KUST LÄHEB DIANA LEESALU JAOKS PIIR?

Diana Leesalu detsembris 2023. Harri Rospu foto

Diana Leesalu „Esietenduse” esimesed plaanitud üheksa etendust müüdi välja juba mitu kuud enne esietendust. Kui selles loos kordub liiga palju sõna „etendus”, siis sellele teatritegijad rõhuvadki. See vaatajaid peibutaski. Tallinna Linnateatri lavastuseks peaosas Elisabet Reinsaluga said Leesalu ja Kaarel Väljamäe dramaturgidena inspiratsiooni John Cassavetese filmist „Opening Night” (1977), milles menukas näitlejanna (Gena Rowlands) hakkab kaotama loomeprotsessis piiri päriselu ja väljamõeldu vahel. Seda on nimetatud ka õudusfilmiks. Barbra Streisand, kellele meeldis Cassavetese „A Woman Under the Influence” (1974), palus režissööril teha uusversiooni filmist „A Star Is Born”, mille esimene versioon aastast 1937 oli Cassavetese lemmikfilm. Cassavetes lükkas ettepaneku tagasi, aga võttis uuesti ette „Opening Nighti”, mis oli tal kavas juba kümmekond aastat varem.

„Opening Nighti” on tõlgitsetud rohkem loona sellest, mis oleks juhtunud, kui Cassavetes ja Rowlands poleks kunagi kohtunud ega abiellunud. Rowlands arvas oma karjääri algul, et pühendub teatrile ega abiellu ealeski. Cassavetes oleks võib-olla lõpetanud „Opening Nighti” küünilise naistemehe Maurice’ina, keda ta filmis kehastab.

Tunnen huvi, kas see on Leesalu lemmik-Cassavetes või on lemmik mõni muu ja väljavaade sellest lavastusena lihtsalt tõmbas rohkem. Nagu küsinuks James Lipton: kuidas Cassavetes teie ellu tuli?

Lühike vastus on: otsides. Ma lihtsalt otsisin ta üles. Kahtlustan, et eks arvatavasti ole paljude lavastajate elu üks pidev uute põnevate ja puudutavate materjalide otsimine. Minul samamoodi. Otsima peab. Sest väga harva juhtub, et hea materjal tuleb ja koputab ise uksele. Mõnikord tuleb, aga harva. Valdavalt peab ikkagi vaeva nägema ja otsima. Raamatukogudest, internetist, teiste inimeste juttudest, vahel mõne inimese silmadest. Lood on peidus kõikvõimalikes kohtades.

Kino Sõprus korraldas Cassavetese filmide päevad 2010. aastal ja tänavu jälle. Leesalu räägib, et Cassavetes ilmutas end talle kõige esimesena mingil netiküljel. Vilksatas seal. Et keegi kuskil paarkümmend aastat tagasi olevat teda teatris väga ägedalt teinud. Leesalu hakkas siis uurima, et kes tegi, mida tegi ja millal tegi. Kuidas tegi, ei saa enam tagantjärele nii täpselt teada. Ja see polnud ka oluline. Igal juhul selgus, et Amsterdamis oli Ivo van Hove mitmete tema filmistsenaariumide järgi lavastusi teinud. Tundus põnev. Leesalu võttis Youtube’i lahti ja vaatas „Opening Nighti” ära. Esialgu hästi uduse pildi ja olematu heliga. Aga ju siis sellele vaatamata miski niimoodi teda tabas, et Leesalu jäi sinna kinni.

Ma ei tea, kas Cassavetes on mingis kategoorias mu lemmik, aga praeguse ajahetke ja minu enda eluolulise seisundiga kõlksatas see film hästi jõuliselt kokku. Pärast lugesin palju Cassavetese tausta, tema loomismeetodi ja värvika isiksuse kohta. Jube põnev kuju.

Palju ilmsem algmaterjal piire kompavale näitlejale leiduks Ingmar Bergmani teostes. Võib-olla sisaldab „Stseenid ühest abielust” koguni sama palju persona-mängu kui „Persona”? Jessica Chastain avaldas, et see rikkus päriselus tema sõprussuhte Oscar Isaaciga.

Leesalu vaatas „Personat” nii ammu, et jätab sel teemal parem targutamata. Samas pealkirja „Stseenid ühest abielust” juurde on ta teatrikooli lugemiskonspektis teinud kolm punast hüüumärki. See materjal on tal kaua kuklas olnud. Aga kuna Evelin Võigemast ja Märt Avandi mängisid selle hiljaaegu nii ägedalt ära, siis lükkab ta oma versiooni kusagile kaugesse tulevikku.

Kümne aasta pärast teen. Võib-olla olen siis ise ka targem või midagi.

Aga Cassavetes on ta täiega ära võlunud. Pärast „Esietenduse” esietendust sukeldub ta arvatavasti veel sügavamalt Cassavetese loomingusse.

Seal on veel nii palju asju, millest inspireeruda.

Kas näitlejad tähtsustavad-salapärastavad näitlemist vahel ka üle, kuna meedia tähtsustab? Näitlejad siis mõtlevad, et olgu, lähme kaasa?

Sellel küsimusel on Leesalu jaoks mitmeid varjundeid, nii et vastata saab mitmeti. Üks sõna kõlab tema jaoks negatiivselt, teine positiivselt.

Diana Leesalu „Esietendus”. Marleen Kordnik — Elisabet Reinsalu ja Markus Aas — Argo Aadli. Esietendus 18. XI 2023 Tallinna Linnateatri hobuveskis.
Siim Vahuri foto

Seda, et näitlejad peaksid ennast kuidagi teistest tähtsamaks, mina küll eriti täheldanud ei ole. Kuigi kindlasti on igas inimkoosluses mingi protsent nartsissiste, see käib kahjuks inimeseks olemise juurde. Mu näitlejast kolleeg just rääkis proovis, kuidas hiljutise esinemise järel tekkis tal väike mõttevahetus ühe ajukirurgiga. See ajukirurg oli siira imetlusega õhanud, et küll see teie töö on ikka raske. Mu kolleeg ütles, et sellise inimese suust sellist lauset kuulda oli nii paradoksaalselt absurdne, et mõistlikum tundus lihtsalt vait olla. Sest mida sa selle peale vastad: ei, aju opereerida tundub vist ikka natuke raskem?

Mis puutub aga salapärasse, siis see on hoopis teine teema. Salapära on teatri­ime sündimise eeltingimus ja vundament. Salapärata seda tööd minu arvates teha ei saagi. Ja mind isiklikult küll jubedalt häirib, kui ma lähen teatrisse „Hamletit” vaatama ja samal ajal on mul millegipärast ajus info selle kohta, kellega koos Hamletit mängivat näitlejat eelmisel päeval lennujaamas lõbusalt rääkimas nähti.

Leesalu paistab alati tänulik, et teda intervjueeritakse, kuigi on nii hea jutuga, et tema vastused tuleks ära tuua täispikkuses. Kaks viimast aastat on ta valitud oma koduteatris parimaks lavastajaks: 2022 „Muusikale” ja 2021 „Nad tulid keskööl”. Enne seda valiti ta parimaks aastatel 2015–2017. Leesalu debüütromaani „2 grammi hämaruseni” (2005) arvustustes kiideti, kuidas ta suudab mõelda välja asju, mille teadmiseks tundub ainuvõimalik viis olevat nende läbielamine. „Esietendus” tuletab natuke meelde seda raamatut. Kas ka teatris võib loomine olla mingi narkootikum, hetkeline mõnutunne, mida taga aetakse?

Leesalu ütleb, et jube keeruline on võrrelda neid kahte kirjatööd. Ühe kirjutas mingi noor tudeng esimese argliku katsetusena, teise juba mõningase elu- ja teatrikogemusega inimene.

See „2 grammi hämaruseni” ilmus juba peaaegu 20 aastat tagasi. Nii et ega ma tegelikult teagi enam, kes selle kirjutas. Kes ta oli? Aga seda ma tean küll, et tolle Diana ja praeguse Diana looming sünnib väga erineva koha pealt. Kusjuures, sellest räägibki suuresti „Esietendus”. Sellest, kas on eluliselt oluline hoida alles see noor tüdruk või poiss meie sees. Või peaks tast lahti laskma.

Leesalu ei tea, kas loomine on narkootikum. Seda vast mitte. See on lihtsalt mingi ühiskonnas eksisteerimise viis. Mõni oskab maja ehitada, mõni tulekahjusid kustutada, mõni ravib teisi. Leesalu püüab kirjutamise ja teatritegemise kaudu oma panust anda. Nii hästi, kui oskab. Kui õnnestub, on mõnus tunne muidugi ka. Aga eks loomisvalu jagu sama palju.

Kui looming on inimese laps, siis lapsed ju kasvavad suureks. Mis siis saab? Leesalu lavastatud „Offline” (2014) oli ka vist piiride ähmastumisest, neti- ja päriselu segunemisest. Ta tunnistab, et selle võrdlemine „Esietendusega” on asjakohane.

Nii „Offline” kui ka „Esietendus” räägivad mängimisest. Ning mängu ja reaalsuse vahelisest õhkõrnast piirist.

Lisaks kõigele sellele valmistab Leesalu praegu veel ette suvel toimuvat võrukeelset laulupidu „Uma pido”, mille seekordne teema on samuti mäng. Ju siis selles teemas miskit paeluvat on.

Sest mis on üldse reaalsus? Kas päriselu on reaalsus? Või lavaelu? Või perekond? Majandus? Poliitika? Liikluseeskirjad? Kõik see on reaalsus? See kõik on lihtsalt hunnik kokkuleppeid. Me kõik mängime. Päriselus ka kõik lihtsalt mängivad. Seda tuleb meeles hoida. Ja teatris me mängime sellesama mängu mängimist. Ja kõigil on kogu aeg reaalsustajuga probleeme. Aga ainult selle tõttu ongi üldse võimalik teatrit teha. On võimalik hernetera sisse universum mahutada.

See viimane oli tsitaat. Leesalu pani ühe „Esietenduse” tegelase niimoodi mõtisklema.

Kui uurin, kus läheb teater laval performance’iks ja vastupidi, tõrjub ta, et ei taha küll olla see inimene, kes targutades kuhugi mingeid piire sättima hakkaks. Piirid hägustuvad ilmselt ka näiteks David Blaine’i mitmepäevastes mustkunstietendustes. Paavo Piik arvustas ajalehes oma (ja Leesalu) lavastust „Lantimiskunstnikud” — end võib kaotada destruktiivsusse ja ka vastupidisesse, hiilivasse teispoolsusse.

Enda jaoks ja enda sees muidugi kategoriseerin ja lahterdan asju kogemuse põhjal. Muidu tehtagu aga, mis kellelgi vaja on teha. Kelle süda mida nõuab. Peaasi et äge oleks. Kui ei ole äge, kui ei puuduta, kui on igav, siis nii on. Vahel võib võtta ka näitemängu ja püüda seda laval ette kanda, aga ega see tee veel nähtut teatriks. Kuigi väliselt võib see täitsa teatrit meenutada. Kui tuleb lavale inimene ja teeb pool tundi järjest, poolalasti, kukerpalle, nii et mul mingil kummalisel, seletamatul põhjusel on täiega vau-tunne sees, siis pole ju vahet, kas see on teater või performance või tsirkus. See on lihtsalt miski, mis on väga äge. Ja kui ei ole äge, siis võiks tulla koristaja ja pühkida luuaga trupi lavalt minema. Nii nagu legendi järgi viskas koristaja Londoni kunstimuuseumi eksponaadid minema, sest arvas, et need on prügi.

See viimane oli Jim Ashilevi mõte. Aga Leesalule see kujutluspilt kangesti meeldib.

Milliste piirideni mineva tüki Leesalu kirjutaks? Kui vastumeelne ja vajalik oli NO99 „Kõnts”? Miks näitleja seda teeb, rähkleb sopas? Teatris?

Miks teater, aga mitte tele ja film? Loomulikult selle teatrisaalis tekkiva vahetu kontakti pärast. Seda ei ületa miski. Kohene tagasiside energiavahetuse näol. Ma ei käi ju ise õhtuti laval, aga kõrvalt näen, et kui etendus õnnestub, kui jääb hea tunne sisse, kui näib, et publikule meeldis ja inimesi puudutas, siis see adrenaliinilaks on vägev. Vahel lausa nii vägev, et tõmbab näitleja täitsa tühjaks. Kes, kuidas ja mis vahendeid kasutades õhtust õhtusse selle aplausini läheb, on lihtsalt inimtüübiti ja loomelaaditi erinev. „Kõntsa” oli vaja nendele tegijatele ja sellele osale publikust, kes olid vaimustatud. Kes otsib muud, läheb ja vaatab midagi muud. Nii elementaarselt lihtne see ongi. Ma ei ole sättinud endale ette piire ega postulaate. Ma teen seda, mida sisetunne mulle ütleb, ja selle toel, milliseks inimeseks ma olen kasvanud läbi oma kogemuste mingis loomishetkes. Sest luua ei ole võimalik mitte midagi, mis ei tule läbi sinu enda.

Küsin, kui palju ähmastuvad piirid pealtvaatajate ja esitajate vahel. Publiku hulgas võib viimasel ajal märgata halba käitumist, esitajaid loobitakse igasugu esemetega  (tsiteerin Washington Posti). Võib-olla on teater julgustanud publikut osalusetenduste kaudu?

Selle teema jätab Leesalu õhku rippuma. Oleme jõudnud piirile.

 

Vestelnud KONSTANTIN KUNINGAS

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist