaunīgie” kindlasti ei ole, heal juhul annab sellest kokku lõigata õuduselähedase treileri, aga päris asjaks filmis ei lähe. Pigem võiks seda määratleda kui post-horrorit, see tähendab, et autor — ja see on kindlasti autorifilm — on küll sellisest žanrist teadlik, ta peab seda meeles, puudutab seda, vihjab justkui korraks „Ghostbustersile”, mis oli juba ise õuduse paroodia, mängib natuke „Suspiriaga”, aga läheb siit kaugele edasi, eemale ja jõuab kuhugi psühholoogilis-filosoofilisse sümbolismi. Filmi lähtestus — kasutame siin nalja pärast seda perversset sõna — on samuti klassikalise õuduka lähedane. Perekond kolib päranduseks saadud, kaugel metsade vahel asuvasse gootilikku häärberisse ja hakkab seal kogema kõhedat fenomeni. Lugematutes žanrifilmides on need surnute vaimud, selles filmis aga — kahjuks, pean ma millegipärast lisama — ei kummita, vaid see maja on infesteeritud putukate poolt. Entomoloogia ei ole žürii kõige tugevam külg, nii et jätame need lähemalt määratlemata, kuigi tundus, et enamik neist on mardikad. Neid poeb tasapisi välja igast august, neid saab üha rohkem ja rohkem, nad trügivad söögitaldrikutele, kõrvadest ajudesse ja hakkavad tegelaste psüühika peale. Niigi juba üsna mõrane suhe abikaasade Ēriksi ja  Helēna vahel pingestub veel rohkem, teismeline poeg arendab endas teatava surmafetiši ja muutub transvestiidiks, mudilasest tütar aga entofiiliks. Ēriks korraldab puhastusrituaali, siis eksortsismi, stseeni, mis tuleb tuttav ette filmist „Ghostbusters”, aga sellest muutuvad asjad aina hullemaks, sest nende tütar kaob kuhugi. Kummaline seik, aga selles filmis on üks umbes 96% kattuv episood Triin Ruumeti „Tumeda paradiisiga” (võimalik, et mõlemad lavastajad tsiteerivad siin kedagi kolmandat) — peategelane lööb köögis vanaemale/abikaasale noa kõrri ja haavast purskab räme verejuga, ning pärast vaataja šokki selgub, et tegelane kujutas seda endale ainult ette. Kõige mõistatuslikum on filmi lõpp, kus me saame teada, et võib-olla oli kõik see tegelas(t)e pettekujutelm, mis tekkis süütundest vanema tütre enesetapu pärast, millest meid informeeritakse alles filmi keskel. Aga loo tõlgendamise filosoofiline võti antakse meile päris alguses, liiga alguses, enigmaatilise tekstina, mida siis on raske konteksti panna, õigupoolest peaks vaataja märkmeid tegema, et loo algus ja ots kokku viia. Tehniliselt kindlasti meisterlik film, mis noogutab horrori poole, kummardab aga sügavalt sümbolistlikule arthouse’ile ja mille kohta vist öeldakse, et omadele võõras ja võõrastele oma.

 

8. „Aeglaselt” („Tu man nieko neprimeni”), Leedu, lavastaja Marija Kavtaradze

Ja me jõuame aina paremate filmide juurde. See on nüüd üks Leedu uut moodi vaade klassikalisele žanrile, mida vist nimetatakse histoire d’amour’iks. Noored, kes siin filmis kokku saavad, on tantsijatar Elene ja viipekeeletõlk Dovydas. Elena on seni harrastanud üsna promiskuiteetset eluviisi ja Dovydas on aseksuaalne, kusjuures Dovydas on see, kes selle suhte algatab ja teatab juba esimese võimaluse tekkimisel — mis tuleb päris kiiresti —, et teda seksuaalne vahekord tegelikult ei huvita. See on põnev dramaturgiline harjutus või väljakutse ja lavastaja, kes on selle filmi ka kirjutanud, kannab selle võimekalt välja. See lugu on kirjutatud hästi, tugevate, dramaturgiliselt kandvate reljeefsete stseenidega — žürii jätab muidugi tähelepanuta asjaolu, et „Flashdance” on tema ammune guilty pleasure — ja näitab mõjuvalt ühte võimatuse võimalikkust, põimides sellesse kõik klassikalise armastusloo teemad. Film on üles võetud rahulikult ja loomulikult, ilma tarbetute rõhutusteta ja balansseerib parajalt melodraama ja arthouse’i vahepeal, sobides mõlema publikule.

