DA PONTE, MOZART JA TEISED EHK TUNDEID JA TAHTMISI

TÕNN SARV

• Lorenzo da Ponte. Tundmatu autori portree
• Wolfgang Amadeus Mozart. Joseph Lange portree
• Antonio Salieri. Joseph Willibrord Mähleri portree

1

Ristitud juudina oli Lorenzo da Ponte saanud Veneetsia vabariigi katoliiklikes seminarides korraliku hariduse ja paistnud silma kirjandusliku andekusega. Temast saab Portogruaro seminari kirjanduse professor ja juba kahekümne nelja aastaselt on ta ordineeritud täieõiguslikuks preestriks.

Tulnud 1773. aastal Veneetsiasse, pealinna, õpetab ta seal itaalia, ladina ja prantsuse keelt, kirjutab luuletusi ladina ja itaalia keeles, muu hulgas ülistuslaule veinile, ning teenib Püha Luuka kirikus preestrina. Hoolimata oma vaimulikust seisusest peab ta armukest, kellega tal on kaks last. Tema korrapäratud eluviisid tekitavad aga pikapeale pahameelt. 1779. aastal toimunud kohtuprotsessil süüdistatakse teda avalikus mitmenaisepidamises, väärika naise alandamises: ta olevat elanud bordellis, korraldanud orgiaid jne. Lorenzo da Ponte mõistetakse süüdi ja pagendatakse Veneetsia vabariigist viieteistkümneks aastaks.

Pärast mõningaid eksirännakuid jõuab ta Dresdenisse, kus loodab leida toetust oma sõbralt Caterino Mazzolàlt, kes oli just jõudnud asuda väärikale Saksimaa õukonnapoeedi kohale. Mazzolàl pole küll võimalust pakkuda da Pontele teenistust Dresdenis, kuid ta annab talle soovituskirja Viinis resideerivale Antonio Salierile, kes on tol ajal Viini õukonnas itaalia ooperite direktor ja kappellmeister ning üks mõjukamaid muusikuid üle kogu Euroo­pa. Tema oopereid mängitakse Viinis, Pariisis, Roomas, Veneetsias jm. Nii nagu da Ponte ja Mazzolà, on ka Salieri pärit Veneetsia vabariigist ning tõenäoliselt võisid nad omavahel suhelda ka veneetsia keeles.

Viinis võtab Salieri da Ponte hästi vastu ning peagi saab temast Viini õukonnapoeet ja -libretist. Juba aastakümneid olid ooperimaailmas domineerinud Pietro Metastasio libretod, Lorenzo da Ponte tekstid on aga märksa huvitavamad ja mõjuvad nagu värske tuulepuhang.

1781. aastal toimuvad Viinis pidustused Joseph II Saksa-Rooma keisri troonile tõusmise puhul. Salzburgi peapiiskopi kaaskonnas tuleb Viini ka Wolfgang Amadeus Mozart, kes sama aasta detsembris võidab võistumängimisel kuulsat Muzio Clementit ja keda peagi tunnustatakse kui parimat klahvpillimängijat Viinis. Järgnevatel aastatel kirjutab Mozart viisteist klaverikontserti ja esitab neid suure menuga. Nendest kontsertidest ja ka mujalt saadud sissetulekud võimaldavad talle ja tema perele üsna luksuslikku eluviisi.

Pärast abiellumist asub ta oma kaasa Constanzega elama suurde ja kallisse korterisse Viini kesklinnas. Neil on teenijaskond, hinnaline piljardilaud, ratsahobune jms. Kuulsalt meistrilt Anton Walterilt tellitud klaver maksis peaaegu sama palju kui nende korteri kahe aasta rent. Ka saadavad nad oma poja Karl Thomase kallisse kooli õppima.

Viini vabameelsetes seltskondades on igasugused veidrad tegelased ikka heatahtlikku suhtumist pälvinud. Mozart oli üsna lühikest kasvu, kõhetu kehaehitusega, kahvatu ja rõugearmilise näoga, kuid tähelepanuväärselt suurte silmadega. Talle meeldis palju veini juua ja lapsikuid skatoloogilisi nalju teha.1 Ekstravagantsus on tihtipeale iseloomulik aristokraatidele ja geeniustele, kes ei karda avalikku arvamust. Sama võib muidugi öelda ka Lorenzo da Ponte kohta. Antonio Salieri käitumine jääb esialgu veel normaalsuse piiresse.

