VASTAB KRZYSZTOF ZANUSSI

Jaanuar, 2015

Filmifestivali taset ei näita üksnes konkurssprogrammi valitud linateosed, vaid ka külaliste nimed. 18. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali fookuses oli Poola kinematograafia. Sel puhul saabusid Tallinna kolm Poola ja Euroopa filmikunsti legendi: režissöör ja näitleja Jerzy Stuhr, režissöör ja kirjanik Krzyszof Zanussi ning teatri- ja filminäitleja Maja Komorowska. Zanussi tõi ühtlasi kaasa varase teose „Pereelu” (1970) ja viimase filmi „Võõrkeha” (2014).

„Võõrkeha” peategelane itaallane Angelo armub poola tüdrukusse Katarzynasse. Nad on õnnelikud, kuid naine tahab kloostrisse minna, ta on otsustanud nunnaks hakata, hoolimata oma isa ja armsama vastuseisust. Angelo sõidab Poola, kolib kloostri lähedal asuvasse linna ja palgatakse tööle rahvusvahelise suurkorporatsiooni kohalikku filiaali. Ta loodab Katarzynat tema otsuses ümber veenda. Tööl pälvib ta aga ambitsioonika ja mitte millegi ees risti ette lööva ülemuse Kris Nilska tähelepanu. Olukord meenutab piibli lugu ilusast Joosepist ja vaarao naisest. Kuid see on ainus paralleel. Pühakirjale ei vihjata, tegemist on kammerliku draamaga ja sõnumiks mõtisklus elu olemuse üle…

 

Pan Krzysztof, te õppisite ülikoolis füüsikat, mitte filosoofiat. See on vägagi huvitav tee. Küllalt paljud tuumafüüsikud on mingil hetkel hakanud otsima tõendeid Jumala olemasolu kohta. Kasvõi Max Planck, kes arvas, et Plancki konstant on tõend Jumala tahte ilmeksimatusest. Teie oma filmides käsitlete tihti usu ja uskmatuse vahekorda, religioossust ja sisemist tühjust. „Võõrkehas” püstitate neid küsimusi väga metafüüsilisel tasandil, võib lausa Dostojevskiga võrrelda.

Tänan komplimendi eest. Ma jumaldan Dostojevskit, kuid ta on mulle täielikult võõras, temas ei ole minu hinge, ja sellest hoolimata tõmbab ta mind kaasa, temas on minu jaoks midagi eksootilist. Mulle on lähem Turgenev, ma austan Lev Tolstoid…

 

Uskuge, see ei olnud kompliment, kõik tuli puhtast südamest. Kuid öelge, kas tunnete midagi sellist nagu eespool vihjatud tuumateadlased.

Ei, mina ei tunne midagi sellist. Oma filmides ma kujutan lihtsalt inimesi, kes iga päev puutuvad kokku saladusega. Salapäraga, metafüüsikaga. Ja see on mulle väga oluline. Sest religioon ilma metafüüsikata on tühjus. Lihtsalt süsteem, mitte enamat. Tõeline religioon on seal, kus on salapära. Tänapäeva füüsikas ilmneb see vägagi iseloomulikult.

Üheksateistkümnes sajand oli füüsikale õnnetu ajajärk, lõplikult kujunes välja klassikaline füüsika, kus kõik oli selge — ei mingeid saladusi enam. Ja kui see kokku varises, tuli hakata kõike uuesti avastama. Tänapäeva füüsika ei ole üldse sarnane sellega, mida mina õppisin pool sajandit tagasi ülikoolis. Kuid salapära on säilinud. Me lihtsalt liigume tõe suunas, avame ühe kihi teise järel, kuid tõde jääb meile sama kättesaamatuks nagu horisont, mille poole liigud, kuid kunagi selleni ei jõua.

 

Te tunnete hästi vene kirjandust.            

Tunnen, kuid ei ole asjatundja.

 

Vene poeet Andrei Voznessenski…

Oo, teda tean muidugi.

 

Pool sajandit tagasi kirjutas ta: „Kogu progress on reaktsiooniline, kui hävib inimene.” Tundub, et teie filmis „Võõrkeha”, kus peategelane töötab ülimoodsas korporatsioonis, nähtub kooskõla poeedi sõnadega. On see nii?

Pigem on tegemist hoiatusega. Kuid sellegipoolest on progress täheldatav nii inimsuhetes kui ka ühiskonna arengus. Tuletagem meelde, et Austraalias poodi viimast korda noor tütarlaps pisivarguse eest üles 1846. aastal, kuid Suurbritannias leidsid avalikud hukkamised peaväljakul aset veel üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel, et inimesed näeksid seda pealt ja kardaksid seadusi rikkuda. Täna aga, vaatamata materiaalsete väärtuste ülistamisele ja merkantismile, oleme märgatavalt edasi liikunud.

Loomulikult oleme sedavõrd rikkad, et ei tapa möödujat, ei varasta tema kotti — ent mitte seepärast, et oleksime nõnda head, vaid me ei vaja seda enam. Kuid igatahes moraalsest seisukohast vaadates oleme edasi liikunud. Tuletagem meelde, milline kohutav elu oli veel paarsada aastat tagasi: inimesed röövisid üksteist, panid kõigele tule otsa, võtsid üle võõraid talusid — seega pisuke progress on ikkagi aset leidnud. Kui praegu keegi ütleb, et elul puudub mõte, siis on see kurjast ja ebatõde ning ei ole targem sellest, kui väidetakse, et on olemas häid korralikke inimesi. See paistab, nagu teaks tema tõde, aga teistel ei ole sellest aimugi. Nii ei saa elada, siis on aeg surra. On tõsi, et oleme leiutanud ja valmistanud kõigile kättesaadavad võimsad tehnikavahendid, ning arvame, et oleme Jumalaga võrdväärsed. Aga me ei saa temaga kunagi võrdseks.

    

Teie filmis „Võõrkeha” on väga palju mõttekihte, mis vihjavad piiblile. Peategelane Angelo püüab tagasi saada armastatud naist Katarzynat, kes läheb kloostrisse. Tundub, et ta astub võitlusse Jumalaga?

Nii see on. Kuid ta kaotab. Sest ta ei tea, et Jumalale tuleb järele anda.

  

Nagu Jaakob?

Te saite õigesti aru, nagu Jaakob.

 

Ja see noormees, kes kerjab, et koguda raha hingamisaparaadi jaoks isale, sest vana riist lakkab töötamast, kui elekter välja lülitatakse… Mitte asjata ei andnud te talle nimeks Adam.

Ta on tõepoolest Aadam — see, kelles on kõik inimlik. Ta kaotas usu inimestesse, sest haigekassa ei muretse talle vajalikku hingamisaparaati; ta ei usu Jumalasse, sest peab teda ükskõikseks. Ja just säärasele inimesele saadab Jumal ime. Elekter lülitati välja ja ootamatult hakkab vanamees iseseisvalt hingama. Jumal nagu ütleks Adamile: sa ei uskunud enam mitte kellessegi, ka minusse mitte — ma tõestan sulle, et sul polnud õigus. Ja see on samuti salapära!

 

Kui vaadata teie filmi, siis tundub, et Itaalia, eriti too linnake mere ääres, kus elavad Angelo ja tema ema, on tõeline õnnepaik: päike, imeilus maastik, hommikueine verandal…

See on müüt meile põhjamaalastele. Tõsi on see, et meil on päikesest puudus. Minu itaallasest sugulased, kui neid külastan, naljatavad alati: „No kuhu sa sõidad? Põhja! Tõeliselt saab elada üksnes lõunas!”

 

Need teie sugulased, kes on kodutehnika firma Zanussi omanikud?

Jah. Nad arvavad, et teispool Alpe ei ole üldse normaalset elu!

 

Keegi teie esivanematest elas ju üldse Siberis, kus lõunamaalaste nägemuse järgi puuduvad täielikult inimväärsed elutingimused.

Jah, minu emapoolsed sugulased elasid Siberis, seal sündis minu vanaisa. Tema isa saadeti Siberisse 1863. aasta ülestõusust osavõtu pärast. Naine sõitis temaga kaasa, nagu kunagi varem dekabristide naised läksid meestega koos. Ja seal sündis neil poeg. Veel üsna noore mehena tuli vanaisa jalgsi Siberist Sankt-Peterburgi…

 

Kui kaua teekond aega võttis?

Kolm aastat. Teekonnal unustas ta täiesti poola keele. Elu lõpuni rääkis ta poola keelt vigaselt. Peterburis töötas ta mööblitöökojas, siis sai jalgele ja rajas oma mööblitehase. Õnneks oli tal taipu avada tehase osakond Varssavis. Kui bolševikud võtsid ära Peterburi tehase, jäi alles Varssavi oma. Minu isa oli insener, ta ehitas maju ja raudteid. Isa soovis, et õpiksin arhitektiks. Mina arvasin algul samuti, et õpin reaalaineid, saan füüsikuks. Lõpetasin kooli Stalini ajal, siis ei olnud suurt valikut, kõik oli ideologiseeritud. Aga füüsika oli puhaste väärtuste ruum. Kuid neli aastat hiljem mõistsin, ja keegi minu professoritest märkas seda samuti, et mind huvitab rohkem inimene kui mateeria.

Oli vaja kohe midagi teha ja ma astusin Krakówi ülikooli filosoofia teaduskonda. Seda on tähtis teada, inimesed kipuvad juba seda unustama. Krakówis, vaatamata 1960. aastatele, oli normaalne filosoofiaõpe. Mitte marksistlik-leninlik filosoofia, kuid filosoofiaga ei mõelnud ma end tulevikus siduda. Ilmnes, et minu kutsumus on film. Alles kümme aastat hiljem mõistsin seda. Alustasin harrastusfilmidega, mida tegin vabast ajast. Neid hakkas televisioon ostma. Kui neid aga osteti, mõistsin, et see on minu kutsumus.

 

Katarzyna lugu… Tundub pisut arusaamatu, miks tänapäeva naine, mitte kõige noorem, juba üle kolmekümne, kellel on kõigiti imetlusväärne sõber, otsustab äkki tavaelust loobuda ja kloostrisse minna. On niisugune asi võimalik?

On küll. See lugu on elust võetud, üks minu sugulane käitus niimoodi. Kirjutasin temast ühevaatuselise näidendi. Ja siis veel ühe näidendi teisele süžeele, mis on samuti filmis „Võõrkeha”. Selle ostis ära Poola televisioon, telenäidendis mängis Katarzynat sama näitleja, Agata Buzek, kes on „Võõrkehas”. Ja siis mõtlesin: „Kahju säärast lugu kõrvale heita, pigem edasi arendada.”

Aga Katarzyna prototüüp, minu sugulane, on väga kaunis naine, kõrgharidusega, ja sellegipoolest leidis ta oma koha kloostris. Olin hiljuti seal, abtiss lubas minu filmi kõigil nunnadel vaadata.

 

Ja mis nad ütlesid?

Neile oli see lugu väga lähedane. Kõigil olid perekonnad. Kõigil oli keegi selle vastu, et tütarlaps läheb kloostrisse, paljudel olid silmis pisarad: „Võibolla keegi armastas mind ka sedavõrd nagu Angelo armastas Katarzynat.”

 

Kuid Katarzyna armastab ka Angelot!

Armastab. Kuid Jumalat armastab rohkem.

 

Kas katoliku kirik reageeris ka kuidagi teie filmile?

Teate, Poola peapiiskop tuli filmi vaatama, kuid ta ei öelnud midagi otse välja.

 

Kuna teie film on väga religioosne, kuid selles puudub pime usk.

Pimedas usus ei ole saladust.

 

Ent siiras, saladust puudutav usk võib ühel hetkel ketserluseks kujuneda.

Mõistagi. Kuid arvan, et olen tagasihoidlik ketser. Ja kuna elame suhteliselt progressiivsel ajajärgul, siis mind Giordano Bruno tuleriit ei ähvarda.

 

Muide, räägime ketserite tuleriidast. Kommunistide võimu ajal oli teil probleeme tsensuuriga.

Oli, kuid juhtumid olid alati piiripealsed. Kui ka mõni stseen või repliik välja lõigati, võisin alati häbi tundmata öelda, et tegemist on minu filmiga.

 

Juri Petrovitš Ljubimov on öelnud, et igas teatrilavastuses või filmis peab olema nn sinine koer, stseen, mille tsensor ilmtingimata välja lõikab — ja kogu ülejäänu laseb läbi.

Täpselt nii! Meil nimetas Andrzej Wajda sääraseid stseene muleta’deks — need torgatakse corrida’s härjavärsi turja. Muleta lõigatakse välja, aga kõik ülejäänu ja palju olulisem jääb alles.

 

Angelo tahab Katarzyna lähedal olla, ta loodab, et naine tuleb kloostrist ära. Ta kolib Poola, asub tööle rahvusvahelise suurkorporatsiooni kohalikku filiaali — ja temast saab ülemuse intriigide objekt. Imekaunis Kris Nilska on tõeline deemon. Tundub, et ega sealsed teised töötajad paremad ole. Lõppude lõpuks valmistab Krisile ebameeldivuse tema enda lähim abiline, kes on pühendatud kõigisse intriigidesse. Korporatsioon on teie arvates põrgu filiaal maa peal? Või puhastustuli, millest läbi tulnuna jääb puhtaks vaid ingellikult heatahtlik noormees Angelo?

Miks nii kategooriline arvamus? Asi ei puutu korporatsioonidesse. Kui endistes kommunistlikes riikides tekkisid rahvusvaheliste korporatsioonide filiaalid, oli see tõeline läbimurre. Ja ühtlasi šokk. Sotsiaalne lift viis need inimesed, kes sinna tööle said, enneolematusse kõrgusse. Nad olid võlutud fantastilistest palkadest ja piiritutest võimalustest, märkamata, et peale raha võimu ei ole seal muid väärtusi. Ja ei ole moraalseid põhimõtteid. Läänes on veel mingid kõlbelised pidurid; kuid noored inimesed, kes just raputasid jalgelt totalitarismi põrmu — neil ei ole mingeid põhimõtteid. Nad usuvad kaljukindlalt…

 

…et kapitalismi printsiip on endiselt „inimene on inimesele hunt”, nagu õpetati marksismi-leninismi loengutel.

Just nõnda. Ja usuvad, et edu saavutamiseks peab tegutsema põhimõttel „uppujat lükka tagant”. Nende jaoks kujutab raha pääset edu maailma, ja edukus on ainuke eesmärk. Osa vaatajaid arvas, et näitasin korporatsioone ülemäära kriitiliselt, teised väitsid, et kõik on veelgi õõvastavam.

 

Teie filmis kuulub Kristina päritolult maailma, mis kokku varises. Tema ema on seotud mingite kommunistlike kuritegudega — kas võib nii tõlgendada?

Jah, ta oli prokurör ja saatis tapalavale neid, kes kommunistliku režiimi vastu võitlesid. Kogu lugu põhineb tõsielul. Sellel naisel on prototüüp. Pawel Pawlikowski tegi temast filmi „Ida”. See endine prokurör sõitis ära Inglismaale, elas seal ohutundeta — ja ei mõelnudki kahetseda. Ta oli kindlalt veendunud, et tegi kõik õigesti. Kuue aasta eest ta suri, ja oma õigluses täielikult veendununa. Ta rääkis uhkusega: „Ma olin ustav oma juhtidele.”

Minu filmis ta sureb vahetult enne seda, kui peaks hakkama kohtuprotsess tema üle.

 

Filmist ei selgu täielikult, kas ta suri nõrkusest, ei tulnud välja hüpnoosist, mille abil tema unetust raviti, või kas Kristina mürgitas ise ema, kuna too kujutas ohtu tema karjäärile.

Ma ei tea ise vastust sellele küsimusele.

 

Oma ema tõttu ei saanud ta ametikõrgendust?

Ka sellele ei oska ma vastata. Vahest oli ta isegi liiga küüniline selle korporatsiooni jaoks.

 

Kristina oli kasutütar?

Jah. Nii oli paljude kommunistlike aktivistidega. Need naised unustasid aastatega oma naisekohustuse ja võtsid need lapsed endale. Mitte laste huvides. Nad ei teinud seda heast tahtest.

 

Kristina Moskva sõbranna, keda kehastab Tšulpan Hamatova, on imestunud, kuidas võib sellise vanamuti üle kohut mõista. Tema seisukohast ei sooritanud naine midagi kohutavat: riik pidi ju ennast vaenlaste eest kaitsma. Täiesti erinev mõtteviis.

Venemaa ei mõistnud kohut stalinismi kuritegudes osalenute üle. Ja see aeglustab nende arengut.

 

1990. aastatel tegite filmi Venemaast.

Jah, dokumentaalfilmi Boriss Jeltsinist. Seda näitasid paljude maade telekanalid, sealhulgas Vene oma.

 

Kas olite Jeltsinist võlutud?

Ei. Ta oli väga huvitav kui fenomen. Võimul olijad pakuvad alati huvi. Ajaloo seisukohalt osutus ta väga võimekaks poliitikuks. Ent ta oli joodik ja absoluutselt ettearvamatu käitumisega. Kuid Venemaad vedas ta kindlas suunas. Ja see oli tõeline revolutsioon.

 

Ent mis on nüüd, kas taandareng?

Taandareng. Kuid see ei ole seotud isiksustega, pigem tuleneb mõtteviisist. Jeltsin tõi venelaste teadvusse eraomandi mõiste. Praegu see aga hägustub. Rikkaks saavad need, keda riik selleks määrab. See pole enam selline tee, mida mööda kogu maailm on arenenud.

 

Kuid ülirikkad Venemaal, ja meilgi, ainult siin on nulle numbri järel vähem, on teeninud varanduse ebaausal teel. Algas kõik sellest, et omandati näiteks viie tuhande riskidollariga miljoneid maksvaid erastamisaktsiaid.

See oli algus, siin on kõik selge. Kuid juba Hodorkovski ütles: „Aitab!” Nii oli ka Ameerikas. Rockefeller, Morgan ja du Pont leppisid kokku, et aitab varastamisest, nüüd tuleb kord majja lüüa. Ja sellest algaski  n o r m a a l n e  k a p i t a l i s m.

 

„Võõrkeha” näitasite ka Viiburi festivalil „Aken Euroopasse”?

Jah, kuid seal leidis aset kinnine seanss. Kuna film oli Toronto festivali programmis, siis nõuti, et ametlik maailma esilinastus toimuks seal.

 

Ja milline oli vastuvõtt sellel kinnisel seansil?

Teate, alati kõlavad arvamused, et Venemaad ei ole filmis näidatud nii n a g u v a j a. Ja siis küsin, et mida te ootasite, mis ei olnud nii nagu vaja. On ta siis teistsugune?

 

Filmis ei ole üldse Venemaad. On vaid Vene vangla, kuhu Angelo satub Kristina tõttu.

Täiesti õige. Vanglas on igal pool halb olla. Ja vaadake, Tšulpan Hamatova kehastatud tegelane on hulga taibukam ja parem inimene kui Kristina. Arvan, et selliseid koletisi nagu see poolakas Kristina ei ole isegi Venemaal.

 

Kuid selle eest on ta imeilus.

Tõesti, näitleja Agnieszka Grochowska on tõeline kaunitar. Ja võrratu näitleja. Tavaliselt on ta mänginud maheda olemisega neide. Siin on ta tõeline jätis.

 

Raibe on tagasihoidlikult öeldud.

Nii see on. Ta on lita. Bitch! Näitlejanna lausa rabas mind. Erakordne professionaalsus ja taibukus. Just enne võtete algust ta sünnitas, laps toodi ühtepuhku võtteplatsile, et ta toidaks teda. Ta ütles nii: „Mul on väga meeldiv hommikul mängida, tunnen end kergelt ja täiesti vastutustundlikult. Aga pärast seda, kui olen last toitnud, hakkab häbi.”

 

Kas Kristina-sarnaseid naisi üldse on maailmas? Või vastandate sümboolselt ingelliku alge mehes ja kuratliku naises?

Mõtlesin ise ka selle peale. Kuid üldiselt on sääraseid naisi. Naine võimu juures on vahel midagi õudset. Kuid tunnen paljusid naisi, kes juhatavad ettevõtteid ja ministeeriume, jäädes samal ajal naisteks.

 

Kuid oli raudne leedi Margareth Thatcher. Ja praegu Angela Merkel.

Merkel on sellise tädi rolli võtnud, kes korraldab kõike, kuid parimate kavatsustega.

 

Olete te Vene telefilmi Mary Poppinsist näinud? Mäletate tädi, keda Oleg Tabakov mängis?

Tõepoolest on ta seal Merkeliga väga sarnane.

Muide, minu mõlemad näitlejannad, Agnieszka Grochowska ja Agata Buzek, on Poola väga mõjuvõimsate isikute tütred. Agata isa Jerzy Buzek oli Poola peaminister, seejärel valiti ta Europarlamendi esimeheks. Loomulikult tegi ta vigu, kuid mingit korruptsiooni temaga seoses ei olnud. Muide, ta on protestant, mis ei ole Poolas kuigi tavaline. Protestandid on meil vähemuses.

 

Ajaloost mäletan, et XVI sajandil oli Poolas palju protestante — antitrinitaarid, sealhulgas kõrgaadlikke. Näiteks Jerzy Mniszech, Vale-Dmitri äi.

Jah, muidugi. Kuid see pan oli igavene jätis.

 

Eks ta tütar, Marina, olnud samasugune.

Ainult milline dramaatiline tegelane. Kahju, et temast pole filme tehtud. Kuidas te aga nii hästi Poola ajalugu tunnete?

 

Ma ei ole kindel, et väga hästi tunnen. Lihtsalt armastan poola filmikunsti ja teatrit. Andrzej Wajda „Tuhk ja teemant” ja Jerzy Kawalerowiczi „Ema Joanna inglite juurest” olid minu noorusaja filmid, nende tõttu armusin poola kinosse. Hiljem vapustas mind teie „Kvartalibilanss”. Mulle meeldivad väga ajaloolised filmid, alates Aleksander Fordi „Ristirüütlitest”. Aga eriti Jerzy Hoffmani triloogia „Tule ja mõõgaga”, „Uputus” ja „Pan Wolodyjowski”.

Jerzy Hoffman monteeris „Uputuse” ümber, tegi neljatunnisest algvariandist kahetunnise. Ja nüüd on see pigem romanss kui ajalooline film. „Uputust” töödeldi digitaalselt, vaatasin, et täitsa nüüdisaegne film. Tehnilist kvaliteeti silmas pidades. Nüüd selliseid filme enam ei tehta. Hollywood lavastab sellesarnase filmi, kulutab kolmsada miljonit dollarit, kuid ikkagi sellist taset ei saavuta. Sest loos pole hinge sees.

 

Ja ega neil selliseid näitlejaid nagu Daniel Olbrychski samuti ole.

Tõesti ei ole. Nii et kui vaatasite „Uputust”, ja mitte üks kord, siis vaadake ka uut versiooni.

 

Te olete teinud umbes sada filmi.

Tõepoolest, kui arvestada ka lühifilme. Ent ma lavastan ka teatris. Minult päritakse: miks sa nii palju töötad? Ma vastan: „Sellepärast, et mul ei ole midagi muud teha.”

 

Teie filme armastatakse Venemaal väga. Praegu on aga suhted Poola ja Venemaa vahel üsna keerulised.

Vägagi. Mina otsustasin, et hoian alles ja toetan endiselt oma kultuurisidemeid, kuigi riigi tasemel see enam ei kehti. Sel aastal loobuti Poola kultuuripäevadest Venemaal ja Vene kultuuripäevadest Poolas. Arvan aga, et kultuuriinimesed peavad säilitama ja toetama vastastikuseid sidemeid. Hoolimata sellest, et mind seetõttu Poolas vihatakse. Marurahvuslased kirjutavad kohutavaid asju.

 

Kas nad siis ei mõista, et selline režissöör nagu teie on rahvuslik varandus?

Säärast „rahvuslikku varandust” hinnatakse tavaliselt pärast surma.

 

Annaks Jumal, et säärast hindamist veel kaua-kaua ei oleks.

Ma olen sellega harjunud. Kooli ajal õppisime tingimata vene keelt. Kuid mehiseks peeti, et vene keel oleks tunnistusel „kolm”, mitte kõrgem hinne. Mina ei oska juba lapsepõlvest peale halvasti töötada. Minul oli hindeks „viis”. Klassikaaslased sõimasid mind: „Sa oled itaallane, sa oled lurjus, sa ei ole patrioot.” Aga isa ütles mulle: „Ära kuula lolle. See on suure kultuuri keel ja sel ei ole midagi ühist poliitikutega, kes end selles keeles väljendavad.”

 

Ja valdavad seda keelt kehvasti.

Nii see on. Nüüd sõimatakse mind taas: „Kuna oled itaallane, siis sa ei ole Poola patrioot.” Aga ma mäletan, mida ütles isa: „Ära kuula lolle.”

 

Vestelnud BORIS TUCH

Vene keelest tõlkinud SULEV TEINEMAA

 

KRZYSZTOF ZANUSSI on sündinud 17. juunil 1939 Varssavis. Zanussi õppis füüsikat Varssavi Ülikoolis (Uniwersytet Warszawski) ja filosoofiat Jagiellonia Ülikoolis (Uniwersytet Jagielloński) Krakówis. 1966. aastal lõpetas ta Łodzi filmikooli. Tema diplomitööna valminud film „Provintsiaali surm” (Smierc prowin­c­jala) võitis auhindu Veneetsia, Mannheimi, Valladolide ja Moskva filmifestivalil 1967. aastal. Ta on Poola filmistuudio TOR direktor ja rahvusvaheliselt tunnustatud filmirežissöör, kes on võitnud nimekaid auhindu paljudel filmifestivalidel. Zanussi on professor Euroopa Filmikoolis Šveitsis, kus korraldab ka suviseid filmiõpitubasid, samuti Sileesia Ülikoolis Katowices. Teda on nimetatud poola filmikunsti paavstiks intellektuaalses korsetis. 1981. aastal oli ta Veneetsia filmifestivali žüriis.

IMDb andmetel on ta teinud režissöörina 79 filmi, enamiku puhul on ka stse­narist, kahekümne ühe puhul samuti produtsent. Täispikkade mängufilmide arv ulatub üle neljakümne. Filme: 1969 „Kristalli struktuur” (Struktura krysztalu); 1970 „Pereelu” (Życie rodzinne); 1972 „Illuminatsioon” (Iluminacja); 1974 „Kvartali bilanss” (Bilans kwartalny); 1974 „Mõrv Catamountis” (Morderstwo w Catamount); 1977 „Kaitsevärvid” (Barwy ochronne); 1978 „Spiraal” (Spirala);  1980 „Kontrakt” (Kontrakt); 1980 „Konstant” (Constans); 1981 „Kaugelt maalt” (Z dalekiego kraju); 1982 „Imperatiiv” (Imperatyw); 1984 „Rahuliku päikese aasta” (Rok spokojnego słońca); 1985 „Paradigma” (Paradygmat); 1988 „Mis iganes, kus sa oled, kui sa oled…” (Gdzieśkolniek jest, jeśliś jest…); 1989 „Omandamisseisund” (Stan posiadania); 1991 „Elu elu eest, Maksymilian Kolbe” (Życie za życie, Maksymilian Kolbe); 1992 „Käte puudutus” (Dotknięcie rękj); 1996 „Galopp” (Cwel); 1997 „Meie Jumala vend” (Brat naszego Boga); 2000 „Elu kui surmatoov haigus, mis levib sugulisel teel” (Życie jako śmiertelna choroba przenoszona drogą płciową); 2002 „Täiendusaine” (Suplement); 2005 „Persona non grata”; 2007 „Must päike” (Il sole nero);  2008 „Süda peopesal” (Serce na dloni); 2009 „Vastasvisiit” (Rewizyta); 2013 „Venice 70: Future Reloaded”; 2014 „Võõrkeha” (Obce cialo).