PÕLVEST PÕLVE

Vestlevad Peeter Sauter ja Ralf Sauter

Kirjanik Peeter Sauteri ja tema vennapoja, ajakirjanik Ralf Sauteri kohtumine leiab aset Ralfi uues Keila korteris, mida Peeter tuleb uudistama esimest korda. Ralf juhendab Peetrit parkima maja lähedal asuva Vikerkaare lasteaia äärde, sest parkimiskohad maja sisehoovis on reserveeritud majaelanikele ning alatasa tekib sellest probleeme, et külalised teiste kohti kinni pargivad. Peetril on saabudes näpus pakk mandliküpsiseid, vastu pakutakse talle marjakooki, millest Peeter keeldub. Eelmisel aastal valminud kortermajas läheb jutt kohe alguses aga Kerese tänava majale, kus Peeter ja Ralf mõlemad üles kasvasid. Küll erinevatel aegadel: üks 1960-ndatel, teine 1990-ndatel. Kirjutama hakkasid mõlemad. Ju oli sel majal mingi jõud sees.

„Postkasti taga ei olnud pärast surnud postiljoni?” Peeter Sauter ja Ralf Sauter märtsis 2024.

 

Peeter: Nüüd oli mul põhjust sinu uude koju tulla. Sa oled varem ju ka mind siia külla kutsunud.

Ralf: Ja mis paber sul kaasas on?

Peeter: Kirjutasin mõned asjad üles, mida sinult küsida. Hakkasin mõtlema, mida ma üldse oskaksin küsida. Ma tegelikult ei tea sinust õieti mitte midagi. Kui päris sinu elu algusest peale hakata, siis ma tegelikult imestan, miks Andres [Ralfi isa, Peetri vend — Toim.] pani sulle nimeks Ralf. Ma ei ole seda temalt iialgi küsinud.

Ralf: Ei kujuta ette. Tundub, et ma tean endast sama vähe kui sinust.

Peeter: Ma tean, et Ralf Parve elas Vabaduse puiesteel, Kerese majast mitte väga kaugel, Valdeku ja Nurme vahel. See oli kellegi teise eestiaegne maja, mis anti paljudele tublidele kultuursetele kirjanikele. Kerese majas käisin viimati umbes kümme aastat tagasi, kui Andres hakkas kolima Haapsallu ja korraldas seal mingi viimase istumise. Ma ei osanud seal üldse olla ega midagi teha. Läksin teisele korrusele ja sattusin oma kunagisse tuppa, mille aken vaatab Kerese tänava poole. See vist oli hiljem ka sinu tuba?

Ralf: Lapsena jah, hiljem sain uue toa esimesel korrusel.

Peeter: Ka meie tädi Helmiga elasime seal teise korruse toas, kuigi meid taheti lahku tõsta. Ruumi oli majas nii palju. Andres oli Vabaduse puiestee poolses pisikeses toas. Läbi ukse kuulsin kogu aeg vanemate nägelusi ja arutelusid. Kui viimati Kerese majas käisin, oli see tuba täiesti tühi, sina olid ka ammu ära kolinud. Aga aknalaual oli üks mängukaart ja ma võtsin selle endale. Ma ei mäleta enam, mis see oli, vist ruutu viis. Mulle tundus see hea märgina, panin selle endale taskusse. Midagi muud toas ei olnud, ainult see üks mängukaart.

Ralf: Mõtle, kui nüüd tuleks välja, et mul on üks väga hinnaline mängukaar­tide pakk ja ma olen pikki aastaid otsinud paaniliselt taga oma ruutu viit!

Peeter: (Naerab.) Mäletan, et Andrese püstoliga ma teismelisena lasin selle toa aknast postkasti sisse augu. Kirjutasin ka sellest kuskil ja Andres oli selle peale pahane.

Ralf: Postkasti taga ei olnud pärast surnud postiljoni?

Peeter: Õnneks ei olnud. Aga Andresele jäi mu kirjutisest mulje, et ma võtsin relva ja lasin igast aknast valimatult igasse suunda. Ütlesin, et päris nii see ka ei olnud, ma tegin ühe lasu, väikese augu postkasti sisse.

Ralf: Miks te Andresega inimestena nii erinevad olete? Nägu on ühesugune, aga muus osas ei tundu, nagu oleksite ühe puu otsast kukkunud.

Peeter: Ma ei tea. Väga erinevad oleme tõesti. Viis aastat on meil vanusevahet. Nüüd oleme leplikud, nooremana ei tahtnud me teineteisest midagi teada. Andres on alati selline kõva mees olnud, edukas ja rikas. Mina pole kumbagi neist. Ja ambitsioone ka eriti ei ole. Vahel on ta minu suhtes kriitiline olnud, sest tema arvates ma ei ela õigesti. Aga ma ei viitsi ennast õigustada ja ma ei muutu ka.

Ralf: Kust see ambitsioonide puudumine siis tuleb? Ma olen enda juures tegelikult sama märganud — et elan lihtsalt päeva kaupa. Ega ela eriti suurte eesmärkidega, pigem täidan mingeid väiksemaid eesmärke ja loodan, et sobib.

Peeter: Aga mis see ambitsioon siis olla saaks? Kelleks ma tahaksin hakata? Sa võid ju korraks keegi olla või kuskile jõuda, aga ülehomme võib see kõik olla kadunud. Tuleb näiteks mingi haigus või mingi muu ootamatus. Ise meeletult punnitad, ehitad justkui maja ja jõuad kuhugi, aga järsku võib see kõik kokku kukkuda. Selleks, et mitte kaotada, on parem mitte punnitada. (Naerab.) Aga see on muidugi paras luuserimentaliteet.

Ralf: Loomeinimesele on väikeste eesmärkidega töötamine ilmselt lihtsam ka. Kui kirjanik seab endale eesmärgiks kirjutada romaan, mis talle lõpuks tähtsa kirjandusauhinna toob, siis sellega kaasneb juba enne kirjutama hakkamist suur koorem. Hakkad mõtlema kõigile raamatutele, mis on juba sama auhinna võitnud, ja hakkad närveerima, et kas sa suudad ise sama hea kirjutada. Konkureerid teistega juba enne seda, kui üldse alustanud oled. Palju mõistlikum on seada eesmärgiks kirjutada täna üks lehekülg. Ei pea isegi asjalik lehekülg olema. See on juba tehtavam.

Peeter: Ja kirjutajad saavad õnneks kaua tegutseda. Näiteks sportlane saab mõnda aega hiilata, aga uued tegijad muudkui tulevad peale. Kirjutaja saab kirjutada enam-vähem surmani, kui tervis vähegi lubab. (Vaatab toas ringi.) Raamatud riiulites on sul peamiselt inglise keeles?

Ralf: Inglise keeles jah. Ma juhtumisi alles lugesin, et tänapäeva eesti noored loevad pigem inglise keeles.

Peeter: Valik on suurem. Aga kirjutatakse õnneks vist ikka eesti keeles. Kirjutamise formaadid on aja jooksul muutunud. Igasugu blogid, Twitter…

Ralf: Mul kusjuures väga vedas, et ma kasvasin üles ajal, kui blogid olid populaarsed, sest eesti blogijad moodustasid toona nagu omamoodi kirjutajate klubi. Iga blogija tahtis lugeda oma lemmikblogijate uusimaid sissekandeid. Ja kirjutati pikalt ja ausalt, ikkagi nagu päevikut. Facebookis ei ole inimestel kombeks rääkida oma probleemidest, aga blogijate seas oli justkui vaikiv kokkulepe, et tegemist on päevikuga ja sa peaksid kirjutama ausalt, nagu asjad päriselt on.

Tagantjärele olen mõelnud, et kuna ma blogijana vormistasin iga päev oma mõtteid ja tundeid tekstiks, siis see õpetas mind aja jooksul kirjutama. Mulle endale tundus see niisama hobina, mulle lihtsalt meeldis blogijate kollektiivi kuuluda. Tegelikult ma aga lihvisin oskusi, mida ma nüüd näiteks ajakirjanikuna iga päev oma töös kasutan. Ilma et ma oleksin ajakirjandust õppinud. Twitteris säutsumine seda oskust enam ei õpeta. Ma annan praegu Balti Filmi- ja Meediakoolis filmikriitika kursust ja mitmed tudengid on öelnud, et nad tulid kursusele, sest nad tunnevad, et nad ei oska oma arvamust sõnastada.

Peeter: On sul oma vanad blogid veel alles ka?

Ralf: Ei, ma olen need kõik ära kustutanud. Mul on vist selline loomus, et kui ma ei viitsi mingi asjaga jätkata, siis ma ei taha, et see jääks poolikuna seisma või kuidagi õhku rippuma.

Peeter: Ilukirjandust oled ka ära visanud?

Ralf: Üksjagu. Mul oli üks karbitäis luuletusi, mille ma andsin ühele sõbrale. Ma ei tea, mida ta nendega tegi. Võib-olla on parem ka, et need tema käes on, sest meie koer Betty on paberisöödik. Hakkas vahepeal raamatuid katki närima, kui kedagi kodus polnud. Kerese kodust võtsin ainsa asjana kaasa Artur Alliksaare „Päikesepillaja” ja selle kiskus ta lõhki. Õnneks Greta [Ralfi abikaasa — Toim.] kinkis mulle uue.

Peeter: Andres olevat ükskord märganud, et sa kirjutad mingit romaani, ja kui ta seda ekraanilt lugema hakkas, olevat sa arvuti kohe kinni pannud, et ta midagi ei näeks. Mäletad seda?

Ralf: Ei, aga kirjutamine on minu jaoks alati privaatne tegevus. Isegi kui ma kirjutan mõnda ajakirjanduslikku artiklit, siis mulle ei meeldi, kui Greta vaatab mu poolikut teksti. Kui artikkel valmis on, siis ma võin talle näidata. Aga kui keegi kirjutamise käigus vaatama tuleb, siis see häirib mind jubedasti. See on nagu mingisse intiimsesse ruumi tungimine, mulle millegipärast ei meeldi, kui keegi seda protsessi jälgib. Aga ilukirjandust ma ei ole ammu kirjutanud.

Peeter: Aga kui sa seda kooliajal tegid, siis mis žanrisse su proosa kuulus?

Ralf: Ma pigem kaldusin õuduse poole. Ühe romaani ma kirjutasin valmis, aga see polnud midagi sellist, mida oleks saanud avaldada…

Peeter: Miks nii?

Ralf: Sellel ei olnud õiget struktuuri. Lugu lõppes mitu korda ära, aga ma lihtsalt kirjutasin seda muudkui edasi, sest meeldis. See raamat oli nagu kummitusromaan, kus vaimud muutusid füüsilisteks olenditeks. Midagi „The Shiningu” laadset. Aga õiget narratiivi tal nagu polnudki; hirmsad asjad muudkui juhtusid, lugu jõudis korduvalt haripunkti ja ma muudkui ainult jätkasin uute sündmustega, sest mulle lihtsalt meeldis kirjutamine kui protsess ja ma olin oma loos nii sees. Ei tahtnud seda viimast punkti panna.

Peeter: Aga huvitav oleks seda ikkagi lugeda. Ma loen näiteks hea meelega koolikirjandeid inimestelt, kelle kogemused ja taust on väga erinevad. Keeleliselt nad võivad olla millised tahes. Sellised tekstid ongi huvitavad. Juba välja kujunenud kirjutaja tekst…

Ralf: On natuke aimatav, eks?

Peeter: Ma saan selle kiiresti kätte, jah. Midagi uut sealt ei tule.