 

7. „Kõik saab korda” („Viss būs labi!), Läti, lavastaja Stanislavs Tokalovs

Noor kineast Tokalovs on teinud selle dokumentaali omaenese perekonnast, me näeme peresisest konflikti lavastaja ema ja isa vahel ja konflikti ümbritseva reaalsusega, mis aastate jooksul aina kuhtub. Ema Irina, kes on igati asjalik ja meeldiv inimene ja osav psühholoog, hoiab seda perekonda justkui ikka veel nõukogudeaegse kultusliku eetose kütkes, mis eirab ennastsalgavalt ühiskondlikke, ajaloolisi ja poliitilisi realiteete. Film vaatleb nelja aasta jooksul kahte selle kultuse liturgilist apogeed, vana-aastaõhtut Kremli kellade, šampuse ja rosoljega ning vanaema Ina — kes on Teise maailmasõja veteran — osalemist 9. mai tähistamisel Riia linnas Läti Vabariigis. See vene perekond justkui elab ajast ja ruumist väljas või siis üritab elada nii, nagu Venemaal elatakse, kaamera jälgib neutraalse hämminguga, kuidas kogunetakse vaatama Putini kõnet aastavahetusel ja ehitakse vanaema 9. mai protsessiooniks. Kui Läti võimud 9. mai tähistamist aasta-aastalt piiravad ja võimalused vaenulikku ideoloogiat pühitseda kahanevad, on Irina jahmunud ja pahane, ta ei suuda mõista, ta ei püüagi mõista. Vanaema, kelle hagiograaf Irina on, ei mäleta enam kõrge ea tõttu hästi, aga oma usulisi kohustusi täidab ta usinalt. Taamal näeme me Irina pidevaid naginaid oma abikaasa Rauliga, kes on pärit Kuubast ja kes vist ei jaksa enam neid kohustuslikke rituaale kaasa teha ning hakkab kaotama oma usku. Film lõpeb uudisega, et Venemaa on tunginud kallale Ukrainale, ja see lööb Irina maailmapildi ilmselt väga segamimi.

See omalaadne perekonnakroonika on üsna rabav, üsna uskumatult aus ja olulise sisuga Balti programmi kontekstis.

 

6. „Viimane reliikvia”, Eesti, lavastaja Marianna Kaat

See on samuti pealtnäha lugu Vene teemal ja kõige kummalisem selle dokfilmi juures on see, kuidas seda oli võimalik üldse filmida. Lugu toimub Jekaterinburgis, linnas, kus mõrvati Romanovite keisriperekond ja kus kunagi askeldas parteiboss Jeltsin, ja me näeme, kui sassis ja vastuoluline on seal ideoloogia. Film vaatleb kohalike opositsionääride ehk siis tänapäeva dissidentide tegutsemist, kelle seas on nii tulihingelisi kommunistlikke noori, kes usuvad, et Venemaa on kapitalistidele maha müüdud, kui ka põhimõttelisi Putini režiimi vastaseid. Linnas on Lenini rajoon ja Lenini kuju, aga samal ajal kasvatatakse kadette Vene impeeriumi ohvitseride vaimus ja toimuvad Romanovitele pühendatud raskejõustiku võistlused. Riigivõim kiusab neid opositsionääre igati taga, põhimõtte pärast, jonni pärast, sellepärast, et süsteem nõuab seda. Kohtusaalis mõistetakse iga jabura üleastumise eest — näiteks selle eest, et Kataloonia toetuseks korraldatud miitingul kandis keegi teemasse mittepuutuvat võimukriitilist loosungit — paar tuhat rubla trahvi ja kalasilmadega kohtunik üritab teha nägu, et see ei ole poliitiline protsess ja kõik käib seaduse järgi ja seaduse pärast. Me oleme nende inimestega koos päris pikalt, näeme nende pereelu ja omavahelisi vaidlusi, aga ega nad vist enam väga looda ja teavad hästi, et nende maa on tagasi pöördunud veel julmema režiimi juurde, kui oli NSVL. Jällegi, film on tehtud enne sõda Ukrainas, kui režiimi kuritegelik olemus oli ehk rohkem varjatud, ja nüüd on ta võib-olla oma kaalu kaotanud. Samas on ta kindlasti päevakajaline ja miks mitte mõelda ka nii, et see on üleskutse peeglisse vaadata  ja küsida,  milline on riigi esimene samm, kui ta totalitarismi pöörab — kas see ei või mitte alata just kohtusaalist, kus tehakse riigile vajalikke otsuseid, ilma et sinna peaks isegi ette helistama?

