TAGASIVAATEID MÖÖDUNUD DŽÄSSI- JA BLUUSIAASTALE I

„Juu jääb” ja „Augustibluus” 2023

TIIT LAUK

„JUU JÄÄB” 2023

Möödunud suvi oli festivalidest ja kontsertidest tiine. Kõikjale aga ei pääse — selle välistab juba mitmete ürituste kokkulangemine. Nii juhtus ka kahe huvitava džässifestivaliga: „Juu jääb” ja „Taff:fest” toimusid mõlemad juuli teisel nädalavahetusel. Seekord langes mu valik Muhumaa  festivali „Juu jääb” kasuks. Ka siin oli üks ürituste kattumine: samaaegselt festivaliga „Juu jääb” etendati Muhu rahvakombeid käsitlevat lavastust „Sajanditagune Muhu pulm”. Festivali lõppkontserdil Muhu kirikus kohtusin mitmete džässihuvilistega, kes sel korral olid otsustanud hoopis rahvakommete kasuks. Püüaksin järgnevalt võtta lühidalt ja vabas järjekorras kokku tänavuse festivali huvitavamad sündmused.

 

6. VII, Kuressaare, Arensburg Boutique Hotel, 7. VII Pädaste mõis

Itaalia helilooja Mauro Sigura ja tema omapärane world jazz’i ansambel Capital Quartet kombineeris traditsioonilist Ottomani ja Vahemere muusikat Euroopa džässiga. Festivalil esitleti nende albumit „Terravetro” (2020), mis vaatleb Sigura sõnul „migratsiooni ja kliima jätkusuutlikkuse küsimusi — nii palju, kui instrumentaalmuusika seda teha saab”. Tema enda instrument, mida ta virtuoosselt valdas, on džässis küllaltki ebatavaline, lautot meenutav araabia juurtega keelpill uud. Helid, seaded, Vahemerest inspireeritud meloodiad ja kaasaegne Euroo­pa džäss kulgevad selles projektis samal joonel. Peab ütlema, et harmooniakäsitlus oligi tugeva orientaalse alatooniga. Selle rõhutamiseks oli kava lisapalaks valitud somaa­lia rahvalaul. Vägagi omapärane elamus. Sigura ansambli koosseisus mängivad Mauro Sigura (uud), Vittorio Solimene (klahvpillid), Dario Piccioni (kontrabass) ja Michele Santoleri (trummid) — kõik nad on suurepärased muusikud. Seda kinnitab fakt, et nende album „Terravetro” võitis 2020. aastal parima Sardegna plaadialbumina Mario Cervo preemia.

Mauro Sigura Capital Quartet.
Foto:https://www.facebook.com/MauroSiguraMusicista

Omapärase vahepalana esines festivalil oma muusikukarjääri räpparina alustanud ja 2003. aastal artistinime Chalice alt debüütalbumi „Ühendatud inimesed” avaldanud omanäoline helilooja Jarek Kasar, kelle muusikaline areng on kulgenud läbi väga erinevate kõlade ja žanrite. Kasari stiili võiks kirjeldada eklektilisena, seal on tunda hip-hop’i, souli ja džässi mõju. Kasari looming on lisaks heliplaatidele jõudnud ka teatri- ja ooperilavadele, tele- ja kinoekraanidele ning laulupeolegi. Tema tekstidest tuttav huumor kandub üle ka kontsertidele: ta pole laval pelgalt muusikuna, vaid mitmekülgse meelelahutajana. Tema soolokontserte on tihti kirjeldatud kui segu muusikast ja stand-up comedy’ist. Nii oli seegi kord.

