„TALLINN FEAT. REVAL” KUI VARAJASE MUUSIKA TAIMELAVA

VI varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval” 25. XI — 3. XII 2023

MARJU RIISIKAMP

Muusikateadlane, oboemängija ja pedagoog Bruce Haynes mainib oma raamatu „The End of Early Music” (Oxford University Press, 2007) alguslehekülgedel: „Varajase muusika esitus­traditsioonid on ajas kaduma läinud. Klassikalise muusika maailmas tekitab see fakt palju vasturääkivusi ning esitab väljakutse muusikutele, heliloojatele ja isegi kuulajaskonnale. (—) Ehkki noodipilt annab võimaluse muusikalist materjali otstarbekalt tõlgendada, on tegelik protsess interpretatiivne ja sõltuv igast üksikust esitajast.”

Möödas on ajad, mil varajase muusika taasavastajad püüdsid selgitada romantismi- ja barokkmuusika fundamentaalset erinevust. Haynes mõtestas lahti romantismi ja baroki sisemisi väljendusprintsiipe, nimetades esimest „nootidesse valatud autobiograafiaks”, teist aga  „žestidega fraaside ja retoorika kogumiks”. Praeguseks on möödas ka need ajad, mil varajase muusika esitajad pakkusid ainult n-ö autentset lähenemist, st pelgalt traktaatidele ja algallikatele toetuvat interpretatsiooni, seejuures isiklikku lähenemist miinimumini viies. Tänapäeval näeb selgeid märke sellest, mida Bruce Haynes kunagi oli ette aimanud, nimelt et sajanditevanust muusikat esitatakse üha rohkem improviseerimise ja isikliku tunnetuse toel.  Olgem tänulikud inimestele, kes on loonud ja loovad taimelava kõikide eespool kirjeldatud arenguprotsesside jälgimiseks ka meil Eestis.

Festivalil „Tallinn feat. Reval” õnnestus mullu juba kuuendat korda rikastada meie kohalikku kontserdielu varajase muusika tõeliste pärlitega, kutsudes esinema oma ala korüfeed ja pakkudes viljakat taimelava noortele õppuritele ning ühtlasi kuulajaskonnale. Viimatine festivaliagenda oli nii esinejate kui heliteoste poolest kirev ja  16.–18. sajandi muusika jõudis lisaks pealinnale veel ka Otepääle, Tartusse ja Kuressaarde. Sel korral oli kavade lõikes raskuspunkt itaalia ja saksa renessansi- ja barokiajastu muusikaliteratuuril, kuid kõlasid ka inglise, prantsuse ja hispaania helindid. Festivalisündmusi raamistasid suurekoosseisulised monoteemalised, ühele heliloojale pühendatud kavad: avakontserdil Christoph Graupneri kantaadid ja instrumentaalkontserdid, lõppkontserdil Johann Sebastian Bachi motetid.

Festivali „Tallinn feat. Reval” korraldajad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt on pidanud oma üheks missiooniks n-ö varajase muusika kaanonite lõhkumist — veel 21. sajandi algul oli meie regioonis  varajase muusika esituspraktika põhitähelepanu keskendunud „kangelasheliloojatele” (hero-composers), nagu Telemann, Bach, Händel jt, jättes paljude nende kaasaegsete, mitte vähem tähelepanuväärsete heliloojate teosed sinnapaika, või polnud keegi neid veel jõudnud ajaloo annaalidest lagedale tuua. Nüüdseks on see pilt muutunud.  2023. aasta festivali väisasid (nüüdseks juba mitmendat korda) erakordsed muusikud: oboemängija ja dirigent  Alfredo Bernardini koos ansambliga Zefiro Itaaliast ning plokkflöödimängija Heiko ter Schegget ansambliga Holborne Consort Hollandist. Kaunihäälne, aktiivse kontserttegevuse ja salvestustöö pagasiga itaalia sopran Carlotta Colombo esines muusikapeol kahe erineva kavaga.

