TŠIILI MUUSIKA EESTI SKEENEL

Ansambli U: projekt „URR-41: Tšiili”

MIRJE MÄNDLA

Anibal Vidal (snd 1991),Tonada” (2023) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole, Maximiliano A. Soto Mayorga (snd 1991),Sueño de la libélula” (2022/2024), Leon Schidlowsky (1931–2022), „Actions” (1972), Miguel Farías (snd 1983),Síntoma” (2021) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole.

 

Seda, kui palju teab eesti kultuurihuviline tšiili kultuurist, võib ainult aima­ta; mõningal määral teatakse tšiili filme ja luulet, mõnevõrra on ehk kokku puututud tšiili arhitektuuriga ja mõneti on kajastamist leidnud ka Tšiili lähiajalugu. Tšiili muusikaga, ma kipun arvama,  on meil olnud märksa vähem kokkupuudet. Üks vähestest enne ansambli U: kontserti (6. II 2024 ERi 1. stuudios) Eestis kõlanud tšiili heliteostest oli Londonis õppiva tšiili helilooja Anibal Vidali (1991) „Tonada” (2023/24) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole möödunud aasta juunis DYCE projekti raames, samuti ansambli U: esituses. Selle kontserdi fookus oli siiski mujal ja üksiku teose esitamine ei andnud panoraamset ülevaadet tšiili muusika omapärast. Eesti muusikahuvilistele ei kõla tšiili muusika aga ehk siiski päris võõrana, kui panna see veidi laiemasse Ladina-Ameerika muusika konteksti. Meenutagem Ladina-Ameerika muusikale pühendatud Gustavo Dudameli plaadistusi, näiteks tema 2010. aastal Deutsche Grammophoni plaadimärgi all ilmunud plaati „Fiesta”, kus Carreño, Castellanose, Estéveze, Ginastera, Márqueze, Revueltase ja Romero ning ka Bernsteini loomingut esitas Simón Bolívar Youth Orchestra of Venezuela. Ladina-Ameerika luuletajate tekstidest on inspireeritud John Adamsi oratoorium „El Niño”. Sellise nurga alt lähenedes ei tundugi tšiili muusika enam nii eksootiline, ehkki selle mitmekesisus avaneb mõistagi alles süvenemisel mitmete autorite loomepärandisse. Tšiili päritolu heliloojaid ei pea näppudel üles lugema, kontserdil sai teada huvitava fakti, et ainuüksi
Euroopas resideerib neid umbes kahesaja ringis.

Anibal Vidal.
Vaiva Botyrute foto

Ansambel U: avas maailma muusikaelu tšiili peatüki ettevaatliku elegantsiga, tehes põgusa ülevaate tšiili muusika tahkudest kammermuusika vormis. Kontsert kulmineerus praeguse hetke ühe kõige tuntuma tšiili helilooja Miguel Faríase (snd 1983) loominguga. Faríase taustaga tutvudes selgub, et ta õppis kümneaastaselt ise mängima klaverit ja seejärel elektrikitarri; talle meeldisid rokk ja džäss ning ta armastas kitarril uut muusikat välja mõelda. Viieteistkümneaastaselt alustas ta ametlikult konservatooriumis kompositsiooniõpinguid. Faríast on tema enda sõnul mõjutanud eriti kirjandus: „Kunstimaailmas on mind üldiselt palju rohkem mõjutanud kirjanduslikud narratiivid kui heliloojad. Raúl Ruizi kõned ja mõtted on kujundanud mu arusaama diskursusest ja muusikalisest vormist. Minu enda muusikalise diskursuse ülesehitamisel (või konstrueerimise katsel) on mind mõjutanud veel mitmed kirjanikud, näiteks kuubalased Guillermo Cabrera Infante ja Pedro Juan Gutiérrez, tšiillased Christian Geisse ja Hernán Rivera Letelier või mehhiklane Juan Rulfo. Tõesti, ilma kirjanduseta oleks mul olnud raske kunstnikuna areneda.”1

