RÄNNAKLAVASTUSED LINNARUUMIS — MIS, KUIDAS JA MIKS?1

KARMEN JUHKAM

Viimastel aastatel on olnud märgata tõusu linnaruumis tehtavate rännaklavastuste arvus. Alates 2020. aastast on välja tulnud 3–4 uuslavastust aastas, enne seda oli see 1–2, kui üldse.2 Paraku ei saa avaliku ruumi ja rännaklavastuste suhet analüüsivatest artiklitest ühtegi esile tuua, mõneti puudutavad seda teemat Madli Pesti3 ja Luule Epneri4 2022. aastal ilmunud laiema fookusega käsitlused. Pesti tuvastas oma artiklis rännaklavastustele iseloomulikke tunnuseid ja tõi ühena välja ruumi kunstilise raamistamise, mis andis ka algtõuke minu bakalaureusetööle „Rännaklavastus ja avalik linnaruum: linnaruumi kunstiline raamistamine”. Nelja rännaklavastuse näitel uurisin, kuidas avalikus linnaruumis kunstilist kogemust luuakse ja raamistatakse, ning pakkusin ka põhjusi, miks rännaklavastuste tegemine linnaruumis üldse vajalik on. Siinses artiklis toon välja oma põhiseisukohad ja järeldused tulemusi pigem üldistades kui lavastusi üksikasjalikult lahates.

Minu valimisse kuulus neli võrdlemisi eriilmelist lavastust. Ugalas 2022. aastal esietendunud „Viljandi lood: Jaan” (lavastaja Marika Palm) rääkis loo kunagisest viljandlasest Jaanist ja tema elust 1982. aastal. Umbes 20-liikmeline publik liikus kahe rännakujuhi (Marika Palm ja Oskar Punga või Maarja Mõts ja Jass Kalev Mäe) saatel mööda Viljandit, kuulates kõrvaklappidest Jaani ja tema sõprade varem sisse loetud vestlusi ning nendega dialoogis olevate rännakujuhtide reaalajalisi tekstikatkeid. Paide teatri 2020. aastal esietendunud „Labürint” (Jan Teevet, Kirill Havanski, Joosep Uus) oli audiorännak ühele, mille toimumisaja ja asukoha valis iga osaleja ise. Lavastuses põimusid omavahel mälestused ja olevik, psühhogeograafiline ja reaalne linn. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi raames Tartus 2021. aastal esietendunud „Läbi linna: Karlova” (lavastaja Jaanika Tammaru) põhines karlovlaste mälestustel ja Karlova ilukirjanduslikel peegeldustel. Lavastus koosnes kolmest samaaegsest, kuid iseseisvast rännakust. Igal trajektooril liikus umbes 20-liikmeline publik koos kahe näitlejaga läbi Karlova. Analüüsitavat Sõbra tänava trajektoori iseloomustas mängulisus ja lapsemeelsus. Näitlejad Kaija M Külm ja Agur Seim vahetasid iga stseeni järel lapse ja vanema rolli ning kutsusid publikut endaga koos mängima. „Tartu Interdistsiplinaaril” 2022. aastal esietendunud Saksa-Austria kunstnikerühmituse raumarbeiterinnen „PLAYBACK. Acting Out of Order” oli intermeediumlik rännaklavastus, mille jooksul liikus ligi 30-liikmeline grupp läbi Tartu kesklinna. Publik vaatas telefonist videot, kust nägi eelnevalt etendajate poolt läbitud sama marsruuti, ja kuulas kõrvaklappidest teksti, milles esitati kriitilisi vaateid linnaruumile ning mõtestati indiviidi rolli selles. Videos nähtavad heledates, pastelsetes rõivastes etendajate tegevused olid mõneti ebatavalised: liguneti veepritsi all, kukerpallitati pargis ja lamati Tartu Kaubamaja betoonpostide vahel. Sarnaseid sekkumisi oli publikul võimalik täheldada ka etenduse ajal, sest etendajad ilmusid ja kadusid linnaruumis jalutamise jooksul.

 

„Viljandi lood: Jaan”. Esietendus: 15. VIII 2022.

