ILVESELAUSUJA

HELEN ARUSOO, KALEVI KULL

„Ilvesmees”. Režissöör: Juha Suonpää. Stsenaristid: Juha Suonpää ja Hanna Kaihlanen. Operaatorid: Alexander Markus Lembke ja Juha Suonpää. Produtsendid: Pasi Hakkio ja Niina Virtanen. Kaasprodutsendid: Liis Nimik ja Juha Suonpää. Heliloojad: Kimmo Helen, Tanel Kadalipp ja Puuluup. Helirežissöör: Tanel Kadalipp. Monteerijad: Tuuli Kuittinen ja Hanna Kaihlanen. Helimonteerijad: Tanel Kadalipp ja Ekke Västrik. Dokumentaalfilm, kestus 80 min. ©Wacky Tie Films.  Maailma esilinastus 22. III 2024 CPH:DOX, Kopenhaagen, Taani. Soome–Eesti.

 

Sel pildil siin on ilves, Kopli lahe äärses metsas 8. juulil 2023, Heleni rajakaameraga tehtud pildil. Mõnel teiselgi korral on neid seal saanud märgata.

Kas on igatsus ilvest päriselt kohata? Ei oska öelda. Küll aga on tähtis see tunne ja teadmine, et nad meie metsades olemas on, see teeb väga suurt rõõmu. Nende olemasolu on kinnituseks, et meie mets on uhke ja võimas ja elurikas. Metsloomad loovad eheda ühenduse tuhandete aastate taguse maaga.

Eestis elab praegu umbes 550 ilvest. Kui kujutleda, et Eestis elaks 550 inimest, laiali üle maa, siis tuleks küll väga harva ette, et jalutades mõni neist juhuslikult vastu satuks. Võib-olla paar korda elus. Kohtumist loomaga, kes inimesest huvitatud pole ja kelle meeled on erksamad kui meil, tuleks ette veelgi harvem.

Või kohtumist hundiga — neid on umbes poole vähem kui ilveseid. Või karuga. Karusid on nüüd küll juurde tulnud. See-eest metssigu, põtru, metskitsi, neid näeb kaunis tihti, kui looduses luusida. Eriti kui on kogemust märgata. Ent ühtki imetajaliiki ei ela Eestis rohkem kui inimesi (inimesest arvukamaid linnuliikegi on Eestis vist vaid üks — metsvint, ja temagi üksnes suvel), enamikku on sada või tuhat korda vähem.

Soome režissöör Juha Suonpää on teinud dokumentaalfilmi „Ilvesmees”. Kirjas on, et „Ilvesmees” sündis Eesti–Soome koostööna, ent Eesti-poolne osalus puudutab peamiselt vaid tootmist ja muusikakujundust. Ülejäänu on läbi ja lõhki Soome film: soome režissööri tehtud Soome metsas elavast soome mehest Hannu Rantalast, kes tahab kaitsta ilveseid.

 

Rajakaamerad, lisasilmad

Filmi peategelane, „ilvesmees” Hannu jälgib rajakaamerate abil elu oma kodumaja ümbritsevates metsades juba 15 aastat. Seal liigub ilvesepere: ema Tusane viie kutsikaga ja isailves Joosep. Kaamera ette satuvad ka teised kohalikud loomad: hunt, jänes, põder, väiksed närilised, laululuiged, sookurg, kährik, saarmas… Kes on eales rajakaameratega tegutsenud, võivad imetleda Hannu head silma ja kätt kaamerakoha valikul. Maaliliste kivide ees hüplevad graatsilised valgesaba-pampahirved (ligi sajand tagasi Soome sisse toodud, on neid nüüd liikvel Eestiski). Suur kuu vaatab üle metsalagendiku ilvest, kes kaamera valgusvihus nuhutab uudishimulikult puud. (Kaamera latern on infrapunane, seetõttu looma omailmas olematu.) Me näeme oma silmaga, et üks ja sama metsakiisu pere käib mööda loomarada, samuti kitsesalk ja põder. Loomad saavad nägupidi või sabapidi tuttavaks — on selge, et mets on kindla isendi kodu ja siin pole eriti juhuslikult hulkujaid. Vaatajana kiindume kergesti kaadris olevaisse loomadesse ja tunneme südamest rõõmu, et Hannu on vaatajaga oma kodumetsade elurikkust jaganud. Režissöör Juha Suonpää on Hannu materjali suurepäraselt kokku pannud, nii et me ei tajugi, kus algavad ja kus lõpevad madala pildikvaliteediga rajakaamera kaadrid. Hannu klipid annavad kogu filmile loodusdokumentaali meki.

„Ilvesmees”, 2024. Režissöör Juha Suonpää. Kaader filmist

Hannu ja ilvesed

Tegelikult on see film siiski inimesest oma keskkonnas, kategooriast „inimene ja loodus”, s.t see pole loodusfilm.1 Režissöör Juha Suonpää pole ise kunagi ilveseid metsas näinud, nagu ta avakaadrites ütleb. Tema jälgib Hannut: kuidas mees rajakaameraid hooldab, sisu sorteerib, filmilõike üle vaatab ja neile südamest kaasa elab. Läbi rajakaameratest tulevate piltide kujundab ta oma suhtumise ümbritsevasse metsaellu. Ilvesed on Hannu suured lemmikud, ta tunneb neid kõiki nägupidi, paneb neile nimed ja seetõttu elab neile kaasa. Oma metsa peab ta seal elavate ilveste kaitsealaks ja üritab neid korduvalt jahimeeste käest päästa. Teda kurvastab väga ümberkaudu toimuv ilvesejaht ja ta mõistab selle vihaselt hukka. Jahipidamisse neutraalselt suhtuval vaatajal võib tekkida küsimus, kas  liigi arvukuse reguleerimisse peab ikka nii vihaselt suhtuma, olgugi et ilvesed on toredad loomad. Jahti oleme inimestena alati pidanud. Küttimine on loomulik osa meie kui oma ökosüsteemi asukate elus. Kuna aga inimesi on saanud väga palju ja me oleme liikidevahelise tasakaalu ära rikkunud, tuleb jahti reguleerida. Ei või liiga palju küttida. Ent jahi täielik lõpetamine kauase inimmõjuga kooslustes võib samuti koosluse tervisele halvasti mõjuda. Lisaks, vanad eluks tarvilikud oskused on väärt hoidmist.

„Ilvesmees”, 2024. Hannu metsavaikuses…
Kaader filmist

 

Metsloomadega suhtlemine

Teeme väikese kõrvalepõike vanameister Rein Marani juurde, et meenutada, kuidas filmis „Laanetaguse suvi”2 (1979) keerulisi küsimusi esitati.

Marani filmis tõstab jahimees ettevaatlikult seljast maha kartulikotitäie piiksuvaid hundikutsikaid ja vaataja saab aru, mis saatus neid ootab. Aga me ei kuule filmis ühegi tegelase suust hinnangut selle kohta, kas jahimees on halb või hea — riiklik hundijaht lihtsalt toimub. Maran toob tasakaaluks sisse teised tegelased, süütud lapsed oma piiritu loomaarmastusega. Kaks poissi võtavad hukule määratud hundikutsikad salaja enda juurde ja kasvatavad suureks. Mõtlemata, mis neist loomadest pärast saab, kui nad on inimesega harjunud ja pole õppinud hundi moodi elama. Kaks eri tasandit on asetatud justkui vaatajale hindamiseks: vana jahimehe praktiline hoiak huntide suhtes ja laste soov kutsikad päästa. Need vastandid ei põrku agressiivselt, aga mõlemad on äärmuslikud: ühed võtavad kutsikad oma koju, teised on valmis maha tapma kogu (hundi)liigi, austamata isegi kutsikatega ema, et aga jahimajandus ja põllumajandus „kahjuritest” vabaks saaks. Filmis tasakaalustab olukorda elutarga Fred Jüssi mängitud isakuju, kes hurjutab poisse, ent ei kiida heaks ka hundisoo hävitamist.

Küsimus, kuidas on elada kõrvuti kiskjaga (praegu vahel öeldakse: „konfliktliigiga”), ei peaks saama mustvalgeid vastuseid, vaid kohalikke lahendusi, vastavalt iga paiga oludele. Sel seisukohal on ka tänapäeva looduskaitse lipulaevad eesotsas maailma looduskaitsefondi WWFiga.3

… ja ilvesemaskiga.
Kaader filmist

Jaht

Režissöör laseb Hannu Rantala suu läbi arvata, et jaht tuleks ära keelata. Lääne peavoolus on jahivastane hoiak levinud — mustvalged seisukohavõtud ahvatlevad, need tabavad paljude närvi. Jahivastasus on olnud arutluse all mitmel järjestikusel maailma jahiorganisatsiooni CIC aastakonverentsil, mistõttu on peetud tulevikuplaane peamiselt jahinduse looduskaitselist aspekti silmas pidades.4 Enamasti pärinevad jahti keelavad seisukohad riikidest, kus üleküttimise tõttu on palju liike kohalikust faunast kadunud, mistõttu on reaktsioon jahindusele valuline. Üleküttimise põhjuseks on tihti olnud riiklik hoiak, mitte jahimeeste soov loomaliiki hävitada. Ka Soome loodusest olid ilves ja hunt peaaegu kadunud ja seda piisavalt kaua, et rahvas unustaks, kuidas nendega koos elada. Soome olukord erineb Eesti omast, seal on palju rohkem loomakasvatajaid, kes ei taha ei ilvest ega hunti oma maadele. Eesti on imekombel suutnud säilitada nii ilvese kui ka hundi asurkonna ja meie mälust ei kadunud need suured kiskjad isegi liigi arvukuse madalseisu aegadel.

Me mõistame Hannu suhtumist, kui ta räägib kuulujuttu, kuidas rühm jahimehi kasutas ilvese urust välja ajamiseks bensiini ja tuld. Võimalik, et selline bande kuskil seal kohapeal tegutses ja et see kujundaski Hannu suhtumise jahti, kuid tuleks lisada, et sellist käitumist mõistavad jahimehed ise väga hukka.

Kas Eesti peaks jahindusevastase hoiakuga kaasa minema? Kindlasti mitte. Et aga kõnesoleva filmi loojate hoiak on jahivastasus, märkame näiteks filmi helikujundusest. Režissöör ja helikunstnik on kasutanud muusikat väga julgelt. Kaadreid loomadest saadavad pühalikud orkestrihelid (mets ongi püha); metsamaastikku toetavad eesti ansambli Puuluup arhailise kõlaga heliread, mis sobivad kenasti põhjamaise keskkonnaga. Veidi üle piiri läheb asi aga siis, kui mõni loom sureb. Siis muutuvad helid lausa dramaatiliseks. Selle tulemusel jõuab filmi mõte — et jahimehed on halvad — vaatajani kuidagi mustvalgelt ja käsu korras. See pole küsimuse esitamine, vaid seisukohavõtt. Eestis me oleme osanud elada koos nii ilveste kui ka jahimeestega. Samas toob Hannu oma ilvestele kingituseks tapetud kuke, tedre ja jäneseid — Hannu silmis ei näi nende loomade elul olevat sama kaalu kui ilveste elul.

 

Milline loodusemees?

Hannu on väheke isevärki inimene — ju see selle filmi käivitaski. Hea metsaelanike tundmine on tänapäeval tõesti haruldane. Ent milliseid jooni loodusetundja juures rõhutada, see on ikkagi filmitegija valik. Hannu hakkas metsas käima taastusravi ajal, pärast seda, kui oli kõrgelt redelilt alla kukkunud. Filmis saab sellest aga kujund: loodusega sina peal olev inimene peab olema põrutada saanud. Võib uskuda, et selline vaade ongi praegusaja linnastunud inimestele laialt omane. Sellele kujundile annavad lisa filmis nimetatud saunanägemused ja Hannu tantsustseen. Veelgi enam, Hannu paneb pähe ilvesemaski ja tõstab rusikas käed vihaselt inimeste suunas. Vastandub. Mitmed Hannu toimetamiste filmikujundid seostuvad uuspaganlusega.

Metsloomadest oma kodu ümber on väga oluline hoolida. Hannu pani neile toitu, et neid ligidal hoida ja et nad siis ka rohkem kaamerasse satuksid. Metsaelanike toitmisega on siiski kahtlane lugu. Kui anda oma toidust vahel mõni üksik ülejääk, siis heakene küll. Aga püsivamalt toites teeb see ilusad ringlused väheke vildakaks.

Igasugu vigureid võib vahel ju teha, et loomadega suhelda. Jäljendada häält, mis nad ära petab, või riputada üles vidinaid, mida nad millekski muuks peavad. Üks kolleeg tegi kunagi puisniidul kavalaid katseid suurte peeglitega, et vaadata, mis juhtub, kui taimed peegli ees tavapärasest rohkem valgust saavad. Taimed kippusid peeglipäikese soojuslisa saades ära kõrbema, ent loomad… Mitu peeglit puksisid metskitsed puruks,  linavästrik lausa hullus oma peegelpildi ees lenneldes, päev päeva järel. On see ikka mõistlik neid niimoodi tülitada?

Niisiis, see film ei juhata, kuidas ilvestega ja üldse kohaliku elurikkusega päriselt ja tasakaalus koos elada. Samas näitab ta meie soovi neid viise leida. Oma kodukoha elanike tundmaõppimiseks on looduskaamerad hea ja huvitav vahend. Minu sõbral Raivol elas metsnugisepere elumaja pööningul. Kuigi nad vahel krabistasid, näha neid eriti ei õnnestunud. Koos loodusemees Arnega sättis ta siis kaamera üles ja nii said nad looma käike ja imelisi ronimisi vaadelda.

 

Nimi on märk

Filmi soomekeelne nimi on „Ilveskuiskaaja” („Ilveselausuja”) ja on huvitav, miks toimetajad valisid eesti tõlkeks „Ilvesmees”. Kas ehk rõhutamaks tahku, kus loomamaskis mees end ilvesega samastab? Kes on tuttav kuulsate loodusdokkidega, milles inimene pühendub ühe kiskjaliigiga suhtlemisele, sellel seostub see nimi karmide filmidega nagu „Grizzlyman” ja „Bearlike”. Need on teosed, kus peategelane püüab tungida loomale, keda ta armastab, liiga lähedale. Ühel puhul viib see peategelase hukkumiseni tema naiivsuse tõttu („Grizzlyman”), teisel puhul („Bear-like”) jääb tegelane küll ellu, ent riskib teadlikult oma eluga, mis ei anna loodushoiule midagi juurde ja jääb vaid isiklikuks ekstreem­elamuseks. Hannu oma ilvestega on riskimisest kaugel. Pealegi, ilves pole inimesele ohtlik. Paraku on väga vähesed ilvest kohanud ega tea, et ilves on umbes sama ohutu või ohtlik kui mäger. Ent näiteks 1990. aastate soome hollywoodlikus menufilmis  „Ilves ja poiss” arvab üks kõrvaltegelane, et ilves tuleb metsast kõrvaldada, kuna too võib rünnata koolilapsi. Hannu ei topi end õnneks ilveste teele ette, jälgib viisakalt kõrvalt ja on alandlikult rahul vaid rajakaamera kaadritega. Ta saab väga hästi aru, et metsloomadele ei tule kasuks, kui nad harjuvad inimese almustega. See võtaks neilt vabaduse.

 

*

Ilves on ilus. Täiuslik oma liikumiselt ja oskustelt. Ent loomade täiuslikkus tuleb esile ikka vaid seal, kus on nende päriselupaik. Mitte puuris, loomaaias ega linnas. Üksnes oma loomulikus keskkonnas on nad päriselt loomingulised, vaid seal sobivad nad oma ümbruse ja kaaslastega täielikult kokku. Vaid see on tõeliselt ilus. Ka neile endile. Seda see film ka suures osas näitab, looduskaamerate kaudu.

Meie kaasteeliste vaba elu siin maal, millisesse liiki nood ka ei kuuluks, on niisama oluline kui meie enda oma. Neid tuleb armastada, ennast nende ellu segamata. Kui vastu tulevad, siis tervitada. Lausudes neile mõttes tervist ja head elujärge.

 

Viited:

1 Vrd Eliisa Pass 2024. Suurkiskjate hääl läbi ilvesmehe suu. — Sirp, 1. III, lk 22.

2 Laanetaguse suvi 1979. Treiler. —  https://www.youtube.com/watch?v=TNC_941vSaM

3 Gross, E. M., Jayasinghe, N., Brooks, A., Polet, G., Wadhwa, R. ja Hilderink-Koopmans, F. 2021. A Future for All: The Need for Human–Wildlife Coexistence. Gland: WWF.

4 CIC Magazine 1, 2023. — https://issuu.com/cicwildlife/docs/cic_magazine_2023_1_en

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.