 

2

Ei saa öelda, et „Così fan tutte” oleks Mozarti kõige skandaalsem või kõige huvitavam ooper. Huvitav kindlasti ning mitmes mõttes ka skandaalne, kuid „Figaro pulm” pälvis märksa rohkem vaimustust ja tähelepanu ning eri stiile ühendav, omapärase semiootikaga „Don Giovanni” kütab jätkuvalt muusikateadlaste kirgi. Rääkimata tähendustest ja sümbolitest tulvil „Võluflöödist” ja veel paljudest Mozarti teostest.

Juba „Figaro pulma” lavaletulek oli keeruline, kuna selle aluseks oleva Pierre-Augustin de Beaumarchais’ samanimelise näidendi lavastamine oli ametlikult keelatud, vähemalt saksakeelsena. Aga kui Mozart pakkus da Pontele, et too võiks selle põhjal kirjutada hoopis libreto itaaliapärase opera buffa jaoks, oli too kohe nõus. Veel enne, kui Mozart oli jõudnud esimese noodi paberile panna, oli da Pontel juba valminud libreto koos keisri nõusolekuga selle esitamiseks ooperina.

Kahtlemata oli Joseph II tuttav Beau­marchais’ näidendiga, mis oli äsja trükis ilmunud. Lorenzo da Ponte oli oma libretos aga osavalt vältinud selles leiduvaid poliitilisi allusioone. Kui Figaro saab teada krahvi kavatsustest tema pruudi suhtes, irvitab ta mõnuga seesuguste eesõiguste üle: „Se vuol ballare, signor contino…” („Kui tahad tantsida…”). IV vaatuses oli da Ponte muutnud Figaro aristokraatidevastase monoloogi hoopis naistevastaseks aariaks: „Aprite un po’quegli occhi…” („Avage silmad…”), kuid Viini haritum publik sai aru ka sellistest vihjetest. Mozart oli vaimustuses. See oli talle kauaoodatud võimalus tulla keiserlik-kuningliku Burgtheateri laval välja oma itaalia ooperiga. Tema õhinat on selgesti kuulda läbi kogu ooperi, juba avamängu esimestest taktidest peale.

1786. aasta 1. mail toimunud „Figaro pulma” esietendus oli täielik triumf. Publiku tormilisel nõudmisel tuli kordamisele viis etteastet ning järgmisel etendusel koguni seitse. Niigi pika, neljavaatuselise ooperi etendused kippusid nõnda kestma peaaegu südaööni, mistõttu teater pidi neid kordamisi lausa piirama hakkama. Järgmisel aastal sai see ooper suure menu osaliseks ka Prahas, kus Mozartile ja da Pontele esitati kohe tellimus uueks ooperiks, milleks sai „Don Giovanni”.

Viini Burgtheateris 26. jaanuaril 1790 esietendunud W. A. Mozarti ooperi „Così fan tutte” afišš.

Kuid keskendume siin vaid ühele ooperile, mille nimi on „Così fan tutte” („Nii teevad kõik naised”2). Pealkiri on muidugi provokatiivne, kutsub vaidlema ja vaatama tulema, mida kõik naised siis õigupoolest teevad. Et kas mina või minu naine teeksime ka niimoodi. Teisest küljest võib see mõjuda ka õigustusena: kui juba kõik teevad nii, siis miks minagi ei võiks? Selline kategooriline väide juba pealkirjas nõuab libretistilt, heliloojalt, lavastajalt, dirigendilt ja osatäitjatelt kahtlemata erilist veenvust ja psühholoogilist usutavust, seda isegi opera buffa suhtelises tinglikkuses.

Ometi pole selles midagi küünilist ega naisi alandavat, nagu pole seda ka ooperis endas. Pigem võib sellel olla teatav pedagoogiline või psühhoteraapiline funktsioon, mis võiks leevendada asjatuid pingeid sarnaste olukordade puhul, vältida nende võtmist liiga isiklikult. Ooperi pealkiri ongi õigupoolest pikem: „Così fan tutte, ossia La scuola degli amanti” — „Nii teevad kõik naised ehk armastajate kool”.  See ei tähenda, et kõik naised oleksid tingimata rumalad või et neid ei saaks usaldada. See ei ole naiste alavääristamine ega ka labane farss. See on väga intiimne, filosoofiline, eluline ja lausa traagiline õppetund kõigile, nii osalistele kui ka vaatajatele.

Lorenzo da Ponte libreto ei põhine mõnel tuntud kirjandusteosel või legendil, mida kõik võiksid teada ja tunda. Siin ei ole jumalaid ega kuningaid, halbu ega häid tegelasi ega keerulisi sugulussuhteid. Süžee on lihtne ja kergesti jälgitav: naised lähevad vahetusse, ilma et nad ise sellest arugi saaksid. Žanrile iseloomulikult riietuvad mõned tegelased ümber ja muudavad oma välimust, nii et tekib koomiline efekt, kui neid ära ei tunta.

„Così fan tutte” on üsna kammerlik ooper ega nõua erilisi teatraalseid vahendeid: vaid kuus tegelast ja mõni koorinumber, kerge lavastada ja ette kanda, intriig käivitub kohe. Kaks noort ohvitseri Guglielmo ja Ferrando hooplevad oma pruutide, vastavalt Fiordiligi ja Dorabella, truudusega. Nende vanem sõber don Alfonso kahtleb selles ja pakub kihlvedu. Kui mehed teevad kõik nii, nagu ta neil laseb teha, veenduvad nad peagi ise, et „naiste voorus, naiste truudus on vaid võimaluste puudus”. Mehed on pakkumisega nõus ja oma võidus kindlad.

Nüüd saavad Fiordiligi ja Dorabella teada, et nende kallimad peavad minema sõtta. Teeselnud lahkumist, ilmuvad mehed tagasi albaanlasteks maskeerituna ja hakkavad naistele armastust avaldama. Guglielmo lööb külge Ferrando pruudile Dorabellale ja Ferrando teeskleb, nagu huvitaks teda Guglielmo pruut Fiordiligi.

Naised on raevus ja nõuavad tundmatute meeste lahkumist. Meeleheidet teeseldes sooritavad mehed näiliselt enesetapu, kuid äratatakse naiste kaasatundmisel uuesti  ellu. Nad jätkavad oma armuavaldusi, kuid naised ei anna neile mingit lootust. See ongi üldjoontes I vaatuse sisu, mis on õigupoolest vaid ettevalmistus sellele, mis päriselt juhtuma hakkab.

Vaade Viini Michaelerplatzile ja Burgtheateri vanale hoonele (keskel) ühel 19. sajandi alguse gravüüril.

II vaatus. Fiordiligi ja Dorabella on masenduses. Nende kallimad on teadmata ajaks sõtta läinud. Majas viibivad mingid võõrad mehed, kes neid piiravad ja ahistavad. Nende toatüdruk Des­pina üritab naisi lohutada ning soovitab kasutada võimalust mängida ja lõbutseda, mehi ninapidi vedada ja elust rõõmu tunda.

Seni võis see kõik olla komöödia, kuid nüüd lähevad asjad märksa tõsisemaks. Naistel hakkab tärkama meeste vastu huvi. „Kumb sulle meeldib?” (Dorabella: „Qual vuoi sceglier per de ’due Narcisci?”) arutavad nad omavahel. Järgneb 2. stseen, nr 20: Dorabella ja Fiordiligi duett „Prenderò quel brunettino…” („Ma võtaks brüneti…”; Andante, B-duur , taktimõõt 3/4). Dorabella valib brüneti ja Fiordiligi blondi.

Ka meeste olukord on segane. Mõlemad tahaksid kihlvedu võita, kuid käituvad pigem rivaalidena. Mõlemad on kindlad oma kallima truuduses ning teiselt pruuti üle lüües usub kumbki neist, et ega tema oma teda küll alt ei vea. Pikapeale hakkab nii üks kui teine siiski veidi muretsema, et kuidas tema pruut teise mehega olles käitub. Esialgu toimuvad sündmused eraldi.

5. stseen, nr 23: Guglielmo ja Dorabella duett: „Il core vi dono…” („Kingin teile südame…”; Andante grazioso, F-duur, taktimõõt 3/8). Mees pakub naisele kaelakeed südamekujulise medaljoniga. Nende sulneid arutlusi südametest ja tukslemistest saadavad delikaatsed tuksatused tšellodelt ja kontrabassidelt. Pärast mõningast tõrkumist võtab Dorabella kingituse vastu ja Guglielmo saab endale naise kaelakee, mille küljes on Ferrando pilt. „Vaene Ferrando!” („Ferrando meschino!”) kommenteerib ta seda ise. Kuid see on vaid leebe sissejuhatus järgnevatele sündmustele.

Fiordiligi ei mõtlegi Ferrando võrgutustele järele anda. Ta on parajasti ärevuses, sest oli just näinud aias mingit jubedat elukat. Ferrando üritab naist küll kirglikult mõjutada, kuid midagi saavutamata lahkub meeleheites. 6. stseen, nr 24: Ferrando aaria „Ah, lo veggio, quell’anima bella…” („Ah, ma näen teda, seda ilusat hinge…”; Allegretto/ Allegro, alla breve, B-duur).

7. stseen, Fiordiligi on segaduses. Tema dramaatilisele retsitatiivile, milles ta süüdistab ennast oma nõrkuse pärast, järgneb nr 25: Rondò3 „Per pietà, ben mio, perdona…” („Halastuse nimel, kalleim, andesta…”; Adagio/Allegro moderato, E-duur, taktimõõt 4/4). Selle esimeses osas anub Fiordiligi oma õigelt armastatult kaastunnet, mõistmist ja andestust, teises osas aga lubab järgneda südame kutsele: „Caro bene, al tuo candor” („Hea armsam, sul olen truu”). Kõnealune number meenutab veidi juba opera seria stiili.

8. stseen: Ferrando ja Guglielmo vahetavad muljeid sündmuste senistest arengutest. Kui aga Guglielmo näitab Ferrandole Dorabellalt saadud kaelakeed, läheb too marru ja tahab hakata korraldama kättemaksu. Lõpuks küsib Ferrando Guglielmolt nõu, mida edasi teha. Guglielmo ei oska vastata. Järgnevas aarias (nr 26) „Donne mie, la fate a tanti…” („Kallid naised, te petate nii paljusid…”; Allegretto, G-duur, taktimõõt 2/4) pöördub ta retooriliselt naiste poole ja küsib, miks nood küll ei hooli oma austajatest, kes ju ometi tahaksid neid kaitsta ja hoida.

9. stseen: Ferrandol on segased tunded. Järgnevas kavatiinis (nr 27): „Tradito, schernito, dal perfido cor…” (Allegro, alla breve, c-moll) tunneb ta end naeruväärse ja reedetuna, kuid kuuleb ometi armastuse häält kõnelemas. Siinkohal võiks hakata mõtlema, et ehk ei olegi see ooper naistest, vaid hoopis meestest, kes ei oska naistest aru saada.

10. stseen: Fiordiligi pihib Dorabellale, et ta vist armastab neid mõlemaid, nii oma senist kallimat kui ka seda uut („Inorridisci: io amo, e l’amor mio/Non è sol per Guglielmo” — „Ma armastan, ja mitte ainult Guglielmot!”). Dorabella kiidab selle heaks ja pakub välja plaani uute austajatega abielluda ning kihu­tada siis koos kuhugi väga kaugele.

Dorabella aaria (nr 28): „È amore un ladroncello/ Un serpentine è amor./Ei toglie e dà la pace, /Come gli piace, ai cor” („Armastus on väike suli, kes võtab ja annab, toob hurma ja naudingut, aga kui sa tema vastu oled, siis kannatad põrgupiinu”; Allegretto vivace, B-duur, taktimõõt 6/8).

Fiordiligi kahetseb, et oli olnud liiga avameelne. Tal tuleb pähe veel viimane meeleheitlik plaan: panna selga kallimate mundrid ja minna koos Dorabellaga nende juurde lahinguväljale, et seal üheskoos võidelda ning kui vaja, siis ka surra.