2023. aastal andis festivali tegemistesse suure panuse äärmiselt mitmekesiste teadmiste ja oskustega isiksus, Eestis resideeriv inglise harfimängija, helilooja, dirigent ja muusikateadlane Andrew Lawrence-King. Lisaks meistrikursusele pealkirjaga „The Art of Early Music” („Varajase muusika kunst”) Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis kirjutas ta bukleti jaoks kaalukaid kavatekste, juhatas Tallinna Barokkorkestrit, esines harfisolistina (tutvustas kolme erinevat pilli) ning basso continuo grupi juhtfiguurina festivali ava- ja lõppkontserdil.

Festivali avakontsert „Christoph Graupneri kantaadid”. Ees vasakult: Carlotta Colombo (sopran), Tallinna Barokkorkestri (TBO) kontsermeister Marleen Kristen Alasi, Reinut Tepp (klavessiin), kapellmeister Andrew Lawrence-King, Endrik Üksvärav ja TBO.

Kaanonid on lõhkumiseks

Festivali avakontsert 25. XI  Mustpeade maja valges saalis: Christoph Graupner

Carlotta Colombo (sopran, Itaalia), Alfredo Bernardini (barokkoboe ja oboe d’amore, Itaalia), Endrik Üksvärav (tenor), Tallinna Barokkorkester, kontsertmeister Marleen Kristen Alasi, kapellmeister Andrew Lawrence-King.

Eestis üsna vähe tuntud Christoph Graupneri looming sai sel kontserdil väärilist tähelepanu. Ühtlasi oli see möödunud aasta festivalil korraldatud publiku hääletuse tulemus, st kuulajaskond valis kolmest saksa baroki vaimulikust kantaadist välja just Graupneri oma (teised kaks kantaadiloojat olid Georg Philipp Telemann ja Johann Sebastian Bach).

Kaks aastat enne Johann Sebastian Bachi sündinud, seega eelmisel aastal ümmarguse sünniaastapäevaga saksa helilooja Christoph Graupner (1683–1760) tegutses Darmstadti krahvi õukonna teenistuses. Temalt on säilinud ligi 1500 kantaati, instrumentaalkontserte ja kammermuusikat. Krahvi õukonnas olevat tema ajal laulnud ka üks silmapaistev laulja, keegi sopran. Küllap andis see tõik idee kutsuda festivalile Graupneri kantaate laulma itaalia laulja Carlotta Colombo, kes täitis seda rolli suurepäraselt.

 Pärast traditsioonilist festivali avafanfaari jätkas Tallinna Barokkorkester Graupneri Süidiga g-moll (GWV 471), mis algas piduliku, prantsuse stiilis Ouverture’iga, millele järgnes rida kõrgbaroki õukonnatantse.

Alfredo Bernardini, muide kunagine Bruce Haynesi õpilane, kes õpetab tiheda interpreedielu kõrval alates 2014. aastast Salzburgi Mozarteumi ülikoolis, soleeris Christoph Graupneri Kontserdis D-duur oboe d´amore’le ja orkestrile (GWV 313). Neljaosalise tsükli esimene osa Soave (leebelt) iseloomustas selle haruldase soolopilli olemust, äärmiselt pehmet ja paindlikku kõla. Siin andis interpreet edasi ka tantsulisemaid karaktereid, selge liigenduse ja spontaansete kaunistustega fraase, sekka pihtimusliku ja retsitatiivilaadse Largo-osa ning lõpuks sädeleva Gigue’i. Saatefunktsioonis orkester oli kohati loid.

Kontserdil esitati kaks Graupneri kantaati: surma ja kaduviku temaatikaga „Sehet welch ein Mensch” (GWV 1124/16) soleeriva sopraniga ja „Wer seine Missethat leugnet” (GWV 1152/21) soleeriva soprani ja tenoriga. Viimasena nimetatud kantaadis musitseeris säravalt ja hea saksa keele tunnetusega eesti tenor Endrik Üksvärav. Colombo vokaaltehnikas võluvad kergus, kristallselge intonatsioon, vuhisevad koloratuuride kaskaadid ja elegantne fraasikujundus. Vaatamata sellele, et soprani kohati läbitungiv tämber kippus ansamblis domineerima, moodustasid lauljad toreda duo.

