ENN SÄDE JA TMK FOTONURK

Aprill, 2024

Kes vähegi eesti filmilooga kursis, see teab ka Enn Sädet. Kes aga ei tea, neid juhatan siinkohal TMK kodulehele internetis. Seal, meie avalehelel paremal pool, reas ülevalt alla on mõned punased kastikesed, kirjad sees: Tellimine, E-ajakirjad, Arhiiv, Fotonurk, Teatrivaht. Soovitan soojalt need kõik avada, alustades tellimisest. Siinses väikeses loos on aga juttu Fotonurgast, mis TMKs läks käima detsembris 2021 ja mille esimene sissekanne kannab nime „Enn Säde fotoalbum. Sissejuhatus”. Sealt saab siis tutvustuseks ka veidi Ennu kohta lugeda. Sissejuhatuse kõrval on ka esimene Ennu album: „Enn Säde fotoalbum 1. Ants Säde pildid Dolores Hoffmannist”. TMKs 2021, nr 11 ja 12  ilmus sarjas „Vastab” vestlus Dolores Hoffmanniga ja Ennu album klappis kenasti sinna kõrvale. Sealsete fotode autor Ants Säde on mõistagi Ennu vend, kes toona oli veel kunstitudeng. Märtsikuus 2024 läks üles „Enn Säde fotoalbum 41. Pildikesi Pariisist 1995. Ilmar Raagi lõpetamata lugu”. Nüüdseks on meil Ennu albumites pilte ligi 2000 ja vast on siis ka sobiv aeg korraks tagasi vaadata.

 

1.

Kuidas sündis Fotonurk? Enn oli varem meie kirjavahetuses maininud, et tal on palju pilte, ja mõned vahel ka näha saatnud. Neid oli tore vaadata, pikema plaani mõttes sai minu jaoks aga otsustavaks üks Ennu saadetud pilt, tänavaplaan. Selle plaani pealt võis näha, millised majad-asutused olid esimesel iseseisvusajal Harju tänaval. Sel ajal oli meil Kultuurfilm¹ ja aadressil Harju tänav 46 asus Kultuurfilmi kontor ja laboratoorium, mis märtsipommitamises hävis. Toimetajana haistsin, et Ennu hoiakus on koos väga täpne vaade ja ajaloohool. Tegin talle ettepaneku panna TMK digiversioonis käima tema pildialbumite sari. Enn oli nõus ja mõte kiideti ka toimetuses heaks. Naljakas on see, et Enn ja mina lihtsalt mõtlesime, n-ö käigult, selle formaadi välja. Mina ei tea sellele analoogi.

Harju tänava numeratsioon enne ja pärast Teist maailmasõda. Kaldkirjas numbrid tähistavad sõjaeelset numeratsiooni. Eesti Kultuurfilm (kaldkirjas 46). Hilisem Tallinnfilm (kaldkirjas 33), sõjajärgse numeratsiooniga 9/7.

Millest räägivad Ennu albumid? Aegadest ja inimestest, filmide tegemisest. Ülesehitus on lihtne. On tekstiline sissejuhatus ja siis album, mille piltide all õige napilt kommentaari, mis on vajalik selleks, et looga järje peal püsida. Minu arusaamist mööda on need albumid nagu vein, mis läheb aastatega aina paremaks. Kui aega antakse…Võib ju mõelda, kuidas need pildid paistavad ja kõnelevad näiteks viiekümne aasta pärast, kui kauged või lähedased paistavad siis need ajad ja inimesed seal. Kas filmilinti siis enam tehaksegi? Kuidas paistab aeg, hetk, mis siis oli „nüüd”. Seda, mis siis oli „nüüd”, olen vahel Ennu piltidel ka omasoodu vaatama jäänud. Ei oskagi öelda, miks just seda või toda pilti vahel nõnda vaatan. Ja seal on siis korraga asi nagu selles pildis ja albumis korraga. Ja asi on ka asisem — nt Ennu album nr 38, kus juttu Peep Puksi filmi „Koduküla” (1969) tegemisest, tekitas meie peatoimetaja Madise sõnul mõningase arutelu Muhumaal, et „kus talus see või teine pilt on võetud”. Madis on Muhumaalt ja saab seega ka ise selle küsimuse üle aru pidada.

Kõige selgem märtsipommitamisjärgne pilt Harju ja Müürivahe/Rüütli tänava nurgalt. Kaugemal paremal on näha suhteliselt terveks jäänud (üksnes tühjaks põlenud) kõrge fassaaditorni ja tuule­lipuga hoonet. See taastatakse ja siia tuleb Tallinnfilm. Ees vasakul märkab tähelepanelik vaataja nurgamajal ka mingit kivist maski — siin asuski Eesti Kultuurfilm. Miks ülejäänud, suhteliselt hästi säilinud kivimajad maha tõmmati?