12. stseen: Fiordiligi ja Ferrando duett (nr 29) „Fra gli amplessi in po­chi istanti…” (Adagio/Con più moto, alla breve, A-duur), ooperi dramaatiline kulminatsioon ja pöördepunkt. Fiordiligi unistab parajasti oma kallima juurde jõudmisest, kui siseneb Ferrando, kes tahab Guglielmole kätte maksta Dorabella võrgutamise eest. Fiordiligi tõrjub Ferrandot, nagu suudab, aga kui mees asub teda eriti kirglikult mõjutama („Ah no, mia vita!” /„Oh ei, mu kallis!”; Allegro, alla breve, A-duur/a-moll), siis palub naine lõpuks meelt heites nõu jumalatelt („Dei, consiglio!”). Ferrando jätkab nüüd lähenemist õrnemal toonil: „Volgi a me pietoso il ciglio” („Pööra oma armuline pilk mu peale”; Larghetto, A-duur, taktimõõt 3/4). Fiordiligi loobub vastupanust ja nad lõpetavad üheskoos armastajate duetiga („Abbracciamci, o caro bene…”/„Emba mind, mu kalleim…”; Andante, alla breve, A-duur).

Fiordiligi ja Ferrando duett (nr 29) Mozarti ooperist „Così fan tutte”. Claus Guthi lavastus Salzburgi festivalile 2009. Fiordiligi — Miah Persson, Ferrando —Topi Lehtipuu. Kaader lavastuse videosalvestusest

 

3

„Così fan tutte” lõpeb järsult. Õigupoolest polegi sel ooperil lõppu. Tragöödia lõpeb teatavasti kangelase hukkumisega ja komöödia tavaliselt pulmakelladega. Surm on nagu abielluminegi — kummalegi ei järgne enam midagi, vähemalt mitte dramaturgias. See lugu jõuaks justkui pulmadeni, mis aga kohe tühistatakse. Keegi ei saa ka surma ja tegelikult ei juhtu üldse enam midagi.

Viimane (18.) stseen toimub hooletult ja kiiresti. Tunnetesse enam ei süveneta. Kõik katkeb, rebitakse puruks, lõigatakse läbi, pööratakse ümber ja jäetakse lahtiseks. Finaali sekstett (Tutti) „Fortunato l’uom che prende…” („Õnnelik on see, kes näeb asju nii, nagu nad on”) ei lisa midagi olulist juurde. Aga kuidas need asjad siis on? Ja mida siis kõik naised teevad?

Naised teevad seda, mida nad tunnevad. Kui nad saavad teada, et nendega vaid mängiti, et neid pandi proovile ja kasutati ära, tunnevad nad end süüdi ja paluvad andeks. Naistelt ei palu küll keegi andeks, keegi ei vabanda neile tekitatud kannatuste ja ülekohtu eest. Claus Guth laseb oma 2009. aasta Salzburgi lavastuses daamidel vähemalt meestele vastu kõrvu anda.

Naiste jaoks oli see kõik ju väga reaalne, tõeline. See ongi ooper naistest, nende kannatustest, nende tunnetest, kõhklustest ja muredest ning ooperi käigus selgub, miks ja kuidas naised teevad nii, nagu nad teevad. —  Sest nii nad tunnevad.

Lorenzo da Ponte teab, millest ta kirjutab, ja Mozart saab sellest hästi aru. See on naiste tunnete entsüklopeedia. Selles saab kuulda vihkamist ja kiindumust, häbi- ja süütunnet, uudis­himu ja põlgust, hirmu ja ärevust, väga mitmel viisil, erinevates variantides, helistikes ja tonaalsustes, sügavalt ja põhjalikult. 

Mozart on täielikult naiste poolel, muusikaliselt on kõige hingestatumad just naiste etteasted. Kõik teised tegelased ju vaid mängivad ja teesklevad, Dorabella ja Fiordiligi on aga siirad ja puhtad ja nende tunded on tõelised. Nad on küll õed, kuid käituvad erinevalt ja suhestuvad erinevalt olukordadega, kuhu nad on sattunud.

Ei ole tõsi, et kõik naised nii teevad. Või kui ehk teevadki, siis erinevalt. Inimesed on üldse erinevad, kõiki naisi ei saa võtta ühtmoodi ega neisse ühtmoodi suhtuda. Nende tunded võivad küll muutuda, aga need tunded on alati tõelised ja selles pole midagi naljakat ega koomilist.