Ralf: Sellepärast näiteks lapsed ongi nii armsad. Neil ei ole mingit eneseteadlikkust või valehäbi. Nad väljendavad ennast nii, nagu nad ennast tunnevad. Kirjutajal on sama lugu: kui sa hakkad kirjutama, siis sa ei mõtle seda enda jaoks liiga peeneks või akadeemiliseks. See on lihtsalt vaba tegevus ja sul pole mingeid suuri pretensioone. See on kerge olemine iseendaga, aga kui peaks tulema avaldamised ja
publik, siis see süütu iseendaga olemise tunne hakkab hajuma.

Peeter: (Vaatab küsimustega paberit ja naerab.) Ja mulle on meelde jäänud, et sa jäid kehalises kasvatuses suvetööle. See teeb mulle küll nalja. Hakkasin pead murdma, et kuidas selline asi üldse välja näeb…

Ralf: Jäin jah. Eks ma läksin suvel staadionile kohale ja tegin õpetajaga mingeid harjutusi. Praegu on naljakas mõelda, et õpetaja peaks ju suvel puhkama, aga minu kehalise kasvatuse õpetaja pidi end dressides staadionile vedama, sest mina olin suvetööl. Ta oli hästi tõre mees ka. Täiuslik näide Woody Alleni naljale: „Need, kes ei oska ise teha, need õpetavad. Ja need, kes ei oska õpetada, annavad kehalist.”

Peeter: Olid sa koolis konfliktne? Praegu sa küll konfliktne inimene ei ole. Või olid lihtsalt pohhuist?

Ralf: Eks ma natuke pohhuist tundusin, aga vaimse tervise probleemid olid ka. Mul olid kogu aeg raskused kuulumisega. Ma ei saanud koolist kui institutsioonist eriti aru ja olin alati hõivatud oma mõtetega, elasin pigem omas maailmas. Ja nii täitsa algusest peale. Ma ei saanud koolis tihtilugu aru, miks ma seal olen või mida ma seal teen. Noorena ma üldse ei mõistnud, miks on juba enne mu sündi paika pandud mingid reeglid, mille järgi ma olen kohustatud elama. Isegi imestasin, miks teised nii mugavalt nõustuvad nende reeglitega. Nagu ka näiteks lasteaias magamine.

Peeter: Mul oli ka koolis raskusi. Teises klassis juba sain oma esimese kahe ja nii ta läks. Aga sind ei saadetud siis kuhugi terapeudi juurde?

Ralf: Psühholoogi ja psühhiaatri juures käisin küll. Aga ma olin siis 14-aastane ja ega mulle mingit kasulikku nõu antud, pigem räägiti vanematele lihtsalt edasi, mis minuga toimub. Aga keegi ausalt öeldes mulle väga midagi ei selgitanud. Mul nendest esimestest psühholoogidest seepärast väga tolku ei olnud.

Peeter: Ja mul on meeles, et sa jõid.

Ralf: Sellest juba oli tolku. Jooma hakkasin 14-aastaselt, aga esimest korda jõin ennast purju juba kaheksa või üheksa aasta vanuselt, kui ma olin Klooga suvilas. Näppasin külmkapist veini, jõin mitu topsitäit ära ja tundsin juba siis, lapsena, et see sobib mulle. Olin öösel vindine ja vaatasin telekat, samal ajal kui vanaema magas. Aga järgmisel päeval vanaema ütles, et ta tegelikult ülemiselt korruselt läbi une tundis veini lõhna ja sai aru, et ma kaanin all veini.

Peeter: Ta oli niivõrd delikaatne ja kena inimene…

Ralf: (Naerab.) Jah, ei tulnud isegi üheksa-aastasele poisile ütlema, et kuule, laps ei tohi veini juua. Lubas mul rahulikult telekat vaadata ja külmkapi vahet käia. Seal oli kolmeliitrine veinipakk.

Peeter: Ja see joomine kestis sul hea hulk aastaid?

Ralf: Olin 25-aastane, kui kaineks hakkasin. Praegu ma pole üle seitsme aasta tilkagi joonud ja Greta näiteks pole mind purjus peaga näinudki. Kohtusime siis, kui juba karske olin.

Peeter: Alguses olid kogused ilmselt väiksemad, lõpuks oli siis ainult viin?

Ralf: Lõpuks jõin ainult viina, jah, kuni liitri päevas. Ja kuigi ma hakkasin jooma juba teismelisena, olin mina seltskonnas kõige esimesena pilditu. Noorena see suuri probleeme ei tekitanud, aga viimastel aastatel ei joonud ma isegi enam selleks, et purju jääda, vaid ainult selleks, et ennast füüsiliselt mitte nii haigena tunda. Lõpuks polnud enam alles ühtegi positiivset põhjust, miks üldse jooma hakata. Ainult tagajärjed. Siis ma otsisingi abi.

Peeter: Mina ei suudaks juua liitrit viina päevas. Viinaravile sa ei läinud?

Ralf: Kusjuures ma ei teadnud joomise ajal, et selline asi nagu Wismari haigla olemas on. Kõikidest sellistest asjadest olen ma alles hiljem teada saanud. Aga mul on tegelikult hea meel, et ma ei teadnud. Olen teiste alkohoolikute pealt täheldanud, et kui saab ennast kogu aeg Wismari haiglas turgutamas käia, muutub see mugavaks ajutiseks päästerõngaks, millest kinni haarata. Aga päriselt kaineks saamine muutub selle võrra raskemaks.

Peeter: Mind on mitmed inimesed kutsunud Anonüümsetesse Alkohoolikutesse, aga mul on tunne, et kui ma hakkan kellestki teisest sõltuma ja enam ise hakkama ei saa, siis vaat see on sõltuvus. Ma võin vajadusel joomisega vahet pidada.

Ralf: Eks põhja vajunud alkohoolikud tunne end lõpuks nii jõuetu ja abituna, et oleks jabur mitte hakata mingist kõrgemast jõust sõltuma, olgu selleks siis mingi müstiline jumal või AA-rühm. Aga sinu puhul ma olengi üllataval kombel märganud, et sa võid vabalt otsustada, et sa ei joo, ja saad sellega ilusti hakkama. Vahepeal olid aasta aega lihtsalt niisama kaine. Minuga oli just vastupidi. Ma ei suutnud lõpuks kunagi otsustada, et ma ei joo, ükskõik kui halb mul oli. Mõnikord istusin tund aega poe juures bussipeatuses ja üritasin end veenda mitte viina ostma, aga tegin seda lõpuks ikkagi. Ükskord puhkesin peaaegu nutma, sest sain aru, kui mõttetu see iseendaga vaidlemine on, sest alati jääb pudeli kutse peale. See igapäevane häbi ja abituse tunne on kõige jubedam. Mul on kainena ette tulnud ka muid terviseprobleeme, aga need pole võrreldavadki alkoholismiga, sest alkoholism on selline haigus, mis tapab korraga vaimu, hinge ja keha. Mõni muu haigus võib keha toimimist mõjutada, aga vaimu ja hinge jääb ikkagi mingi lootus ja rahu sisse. Alkoholismiga ei jää midagi alles. Mul on üks tuttav, kes on taastuv alkohoolik ja kes sai kainena verevähi. Tema ütles, et isegi vähk on alkoholismi kõrval kökimöki.

Peeter: Mina võin õnneks tõesti vabalt kaine olla. Need pikad kained perioodid ei tee mulle otseselt viga, aga midagi väga paremaks ka ei tee. See on küll enese välja vabandamine, aga juues mulle meeldib, et olen nagu oma maailmas. Mitmed kirjutajad on öelnud, et väike kogus jooki paneb keskenduma sellele maailmale, mida sa lood, ja mõte ei lähe uitama. Lugeda on ka kergem. Just doseerimine on peen kunst. Tööl su joomise kohta ei öeldud midagi?

Ralf: Kümme aastat tagasi, kui mõttetut kontoritööd tegin, olin päris tihti vindisena tööl ja ei öeldud midagi. Naljakal kombel, üks mu kolleeg tuli purjus peaga tööle ja sai kohe kinga. Kas minu juures seda märgati, ma ei tea. On ka ette tulnud, et mul oli plastpudelis vein kaasas ja jõin selle vahepeal vetsus ära. Produktiivsusele mõjus see isegi hästi, ma tegin vahepeal müügitööd ja müük sujus vindisena palju paremini.

Peeter: Mul oli aastaid luba töö juures sedasi juua, et õllepudel on laual ja kõik tööd on tehtud. Aga kui mingil hetkel hakkasid kliendid kontoris käima, siis tuldi ütlema: „Peeter, teeme nüüd nii, et sul ei ole õllepudel laua peal. Pane laua alla!” (Naerab.) Ma hakkasin siis pikemaid lõunatunde pidama. Korrus allpool käisin joomas ja nad teadsid seda küll. Kutsusid mind lihtsalt üles, kui vaja oli. (Vaatab küsimustega paberit.) Aga ülikoolis sa ei ole käinud? Kas tahaksid minna?

Ralf: Jah, võib-olla psühholoogiat õppima.

Peeter: Aga mitte midagi filmiga seotut?

Ralf: Kuna ma kirjutan palju filmidest, siis on minult küsitud küll, et kas ma ei tahaks ise filmi teha. Aga see tundub mulle hirmutav, sest filmi tegemine on suur tiimitöö, kuid mina olen paras perfektsionist, kes tahab kõige eest ise vastutada ja ise otsustada. Selles mõttes on raamatu kirjutamine meeldivam protsess: iga viimne kui sõna ongi täielikult mu enda looming. Teiseks tundub mulle hirmutav, et ühe filmi tegemine võtab mitu aastat ja sa ei tea kunagi, kuidas see vastu võetakse. Või kas üldse. Ma ei kujuta ette seda tunnet, kui sa töötad mitu aastat mingi isikliku teose kallal, olgu see raamat või film… ja kui see välja tuleb, siis kedagi ei huvita.

Peeter: No aga mis siis ikka saab? Mul on sahtlis ka hunnik asju, mis pole isegi ilmunud. Vahel läheb mul endalgi huvi ära ja ei tahagi neid enam näha. Aga mis siis.

Ralf: Küllap oleneb, kui suureks autor omaenda loomingu mõtleb. Kui autor arvab, et tema töö on midagi väga tähtsat ja vajalikku, siis ta ilmselt eeldab, et kõik teised peaksid sellest samamoodi mõtlema. Aga loomeinimesed tegelevad loometööga ilmselt lihtsalt sellepärast, et mingi lugu tuleb pähe ja sellest ei saa kuidagi lahti, kui seda kirja ei pane või filmiks ei tee. Viimasel ajal olen seda ise ka üle pika aja jälle kogenud: näen vaimusilmas mingit lugu ja tunnen, et kuni ma seda kirjutama ei hakka, olen sunnitud seda endaga kaasas kandma. Ma isegi otseselt ei taha näiteks novelli kirjutada, aga kuni ma seda ei tee, on see lugu või probleem nagu parasiit mu sees. Võib-olla see kõlab üsna esoteeriliselt.

Peeter: Aga Vikerkaares on ilmunud su luuletusi. Luuletada sulle meeldis?

Ralf: Siis, kui ma seda tegin, oli selles midagi vaba ja süütut. Mul ei olnud sügavat enesekriitikat. Ma ei tundnud, et kirjutan kellegi jaoks, vaid et lihtsalt lahendan endas midagi. Nüüd olen kuidagi neurootilisemaks muutunud, vaatan oma ideid ja tekste nagu väga kriitiline kõrvalseisja. Kahjuks see rikub kirjutamist kui tegevust.

Peeter: Ma lihtsalt spontaanselt küsin, et kuidas sa kirjutad. Mind huvitab rohkem su stiil. Paljude autorite puhul kipub olema sedasi, et nende lood ja tegelased on ettearvatava kulgemisega, aga stiil võib olla väga huvitav. Prantslased vist ütlevad, et stiilis on inimene. Samas kõik see, mida kirjutatakse, on kuskilt kokku laenatud. Ega inimene ju ei kirjutaks raamatut, kui ta ise ei oleks ühtegi raamatut lugenud.

Ralf: Eks see ole ka põhjus, miks näiteks lapsed nii süütult ja vabalt ennast väljendavad. Neil ei ole mingit tõsisemat ja sügavamat põhimõtet, kuidas seda peaks tegema. Kui laps kirjutab loo, siis tema loos võib olla saurus, kes kannab ülikonda. Keegi ei hakka talle loodetavasti ütlema ka, et saurus ei saa ju ülikonda kanda.

Peeter: Minu lapsed tahtsid ka kirjutada jutte ja hakkasid oma jutte mulle rääkima. Näiteks majast, kes tahtis lennata. Maja läks jumala juurde ja ütles, et jumal, ma tahan lennata. Jumal ütles, et hea küll, lähme ostame sulle tiivad. Väga loogiline, aga mulle täiskasvanuna niisugust mõtet pähe ei tuleks.

Ralf: Hästi kahju on sellest, et paljude laste vanemad ütlevad oma lapsele karmilt, et selline lugu ei ole loogiline ega huvitav, ja siis kasvabki terve põlvkond inimesi, kes ei julge oma lugusid jutustada. Ma ei tea, millistes kultuurides sellist represseerimist rohkem ette tuleb, aga kui hakata rangelt arvustama lapse kõige esimest lugu või fantaasiat, siis ilmselt kasvab sellest lapsest inimene, kellel midagi ainu­laadset jutustada ei ole. Vanema eesmärk peaks olema just julgustada lapse omanäolist mõttemaailma.

Mul on näiteks siiani kooliajast meeles, kuidas viiendas või kuuendas klassis anti meile kunstitunnis ülesandeks maalida guaššidega uisutajaid. Millegipärast tegin oma uisutajatele hästi pöörased soengud. Kõigil mu uisutajatel olid sassis värvilised soengud. Ma isegi ei mõelnud, kas see on kuidagi loogiline või õige. Õpetaja küsis kohe hukkamõistvalt, et miks neil uisutajatel sellised soengud on.

Kui selliseid asju lapsele öelda, siis see tapabki loomingulisuse. Need olid ju minu uisutajad ja minu uisutajatel lihtsalt olid sellised soengud. Kelle asi on öelda, kas see on õige või vale. Kui asjadele, mida inimene lapsena loob, sedasi reageeritakse, siis temast kasvabki inimene, kes üritab kirjutada ai­nult selliseid raamatuid, mida teised lugeda või näha tahavad. Või selliseid raamatuid, mida koer tahab puruks närida, nagu meie koer Betty.

Peeter: Kas sellepärast ongi koeral toas puur?

Ralf: Meie koer ootab jah suures puuris, kui me kodust ära oleme. Siis ta ei saa raamatuid närida. Tal on puuris mugav olla suure padja, kondi ja kausitäie veega. Täitsa oma pesa.

Peeter: Ei tea, kas raamatutel on inimeste lõhn küljes ja ta sellepärast närib?

Ralf: Vist küll, sest ta käib tavaliselt just vanade raamatute kallal, mis on mitmes kodus ja mitmetes kätes olnud. Mul on sinu raamatuid ka terve hunnik, aga nende kallal ta käinud ei ole.

„Olen teiste alkohoolikute pealt täheldanud, et kui saab ennast kogu aeg Wismari haiglas turgutamas käia, muutub see mugavaks ajutiseks päästerõngaks, millest kinni haarata. Aga päriselt kaineks saamine muutub selle võrra raskemaks.”
Peeter Sauter ja Ralf Sauter märtsis 2024.
Harri Rospu fotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.