ANSAMBEL U: SÜGISHOOAJAL 2023

MIRJE MÄNDLA

Ansambel U: on süvenenud eesti nüüdismuusikasse üsna mitmekülgselt, esitades tavapäraselt nüüdismuusikateoseid või siis vahetades oma instrumentaariumi rahvapillide vastu (kontsert 18. I 2022). Nüüd on ansambli üheks vaatlemisobjektiks saanud nüüdismuusika koos varajase muusikaga. Osaliselt sellest ideest tõukudes korraldati novembris 2023 ansambli ühe võtmeisiku Taavi Kerikmäe algatusel Eesti Nüüdismuusika Keskuse egiidi all konverents „Varajane ja hiline muusika”, mis oli pühendatud 45 aasta möödumisele omaaegse varajase ja nüüdismuusika festivali esimesest kontserdist 1978. aastal. Konverents toimus Eesti Nüüdismuusika Keskuse ruumides Pühavaimu tänaval (tegemist on Mustpeade maja peamiselt keldrikorrusel asuvate ruumidega).

Ansamblil ongi aeg jõuda uude arenguetappi, sest nüüd on see ületanud oma 20. tegevusaasta künnise. Selle aastapäeva tähistamiseks toimus ametlik kontsert festivali „Afekt” raames 26. oktoobril 2023 Estonia kontserdisaalis. Tegemist ei olnud tavapärase, juubeldavas formaadis paraadkokkuvõttega. Festivali „Afekt” alapealkiri oli sel korral „Piiririik”, mida on ajakirjanduses juba lahatud, peamiselt küll geograafilisest vaatepunktist. Ühendavaks lüliks „Afekti” ning varajase ja hilise muusika konverentsi vahel oli peale Taavi Kerikmäe ja ansambli U: ning tema mõttekaaslaste ka muusikateadlane Kerri Kotta, kes pidas MUBAs miniloengu György Ligeti metsasarvetrio esitamise puhul, lahates Ligeti mõttemaailma ja muusikaloolisi arenguid kaarega kuni Beethovenini.

Mõjuvaimaks ja huvitavaimaks osutus konverentsil „Varajane ja hiline muusika” Kerri Kotta süvenemine teemasse „Vana ja uus muusika „dissidentliku” muusikana”: „Nii vana kui ka uus muusika olid hilissotsialistlikus reaalsuses nn mitteametliku muusika vormid ning sageli tegelesid nendega ühed ja samad inimesed — Andrei Volkonski Venemaal, Hortus Musicus [Eestis] jmt.” Sellel kõigel oli oma osa Pärdi tintinnabuli-stiili kujunemisel ja see tegi võimalikuks ka niisuguse, esmapilgul veidra koosluse, mida me tunneme „Varajase ja nüüdismuusika festivalina”.

Konverentsi kuulajaskond sai jälgida huvitavat mõttelõnga: Kotta kõneles piiride nihutamisest 1960. ja 1970. aastate heliloomingus ja sellele järgnenud eskapismietapist. Tol ajal püüti end varjata tuntud ütluse taha, et materjal kirjutab heliloojat, mitte vastupidi, taandades end niimoodi loodavast teosest. Edasi tuli juttu heliloojate kindlast suundumusest mitte rääkida oma teostest, mitte avada neid sõnaliselt, ja sellest, kuidas selline mõtteviis on mõnel puhul edasi kandunud ka heliloojate järgmisele põlvkonnale. Ajaloolisse konteksti asetatuna on sellel mõistagi selge põhjus. Küllap oskavad sel ajal tegutsenud muusikud põhjalikumalt rääkida, kuidas kõiki ettevõtmisi tuli vastavates ametkondades kinnitada, lube taotleda ja oodata… Mõnikord õnnestus ka kinnitamisest kõrvale hiilida.

Loodetavasti käsitleb keegi festivali „Afekt” tähendust ka väljaspool geograafiliste piiride konteksti, muusikalis-vormilise väljenduslaadi piiride nihkumise aspektist eesti nüüdismuusikas. Kas seda on ja kuidas see toimib? Ja miks mitte arutleda ka selle üle, kas kõnealune eskapism jäi Nõukogude aega või esineb seda ka meie kaasaegses eesti muusikas.