Jarek Kasar.
Reklaamfoto

 

8. VII Muhu Muusikatalu

Festivali lastekontserdil sai kuulda muusikastuudio Cantabile lauluõpilaste kava. Esinesid nii Viimsi kui Viljandi laululapsed õpetaja Hedi-Kai Pai juhendamisel. Viimsi laululastele, kellele meeldib koos laulmas käia Viimsi Huvikeskuses, on festival „Juu jääb” juba pikem traditsioon. Sel aastal olid nendega liitunud ka Viljandi solistid muusikastuudiost Cantabile, mille eestvedaja on samuti Hedi-Kai Pai ning kust on sirgunud mitmed tuntud lauljad: Stefan ja Stefania Airapetjan, Eleryn Tiit, Kerli Kivilaan, Maria Gertsjak, Ranele Raudsoo jt. Lausa lust oli jälgida noorte lauljate vaimustust. Kontserdi kõrghetkedeks olid Arne Oidi „On õhtu käes” ja Rein Sammeti „Suvine samba” Marta Kaasiku esituses ja Antonio Carlos Jobimi „Tütarlaps Ipanemast” ja „No More Blues” ning Uno Loobi „Nii on ikka olnud see” stuudio kogenuima ja staažikaima lauluõpilase, juba kaheksa aastat laulnud Marcella Emilie Sooniku esituses. Nad improviseerisid täiesti arvestataval tasemel ja palad kõlasid üpris džässilikult. Rõõm on tõdeda, et järelkasvuga ei tundu probleeme olevat. Komplimenti väärib ka noori soliste saatnud Hedi-Kai Pai — tema saated olid kiiduväärselt stiilsed.

Hea mulje jättis noor džässilaulja, laulukirjutaja ja pedagoog Anna Lea Haamer, kelle lai häälekasutus ning oskus laulda sujuvalt ja maitsekalt erinevates muusikastiilides peegeldub tugevasti ka tema loomingus, kus suur rõhk on just vokaali mängulisusel ja pooltoonidel. Ta ütleb, et oma loomingus lähtub ta suurel määral tekstidest, mis tingib ka täiesti erinevate stiilide kasutamise. Tema lugudes põimuvad džäss, soul, r’n b, funky, fusion, folk, indie ja popp. Oma tekstides, mis on tihtipeale filosoofilised ja mõtisklevad, püüab ta sõnastada erinevaid kogemusi ja tundmusi, vahel ka läbi huumoriprisma. „Olen oma hingehoidjast isa eeskujul üritanud kogu elu lahti seletada enda ja teiste sisemaailma, seda aktsepteerida ning näha kõikide erinevate emotsioonide võlu ja valu,” ütleb ta.

Anna Lea Haamer Quintet.
Marina Anohhina foto

Anna Lea Haamer Quintet on selle noore laulja omanimeline ansambel, mis alustas tegevust 2019. aasta sügisel. Nüüdseks on nad tegutsenud vahelduva eduga juba neli aastat. Olgugi et koosseis on veel üsna värske ja vähetuntud, on kontserte antud Tallinnas klubis Philly Joe’s, Tartu Aparaaditehases, festivalil „Tudengijazz 2023”, kus nende esitus oli üks sümpaatsemaid, jm. Aastal 2020 ilmus ansamblil Anna Lea Haameri muusikaga debüütalbum „Prospects”. Haameri looming kõigub väga erinevate stiilide piirimail: muusikat on nii eesti kui inglise keeles, klassikalist džässi, aga ka kergema harmooniaga poppi, rütmikat funky’t, võimsa vokaaliga soul’i ja džässisegust fusion’it. Kuna kava puhul oli suur osakaal tekstidel, lähtus muusikaline tõlgendus nende sisust. Solisti sisseelamine oli veatu. Ansambli koosseisu kuuluvad Anna Lea Haamer (vokaal, looming), Mihhail Nikitin (trummid), Karl Tammaru (bass), Eduard Kuzovlev (klahvpillid) ja Marcus Tuul (kitarr).