„Viimane reliikvia”, 2023. Režissöör Marianna Kaat.

 

5. „Jõulupuu elu ja surm” (Kalėdų eglutės gyvenimas ir mirtis), Leedu, lavastaja Artūras Jevdokimovas

Sotsiaalse kommentaari, sõnumi või aktuaalsuse koha pealt ei ole see dokfilm ehk nii ergas kui mitmed muud meie programmis, aga see võtab ette üllatava ja huvitava ainese ja käsitleb seda peensusteni ja meisterlikult. Selgub, et suurem osa Euroopa jõulukuuskesid kasvatatakse Taanis, ja kasvatatakse seemnest, mis jõuab sinna Gruusiast. Õigupoolest ei ole see eesti keeles isegi „kuusk”, vaid „Kaukaasia nulg”. Kunagi üheksakümnendatel sõitis üks ettevõtlik Taani abielupaar ringi Kaukaasia kandis ja sõlmis ühes Gruusia külas lepingu, mis peab tänaseni. Selle küla noormehed ronivad kõrgete kuuskede ehk siis nulgude otsa, korjavad käbisid, mis pannakse veoautodesse ja läkitatakse Taanisse, kus neist siis jõulude jaoks sobiva pikkusega puud kasvatatakse ja maha lõigatakse. Sellesse üldnarratiivi mahub mitmeid mikrolugusid nende inimeste elust, kes selles äris tegevad on, alates omanikest kuni leedulannani, kes Stihliga nulgusid maha saeb. Me oleme pikemalt selles Gruusia külakeses ja kuuleme, et nii mõnedki noored mehed on puude otsast surnuks kukkunud ja et taanlased on sinna kõvasti investeerinud, küla heaoluks ja arenguks. Selle filmi peamine tugevus on tema haare, seda on filmitud Gruusia metsade vahel ja Taani villas. Üsnagi kõrvalisena tunduvast teemast on lavastaja välja võtnud maksimumi, näidanud päris elu ja päris inimesi, seda, millega nad tegelevad, millised nad on.

 

4. „Sülita mulle näkku”, Eesti, lavastaja Manfred Vainokivi

Eesti mokumentalistika suurmeister paneb siit PÖFFilt põue järjekordse kõige parema dokfilmi auhinna, juhul kui see ikka on dokfilm, aga ütleme siis — mittemängufilmi auhinna. Kõikidest teistest sama kategooria teostest on see kõige tundeküllasem, saab mitu korda südamest naerda, aga tegelikult on see väga traagiline lugu. Kaks vanaldast filmimeest Edvard Oja ja Kristjan Svirgsden räägivad, võtavad viina, vaidlevad ja aasivad, tänapäeval ja kaksteist aastat tagasi. Erinevalt suitsusaunapiigadest, kellel millestki suurt rääkida ei ole, on nende jutt sisutihe ja tähendusrikas, ehkki pealtnäha suvaline loba. See tekst kannab, sest siin on vaimukusi, teravmeelsust, irooniat, see on kohati lausa nii hea, nagu oleks see ette kirjutatud — mida see loomulikult ei ole. Vainokivi kaameraga väga ei mängi, hoiab seda paigal ja tabab mõne huvitava detaili, aga rohkem ta kuulab ja tal on hea tunnetus, et ära tabada tugev ja sisukas tekst.