Farías, kelle orkestrimuusika on kõlanud nimekate orkestrite esituses, peab orkestritellimuste saamisel oluliseks helilooja enda tööd: „Arvan, et õige ja isikupärase orkestrile kirjutamise viisi väljatöötamiseks tuleb kõvasti tööd teha. Peab tunnetama orkestri kõla ja mõistma selle seost muusikalise ajastuga (…). Teisest küljest on heliloomingu võistlused ja kursused väga kasulikud, ja seda mitte ainult nähtavuse saavutamiseks, vaid ennekõike kirjutatu kuulmiseks.” Konkursid võimaldavad heliloojal arendada kõrgetasemelist orkestrile kirjutamise valdamist, vastupidavust pettumustele ja ennekõike oma kirjutamiskäsitlust ja abstraktsete ideede vormimist muusikaliseks partituuriks. Farías eristab kirjutamist muusikateatrile ja instrumentaalkoosseisule: „…vähemalt mina alustan tühjalt paberilehelt, kuhu tuleb ehitada heliobjektid, millega esitada peas tekkinud muusikalisi ideid. Mõlemad maailmad on põnevad ja neid on raske omandada.”2

Argentiinas sündinud helilooja ja maailmatasemel dirigendikarjääri tegev Christian Baldini (snd 1978) on oma kolleegi ja sõpra Faríast iseloomustades öelnud: „[Farías] on suurepärane Tšiili helilooja (…), me kohtusime Prantsusmaal festivalil, kus mõlema orkestriteoseid esitas suurepärane Orchestra National de Lorraine. Mind köitis Faríase muusika otsekohe tänu tema suurepärasele orkestripaleti kasutamisele, fantaasiale ja väljendusrikkusele ning oskusele kirjutada väga meeldejäävaid motiive.”3

Miguel Farías.
Max Sotomayori foto

Mitmekesist muusikat kirjutav Miguel Farías on loonud nii instrumentaalmuusikat kui ka oopereid. Ta uurib Ladina-Ameerika muusikalist identiteeti ja on huvitatud muusika loomise poliitilistest ja sotsioloogilistest aspektidest. Tema muusikat on esitatud Tšiilis ja Euroopa riikides. Näiteks ansambli U: esitatud teose tõi esiettekandele La Marberie’s Ensemble 2e2m Pariisis. Farías on õppinud Tšiilis, Šveitsis ja Prantsusmaal ja olnud resideeriv helilooja mitmel pool nii Tšiilis kui Euroopas. Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sh Isang Yuni muusikaauhind (Korea, 2007), Tactus (Belgia, 2008), Kuninganna Elisabethi konkursi (Belgia, 2009) ja Reina Sofía kompositsiooniauhind (Hispaania) jt. Ta oli Luzerni festivali programmide „Helilooja projekt” ja „Roche Commissions” finalist, kui žürii liikmeks oli Pierre Boulez. Tema ooperid „Renca, París y Liendres” („Renca, Pariis ja täid”, 2013) ja „El Cristo de Elqui” („Elqui Kristus”, 2018) on samuti pärjatud auhindadega. Temalt on tellinud uudisloomingut Radio France, Ensemble Vortex, Ibermúsicas, the Ensemble Contemporáneo UC, Ernst von Siemensi fond, Santiago linn ja Fundación Orquestas Juveniles e Infantiles (FOJI). Hooajal 2021/22 oli Miguel Farías resideeriv helilooja Buenos Aireses, uuris Ladina-Ameerika oopereid ja kirjutas ise ooperit. 2019. aastal ilmus plaadimärgi all Kairos tema esimene album. Alates 2018. aastast õpetab ta ülikoolis Pontificia Universidad Católica de Chile. Hooajal 2022/23 oli ta Teatro Municipal de Santiago resideeriv helilooja.