Dorabella ja Fiordiligi elavad seda kõike läbi. Nad on sattunud keerulisse olukorda ja otsivad lahendusi. Nad langetavad raskeid ja pöördumatuid otsuseid. Naised käituvad siin sõjamehelikult, kartmatult ja otsustavalt ning kui nad lõpuks oma uute kaaslastega abielluvad, annavad nad endile aru, mida see tähendab. See ei ole reetmine. See pole truuduse murdmine ega petmine. See on otsustav ja lõplik pööre nende elus. Nad on loobunud endisest ega kavatse sinna enam tagasi pöörduda. Nad on astunud uude ellu, uude suhtesse, siiralt ja usalduslikult, üleni, täielikult ja päriselt.

Aga mis siis nüüd saab, kui need kaks naist ja meest on paisatud olukorda, millega nad peaksid leppima? Nad kõik saavad ju aru, et olukord pole sugugi enam endine. Kuidas nad suudavad üldse veel omavahel suhelda ja oma eluga edasi minna? Kas nüüd võiks järgneda neliksuhe, grupiabielu? Da Pontele poleks vist seegi mõte võõras olnud. Aga jätame selle sinnapaika. Igatahes ei saa Dorabella ja Fiordiligi enam kedagi usaldada. Neid peteti, kasutati ära. Nad jäid pettust uskuma. Neil pole enam võimalik midagi ette võtta ega kuhugi minna. Nad saavad usaldada vaid teineteist. Pärast seda kõike võiksid nad sulguda kuskile eraldatusse, kas või kloostrisse, et järele mõtelda ja maha rahuneda.

Ferrando ja Guglielmo ei saavutanud midagi. Nad ei võrgutanud kedagi. Nаd kaotasid kihlveo, kaotasid usalduse ja armastuse. Nad kaotasid kõik. Ka neil pole enam midagi teha. Ka nemad võiksid minna kloostrisse, eraldatusse, kuhugi eemale, et järele mõelda: mis see kõik oli, mida see kõik tähendas, mida sellest õppida ja kuidas üldse edasi elada?

Mehed teevad seda, mida nad tahavad. Naised teevad seda, mida nad tunnevad. Naine tunneb, mees tahab. Nii lihtne see ongi. Kui mees piisavalt tahab, siis võib ka naine hakata midagi tundma. Vastupidine on paraku võimatu. Ükski saavutus ei vii kuhugi, ei anna midagi ega aita kedagi. Kõik tunded ja tahtmised tulevad ja lähevad. Pole vaja neile liiga palju tähelepanu pöörata, pole vaja neid liiga tõsiselt võtta. Need on vaid ajutised, mööduvad, mõttetud ja püsimatud ilmingud. Sellel, mida keegi mõtleb, arvab, tunneb või tahab, pole erilist tähtsust.

Miks peaks üldse armunuid koolitama? Nad elavad ju mingis omas lummuses, hoopis teistsuguses meeleseisundis kui muu maailm. Miks oli don Alfonsol vaja sellesse sekkuda ja hakata tõestama, et hoopis temal on õigus? Miks oli tal vaja asuda noorte inimeste suhteid rikkuma? Mida ta sellega saavutada tahtis?

Aga aitab sellest. Klassikalist ooperit pole vaja liiga tõsiselt võtta. See pole veel romantism, ammugi mitte realism. Tõelisi tundeid selles ei ole ega tohigi olla, see oleks lihtsalt labane. Valgustussajandil, eriti klassitsismis, tehakse selget vahet kunsti ja tegelikkuse vahel.4 Keegi tegelikult ei kannata, keegi ei saa haiget ega heida meelt. Kõik on tinglik — mäng, lavastus, kus ei toimu midagi tõsist ega olulist.

Õigupoolest poleks klassitsismi puhul üldse vaja rakendada mingit psühholoogilist analüüsi. Näiteks Marquis de Sade’i tegelased ja nende suhted on samuti üsna tinglikud ning kaugel reaalsusest; pärast kui tahes vägivaldseid stseene ei ole järgmisel päeval kellelgi mingeid vigastusi ega arme. Kirjanduslikud ja üldse kunstilised teosed ei pidanud tol ajal olema elulised, usutavad ega tõepärased. Lorenzo da Ponte ja Wolfgang Amadeus Mozart ei ürita meile midagi selgeks teha ega tõestada. 

Mis saab edasi? — Mõttetu küsimus. Seda me ei tea ega peagi teadma. Seda lihtsalt ei ole ega tule. See polnud ju päriselt. See oli vaid mäng, kunst, etendus, ooper, lavastus. See lugu ei jõua kuhugi ega peagi jõudma. Ja ka meie võime nende mõtetega vaid mängida.