 

9. VII, Muhu Katariina kirik

Siim Aimla ja saksofonikvartett SaxEst

SaxEst alustas oma tegevust juba 1999. aastal. Nende endi sõnul on nende repertuaar mitmekesine, sisaldades baroki- ja klassitsismiajastu transkriptsioone, originaalteoseid erinevatelt heliloojatelt üle maailma, eesti ja maailma nüüdismuusikat, džässi ja soul’i. Külalissolistiks oli seekord kutsutud Siim Aimla, kelle tehtud olid ka mitmed seaded ansamblile. Seekordne kirikukontserdi kava oli tehtud puhkpillidele ebamugavat, kiriku pika kajaga akustikat arvestades. Suurelt osalt see ka õnnestus. Kohati tundus siiski, et tenorsaksofoni asemel kõlanuks kirikus ehk paremini sopranpill, mida Aimla ju samuti valdab. Kavas oli ka töötlus Paul Desmondi kuulsast loost „Take 5!”, seekord pealkirjaga „Take 6!” — seades oli muudetud taktimõõtu: 5/4 oli asendatud taktimõõduga 6/4. Selline muutus pole midagi haruldast, nn „lonkava valsi” tunnetus muutus nüüd slow-rokilikuks. Ma ei tabanud küll hästi muudatuse iva: taktimõõt 5/4 pakub hoopis huvitavamaid võimalusi soleerimiseks. Uue variandi  puhul kaotas ka loo pealkiri oma mõtte.1 Aga huvitav kuulata oli siiski. 

Kvartett SaxEst esines koosseisus Ivo Lille (sopransaksofon), Rene Laur (altsaksofon), Lauri Sepp (tenorsaksofon) ja Sulev Sommer (baritonsaksofon). Saksofonist, arranžeerija ja dirigent Siim Aimla ei vaja põhjalikumat tutvustamist. SaxEstiga on ta teinud koostööd juba alates 2012. aastast. Koos on esinetud Eestis, Rumeenias ja USAs. Praegu töötab ta MUBAs õpetajana (saksofon, muusikaajalugu, arranžeerimine) ja kooli bigbändi juhina.

Kvartett SaxEst.
Reklaamfoto

Esinejaid oli teisigi, kuid silma torkas, et mängiti nn klubimuusikat. Võib ju väita, et džäss oma eksistentsi esimestel aastakümnetel oligi ju põhiliselt klubimuusika, kuid aeg, ja džäss koos sellega, on vahepeal pika sammuga edasi liikunud ja festivalilt ootaks siiski rohkem kontserdiks mõeldud programmi. Seekordsel festivalil ei toimunud juba tavaks saanud kontsertidejärgset jam session’it. Aastaid on festivali korraldajal Villu Veskil olnud traditsiooniks mängida iga esinejaga koos üks kava lõpulugu. Tänavu mitte — miks? Kas oli selle põhjuseks noorte muusikute vastavate džässiklassika teemade vähene tundmine või nende programmide seadete sobimatus jam’iks?

 

„Augustibluus” 2023

Tänavune Haapsalu bluusifestival „Augustibluus” toimus juba 29 korda! Paistab, et neil läheb hästi: avati uus lava Promenaadi tantsupaviljonis (nüüd on neid juba tervelt 12) ja nagu üks festivali peakorraldajaid Raul Ukareda rõõmuga teatas, oli tänavusel festivalil juba rekordiliselt 40 ansamblit. Seda oli rõõm kuulda. Samas tekitab see ka probleeme nii korraldajatele kui publikule: festival peab ju ära mahtuma samasse ajavahemikku. See aga tähendab, et kontsertide kattumine suureneb veelgi. Ja veel: festival on tugevasti kreenis roki poole; festivali neljakümnest kontserdist oli vaid üks(!) džässiliku bluusistiili esindaja — kontsert, kus Kappel & Tibu2 demonstreerisid kahe klaveri varianti bluusi algaastatest. Väide, et meil pole džässiliku bluusi mängijaid, ei pea paika. Enamus meie parimatest saksofonistidest on suurepärased bluusimängijad ja muide, vaid nädal enne „Augustibluusi” esines Pärnu bluusifestivalil korraliku bluusikavaga meie praeguse hetke parim, Kaitseliidu amatöörbigbänd. Festivali paisumisel on üks tõsine oht: kontsertidel esineb järjest rohkem ansambleid, kelle kavas polegi bluusi… Oma uue muusika/plaatide esitlemiseks ja reklaamimiseks kasutatakse häbenematult ära festivali head nime ja publiku arvukust. Süüdistada selles korraldajaid oleks ilmselt ebaõiglane, ei jõua ju nemad (tänavu koguni vähenenud koosseisus) kõikide esinejate kavu lugu-loolt üle kontrollida. Seda enam, et koosseisus on muusikuid, kes on tuntud oma bluusimängu oskuse poolest, kuid seda kogu oma kava jooksul ei kasuta (näiteks Rubundi). Näis, et seda tunnetas ka lauljatar Liisa Tetsmann, kes andis oma lugude meeleolu/filosoofiat selgitades iseloomustuse nii albumile (mida nad tegelikult esitlesid) kui endale muusiku ja autorina. Ja antud juhul ei näe ma põhjust sellele vastu vaielda.

Torkas silma, et kogu Haapsalu linnas polnud ühtki festivali ajakavaga reklaami, ajakavaga püramiidi polnud ka festivali traditsioonilisel kohal Lossihoovis ja puudus ka „kohustuslik” festivali ajaleht, kus oleks kirjas kogu oluline info, kaasa arvatud esinejate nimed. Kogu info oli suunatud internetti, mis pole ka halb variant, kuid ometi tundsin puudust avalikust reklaamist, mis oleks aidanud luua ka meeleolu. Rääkimata sellest, et on siiski üpris tülikas liikuda ringi, nina nutitelefonis, mis kahjuks on tavaks saamas, eriti noorema põlvkonna hulgas.

Minu jaoks algas festival uue lava avamisega Promenaadi tantsupaviljonis. Pisut häiris, et paviljoni katus lasi vihma läbi, kuid õnneks mitte palju ja tõelisi bluusifänne see ei seganud. Kontsert ise oli festivalile väärikas algus. Olles mõnda aega nautinud nii Enn Vei bändi kui Raul Ukaredat, siirdusin (kava kokkulangemine, mis teha!) Kiili baari terrassile, kus esines Jüri Rosenfeld koos sõpradega. See bänd esitas tõelist, naturaalset bluusi teada-tuntud tasemel. Kogu bänd nautis seda, mida nad tegid. Ja nautis ka kogu mitte just väga arvukas publik. Vihm oli just üle jäänud ja rahvas polnud veel liikvele läinud. Kogu laitmatu feeling’uga esitatud kavast jäi eriti meelde aeglane suupillibluus, mille mängija nime ei õnnestunudki mul teada saada — hilinesin ju pisut ja vaadata polnud kusagilt (ka interneti kodulehelt mitte)… Just  nüüd tundsin puudust festivali ajalehest, kus kõik kirjas oleks, sest festivali üks põhieesmärke on ju anda meie kuulajatele ja ka muusikutele endile ülevaade maailma bluusiuudistest ja hetke tippudest. Ei saa loota, et kõiki esinejaid oleks võimalik nägupidi tunda.

Lossihoovi pealava kava algas hoolimata halvast ilmast ja kasinast publikust üsna täpselt. Alustas USA–Soome ühisbänd Doktu Rhute Muuzik & Highway. Tegemist oli tuntud bluusimuusiku Roy Hytoweriga, kes 1990-ndatel võttis oma artistinimeks Doktu Rhute Muuzik; Highway on aga Helsingis aastaid tegutsenud bänd, seega igati väärikas kooslus. Seekord ei vedanud neil ilmaga; vahetult enne kontserti lõppenud tõsine sadu oli süüdi selles, et lossihoovis oli porilompide vahel vaid paar-kolmkümmend inimest. Nii napile publikule polnud neil erilist lusti mängida. Töö tehti küll korralikult ära, aga mida polnud, see oli bluusi feeling. Kahju! Aga korraldajate kiituseks peab ütlema, et kui mõni aasta tagasi oli helikvaliteet umbes samasuguse vihma ja tugeva tuulega peaaegu olematu, siis seekord oli heliga kõik korras. Ansambli Highway koosseisu kuuluvad Hea Rockin’ Kempas (vokaal ja suupill), Jonne Kulluvaara (kitarr), Jan-Olof Strandberg (bass) ja Köpi Tolvanen (trummid).

„Ornament Tribuut” oli varalahkunud eesti rokitähele Gunnar Grapsile pühendatud kava. Grapsi ansambel Ornament on paljude arvates parim osa tema loodust. Ansambli Ornament Tribuut alguseks võib lugeda Gunnar Grapsi mälestuskontserti 2017. aastal. Nagu tutvustuses öeldakse, oli ansambli asutamise põhjus lihtne: Ornamendi suurepärased lood hakkasid unustusse vajuma ja neid oli vaja tutvustada nooremale publikule. Ansambli koosseisus mängivad Rait „Soku” Sohkin (vokaal), Avo Ulvik (klahvpillid), Jaanus Raudkats (basskitarr), Andres Oja (trummid) ja Elmar Liitmaa (kitarr). Kava koosnes Grapsi ja Ornamendi klassikaks kujunenud lugudest, mida esitati maksimaalselt originaalilähedaselt, st suurepärase feeling’uga. See kehtib eriti vokaali kohta: nii kõrget ja samas jõulist häält on vähestel! Esitus manas silme ette Grapsi tema parimail päevil. Aitäh meenutamast! Vastuvõtt oli oodatult tormiline. Ansambli esinemise ajaks oli tubli pool lossihoovist juba rahvast täis ja kuna ilm oli muutunud üsna heaks, siis publiku juurdevool jätkus.

Järgmine esineja, noor briti bluusitalent Krissy Matthews, on energilise ja dünaamilise lava-show ja omanäolise kõlaga muusik. Kuigi tema bänd on andnud arvukalt kontserte ja eelmisel aastal sõlminud ka lepingu legendaarse saksa plaadifirmaga Ruf Records, tulemuseks kriitikutelt kiita saanud „Pizza Man Blues”, jäi mulle Ornamendist ja nende kavast ehedam mulje.

Itaalia trio The Goosebumps Bros on tuntud tegija rahvusvahelisel bluusiskeenel. Aastate jooksul on nad töötanud koos paljude nimekate artistidega, nagu Matt Schofild, Erick Bibb või Vanessa Collier, kuid kõige tuntumad on nad Big Daddy Wilsoni stiilitruu saatebändina. Ansambli koosseisu kuuluvad Cesare Nolli (kitarr ja laul), Paolo Legramandi (bass ja laul) ja Nik Traccori (trummid ja laul). Nende firmamärgiks on kujunenud itaalialik mitmehäälne laul. Kuigi nende kava oli üpris huvitav ja publik võttis selle ka hästi vastu, kujunesid nad sel korral järgmiste bändide „soojendajateks”.

Mullu oma 30. tegutsemisaastat tähistanud Tommy Castro&The Painkillers oli üks selle festivali, ja väidetavalt ka kogu bluusitaeva, säravamaid tähti. Piisab kui mainida, et nad on mänginud kolmekümne kolmel bluusimaailma parimate kokkutulekul „The legendary Rhythm and Blues Cruise” ja võitnud hulgaliselt auhindu. Mullusel auhinnagalal Blues Music Awards tegi ta „puhta töö”: võitis kaalukaimad aasta artisti, aasta albumi ja B. B. Kingi aasta meelelahutaja auhinnad. Ansambli esinemine oli igati nende auhindade vääriline ja vastavaks kujunes ka publiku vastuvõtt, kes ei lasknud end eriti segada vahepeal uuesti sadama hakanud vihmast.

Tommy Castro & The Painkillers.
Reklaamfoto

Õhtu lõpetamise au jäi meie juubilaridele: Compromise Blue tähistas oma tegutsemise 35 ja nende solist Emil Rutiku 60 aasta juubelit. Väidetavalt on bänd sellega ka endise idabloki kõige kauem vaheaegadeta tegutsenud bluusibänd. Juubilar Emil Rutiku ühines bändiga aasta hiljem ja nüüd ei kujuta me neid ettegi ilma selle karismaatilise, energilise õhtujuhi ja show-mehe lauluta. Compromise Blue  järgib nn Chicago bluusist arenenud stiile, mõnuga mängitakse ka soul-funk’i tunnetusega lugusid ja muidugi ka rock’n’roll’i. Bändi neljaliikmelisest algkoosseisust on alles küll vaid Raul Ukareda, Compromise Blue aga on viimastel aastatel kasvanud üheksaliikmeliseks ansambliks, mille lahutamatuks osaks on neljaliikmeline puhkpillirühm. Praegusesse koosseisu kuuluvad Emil Rutiku (laul), Raul Ukareda (kitarr), Argo Toomel (bass), Peep Kallas (trummid), Ülo Krigul (klahvpillid), Siim Aimla (baritonsaksofon), Jaak Oserov (trompet), Margus Männa (saksofon) ja Andres Kontus (tromboon). Kolmekümne viie tegutsemisaasta jooksul on nad reisinud maailma eri paigus ja esinenud ka suurtel lavadel koos paljude bluusilegendidega, nagu The Fabulous Thunderbirds, Gene Taylor, Rufus Thomas, Omar Kent Dykes jt. Kontsert oli juubilarile kohasel tasemel, kuigi oli väga harjumatu näha tavaliselt ülienergilist Emil Rutikut laval ülikonnas ja üsnagi väljapeetult…

Compromise Blue.
Mats Õuna foto

Sel aastal ei olnud korraldajad kokkuleppele saanud ilmataadiga ja nii läksid teise päeva esimesed kontserdid „aia taha”: vihm ja tugev tuul muutsid ennelõunased kontserdid võimatuks. Lõuna paiku ilmaolud siiski tasapisi paranesid, aga minusugused „bluusomaanid”, kes tahtsid võimalikult paljusid ansambleid kuulda, olid tõsistes raskustes: vihm oli küll üle, kuid porilombid ja tugev tuul tegid kontserdipaikade vahel liikumise ülimalt keeruliseks. Nii tuligi algne plaan käigupealt ümber teha. Üht osa Von Dorpati ja Tomahawck Brothersi kavast ma kuulsin, seda oli parasjagu, et veenduda nende tavapärases heas tasemes. Airi Allvee oskas sobitada end täieliku enesestmõistetavusega Brothersi kavasse. Seejärel oli aeg suunduda raudteejaama „kontserdisaali”. Nagu algul mainitud, tuli huvitavate kavade kuulamiseks teha mitmeid valikuid ja nii mõnestki asjast loobuda. Et eelmainitud esinejaid veidigi kuulda, loobusin näiteks Muddy Husky Duo kontserdi algusest, mis, nagu peagi selgus, oli viga: soome bluusimuusikud esinesid oma rohkete saalis viibinud kaasmaalaste rõõmuks väga heal tasemel. Üks selle festivali suuremaid elamusi ootas aga ees: argentiinlane Saverio Maccne demonstreeris eeskujulikku erinevate bluusistiilide valdamist, tunda oli tema suurt kogemuste pagasit. Nagu tutvustuses mainitakse, on ta tegutsenud eri žanrites, kuid tema eriline armastus kuulub bluusile koos džässi ja 1960.–70. aastate rokiga. Nii saimegi kuulda stiilipuhast Mississippi bluusi, kus kohati valitses toores, lihvimata, ürgne jõud. Kontrastiks oli kavas ka lüürilis-melanhoolseid bluuse, mis esitati sama meisterlikult ja stiilipuhtalt. Kava oli tasakaalus ja täpne. Stiilipuhtuse saavutamiseks kasutas Maccne kolme erineva kõlaga pilli. Igati suurmeistri vääriline esitus, üks selle festivali vaieldamatuid pärle!

Saverio Maccne.
Reklaamfoto

Täieliku stiililise kontrastina Maccne kavale mõjus Kappeli&Tibu show: meie kaks paremat boogie-woogie-pianisti demonstreerisid veel üht eelmise sajandi algupoole ülipopulaarset bluusimängimise võimalust. Selline stiil pole kaugeltki kõigile pianistidele jõukohane, kuid Margus Kappel ja Andu Kõiv said sellega suurepäraselt hakkama. Paaris loos demonstreeris Margus ka oma üpris korralikku kitarrivaldamist. See oli huvitav ja ainus džässi poole kaldunud etteaste sellel festivalil: tehniliselt laitmatu, kuid olemiselt pisut väsinud.

Ja oligi aeg suunduda pealavale, kus esimesena astus üles ansambel Rubundi, kellest oli juba juttu eespool.

Pärast Rubundit esines soomlaste 2018. aasta parim bluusiartist Faarao Pirttikangas. Tema põhjamaine tunnetus bluusist ilmneb eelkõige tekstides, kus kajastuvad tema nägemused müütidest, unustatud traditsioonidest ja paljust muustki. Nagu tutvustuses tabavalt mainitakse, pakib ta oma fennobalkani juured osavalt afroameerika bluusivormi, millest saab omapärane segu uuest ja traditsioonilisest. Selline omanäoline stiil ei pruugi kõigile meeldida, aga huvitav kuulata oli ikkagi.

Hoopis teist masti oli järgmine, Kanada–Mehhiko duo David Rotundo-Emiliano Fuarez. Kanadalaseks saab David Rotundot küll vaid tinglikult, passi järgi, nimetada, resideerib ta ju pikemat aega Mehhikos. David on suurepärane suupillimängija, aga ka laulja/laulukirjutaja ning samal ajal fantastiline show-mees, kes suudab sütitada igasuguse publiku, sõltumata selle rahvusest ja päritolust. Tal on harva esinev võime muutuda iga sündmuse peategelaseks, külmaks ei jäta ta kedagi. Olles tuuritanud kõikjal maailmas, on David Rotundo teinud koostööd selliste suurustega nagu Jeff Healey, Lee Oskar, Enrico Crivellaro, Igor Prado jpt. Tema viimane album „So Much Trouble” koos suupillilegendi Lee Oskariga on pälvinud nii kriitikute kui fännide tunnustuse: üheksa nädalat edetabelite esikohtadel! Tema seekordne partner Emiliano Fuarez on Mehhiko parimaid bluusikitarriste ja ka tunnustatud pedagoog, kes on esinenud paljudel lavadel nii USAs, Euroo­pas kui Aasias. Tema töötoad on vägagi nõutud-hinnatud. Seega väärikas duett, kelle kontsert kuulus vaieldamatult selle festivali pärlite hulka. Kuigi esinejad olid sisuliselt võrdsel tasemel, tõusis David oma show-mehe talendi ja muidugi ka oma fantastiliste suupillisoolodega rohkem esile. Ja publik oli  tal  ka Haapsalus peos juba esimestest lugudest peale…

David Rotundo.
Stephen Uhraney foto

Taanlaste ansamblit Chris Grey & The Blue Spand peetakse viimase aja parimaks uustulnukaks Euroopa rütmibluusi põllul. Tänu moodsatele meediakanalitele on nende humoorikad mitmehäälsed laulud leidnud tee publiku teadvusse. Nende vaimukas ja heal tasemel esitatud kava ei jätnud kuulajaid ükskõikseks ja publik ühines meelsasti ansambliga, kui paluti mõnda lõiku kaasa laulda. Võrreldes eelmise bändiga jättis Chris Grey bänd siiski veidi tagasihoidlikuma üldmulje, kuigi ansamblilaulu osas oli neil teatav eelis. Nende parimad päevad on loodetavasti veel ees!