Svirgsden, Oja ja vahel ka Vainokivi tegelevad pealispinnal kultuurivaatlusega. Ei entsüklopeedia ega „101 Eesti filmi” taha nende isikuid ega loomingut eriti tunnistada ja nüüd, kui tervis on mõlemal kehvapoolne — see ei ole sugugi esimene film Oja saatusest —, nad siis vaidlevad, et kes on kõvemaid filme teinud või üldse millegi tähtsaga hakkama saanud. Aga pealispinnalt sügavamal on mure kunstielu etableerumise ja korporatiivsuse pärast. Nende elutöö on vajumas unustusse, võib-olla tõesti ei ole nad tootnud kassahitte ja klassikat, aga Svirgsden näib olevat hämmeldunud, et tema „Roheline Kunda”, mida näidati 128 riigis, ja töö Deutsche Welles ei ole toonud talle muud äramärkimist „101 Eesti filmis” kui „Edvard Oja pitsivend”. Mitmeid kordi on ta raha taotlenud, et teha portreefilm Jüri Arrakust, aga rahajagajad leidsid, et seda ei ole tarvis. Nüüd ta siis läheb Edvardile vanadekodusse külla, vaatab, kuidas too elab seal ülimas viletsuses, saadab teda viinapoodi, aga ikka nad veel nägelevad ja kraaklevad, kes on suurem filmimees. Õieti võib vist öelda, et Vainokivi on nad mõlemad nüüd eesti filmiloosse jäädvustanud, isegi kui nende endi tehtud asjad on kriitikutel ära ununud.

„Sülita mulle näkku”, 2023. Režissöör Manfred Vainokivi.

 

3. „Proovilepanek” („Seima”), Leedu, lavastaja Ramūnas Cicėnas

Pronksmedalist Ramūnas Cicėnas on Leedus tuntud koomik ja see on tema esimene täispikk mängufilm ning tuleb tunnistada, et debüüdi kohta on see ülimalt tugev töö. Olemuselt on see film midagi sümbolistliku farsi laadset ja põhineb Laimonas Kinčiuse väga tugeval stsenaariumil, mistõttu žürii omistab talle Balti programmi eripreemia. Stiililt tuleks seda nimetada ka ensemble cast-filmiks, milline vajabki dramaturgiliselt kandvat stsenaariumi ja kus näitlejalt eeldatakse karakteri loomist ja karakteris püsimist — need kaks viimast asjaolu ehk eristavadki leedu filmikunsti nii oluliselt eesti omast. Kõik tegelased on siin veidi vildakad, kiiksuga, veidrikud ja peavad selle lõpuni välja, muidu see film ei töötaks.

On üks härrastemaja Leedus, kus elab aristokraatlik suguvõsa, ja seal on kombeks nii, et kui nooremal võsul on soov abielluda, toob ta oma väljavalitu perekonna ette ja ta katsutakse läbi — nähtub, et ka sõna otseses mõttes —, tehakse perekonnaliikmeks võtmise sobivustest. Nüüd toob tütar Milda, kelle eelmised peikad on äpardunud, oma uue kallima Raimundase proovilepanekule ja sellest kujuneb üks üpris pöörane päev: saab palju nalja, on seksi, tapmist ja tagaajamist. Stsenaarium seob kõik nüansid ja pealtnäha ebaolulised kõrvalepõiked üheks tervikuks, viimases kolmandikus on mitmed järsud pöörakud, mis suudavad vaatajat täiesti rabada.

Soovi korral võib muidugi selle härrastemaja asukate eluolu projitseerida ühiskonnale tervikuna, näha igasuguseid paralleele ja küllap see nii on ka mõeldud. Komöödia puhul läheb tõlkes kindlasti palju kaduma ja mingid viited on mitteleedulasele vaid aima­tavad. Ent eelkõige on see ansamblimäng ja uskumatult nutikas stsenaarium, mis ka välismaise vaataja kiirelt enda poolele võidavad.

„Proovilepanek”, 2023. Režissöör Ramūnas Cicėnas.

 