Lõpetamatust ja pooleli jätmist tuleb kunstis ikka ette. Enamasti seda ei põhjendata, ehkki mõni autor üritab. Et polnud vaja, et sellest, mis oli, piisas. Aga võib-olla autor lihtsalt ei osanud, ei suutnud ja viimaks enam ei tahtnudki oma teost lõpetada. On ju ka öeldud, et hea teos on parem kui selle autor.

Meenub jaapani zen-esteetika oma lõpetamatusega, pooleli jätmisega, katkestusega, et jätta mõtetele…

 

4

Aga kõik jääb pooleli ka Viinis. „Così fan tutte” saab etenduda vaid viis korda. 1790. aastal sureb valgustatud monarh Joseph II ja lein katkestab kogu teatrielu. Kaks aastat hiljem sureb Mozart. Järgneva sajandi jooksul ei mängita seda ooperit peaaegu üldse, kuna seda peetakse liiga frivoolseks või lausa amoraalseks.

Lorenzo da Ponte langeb Viinis ebasoosingusse ja intriigidesse. Ta tahaks jõuda Pariisi, kaasas keisrilt juba varem saadud soovituskiri tolle õele, Prantsuse kuningannale, kuid sealsed poliitilised muutused teevad selle kasutuks. Marie Antoinette’il, kellele Mozart oli kunagi teinud abieluettepaneku5, raiutakse pea maha. Koos oma vastse kaaslanna Nancy Grahli ja nende kahe lapsega suundub da Ponte Inglismaale. Nad tegutsevad mõnda aega Londonis, kuid pärast finantsilisi läbikukkumisi minnakse üheskoos hoopis USAsse. Nende viies ja viimane järeltulija, Charles Grahl da Ponte, sünnib juba Ameerikas. New Yorgis rajab Lorenzo da Ponte esimese itaalia ooperiteatri ja toob seal lavale Mozarti „Don Giovanni”. Oma mälestustes kurdab ta korduvalt, et libretisti osatähtsust ei osata hinnata.6

Ka Antonio Salieri kaotab Joseph II surma tõttu oma mõjukaima toetaja ja soosija. 1792. aastal lahkub ta itaalia ooperi direktori ametikohalt, jäädes küll edasi Viini ja kirjutades veel mitmeidki oopereid, kuid alates 1804. aastast loobub ta üldse teatrielust. Tema viimane ooper, saksakeelne singspiel nimega „Die Neger” („Neegrid”) kukub juba esietendusel läbi. Järgnevatel aastakümnetel keskendub ta peamiselt vaimulikule muusikale ja pedagoogilisele tööle. Salieri juures õpivad Liszt, Schubert, Beethoven ja ka Mozarti poeg Franz Xaver Wolfgang, kui nimetada vaid tuntumaid.

Omal ajal olid Salieril küllaltki liberaalsed või lausa revolutsioonilised vaated. 1787. aastal oli ta kirjutanud ooperi „Cublai, gran kan de’ Tartari” („Cublai, Tartaria valitseja”), milles pilatakse Vene keisrinna Katariina II autokraatiat ja õukonnaintriige. 1792. aastal kirjutas ta poolkoomilise, pool­traagilise ooperi nimega „Catilina”, mille teemaks on Catilina vandenõu Rooma vabariigi aegse konsuli Cicero vastu. Mõlemad ooperid põhinesid Giovanni Casti satiirilistel libretodel ja olid muusikaliselt üsna novaatorlikud. Kumbki neist ei jõudnud küll Salieri eluajal lavale.

Oma viimastel eluaastatel polnud Antonio Salieri enam täie mõistuse juures. Ta suri dementsena 1825. aastal vaimuhaiglas, kuhu oli paigutatud pärast ebaõnnestunud enesetapukatset.7 Meeltesegaduses oli ta süüdistanud ennast Mozarti mürgitamises, mida ta hiljem selginenuna olla küll eitanud. Paraku oli kahju juba sündinud ja nõnda see kumu lahti läkski.8 Muu hulgas aitas selle levikule kaasa saksa rahvusluse tõus, mille käigus püüti eemalduda itaaliapärasest ooperikultuurist. Selles narratiivis oli Mozart „hea ja oma”, Salieri aga pigem „halb ja võõras”.