Rituaalsuse ilmingud ja osaleja identiteet

Lisaks kunstilise kogemuse raamistamisele nimetas Madli Pesti eelnevalt viidatud artiklis ühe rännaklavastusele iseloomuliku tunnusena rituaalsust. Minu valimi põhjal selgus, et rituaalsus on ka oluline vahend linnaruumi kunstilise raamistamise juures. Analüüs näitas, et rituaali loodi konkreetse sisse- ja väljajuhatusega, mille pinnalt hakati nihestama inimeste tavapärast ruumikogemust ning ka nende identiteeti.

Osalejate identiteeti muudeti või nihestati nende kõndijapositsiooni kaudu. Oma analüüsis toetusin Mike Pearsonile, kes on välja toonud üheksa lavastusega suhestumise võimalust kohaspetsiifilises lavastuses (linnaruumis) jalutavale inimesele: (1) end ümbritsevast kergelt huvitatud turist; (2) linnaruumi decerteaulikult loov kõndija, kes tunneb end kõikjal koduselt; (3) pidevas liikumises rändaja; (4) flâneur, kelle jaoks linn on lava ja seal toimuv etendus; (5) uitaja, keda suunavad ja juhivad tema impulsid; (6) psühhogeograaf, kellele linn avaldub isiklike seoste kaudu; (7) nomaad, kes otsib oma teed ja rada; (8) hulkur, kes otsib linnas erinevaid mõnuallikaid ning (9) uurija, kes suhtub oma kaaskodanikesse kui uurimisobjektidesse.5

Valimi puhul ilmnesid nendest umbes pooled. Lavastuses „Viljandi lood: Jaan” julgustati publikut kohe etenduse alguses kostuva monoloogi abil võtma uurijapositsiooni. Retooriliste küsimustega suunati publikut mõtlema end ümbritsevate inimeste tausta ja ümbruse ajaloo üle. Publiku liikmetele ei omistatud kordagi ühtegi konkreetset rolli (nagu tehti „Läbi linna: Karlova” puhul) ja teejuhid ei maininud ka enda funktsiooni, kuid oli aru saada, et nad teadsid publikust rohkem. Kuna rännaku esimene pool tõi Jaani eluloo kaasabil esile eelkõige linna ajaloo, omandas rännak kiiresti giidituuriliku dünaamika. Publik samastus enim turisti hoiakuga, jäädes valdavalt passiivseks; uurijapositsioon jäi tagaplaanile. Ka hilisemad kaasamiskatsed — näiteks tantsustseen kunagise Vikerkaare restorani ees ning tutvumiskuulutuste kirjutamine ja lugemine — ebaõnnestusid ja mõjusid kohmakalt.

Ka lavastuses „PLAYBACK. Acting out of Order” suunati publiku liikmeid linna peal uurija hoiakuga ringi kõndima ja seda toetas kogu lavastuse ülesehitus. Dialoogid olid linnaruumi suhtes kriitilised, liiguti inimestele (eeldatavasti) tuttavates paikades, kuid Tartu harjumuspärase hubase kuvandi asemel toodi esile betoonirohkust, külmust ja jäikust. Kõlavad tekstikatked tegelesid linnaruumi kirjeldamise asemel selle analüüsimisega ja suunasid ka publikut seda tegema. Analüütilis-kriitiline hoiak püsis terve lavastuse vältel ja tõusis seetõttu enam esile kui „Viljandi lood: Jaani” puhul.

„Läbi linna: Karlova” Sõbra tänava trajektoori puhul kehtestati publiku liikmete uut identiteeti kõige jõulisemalt ja märgatavamalt. Etendus algas sujuvalt, ema Ova rollis olev Kaija M Külm tervitas iga saabujat kui oma poja Karli mängukaaslast ja manitses neid ettevaatusele. Isegi kui kahe tegelase positsioon vahetus, püsis publik alati mängukaaslase rollis. Seda identiteeti tugevdati esimeste stseenidega, mil kaevati koos Karliga väikest vagu, et esimesed kevadised veed voolama saada ja ühiselt paberlaeva ujutada, ja peeti veesõda. Mängulisus kajastus lisaks publiku kaasamisele ka nende liikuma panemise viisis. Näiteks oli tee peale kriidiga kirjutatud liikumisjuhiseid, mis suunasid kõndimise asemel keksima või hoopis äärekivi mööda liikuma.

„Läbi linna: Karlovas” oli esil nii kõndija kui ka uitaja hoiak. Tegelaste endi kodukoht ei selgunud, retke vältel tundsid nad end koduselt igal pool. Pesu pesti ja kuivatati ühel tänaval, aknaid pesti teisel tänaval — kogu Karlova oli nende tegelaste kodu ja nende kaudu tuli esile kõndijapositsioon. Uitaja hoiakut rõhutas sageli just lapse tegelaskuju, kelle tähelepanu hüppas erinevate objektide vahel, lastes end eksitada kõigel, mis teele jäi, juhtides nii ka publiku tähelepanu mööduvatele ja mõnevõrra suvalistele objektidele. Kuna lavastuses kasutati dokumentaalset materjali ja taaselustati karlovlaste mälupilte, on võimalik, et mõnel osalejal aktiveerus ka psühhogeograafi hoiak, kuid seda on kõnealuse lavastuse kontekstis keeruline hinnata. Küll aga tõusis psühhogeograafi hoiak väga selgelt esile audiorännaklavastuses „Labürint”. Selle hoiaku eelduse ning rännaku kandumise inimese siseilma lõid pidevad liikumised erinevate linnakihtide, aga ka erinevate fiktsionaalsete paikade vahel (kõrb, kosmos jne). Nii hägustus lavastuse füüsiline (ja ka fiktsionaalne) tegevuspaik ning lavastuse omailm tekkis teksti ja füüsilise linna koosmõjul osaleja enda peas. Lavastuse kandumist inimese pähe ehk siseilma toetas ka lavastuse ülesehitus: tekst oli ainuke linnaruumi mõjutamise viis, kogu linnaga suhestumine toimus kujutlusvõime tasandil. Isiklikust aspektist aitasid (psühhogeograafilist) ruumi mõtestada osalejale suunatud retoorilised küsimused.

„Viljandi lood: Jaan”. Elena Koidu fotod

Fiktsionaalsest ruumist avaliku ruumini

Linnaruumi puhul osutus oluliseks etenduskogemuse raamistamise vahendiks ruumiga manipuleerimine. Seda tehti (vähemalt) kahel moel, teksti ning kujutlusvõime tasandil ja ka füüsiliselt linnaruumi sekkudes. Selgemalt tulid esile kujutlusvõime abil loodavad kihistused. Nende puhul toetun Liina Undile, kes on ruumist rääkides eristanud kahte tasandit: fiktsionaalne ja reaalne.6 Oma uurimuses olen need asetanud ühe telje eri otstesse. Nende vahele paigutasin omakorda ajaloolise tasandi, sest linna ajaloo ülevaadete puhul on faktid ja fiktsioon sageli läbi põimunud.

Kõikide lavastuste puhul osutus olulisimaks linnakihiks alati reaalne linn ise. Seda mitmel põhjusel. Esiteks dikteeris reaalne linn sageli teiste linnakihtide avaldumise võimalused. Kõige silmatorkavamalt toimus see lavastuses „Viljandi lood: Jaan”, kus lavastuse esimene pool keskendus väga selgelt Viljandi linnale ja teine pool peategelasele Jaanile. Esimeses osas toodi välja mitmeid ajaloolisi fakte, mis puudutasid hoonete ehitusaega ja nende kunagisi elanikke. Esines ka stseene, mille puhul oli selgelt tajuda, et mõne paiga külastuse oli põhjustanud selle mugav geograafiline asukoht — see lihtsalt jäi tee peale ette (näiteks stseen Viljandi tammepargis). Ühtlasi tehti mõningaid mööndusi faktide osas: tekstis märgiti ära, et üks kunagine kiosk, mida lavastuse jooksul külastati, ei müünud tegelikult lotopileteid, kuid õige asupaik jäi marsruudi mõttes liialt kaugele. Kuigi see võiks olla näide sellest, kuidas lugu n-ö kontrollib linna, siis selle äramärkimine näitab ikkagi linna (ja ka ajaloo) ülemvõimu loo suhtes. Ka „Läbi linna: Karlova” puhul mõjutas marsruudi valik suuresti seda, milliseid dokumentaalseid alusmaterjale oli üldse võimalik esile tuua. Üldistavalt võib öelda, et reaalne linn mõjutab rännaklavastuste puhul suuresti seda, kuidas ja milliseid lugusid räägitakse.

Fiktsionaalsed kihid tõusid kõige selgemalt esile „Labürindis” ja „Läbi linna: Karlovas”. „Viljandi lood: Jaanis” esines kindlasti mõningaid fiktsionaalseid elemente (näiteks Jaani dialoog oma sõpradega), kuid ülekaalus oli dokumentaalne alusmaterjal. „Läbi linna: Karlova” puhul tuli fiktsionaalne kihistus esile peamiselt tegelaste ja vähesel määral ka ümbrust kirjeldavate juttude näol (ka dokumentaalsete seikade puhul pole välistatud, et osaleja võtab neid fiktsiooni pähe). „Labürindis” esines lisaks reaalsele linnale veel kaks linnakihti: vanaisa mälestustele tuginev aegadeülene (fiktsionaalne) linn ja protolinn. Protolinnaks nimetan ma linnakirjeldust, mida esitas jutustaja, kuid mis ei seostunud vanaisaga. Selles olid olemas tüüpilised (Eesti) linnale omased elemendid ja objektid (valged aknaraamid, kirik, harakad, pardid); see oleks võinud kehtida ükskõik missuguse linna kohta ning hakkas niimoodi suhestuma ka osaleja reaalse linnaga.

Fiktsionaalsetel linnakihtidel on sageli reaalelulised referendid, näiteks reaalses linnas eksisteeriv maja, mille ajaloo kohta räägitakse fiktsionaalne lugu. Või nagu „Labürindis”, kus osaleja tähelepanu juhiti kõige lähedasemale, sarnasele kirjeldusele vastavale objektile (näiteks maja tänava lõpus), millele omistati mõni lugu. Seega haakusid erinevad fiktsionaalsed linnakihid reaalse linna referentide külge, mistõttu ka osaleja hakkas oma taju tasandil erinevate kihtide vahel liikuma. See tasandite vahel võnkumine moodustas etenduse ajal lavastuse omailma, mis jällegi eristas etenduskogemust argisest kogemusest.

„Läbi linna: Karlova”. Esietendus 1. VI 2021. Rasmus Kulli fotod

Linnakihtidest rääkides olen seni kõrvale jätnud lavastuse „PLAYBACK. Acting Out of Order”, seda põhjusel, et seal on erinevate linnakihtide kaasamine mõneti eripärasem kui ülejäänud valimi puhul. Nimelt ei kaasatud linnaruumi puhul ühtegi fiktsionaalset tasandit ega ka faktipõhist ajaloolist tasandit, vaid publikule taasesitati reaalset linnaruumi video vahendusel. Kahe reaalse linnatasandi korraga esitamine mõjutas eelkõige publikuliikme fenomenoloogilist kogemust: tähelepanu liikus video ja reaalsuse vahet, mistõttu ta ei pruukinud olla sada protsenti kindel, milline heli kostis videost ja milline reaalsusest. Nii tekitas ka kahe reaalse linnakihi vahel liikumine etenduskogemuse raamistamiseks vajalikku nihestust.

Erinevate linnakihtide vahel liikumise puhul olid oluliseks vahelüliks sageli kõrvaklapid. Siin võib näha esmalt praktilisi põhjusi: ei teki olukorda, et keegi ei kuule esitatavat teksti, helikujunduseks on rohkem variante. Teisalt on kõrvaklapid võimalus inimene argikeskkonnast isoleerida ja lavastusmaailm talle lähemale tuua. Kõrvaklappide kaudu (ja erinevate tajumanipulatsioonide kaudu, mida ka „PLAYBACK. Acting out of Order” puhul juba esile tõin) need kaks ühendatakse.

Linnatasandite esiletoomine toimub inimeste endi kujutlusvõime kaasabil. Teine võimalus etenduskogemust kunstiliselt raamistada on linnaruumi füüsiliselt sekkuda. Ka siin osutus „PLAYBACK. Acting out of Order” ülejäänud valimist eriilmelisemaks. „Viljandi lood: Jaanis” ja „Läbi linna: Karlovas” oli linnaruumi sekkumise eesmärk suuresti ajaloolise linnakihi taastamine mälupiltide abil ja seda tehti sinna erinevate esemete toomisega (toolid, linad jne). „PLAYBACK. Acting out of Orderi” puhul toimusid sekkumised teisiti. Selle analüüsimiseks on oluline esmalt vaadata lavastuse toimumispaika — avalikku linnaruumi — lähemalt.