„Mihkel Raud Goes ZZ” — selle kavaga avas Mihkel Raud publikule ühe oma seni tundmatu tahu: ta on juba aastaid olnud ZZ Topi paadunud fänn. Mihkel Raud on üpris tuntud tänu oma sagedastele teleesinemistele, kuid nii mõnigi ei tea, et lisaks ajakirjaniku ametile on ta veel kirjanik, aga eelkõige siiski rokkmuusik ja laulukirjutaja, kes on mänginud mitmes meie menubändis. Nii ilmuski ta nüüd lavale ZZ Topi loomingust koostatud kavaga, kus tuntumate hittide kõrval esitati ka mitmeid selle bändi varasema perioodi parimaid lugusid, neist mõned sama vanad kui Mihkel ise. Seega igati tänuväärt ettevõtmine rokiklassika tutvustamisel. Ja seda tehti märkimisväärselt heal tasemel.

Festivali suurimaks täheks, ehk nagu nüüd on moes öelda, „kirsiks tordil” oli vaieldamatult Matt Schofield. See USAs elav briti päritolu kitarrist on oma ligemale kolmkümmend aastat kestnud karjääri jooksul tõusnud kõrgusesse, kuhu jõuavad vähesed: ta on kõigis parimate bluuskitarristide nimekirjades, tema signatuuriga toodetakse kitarre(!), lugematud kitarristid üle maailma püüavad teda jäljendada…
Tema stiil on isikupärane ja leidlik, ta laenab elemente nii bluusist kui džässist ja kasutab neid siis omal moel. Nüüd oli ka Eesti publikul võimalik teda oma silmaga näha ja kõrvaga nautida. Suur tänu korraldajatele, nii suurt meistrit on alati mõnus kuulata! Matt Schofieldi ansamblikaaslaste nimed (nagu ka Mihkel Raua bändikaaslaste omad) jään kahjuks võlgu; neid küll tutvustati, kuid tuule tõttu ei kuulnud päris täpselt ja vaadata polnud ka kusagilt (isegi internetist mitte!), eksida aga ei tahaks.

  

Matt Schofield.
Foto: © John Danjer

Sellega oligi festivali põhiline, kontserdiosa lõppenud, toimus veel küll All Star Jam, kuid sinna ma enam ei jõudnud. Pühapäeval oli ka väike järellainetus: Mikk Tammepõld esines Evald Okase majamuuseumis ja Edgars Rubenis toomkirikus. Tammepõllu kava meenutas oma olemuselt bardide loomingut — bluusi polnud sealt parima tahtmisegi korral leida. Viimastel aastatel on traditsiooniks saanud teha festivali viimane kontsert toomkirikus. Kaunis traditsioon, kuid antud juhul oleks oodanud sealtki siiski bluusi — on ju gospelmuusika hulgas palju kirikusse sobiva  temaatikaga bluusivormis muusikat. Seekord seda siiski ei pakutud; esines lätlasest kitarrist Edgars Rubenis omaloominguliste paladega, kus tutvustuse kohaselt pidanuks olema ka bluusi. Nagu ta ise ütleb: „Tegeldes varase ragtime’i ja bluusi vormidega, kirjutan pealtnäha vana, kuid siiski täiesti uut muusikat, lubades endale siiski vabadust kaugemale minna ja teisiti mõelda.” Sel korral oligi ta nii teinud, lood olid üsna huvitavad ja ka esitus hea, kuid mida polnud, oli bluus.

Alguse juurde tagasi tulles võib konstateerida, et festivali laienemine on kahtlemata hea: maailma bluusitaevas on piisavalt tähti, keda tahaks tundma õppida, kuid soovitavalt mitte ürituse lahjendamise hinnaga. Jõudu tegijaile! Loodetava kohtumiseni järgmisel, juba 30 aasta juubelifestivalil!

 

Kommentaarid:

1 Originaali autor Paul Desmond pühendas oma loo „Take 5!” Dave Brubeckile tema neljanda lapse sünni puhul.

2 Margus Kappel ja Andu Kõiv ehk artistinimega Tibu.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist