KILDUDEST TERVIKUKS

Festival „Afekt” 2023

SAALE KAREDA

Ühiskondlik killustatus, sõjad, konfliktid, piirsituatsioonid ja piiririigid nii välises kui sisemises plaanis on eraldatuse illusiooni äärmuslik kogemine kollektiivses ja individuaalses teadvuses. Sõjad välises maailmas on alguse saanud võitlustest inimeste endi sees, piiratud ego manipulatsioonidest iseenda ja teistega. See on olnud teadvuse fragmenteerumise lõppjaam, kust saab hakata uuesti liikuma terviklikkuse, kooskõla ja ühtsuse poole. Need protsessid on pikaldased ning nn välises maailmas avalduvad muutused aeglaselt, ent siiski järjepidevalt. Oleme sellises faasis, kus ärksam osa inimkonnast on liikumisest terviklikkuse suunas teadlik ja tegev juba aastakümneid, ning meie ühisreaalsuse teatud kihistustes on muutused märgatavad ja tajutavad. Uues muusikas eksisteerivad paralleelselt väga erinevad ajaliinid, kui piltlikult väljenduda. See mitmekesisus, värvikus ja vastandlikkus iseloomustas ka 2023. aasta nüüdismuusika festivali „Afekt”, mille esitluskontserte viidi lisaks Tallinnale ka Tartusse, Narva ja Berliini. Kunstiline juht Monika Mattiesen andis seekordsele festivalile pealkirjaks „Piiririik”/„Border State”, kontserdid toimusid Eestis 25. oktoobrist 1. novembrini ning Berliinis 6. detsembril. Kesksete heliloojatena olid fookuses Helena Tulve, Jānis Petraškevičs, György Ligeti ja Elis Hallik. Läti üks rahvusvaheliselt tuntumaid heliloojaid Jānis Petraškevičs (snd 1978) oli Tallinnas kohal kogu festivali aja.

Helena Tulve. ERRi foto

Jānis Petraškevičs. Rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt” foto

György Ligeti. Foto: © tonebase, Inc

Elis Hallik. Krõõt Tarkmeele foto

Festivali „Afekt” 2023 peamiste sündmustena tõusid Tallinnas kõlanust esile ansambli U: juubelikontsert 26. oktoobril Estonia kontserdisaalis koos esiettekannetega Jüri Reinverelt ja Tatjana Kozlova-Johanneselt, ERSO kontsert „Piiririik”/„Border State” 27. oktoobril Estonia kontserdisaalis, kus soleeris ja dirigeeris Michael Wendeberg, kes tõi esiettekandele Helena Tulve teose „Südamaa” uuenenud versiooni, festivali avakontsert „Aja keeris”/„Vortex Temporum” ukraina ansamblilt Ukho Ensemble  Kyiv 25. oktoobril ERRi 1. stuudios ning Elis Halliku autoriplaadi „Sündinud lainetes”/„Born in Waves” esitlus 28. oktoobril Telliskivi Loomelinnakus.

Uue formaadina leidis otsekohe tee kuulajate südamesse 29. oktoobril MUBA  kammersaalis läbi viidud kõrgtasemel sündmus „Kuula kaks korda”/„Listen Twice”, kus trio Triin Ruubel (viiul), Paula Ernesaks (metsasarv) ja Kärt Ruubel (klaver) tõid ettekandele  György Ligeti ülinõudliku trio viiulile, metsasarvele ja klaverile (1982). Pärast trio esimest ettekannet mõtestas muusikateadlane Kerri Kotta oma haaravas ja lihtsalt jälgitavate algelementideni lahti võetud loengus kuulajatele helilooja eripära muusikaloo kontekstis ning seda, kuidas Ligeti tõi oma trios muusikasse tagasi retoorika, mida avangardistid püüdsid vältida. Sellele järgnes trio teistkordne ettekanne, mis läks selle kompleksse teose avamisel veel sügavamale. Sedalaadi sõnastatud süvitsiminek nüüdismuusika teose ettekandmise täienduseks avab rohkem kuulajate taju ja annab kahtlemata ka interpreetidele kätte uusi ja sügavamaid seoseid teose interpreteerimisel. Formaat „Listen Twice, 2 x hören”  („Kuula kaks korda”) on levinud nüüdismuusika skeenel Saksamaal ja mujalgi ning Monika Mattieseni poolt Eestisse tooduna kujutab endast suurepärast võimalust kasvatada juurde nüüdismuusika publikut.

„Kuula kaks korda”/„Listen Twice”: trio Triin Ruubel (viiul), Paula Ernesaks (metsasarv) ja Kärt Ruubel (klaver). György Ligeti trio viiulile, metsasarvele ja klaverile ettekanne.

Festivali avamise au oli kontserdil „Vortex temporum”/„Aja keerises”/ „Vortex of Time” antud praegu valdavalt eksiilis tegutsevale ukraina ansamblile Ukho Ensemble Kyiv. Neil on meie ansambliga U:  sarnane koosseis pluss vioola ning nad musitseerivad dirigendi juhatusel. Avateosena kõlas festivali keskse helilooja Helena Tulve teos „Languse ööl” flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, löökpillidele ja klaverile (2006/2015) kohe väga selge kohaloluga ja pingega laetult. Teost kannab sügav usaldus elu vastu ning teadlikkus — kuidas olla ka keset välise maailma langust ärkvel, ergas ja tasakaalus. Esimeses pooles kõlasid nauditavas esituses veel Pierre Boulezi „Dérive 1” ning Maxim Kolomiietsi, Alisa Zaika ja Jānis Petraškevičsi teosed. Alisa Zaika „he only dreamed of places now…” flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole, vibrafonile ja klaverile (2022) kõnetas vahetult. See üheosaline teos on inspireeritud Ernest Hemingway lühiromaanist „Vanamees ja meri”. Zaika oli tabanud meeleolult midagi väga olemuslikku sellest jutustusest, silme ette ilmus üheksa aastat tagasi Noblessneri valukojas Martti Helde lavastatud „Vanamees ja meri” Tallinna Linnateatrilt, mis sööbis mällu sugestiivse ja eripärase lavaesteetikaga. Zaika teos vahendas poeetilist, õhulist, ruumilist, lainetavat, fantaasiarikast kõlamaailma.

„Vortex temporum”/„Aja keerises”: Ukho Ensemble Kyiv. Mart Laulu fotod

Festivali teise keskse helilooja Jānis Petraškevičsi klaverikvartett „Kārtības  rituāli” („Korra rituaalid”, 2021/22) on erksate kujunditega meeldejääv teos. „Korra rituaalid” algab faktuuriga, milles eristuvad kolme materjali kihistused, igaüks neist markantne ja suveräänne. Teose kulgedes interaktsioon kihtide vahel intensiivistub, arendus läbib ka kaootilisi faase. Teose lõpupoole põimuvad erineva päritoluga materjalid üha rohkem, kuni jõuavad uuel tasandil kooskõlalisse kulgemisse. Uus tasand saavutatakse kaosest teadliku läbi minemisega. Jānis Petraškevičs äratas tähelepanu rahvusvahelisel areenil juba üheksateistaastasena rostrumil osaledes. Õppinud lisaks kodumaale Stockholmis (Sven-David Sandströmi juures) ja Göteborgis (Ole Lützow-Holmi juures) ning rohketel meistrikursustel (sh Brian  Ferneyhough’, Fausto Romitelli, Luca Francesconi jt juures), on ta pälvinud rahvusvahelisi auhindu ja toetusi ning Läti suure muusikaauhinna (2014). Petraškevičsi looming kõlab olulisematel nüüdismuusika festivalidel ja tal on palju rahvusvahelisi loomingutellimusi.

Kiievi Ukho kontserdi teises pooles kõlas nüüdismuusika üks monumentaalsemaid teoseid, spektraalhelilooja Gérard Grisey 1990-ndate keskel loodud „Vortex temporum” („Ajakeeris”). See on väga kõva pähkel, meeletult kompleksne teos. Spektraalheliloojad vastandusid oma uue, 1970-ndatel loodud suunaga modernistidele, seda nii kompositsioonitehnika kui esteetika osas, ja see erinevus on väga suur, peaks ütlema, et lausa essentsiaalne. Kõla ei ole mitte lihtsalt üks vahend või parameeter paljude seas, kõla on heli olemuslik kvaliteet. Prantsuse muusikale on läbi aegade olnud omane keskendumine kõlale, aga spektraalheliloojad on süüvinud oma kõlauuringutes väga sügavale heli olemusse.

Vahendid, millega Grisey „Ajakeerises” eksperimenteerib ja opereerib, nihutavad taju piire ja seda mitmes mõttes. Kõlapilt, mis on integreeritud sellesse teosesse, mõjub mikrointervallide teatud spetsiifilise kasutamise tõttu kõrvale esialgu harjumatult. Teose lähteparameetrite kohta peab veel ütlema, et klaver ei ole „Ajakeerises” häälestatud veerand tooni madalamaks mitte tervikuna, madalamaks on häälestatud üksnes neli nooti klaviatuurist: suure oktaavi C, esimese oktaavi dis ja a ning teise oktaavi fis. Sealjuures häälestatakse ansambli keel- ja puhkpillid teise klaveri järgi, kus a on tavahäälestuses. Seega on juba nende eeltingimustega loodud erandlik olukord, põnevad kõlalised vastuolud. Ka teised instrumendid kasutavad tavatemperatsioonist erinevaid helisid. Lisaks on vältuste ja rütmi aluseks Fibonacci jadast tuletatud algoritmid, mis teevad teose meetrilise kulgemise komplitseerituks ning tekitavad selgelt tajutavaid nihkeid n-ö lineaarsest ajast väljapoole. Selle teose esitamise õnnestumise põhieelduseks on interpreetide väga tundlik üksteise tajumine, et kulgeda ühise tunnetusega neis ekstreemselt keerukates, mitmekihilistes labürintides, saavutamaks toimiv ühisväli. Eestis vedasid Grisey’ „Ajakeerise” esmakordse esituse projekti Age Juurikas ja Andrus Kallastu, ansambli liikmeteks olid eesti tippinterpreedid ning viiuldaja Tihhon Lukjanenko Venemaalt. Teose ettekanne toimus 18. veebruaril 2014 Estonia kontserdisaalis ja oli unustamatu muusikaelamus. Ukho ansambel esitas Grisey’ gigantse teose hästi, aga minu jaoks kuivalt, mõistuspäraselt kainelt. Grisey’ „Vortex temporum” on oma potentsiaalilt märksa mitmemõõtmelisem, võimaldades erinevate ajaväljade üheaegset kohalolu, mida me läbime just praeguses nn ajaaknas, kus on korraga eristatav mitme ajaliini paralleelne eksisteerimine.

Ansambli U: kahest eriilmelisest poolest koosneva, meeldejääva 20. aastapäeva kontserdi kohta ilmub TMKs eraldi artikkel, seega liigun edasi festivali „Afekt” ERSO kontserdi „Piiririik”/„Border State” juurde. On hea meel tõdeda, et festivali orkestrikontserti külastab aasta-aastalt järjest rohkem kuulajaid. Tänavune kava oli atraktiivne nii nüüdismuusika austajale kui ka konservatiivsema maitsega kuulajale, sisaldades dramaatilisi kontraste, ekstreemseimalt Galina Ustvolskaja  3. sümfoonias „Iisuse Messia, spasi nas!”, vastuolude dialektikat Jānis Petraškevičsi teoses „Dead Wind” ning läbi kaose kõrgema tasandi korrastusse liikumist Tulve teoses „Südamaa”. 2023. aastal tähistati György Ligeti 100. sünniaastapäeva, mille puhul oli kavas 1967. aastal loodud „Lontano”. Austusavaldusena hiljuti lahkunud nüüdismuusika grand old lady’le Kaija Saariahole kõlas tema eeterlik „Ciel d’hiver” („Talvine taevas’’, 2013) väga kaunis keskendunud interpretatsioonis.

„Piiririik”/„Border State”: Helena Tulve „Südamaa” uue versiooni ettekanne. Michael Wendeberg ja ERSO. Katrin Saare foto

Galina Ustvolskaja sügavast maailmavalust kantud 3. sümfoonia oli festivali piiririigiteema kõige ekstreemsem ja pateetilisem teos. Vene helilooja Ustvolskaja (1919–2006) looming oli laiale avalikkusele praktiliselt tundmatu kuni 1990. aastateni. Ustvolskaja muusika on ülimalt ekspressiivne, karm, täis äärmuslikke vastuolusid. Väga eripärased on tema teoste koosseisud, hõlmates 3. sümfoonias viit oboed, trompetit ja kontrabassi, ühte trombooni, kolme tuubat, kahte suurt trummi, tenortrummi ning klaverit. Ustvolskaja 3. sümfoonias „Iisuse Messia, spasi nas!” astus lugejana üles karismaatiline Lembit Peterson. Teose vokaaltekst koosneb askeetlikult kümnesõnalisest palvest, mis Mart Jaansoni tõlkes kõlab nii: „Vägev Jumal, õiglane Issand, tulevase ajastu Isa, Rahuvürst, päästa meid!”

Jānis Petraškevičsi „Dead Wind” („Vastutuul”, 2017/2018) on mastaapne (sümfooniaorkestri kolmesele koosseisule) ja transformatiivne teos, mille keskne  uurimisaines on vastupanu, nagu väljendub „vastutuule” metafoori kaudu ka pealkirjas. Ilma vastupanuvõime arendamiseta ei ole võimalik jõuda iseenda tuumani ja ilma tuumani jõudmata jääb ka terviklikkus kättesaamatuks. Vastupanuvõime arendamine ja katsumuste, testide, kataklüsmide läbimine on individueerumise teekonna lahutamatu osa. Praegu läbime seda teekonda ka kollektiivselt. Ebamugavate, ebameeldivate olukordade eiramine või vältimine ei ole lahendus, sest tekitab moonutusi. Lahenduseks on teadlik läbiminek valusatest katsumustest, olukorra tunnistamine ja vastuvõtmine, mis võimaldab vabaneda sellega seotud emotsionaalsetel laengutel ning toob endaga rahunemise, selguse ja kohalolu.

Helena Tulve „Südamaa” (2012/ 2014) klaverile ja sümfooniaorkestrile oma uuenenud versioonis puudutas mind festivalil kõige sügavamalt. Olen „Südamaast” kirjutanud pikemalt 2014. aasta juunikuu TMKs.1 Tulve looming on kantud tervikuteadvusest ning „Südamaad” pean üheks kõige tähelepanuväärsemaks teoseks selle sajandi eesti muusikas. Michael Wendebergi sügavalt läbi tunnetatud interpretatsioon nii pianisti kui dirigendina tõi harmoonilises koostöös orkestriga teose kuulajale väga lähedale ning tõstis ta kõrgemale piiratud inimmeele maailmast ühtsusteadvuse ääretusse ookeani. „Südamaa” kõnetab ja puudutab otseselt südant, inimese kõige intelligentsemat keskust, millele tänapäeva lääne ühiskonna inimene on ellujäämiseks ehitanud ette müüre ja kaitsevalle. „Südamaa” muusika liigub oma intiimsematel hetkedel sügavale hapruse ja haavatavuse aladele, alasti hingena tingimusteta armastuse jumalikku voogamisse.

Kammerlikumate kavadega rikastasid festivali kaks duot ja kaks ansamblit. Duode kontserdid olid kavas 28. oktoobril. Kõigepealt pakkus Teatri- ja Muusikamuuseumis duo Taavi Orro (klarnet) ja Robert Fleitz (klaver) kavas nimega „Vaikusetus”/„an  absence of any kind of silence” kuulamiseks eesti, läti ja soome muusikat, rõhuasetusega läti nüüdismuusikal. Robert Fleitz on USA pianist, kes praegu tegutseb Riias. Duo lõi väga eriilmelist repertuaari esitades nauditava atmosfääri, mida iseloomustas interpreetide nõelterav erksus ja empaatiline suhestumine teostega. Kontserdi kava järjekord oli muutunud ning teoste identifitseerimine (valdavalt läti muusika) ei olnud just hõlbus. Jānis Petraškevičsi „Klusā Balss” („Vaikne hääl”, 2023) on pühendatud teose tellinud Robert Fleitzile. Teosel on huvitav eripära: lisaks klaveripartiile on noodis selle kohal kolmandal real imaginaarne või „vaikne hääl”, pianistile „seesmiselt laulmiseks”, peamiselt teise oktavi fis (liikumistega alla-üles sekundi ulatuses), mis tõuseb ka klaveripartiis kohati esile, teisal on aga faktuuri peidetud. See on mõrkjate akordidega vürtsitatud helge teos, hästi jälgitava arendusega, mis pärast turbulentset kulminatsiooni suubub ülitundlikku delikaatsesse lõpuossa.

„Vaikusetus”/„an absence of any kind of silence”: Taavi Orro (klarnet) ja Robert Fleitz (klaver). Mart Laulu foto

Duo Sarah Saviet (viiul) ja Joe Houston (klaver) on Berliinis tegutsevad interpreedid, kes tõid oma ambitsioonikas kavas „Avanemine”/„Unfolding” esiettekandele Helena Tulve teose „Awe” ja Monika Mattieseni teose „Pesas”. Lisaks esitati interpreetide Sarah Saviet’ ja Joseph Houstoni endi ühistöö „Unfoldings” (2021) ning Rebecca Saundersi ja Enno Poppe ühisloomingus sündinud pikk ja väsitavalt virtuoosne teos „Taste”.

Festivali kunstilise juhi Monika Mattieseni uus teos „Pesas” viiulile ja prepareeritud klaverile, millele lisandus helidisain, jäi meelde tervikliku, homogeense teosena, pikituna paljude heliefektidega, mis tõid sisse kosmilise mõõtme. Helena Tulve uus teos „Aukartus”/„Awe” viiulile ja prepareeritud klaverile on peenekoeline, sissepoole suumiv teekond avamaks siseilmade protsesse. Prepareeritud klaveri motiivid ja akordid meenutavad kellakõla, viiuli meditatiivses partiis on palju mikrotonaalseid nüansse, vinjetilaadseid liikumisi, mis kannavad kuulaja vabasse kulgemisse huvitavatel maastikel — justkui elusorganismi seestpoolt uudistades. Teose pealkirja mõistan aukartusena eluprotsessi kui sellise ees, mis hõlmab võimet vaatlejana jälgida ja kuulatada muutumisi, mis leiavad aset kord vaevumärgatavate virvenduste, kord suuremate impulssidena, lubades elul loomulikult avalduda, seda egoga survestamata või midagi soovimata. Teose lõpus saabub vaikne kulminatsioon: pürgimine puhtama, kõrgema oleku poole.

Ansambel Harmonic Space Or­chestra kontsert „Spekulatiivsed harmooniad”/Speculative Harmonies” Rootsi-Mihkli kirikus 30. oktoobril tekitas poleemikat. Berliinis tegutsevat, puhtale intonatsioonile (just intonation) spetsialiseerunud ansamblit esindasid Tallinna kontserdil Catherine Lamb (hääl), Rebecca Lane (veerandtoon-flöödid), Marc Sabat (viiul), Thomas Nicholson (vioola, klaver, süntesaator), Lucy Railton (tšello) ja Weston Olencki (tromboon), täiskoosseis on tegelikult suurem. Harmonic Space Orchestra ideedes võib kaugema visioonina tajuda puhastel ülemheliproportsioonidel põhinevate teoste loomise ja publikuni toomise missiooni. Teatavasti oleme oma võrdtempereeritud häälestuse ajastul juba sajandeid eemaldunud kunagistest ideaalidest, kus prioriteet oli kooskõlade puhtus ehk loomulikel ülemheliproportsioonidel põhinev kõla. 20. sajandi kunstmuusika jõudis puhastest proportsioonidest ja kooskõladest eemaldumises äärmusse — eelmise sajandi viimasel veerandil murdis sellest jõuliselt välja Arvo Pärt, öeldes hiljem, et ta ei suutnud enam kirjutada (modernistlikel meetoditel põhinevat) „okastraadimuusikat”. Pärt, nagu ka USA minimalistid, pöördus tagasi kolmkõlade ja teiste lihtsate muusika algelementide juurde, ent see muusika kõlas esituslikus mõttes ikkagi võrdtempereeritud häälestuses, ehk siis oli ainult osaline tagasipöördumine muusika alglätete juurde. Teadaolevalt kasutas uues muusikas 20. sajandil esimest korda puhast ülemhelilaulu Karlheinz Stockhausen oma teoses „Stimmung” (loodud 1968 ja kantud ette ka Eestis 1990-ndate algul festivalil „NYYD”). Nii nagu Pärt oli omal ajal tintinnabuli-stiiliga välja tulles loomingulises mõttes kompromissitu, põhjustades lääne etableerunud muusikateaduse kantsides õudu ja sarkastilisi reaktsioone, millest ta ei lasknud end häirida, nii sooviks selgemat ja jõulisemat oma suuna kehtestamist ka ansamblile Harmonic Space Orchestra. Selle eelduseks on julgus tunnistada sirgeselgselt tõsiasja, et tagasipöördumine primaarsete kvaliteetide juurde ei võrdu primitiivsusega. Praegu tundub, et ansamblil jääb puudu südikusest tulla välja kardinaalselt ja kvalitatiivselt uue (ehk iidse allika juurde tagasi pöörduva) lähenemisega, et ta püüab varjuda teatud modernistlike kilpide taha (mis on psühholoogiliselt arusaadav, arvestades nüüdismuusika skeenel valitsevat mentaliteeti), et sedakaudu oma tegevust legitimeerida. Igal juhul tekitas ansambli liikmete loodud teoste kuulamine kontserdil tunde, et nad on teekonnal, mis on huvitav, ent vajab konkreetsemate valikute tegemist ja mingite printsiipide selgemat läbimõtlemist. Kontserdi pärliks osutusid Liisa Hirschi hõrgud, pitsilised ja sfäärilised  klaveriteosed „Page One” ja „Vsevas Light” tema väga varasest loomeperioodist — nagu ma aru sain, ei ole neid varem eriti ette kantudki, vähemalt mitte avalikul kontserdil.

Poola nüüdismuusika ansambel Spółdzielnia Muzyczna andis oma kavaga „Identiteedi piirid”/„The Borders of Identity” 31. oktoobril festivali Tallinna-nädalale väärika lõppakordi. Mitmekülgses ja kontrastiderohkes kavas oli Helena Tulve, Ville Raasakka, Dobromiła Jaskoti, Maxim Kolomiietsi ning Georges Aperghise muusika — kõik omas võtmes huvitavad ja isikupärased teosed. Kontserti raamisid juba nüüdimuusika klassikasse kuuluvad Tulve kolmeosaline tsükkel „Ääre­alad”/„Rimlands” (2012, sündinud Swarovski Kristallimaailmade tellimusena) klarnetile, tšellole ja klaverile ning Aperghise Trio klarnetile, tšellole ja klaverile (1998). Keskmistest teostest osutus mulle kõige põnevamaks poola helilooja Dobromiła Jaskoti „Hagalaz” (2004) klarnetile, tšellole ja klaverile. Teost kuulates elustus silme ees ruunikiri, millele helilooja annotatsioonis vihjab: reljeefsed, köitvad kujundid, repetatiivne arendus, tagasipöördumine ürgsele lättele.

„Sündinud lainetes”/„Born in Waves” esitlus 28. oktoobril tõi festivalipubliku teadvusse Elis Halliku esimese autoriplaadi ilmumise maineka, nüüdismuusikale pühendunud plaadifirma KAIROS egiidi all ning võimaluse seda üheskoos vääriliselt tähistada. Elis Halliku loomeprotsess on kantud selgest terviklikkusetajust, nii nagu tema õpetajal Helena Tulvel ning paljudel teistelgi eesti nüüdisheliloojatel. Albumisse süvenedes näen sihikindlat teekonda meid ümbritseva maailma sügavamal mõistmisel ja mõtestamisel muusikas Elis Hallikule ainuomaste koodide kaudu. Halliku muusikat iseloomustab kirglik ja kompromissitu tõejanu — kõrgema intellekti ja tunnetuslik-intuitiivse loovuse õnnelik ühendus.

Lõpetuseks pöördun tagasi Helena Tulve „Südamaa” poole, mis pole üksnes erakordselt sügavalt puudutav teos, vaid kehastab endas ka visiooni kollektiivsele teadvusele — kuidas liikuda n-ö peast südamesse, eraldatuse illusioonist Elu terviklikkust hoomavasse ja pühitsevasse olekusse. Leides üles toetuspunkti iseendas ja lõpetades võitluse nn väliste oludega, on meil võimalik sügavas tunnistamises võtta omaks kui tahes kaootiliselt lahti rulluv olukord ning lubada sellel voolata südame kaudu tagasi algolekusse, luues ja hoides niiviisi keset kaost rahusammast. „Südamaa” kõneleb meile sellest, kuidas leida üles tasakaal keset turbulentsi ning kuidas olla tasakaaluseisundis viibides ühtlasi avatud loovale kaootilisele elemendile meis endis, sest elu on pidevate muutuste dünaamiline vool.

 

Viide:

Saale Kareda 2014. Kõlakangad ja keerised. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.