Kui enne rääkisin abstraktse etendusruumi paigutumisest teljele fiktsionaalne-reaalne, siis linna puhul saab ruumile läheneda ka teljel avalik-era. Ruumi avalikkust saab hinnata kolme tunnuse alusel. Esimeseks tunnuseks on ruumi ligipääsetavus — mida ligipääsetavam on ruum erinevatele inimestele, seda avalikum see on. Teiseks on oluline, mida seal tehakse. Reeglina peetakse ruumi avalikuks, kui see soodustab poliitilist eneseväljendust ja arutelu. Kolmandaks on oluline ruumi omandivorm. Eeldus, et riigi omand on avalik ruum ja eraomand on eraruum, ei pea alati paika, sest näiteks riigi omandis olevatele vanglatele pole kõigil inimestel ligipääsu ja sageli on just eravalduses olevad kohvikud ja salongid olulised kohtumis- ja arut­elupaigad. Küll aga on näha, et avalikul ruumil on päris oluline roll demokraatliku ühiskonna korralduses ja see on vajalik ühiskonna toimimiseks, sest võimaldab inimestel avaldada oma arvamust ja leida mõttekaaslasi. Nüüdisajal on need tendentsid aga muutumas. Ükskõik kas pidada avalikku ruumi privaatruumi laienduseks, mis toetab inimeste esinemist ainult eraisikutena, või vastupidi, näha avalikku ruumi tungimas meedia kaudu inimeste eraruumi ja nii selle peamise funktsiooni, refleksiooni ja isiklike seisukohtade väljakujunemise ohtu sattumist, on avaliku ruumi tendentsid muutunud pigem negatiivses suunas. Süvenenud on killustatus ja fragmentaarsus, inimeste kohtumiste kvaliteet kahaneb.7

Üheks avaliku ruumi kvaliteedi kahanemise põhjuseks võib olla ka selle majandusliku väärtuse eelistamine kasutusväärtusele. Alternatiivina esitas prantsuse filosoof ja sotsioloog Henri Lefebvre 1968. aastal deviisi „Õigus linnale” (Le droit à la ville), mille sisuks on linna tagasinõudmine selle reaalsetele kasutajatele, kellele tuleb anda õigus organiseerida ja struktureerida end ümbritsevat keskkonda ja soodustada seeläbi erinevate sotsiaalvõrgustike teket, vältides linnaruumi võõrandumist nendest võrgustikest.8

„PLAYBACK. Acting out of Order” tegeleski suuresti lefebvre’iliku linnaruumi tagasinõudmisega. Seda ilmestas Tartu Keskpargis ette kantud monoloog, mis julgustas inimesi kasutama ruumi nii, nagu nemad seda sobivaks peavad. Stseen omandas ka poliitilise alatooni, sest tegemist on tulevase Südalinna Kultuurikeskuse asupaigaga, mille vastu linnarahvas meelt on avaldanud. Teiseks näiteks „PLAYBACK: Acting Out of Order” taotluste kohta on Tartu Ülikooli raamatukogu purskkaevu ees toimunud stseen, mida publik nägi video vahendusel. Stseenis lebasid etendajad ja tartlased purskkaevu äärtel, inimesed olid suviselt riides, mõni isegi rannariietes. Loeti raamatuid, söödi arbuusi ja vaadati purskkaevus hulpivaid täispuhutavaid basseiniloomi. Kontrast kujutatu ja reaalsuse vahel oli suur, tõstatades nii teravalt küsimuse linnaruumi kasutamise, selles kehtivate käitumisnormide ja ka inimeste endi kujutlusvõime kohta. Miks nii kergekäeliselt loobutakse oma õigusest avaliku ruumi üle? Miks mõjus see pilt pigem utoopia kui potentsiaalse reaalsusena?

Füüsiline sekkumine linnaruumi tõi antud lavastuses esile linna kui avaliku ruumi poliitilisuse ja mõjus nii lausa protestina. Muidugi on füüsilisel sekkumisel ka teisi funktsioone (nii „Läbi linnas” kui ka „Viljandi lugudes” oli tegemist pigem minevikupiltide taaselustamise või kunstilise ruumiloomega), kuid teisalt on iga sekkumine poliitiline just seetõttu, et korraga otsustab ruumi kasutaja selle väljanägemise ja seal toimuva üle. Sageli on need sekkumised nähtavad ainult etenduste ajal ja jäävad ära kas hirmust, et mõni kolmas isik sinna omavoliliselt sekkub ja seda mõjutama hakkab, või sellepärast, et ei saada vajalikke lube. Samas saaksid just rännak­lavastused olla üheks vahendiks, kuidas ruumi ligipääsetavust ja kättesaadavust suurendada ja seda ka teistele vahendada.