Ansambli U: sissevaate tšiili muusikasse lõpetas aplombikalt Faríase teos „Síntoma” (2021) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole. Helilooja Soundcloudi lehel on üleval teose esmaettekande salvestus, nii et mul avanes võimalus kõrvutada ansambli U: esitust esmaettekandega. Teos on kirjutatud COVIDi ajal, ka pealkiri „Síntoma” („Sümptom”) viitab sellele. Teose muusikas kooruvad lahti narratiivid, mis viitavad inimeste tollal kogetule, muusikalised sündmused avanevad põnevusfilmilaadse pinevusega. Rütmilise trilleri edasiarendus toob meelde ilmekad joonisfilmi stseenid Avo Paistiku 1984. aasta filmist „Naksitrallid”, kus püüdlikult keedetakse keedupulga abil järve vesi auruks, milles on erinevaid pilte ja värve. Kõnealust trillerit ja selle edasiarendust partituuris eri instrumentide käsitluses võib pidada üheks selliseks motiiviks, millest kõneles Faríase muusika puhul Baldini. Faríase „Síntomat” võib kõrvutada tema umbes samal ajal valminud ulatuslikuma orkestripannooga „Estallido” („Plahvatus”, 2021), milles Farías on kasutanud mitmeid sarnaseid motiive ja võtteid ning sarnast instrumendikäsitlust. (Sõnaühendi ’Estallido Social’/’sotsiaalne plahvatus’ all sai tuntuks massiivsete meeleavalduste ja rahutuste seeria Tšiilis, mis algas Santiagost ja levis kõigis Tšiili piirkondades. Protestid toimusid peamiselt 2019. aasta oktoobrist 2020. aasta märtsini vastuseks Santiago metroopileti hinnatõusule, riigis levinud eetilisele kriisile,  elukallidusele, ülikoolilõpetajate tööpuudusele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele.) „Estallido” esiettekanne toimus 5. märtsil 2022, selle esitas Los Angelese Filharmooniaorkester  Paolo Bortolameolli juhatusel. See oli jätk Faríase koostööle Bortolameolliga, mille raames on varem ettekandele tulnud tema teosed „El Color del  Tiempo” („Aja värv”, 2007) ja „Nocturno” (2019).  Heliloojal oli teose pealkirja „Estallido” osas mõningaid kahtlusi: „Mulle ei meeldinud mõte, et see nii selgesõnaliselt viitab tollele perioodile [2019 oktoober kuni 2020. aasta märts]. Tegelikult pole see otsene jutustus. Ei ole marsse ega potte-panne. Selles on pidev energia. See on idee millestki, mis peab plahvatama (…), igas osas on väike progresseeruva energia kontsentratsioon (…). Paolo [Bortolameolli] pakkus välja, et pole täpsemat sõna kui plahvatus.” 4

„Síntoma” pakub esitajatele avaralt mänguvõimalusi, nii (flöödipartiis)   ülepuhumist, erinevate pillide löökpillilikku käsitlemist, dünaamiliselt amplituudilt vaikuse piirilt rõhulistesse afektidesse tam-tami või enamiku ansambli kaasamisel. Siit leiab aeglases rütmis väänlevaid trillereid, kajaka häälitsuse sarnaseid helisid (helilooja märkmete kohaselt: seagull, peamiselt esinevad tšellopartiis), klaveri- ja ka flöödipartii heliredelite ja intervallide kaskaade ning kogu ansamblit kaasavaid tehniliselt kiireid käike. Mitmekesises faktuuris vaheldub kõrges registris kulgev hõre muusikaline  materjal pingestatud ja rõhutatud aktsentidega, mis vormivad aja kulgemist minuteid vältava flöödi multifoonide või ülepuhumiste vahel. Hõredat ja kirgast kõla ilmestab krotaalide metalne klõbin ja klarnetile pole ka kohati palju lubatud, pigem on kasutatud seda kui ebaregulaarse rütmiga vaikset löökpilli. See loob kuulajale mulje tšiili kõledast, tuules kuivanud maastikust. Esmalt klarneti partiisse ilmuv tuiavalt ebamäärane vibrato ei ennusta veel peagi saabuvat deliiriumilaadset meeleolu. Teose arenedes jõuab see viiuli partiisse, kuigi selle näivad lükkavat ümber positiivsusest nakatunud flöödi ja klaveri helikaskaadid. Mida tehnilisemaks ja virtuoossemaks areneb klaveripartii, muutudes otsekui mõne suure romantilise klaverikontserdi meloodilise keskmise osa kvintessentsiks, seda rohkem takerdub ülejäänud koosseis vibreerimise ja laskuvate „kajakate” kõledasse narratiivi. See, milliseid tähendusvälju neile anda, sõltub juba kuulaja kujutlusvõimest. Teost kuulates tuleb kohati meelde George Crumbi teos „Black Angels” (1970).

Muide, Crumbi kaasaegne tšiili helilooja León Schidlowsky (1931–2022) oli ansambli U: kõnealusel kontserdil esindatud oma varajase perioodi teosega „Actions” (1972). León Schidlowsky oli Tšiilis sündinud, õppinud ja seal pikka aega tegutsenud helilooja (1968. aastal asus ta elama Iisraeli), keda peetakse üheks nimekaimaks tšiili heliloojaks. Ta on kirjutanud orkestriteoseid, kammer- ja vokaalmuusikat, klaveri- ja multimeedia teoseid ning tegutsenud ka maalikunstnikuna. Schidlowsky õppis klaverit Tšiili Rahvuskonservatooriumis Roberto Dun­ckeri juures ning kompositsiooni Tšiili Ülikoolis  Adolfo Allende ja Fré Focke juures. Lisaks õppis ta samas harmooniat, filosoofiat ja psühholoogiat ning jõudis õppida ka Detmoldi Muusikakõrgkoolis. Aktiivse heliloojana osales ta festivalidel, sümpoosionidel ja meistriklassides Argentiinas, Tšiilis, Tšehhis, Saksamaal, Iisraelis, Peruus, Poolas, Hispaanias, Inglismaal, USAs ja Venezuelas. Tema graafilised partituurid olid üleval näitustel Stuttgardi Riigikaleriis (1979), Hamburgi Kunstihoones (1980), Galerie Schalleris (1980), Wilhelm Hacki Muuseumis Ludwigshafenis (1982), Saarbrückeni Riigimuuseumis (1995). Neid eksponeeriti kontsertidel Berliinis, Hamburgis, Ludwigshafenis ja Stuttgardis ajavahemikus 1979–1982 ja seejärel 1990–2000 ning 2006 aastal, Saarbrü­ckenis 1995. ning Würzburgis 1997. aastal. Tema kunstinäitused olid väljas 1993. aastal Berliinis Adlershofi galeriis ja 2002. aastal Tel Avivi Tšiili saatkonnas.  Schidlowsky  on tegutsenud ka avangardansamblis Agrupación Tonus (Santiagos 1955–1959), olnud Noiswander Grupo de Pantomimes muusikaline nõustaja (1956–1961), Instituto de Extensión Musical muusikaraamatukogu direktor (1961–1962) ja kogu instituudi direktor aastail 1962–1966, samuti Tšiili Heliloojate Liidu peasekretär (1961–1963). Ta õpetas kompositsiooni Santiagos Tšiili Ülikoolis (1965–1968) ja Tel Avivi Sa­muel Rybini Muusikaakadeemias (1969–2000) ning jõudis õpetada muusikat ka Lundi Ülikoolis (1988 ja 1992) ja Berliini Uue Muusika Instituudis (1992). Ta on pidanud loenguid mitmel pool, mh Arnold Schönbergist Rahvusvahelises Schönbergi Ühingus Viinis (1991), andnud Viinis (1995) ja mujal meistriklasse. León Schidlowsky elu peegeldab ilmekalt Tšiili poliitilist lähiajalugu, kus 1973. aasta riigipööre ja sellele eelnev polariseerumine avaldasid mõju ka kultuurisfäärile ning mõneks ajaks peatus kompositsiooni õpetamine kõrghariduse tasemel.

León Schidlowsky.
Judith Stahli foto

Kontserdil ettekandele tulnud teose „Actions” kaassõnas kirjutab  Schidlowsky: „Selle teose kontseptsioon oli inspireeritud Kabala kohta käivatest kommentaaridest ja selle kontseptsiooni taga oli idee reinkarnatsioonist kui dünaamilisest aspektist. Olen taasloonud vaimse kontseptsiooni kunstilisel viisil, visuaalsete, lavastuslike ja muusikaliste aspektidega. Esineja pidev füüsiline transformatsioon toimub dialoogis instrumendiga. Idee dialoogist pilli ja esineja vahel võib tunduda kummaline, kuid minu meelest mõte, mida interpreet tõlgendab, tehes pidevalt klaveril ringikujulisi liigutusi, tipneb nendevahelise teatraalse ühinemisega. Partituur oma erinevate märkide, sümbolite ja tähtedega on kujundatud teatud ringina,  see inspireerib esitajat reageerima tunde stiimulile, kui ta puutub kokku graafiliste märkidega. Märkidega, mis annavad esitajale võimaluse pidevalt pilli ümber liikuda, kujundab muusik helilisi vastuseid (tekitades omamoodi rituaali). (—) Partituur võimaldab muusikul esitada helisid mis tahes akustilises aspektis (mürad, helid jne). Esineja on algusest lõpuni pidevas liikumises ja tiirleb piiranguteta erinevatel kiirustel pilli ümber. Ainult graafilises notatsioonis olevate kujunditevaheliste pauside ajal saab esineja teha peatuse, mis annab talle võimaluse kasutada kolmel viisil klaveripedaali — püsiheli, lühike ja pikk heli või vaigistus. Kõik see on osa aegruumi kontseptsioonist, see tähendab, et graafilisel joonisel kujutatud ruum on proportsioonis esitamise ajaga. Kabalistlikku hingede rändamise kontseptsiooni on siin käsitatud esteetilisel viisil, mis hõlmab kolme kunstilist variatsiooni: visuaalne, teatraalne ja muusikaline. Esitaja peaks demonstreerima füüsilist ja vaimset transformatsiooni ja tema keha liigutused peaksid jõudma omamoodi haripunkti. See peaks olema tema ego muutumise süntees. Esitaja kõik akustilised, visuaalsed ja teatraalsed tulemid on dialoogis instrumendiga.”5

„Actions” on suhteliselt lühike, umbes viis minutit kestev intensiivne, vilkalt erinevaid kõlaaspekte pakkuv teos. Taavi Kerikmäe kasutas seal kogu oma hästi omandatud interpretatsioonilist ja tehnilist (sh elektroakustilist) pagasit, kujundades ümaratest kujunditest inspireeritud, selgepiirilise ja haarava teose. Nii nagu Kerikmäe enne teose esitust tõdes, on helilooja, vaatamata graafilisele notatsioonile ja põhjalikule verbaalsele selgitusele, jätnud lõppkokkuvõttes esitaja käed üsna vabaks. Ja ma usun, et see rikkaliku fantaasiaga ja aastatepikkuse kaasaegse muusika tõlgendamise pagasiga Kerikmäele sobis. Üldiselt pole see kontsert Eesti perioodikas laialdast kajastamist leidnud, küll aga tuleb neist mõningatest ridadest esile, et kontserdil paistis Kerikmäe värvikas esituses silma just Schidlowsky graafilise notatsiooni teos klaverile. Sest miks muidu toob muusikakriitik Äli-Ann Klooren selle välja veebruarikuu ülevaates: „Väsimatult rikastavad meie nüüdismuusika pilti ansambel U: ja Una corda (…). Ansambel U: võttis aga veebruarikuisel kontserdil vaatluse alla meil peaaegu tundmatu tšiili muusika, millest jäi eriti meelde León Schidlowsky klaveriteos „Action”. Teose graafiline noot kuvati ka ekraanile ning kuigi oli raske aimata Taavi Kerikmäe esituse ja noodi seost, oli lõpptulemus igal juhul põnev.”6

Ansambli U: sissevaatele tšiili muusikasse lisas veelgi väärtust ühe esitatava teose autori kohalolek. Nimelt viibis Tallinnas muidu Euroopas resideeriv tšiili noorema põlvkonna helilooja  Maximiliano A. Soto Mayorga (snd 1991), kelle loomingut esindas kavas teose  „Sueño de la libélula” („Unenägu kiilist”, 2022/2024) Es-klarnetile ja sho-le uue versiooni esiettekanne. Soto Mayorga andis kohapeal ka väikese intervjuu, kus jõudis põgusalt peatuda tšiili identiteedil ja oma uuel teosel. Ta rääkis oma intervjuus, et Tšiili on suur maa, 6000 ruutkilomeetrit, kus on elanud palju erinevaid rahvaid (u 30) ja kus selgem ja ühtsem rahvuslik identiteet hakkas kujunema alles 20. sajandi viimasel veerandil. Tšiili ajalugu on mõjutanud Hispaania kauaaegne okupatsioon. Soto Mayorga tõi esile, et 20. sajandi alguses toimus Tšiilis suur migratsioon ja nende esimene president oli hoopis iiri päritolu, tema hinnangul on Tšiilis tegemist kultuuride sulamiga.

Soto Mayorga uue teose kaassõnaks on jaapani luuletaja Natsume Sōseki haiku ja helilooja enda sõnul inspireeris teda 1990. aastatel jaapani anime, millest innustatuna hakkas ta huvituma jaapani kultuurist ja luulest. Sōseki on üks haiku uuendajaid 20. sajandil. Soto Mayorga näeb sarnasusi jaapani ja tšiili kultuurilise identiteedi vahel.

Käesoleva teose puhul on keskseks tegelaseks kiil, kes tegutseb helilooja sõnul hilissuvel ja sügisel õhtuhämaruses ja siit tekib paralleel muusikutega, kes ka õhtuhämaruses kontserte annavad.  Teose partituuri on lisatud Natsume Sōseki haiku:

Kiil,
kas sa unistad ikka ja jälle?

Lõpust, hauast, kahetsusest.

Maximiliano A. Soto Mayorga. Foto: Raindreamdance

Santiagos 1991. aastal sündinud Maximiliano A. Soto Mayorga on õppinud Tšiili Ülikoolis ja Freiburgi  Muusikakõrgkoolis. Tema õpetajad on olnud Rafael Díaz, Jorge Martínez ja Johannes Schöllhorn. Lisaks on ta osalenud Georges Aperghise, Brice Pauset’, Annesley Blacki, Ramon Lazkano, Eunhwa-Cho, Bernard Cavanna ja Luca Belcastro meistriklassides. Soto Mayorga loomingut on pärjatud mitme auhinnaga: Ibermúsicas, 2023, Ad Libitum, 2022 (Stuttgart), TONAL 20, DAAD Prize, Tšiili kompositsiooniauhindadest Carlos Riesco auhind ja Pulsar. Tema loomingut on esitanud SWR Orchester, Ensemble Aventure, Baden-Würtembergi LJE Neue Musik. Tema muusikat on esitatud festivalidel „Forum Neuer Musik” (Stuttgart), Ensems 42 (Hispaania), „Nuntempa 7” (Mehhiko) ja „Prismas” (Tšiili/Argentiina/Peruu).  2016. aastal asutas Soto Mayor­ga Santiagos ansambli Colectivo Azul ning oli 2017–2018 festivali „Azul de Nueva Música” kunstiline juht, keskendudes Gustavo Becerra Schmidti ja Fernando García Arancibia loomingule. Lisaks toodi nendel festivalidel esiettekandele kolmkümmend tšiili heliloojate teost. Alates 2018. aastast on ta esitlenud Freiburgis programme, nagu näiteks „Bestiario — uus tšiili muusika”, kus tutvustati kaheksa noore tšiili helilooja muusikat. Samal aastal algatas ta kunstilise juhina ansambli Kompass Ensemble  ja muu hulgas esitles projekti „Insekten” („Putukad”), mille raames kõlas enam kui 100 miniatuuri 94 heliloojalt viielt kontinendilt.

Soto Mayorga muusika kohta on öeldud, et tema stiil ühendab spektraalserialistliku diskursuse elemente laiendatud tonaalsete tehnikate ja industriaal-instrumentaalsete lähenemistega. Ta tegeleb instrumendiga, uurides võimalusi, mida pakuvad sellised vahendid nagu partituur, live-esitus ja elektroonika. Ta uurib instrumendi „inimlikku” külge  ja inimese „instrumentaalset” külge. Sel moel loob ta auditoorse kogemuse, mis nihutab klassikalise muusika maailma võimaluste piire, ning annab interpretatsiooniliste-instrumentaalsete võtete ristamisega täiendavaid kompositsioonitehnilisi lahendusi.

Soto Mayorga teos „Sueño de la libélula” on meditatiivse iseloomuga, umbes kaheksa minutit pikk teos, milles prevaleerivad ümaralt ühtlases voos kulgevad, kujundlikult öeldes täishäälikutena voogavad, hämarust peegeldavad ja otsekui õhus  liuglevad (võimalik, et siin saab seoseid luua kiili lendamisega õhuvoos) puu- ja keelpillide tekitatud helid (flööt, klarnet, viiul ja tšello). Sealjuures on n-ö makroskoopvõttes näha, et igal instrumendil on dünaamilises ja helikõrguslikus plaanis eriomane spekter. Seda ühtlaselt akvarelset ja pingestatult kulgevat pannood ilmestavad harvad akordid löökpillidelt ja klaverilt. Teos, mis algselt on loodud Es-klarnetile ja sho’le, tõmbab meeleldi paralleele jaapani traditsioonilise muusikaga. Uue versiooni esiettekande salvestuse leiab helilooja Soundcloudi lehelt.

Kontserti alustas eesti kuulajale juba tuttav teos, Anibal Vidali „Tonada” flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole. Teos tuli esmaettekandele 6.VI 2023 ansambli U: sarja „URR-38” lõppkontserdil „DYCE II”, kus viibis ka praegu Londonis õppiv ja tegutsev helilooja ise. Anibal Vidal on ühes hiljutises intervjuus7  väitnud, et teda on mõjutanud Igor Stravinski, Gérard Grisey, Bob Dylan ja Ladina-Ameerika muusika, kuid eriliselt tõstab ta esile György Ligetit, keda peab 20. sajandi üheks innovaatilisemaks heliloojaks — tema detailirikas ja keeruline muusika on märkimisväärselt nutikas ja inimlik. Vidal tõdeb, et Ligeti ideed tekstuuri, rütmi ja tämbri kohta on tema enda loomingut väga palju mõjutanud ja et kuigi ta ei ole hariduselt instrumentalist, on ta huvitatud helidest, mida suudab ise erinevate instrumentide või esemetega tekitada. Tema muusika on ajendatud heli füüsilisusest ja otsekontaktist heliallikaga. Sealt pärinevad tema kompositsioonide algideed. Vidal meenutab, et lapsepõlves pilli mängima hakates oli ta uudis­himulik ja talle meeldis lugusid välja mõelda. Ta oli sellest maailmast nii haaratud, et täiskasvanute maailm näis talle segav ja pealiskaudne. Talle meeldib kompositsiooniprotsessi mängulisus. Nüüd uurib ta komponeerimisel laia emotsioonide skaalat: dramaatilisus, nostalgia, eufooria, kurbus, rõõm. 

Vidali loomingut on esitanud Ensemble Intercontemporain (Pariis), Quatuor Bozzini (Soome), RCM Philharmonic (London), MI Orchestra (Singapur), Divertimento Ensemble (Milano), Cikada Ensemble (Oslo), Ensemble Taller Sonoro (Sevilla), The Carice Singers (London), Synchronos ensemble (Zagreb), BCN216 ensemble (Barcelona), East Anglia Chamber Or­chestra (Cambridge), Ensemble Fractura (Tšiili) jpt. 2022. aastal pälvis ta 20. võistluse Joan Guinjoan International Prize for Young Composers auhinna orkestriteosega „Gliding  Murmuration”. Samal aastal võitis ta „DYCE” (Discovering Young Composers of Euro­pe) konkursi teosega „Liquidity”, mis tõi talle uue tellimuse, mille tulemusel sündis „Tonada”. Meenutuseks, et Vidal viibis ansambli U: kontserdil külalisena 2023. aasta juunis ja andis seal ka lühikese asjakohase intervjuu.

Vidali kohta on öeldud, et ta tugineb oma Lõuna-Ameerika pärandile ja erinevatele muusikalistele mõjudele, et luua kaasahaaravaid teoseid, mida iseloomustavad järkjärgulised žestikordused ja tämbrikatsed. „Tonada” kohta on ta kirjutanud, et tonada on rahvamuusika, mis sai alguse Hispaaniast ja millel hiljem kujunes igas Lõuna-Ameerika riigis välja oma stiil. Tšiilis iseloomustavad seda stiili tavaliselt aeglaselt liikuvad, peaaegu meditatiivsed meloodiad. „Selle teosega soovisin taasluua külamaastikku, kust see muusika algselt pärineb. Külaga on mul sügav isiklik side, kuna ma veetsin suurema osa oma lapsepõlve suvedest vanaema juures. Need kogemused jätsid mu meelde eredad ja helisevad mälestused: koliseva katuse müra, kaugelt puhuv tuul, kõrvalmajas kõlav tonada-muusika.”8 See kompositsioon on saanud inspiratsiooni tšiili luuletaja Jorge Teillieri luulest. Teillier oli tuntud oma nostalgilise väljenduslaadi poolest: ta nuttis taga külaolustikku, seda vana maailma, kus viimase põlvkonnana elasid ta vanavanemad, kahetses, et see eluviis on järk-järgult hääbunud ja asendunud 20. sajandi jooksul tänapäevase elukäsitlusega. Vidal on siiski õnnelik, et tal õnnestus sellele maailmale lapsepõlves pilk heita.

„Tonada” köidab tähelepanu oma maagilise atmosfääriga. Helilooja kujundab siin avara akustilise ruumi, milles elekter esineb vaid (kaugelt kaikuva) müristamise kujul. Tundub, et siin puuduvad meile igapäevased infoallikad, mobiilitelefonid ja neid ümbritsevad elektromagnetväljad, samuti kiire elutempo. Paaniflöödi tämber loob kohaliku koloriidi, siin-seal esineb teisigi vihjed traditsioonilistele pillidele, sh pingipillile. Tonada allikmaterjal on läbi viidud aeglaselt ja muredalt, kriuksumist ja krääksumist täis partituuri on sisse toodud kerge ja lohvakas tantsulisus, milles kriiksuvad (muusikalised) põrandalauad. Selles on palju Ladina-Ameerika kirjanduse maagilist realismi, aga võimalik, et ka müüte, viiulipartiist leiame nostalgiast nõrguva meloodilise fraasi. Teos, olgugi et ta kannab endas kummalises tempokujundis kergelt ebasümmeetrilist astumist, ei püsi paigal; huvitaval kombel ehitab Vidal siin muusikaliste vahenditega üles pinevad põnevuskaadrid. Finaalis kumisevad klastrid ja huvitav on täheldada, et klastrid, mis kõlasid kontserdi avaloos, ilmuvad tagasi León Schidlowsky teoses „Actions”, mis omakorda on tagasivaade tšiili muusikaloole. Nii et nostalgia ilmneb ansambli U: kontserdil mitmel tasandil nii teostesiseselt kui ka teostevahelises struktuuris. Võime luua põnevusfilmile omaselt dramaatiline, kaasahaarav muusikaline lugu on olemas nii kontserdi avanud Vidalil kui ka kontserti lõpetaval Miguel Faríasel. Nüüdismuusika vastu sügavamat huvi tundev inimene võib leida selle teose salvestuse Cikada Ensemble’i esituses Christian Eggeni juhatusel (Oslo, juuni 2023) ja saab soovi korral kõrvutada heliülesvõtet käesoleva esitusega näiteks helirežissööri, s.t üldise helipildi vaatepunktist.

 

Viited:

1 Miguel Farías 2022. Intervjuu Christian Baldinile 28. II. —https://christianbaldiniblog.com/2022/02/28/miguel-farias-in-conversation-with-christian-baldini/

2-3 Sealsamas.

Miguel Farías 2021. Estallido: el esperado estreno de Miguel Farías a cargo de la Filarmónica de Los Ángeles — https://artes.uc.cl/noticias/estallido-el-esperado-estreno-de-miguel-farias-a-cargo-de-la-filarmonica-de-los-angeles/ — 21. X.

5 Tsitaat autori kaassõnast teose partituurile.

6 Äli-Ann Klooren 2024.Väljas oli veebruar… — Sirp, 1. III.

7 Anibal Vidal 2024. Intervjuu: Our Q&A with Anibal. — Britten Sinfonia koduleht. —https://www.brittensinfonia.com/stories/anibal-vidal)

8  Tsitaat Anibal Vidali  Soundcloudi lehelt.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.