Aga nii hea süžee ju ahvatleb. 1830. aastal kirjutab Aleksander Puškin oma Boldino-eksiilis väikese tragöödia „Mozart ja Salieri”, kus andetu ja kade Salieri mürgitab geniaalse Mozarti. 1897. aastal kirjutab Nikolai Rimski-­Korsakov selle põhjal ooperi. 1914. aastal linastub samal teemal Victor Tour­jansky film, 1962. aastal teeb Vladimir Gorikker telefilmi. 1979. aastal tehakse Puškini väikestest tragöödiatest teleseriaal, kuhu kuulub ka „Mozart ja Salieri”. Samal aastal tuleb Londonis lavale Peter Shafferi näidend „Amadeus”, mis saab eriti tuntuks 1984. aastal, mil linastub Miloš Formani samanimeline film, mis pälvib hulgaliselt auhindu. Ja see jätkub siiamaani. 2016. aastal tuuakse Londonis taas lavale Rimski-Korsakovi „Mozart ja Salieri”.

Tegelikult tunnustasid Salieri ja Mozart teineteist ja tegid korduvalt koostööd. Kui armastatud sopran Nancy Storace oli saanud tagasi oma hääle ja naasnud 1785. aastal Viini ooperi­maailma, pühendasid da Ponte, Mozart ja Salieri talle üheskoos väikese kantaadi „Per la ricuperata salute di Ofelia”9. Just Salieri soovitusel tulid mitmed Mozarti teosed esmaettekandele, näiteks Klaverikontsert Es-duur (KV 482) selsamal aastal, Klarneti­kvintett A-duur (KV 581) aastal 1789 ja 40. sümfoonia g-moll (KV 550) aastal 1788, mida Salieri hiljem ka ise juhatas. Ka Salieri alustas  ooperi „Così fan  tutte” kirjutamist, kuid loobus siiski Mozarti kasuks.10 Oktoobris 1791 kutsus Mozart ta oma äsja lavale tulnud „Võluflöödi” etendusele Wiedeni teatris ja Salieri jälgis seda suure tähelepanuga, hüüdes korduvalt „bravo!” ja „bello!11

Oma kõrgetel ametikohtadel polnud Salieril küll mingit põhjust pidada Mozartit oma rivaaliks ega teda kuidagi kadestada.

 

Viited ja kommentaarid:

1 Mozarti vastavatest heliteostest on tuntuim kuuehäälne kaanon „Leck mich im Arsch” (KV 231/382c).

2 Itaaliakeelne e-lõpuline vorm ’tutte’ — eesti k ’kõik’ — märgib naissugu. — Toim.

3 Rondò oli kahest osast koosnev soolonumber 18. sajandi teise poole ooperites. Mitte segi ajada samanimelise muusikavormiga.

4 Tõnn Sarv 1985. Kunstist ja otstarbest. — Keel ja Kirjandus, nr 4.

5 Tõnn Sarv 2013. Miks Mozart ei abiellunud Marie Antoinette’iga. — Teater. Muusika. Kino, nr 5. 

6 Lorenzo da Ponte. A. Livingstone (Ed.). Memoirs. Translated by E. Abbott. Introduction Charles Rosen. New York: New York Review of Books, 2000.

7 H. C. Robbins Landon 1989. 1791: Mozart’s Last Year. [London]: Thames and Hudson, lk 173.

8 Erica Jeal 2003. The feud that never was. — The Guardian, 19. XII.

9 Seda teost peeti kaua aega kadunuks, kuni 2016. aastal leidis Timo Jouko Herrmann selle trükitud eksemplari Praha Muusikamuuseumist. Vt Sensation: Gemeinschafts­werk von Mozart und Salieri in Prag entdeckt. — Schwäbische Zeitung, 10. I 2016.

10 1994. aastal leidis John Rice Austria Rahvusraamatukogust kaks Salieri kirjutatud tertsetti „Così fan tutte” libretole. Vt Mi­chael B. Collins (June 1997). Review: Così fan tutte by Bruce Alan Brown. Notes. Second Series. 53 (4): 1142–1144.

11 Mozarti viimasest kirjast oma naisele 14. oktoobril 1791. Vt Maynard Solomon 1996. Mozart: A Life. New York: Harper Perennial.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.