Tundub, et sellisest sisemaailma „piiririigi” temaatikast oli kantud ka ansambli U: 20. aastapäeva kontsert: introvertsem kavavalik, oma põhimõtetele kindlaks jäämine ja nende sihikindel läbiviimine. Õhtu esimene pool kulges rõhutatult vaiksemas atmosfääris ja teiseski pooles oli üheks kandvaks teemaks silentio, silence, vaikus,  sõna, mis mitmes variatsioonis esineb Mart Kangro lavastuses „Harmoonia”. Siit võib leida viiteid muusikaajaloo suurkujudele ja miks mitte ka 1960.–1970. aastate eesti heliloojatele, kes ühelt poolt ületasid oma loomingus piire ja teisalt ümbritsesid end vaikusega. Otsiti uusi loomingulisi väljundeid ja kui heliteosed kirjas, oldi kangekaelselt vait, et lasta muusika ambivalentsusel pakkuda kuulajale võimalikke tõlgendusi.

Õhtu esimeses pooles olid kavas kaks küllap möödunud aastat märgistama jäävat, eriliselt haprakõlalist kammermuusika esiettekannet: Jüri Reinvere „Ööpilt magava Cupidoga” ja Tatjana Kozlova-Johannese „Ainult õhk”. Usun, et palju kergem oleks olnud kasutada kontserdil mingit kontrastiprintsiipi, kuid sellest oli loobutud, see oli teadlik vaikusesse tõmbumine. Teosest teosesse haaras ansambli U: kava kuulajat üha sügavamalt, ühendades nappe ridu justkui ämblikuniidiga. Nii tekkis tunne aja kulgemise aeglustumisest, muusika uinutas meeli nagu psühhoteraapiline seanss. Ei ole ilmselt juhus, et nii Reinveret kui Kozlova-Johannest ei huvita mitte ainult muusika võimalikud väljendusvahendid, vaid ka selle psühholoogilised aspektid. Ja ka inimese taju. Lugejale pole ilmselt uudiseks, et Jüri Reinvere on käsitlenud traumat kogenud inimese teemat mitmes ooperis („Puhastus”, „Peer Gynt”) ja Reekviemis. Reinvere uus teos, „Ööpilt magava Cupidoga” (2023, Eesti Heliloojate Liidu tellimus), on kirjutatud flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole. Reinvere võib luua kihisevaid orkestripassaaže, aga ka aega sulatavalt nappe, vaikseid ja ärevaid kammermuusikakaemusi, kus märgatav osakaal on poeetilistel allusioonidel. Sõna valdava võimeka heliloojana panustab ta oma teostes lisaks muusikalisele lahendusele ka verbaalsele küljele, muusika ja sõna on tal sageli läbi põimunud. Selline võime on ilmselt haruldane ja annab mitmeid eeliseid.

Mõnikord viitab Reinvere oma teoste puhul ka teiste autorite tekstidele — ta kasutab neid kas inspiratsiooniallikana või otseselt. Üheks selliseks näiteks on inglise teatri- ja kirjandustegelane Mary Robinson (1757–1800). Reinvere uut teost kuulates meenub tema 2013. aastal ansamblile Resonabilis kirjutatud „Maiimpeerium”. Reinvere ise viitab teose saatesõnas kolmele aspektile. Esmalt oma ööpiltide nokturnide sarjale (samas on valminud „Ööpilt Liisaga”, „Ööpilt telegraafipostidega”). Siinkirjutajal on põgus kokkupuude 2021. aastal esiettekandele tulnud oreliteosega „Ööpilt telegraafipostidega” (esitaja Kristel Aer). Selle teose kaassõnas viitab Reinvere oma koolipõlve kogemustele organisti assistendina Nigulistes, kui ta õppis orelit tundma, ja orelire­pertuaaris varasemast tuttavatele vormidele nagu ’pastoraal’ ja ’tokaata’. Teost kuulates tekib kujutluspilt öisest maastikust, kus hakkavad närviliselt helisema telefonid; need kostavad perioodiliselt ja nõudlikult. Üle muidu suhteliselt rahuliku, elektriliinide letargias kulgeva maastiku rullub ärevus — kes ikka öösel niisama helistab, järelikult on toimumas midagi kohutavat. Hämmastav on Reinvere võimekus pealtnäha suhteliselt napi orelikompositsiooni abil edasi anda psühholoogilise laetusega sündmusi.

Teost „Ööpilt magava Cupidoga”, milles Reinvere viitab inglise romantilisele luulele tuginevate teoste tsüklile „Norilsk… nartsissid” ja ansambliteosele „Maiimpeerium” häälele, flöödile ja kandlele või mõnele muule näppepillile, tšellole ja elektroonikale (autor Rein­vere), ühendab ansambliga U: koosseisulises mõttes flöödimängija Tarmo Johannes. „Maiimpeeriumi” leiab Resonabilise CD-plaadilt „North Wind, South Wind” (Estonian Record Productions, 2012). Reinvere on öelnud, et „Ööpilt magava Cupidoga” on saanud alguse tema huvist inglise romantilise ajastu teatri- ja kirjandustegelase Mary Robinsoni luule vastu. Teosele andis „põhja võimatu[na näiv] ülesanne, kas on võimalik kirjutada luulega teost, milles pole ei vokaali (nagu „Maiimpeeriumis”) ega loetud luuletust”. Reinvere ei kasuta siin sõna otseselt — teos on loodud puhtalt instrumentaalkoosseisule. See loob kuulajale pildi magavast Cupidost; „…praegune ajastu, keset sõdu ja sõjahirme, on järjest [rohkem] armastuseta,” tõdeb Rein­vere1.

Ansambli U: 20. aastapäeva kontsert festivalil „Afekt” 26. X 2023 Estonia kontserdisaalis: Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver), Garth Knox (vioola), Vambola Krigul (löökpillid), Helena Tuuling (klarnet) ja Tarmo Johannes (flöödid).

Selles õnnestunud kammermuusikalise ruumiga teoses leiame aeglaselt tiksuvat aega, seinte, võib-olla ka ajaühiku kumerdumist, sügavat hingamist ja helilooja juba orelikompositsioonist tuttavat oskust luua nappi ja teisel tasandil mõneti nostalgilisse atmosfääri tungivat ärevat meeleolu. Kuulaja võib esmapilgul lasta ennast uinutada pianissimo’st, Cupidoga seonduvast pealkirjast, rahulikust, hingamise moodi kõlavast muusikalisest fraasist nt flöödipartiis, aga tegelikult ei ole selles teoses rahu, pigem ärevust ja hirmu. Me leiame siit samasuguse maailma, mida võib kohata mõnda head klassikalist õudusfilmi, nt Hitchcocki, vaadates — kohe-kohe sünnib või ongi juba sündinud midagi eriliselt õõvastavat (Hitchcocki-paralleel seostub viiulipartii muusikalise iseloomuga). Teose kaassõnas viitab Reinvere armastuse puudumisele meie ühiskonnas, jõudes ajastu tunnetusele sõnas ja muusikas väga lähedale.

„Magava Cupido” juurest liigub ansambel U: sammu aeglustades edasi järgmise esiettekandele tuleva teose juurde, milleks on Tatjana Kozlova-Johannese (snd 1977) „Ainult õhk” klaverile ja ansamblile (2023). Kozlova-Johannes keskendub seal ühele looduse neljast elemendist. Kui mõelda esitusskoosseisule — klaver ja ansambel —, võiks eeldada märksa dünaamilisemat ja pealetükkivamat helikaskaadi, aga teoses on olemas ka äärmiselt vaos hoitud pianissimo pool, mis avaldub mujalgi Kozlova-Johannese loomingus; üheks kaalukamaks näiteks on kindlasti tema heliteatrile loodud „söövitab.tuhk”. Kozlova-Johannes on teose saatesõnas öelnud, et selles on „midagi neutraalselt külma, müstiliselt kosmilist ja täiuslikult tühja ning (…) „puhuja” ehk keegi, kes „puhub elu sisse” ja kehtestab midagi paratamatult inimlikku — kaitsetust, üksindust, soojust ja haprust”.

Juubelikontserdi esimest poolt täiendasid veel kaks nüüdismuusika klassikasse kuuluvat kammermuusika šedöövrit: Morton Feldmani „The Viola in My Life II” (1970) ja Tristan Murail’ „Paludes” (2011), mis kaasasid meisterliku vioolamängija Garth Knoxi. Nende valikutega märgiti mitut olulist punkti ansambli U: ajaloos — nimelt peab ansambel oma oluliseks mõjutajaks koostööd helilooja Tristan Murail’ga, mis sai alguse 2003. aastal — koostööd on tehtud näiteks ka  festivali „NYYD 2005” aegu. U: koostöö Garth Knoxiga sai alguse 2017. aastal Gérard Grisey teose „Akustilised ruumid” ettekandel ja jätkus 2020. aastal sarjas „URR”, kui ettekandele tuli ka juubelikontserdil kõlanud Morton Feldmani looming. Knoxi kaasamise kaudu arenes senine tüüne, kammermuusikaline maastik virtuoosse solistiga nüüdismuusika kontserdiks. Feldmani „The Viola in My Life II” (1970) ettekande kvaliteet äratas unistuse elada kunagi kaasa mõnele Feldmani ajaliselt mahukamale oopusele; seekordne napp kuus minutit tundus olevat niivõrd lühike aeg, et oleks soovinud kogu esitust veel teine kordki kuulata.

Ansambli U: kogu õhtut täitev assortii nende kahekümne aasta tegevusest oli üles ehitatud muljetavaldava heliteatrilaadse tervikutunnetusega, ühendavaks teemaks kõik, mis on seotud vaikusega, sissepoole pööratusega, inimolemuse süvakihtidega. Vaikuse nii­distik kandus edasi ka õhtu teise poolde, kus toodi uuesti lavale Mart Kangro 2010. aasta lavastus „Harmoonia”.

Ehkki Kangro lavastuse tutvustuses viidatakse olmelistele asjadele, millele interpreedid muusikat mängides või oma soolot oodates mõtlevat, ühendas lavastust õhtu esimese poolega siiski pidev vaikusele rõhumine. Kuulajale meenub siin ilmselt John Cage’i märgiline teos 1952. aastast. Tegemist oli vormilises mõttes mitte just väga originaalse, kolmeosalise teosega; et see on kirjutatud ükskõik mis pillil või pillide kombinatsioonil esitamiseks, ei kõla ka just eriti uuenduslikult, küll aga teame, mis teeb sellest märgilise teose — see, millest ta kõneleb. Kolmeosalist vormi võis tajuda ka ansambli U: juubelikontserdil, kui kaasata sellesse vaheajal toimunud n-ö ritornell. Sellega suunati publik VR-prillide abil virtuaalreaalsuses tagasi 2017. aastal alguse saanud projekti juurde — toona kõlas projektis esimesena Scott Milleri teos „Raba”. Ansambli U: tähtpäevakontserdil sai niisiis taas kuulda/avastada selles projektis kunagi kõlanud eesti heliloojate Tatjana Kozlova(-Jo­hannese) ja Märt-Matis Lille teoseid.

Aastal 2009 esmaesitusele tulnud Mart Kangro ja Taavi Kerikmäe teos „Harmoonia” sai omal ajal mõnevõrra teistsugust vastukaja. Mul on senini meeles esmane emotsioon: muigavad tegijad, selle muige edasi kandumine publikusse — ühes laval nähtu kontekstist välja rebimisega — ja „tublide” muusikakriitikute sulest trükivalgust näinud arvustustesse, aga ka lavastuses kasutatud lausekaskaadid tsitaatidega muusikakriitikast ja ansambli U: vokaalnumbritest. Millest siis kirjutati aastal 2009? Hea näite leiab Kaur Garšneki arvustusest: „Kontserdi lõpetuseks sai pimendatud saalis veel ühes rabedavõitu sooloesituses kuulda Ruja lugu „Nii vaikseks kõik on jäänud”, mis vähemalt minule tundus üldise satiirilisuse foonil omamoodi pühaduseteotusena (…). Ent millegipärast esinesid etenduse vältel sarnaste soololaulu-etteastetega kõik ansambliliikmed, mistõttu algne imestus tegi ruumi nõutusele ja tüdimusele.”2 2023. aasta ettekandel polnud rabedusega mingit pistmist (ja ei mäleta seda ka 2009. aasta ettekandest), kuigi ka seekord astusid muusikud instrumendi tagant välja, vabanesid oma tehnilise meisterlikkuse pagasist, seisid laval omamoodi „alasti” ja inimlikuna ning esitasid mõned vokaalnumbrid. Vokaali kaasamine ansambli U: kestvalt instrumentaalsel helimaastikul on niivõrd harv nähtus, et tekitab juba iseenesest tugevaid emotsioone. Lavastusse olid alles jäetud toredad lausekaskaadid, s.o tsitaadid muusikaretsensioonidest: „Ideaalis võiks staatiline dramaturgia kruvida pinget, kuid esitajalt eeldab see mingitki väljaõpet”; „Muidugi võib tulla „mees metsast” ja publikul hinge kinni panna. Aga enamasti jääb lihtinimesel vaataja köitmiseks pelgalt lavalisest karismast pisut väheks”. Korraks tundus saalist vaadates, et silm ei jõua haarata väikestel ekraanidel punases kirjas kiiresti jooksvaid lauseid (kiri oli väike, ekraan pigem selline, millelt heal juhul jälgiks sekundite tiksumist, näiteks raadiosaate otse-eetri ajal), aga hiljem lavastuses kasutatud tekstimassiiviga tutvudes selgus, et seda oli doseeritud üsna parajas koguses ja tempos ning üllatavalt ei läinud teose sõnatekst kaduma. Ansambel U: on oma tegevuses olnud sihikindel ja mõtestatud, sama ootab ta tõenäoliselt ka oma kuulajalt, ärgitades teda kaasa elama nii ratsionaalseid kui irratsionaalseid mängulisi võtteid kasutades. Selle heaks näiteks on kahtlemata ka Kangro-Kerikmäe lavastus „Harmoonia”. Mulle tundub, et see ootab veel muusikateatri teadlase uurivat kätt, nii nagu käsitleti ETUKÜ aastakonverentsil „Muusikateater ja muusika teatris” (10.–11. XI 2023 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias) paari viimase aasta muusikalavastusi, fookuses Lauri Lagle lavastused, Ojasoo-Semperi-Eltsi „Macbeth”, vestlusringides Helena Tulve dokumentaalne loodusooper „Hundid” („Wölfe”, 2022) ja Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle heliteatri teos „söövitab.tuhk” (2022) ning Jüri Naela nüüdisaega toodud Jules Massenet’ ooperi „Tuhkatriinu” lavastus („PromFest”, 2023, muusikajuht Erki Pehk, kunstnik Madis Nurms). Loodetavasti leiab konverentsil käsitletud ulatuslik materjal vähemalt osaliseltki kajastamist trükimeedias.

Kui asetada Kangro-Kerikmäe „Harmoonia” muusikateatri üldisesse pilti, siis tundub, et see oli esietenduse aegu mõnes mõttes oma ajast ees ja et seda on publikul nüüd lihtsam vastu võtta — vähemalt jäi mulle selline mulje publiku reaktsiooni jälgides. „Harmoonia” võiks olla 2023. aasta kontekstis vabalt mõne teatri repertuaaris, võimalik, et saaks ka suuremaid publikunumbreid kui mõne tavalise nüüdismuusika kontserdi puhul. Ansambel U: on oma tegevuse vältel ehitanud teadlikult sildu publiku ja muusikapublitsistikaga („Residentuu:r” muusikakriitikast 2021) ja käesoleva lavastuse algidee sobitub kenasti nendesse  mustritesse. „Harmoonias” on käsitletud üht olulist põhimõtet, millest U: oma tegevuses lähtub, kuid mida saab kanda ka väljapoole muusikat kui inimtegevuse olulist tahku — see on fokuseeritus, pidev pildil olek, pidev keskendatus, mõttega kohal viibimine, olevikus elamine. Võiks öelda, et U: puhul on see isegi üks olulisemaid asju ja selle poole püüdleme me kõik nii üksik­indiviidide kui kooslustena. Ehk ongi see mitmeti tõlgendamist võimaldava harmoonia üks peamisi eeldusi. Ehkki tuua saaks kõnealuse lavastuse teisigi tõlgendusvõimalusi: kuidas tekib harmoonia, milline roll on üksiksündmustel harmoonia tekkimises jne. Näiteks stseen Prokofjevi „Romeo ja Julia” tutti orkestri salvestuse fragmendi ja laval akustiliselt esineva sooloviiuldaja vastandamisega, millega püstitatakse ka küsimus, kumb on harmoonilisem, kas salvestatud või elav muusika. Või antud juhul: kumb on tõepärasem.

Kas harmoonia on võimalik, kui laval esineb üksikisik (käesoleval juhul üksik viiuldaja) või saab see esineda vaid koosluses (käesoleval juhul salvestusena esitletud virtuaalne orkester)?  Mis on harmoonilisem, kas virtuaalsus (salvestusena) või reaalsus akustilise kontserdi näol? Nagu mainitud, on ansambel U: oma tegevuses puudutanud ka virtuaalreaalsust — kõnealusel kontserdil kasutati virtuaalreaalsust ka vaheaja  ritornellis VR-prillidega kogetavate teoste esitamisel, mis oli omakorda ühendavaks lüliks „Harmoonia” teemaga. Salvestust on jällegi käsitletud ühe alateemana U: sarjas „Residentuu:r” 2022. aasta kevadel ning muutuvkuulamise rakenduse esitluskontserdil  29. detsembril 2022.

Eraldi märkimist väärib mahukas ja nauditav lugemismaterjal ansambli U: kontserdi kavaraamatus (tekstid Virge Joamets). Kuulaja sai kontserdil (kahjuks mitte päris kontserdi ajal,
kuna saal tehti pimedaks, mis iseenesest toetas õhkkonda ja tundus kohane) väga hea ülevaate nii esitatavatest teostest kui heliloojate elulugudest ja seostest ansambliga. Ilmselt ansambli soovil oli kavasse lisatud ka pikk ja põhjalik ajajoon nende tegevuse oluliste maamärkidega 2002. aasta sügisest möödunud aasta sündmusteni.

Ansambli U: aastapäevakontsert festivalil „Afekt” 26. X 2023 Estonia kontserdisaalis: hetk Mart Kangro/Taavi Kerikmäe muusikateatriteose „Harmoonia” (2009/2023) ettekandelt. Katrin Saare fotod

Väsimatu ansambli U: sügishooaeg algas septembris kummardusega hiljuti lahkunud soome heliloojale Kaija Saariahole. Erinevalt meie põhjanaabritest ei ole selle viimase aja  ühe sugestiivsema ja mõjuvama helilooja lahkumine eesti muusikaelus eriti suuri laineid tekitanud. Seda kõnekamaks osutus ansambli U: pühenduskontsert temale „URR — 39: Kaija Saariaho”. Saariahole lähenemise nurki on kindlasti palju — ansambel U: tõstis oma kontserdil ettekandele tulnud paari teose kaudu esile Saariaho tähenduse muusikaloo kontekstis, tuues sisse helilooja seosed soome, prantsuse ja eesti muusikaga. Kontserdi avateos, „Cendres” altflöödile, pikoloflöödile ja tšellole, näitas Saariaho mõjuvat  kammermuusikalist käekirja ning viitas teose loomise aastaga 1998 helilooja varasemale loomeperioodile. Samale muusikalisele materjalile on ta varem teise lähenemisnurga alt loonud topeltkontserdi „à la fumée” (1990) altflöödile, tšellole ja orkestrile. Trios altflöödile, pikoloflöödile ja tšellole puudub solistlik käsitlus. Selles leiavad kõrvutamist Saari­aho lemmik­instrumendid flööt ja tšello. Viimase puhul on ta eriliselt nautinud Soome ühe esitšellisti Anssi Karttuneni mängu. Saariaho kasvatab siin vaikusest orgaaniliselt välja ulatusliku trio, uuri­des tšello ja flöödi sarnasusi ja erinevusi ning tehes seda pingestatud arengukaarel. Kava kahe järgmise teose valik on seotud Saariaho ühe olulisema õpetaja Paavo Heinineniga (1938–2022), andes võimaluse ilmestada kahe helilooja vahelist diskussiooni ja seost Heinineni teosega „Discantus I” (1965) soolo-altflöödile, milles helilooja võrdleb muusikas kirjeldatud nähtusi kassi kahe diametraalselt vastandliku olekuga, letargilise ja kiskjalikuga. Teisalt jätkab Saariaho-Heinineni temaatikat Saariaho teos tema ulatuslikumast tsüklist Shakespeare’i tekstidele „The Tempest Songbook” („Tormi lauluraamat”). Selle alaosa „Miranda’s lament” („Miranda kaebelaul”, 2000/2023) on pühendatud Heininenile tema 70. sünnipäeva puhul; kontserdil kõlas selle õnnestunud seade sopranile, klarnetile, löökpillidele, viiulile ja tšellole. Ansambel U: oli siin kaasanud solistina äärmiselt sobivalt sopran Maria Valdmaa, kes kujundas sulnilt Saariaho lüürilist ja poeetilist mõttemaailma. Saariaho elektroonikaga seotud loomingut esindas ansamblilt U: varemgi kõlanud teos „Six Japanese Gardens” („Kuus jaapani aeda”, 1994), mille kaudu oli võimalik sisse tuua ka Saariho tegevust loominguliselt toetanud abikaasa, helilooja Jean-Baptiste Barrière, ning Saariaho seotus IRCAMiga. Kava lõpetas helilooja Helena Tulve teos „Emergence II. Sans fond ni rivage” (2020/2022) altflöödile, bassklarnetile, viiulile, tšellole, löökpillidele, klaverile ja elektroonikale, demonstreerimaks Saariaho mõju eesti muusikale.

Ansambel U: on tõenäoliselt ainus eesti kooslus, kes on süvitsi uurinud Udo Kasemetsa, eesti päritolu, kuid suurema osa oma elust Kanadas tegutsenud helilooja pärandit. Seoses sellega võtsid nad 2019. aasta novembris ette töösessioonid, konverentsi ja kontserdid nii Tallinnas kui ka Kanadas. 2019. aasta mais toodi Eesti muusika päevadel ettekandele Kanada helilooja Gordon Fitzelli teos „Elea” viiulile, tšellole ja klaverile (2011/2016, Eesti esiettekanne). Kanada heliloojatest on veel põhjalikumalt süüvitud Claude Vivier’ loomingusse: sarja „URR” kontserdil septembris kõlasid „Pala flöödile ja klaverile” (1975) ja „Pala viiulile ja klarnetile” (1975), „Pulau Dewata” mis tahes pillikombinatsioonile (1977) ning „Paramirabo” flöödile, viiulile, tšellole ja klaverile (1978). Kontserdil „URR — 40” (28. IX 2023) kõlasid Kanada heliloojate viimase paari aastakümne teosed: Fitzelli „Violence” (2001), Bekah Simmsi (snd 1990) „Metamold” (2020), Gabriel Dharmoo (snd 1981) „Sur les rives de” (2011) ja  James O’Callaghani (snd 1988), praegu Berliinis resideeriva ja Tallinna kontserdil viibinud helilooja, kompositsioon „Subject/Object” (2016) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile, tšellole ja elektroonikale, mis oli kontserdi üks mõjuvamaid. Sissejuhatavas intervjuus kirjeldas James O’Callaghan põgusalt Kanada kultuurikonteksti ja ettekandele tulevat teost. O’Callaghani tulek muusikasse ei ole toimunud mitte traditsioonilise muusikaõppe, vaid elektroonilise tantsumuusika kaudu. Vaatamata sellele on ta kirjutanud üsnagi mitmekesist muusikat, nii kammer- kui orkestrimuusikat, live-elektroonikaga ja akusmaatilist muusikat, teinud audioinstallatsioone ja kohaspetsiifilisi ettekandeid. Tema teoste plaadistused on pälvinud mitmeid auhindu: Prix Opus: 2016–17, aasta plaadi auhind plaadialbumi eest „Espaces tautologiques” (empreintes DIGITALes) ja Juno auhind albumi eest „Alone and unalone” (Ravello Records, 2019). Helilooja auhindade loetelu on rikkalik, sisaldades veel ISCMi noore helilooja auhinda, Robert Flemingi auhinda jmt.

Tallinnas esiettekandele tulnud veerandtunnise oopuse eellugu on akusmaatilises teoses „Objects-Interiors” (2013), milles helilooja uurib kümne minuti jooksul tegevust klaveri sees, ajaloolise instrumendi siseruumis: „Suur osa helimaterjalist koosneb impulssreaktsioonidest — mürapursetest, mis tabavad akustilise ruumi reverberantseid omadusi. Teos hakkab kulgema klaveri tegeliku ruumi jäädvustamiselt ja kujutab ette teisi ruume, võrdleb klaveri resonantskambrit muud tüüpi interjööridega ja lõpuks jõuab sürreaalsesse maailma, kus ruum, liikumine ja heli on hägused.”

2016. aastal valminud teos „Subject/Object” flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile, tšellole ja elektroonikale on eelmise teose edasiarendus ja lahtikirjutamine kammermuusika ansamblile; teose helindamisega tegeles kontserdil Tammo Sumera. Helilooja jätkab siin klaveri kui vastuolulise objekti helilist uurimist. O’Callaghan viitab klaverile kui mööbliesemele, enne salvestuste ajastut ka esmasele instrumendile, mille vahendusel muusikast osa saadi. Klaverit on nimetatud ka helilooja instrumendiks. O’Callaghan viitab oma varasemale teosele, milles ta kasutas klaverihelidest tuletatud helisid, ja kirjeldab „klaveri kui objekti destilleerimist, helid esitatakse klaveri sees kõlaritest”. Teoses jäljendavad ansambli liikmed „klaverit-kui-objekti-kui-ruumi”3, transformeeritakse, salvestatakse ja taasesitatakse kuuldud helimaterjali. Üsna tabav on O’Gallaghani annotatsioonis toodud paralleel episoodiga koomiksist „Ren & Stimpy”, kus „tegelane kukub oma nabasse ja avastab sellest terve universumi”. Kõnealusest teosest leiab hea ülevaate O’Gallaghani Soundcloudi lehelt, kuid veelgi parema kontakti sellega võis saada kontserdil ning osaledes universumisse kukkumise protsessis (viide heliloojat inspireerinud Alvin Lucieri helikunstiteosele aastast 1969, assotsiatsioon, millele helilooja teost kirjutades on viidanud), kus oli palju üllatavat ja ka visuaalset: flöödipartii esitaja mõõdetud sammud ümber ansambli, löökpillimängija mitme õhupalliga arsenal, mis markeeris nõelatorkega võimalikku keele katkemist. Teose jooksul toimus mitmeid ümbergrupeerumisi: küll oli tähelepanu all rohkem klaver (kogu paletiga), küll trummikomplekt (viimast pole just ülearu tihti U: kontsertidel laval, nüüd leidis see kasutamist mitmes teoses), keelpillid vastandatuna puhkpillidele või Tammo Sumera töödeldud helid, mis ringiga saali tagasi jõudsid jne. See teos võimaldab kuulamist lineaarselt, kuid võib haarata publiku ka helisündmuste keerisesse ning tema lõpus on üllatusmoment. Ansambli U: teekond jätkub ja publik saab tulevikuski kukkuda koos muusikutega uue muusika universumitesse.

 

Viited:

1 Jüri Reinvere 2023. Tsitaat festivalil „Afekt” 26. X 2023 Estonia kontserdisaalis toimunud ansambli U: kontserdi kavalehelt.

2 Kaur Garšnek 2009.  Kes meeldida tahab. — Muusika, nr 12.

James O’Gallaghan. — [Helilooja interneti kodulehekülg] James O’Callghan, composer & sound artist.  — https://jamesocallaghan.com/; Vt ka https://soundcloud.com/james-ocallaghan

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.