PERSONA GRATA PÄRT UUSBERG

Pärt Uusberg jaanuaris 2024.
Harri Rospu foto

Dirigendil ja heliloojal Pärt Uusbergil on selja taga eriline aasta: 2023. aasta lõpus valis Eesti Rahvusringhääling ta aasta muusikuks ja talle anti Eesti Rahvuskultuuri Fondi Gustav Ernesaksa allfondi peastipendium. Nii selle austava tiitli kui stipendiumi pälvis Uusberg muu hulgas tunnustusena XIII noorte laulupeo kunstilise juhtimise eest.

 

Sa oled mitmes usutluses rõhutanud, et laulupidu ei saa korraldada üksi, selleks on vaja tervet meeskonda. Ent mis on sellise suure peo juures isiklik? Mida saab üksinda teha?

Mulle on tundunud jah oluline mainida, et ma ei korraldanud laulupidu üksi, sest laulupidu  on vast üks suuremaid võimalikke koostöid, koostegemisi. Aga tõsi on see, et ideekavandi „Püha on maa” mõtlesin ma välja siiski ise ja seisin selle eest algusest peale: alates ideekavandi konkursi vestlusvoorust kuni kogu peo teekonnale jäänud rohkete avalike esinemiste ja intervjuudeni välja. Nüüd võiks siis omakorda küsida, mille eest ma täpsemalt seisin. Lühidalt vastates: seisin usu eest noorte vaimsusse ja selle eest, et laulupidu oleks siiski kultuuri, mitte meelelahutuse osa. Muidugi ei loonud ma endale illusiooni, et absoluutselt kõik noored janunevad vaimsuse järele, küll aga tundus mulle oluline, et laulupidu oleks alles kujunevale inimesele valgusallikaks vaimsuse teel.

 

Sa kohtusid peol ja sellele eelnenud proovides tuhandete eesti noortega. Kas said teada, millest noored inimesed mõtlevad?

Tegelikult ma ei tea, millest nad mõtlevad, sest proovides ei olnud aega kellegagi isiklikult suhelda. Aga me otsustasime korraldada noortele kõnekonkursi, mille algne eesmärk oli teada saada, kuidas lapsed ja noored suhestuvad teemaga „Püha on maa”. Huvitavamaid kõnesid otsustasime lasta tervikuna kõlada ka peopäeval ja kokkuvõttes andsidki need kõnelejad sellele peole oma näo. Need kõige paremas mõttes nohiklikud eesti noored olid selle peo staarid. Kogu Eestimaa sai näha ja kuulda, et meie hulgas on väga põnevate, isikupäraste ja sügavate mõtetega noori: on alati olnud ja on loodetavasti ka tulevikus.

 

Mis sind noorte inimeste juures paelub? Ja mis sind ennast õrnas eas kõige rohkem mõjutas ja puudutas?

Noore inimese puhul paelub mind eelkõige tema siirus. Üldjuhul ei ole laps ega noor jõudnud veel muutuda küüniliseks ja silmakirjalikuks. Mind ennast mõjutas ja puudutas kõige rohkem kahtlemata mu kasvukeskkond Raplas: minu kallis perekond ja minu nii-öelda laiendatud perekond, ema Urve loodud Riinimanda kooristuudio. Riinimanda vaimsus, soojus, inimlikkus, ausus ja huumorimeel on see, mis mind saadab ka mu praegustes tegemistes, ning ma olen ütlemata tänulik, et mul oli võimalus kasvada sellises tundlikus keskkonnas. Minu ema puhul on huvitav see, et ta on ühes isikus nii koorijuht kui ka psühholoog. Tal on mõlema eriala haridus ja ta töötabki mõlemal alal. Usun, et just tänu sellele on ta osanud oma koore targalt juhtida, andes inimestele võimaluse õide puhkeda just sellisena, nagu nad on, ning jõuda aususe ja usalduse kaudu üheskoos armastuse kogemiseni. Riinimandas olen ma kogenud armastust.

 

„Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all,” laulsid noored vihmasajus sinu laulu Hando Runneli tekstile. Sa siis tead täpselt, millest Hando Runnel kirjutab?

Ma ei julge öelda, et tunnen täpselt samamoodi nagu Runnel, aga see tekst puudutas mind kohe esimesel korral, kui ma seda lugesin. Minu meelest peegeldub selles Runneli luuletuses just see, mida ma armastuse all mõtlen. Tihtilugu aetakse sassi armumine ja armastus. Armumine on ka iseenesest võimas tunne, tõeline ajukeemia möll, aga armastus on minu meelest midagi muud. Midagi, mis vajab palju rohkem aega kui armumine. Aeg ja armastus käivad käsikäes. Siinkohal meenub mulle ka vast kuulsaim ja võimsaim tekst armastusest: lõik apostel Pauluse 1. kirjast korintlastele, mida teame ka kui armastuse ülemlaulu, kus on teiste seas kaks väga kõnekat lauset. Kohe algul: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” Ja teiseks: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.” Minu meelest on selles Runneli luuletuses ka niisugune sügavus. Mulle tundub, et tegelikult on neid hetki, kus armastus end ilmutab, väga vähe. Seda tänulikumaks need sind teevad. Ja ühtlasi on need hetked sõnastamatud, mistõttu ongi sõnal „armastus” midagi sarnast sõnaga „jumal” — seda ei maksa liiga kergekäeliselt ja tihti kuuldavale tuua.

 

Kuulan sinu keelpilliorkestri teost „Meeleolud lapsepõlvest” ja mõtlen hardunult su Rapla lapsepõlvele, nagu sa seda kirjeldasid. Kuidas on astuda sellisest turvalisest lastetoast maailma, kus ei ole ainult valgus, vaid ka varjud ja pimedus?

Väga tabav küsimus. Peab tõdema, et see on olnud üksjagu keeruline. See on võib-olla idüllilise lapsepõlve kogemuse varjupool. Väga suur elumuutus toimus mul Tallinna kolides. Mul läks tükk aega, et kohaneda nii-öelda pealinna vaimuga, mõneti toimub see kohanemisprotsess veel tänagi. Samas tõi see kaasa ka palju positiivset. Olen väga tänulik G. Otsa nimelisele Tallinna Muusikakoolile, kus ma sain veel väikese hilinemisega hüpata n-ö professionaalse muusika rongile. Ülimalt põnev oli õppida sügavamalt tundma muusikaajalugu ja -teooriat. Ühtlasi olen ma kohtunud väga paljude toredate inimestega nii Otsa-koolis kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Kuid muidugi ei ole minu Tallinna elu olnud enam nii ühtne ja tasakaalus kui varasem, Rapla aeg. Olen kogenud ka palju mittemõistmist, seda nii mu enda suhtes kui ka vastupidi. Pean tõdema, et mulle tuli päris suure üllatusena, kui erinevad võivad inimeste ideaalid olla. Tõsi, praegu olen siiski jõudmas üha rohkem tagasi selle juurde, kui sarnased inimesed oma olemuselt on. Sest olgu me kui tahes erinevad, seob meid ikka ja igavesti üks põhisarnasus, nimelt, me oleme ajalikud. Me kõik vananeme ja liigume ühes suunas. Meil kõigil on ilmselt soov elada harmoonias iseendaga ja meil kellelgi ei ole pääsu iseenda eest. Me kõik oleme olukorras, kus tuleb toimetada kakskümmend neli tundi päevas enda sees. Nii et kui tahes erinevad ka poleks meie maitsed või soovid siin elus, siis sellisel ürgsel tasandil on inimesed ikkagi väga sarnased.

 

Sa oled varemgi rääkinud oma ärevast hingest. Mille pärast sa muretsed? Kuidas sinu ärevus end avaldab ja mis sind neil hetkil lohutab?

Ma vist olen tõesti sünnist saadik olnud ärevavõitu tegelane. Ma arvan, et n-ö tuumärevus on alati surmahirm. Kõige laiemas plaanis on elusolemist võimalik vististi mõtestada duaalsuse kaudu: armastus versus hirm, valgus versus pimedus. Kui veel pisut analüüsida, millest see ärevus tingitud on, siis  paradoksaalselt just armastusest. Mida ma selle all mõtlen? Nimelt kui miski on isiklikult väga kallis, võib sellega tekkida klammerduv side. Minule on näiteks lapsest peale väga kallis olnud mu perekond ja mul on olnud raske leppida sellega, et varem või hiljem tuleb päev, kus meie aeg siin ilmas saab otsa. Meenub üks idamaine mõttetera: „Kõik ilmub, kõik muutub, kõik kaob.” Iseenesest peitub selles mõtteteras ka palju lootust, kui rakendada seda mõnele elu keerulisemale olukorrale, ehk et ära muretse, kõik läheb varem või hiljem mööda… Aga kontekstis, kus miski on mulle väga kallis ja ma ei tahaks, et see kaoks, tekitab see mõte ärevust. Elu kaduvusega leppimine on aga universaalne ülesanne, kõigile meile, inimestele. Kui väikelapsena lohutas mind ilmselt kaisukaru, suuremana näiteks kooris laulmine või helilooming, siis praegu on lisandunud ka hingamisharjutused ja julgus vaadata tõtt oma ärevusega, selle n-ö lahtikodeerimine peaaegu et ajukeemia tasandil.

 

Kui suurt vaimset pingutust nõuab introvertse loomusega inimeselt töötamine laulupeo ühendkooriga?

On nõudnud omajagu pingutust tõepoolest. Samas, ega me kellegi sisse ei näe ja ma usun, et ka ekstravertidelt nõuab see omajagu pingutust. Kogu selles ärevusega silmitsi seismises on ka oma positiivne aspekt. Nimelt on mul olnud võimalus ärevust kui sellist sügavuti tundma õppida, mistõttu ma tegelikult suudan pingeolukordades tihtilugu vägagi rahulikult toimetada. Mis puudutab üldisemalt laulupeo koori juhatamist, siis mulle tundub, et inimene harjub siin ilmas kõigega. Rohked laulupeo eelproovid ja ka juba mõned kogemused laulupeo dirigendina dirigendipuldis on tekitanud üsna selge tunde, et midagi väga keerulist ses kõiges ei ole. Kui lugu on lauljatel selge, siis see justkui laulab ennast ise, ja kui ei ole selge, siis ükskõik mida dirigent seal ees ka ei teeks või kui tugev oma eriala spetsialist ta ka poleks, ei pruugiks see midagi päästa.

 

Mis tunne see on, kui taevast kallab vihma, sinu ees seisab mituteist tuhat lauljat, selja taga kümned tuhanded pealtvaatajad, televiisori ja raadio kaudu on peol peaaegu kogu Eesti ja sina seisad üksinda dirigendipuldis?

Sel hetkel pole aega mõelda sellele, kui palju inimesi mu ümber on. Iga olevikuhetk on minu meelest lihtne ja loomulik. Mõni hetk võib tagantjärele saada lihtsalt suurema tähenduse, samuti võib mõnda tulevikuhetke kas väga oodata või hoopiski peljata, aga kui see hetk on käes, on see oma olemuselt eelkõige inimlik. Näiteks sel hetkel seal dirigendipuldis tundsin ma, et mul ei ole eriti palju energiat, ja mul oli juba enne vihma ja pulti astumist pisut külm. Kui vihma hakkas sadama, tundsin reaalselt, kui külm see vihm on, ja katsusin lihtsalt anda oma parima, võtta end kokku selles olukorras ja olla oma ülesannete kõrgusel. Ühtlasi mäletan, et mul hakkas pisut kahju lauljatest, kuna osa neist oli ju samuti külma vihma käes, mistõttu otsustasin nende poole pöörduda enne laulu, tänada neid selle pingutuse eest ja toetada neid. Kokkuvõttes laulu esituse kvaliteet vihma tõttu minu meelest ei kannatanud, võib-olla oli mul dirigendina isegi mingisugust rahu ja loomulikkust rohkem.

 

Dirigeerimine ja muusika kirjutamine näivad sinu puhul alati käivat käsikäes. Milline see suhe praegu on? Pärast laulupidu tuli ettekandele sinu suurvorm „Regiväli” ja sa kutsusid taas kokku oma kammerkoori Head Ööd, Vend.

Jah, see „kahepaiksus” saadab mind tõesti ja tihtilugu olen mõelnud, kas see ei ole äkki probleem. Mida vanemaks saad, seda rohkem igatseb hing maksimaalse pühendumise, süvenemise järele. Kahe erialaga tegelemine tekitab vahel paratamatult killustatuse tunde. Samas, just viimasel ajal olen ma otsustanud selle küsimusega endas rahu teha ja ollagi südamerahuga „kahepaikne”. Kokkuvõttes, mulle meeldivad mõlemad erialad ja ma katsun lihtsalt planeerida oma aega nii, et oleks võimalik süveneda. Samas näiteks ei unista ma enam orkestri dirigeerimisest, mis mul ka kunagi mõttes oli, vaid katsun anda oma parima kooridirigendina ja naudin sellel alal küpsemist ja kogemuste kasvu. Ühtlasi tundub mulle, et koorijuhiks olemine ei võta nii palju aega ja annab mulle võimaluse tegelda süvitsi ka heliloominguga. Eks inimene mõtleb, jumal juhib ja saab näha, kuidas elu edasi kulgeb. Olen otsustanud, et ma ei soovi ennast selle küsimusega enam üleliia vaevata, vaid toimetan sisetunde ajel.

 

Millised on sinu loomingulised unistused praegu? Kas oled veeretanud mõtteid ka ooperi kirjutamisest?

Praegu võtan ma teadlikult vähe kergemalt. Mulle sobib mu praegune elurütm: kord nädalas proovid kammerkooriga Head Ööd, Vend ja kaks korda kuus Rapla Riinimanda noortekooriga. Ühtlasi olen inspireeritud oma uuest ülesandest olla sellest hooajast peale heliloomingu õpetaja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolis. Mul on kolm toredat õpilast ja mulle meeldib neid tunde anda. Heliloojana on mul praegu ka piisavalt tellimusi ja soov on hakata neid teoseid vaikselt igal hommikul  kirjutama. Pärast selliseid veidi suuremaid tegemisi sobib mulle praegu rahulikum elurütm, sest vaja on eelnevast pingutusest pisut taastuda. Tõsi, ooper tundub mulle hästi põnev. Tahaksin esiti kätt proovida kammerooperiga ja heal juhul jõuda välja ka n-ö suure ooperini.

 

Palun räägi see armas lugu, kuidas sa taipasid, et heliloojad ei pruugigi olla vaid need klassi seintele riputatud mustvalgetel fotodel olevad habemega mehed.

Tunnen ise, et olen seda lugu juba liigagi palju kordi rääkinud, aga võin muidugi uuesti rääkida. 2004. aasta jaanuarikuus olin ma 17-aastane 11. klassi õpilane, kes käis laulmas Eesti Koolinoorte Segakooris. Seal sõbrunesin endast paar aastat vanema Aare Külamaga. Mina laulsin baritoni, Aare bassi. Meeshääled harjutasid vahel eraldi Kuusalu Keskkooli muusikaklassis ja kui tuli paus, istus Aare
klaveri taha ja mina jäin imetledes kuulama. Ma ei olnud kunagi varem kedagi nii hästi klaverit mängimas näinud-kuulnud. Uurisin siis Aarelt, mida ta mängib. Aare algul justkui üritas põigelda vastuse eest, kuid viimaks nõustus ikkagi avaldama, et mängib iseenda palu. See oli mulle valgustuslik hetk. Küsisin, kuidas see võimalik on ja et kuidas sa seda teed. Aare vastas väga napisõnaliselt, et ega siin midagi pole, proovi ka, küll sinagi suudad. Ja tõesti, läksin sellest koorilaagrist tagasi koju, istusin klaveri taha ja lihtsalt proovisin… Ja suutsingi, kuna sündis üks väike klaveripalakene. Ma lihtsalt ei olnud varem selle peale tulnud, et proovida. Arvasin tõesti kuni selle hetkeni, et heliloojad on pigem juba siit ilmast lahkunud, pikkade habemetega onud muusikaajaloo raamatutes. Omavanuse, luust ja lihast heliloojaga kokkupuutumine avas mu silmad ja sellest ajast peale olen ka ise heliloominguga tegelnud.

 

Mul on nii hästi meeles, kuidas sa rääkisid kord oma õpetajast Tõnu Kõrvitsast, kes ütles sulle, et alati tuleb laulda oma laulu. Kuidas see käib?

Mulle endiselt tõesti väga meeldib see mu õpetaja lause, eluvaade. Täpsemalt kõlab see nii: igaühel on oma laul laulda siin elus. Helilooja kontekstis tähendab see minu meelest seda, et tuleb usaldada oma südant, sisemist häält, ja kirjutada sellest lähtuvalt, üleliia  muretsemata, kas see, mis mu seest tuleb, on kuidagi õige või vale. Sest eks helilooming ole  üks väga isiklik ja haavatav asi ja alati ei ole lihtne iseendaks jääda. Mind aitab vahel mõte, et „kirjuta otse taevasse!”. Andes endale aru, et olen ajalik, saab teha loogilise järelduse, et ka kõik mu kaasteelised on ajalikud. Mulle tundub väär püüda pälvida kaasteeliste mõistmist ja loobuda selle nimel oma sisemisest häälest. Loomehetkel on oluline tajuda enda ühendust igavese ruumiga, kus on ainult minu hing ja kõiksus, Jumal ja muud mitte midagi. Inimeste arvamused tulevad ja lähevad nagu elu isegi, justkui joonistus liival, aga muusika jääb. Võib-olla see, kellele see muusika midagi tähendab, pole siia ilma veel sündinudki. Seetõttu on helilooming justkui igaviku mõõtkavas kommunikatsioon ja ei maksa ennast üleliia piirata ajalike võngetega, mis võivad hakata pärssima seda oma laulu laulmist.

 

Viisteist aastat tagasi vestlesime sinuga Ilmar Raagi mängufilmi „Klass” teemal. Mäletan, et sa ütlesid, et peksupoiss Joosepi roll sind inimesena ei mõjutanud, sest vägivalda pole sa pooldanud ei enne ega pärast filmivõtteid. Paraku pole maailm õppinud ei suurtest sõdadest ega ka väiksematest konfliktidest — meie ümber on koletu sõda. Mis mõtteid see sinus on tekitanud?

Ühest küljest sügava pettumuse, teisalt vististi ka mingisuguse kummalise leppimise. Nimelt olen oma hingelt olnud sajaprotsendiline patsifist. Ma tõesti ei saa aru, kuidas võiks tunduda vägivald ja tapmine mis tahes olukorra lahendusena. Niisugune lahendus on tundunud mulle puht vaimses mõttes väga madalalennuline. Arvasin siiralt, et kõigile piisab, kui vaadata ära mõni film Esimesest või Teisest maailmasõjast, et tunda üheskoos sügavat häbi ja leppida kokku, et nii me enam mitte kunagi ei tee. Minu jaoks on olnud kõige selle juures, mis praegu toimub,  silmi avav just see, kuivõrd muutumatu ja justkui ainuõige konflikti lahendus on sõda ka 21. sajandil. Idealistina ütleksin, et kogu see raha, mis läheb sõjatööstusesse, võiks minna hoopis kaunitele kunstidele, relvade asemel võiks toota ja osta lõputult pille, mis tervendaksid hinge ja vaimu ja aitaksid inimestel kasvada inimesteks, mitte ikka ja jälle üksteist tappes loomastuda. Nii olen ma mõelnud ja tundnud puhtalt oma südames. Aga pean tõdema, et see mõte ja tunne on mõnevõrra kõikuma löönud. Üha enam poeb hinge ka kahtlus, et äkki on sõjad siia ilma sisse kodeeritud ja sellega tuleb leppida. Ja loomulikult ei ole ma ka päris sinisilmne, ma saan ju aru, et meil ei oleks Eesti Vabariiki, kui vabadussõjas poleks inimesed ohverdanud oma elu. Sellegipoolest on minus endiselt dalailaamalik, jeesuskristuslik, jiddukrishnamurtilik või rabindranathtagorelik usk inimlikkusesse, vägivallatusse.

 

Milline on sinu suhe argipäevaga? Mõnikord lõhkeb toru, tuleb arveid maksta, pesu pesta, toidupoes käia, naabritega vaielda. Kuidas argitoimetuste keskel muusikat luua?

Naabritega vaidlemist õnneks ei ole olnud. Mul on väga toredad naabrid! Aga ma mõistan su küsimust. Aus vastus on see, et olles ise kasvanud perekonna pesamunana, on mu suhe argimaailmaga keerulisevõitu. Aga ma olen teinud siiski vaikselt ka teatud edusamme, mis lisavad kindlust, et ma siiski saan enam-vähem hakkama. Kuigi on selge, et argi- ja olmetoimetuste guru ei saa minust vist kunagi, ma piirdun pigem hakkamasaamisega ja otsin ikka ja jälle võimalusi pageda kuhugi veidi poeetilisemasse, avaramasse, tundlikumasse ja hingelisemasse ruumi. Olen seetõttu väga tänulik muusikale. Muusika on alati olemas ja võtab mind ja kõiki, kes soovivad, lahkelt vastu.

 

Vestelnud LISETE VELT

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.