2. „Taevatrepp”, Eesti, lavastaja Mart Kivastik

Hargla on sellest filmist siin ajakirjas juba pikemalt kirjutanud ja tsiteerib siinkohal iseennast: sellel filmil on olemas oma väga tugev aura, mingi olemuslik varjatud identiteet, mis tekib teksti, muusika ja pildi sümbioosist, koosmõjust ja mille emotsionaalne laeng pahvatab hetkiti väga kõrgele. Selline aura saab tekkida siis, ja ainult siis, kui film on tehtud ühe autorimõttega, ja mitte kunagi siis, kui stuudiokorüfeed ja rahastajad ja muud tarkade klubid on stsenaariumi kümneid kordi üle silunud või kui lavastaja on eemalt võetud ambitsioonikas palgatööline, kes loo ainesega sidustuda ei suuda. „Taevatrepp” jõudis kinodesse selle aasta algupoolel, on kogunud viisakad vaatajanumbrid ja ülekaalukalt heakskiitvad arvustused. Filmi võistlusprogrammi lülitamine oli kindla peale minek, ja see, et festivali žürii otsustas teise teose kasuks, on seletatav sellega, et žüriid eelistavad alati kõige turvalisemat valikut, mida ei pea väga põhjendama ja mis on mõne auhinna juba saanud. Meie kontekstis on „Taevatrepp” ilmselt indie-film ja kindlasti autorifilm ning viimaste aastate mängufilmidest üks kõige paremaid. See on ühe keskealise meesterahva lugu, kellel on elus justkui kõik olemas ja kes ise vist päriselt ei teagi, kui väga ta on endas maha surunud, ära unustanud, tühiseks mõelnud kõik kire, mis temas noorusajal olemas oli. Aga on see siis metafüüsiline, spirituaalne, imaginaarne või stiilipuhas science fiction, mis aitab tal kanduda tagasi minevikku, esimeste teismeliseea seikluste juurde ja neid uuesti läbi elada, seda meile üheselt ei seletata ja ei ole ka tarvis. Me näeme tervet galeriid tegelasi Tartu seitsmekümnendates ja siis tänapäevas ja enamuses on nad kõik kuidagi viga saanud, kaotanud midagi olulist, kõik ei ole olnud edukad, mõned on kibestunud, kuid kõige hullem on see, et nad on normaalsed. See on ehk film sellest, mida aja kulg paratamatult inimesega teeb ja kui igatsuslikult valus on mõelda olematuks haihtunud aastate peale. Nooruses on alati mingi võlu ja müstika ja selle jäädavast kadumisest ning igavesti hinge jäävast poeetilisest painest see film ka jutustab. Ja mitte et „Taevatrepp” ei oleks peapreemiat väärt — siin on ulme sees ja puha —, aga ühel teisel filmil olid teatavad salatrumbid, mis sundisid minu žüriid lõpuks tegema selle raske otsuse.

„Taevatrepp”, 2023. Režissöör Mart Kivastik.

 

1. „Sädistav hing” („Čiulbanti siela”), Leedu, lavastaja Deimantas Narkevičius

Grand prix läheb taas kord Leedusse, ühele väga erilisele ja ainulaadsele filmiloole, mille stiili ja žanrit võib iseloomustada väga mitmesuguste määratlustega. See on kindlasti ulme, aga veel psühhedeeliline muinasjutt, fantasy, etnoõuduse sugemetega poeetiline rahvaluule pühitsemine, mis loob ja kehtestab oma universumi. Üks põhjus, miks see film kõiges nii hästi õnnestub, on see, et ta on filmitud 3Ds ehk õigemini stereoskoopiliselt. Eks muidu ole 3D selline tarbetu märulifilmide efektitsemine, antud juhul aga annab see loole täiesti kordumatu visuaalse identiteedi, võimendab lavastaja taotlusi, loob selle unelevalt aeglase tempo ja hõllandusliku aura, ilma milleta seda filmi ei oleks.

Aukštaitija rahvuspargis keset Leedu kaunist suve filmitud lugu põhineb rahvajuttudel, väidetavalt ka tõestisündunud juhtumistel, selles räägitakse Leedu mõistes võro keelt, mida näitlejad pidid õppima, ja süžee mõttes on see üks paras müsteerium. Vaataja peab seda väga hoolikalt jälgima ja seadma kokku puslesid, et aru saada, kes tegelastest on nõid ja kes haldjas, kes on nõiutud, kes on elus ja kes surnud või juba surmast tagasi tulnud. Kusagil 19. sajandi lõpupoole, kui nõiad lendavad parajasti Kiievisse, levivad maakolkas jutud, et viimnepäev on lähenemas. Inimesed teevad selleks ettevalmistusi, üritavad võita haldjate heasoovlikkust ja lepitada end elavatega. Film on üles võetud aeglases tempos, tulenevalt stereoskoopia nõuetest, selles ei ole lähivõtteid — mis on iseenesest kiiduväärne —, tegevus on filmitud 4–5 meetri pealt ja 3D annab kõigele imetlusväärne võluvõimu. „Sädistav hing” on erakordne kinematograafiline pärl, mis saab sündida ainult armastusest oma rahva ja selle pärimuse vastu.

„Sädistav hing”, 2023. Režissöör Deimantas Narkevičius.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist