SÜGAV(ÜKS)KÕIKSUS

HENRI HÜTT, KÄRT KOPPEL

Kirjatüki autoritel Henri Hütil ja Kärt Koppelil on kummalgi oma seos süvahängiga.

 

Kärt Koppel (K. K.): Ma vist olengi „kõrgharitud süvahängija”, sest kui mõtlen sellele, millist meetodit Ruslan Stepanov meie kursuse peal TÜ Viljandi kultuuriakadeemias rakendas, siis just see märksõna võtab need neli aastat kokku.

Henri Hütt (H. H.): Minu suhe süvahängiga on süvahängi enda konteksti silmas pidades pigem antropoloogiline. Lavastusi/kunstilisi vorme luues toimin teises registris, kuid olen väga avatud erinevatele arusaamatutele/defineerimatutele ajaveetmisvormidele. Mis on see kutse, mis nii kõhklevalt end esitleb?

 

Miljöö

K. K.: Olen ikka mõelnud, et parameetrite „kiiremini, kõrgemale, kaugemale” kõrval on üks salapärasemalt mõjuvam süvitsi minemise tasand. Mõttesügavusele ei pruugigi piiri ette tulla. Saab mõelda lõpmatuseni ja tagasi.

H. H.: Seda nii sisukalt kui sisutult ning nende kahe omavaheline piir võib eriti õhuke olla.

K. K.: Ometi ei pea see sügavuse tasandi olemus tingimata olema lineaarne, sest mis oleks maailm ilma (suuna-)muutusteta. Keegi (või kuskil) peab alati olema see käivitav nihe/pisik/error, mis toimiva korra maa pealt pühib ning uues suunas purjetades teisi kaasa tõmbama hakkab. Ja nagu ikka, saavad mitmed aspektid ühes salapärases nõiaringis kokku. Energia jäävuse seaduse kohaselt ei teki miski tühja koha pealt. Ka mitte süvahängimine (Deep Hanging Out), — selle termini võttis 1998. aastal kasutusele antropoloog Clifford Geertz, osutades sellega antropoloogilisele uurimismeetodile, milles antropoloog saab osa kultuurilistest iseärasustest grupiga koos eksisteerides ning kõikvõimalikke protseduure kaasa tehes. Senikogematu läheduse aste võib viia palju isiklikumate lugude jälile, samas võib antropoloog sel viisil ka ise protsesse mõjutada.1

Antropoloogilise eeskuju seos on kindlasti üle kantav ka vaataja ning vaatemängu vahelistesse situatsioonidesse, jättes publiku meeldivasse või sügavasse arusaamatusse. Et siis natuke nagu simulatsioon?

K. K.: Tegijad üritavad luua tervik-universumi, kus kehtestuvad nende reeglid/seadused, ja publik saab osaks sellest. Peamine erinevus klassikalisest sõnateatrist seisneb aga selles, et loodav universum pole mitte täisfiktiivne, vaid kõigub jõudsalt ka tõsi- või päriselu poole — kui see muidugi üldse võimalik on.

H. H.: Kunstilt oodatakse (vanast harjumusest) ikka ennenägematult leidlikku reaktiivsust, kuid mis saab siis, kui aktiivse, selgepiirilise ja otseütleva särtsakuse asemel lähevad protsessid kulgeva fluidumi suunas?

K. K.: Otseminek ja -ütlemine tundub olevat oma aja ära elanud, seda nii poliitikas kui ka kunstis. Kui viisteist aastat tagasi levis kulutulena selge, kuigi absurdne eesmärk „Eesti viie rikkama riigi hulka”, siis praegu näib koalitsiooni eesmärk olevat vaid valitsemine. Süvahängiga on vist natuke sarnane olukord: millegi ärategemise ja näitamise asemel on esiplaanil soov kogeda ja olla. Tõenäoliselt loodavad tegijad, et publik tunneb end ruumis sama hästi ja hoitult, kui tunnevad etendajad end süvahängi praktiseerides. Tekib aga küsimus, kas sellisest n-ö või sees olemisest, mugavusest ja headusest saab sündida midagi revolutsiooniliselt põrutavat. Varem on „põrutav” olnud see verstapost, mille poole püüeldakse pingutuste ja kannatuste kiuste (ennast selle sees ka lõhkudes?). Mul on tunne, et tulemuse otsimisest ei ole veel loobutud, küll aga viisist, kuidas selle poole püüelda: kannatuse on asendanud kulgemine. Siit hüpotees: Süvahängijad üritavad lahti muukida koodi, kuidas luua ruum, kus publik tunneks end piisavalt õdusalt, et suudaks etendajatele andestada nende sisutuse.

Käesolev kirjatöö kasutab süvahängi kui filtrit, läbi mille vaadelda viimase paari aasta lokaalseid kaasaegse etenduskunsti töid, sisu üldjuhul kommenteerimata, keskendudes mõjule, mõjutustele ja tagajärgedele.

 

End ammendanud loo jutustamise viisid

H. H.: Akadeemilisest perspektiivist oleks oluline määratleda muutuste loogikat loov alguspunkt. Kohalikul etenduskunsti maastikul võime siinkohal keerutada ajagloobust ja suumida sisse aastasse 2019, mil Sõltumatu Tantsu Laval esietendus „Performance STLis”. (Saaks ka kiigata veel kaugemale, mil Kanuti Gildi SAALis esietendus Alissa Šnaideri kooshängimise potentsiaali sisaldav „Three left hours”, aga jäägu see lineaarse selguse ja ajaliselt üksteisele lähedal asuvate teoste huvides praegu vaid äramärkimiseks.)

Mis siis juhtus? Koostööd on tehtud ja koos oldud aegade algusest peale. Millal ja miks sai hängimisest kunstivorm ning milliseid muutusi ja omadusi see endas kannab?

H. H.: „Performance STLis”. Mille kõigega see lavastus ka ei tegelnud, alustades kasutu olemisest ja lõpetades identiteedikriisiga Eesti ühiskonnas.

Kõiki justkui võeti „mängu”: kadunud oli neljas sein vaataja ja vaatemängu vahelt, koos autoritega sai uksel suitsu teha, tunda võimalust etendajate esitatud küsimustele/mõtisklustele vastata ja paralleelselt jälgida ka paeluvaid narratiiviarenguid. Kuid miks on eelnimetatud teos justkui veel eel-häng või proto-häng? Erinevad stseenid sünnivad küll koosloomest, kuid koosolemine ei ole sellesse teosesse siiski nii familiaarselt sisse kodeeritud. Kõik on küll (peaaegu) kolleegid, kuid mitte vabast tahtest ja tingimusteta. Kes võinuks siis teada, et kooshängimise habras areng süsteeme ja sotsiaalsust üleilmselt halvava viiruse tõttu peagi pausile läheb.

K. K.: Kas ehk sellepärast, et tegijad jäid siiski kõik eelkõige enda liistude juurde? Ruslan Stepanov, Anumai Raska ja Raido Mägi tantsisid ja töötasid kehaga, Oliver Kulpsoo vastutas valgusinstallatsiooni loomise ja toimimise eest, Artjom Astrov tegi muusikat ja Kai Valtna pidas loengut. Selle oma liistude juurde jäämise juures oli muidugi ühiseid jooni, mis kõiki ühendasid ja mugavustsoonist ka välja viisid — nad kõik suhestusid publikuga, täitsid ning kujundasid ruumi ja aega. Kuid üleüldiselt tundub koosloomine olevat üks peamisi meetodeid süvahängi tekitamiseks. Kooshängimine kui kollektiivse loomingu tulemus(?). Just! Ma ei suuda meenutada ühtki sooloteost, mis liigituks minu jaoks süvahängi alla.

H. H.: Kollektiivselt võetakse pärast mõru isolatsiooniperioodi palju ette: kureeritakse, kirjutatakse, kritiseeritakse, kaotatakse koos. Koosolemine ongi juba ise kvaliteedimärk. Eriti veel (loome)kaaslastega, kellega on (energeetiline) klapp ja veelgi parem, kui argireaalsuse kohustused ei piira (vt ka kohustuslikel töötundidel koos olemine). Sügavamad sfäärid, parem kontakt ja mõistmine, teadmistejanu püsiv horisont. Mis saaks tähenduslikult veel meeldejäävam olla? Kuni ühel hetkel tuleb publik ja miski pole enam päris endine. Kas näidata selle kvaliteetaja parimaid momente, proovida külalistele läbielatud tundmusi edasi anda (mis on võimatu) või leida muud kaudselt resoneerivat seisundilisust? Võrrandis on võimalusi, palju huvitavaid, samas hapraid jõupositsioone ja hulganisti paradoksaalseid tupikteid.

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Performance STLis”.
Esietendus 28. III 2019 Sõltumatu Tantsu Laval. Lee Kelomehe foto

Arusaamise ülehindamise järgne ajastu

K. K.: Taas hüperisiklikult — mul on tunne, et elame Z-generatsiooniga mingis totaalses pseudonostalgias: see, kuidas riietume, millist muusikat kuulame, milliseid keskkondi ja kogemusi enda ümber otsime. Üritame nüüd 2020-ndate tehnoloogia abil jäädvustada minevikku, mida ise läbi elanud ei ole. Ma ei ole oma käte ja sõpradega ehitanud Kanuti Gildi SAALi tribüüne, nagu juubeliraamatus kirjeldati; ma ei ole ka osalenud tantsukooli Fine 5 treeningutel, kus justkui „kõik” tantsijad on käinud; ma ei ole koos Jan Ritsemaga Massiat üles ehitanud; ma ei ole osalenud ei Linnahalli muusikalides ega saates „Tantsud tähtedega”, küll aga olen neist kõigist kuulnud ja nendest fantaseerinud.

Üheks selliseks eesti kaasaegsete etenduskunstide müüdiks on kujunenud Kanuti Gildi SAALi muinasjutuline mets, kus minu arusaamise järgi on kogu eesti kultuurieliit pidu pidanud ja selle käigus kõik maailma asjad omavahel selgeks rääkinud ja ära vormistanud. Seda kõike paralleelselt kõige huvitavamate lavastuste väljatulemisega, mis kõik tuuritasid üle Euroopa ja lisaks ka Ameerikas, sest sel hetkel oli huvi idabloki vastu suur. No ma tegelikult ei kujuta ette, et see asi kunagi nii roosiline olla sai, aga selline pilt on mu peas välja kujunenud. Kui ma ise Kanuti metsa astun, siis muutun kohmetuks, nagu satuks kellegi koju, keda juttude põhjal tead, kuid kellel sinu olemasolust aimugi pole. Eelkirjeldatud maagiat ei tule reaalsuses palju ette, samas on tunne, et see on just see õige tunne, mille pealt peaks minema hakkama. Seega on mõistetav, et seda proovitakse simuleerida (ma ei tea, kui paljud seda teevad, aga ise olen seda nii mõneski protsessis tajunud). Simuleerida sellist ülimalt inspireerivat prooviprotsessi/suhtlussituatsiooni — kuna seda loomulikul kombel ei juhtu, saame seda kunstlikult proovis ja hiljem saalis katsetada. Niimoodi mõjus mulle Nele Tiidelepa „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas”. Oleks nagu ajas tagasi rännanud kuhugi, kus keegi tegijatest tegelikult olla pole saanud. Suurimaks paradoksiks süvahängi lavale toomises ongi ehk aeg. See kipub olema kas nii sügav, et kell ei liigugi edasi, või siis täpselt nii aeglane, kui kavalehel lubatud. Ausalt öeldes arvasingi, et Tiidelepa ja trupi ühisloomingu eesmärk on pakkuda publikule ruumi, kus neil on võimalus oma mõtetega teiste mõtete keskel hängida. (Kindlasti mängis selles rolli lavastuse avastseen, kus lauldi karaokes eriti kaua üht ja sama laulu.) Tõsiasi, et lavastust raamistasid teatav narratiivsus ja sümbolism, jõudis mulle kohale alles kolmveerandi etenduse peal ja selleks ajaks olin rongist juba lootusetult maha jäänud. Kokkuvõttes sain liiga hilja aru, et peaksin millestki aru saama.

H. H.: Olgu arusaamise vajalikkusega kuidas on, sõpradest kolleegide seltsis koos loominguliselt stseenide järgnevust toota on kindlasti viljakas. Võiks ju küsida, kuidas jõuda sügavama, senitundmata kunstilise katarsiseni. Kas autorile võõraste erialade spetsialistidega püstitatud temaatilise eesmärgi poole liikudes või mõttekaaslastega mõnusalt arvestavas tempos üksteist (ja end) üllatades? Või on need üksnes kaks ust, mis viivad kokku samasse ruumi? Mõttelendu kammitseb möödapääsmatu gravitatsioon, vormistamise vajadus, mis süvahängimisel on kui nuhtlus risti tee peal ees. Algab lauluga, lõpeb lauluga. Algab tantsuga, lõpeb tantsuga. Koosseisundilisus kui kontiinum ja mitte selle teisenemine. Koosseisundilisus kui kutse, teadmata lõppu (või isegi edasist?).

Samas, kas sedalaadi teatritegemist võiks mõtestada kui antiradikaalsust? Radikaalsus (mida vanemad tegijad noortelt ootavad, mul on tunne) ongi asendunud sellise mellow (leebe, lõõgastunud — toim) olemisega, mis ühelt poolt võib tõesti mõjuda tühja ja pettumust valmistavana, sest kõik ei tõesta kogu aeg, miks nad lavale on lastud. Teisalt mõjub see mulle vastuhakuna. Hakatakse vastu valdavale projektimajandusele, kus iga projektiga tuleb end katki töötada ja meeleheitlikult kuklas hoida ideed, et kui see siin ebaõnnestub, siis ei saa minust kunagi mitte midagi. Et siis, kui teosed üksikuna võttes ei väärigi ehk kõrget tunnustust, siis komplektina kõnelevad nad meie ühiskonnast nii mõndagi. See vastuhakk on teistsugune, vaiksem ja hängivam, kuid miks mitte sama sügav kui karjuv ja šokeeriv minevik?

Nele Tiidelepa „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas”.
Esietendus 14. XI 2022 Kanuti Gildi SAALis. Kertu Rannula foto

Ülekontseptualiseerimise kadumine (ja asendumine elulisega)

Paar aastat hiljem, 2021. aastal on pinnas ühises aegruumis koosviibimiseks viljakam kui kunagi varem. Liialdatult võib fantaseerida, et konvergentsiks piisab pelgalt kavatsusest endast. See, mis kooruma hakkab, on sekundaarne. Nii näeb ilmavalgust Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi lavastus „Gangstarap”, mille protsess sisaldas endas muude koosolemise vormide kõrval ka sajakilomeetrist arutlevat kooskõndimist.

H. H.: Aktuaalses tempos kulgevat (argireaalsuslikku) aega ilmestab eredalt Artjom Astrovi, Michaela Kislingi ning Till Megerle lavastus „Guiding Light V”, mis põimib audiovisuaalseid struktuure ja publiku perspektiivist sügavat arusaamatust. Keskendudes viimasele, publiku sügavale arusaamatusele, leidub hargnevuseks mitmeid radu, millest mõnda on süvahängi kontekstis kohane analüüsida.

Lauri Lagle initsieeritud lavastuslikku lähenemismeetodit ning paari viimast lavastust („Sa oled täna ilusam kui homme”, „Ainult jõed voolavad vabalt”) võiks teatud nurga alt vaadelda ka kui süvahängi, milles prooviprotsessid kulgevad ettearvamatuse piiridel, kuid loojutustusviisilt on tööd siiski teiste, jälgitavamate seoste kaudu vormistatud. See süvahäng, millest käesolevas artiklis juttu, on piir tegemise ja mittetegemise, juhuse ning juhuse puudumise vahel ja osati kordades arusaamatum.

K. K.: Sa tõmbasid viimase lõigu maha. Ka mina ei tahaks alla kirjutada mõttele, et Lagle teosed kvalifitseeruvad süvahängi alla, sest vaatajana saan siiski väga selgelt aru, et minu kohustus on olla siin saalis märkamatu kärbes seinal. Lagle lavastused on nii piisavalt ära vormistatud ja valmis, et mul ei teki kordagi tunnet ega soovi etendajatele lavale appi minna, mida süvahängis aeg-ajalt juhtub (seda üldse mitte alati halvas mõttes).

H. H.: Parafraseerides koreograaf Mart Kangrot, kes on eravestluses mitmel korral maininud, et saagu etenduskorra käigus, mis saab, aga vananevad nii vaatajad kui ka etendajad. Vananevad küll, ja mul on kahju, kui ma sellega saalis silmitsi pean seisma, kuid ometi vaatan ma iga kell pigem otsa iseenda vananemisele kui järjekordsele banaalsele allapoole-vööd-komöödiale või stand-up’ile.

K. K.: Hiljutistest süvahängidest kirjutades ei saa mööda minna eˉlektroni „Metaeetrist”. Annan endale aru, et see siin on nüüd totaalselt kallutatud analüüs, kuid siiski: sõbrad/tuttavad tegid ja käisid külas ning viimases osas käisin ka ise. Vaatasin kõiki osi, ka kõige esimest, mis ei olnudki osa, vaid proov, kuid mis oma olemuselt toimis minu jaoks vist kõige paremini.

(Ikka ja jälle leiame end vestlustest, mida tegelikult vestlusteks nimetada ei saagi, pigem on tegemist vahelduvate monoloogidega. Olukord, kus üks unustab end rääkima ja end avama, ilma et teine oleks seda küsinud või palunud — justkui oldaks otse-eetris, ainult et keegi ei salvesta midagi. See on justkui metaeeter ja seda olukorda soodustavad nii ühismeedia, kus kõigil on võimalus eetris olla, kui ka erinevad meelemürgid, mis keelepaelad valla päästavad ja kuulamisoskust/-suutlikkust nõrgestavad. Seega loob metaeeter olemuslikult kõik eeldused osaliste mainele ja kuvandile vesi peale tõmmata.)

Neljal neljapäeval kogunesid kaasaegsete etenduskunstide tegijad neljaks tunniks eˉlektroni stuudiosse, kus neid ootasid kaamera, ekraan, snäkid, alkohol, meeldiv seltskond ja live-kommentaarium. Vaatajatel oli lootus korralikule internetiühendusele, lootus näha kedagi, kellel on kulmud maha aetud, kuulda kellegi juttu, kelle keel juba pehme. Selle aja sees ei unustanud küll keegi ära, et kaamera on jätkuvalt kohal ja jälgib/filmib neid, küll aga käivitus eelkirjeldatud soov esineda, justkui oldaks eetris. Süvahängi seisukohalt tundub internet olevat aga pigem takistus kui seda võimaldav nähtus. Kui teatrisaalis olen kas või füüsiliselt sunnitud hängist mõni aeg osa võtma, sest saalist lahkumine on teatav moraalne valik, mida kaasvaatajad märkavad, siis internetisaidilt saab lahkuda täielikus anonüümsuses.

Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap”.
Esietendus 27. V 2021 Kanuti Gildi SAALis. Alissa Šnaideri foto

Füüsilise kohalolu paradoks

H. H.: Metaeetri rägastikus ekseldes ei saa mööda vaadata ajaloolistest paralleelidest. Seda eriti Andy Warholi nn pikendatud kaamerakunsti (extended length cinematography) võtte kaudu, milles sündmused kestavad aja loomuliku kulgemise tempos, hetki lõikamata või vahele jätmata — näiteks Warholi (märgiline) teos „Sleep” aastast 1964, kus viieks ja pooleks tunniks on kaadrisse püütud poeet John Giorono magamas2.

Sündmustel on lastud lihtsalt kulgeda ka Norra televisiooni Satke-TVs (tõlkes: aeglane televisioon), milles tunde kuni päevi kestvad argitegevused toimuvad loomulikus tempos. Mõjuv vaheldus kärsitule montaažile.3

K. K.: Oma olemuselt oleks „Metaeetrist” võinud kujuneda tänapäevane intelligentsem „Baar”, kui oleks olnud aega, julgust ja võimalust teose vorm karmimaks keerata. Ja ehk oleks selle tulemusel hoopis selgunud, et pole need kaasaegsed etenduskunstnikud grammigi intelligentsemad kui tõsielustaarid, isegi kui nad ise seda usuvad. Tõsieluseriaalide taga on vist ka omamoodi süvahäng, mille parimaid palu meile hiljem intrigeerivamas ja dramaatilisemas vormis esitatakse — ja süvahängi lavastustel on sarnane ülesehitus: prooviperioodi best-off.

 

Eeter eetriks. Hüpe edasi!

Produktiivse ja vaba aja piiride ähmasus toob kunstiajaloost meelde Mladen Stilinovići fototeose „Artist at Work” (1978), millel on kujutatud voodis olevat kunstnikku4. Sarnast, lavalise aja versus kulissidetaguse aja ebamäärasuse tendentsi võib märgata ka etenduskunstidele omases süvahängis, milles koosolemine pole ei juhuslik ega ka ette määratud. Milliseid teisi (kunsti)vorme võiks hapra, tuules pendeldava etenduskunsti süvahängi toestamiseks leida?

H. H.: Esimese hooga mõtleks kontsertide, pidude ja salapärase ööelu peale, kuid ka seal ei ole eranditult publikut kaasavat seisundilisust. On küll hoopis teistsugused piirid ja nendest üleastumised, kuid on ka umbmäärasem lõpp/väljumine ning erineva tämbriga otsused. Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitusel „Tase 23” avanes Tallinna Kunstihoone ateljeeruumides külastajatel võimalus kogeda Raahel Rüütli ja Kärt Heinvere kolmekanalilist videoinstallatsiooni „Süvahäng”, mille koduses kontekstis põimusid süvitsi hängimine, lähedus ja armastus. Argisuse poeesia rullus lahti talvel ühes korteris, mis mõjus nagu koobas, kus sai ilmsiks tulla muu maailma eest nähtamatu. Filmiga kaasnes ka hubane ruumikogemus, milles Kunstihoone ateljee muundus koduks, kus vaatajal sai tekkida tunne, nagu viibiks ta teose autoritega koos samas elamises, milles filmi tegevus aset leidis.

Kirjeldus ja tähenduslikud märgid on taas ideaalse süvahängi stsenaariumi mõttes ligilähedased, kuid reaalsuses eksponeeriti peamiselt põnevamate juhtumiste parimaid palasid. Veerandtunnises monteeritud jadas olid valikud autorite tehtud ja ruum loodud. Kas varem salvestatud, ekraani vahendusel edastatavasse seisundilisusesse saab üldse vaatajat (süva)hängima kutsuda või on sellisele situatsioonile mõni tabavam määratlus? Kahtlemata on termin „süvahäng” peibutus, kutse teoseid või seisundeid teatava häälestusega vaatlema. Mõni termin lausa kriiskab (üle)kasutusest (nagu seda oli termin „tõejärgsus”, post truth, aastal 2016).5

Sveta Grigorjeva „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”. Esietendus: 5. V 2023 Sõltumatu Tantsu Laval. Anastasia Semjonova fotod

Ajuvaba abivajadus

Mida avab kavaleht, mida presenteeritakse laval, millised metamorfoosid on tegijad ise läbi teinud, millisteks isiksusteks kasvatud, kuidas ja kuivõrd häälestatakse publikut?

H. H.: Teades/tundes lavastuse loomise protsesse, soovib (üks) etenduskunstikeskus oma maja saale tegevuses hoida, kuid kas lava erinevad variatsioonid on süvahängimise jaoks piisavalt tundlikud? Black box’i võimatus versus kodune, isiklik ruum või heinamaa? Publiku hoidmise (ning ka kasvatamise) seisukohalt astutakse järjest selgemaid samme. Näiteks mõjub Sveta Grigorjeva lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada” kui otsene manuaal ja kutse, milles lisaks tantsu ambivalentsele võimelikkusele (ning pehme vastupanu osutamise võimalikkusele) saab publik selge signaali, millisesse kollektiivsesse (turva)ruumi on väravad valla.

K. K.: Julgeksin väita, et Grigorjeva teos on viimase aasta tugevaim süvahäng. Publik leiab end ruumist, mis on poliitiliselt laetud ja kus tema südametunnistusele koputatakse seoses naiste ja vähemuste õigustega, samal ajal võib ta etendusel vabalt ka uinuda. Oluline on, et kulgetakse koos ühes ruumis ja ajas. Ja sarnaselt lavastusega „Performance STLis” hakkab see teos ka sisuliselt tööle, kuna tegijad on jäänud oma liistude juurde: keha on terviku sisulises keskmes.

H. H.: Kas publikuga järjest rohkem arvestav, selgitav ja selgem kutse saali loob aluse parema kontakti poole liikumiseks? Nüüdistantsu keskus Zodiak Helsingis on töötanud välja kava, mis annab vaatajale pidepunktid, kuidas nüüdistantsu mõista. Põhjalik ülevaade, millest mõelda ning mida jälgida, kui oled eksinud.6

Ka Ekspeditsiooni värskes teoses „Reis metsa lõppu” (lavastaja Lauri Lagle) leidub võimalikule publikule midagi sarnast: „See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt loojutustuse leebet puudutust. See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt emotsionaalseid sööstusid ja näitlejate mängus otsinguid. See on lavastus neile, kellele meeldib panna kõik laval juhtuv tänapäevasesse konteksti. See on lavastus neile, kes tahavad argipäeva õhtul istuda pimedas ja vaadata, kuidas teda juhitakse kuhugi, mida tegelikult olemas ei ole, ja räägitakse midagi, mis ometi võib alati olla.”7

K. K.: Miks sa selle näite tõid, kui selle maha tõmbasid?

H. H.: Sest ma ei ole lõpuni kindel.

K. K.: Mulle küll tundub, et see kirjeldus on irooniline või isegi vaataja suhtes üleolev.

H. H.: Oleme jõudnud justkui turvaruumiga pöördvõrdelisse ruumi, milles etendajad ei pea end laval käsitööoskuse mõttes meisterlikult tõestama, sest lineaarsetel loo jutustamise viisidel pole selle pildi kontekstis kohta. Samas ei saa etendajad olla laval nemad ise, kuigi peaksid (süvahängi filtri kaudu vaadates) mõjuma realistlikult/argiselt. Publiku perspektiivist on turvaruum kadunud. Seal, kus varem oli neljas sein, mugavad toolid ja hämarus, on nüüd etendajate/konvergentsidega kooshängimise, ühtse seisundi tekitamise kavatsuse loomulik kulg. Kuid taas… Miks jäädakse endiselt black box’i/valgesse kuupi? Miks ei leita hängimiseks sobivamaid ruumi-seisundi võimalusi?

 

Juhend/retsept

Süvahängi koostisosad:

K. K.: Enne kui midagi üldse vaja läheb, on vaja leida enda ümber inimesed, kellega koos tahaks kokata, seda kaua ja vahetpidamata.

 

1 supilusikatäis publikuosalust

Näpuotsaga sügavamõttelist teksti/olemist

1 liiter argist kohalolu

Kasuks tulevad väike laul, väike tants ja väike nali

Peotäis enese- ja skeeneirooniat

Kuhjaga iseenda mõtteid ja tundeid

Serveerida ebastandardses lavaruumis (soovi korral lisada padjad)

PS.! Valmimisaeg on täpselt nii pikk, kui tükk päriselt on, ärge muretsege, ajaga ei manipuleerita

H. H.: Retseptis sisaldub eos nihe, kui külastaja asub teost tunnistama häälestusega, milles ei ole ruumi süvahängimise alustaladele. Pettuvad kõik osapoolte retseptorid. Häng kui kulgemisele võimaluse andmine, kui võimalus, et kunstiteos võib viia tasanditele, millel võib juhtuda mida iganes. Minnes süvahängi orientatsiooniga teoseid vaatama mõttega, et kas etendajatel on ka midagi öelda, on kui hämaral ristteel vales suunas astutud samm. Samuti on habras analüüsida tervikteosest eraldi stseene, millel oleksid justkui süvahängile omased, kollektiivset seisundilisust soosivad (ebamäärased) kavatsused, kuid ülejäänud lavastus selleks põhjusi/suuniseid ei anna. Hindan kõrgelt defineerimise täpsust/spetsiifilisust, kuid süvahäng paistab olevat eriskummaline fluidumjuhtum, mis mingil muul viisil teiste eksperimentaallavastuse vormidega ühisnimetaja alla klappida ei taha.8

Nii võibki jõuda helendavale väljale, käes komponentide nimekiri, kuid mida sellest kõigest teha, jääb arusaamatuks. Praeguseni toimunud, aegliinil aset leidnud kunstilised katsetused ja kutsed koos seisundeid avastada on portaalid avanud ning sulgeda neid enam ei saa. Suur teadmatus, komponeerimiseks võimatult palju võimalusi.

K. K.: Nii nagu enamik teooriaid tundub ka süvahäng toimivat paberil paremini kui praktikas. Samas, kas mitte tahumatus ja suutmatus üht mõistet purki püüda ei olegi märk, et see kultuurinähtus on vägagi elus ja jätkuvas muutumises? Minu meelest võiks veel aega anda, enne kui tühistada.

 

Viited:

1 Deep Hanging Out. — http://cyborganthropology.com/Deep_Hanging_Out

2 Andy Warhol Made Hundreds of Movies During His Career. Here Are the 9 That Changed Film History. — https://news.artnet.com/art-world/andy-warhol-films-1387729

3 Slow TV Is Here. — https://www.new yorker.com/culture/cultural-comment/slow-tv

4 Mladen Stilinovic — https://mladenstilinovic.com/works/10-2/artist-at-work- 01/)

5 Word Of The Year 2016. Oxford Languages. — https://languages.oup.com/word-of-the-year/2016/

6 Tips for the Audience. Zodiak Be curious. — https://www.zodiak.fi/en/tips-audience

7 Reis metsa lõppu. Ekspeditsiooni koduleht. — https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/reis-metsa-loppu

8 Meelis Oidsalu 2023. Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos kontsert-etenduses: justkui pooljuhuslikult kohtunud loovisikute „lavaline häng”. — Eesti Ekspress,
31. V.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.