 

Tantsu ja muusika melange: „Tantsiv barokk” 26. XI Kadrioru lossis

Barokktantsutrupp Arte Movimento, juhendaja Kristina Esko; varajase muusika stuudio Cantores Vagantes koosseisus Reet Sukk (plokkflöödid ja  barokkflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Egmont Välja (tšello) ja  Reinut Tepp (klavessiin).

Mis saab olla veel külluslikum, luksuslikum ja elegantsem kui prantsuse kõrg­barokk? Ansambli ümber istet võtnud publik sai nautida õukonnamuusikat heliloojatelt nagu Charles Dieupart, Jean-Féry Rebel, Antoine Dornel, Jaques-Martin Hotteterre le Romain, André Campra jt. Consort kõlas lossi akustikas hunnitult, pakkudes visuaalile lisaks rohkesti kõrvailu;  nende koostöö tantsijatega oli võrratu. Kuulajaskond istus lossi peasaalis näoga kõrvalsaali viivate uste poole. Sealt ilmusid kaunite kostüümidega tantsijad kas ühe- või mitmekaupa ja esitasid vaatajatele võluvalt barokktantse, nagu courante, gigue, passepied, menuett jne. Jacques-Christophe Naudot’ „Gigue’i” episoodis mängisid vaheldumisi plokkflööti ja viiulit kaks noort tütarlast, esitades vahele ka tantsuosa. Selline uudsus pälvis publiku tulise aplausi. Instrumentaalteostest paitasid kõrvu Elisabeth Jaquet de la Guerre’i „Prelüüd d-moll” klavessiinile ja Marin Marais’ „Passacaille”. Kontserdi lõpuosas üllatas rahvast impulsiivne meeste tants, Michel de la Barre’i „Rigaudon”. Kogu programmi idee ja õhustik vormis lossikontserdil tervikliku meeleolu, mille märksõnadeks sobiksid „muretus”, „õhkõrn ilu ja graatsia”, „pilvitu taevas”, „naer ja nali”…

Itaalia ansambel Zefiro: Carlotta Colombo (sopran), Alfredo Bernardini (barokkoboe), Alberto Grazzi (barokkfagott) ja Arianna Radaelli (klavessiin).

 

Muusikaline kõrgtase humoorikas võtmes:  „Amorosi intrecci” 27. XI Tallinna Mustpeade maja valges saalis

Itaalia ansambel Zefiro: Carlotta Colombo (sopran), Alfredo Bernardini (barokkoboe), Alberto Grazzi (barokkfagott) ja Arianna Radaelli (klavessiin).

Ansambel Zefiro andis aastaid tagasi Tallinnas EMTA saalis sama festivali raames laiendatud koosseisuga ülimalt menuka kontserdi. Seekord oli fookuses taas laulja Carlotta Colombo koos kolme saatepilliga. Ilmselt kõlasid esmakordselt Eestis kaks meil vähetuntud kantaati 17. ja 18. sajandi vahetusel elanud heliloojatelt: Francesco Mancini „Quanto dolce è quell’ardore” sopranile, oboele ja basso continuo’le ning Agostino Steffani „Spezza Amor l’arco e li strali”. Itaallane Steffani, piiskop, poliitik, diplomaat ja helilooja ühes isikus, tegutses aktiivselt Saksamaal, kuhu ta juba kolmeteistkümneaastaselt oli siirdunud Johann Kaspar Kerlli juurde õppima.

Itaalia kantaat pakatab ekspansiivsusest, pingest, dramaatilistest tekstidest ja „valusatest” intervallidest. Seda andsid interpreedid ehedaimal moel edasi ning taas pidin tõdema, et itaallased aduvad baroki dissonantse teisiti, pöörates neile väärilist tähelepanu oma rahvusele omasel kirglikul moel. Taas olid tajutavad itaallaste muusikapärandi rikkalikud kihistused ning ühtne ekspressiivne liin, alates Monteverdist ja Frescobaldist Corellini välja.

Georg Friedrich Händeli nn itaalia kantaadistMi palpita il cor” on olemas mitmeid versioone. Ansambel Zefiro oli valinud variandi sopranile, oboele ja basso continuo’le. Händel on oma ajastu stiilides suurepäraselt orienteeruva ja andeka matkijana oma Itaalias loodud helindites tabanud selle maa vokaalmuusika sisemist olemust nõnda, et need on äravahetamiseni sarnased itaalia heliloojate sulest sündinud kantaatidega. Võiks öelda, et kosmopoliit Händeli seda liiki vokaalteosed on üdini itaaliapärased. Toogem võrdluseks 16. sajandi kunstniku El Greco, kes, olles sünnilt kreeklane (sellele viitab ka tema nimi), siirdus oma kodukandist Hispaaniasse Toledosse. Seda linna ta maalis, õieti igavikustas korduvalt, pannes aluse Euroopa maastikumaalile. Tema ikoonimaali sugemetega maalid, mida kohalikud uhkusega omaks pidasid, ekstaatilised värvid ja figuurid väljendavad müstitsismi ja usuekstaasi. Tema uue kodumaa asukad hindasid tema maneristlikku käekirja, ehk küll mõningase liialdusega, tõeliselt hispaanialikuks.

 

Järgnevalt aga sellest, kuidas muutuvad ajastud ja maitsed — minijutustus kontserdil esitatud klavessiinisoolo teemal,  Domenico Scarlatti Sonaat g-moll (ehk „Essercizio” — eesti kHarjutus”; K. 30) „Fuga del gatto” (eesti k „Kassi fuuga”). Kõnealuse fuuga teema suurendatud intervallide jada on kellelegi 19. sajandi kuulajatest kangastunud nägemusena: nagu kass oleks üle klahvide käinud… Fuuga teema on tõepoolest veidra kõlaga, justkui kaosest tekkiv ebaharilik ehitis, kuid naljaka, juurde poogitud nime ja tegeliku muusikateose sisu vahel on sügav lõhe. Nimelt on see kaaluka, helilooja eluajal ainsa trükis ilmunud kogumiku „Essercizi” (1735; eesti k „Harjutused”) lõpusonaat ning  Scarlatti 555 sonaadi hulgas täiesti ebatüüpilise struktuuriga teos. Siin on impulsiivse virtuoosse tulevärgi asemele astunud range stiili kontrapunkt, lisaks veel baroki helistike afektiteooria kohaselt traagiline g-moll helistik. 6/8-taktimõõdus mõtlikult liikuvat teemat ümbritsevad trioolide „väädid” ning fuuga edenedes muutub sammuv bass üha raskepärasemaks, mida helilooja võimendab erandliku võttega, oktavites liikuva bassiga. Kõik kokku assotsieerub J. S. Bachi „Matteuse passiooni” avaosaga, Kristuse ristitee inimülese irreaalsusega. Klavessinisti Arianna Radaelli esitus väljendas suurepäraselt sonaadi olemust.

 

Noored vanamuusikud: Püha Cecilia päev — noorte vanamuusikute galakontsert 29. XI Arvo Pärdi keskuses

EMTA, MUBA, VHK ja Kuressaare Muusikakooli õpilased ja tudengid.

Kuressaare kooli esindus ansambli Rondo näol pakkus väikesearvulisele kuulajaskonnale keskaja helindite ehedat kõla. Esitati kaks 15. sajandi keskpaigast pärit instrumentaalpala, meediumideks ajalooline harf, haamer-dulcimer, poogenpsalter ja plokkflööt. Hämaral õhtul pakkusid noored muusikud hoolega ette valmistatud ja õnnestunud esitusi. Noored mängisid saksa (Telemann ja Buxtehude), itaalia (Castello, Fontana, Mealli ja Gastoldi) ja prantsuse (Boismortier) muusikat ning kava päädis Buxtehude kantaadiga „Jesu dulcis memoria” (BuxWV 56). 

Kõik ju toimis, kuid kontserdi õhkkond kiskus kuidagi argiseks… Võib-olla oleks kasuks tulnud mingi ühtse teema valimine või mingite teatraalsete efektide lisamine kavva. Ka muusikute kaitsepühakut Ceciliat oleks võinud mingilgi moel meelde tuletada. Või korraldada festivalil traditsiooniks saanud ja kahtlemata ülioluline laste kontsert suhteliselt eraldatud asukohaga paiga asemel pigem Tallinna vanalinnas, nagu mõnel eelmiselgi festivalil. Publikut koguneks kindlasti rohkelt ja noored saaksid väärilise esinemiskogemuse arvuka kuulajaskonna ees.

 

Ivo Haun (laul ja renessansslauto, Šveits).

 

Trubaduuride jälgedes: So sweet is she!” — lugu armastusest, elust ja surmast 30. XI Tallinna raekojas

Ivo Haun (laul ja renessansslauto, Šveits).

Brasiilia päritolu laulja ja lautomängija Ivo Haun sai hariduse Baseli Schola Cantorumis. 2020. aastal võitis ta
Bovicelli konkursi Saksamaal. Selle avara ampluaaga muusiku pagasis on ajaloolised näitlemistehnikad, improvisatsioonipraktika, virtuoosne laul, retoorika, Euroopa keelte hääldus jpm. Võimeka tenorina demonstreeris ta oma mitmekülgsust viiest stseenist ja epiloogist koosnevas programmis, sisuliselt monoetendusel, kus ta oli ühes isikus nii saatja kui vokaalsolist. Kontserdil rullus lahti kogu inimlike tunnete palett, alates avaosast pealkirjaga „Mu süda kuulub mu armsamale” ning kulgedes läbi armupiinade ja surmaoru sünguse võiduka lõpuosani „Tema ja ainult tema”.

Lautolaul seostub eesti kuulajatel peamiselt inglise renessansshelilooja John Dowlandi nimega. Tema kuulsad miniatuurid „Flow my tears” ja „Say, Love” kõlasid ka kõnealusel õhtul. Laulude vahele olid pikitud lautolood ja William Shakespeare’i teatraalsed tekstid. Haun laiendas raekotta kogunenud publiku ees lautolaulu piire, mis koos instrumentaalsoolodega kulgesid ajaliselt läbi kolme sajandi, alustades 15. ja lõpetades 18. sajandiga. Esineja taotlus oli ilmselgelt olla ajastuteülene, toonitada inimlikke kannatusi läbi aegade ja mis tahes maailma paigas. Tähelepanuväärne oli laulja süvenemisvõime. Nimelt esitas Haun tõelise laulikuna kogu kava peast, ilma igasuguse abimaterjalita! Tema ettekandes kõlasid üksteise järel prantsuse šansoonid, itaalia madrigalid ning inglise ja saksa ilmalikud laulud. Ometi tundus mulle, et kõige positiivse kõrval takistas kava jälgitavust esiteks keelte paabel, teiseks erinevate rahvuslike koolkondade kõlamaailmade segunemine. Interpreedi võrratud oskused eri maade ja sajandite repertuaari tõlgendamisel pöördusid ta enese vastu. Lõppkokkuvõttes tundus, nagu kõik need Senflid ja Janequinid ja Monteverdid ja Dowlandid ja Mouliniéd ja Milanid oleksid ühtäkki teispoolsusest maa peale tagasi tulnud ja omavahel maadlema hakanud…

 

Andrew Lawrence-King (harfid) ja Kristo Käo (barokk-kitarr, chitarrone).

 

Hõrgud kooskõlad: „Appa doppia” 1. XII Niguliste kiriku Antoniuse kabelis

Kristo Käo (barokk-kitarr, chitarrone), Andrew Lawrence-King (harfid).

Apollo lüüra ehk harf oli levinud soolopill 16.–17. sajandil ja oluline saatepill ka basso continuo praktikas ning ooperi ja oratooriumi „juhtimisel ja suunamisel”. Andrew Laurence-Kingi käsutuses oli kolm Rainer Thurau valmistatud harfi: itaalia kolmerealine barokkharf, meister  Domenichino Zampieri (1619) pilli koopia; renessanssharf, Rainer Thurau rekonstruktsioon Hans Memlingi maali „Neitsi lapse ja ingliga” järgi (15. saj lõpp) ja barokkharf, Antonio Stradivari (1681) pilli koopia. Stradivari harfi ja kitarri tämbrite rohke kooslus kontserdil moodustas huvitavaid kõlamaastikke. Kristo Käo arsenaliks olid barokk-kitarr (meister Viljar Kuusk) ja chitarrone (meister Martin de Witte).

Tartus H. Elleri nimelise Muusikakooli Tubina saalis kontserti kuulanud näitleja Maarja Ird täheldas kontserdi kohta: „Lawrence-King oli musitseerides pilliga üks, demonstreerides äärmist süvenemist ja tundlikkust iga kõlalise detaili suhtes. Ja veel: meister vestles publikuga tagasihoidliku teatraalsusega, maitsekalt, mitte tavahäälega, vaid kaugete aegade muinasjutuvestja häälega! Temast õhkus soojust publiku vastu.”

Näppepillide kava oli struktureeritud Itaalia linnade Veneetsia, Cremona, Rooma ja Napoli heliloojate järgi. Siin leidus ohtralt ajastu stiilile omaseid veidraid harmoonilisi efekte, kromatismi ja kontrastseid episoode. Kontserdi kava sisaldas väärtuslikku ajaloolist infot ka pilliehituse kohta. Basso ostinato teemade varieerimine oli vaieldamatult 16. ja 17. sajandi kõrgmood, madalate basside jaoks vajati ajapikku suuremaid pille — spineti asemele ilmus suur klavessiin, lauto asemele teorb, viola da gamba asemele lirone, renessanssharfi asemele arpa doppia. Tänu erilisele konstruktsioonile saab viimasega tekitada sumiseva efekti. 17. sajandi arpa a tre ordini võimaldas kasutada kromaatilist helirida veelgi laialdasemalt. Carlo Gesualdo kromatism ja ilmutuslik enharmoonia leidis näppepillide vahendusel hõrgu väljundi, nii nagu ka fantastiline barokne tokaatastiil tuttavliku klavessiini asemel hoopis harfi esituses. 

 

Holborne Consort (Holland) koosseisus Teun Wisse, Thomas Triesschijn ja keskel Heiko ter Schegget renessanssplokkflöötidel. Anna Pärdi fotod

 

Plekitu ilu: „Bassanod Londonis” 2. XII Mustpeade maja Olavi saalis

Holborne Consort (Holland) koosseisus Teun Wisse, Thomas Triesschijn, Heiko ter Schegget renessanssplokkflöötidel.

Plokkflööditrio Holborne Consort kutsuti ellu Utrechti konservatooriumi õppejõu ja varajase muusika erudiidi Heiko ter Scheggeti kahe õpilase algatusel, kes elavad praegu Šveitsis, kuid kelle põnevad loomingulised ettevõtmised aitavad ületada mis tahes logistilised raskused. Heiko ter Schegget on suure lavapraktikaga flötist, kes esineb sageli Amsterdami barokkorkestri ja Hollandi Bachi Ühingu orkestri koosseisus. Kõik pillimehed väljendasid ehedat vaimustust oma heakõlaliste renessansspillide üle, mis on parimad meediumid väljendamaks selle ajastu helindeid.

Bassanod oli 16. sajandi Veneetsia kuulsaim muusikute ja pillimeistrite dünastia. Giovanni Bassano sulest
ilmus 1585. aastal oluline juhis instrumentalistidele vokaalmuusika töötluste ornamenteerimiseks (st kaunistuste mängimiseks). Tema esimene kogumik pealkirjaga „Ricercate, passaggi et cadentie” trükiti Giacomo Vincenti & Riccardo Amadino trükikojas Veneetsias. Giovanni olevat juba 18-aastasena osalenud Veneetsia Püha Markuse kiriku muusikaelus, mängides cornetto’t ehk tsinki. Tema canzonetta’d olid tuntud Inglismaal tänu Thomas Morley 1597. aasta väljaandele. Teadaolevalt siirdus kuuest Bassano vennast viis 1540. aastate paiku Londonisse, kuningas Henry VIII vastloodud õukonnaansambli koosseisu liikmeks.

Kontserdi muusikaline jutustus Bassanode teekonnast Londonisse algas Giovanni Bassano ja tema kaasaegsete itaalia heliloojate teostega, millele järgnesid inglaste Anthony ja William Holborne’i laulutöötlused, fantaasia ja coranto. Õhtu lõpuosas kõlasid kuulsate virginalistide, heliloojate William Byrdi, Orlando Gibbonsi ja Thomas Morley teosed. Ettekandele tuli isegi kuningas Henry VIII-le omistatud lugu! Ansambli kõla skaala oli tõepoolest kaunis, sellele lisandusid ülimalt puhas intonatsioon, „ravivad” puhtad kesktoonhäälestuses tertsid ja koosmänguline tipptase.

Kontrapunkt kolmele pillile või kolmele lauljale oli 16. sajandil levinud kompositsioonivõte. Nimetagem kas või Ferrarast võrsunud õukonnadaamide kontserditraditsiooni Concerto delle dame (Concerto delle donne; naiste consort, teatud virtuoossetest professionaalidest koosneva naisvokaalansambli tüüp). Neljahäälne partituur on meie kõrvadele tuttavlikum, aga kolmehäälsuse eeterlikult uskumatut õhulisust ja selgelt jälgitavaid kontrapunktiliine oleme vähem kuulda saanud.

 

Festivali lõppkontsert „Johann Sebastian Bachi motetid”. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Barokkorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste. Anneli Ivaste foto

 

Pidev esitustraditsioon: „Johann Sebastian Bachi motetid” 3. XII Mustpeade maja valges saalis

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Barokkorkester, kunstiline juht Andrew Lawrence-King, dirigent Tõnu Kaljuste, koormeister Mai Simson.

J. S. Bachi motette, mida meieni on säilinud vaid poole tosina ringis, on saatnud kindel esitustraditsioon. Enamasti lauldakse neid a cappella, kuid ajastu praktikast lähtudes lisati neile festivali lõppkontserdil instrumentaalkoosseis, basso continuo pillid klavessiin, harf, orel, regaal, tšello ja violoon. Nendega liitusid kontserdi kulgedes ka muud orkestripillid. Plärisev regaal kõlas vaid korra ulatusliku moteti „Jesu meine Freude” (BWV 227) viiendas salmis tekstiga Trotz dem alten Drachen, trotz des Todes Rachen, trotz der Furcht darzu! („Vana lohe kiuste, surmaneelust hoolimata, hirme trotsides!”, tlk Toomas Siitan).

1729. aastal loodud „Der Geist hilft” (BWV 226) on festivali kavateksti kohaselt loodud Leipzigi Toomkooli rektori Johann Heinrich Ernesti matusteks. Saksakeelne tekst väljendab rõõmu hinge kohtumisest Jumalaga. Retsitatiivsed lõigud, otsekui hinge kahekõne Jumalaga, vaheldusid neljahäälsete koraalide rahuliku laulvusega. EFK esitus ei jätnud tehniliselt tasemelt midagi soovida ei koori ega solistide osas ja kaaluka vaimsusega kava pani õnnestunud festivalile väärilise punkti.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.