 

Sümboolsus ja tähenduslikkus rännaklavastustes

Erinevate linnakihtide esiletoomisega seostub paratamatult tähenduslikkus ja selle olemasolu linnaruumis. Siin ei saa üle ega ümber Michel de Certeau’st, kellele viitab valdav osa linnaruumiga tegelevatest autoritest. Käesoleva uurimuse seisukohalt on olulised de Certeau’ kaks teesi. Neist esimene ütleb, et jalakäijad loovad linna oma trajektooride ja valikutega. Selle juurde käivad ka katkestused ja keelud (näiteks kohad, mida teadlikult välditakse), mis omakorda loovad igale jalakäijale tema isikliku linna. Samas ei jäta see protsess endast maha ühtegi jälge neid inimesi teel olles tabanud mõtetest. Teine de Certeau’ lähtekoht puudutab tähenduslikkuse olemasolu linnaruumis. Tema väitel rikastavad lood paiku tähenduslikkusega ja toovad nii esile ka linnaruumi eri tasandeid. Tähenduslikkus ja sümboolsus parandavad inimese elukvaliteeti ja suhet ruumiga. Samas ütleb ta, et tähenduslikkus hakkab linnaruumist kaduma, mistõttu väheneb inimeste side neid ümbritsevaga. Väheneb ka indiviidile mõju avaldavate linnakihtide hulk ning inimeste elukvaliteet linnas halveneb.9

De Certeau’ väited haakuvad selgelt lavastuste ja linnaruumi vahelise seosega. Esiteks loob iga rännaklavastus linna uuesti, sest pakub uusi marsruute, mida siis inimesed ka läbivad. Erinevate linnakihtide väljatoomine toob esile muidu peitu jäänud mõtted ja mälestused ning rikastab linnas asuvaid paiku sümboolsete tähendustega. Fiktsionaalsed kihid tegelevad küll väljamõeldistega, kuid need lood jäävad inimesi saatma ka pärast etenduse lõppu ja meenuvad samu marsruute läbides uuesti. Ajalooliste kihtidega tuuakse esile juba ununenud sümboolseid tähendusi, olgu selleks siis kunagine legendaarne restoran („Viljandi lood: Jaan” või hoopis Kesk tänaval kuivanud linad („Läbi linna: Karlova”). „Labürindi” puhul saab ka seoses  fiktsionaalsete lugudega rääkida „päritud mälestustest” (post memory), mis koosnevad eri katkenditest ja mida on põlvkonniti edasi antud. Vanaisa rääkis oma lood lapselapsele, kelle kaudu need jõuavad iga osalejani. Etendusprotsessi kaudu võivad neist lugudest saada „ettekujutatud mälestused” (imagined memory) ehk meedia konstrueeritud mälestused10, mis võetakse etenduse käigus omaks ja mis kinnistuvad erinevate inimeste kollektiivsesse mällu. Seega luuakse rännaklavastuse abil linnaruumile tähendust juurde ning hoitakse alal kogukondi ühendavat kollektiivset mälu ja kogemuste pagasit.

 

Rännaklavastus ja avalik ruum

Analüüsitud lavastuste põhjal kujunesid rännaklavastuste peamisteks etenduskogemuse raamistamise viisideks selgelt märgatav rituaalsus, mille käigus mõjutati publiku identiteeti, ning erinevate linnakihtide esiletoomine ja liikumine nende vahel. Selle abil tehti nähtavaks ja loodi linnaruumis sümboolse tähendusega paiku, mis kinnistusid publiku kollektiivsesse mällu. Erinevatest ruumitasanditest tuli enim esile just reaalne linn. Reaalne linn määras sageli lavastuste narratiivsed võimalused ja see oli ka ruum, kuhu paigutusid erinevate referentide kaudu kõik teised mainitud linnatasandid. Seega on rännaklavastuse üks peamisi eesmärke — ilmselt mõneti etteaimatavalt —  tuua esile reaalne ruum, kus lavastus toimub.