Ja veel üks osutus. Kultuur, selleks et tal tervis korras oleks, vajab pidevusetaju ja nõnda ka dialoogi eelnevate ajakihistustega. See „vana”, eelnevad kümnendid ja sajandid, nende aktuaalsus ja kõnekus, see, et me olnud aegade olemasolust mitte üksnes teadlikud poleks, vaid neid ka mäletaksime,  tahaksime ja suudaksime nendega dialoogi pidada, on meile vajalik praegu, meie enda kultuurilise tervise jaoks. Interneti tulemine mängis kõik ümber, muutunud kultuuriline keskkond radikaliseeris katkestuse meie kultuurilises eneseteadvuses, tõstis katkestuse, nõude „ajaga kaasas käia”, isegi elamise tingimuseks. Tänase nn internetipõlvkonna vaimset keskkonda ja eluharjumusi võiks üldistavalt iseloomustada nimelt sõnadega „killustatus”, „katkendlikkus”, „hüplikkus”. Number vastuses küsimusele, kui pikka klippi veel viitsitakse vaadata, muutub üha väiksemaks ja paralleelselt saab üha teravamaks küsimus, mis on saanud/saamas funktsionaalsest lugemisoskusest. Mäletamine, järjepidevuse teljel püsimine… see kõik tundus koos internetiga, mida aeg edasi, seda enam, vana ja tolmune, üldse mitte progressiivne. Ja aja vaimus langevad mitmed asjad kokku: „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”; „Nüüd ei ole ju enam see või too sajand”. Sel teemal olen end korranud üksjagu ja ilmselt kordan veelgi, sest praeguses meedia üleproduktsioonis ja võitluses tähelepanu eest annab kordamine pisutki lootust, et midagi ka kuuldaks. Mis mind aga imestama on pannud, on see, miks midagi nii lihtsat ja enesestmõistetavat, mida ma siin kultuurilise tervise kohta kirjutasin, peaaegu üldse tähele ei panda — ja samas ollakse kultuuriliselt väga pretensioonikad. Meie kaasaega vaadates taban end tihti mõttelt, et mitmel tasandil käiku lastud katkestustega luuakse vaimne keskkond, kliima, milles kõik tunnevad end halvasti, ja siis ravitakse seda nii, et otsitakse võimalusi veel rohkem ja suuremaid katkestusi teha. 

 

Selle pildi on päevapiltnik võtnud Niguliste veel taastamata tornist (nähtavasti eriloaga) 1948. aastal. Otse ees, teiste varemetes majade keskel, on näha tulevase Tallinnfilmi hoonekarpi, mida taastatakse. Juba on püsti sarikad, mõned aknaraamidki ees, võib-olla ajutised. Stuudios räägiti saksa sõjavangidest-ehitajatest. Miks valiti see maja, vana aadressiga Harju 33, ainsana taastatavaks? Vanad helimehed teadsid seda maja kui Põllumeeste Pikalaenu Panka, tulevane diktoriboks tuli panga seifiruumi, mille betoonseinad olid terasvarbadega kindlustatud.

Kultuurilise pidevuse taju on ühtlasi (aja)loo taju; (kultuurilise) pidevuse taju võimaldab ühtlasi (kultuuri) mõistmist. Siin sobiks laenata ka ühe Jaan Unduski artikli pealkirja, „Mõistmine kui pidevus”.  

 

2.

Ehk on lahke lugeja Ennu fotoalbumid meie kodulehelt juba niigi üles leidnud ja eraldi neile osutada polegi vaja. Loodan, et nii ongi. Mida lugeja-vaataja aga ei tea, on see, millist minu jaoks poolmüstilist tööd Enn nende albumite kokkupanemisel teeb. Eks see ole meelelaadi küsimus — Enn on sellest põlvkonnast ja sedalaadi oskaja (mõistagi siis ka perfektsionist), kes selle, mida vaja, võib teha valmis oma kätega ja parema, kui on näidis, mis tulnud tehasest. Võimatuse piir on selliste inimeste puhul kaugemal.

Mulle tundub, et järgnev pilt pole sugugi võimatu. Ennule antakse plekist pesukauss, jootekolb ja hunnik traati. Enn ohkab, asub toimetama ja mõne aja pärast ütleb, et „Noh, ega see, mis sai, nüüd suurem asi raadio ei ole, aga Luksemburgi võtab”. Kui tehnika ja tootmine olid veel sealmaal, et digikaamerast ei osatud undki näha ja helitehnikaga tuli tantsida nagu pisut pireda daamiga, leiutades võimatuna näivaid piruette, siis… nii tehtigi. (Vt ka näiteks TMK 2024, nr 2 sarja „Vana kuld”, kus Andres Sööt räägib oma esimesest filmist, VGIKi diplomitööst „Kuldsed sarved”, 1962. Kuidas ta filmis üksi kuskil Altai külakeses ja et filmilint „salatisse” ei läheks, tuli tal endal hakata kaamera hammasrattaid õigeks viilima. Viilis ära ja siis töötas kaamera korralikult. Kui keegi tahab definitsiooni „peenhäälestusele”, siis siin see on.)

Seda masti mehed ei saagi olla muud kui perfektsionistid. Nõnda võib Enn mitte üksnes tiku, vaid ka juuksekarva pikkupidi neljaks ajada, kõvasti vaielda ja eesti jonni ajada (mulle tundub, et selline jonn on olemas), osutada sellele, mis pole nii, nagu peaks… ja see on kokkuvõttes asja huvides. Teisiti poleks Enn see, kes ta on. Ja just sellisena on ta eriliselt armastusväärne. Ma arvan, et vahel võib ju nii öelda, kartmata olla sentimentaalne. Ja ega teisiti, siis kui kõik teised ümberringi käsi laiutavad, ikka peedist pesumasinale trumlit ei tee. Kui muud peale peedi pole võtta, siis küllap teeks Enn vajadusel peedist pesumasinatrumli ikkagi ära ja teeks koos garantiikirjaga, nii et kogu küla saaks selle masinaga vajadusel pesu pesta. No kuidagi nii. Teistsugust Ennu ma ei tahaks, sest just sellisele Ennule saab kindel olla. Ja kuigi Enn pole tahtnud rääkida teemal „töö ja raha” (mistõttu ma pääsen siin kurtmisest, et saan talle maksta vaid sente), meenutan siiski, et kunagi tuli see jutuks… vist kiitlesin ise, et ei aja raha taga või midagi sellist, ja Enn pillas selle peale, et rahaga on nii, et  „üks korralik Žiguli on filmialtarile viidud” ja et mis teha ja mis siis.

See, kuidas asjad on päriselt, kuidas kirg ja armastus filmitegemise vastu pole naljanatukeseks ega kaubitsemiseks, kuidas silm särab ja vaim on vahe ka siis, kui ollakse üle kaheksakümne — Enn kehastab just seda. 

Andmaks aimu, millist tööd Enn oma fotoalbumitega teeb, toon väikese väljalõike meie kirjavahetusest seoses (üksnes) fotoalbumiga nr 41. Taustaks veel nii palju, et tegu on albumiga, mille filmifotod on enamuses pärit 28 aastat teadmatuses olnud beetakassettidelt.

D. T.: „Aga oota, sa siis… vaatasid neid kusagil, võtsid need fotod lindilt … Kuis see asi käis?” (—)

E. S.: „Jeerum, jeerum! Kas sa siis eelmist kirja koos manusega (textid) ei saanudki kätte? Minu massin näitab, et kõik on normaalisti lendu läinud (—) (Avab siis tagamaid.) (—) See on, mitmekordsed reisid Filmiarhiivi, sealsed jõuvõtted, et beetade pilt saada („tööd palju ja palk väike”), uus tõmmis ETVs, Rein Kasaku juures, mille ise kinni maksin. Kassettide lahtikirjutus koos osalise textide dešifreerimisega, kokku 17 lehekülge, stoppide valik ja restaureerimine fotošopis. Noore produtsendi Illimar Putniku hoovi tõmbamine — sain temalt mõnusaid detaile… Haigevoodist tartlase Toomas Jüriado äratamine, mille tulemusena sealt marupõnevad lood… Ja missugused ehmatused — üks Pariisi vanatädi on pärit Keavast, kust minu Eevigi, teine vanatädi on käinud Pärnus samas koolis, kus hiljem minagi… jne jms.”

Nõnda polegi mu kiidukõne kiidukõne, üksnes tagasihoidlik osutus sellele, mida tähendab „vana kool”.

Mõtlesin seda teksti kirjutades, ega see ometi liiga mesiselt kõla. Ma ei tea. No hakkaks siis uuesti pihta, vaid selle ühe albumi raames. „Mitmekordsed reisid filmiarhiivi…” See, millest jutt käib, on ju lisaks aja piltidele, ajaloohoolele ja kultuurilisele pärandile ka hoiak ja vaimulaad, kompromissitus selle suhtes, mida armastad.

