LÄBINISTI EESTI OMA

Viis pilku Eesti muusika nädalale 2023

ENE METSJÄRV

Möödunud aasta novembrikuist kontserdielu täiendasid Eesti Interpreetide Liidu ja EMTA koostöös kolmandat korda toimunud Eesti muusika nädala kontserdid Tallinnas EMTA suures saalis ja Tartus H. Elleri nimelise Muusikakooli Tubina saalis. Festivali nimi on sarnane sellest oluliselt pikema, üle neljakümneaastase traditsiooniga, Eesti Heliloojate Liidu korraldatud Eesti muusika päevadega, mille keskmes on eesti heliloojate uudislooming. Eesti suhteliselt noor, umbes 120 aasta vanune professionaalne muusika võimaldab teha valikuid, mis haaravad teoseid selle algusaastaist, Rudolf Tobiase loomingust, kuni tänapäeva heliloojate loominguni. Mitmekülgse mulje saamisele heliloojatest aitasid suuresti kaasa ürituse formaat ja kavad: valdavalt üheosalised kontserdid (ühe erandiga), igal neist kavas ühe helilooja looming — mitmekesine ja süvenemist soosiv valik kammermuusikast. Erandiks oli vaid 20. novembri kontsert Tartus Eduard Tubina saalis pealkirjaga „Virmalised”, mille kavas oli läbilõige Tallinna kontsertidel kõlanud teostest.

Festivali 21. novembri Tallinna kontserdil anti väljavalituile üle ka Eesti Interpreetide Liidu aastapreemiad, mille pälvisid pianist Age Juurikas, organist Aare-Paul Lattik, tenor Mati Turi ja löökpillimängija Heigo Rosin.

 

Eduard Oja autorikontsert 21. XI Tallinnas EMTA suures saalis

Kavas: Klaverikvintett, esitajad Age Juurikas (klaver) ja keelpillikvartett FourEst koosseisus Linda-Anette Verte (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Theodor Sink (tšello); soololaulud „Põhjamaa lapsed”, „Puude all”, „Kiil” ja „Ööpoeem”, esitajad Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver); „Aeliita süit”, esitajad Kaija Lukas (viiul) ja Sten Heinoja (klaver); „Aja triloogia”, esitajad Theodor Sink (tšello) ja Age Juurikas (klaver); „Melanhoolsed öökullid”, esitajad Kaija Lukas (vioola) ja Sten Heinoja (klaver); „Vaikivad meeleolud”, esitaja Sten Heinoja (klaver).

Eduard Oja „Aja triloogia” (1934) osade programmilised pealkirjad „Elu”, „Igavik” ja „Tänapäev” suunasid teose kujundite mõtestamisele. Theodor Singi (tšello) ja Age Juurikase (klaver) esitus oli veenev ja heas ansamblis. Tšellisti rikkalik värvigamma, mis toetus klaveri ilmestatud harmooniale, pingelised meloodilised liinid, teise osa sugereeriv tiksumine saatepartiis ja kolmanda osa taotluslik rütmiline lihtsakoelisus karakteri loomisel kõlasid duo esituses meeldejäävalt.

Hästi tuntud ja hinnatud lied’i-duo Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) on üks neid ansambleid, kes on koos töötanud aastaid. Nende esituses kuulsime Eduard Oja nelja soololaulu: „Kiil” (Juhan Liivi sõnad) ja „Ööpoeem” (Anna Haava sõnad, mõlemad 1933), „Põhjamaa lapsed” (Anna Haava sõnad, 1928) ja „Puude all” (Juhan Liivi sõnad, 1932). Oja tuntuima soololaulu „Põhjamaa lapsed” („Meid saatnud vaikustehelin ja tähtesäravad ööd…”) esituses köitsid pingeliselt transformeeruvad karakterid; laulu „Puude all” („Kõik vaikne…, rahul seisvad puude lehed…”) esitus oli meeleolukas, kauni läbipaistva koloriidiga, haarav ja selge. Tenori ilmekas, nüansseeritud fraseerimine tõi selgelt esile teksti sõnumi ja pianist toetas teda igati.

Viiuldajate repertuaaris on kindel koht olnud Eduard Oja „Aeliita süidil” (1932). Kaija Lukase (viiul) ja Sten Heinoja (klaver) esituses kõlas süit värvikalt ja terviklikult, tuues kuulajani teose tundliku ja dramaatilise sisu. Samade interpreetide esituses kuulsime kontserdil veel duot „Melanhoolsed öökullid” (1937) vioolale ja klaverile, mille esimeses palas „Paraad” tõusis esile hõrk läbipaistev koloriit ja teises, „Hällilaulus”, tumedamad sametised värvid. Palade meeleolu loova teksti ettelugemine kontserdil oleks aga pääsenud rohkem mõjule intiimsemas, väiksemas ruumis. Üldmuljelt on need palad veidi visandlikud, mis võib olla ka põhjuseks, miks neid harva mängitakse. Pianistide
hulgas väga armastatud „Vaikivaid meeleolusid” (1930) mängis pianist Sten Heinoja teosele vastavalt sugestiivselt, harmooniat tundlikult intoneerides ja impulsiivselt kulminatsiooni kujundades.

Kontserdi suurteose, Eduard Oja Klaverikvinteti (1935, osad: I Allegro moderato, II Andante  con moto, III Allegro scherzando, IV Presto) kandsid ette Age Juurikas (klaver) ja keelpillikvartett FourEst koosseisus Linda-Anette Verte (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Theodor Sink (tšello). Teos kuulub eesti muusika ansambliklassikasse ja seda on mänginud erinevad kollektiivid nii meil kui mujal. Käesolev ettekanne oli emotsionaalne ning keelpillisoolod kõlasid mõjuvalt intensiivselt, eriti kandvalt ja sugestiivselt kvarteti madalamad instrumendid vioola ja tšello. Ansambel kujundas erinevaid teemaarendusi liites toreda terviku, lõpetades lühikese efektse Presto-osaga.

Eduard Oja Klaverikvinteti ettekanne. Age Juurikas (klaver) ja keelpillikvartett FourEst koosseisus Linda-Anette Verte (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Theodor Sink (tšello).

 

Mati Kuulbergi autorikontsert 22. XI EMTA suures saalis

Kavas: Sonaat nr 4 sooloviiulile „Memoria de los Incas”, esitaja Hans Christian Aavik (viiul); „Punkt E”, esitajad Arvo Leibur (viiul) ja  Kirill Ogorodnikov (kitarr); „Aria in modo recitativo e walzer”, esitajad Madis Vilgats (tuuba) ja Marko Martin (klaver);  Sonatiin kahele viiulile, esitajad Hans Christian Aavik (viiul) ja Arvo Leibur (viiul); Concerto per ottoni, esitaja Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett koosseisus Indrek Vau (trompet), Villem Süvari (trompet), Andres Kontus (tromboon), Mattias Vihmann (metsasarv) ja Madis Vilgats (tuuba); „Karksi külalugu” ja  „Väike õhtumuusika”, esitajad Arvo Leibur (viiul) ja Marko Martin (klaver).

22. novembri kontserdil Mati Kuulbergi loomingust kõlas eranditult instrumentaalmuusika, mis on autori loomingus valdav. Sonaat nr 4 sooloviiulile „Memoria de los Incas” (1983) paistab helilooja loomingus silma oma erilise ekspressiivsusega. I osa Andante sonabile. „Viento y alma de los Andes” („Andide tuuled ja hing”) oli viiuldaja Hans Christian Aaviku ettekandes väga sisendusjõuline. Selle osa laia tundeskaalat õhulisest lüürikast intensiivse draamani kujundas interpreet rikkalike nüanssidega ja mõjuva tervikuna. II osa Allegretto. „Fiesta de los Indos” („Indiaanlaste pidustused”) hoogsa ja jõulise tantsu esitas Aavik sugestiivselt, nautides karakterit ja detaile.

Sonatiin kahele viiulile (1978) on eelnevast teosest sootuks erinev. Interpreetide Hans Christian Aaviku ja Arvo Leiburi esituses äratas tähelepanu nende ühine ja heas tasakaalus kujundus. I osa Allegro rühikas karakter ja imitatsioonide liitumised kujundati toredaks tervikuks, II osa Andante doloroso haaravad, autorile isikupärased lineaarsed põimumised ja teravad dissonantsid ning barokile viitav siciliano-meenutus kõlasid viiuldajate suurepärases ansamblis. III osa Allegretto. Presto rütmiliselt kapriissed, ootamatud üleminekud ja barokiliku Allegro-meenutuse liitsid interpreedid meeleolukaks finaaliks. Teine duo „Punkt E” Arvo Leiburi (viiul) ja Kirill Ogorodnikovi (kitarr) esituses (1994) oli vaikne ja mõtlik dialoog miniatuurses arenduses.

Mati Kuulbergi teose Sonatiin kahele viiulile ettekanne. Hans Christian Aavik ja Arvo Leibur.

Kontserdi lõpupalad „Karksi külalugu” (1980) Arvo Leiburi (viiul) ja Marko Martini (klaver) esituses kõlasid lustakalt. Jalalöök pala lõpetuseks oli 1980-ndatel veel uudne (siis tuli kasutusse ka näiteks klaveri puitosal rütmi koputamine). Kontserdi viimase pala pealkiri „Väike õhtumuusika” (1992) tekitab assotsiatsiooni W. A. Mozarti tuntud serenaadiga „Väike öömuusika”, milles on valdavalt helge meeleolu. Kuulbergi teos on meeleolult aga sellest täiesti erinev. Duo Arvo Leibur ja Marko Martin avas miniatuuri tõsise ja rusuva tundetooni, mida rõhutasid painavalt korduv motiiv klaveril ja esituse mõjuvalt lihtne kujundus. See viib mõtte Mati Kuulbergi erilisele oskusele viidata traagika kõrval huumorile. Ettekande traagika väljatoomisel oli mõjuv roll klaveripartiil Marko Martini sugestiivses  ja väljapeetud esituses.

Mati Kuulbergi loomingus on viiuliteoste kõrval tähtis koht ka puhkpillidele loodud teostel. Sellel kontserdil kõlanud „Aria in modo recitativo e walzer” (1986) ettekanne duolt Madis Vilgats (tuuba) ja Marko Martin (klaver) kõlas heas mängijatevahelises ansamblis, vastandades värvikalt tuuba meloodika nurgelisust klaveri liikumise hoole ja kõlisevale harmooniale. Eesti Akadeemiline Vask­pilli­kvin­tett koos­seisus Indrek Vau (trompet), Villem Süvari (trompet), Andres Kontus (trom­boon), Mattias Vihmann (metsasarv) ja Madis Vilgats (tuuba) kandis ette „Concerto per ottoni” (1974). Traditsioonilises vormis teoses kõlasid uudsed ja toredad tämbrikooslused, soolode järsud üleminekud tutti’le, kirev fragmentide liitmine ja lakoonilised lõpud heas omavahelises ansamblis  ja kompaktses tervikus.

 

Rein Rannapi koolikontsert  „Põrgu tants” 23. XI EMTA suures saalis kell 12.

Rein Rannap (klaver), Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid), Johan Randvere (klaver).

Sellel kontserdil ei olnud eelnevalt avaldatud kava. Esinumbri „Urban Static” (2013) kandis ette trio koosseisus Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid) ja Johan Randvere (klaver), järgnes soolopala „Cruise Control” Johan Randverelt (klaver).

Kontserdi järgnevas osas esines autor Rannap klaverisolistina, tutvustades ka palade loomelugusid ja andes ettekannete kohta selgitusi, tehes seda lihtsalt ja vahetult, ilma efekti taotlemata. Saalitäis õpilasi (publikuks olid põhikoolide õpilased) kuulas kontserti vaikselt ja tähelepanelikult. Pärast kontserti küsis artikli autor neljalt õpilaselt nende muljeid ja sai vastused: „Kontsert meeldis hästi, seda oli lahe kuulata”, „Meeldis väga, selles oli palju emotsioone”, „See oli tore kontsert, seda kuulata on mõnus”, „Väga hea kontsert, see oli nii ebatavaline”.

Rein Rannapi teose „Urban Static” ettekanne triolt koosseisus Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid) ja Johan Randvere (klaver).

Rudolf Tobiase autoriõhtu 24. XI EMTA suures saalis

Kavas: Neli klaveripala op 10: „Albumileht”, „Masurka”, „Gavott” ja „Melanhoolia”, esitaja Maksim Štšura (klaver); vaimulikud duetid „Ma tõstan oma silmad” ja „Kui armsad on Sinu hooned”, esitajad Arete Kerge (sopran), Aule Urb (metsosopran) ja Maksim Štšura (klaver); „Läbi öö” („Durch die Nacht”), esitajad Linda-Anette Verte (viiul) ja Maksim Štšu­ra (klaver); soololaulud „Öölaul” (tekst Rudolf Tobias) ja „Romanss” (tekst Ivan Turgenev, tlk  Leelo Tungal), esitajad Aule Urb (metsosopran) ja Maksim Štšura (klaver); „Igatsus kevade järele”, esitajad Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Maksim Štšura (klaver); Keelpillikvartett nr 2 c-moll, esitaja Keelpillikvartett Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello).

Möödunud kevadel tähistas avalikkus suurejooneliselt Rudolf Tobiase 150.  sünniaastapäeva helilooja sünnikohas Käinas Hiiumaal. Ka 24. novembri kontsert Eesti muusika nädala üritusena oli austusavaldus sellele meie muusikakultuuri suurkujule. Meie muusikaelus on Tobias tuntud eelkõige ulatuslike vokaalsümfooniliste suurvormide loojana, seetõttu oli kontsert tema kammermuusikast eriliselt huvipakkuv. Tobias on enamuse oma klaveriloomingust kirjutanud 1910. aastatel Berliinis, mitmed klaveriteosed kirjutas ta oma lastele. Ühtlasi oli see talle võimalus saada lisasissetulekut, sest osa neist teostest avaldati trükis ja neid hinnati kõrgelt. Toonane saksa juhtiv muusikaajakiri Allgemeine Musikzeitung avaldas nende palade ilmumise puhul kiitva hinnangu: „On meeldiv näha, kui peenelt on helilooja klaverit käsitsenud.”1

Autorikontserdil esinumbrina kõlanud „Nelja klaveripala” op. 10: „Albumileht” (1899), „Mazurka” (1899–1910), „Gavott” (1899–1910), „Melanhoolia” (1899–1910)  iseloomustuseks sobib see hinnang samuti. Pianist Maksim Štšura häälestus just autori peene, detailirohke muusika võluvale esitusele, lisades omalt poolt fraaside vahele afekteeritud pause.

Maksim Štšura.

Duolt Linda-Anette Verte (viiul) ja Maksim Štšura (klaver) kuulsime helilooja Berliini ajajärgu hilisemasse perioodi kuuluvat pala „Läbi öö”. Selle salapärase ja pingelise oopuse meloodikat kujundas viiuldaja impressiivselt, säilitades fraaside paindlikkuse. Pianist toetas teda karmikõlalise harmoonia värvika saatega. Flöödipala „Igatsus kevade järele” mängisid Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Maksim Štšura (klaver). See teos on tuntuks saanud eelkõige klaveripalana ning flöödi ja klaveri versioon tõi välja miniatuuri helgema poole.

Tobiase vokaalmuusikast tulid ettekandele kaks vaimulikku duetti autori varasest perioodist: „Ma tõstan oma silmad” (Psalm 121; 1891) ja „Kui armsad on sinu hooned” (Psalm 84; 1893). Teame, et helilooja on olnud oma perekonna kaudu tihedalt seotud kirikuga, kuid tema suhe religioosse muusikaga kujunes ta andelaadi tõttu hoopis avaramaks. Oma 1910. aastal ilmunud artiklis „Andante religioso” ütleb Tobias selgelt välja oma suhtumise: „Nagu vaimulik muusika sugugi pole ainult erinevate dogmade illustreerimiseks, nii ei taha seda mina näha piiratud ainuüksi jumalakoja kiitusega.”2

Psalmitekstidele loodud laulud kõlasid sopran Arete Kerge ja metso­sopran Aule Urbi esituses haaravalt emotsionaalse laenguga ja mõjuvate kulminatsioonidega, mida toetas pianist Maksim Štšura diskreetne ja samas muusika harmoonilist kudet selgelt ilmestav klaveripartii.

Soololaulud „Öölaul” (tekst Rudolf Tobias, 1900) ja „Romanss” (Alfred de Musset’ sõnad Ivan Turgenevi tran­s­kriptsioonis, eesti k Leelo Tungal) kõlasid Aule Urbi ja Maksim  Štšura esituses kaunilt. „Öölaulu” klaverisaate kujunduses kasutab Tobias oma Keelpillikvarteti  nr 2  III osa, „Ööpala” bassimotiivi, millega ka interpreedid lõid erilise, sumeda ja rahuliku meeleolu.

Kontserdi kõige kaalukam teos (ja ka Tobiase üks tuntumaid teoseid) on Keelpillikvartett nr 2 c-moll, selle esitas keelpillikvartett Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur (viiul), Mari-Kat­rina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello). On õnn, et selle kaaluka teose käsikiri on tervikuna säilinud.

Kvarteti I osa Allegro moderato e maestoso haaras kuulajaid aktiivse, aktsentueeritud liikumisega, mis kulmineerus kõrvalteemaga seostatult repriisis. II osas Allegro vivace avaldub autori sädelev energia, millele vastandub trio suursugune rahulikkus. Kvarteti III osa alapealkirjaga „Ööpala” on liigutavalt rauge ja on saanud tuntuks ka iseseisva teosena keelpilliorkestrile. Kvarteti IV osas Finale. Allegro con brio võidutses erksarütmiline mažoorne meeleolu, mis on justkui kinnitus motole In magnis et voluisse sat est („Suurte asjade puhul piisab sellest, kui oled neid tahtnud”), mille autor algselt teosele lisas, kuid hiljem maha tõmbas. Kvarteti esitus oli teostatud läbivalt heas mängijatevahelises ansamblis.

Rudolf Tobiase Keelpillikvarteti nr 2 ettekanne. Keelpillikvartett Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello).
Rene Jakobsoni fotod

 

Rein Rannapi autoriõhtu 25. XI EMTA suures saalis

Kavas: „Urban Static”, esitajad Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid) ja Johan Randvere (klaver); „Korallid”, esitaja Kristi Kapten (klaver); „Cruise Control”, esitaja Johan Randvere (klaver); Klaveritrio „Hargnemine”/„Branching”: „Hommage Veljo Tormisele”, „Hommage Arvo Pärdile” ja „Hommage Jaan Räätsale”, esitajad Katariina Maria Kits (viiul), Siluan Hirvoja (tšello) ja Kristi Kapten (klaver); Kontsertiino altsaksofonile ja keelpillidele, esitajad Karl Tipp (saksofon) ja keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello); „The First Stork”, esitajad Iris Oja (metsosopran) ja keelpillikvartett M4GNET; „Ploom” (esiettekanne), „Langes lund” (esiettekanne), „Halloo!”, esitajad Iris Oja (metsosopran) ja Johan Randvere (klaver); „Põrgu tants” ja „Viimne auruvedur”, esitaja Rein Rannap (klaver); „Tears of Ukraine”, „Kirsiõite puhkemine”, „Lihtne soov” ja  „Smiley”, esitajad Rein Rannap (klaver) ja keelpillikvartett M4GNET.

Festivali lõpetas hiljuti oma 70 aasta juubelit tähistanud Rein Rannapi autori­kontsert. Avalugu, ka koolikontserdil kõlanud „Urban Static” (2013) kujutab suurlinnamiljöö katkematut liikumist ja tekitab omamoodi staatilise emotsiooni ringlemisest. Trio koosseisus Indrek Vau (trompet), Heigo Rosin (löökpillid) ja Johan Randvere (klaver) tabas hästi teose vastuolulisust, kirevat liikumist ja sellesse kinnijäämist.

Kontserdil esitatud kaks soolopala klaverile on kirjutatud ligi kahekümneaastase vahega. „Cruise control” (1992) on loodud Rannapi õpingute ajal Lõuna-California ülikooli doktorantuuris. Selles teoses rakendab ta aleatoorilist printsiipi, s.o pala ülesehituse loob interpreet, valides ühe- või kahetaktiliste lõikude järjestuse ja kordused. Pianist Johan Randvere lustis ülesandega ja haaras kuulajaid nakatava rütmienergiaga. Sootuks teistsugust helimaalingut sai kuulda palas „Korallid” (2019), kus registrite, dünaamika, harmoonia ja kõlavärvi kaleidoskoopilised kontrastid ning vastandumised lõid elava pildi veealuse maailma mitmekesisusest, mida värvikalt  kandis ette pianist Kristi Kapten.

Ansamblilt koosseisus Katariina Maria Kits (viiul), Siluan Hirvoja (tšello) ja Kristi Kapten (klaver) kuulsime kolmeosalist triot „Hargnemine” (2021/2022), mille iga osa on austusavaldus ühele silmapaistvale eesti heliloojale. Sellega seoses meenub mulle üks 1970. aastatel toimunud Rannapi kontsert, kus ta mängis valiku Debussy „Prelüüdidest”, pärast mida olid kavas Rannapi improvisatsioonid prelüüdide teemal. Kontsert oli täiesti eriline ja nii on see mulle ka meelde jäänud. Nüüd, aastakümneid hiljem, kui Rannap on väljakujunenud helilooja, toob ta igas hommage’is esile midagi, mis on ainuomane just sellele heliloojale. „Hargnemise” I osas „Hommage Veljo Tormisele” kõlavad regilaulu intonatsioonid, kordumised, nagu loitsus; II osas „Hommage Arvo Pärdile” on keskendunult läbipaistvad pikad liinid ja III osas „Hommage Jaan Räätsale” lakooniline meloodika, elav motoorne liikumine ja lustlikkust rõhutav, naerutav-narritav lõpp. Interpreedid tundsid end vabalt, iga osa esitati detaile ilmestades ja kollaažilaadsest teosest tervikut kujundades.

Kontserdi teine pool algas Kontsertiinoga altsaksofonile ja keelpillidele (2012). Teos kulges mõõdukas tempos, soolo ja ansambli mahedad kontrastid kõlasid Karl Tippi (saksofon) ja keelpillikvarteti M4GNET esituses mõtestatult ja heas tasakaalus.

„The First Stork/„Esimene Toonekurg” (tekst Rumi/Barks, 2013) on I osa Rannapi kümneosalisest laulukogumikust „Taevane ja maine”, mis on kirjutatud vokaalansamblile Vox Clamantis ja klaverile ning millest autor on teinud ansambliseade. Selle esitasid Iris Oja (metsosopran), Heigo Rosin (marimba) ja keelpillikvartett M4GNET. Ettekandes põimus vokaal sujuvalt rikkalikku kvarteti ja marimba musitseerimisse, ainult teksti sõnum võinuks olla selgem.

Järgnesid kolm laulu: „Ploom” (tekst Venda Sõelsepp, 1968, esiettekanne), mis on autori lapsepõlvelooming, „Langes lund” (sõnad Hendrik Visnapuu, 1977, esiettekanne) ja „Halloo!” (tekst Kerttu Rakke, 2004), esitajad metsosopran Iris Oja ja pianist Johan Randvere. Nende laulude karakterite ampluaa on lai. Interpreetide erk musitseerimine ja valmisolek ootamatuteks muutumisteks oli esituse õnnestumises olulisel kohal. Klaveripartiil on tähtis roll muusika arenduses ning pianist täitis seda emotsionaalselt ja heas kooskõlas laulja artistlikkuse ja julge väljenduslikkusega. Viimasele palale andsid rütm ja lisatud mikrofon võimalusi balansseerida huumori ja groteski piiril.

Rannapi lapsepõlvelugu „Põrgu tants” (1960) ja „Viimane auruvedur” (1979) kõlasid autori esituses nauditavate vahepaladena.

Festivali lõpus kõlanud Rannapi „Ukraina pisarad” (2022) on meloodiline ja tõsine lugu, millele lisas kandvust teema aktuaalsus. „Lihtne soov” (2022) ja kümne rokketüüdiga kogumiku „Sõrmepalavik”/„Finger Fever” palad „Kirsiõite puhkemine” ja „Smiley – :)” (2010) olid üritusele meeleolukaks lõpetuseks ning kõlasid Rein Rannapi ja kvarteti M4GNET harmoonilises musitseerimises.

Festivali heliloojate valik oli väljakutse ka interpreetidele, hõlmas see ju eesti muusikat selle algusaastatest kuni tänapäeva popi ja rokini. Paljude tuntud teoste kõrval oli ohtralt ka avastamisrõõmu, sekka üllatusigi. See varasalv sai meile kättesaadavaks tänu 36 interpreedile, kelle esinemise publik väga soojalt vastu võttis.

 

Viited:

1 Eesti k tsitaat rmt-st: Riho Päts 1968. Rudolf Tobias. Tallinn:  Eesti Raamat, lk 118.

2 Rudolf Tobias 1910. Andate religioso. — Allgemeine Musikzeitung nr 34/35. Tsit: Muusikaleht 1928, nr 10, lk 302–308.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.