Kuigi tõin vähese füüsilisse linnaruumi sekkumise põhjusena välja eelkõige praktilised probleemid, võib sellel olla ka kunstilisem põhjus. Lavastuse käigus tahetakse proovile panna inimese kujutlusvõime ning oskus ise linnaruumi mõtestada ja ümber struktureerida. Kujutlusvõime rakendamine etenduse ajal avalikus linnaruumis suurendab tõenäosust, et inimene ümbritseva ruumiga isiklikult suhestub, ja nii suureneb ka sümboolse tähendusega paikade arv inimese isiklikus linnas. See on aga oluline selleks, et inimene ei võõranduks teda linnas ümbritsevast elukeskkonnast, avalikust ruumist. 2019/2020. aasta Eesti inimarengu raporti üks peatükk lahkas avalikku ruumi ning edastas selge sõnumi, et avaliku ruumi kvaliteet mõjutab inimeste heaolu ja vaimset tervist ning peab seetõttu pakkuma piisavalt võimalusi oma aega seal meeldivalt veeta ja sisustada. Toodi välja, kuidas Eestis on avaliku ruumi planeeringutes sageli eelistatud erahuve.11

Siit saab järeldada, miks üldse on oluline avalikus linnaruumis rännaklavastusi teha. Esmalt täidab see eelnevalt nimetatud funktsiooni. Kui üldiselt võib öelda, et iga inimese marsruut seisneb peamiselt kolmnurgas kodu-töö-toidupood, siis viimastel aastatel on rohkem inimesi kas olude sunnil või vabast tahtest töötanud kodukontoris ja võõras pole ka toidu või muu kauba koju tellimine. Koos kõikvõimalike meelelahutustega, mida pakuvad voogedastusplatvormid ja internet, saab peaaegu kogu oma elu ära elada korterist või majast lahkumata. Seda eriti juhul, kui avalik ruum ise ei soosi seal aja veetmist, mida on Eesti (ja eriti Tallinna) puhul mitmelgi korral esile toodud12. Teiseks aitavad rännaklavastused kriitiliselt vaadelda meid ümbritsevat avalikku ruumi: neis pannakse proovile seal kehtivaid käitumisnorme ja tavasid ning nõutakse linnaruumi tagastamist selle kasutajatele. Ruumikasutajatele otsustusõiguse andmine aga soodustab enda seal päriselt mugavalt tundmist ja nii ka avaliku ruumi poliitiliste funktsioonide alalhoidmist. Just avaliku ruumi poliitilise iseloomu ja potentsiaali tõttu saab ka rännaklavastusi tõlgendada poliitiliste aktidena — need vahendavad lefebvre’ilikku õigust linnale, tuues inimesed oma kodudest välja avalikku ruumi, täites seda ruumi samal ajal tähenduslikkusega.

 

Viited:

1 Käesolev artikkel põhineb autori bakalaureusetööl „Rännaklavastus ja avalik linnaruum: linnaruumi kunstiline raamistamine”, 2023.

2 Karmen Juhkam 2023. Rännaklavastus ja avalik linnaruum: linnaruumi kunstiline raamistamine. Bakalaureu­setöö. Tartu Ülikool, kirjanduse ja teatriteaduse osakond, lk 40–41.

3 Madli Pesti 2022. Rännaklavastus — mis see on? — Teater. Muusika. Kino, nr 2.

4 Luule Epner 2022. Ruumid ja piirid tänases teatris. — Teatrielu 2021. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, lk 31–57.

5 Mike Pearson 2010. Site-Specific Theatre. Basingstoke; New York: Palgrave Macmillan, lk 19–21.

6 Liina Unt 2002. Koha lavastamine. — Koht ja paik / Place and Location: Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics, lk 370.

7 Brian A Weiner 2020. The Concept of Public Space. Philosophy of the City. Toim. Sharon M. Meagher, Samantha Noll, Joseph S. Biehl. London; New York: Routledge, lk 267–269.

8 Mark Purcell 2014. Possible Worlds: Henri Lefebvre and the Right to the City. — Journal of Urban Affairs, vol 36,
1, lk 148–150.

9 Michel de Certeau 2005. Jalutuskäigud linnas. Igapäevased praktikad I: Tegemiskunstid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 157–159; 168–170.

10 Maria Carlson 2011. Ways to Walk New York After 9/11. — Performance and the City. Toim. D. J. Hopkins, Shelley Orr, Kim Solga. Suurbritannia: Palgrave Macmillan, lk 19.

11 Inimarengu aruanne 2019/2020. — https://www.2020.inimareng.ee.

12 Mattias Malk 2023. Millist linna me saame endale lubada? — Sirp, 14. IV.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist