HALLIDESSE TOONIDESSE KÄTKETUD PÕNEVUS

HELEN PÄRK

Reginald Rose, „12 vihast meest”. Tõlkija: Anu Lamp. Lavastaja: Hendrik Toompere. Kunstnik: Ervin Õunapuu. Valguskujundajad: Hendrik Toompere ja Priidu Adlas. Helikujundajad: Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane. Videokujundajad: Hendrik Toompere ja Tristan Rebane. Osades: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Ain Lutsepp või Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik ja Jüri Antsmaa. Esietendus 4. III 2023 Eesti Draamateatri suures saalis. Nähtud etendused 6. III, 10. X ja 27. XI 2023.

 

Mida põnevat saab olla kaheteistkümnes hallidesse ülikondadesse riietatud tegelases, kes arutavad omakeskis mõrvajuhtumit? Saab, ja kuidas veel. Juba peaaegu aastapäevad Eesti Draamateatri mängukavas olev Hendrik Toompere lavastatud Reginald Rose’i „12 vihast meest” on mõnes mõttes väga sarnane klassikalise krimilooga. Selles on ohver (isa), kahtlusalune (poeg) ja ebausaldusväärsed tunnistajad (naabrid), kellel kõigil on varjata oma saladus. Peamine erinevus on selles, et kriminaalset sündmustikku laval ei näe ja loo detaile ei lahka ning kahtlusaluse süüd ei tuvasta mitte eradetektiiv või politseiuurija, vaid hoopis anonüümsed, kuid seevastu korrektselt nummerdatud vandekohtunikud.

 

Korrale kutsuv kell

„Nüüd on teie kohus istuda maha, arutada süütegu ja eraldada faktid fantaasiatest. Üks mees on surnud. Teise mehe elu on kaalul.”1

Põnevuse loomiseks nii raamatus, filmis kui ka teatrilaval on väga erinevaid võtteid. Üheks levinumaks võimaluseks on piiratud aeg: viide tiksuvale kellale tekitab väikese adrenaliinisööstu ka kõige rahulikumas inimeses. Lavastuse alguses antakse vaatajale kohe teada, et kõigil asjaosalistel on kiire: vanemkohtunik (hääl Rein Oja) ootab otsust, valvur (Jüri Antsmaa) ukse taga samuti, enamik vandekohtunikke tahab naasta kiiresti tavaellu, oma eluliselt oluliste tegemiste juurde. Vandekohtunikud sisenevad tööruumi asjalikus meeleolus, omavahel vahetatakse muljeid kohtusaalis toimunust teadmisega, et kohe-kohe tuleb ühehäälne otsus „süüdi” ja kõik saavad peagi minna oma teed. Tegelaskonna esimene ajaline takistus on üheksas vandekohtunik (Ain Lutsepp või Martin Veinmann), kes on läinud tualettruumi. Ootaja aeg on pikk, kell liigub halastamatult edasi ning vaikselt hakkab kõigil asjaosalistel tekkima esimene, pinnapealne frustratsioon. Tegevus seisab, seda ka publiku jaoks. Üheksanda naasmine toob mõningase kergenduse, kuid mitte kauaks. Teine samaväärne pingetekitaja on saamatu ja autoriteedivaba vandekohtu esimees (Hendrik Toompere), kes oma kohmakusega peegeldab publikult nii ehmatuskahinat kui ka ebamugavusest tulenevat naerukihinat, kuid samal ajal kruvib veelgi enam üles ajasurvet. Millal ometi?

Kaheteistkümnes vandekohtunik — Markus Luik, Üheteistkümnes vandekohtunik — Karmo Nigula, Viies vandekohtunik — Viire Valdma, Neljas vandekohtunik — Jan Uuspõld, Kolmas vandekohtunik — Andres Puustusmaa, Teine vandekohtunik — Raimo Pass ja Vandekohtu esimees — Hendrik Toompere.

 

Kaardipakk lükatakse segamini

„Ma palun teid tungivalt arutleda ausalt ja läbimõeldult. Kui teil on õigustatud kahtlus, peate tooma mulle otsuse „mitte süüdi”.”

Üks krimilugudes sageli esinevaid võtteid on esialgse, näiliselt turvalise atmosfääri loomine. Harilikult purustab selle illusiooni kuritegu, millele järgneb lahenduse otsimine, kus detektiiv kaevub kurjami jälgi ajades inimhingede sügavustesse. Lavaloos „12 vihast meest” tekitab peaaegu samasuguse efekti kaheksanda vandekohtuniku (Harriet Toompere) tegevus. Kui kohe algusest peale jälgida tema liikumist laval, on näha, et ta ei lähe üldise suminaga kaasa, vaid vaatab mõtlikult aknast välja ja kirjutab midagi hingeaurule klaasil. Pärast korduvaid kutsumisi liigub ta rahulikult ja vabandades akna alt oma kohale laua juures. Kui keegi publikust ei ole teda veel märganud, siis nüüd juhitakse talle rõhutatult tähelepanu. Kuna ta eristub selgelt ülejäänud tegelastest, peaks tema tegevus tekitama vaatajas küsimusi juba enne, kui loo keskne tegevus on käivitunud. Esimene hääletusring toob vastuse: hääletades ainsana „mitte süüdi” tekitab ta vastandumise teiste vandekohtunikega. Ülejäänute aja „raiskamise” mõttes on ta sooritanud kuriteo. Sellest hetkest alates käivitub psühholoogiline mäng ümber põhimõtete ja väärtushinnangute, sest „kurjategija” on ju teada. Miks ta kulutab meie väärtuslikku aega?

Kümnes vandekohtunik — Merle Palmiste, Seitsmes vandekohtunik — Christopher Rajaveer, Viies vandekohtunik — Viire Valdma, Neljas vandekohtunik — Jan Uuspõld ja Teine vandekohtunik — Raimo Pass.

 

Õigustatud kahtlused versus isiklik agenda

„Kui aga siiski õigustatud kahtlust pole, peate oma puhta südametunnistuse järgi leidma süüdlase.”

Kui protagonisti rollis olevat kaheksandat vandekohtunikku kannavad loos edasi õigustatud kahtlused, siis antagonisti roll on antud kolmandale vandekohtunikule (Andres Puustusmaa). Need selgelt eristuvad kaks poolust tekitavad põnevikele omase hea ja kurja võitluse: ühel pool õigustatud kahtlustest kantud sihikindlus ja vastuseid otsiv loomus, mis ei ole pealetükkiv, vaid pigem mõistev, teisel pool kolmanda vandekohtuniku isiklikust kibestumisest tulenev kõikevõitev soov „vajutada lülitit” — tema olekus puudub igasugune empaatia ja võime kuulata. Toompere ja Puustusmaa mängitud vastasseis on läbivalt niivõrd domineeriv ja samas kütkestav, et jätab enda varju kõik ülejäänud, väiksema kaliibriga vastandumised. Need on peaasjalikult seotud vandekohtunike eelarvamuste ja maailmavaatega, puudutades seejuures mitmeid teemasid, mis kõnetavad inimesi ka tänapäeval, hoolimata nende elukohast.

Üheteistkümnes vandekohtunik — Karmo Nigula, Kaheksas vandekohtunik — Harriet Toompere, Kuues vandekohtunik — Jüri Tiidus, Seitsmes vandekohtunik — Christopher Rajaveer ja Teine vandekohtunik — Raimo Pass.

 

Erinevad vaatenurgad

„Ükskõik kuidas te otsustate, aga teie otsus peab olema ühehäälne.”

Põnevuslugude seisukohalt on sageli vajalik asjaosaliste leeridesse jagunemine, et tuua välja erinevad vaatenurgad toimunud sündmustele. Kõnealuses loos on oluline teadmine, et vandekohtu koosseisu on juba olemuslikult sisse programmeeritud konflikt. Erineva tausta, elukogemuse ja haridusega inimesed peavad jõudma konsensusliku otsuseni. Küsimus on, kas ja kui palju on inimene suuteline vaatama väljapoole oma olemasolevast kogemustepagasist. Ühtlaselt hallides toonides tegelastele on antud napid vahendid, et vaatajatele oma tausta avada. Samas antakse publikule mõnevõrra vabad käed fantaseerimiseks, võimalus mõelda juurde, mis võis toimuda kusagil minevikus, et üks või teine vandekohtunik otsustab ühel hetkel meelt muuta. See omakorda loob võimaluse tegelase mõistmiseks või mittemõistmiseks. Milline on see konks, mille igaüks neist (oma elukogemuse pinnalt) alla neelab? Mis paneb oma otsust muutma tähelepaneliku ja analüütilise pensionärist üheksanda vandekohtuniku? Miks otsustavad leeri vahetada sisemist leeki alla suruv pastor (viies kohtunik, Viire Valdma), lihtne ja aus töömees (kuues kohtunik, Jüri Tiidus), napisõnaline ja ebakindel teine kohtunik (Raimo Pass) või üheteistkümnes, demokraatiasse uskuv, Euroopast pärit kohtunik (Karmo Nigula)? Millest on tingitud seitsmenda ja kümnenda kohtuniku  (vastavalt Chris­topher Rajaveer ja Merle Palmiste) kirglik vihakõne ja miks näib reklaamimehest kaheteistkümnes kohtunik (Markus Luik) olevat otsekui peata kana? Vandekohtunike seast neljas (Jan Uuspõld) näib seevastu nautivat mängu ilu, püüdes emotsioonide virvarris säilitada kaine mõistuse häält.

Kaheksas vandekohtunik — Harriet Toompere, Kaheteistkümnes vandekohtunik — Markus Luik, Kümnes vandekohtunik — Merle Palmiste, Üheteistkümnes vandekohtunik — Karmo Nigula, Kuues vandekohtunik — Jüri Tiidus, Seitsmes vandekohtunik — Christopher Rajaveer, Viies vandekohtunik — Viire Valdma ja Vandekohtu esimees — Hendrik Toompere. Heikki Leisi fotod

 

Suur pauk

„Juhul kui te leiate süüdlase, ei võta kohus arvesse armuandmispalvet. Sel juhul on surmanuhtluse kohaldamine sunduslik.”

Väga heades krimiromaanides lõpeb peatükk nii, et lugeja tunneb endas vastupandamatut vajadust keerata järgmine lehekülg, lugeda edasi, peaasjalikult selleks, et põnevustunnet säilitada. Ta tahab teada, mis saab edasi. Seevastu telefilmides ja -sarjades jääb krimilugu tihti kõige põnevama koha peal pooleli — kas vahetult enne reklaamipausi või sarjaosa lõpus —, see aga katkestab järsult põnevustunde ja suunab vaataja huvi mujale. Pole siis ime, et üha rohkem eelistatakse platvorme, kus on võimalik põnevusfilme-sarju vaadata algusest lõpuni, tervikuna. Teatrilavale pandud krimilugudes toimib katkestus teisiti: valdavalt jõuab pinge haripunkti esimese vaatuse lõpus, see annab vaatajale võimaluse teemat vaheajal edasi arutada, prognoosida lavaloo edasist kulgu või puhata hetkeks haripunkti jõudnud põnevusest. Samasugusesse pingelisse seisu tõuseb lavastuse „12 vihast meest” esimese vaatuse lõpp, mis ei tohiks jätta kedagi külmaks: seisus seitse „süüdi”, viis „mitte süüdi” murdub üks vandekohtunik emotsionaalselt. Selleks hetkeks on vaataja saalis ammu aru saanud, et seda tegelast kannavad edasi kõikvõimalikud muud tunded kui huvi õiguse ja õigluse vastu. Nii jääbki publiku jaoks pooleks tunniks õhku küsimus, kuidas edasi, sest näiliselt on jõutud tupikusse. Rahunetakse ja minnakse edasi? Loobutakse ja siis läheks asi uuele vandekohtule, kes ilmselt detailidesse ei laskuks?

 

Vaataja on sammukese ees

„Tapmise raskeim aste — ettekavatsetud mõrv — on kõige tõsisem süüdistus, mida meie kriminaalkohtutes arutatakse. Te olete kuulanud tunnistusi ja teile on ette loetud seadus koos antud juhtumit puudutavate tõlgendustega.”

Krimilugu, kus lugejal/vaatajal on võimalik kaasa mõelda, on palju köitvam kui see, kus kõik kandikul ette kantakse. Oma ülesehituselt on „12 vihast meest” loodud nii, et vaataja saalis on ammu enne vandemehi etteantud vihjed läbi hammustanud ning mõistnud loo keskmes oleva kuritöö kohta esitatud asitõendite ja ütluste hõredust. Tõendusmaterjali saab talupojamõistust rakendades kergesti ümber lükata, piisab vaid tähelepanelikust kuulamisest ja jälgimisest. Samasuguseid argitarkusi kasutavad laval ka tegelased, esitledes üht või teist tõendit praktilises võtmes, tõmmates seeläbi pingeid vähemaks ja kutsudes publikus esile üksikuid kergendustundest kantud naeruturtsakaid. Samasuguseid pinget leevendavaid hingetõmbepause pakuvad ka valvuri tulemised ja minemised. Lähenedes asitõenditele õrna huumoriprisma kaudu, saab vaataja enda kasutusse teise perspektiivi, nägemaks, mis ajendab tegelast poolt vahetama või mis argument tingib ühe või teise tegelase otsuse muutmise. Küsimus, kas vandekohtunikud ikkagi tegid lõpuks õige otsuse, lähtudes õigustatud kahtlusest, jääb tegelikult õhku rippuma. Kas oma südames on kaheksas vandekohtunik ikkagi lõpptulemusega rahul? Aga kolmas? Aga kümnes?

 

Vale turvatunne

„Teate mis? Ma helistasin ilmajaama. Täna on selle aasta kõige palavam päev.”

Lisaks tegelastele ja toimuvatele sündmustele on krimi- ja põnevuslugude oluliseks osaks atmosfäär. Kunstnik Ervin Õunapuu on loonud lihtsa, suurte akendega ruumi, milles on minimaalselt mööblit ja mis peaks jätma neutraalse, kuid samas turvalise tööruumi mulje. Märgid sündmuste peatsest eskaleerumisest on kuum ilm, mittetöötav ventilaator ja põrandale asetatud pesukauss. Tabasin end pikemalt silmitsemast vandekohtunike töölauda, mis oma disainilt meenutas mulle kirstu. Tõepoolest, teha otsus, kas elu või surm elektritoolil, on ju laua ümber istuvate vandekohtunike võimuses. Hendrik Toompere ja Priidu Adlase valguskujundus, helikujundajate (Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane) ning videokujundajate (Hendrik Toompere ja Tristan Rebane) loodud aknatagune maailm toetab vandekohtunike ruumis toimuvat, rõhutades sealseid meeleolusid ja süžeepöördeid. Pole siis ime, kui seisus kuus „süüdi” — kuus „mitte süüdi” lööb välku ja jahutav vesi niriseb põrandale. Sama kõnekas on ka lõpplahendus, kus akna taga olevatele okstele on puhkenud suured valge õied, justkui paralleel valgele suitsule Vatikanis, kui kardinalid on saavutanud üksmeele paavsti valimisel.

 

Sisu on ülikonnast suurem

„Hästi, härrased. Võtke oma kuued kaasa ja tulge siia.”

Ajahambast puremata jäänud Reginald Rose’i „12 vihast meest” jõudis esmakordselt vaatajateni 20. septembril 1954. aastal kolmeosalise telelavastusena, mis oli kirjutatud spetsiaalselt New York Citys asuva CBS-TV Studio One seitsmenda hooaja avalavastuseks. Nii autor Reginald Rose, lavastaja Franklin Schaffner kui ka kaheksandat vandekohtunikku mänginud Robert Cummings võitsid igaüks omas kategoorias 1955. aastal Emmy auhinna. Originaalversioon telelavastusest on tänini säilinud ja leitav YouTube’ist.

Vaid kolm aastat hiljem, 1957. aastal vormis loo mängufilmiks Sidney Lumet. Film sai kolm Oscari nominatsiooni ja seda on nimetatud läbi aegade üheks parimaks filmiks. Neli kümnendit hiljem, 1997. aastal tegi oma versiooni loost ka režissöör William Friedkin. Selle ajahambast puutumata jäänud loo kolmas versioon nomineeriti samuti erinevatele filmiauhindadele mitmes kategoorias ja ka võitis neist mitmeid, sealhulgas 1998. aastal kaks Emmyt.

Näidendi tõlkis 1996. aastal inglise keelest Anu Lamp. Nüüdseks on Ameerika vandekohtunike lugu jõudnud Eesti teatrite repertuaari kolmel korral. 1997. aastal tuli see lavale Vanemuises, lavastajaks Mikk Mikiver. Sillaks esimese ja kolmanda lavastuse vahel on Ervin Õunapuu, kes oli kunstnikuks ka veerand sajandit tagasi. Vanemuise lavastust on võimalik ka praegu ERRi arhiivist vaadata. Pealkirja „12 vihast” all mängisid kõnealust lavalugu ka lavakooli XXVIII lennu tudengid, lavastajaks Mart Koldits. Omamoodi side on ka teise ja kolmanda lavaversiooni vahel — analoogiliselt Draamateatri lavastusega ei olnud ka 2018. aastal Paide teatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastuses osatäitjateks üksnes vihased mehed, soolist tasakaalu pakkusid samavõrd vihased naised.

 

Viide:

1 Tsitaadid: Reginald Rose 1996. Kaksteist vihast meest. Eesti Teatri Agentuur, lk 3–5, 98.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.