Ennu kamraadid, nagu Enn kirjutab, on Fotonurga peale „heatahtlikult mühatanud”, paistab, et meil on siin isegi pidevaid jälgijaid, ajapikku on neid kogunenud. Vaikselt töötame edasi. Head vaatamist!

Lõpetuseks lisan, et Fotonurk on avatud kõigile TMK osakondadele, see pole reserveeritud üksnes kinole. Fotonurgast võib lisaks Ennu albumitele leida ka albumid „30 aastat järjepidevat eestikeelset filmiharidust” ja „Teater. Muusika. Kino 40 aastat Harri Rospu pilgu läbi”. 

Olgu siis esitatud siin ka seniste Ennu fotoalbumite loetelu. Sulgudes lisan mõnele poole ka seletuse.

Enn Säde fotoalbum 1.
Ants Säde pildid Dolores Hoffmannist. Dolores Hoffmann, küllap kevadisel Kadrioru tiigil.

1. Ants Säde pildid Dolores Hoffmannist.

2. Hans Roosipuu paar päeva Põrgupõhjal. (Mängufilmi „Põrgupõhja uus vanapagan”, 1964, tegemisest.)

3. „Lindpriid” 1. (Mängufilmi „Lindpriid”, 1971, tegemisest.)

4. Ajapildid Ants Sädelt. (Aeg/ajastu, linn ja inimesed Ants Säde pilgu läbi.)

5. Peeter Ülevain. (Fotod operaator Peeter Ülevainult ja Ülevainust.)

6. Illis Vets — päris algus. (Režissöör-operaator Illis-Vahur Vets.)

7. Ants Säde argipilte algajatest kunstiklassikutest.

8. Hans Roosipuu maadleb sookollidega. (Dokumentaalfilmi „Hüvasti sookollid!”, 1964, tegemisest.)

9. „Toorumi poegade” (1989) võtetel Siberis. Fotod: Reet Sokmann ja Maie Jõgi.

10. Pilte Vallo Kepi ärklikambrist. (Režissöör-operaator Vallo Kepp ja tema filmid.)

11. „Lindpriid” 2.

12. Subbi ja teised. (Kunstnik Olev Subbi.)

13. Enn Säde ja Olev Subbi Pärnus palke parvetamas.

14. Tundmatu professionaalse mekiga amatöörfilm Olav Neulandilt.

15. Tõnu Kargiga nässu läinud „Ameerika mägedes”. (Mängufilmi „Ameerika mäed”, 1994, tegemisest.)

16. Vallo Kepi pildid „Rasketest aastatest”. (Mängufilmi „Rasked aastad”, 1973, tegemisest.)

17. Viiu Härm ja Heino Mandri ning Hemingway. (VGIKi tudengifilmi „Mäed kui valged elevandid”, 1963, tegemisest.)

18. Sõgedad filmitegijad Sõgedate külast. (Mängufilmi „Kirjad Sõgedate külast”, 1966, tegemisest.)

19. Neulandi ja Säde orelifilmide kirev pakett ja saatus. (Dokumentaalfilmide „Oreli sisse minek”, 1974 / „Kuidas portreteerida orelit”, 1976, tegemisest.)

20. Pilte „Vaatleja” esimeselt ekspeditsioonilt Kandalakšasse. (Mängufilmi „Vaatleja”, 1987, tegemisest.)

21. Professori tuhat nägu. (Organist ja helilooja Hugo Lepnurm.)

22. Lepnurm — värske rahvakunstnik.

23. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Kerge sissejuhatus ja talverõõmud 1. (Mängufilmi „Tuute pesa”, 1979, tegemisest.)

24. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Talvine rabelemine ja jätkutööd 2.

25. „Värviliste unenägudega” Hiiumaal. (Mängufilmi „Värvilised unenäod”, 1974, tegemisest.)

26. Karoliinega mägedes, järvel ja välja peal. (Mängufilmi „Karoliine hõbelõng”, 1974, tegemisest.)

27. Pildikesi Kihnust 50 aasta eest. „Kihnu naine”. (Dokumentaalfilmi „Kihnu naine”, 1974, tegemisest.)

28. Filmipidu 2000 Pirital kloostri aias.

29. Karjala episood „Veelinnurahvast”. (Dokumentaalfilmi „Veelinnurahvas”, 1970 tegemisest.)

30. „Karjala runod” ja Tõnis Kask. (Dokumentaalfilmi „Karjala runod”, 1970, tegemisest.)

31. Arvo Vilu ja dekoratiivne hani. (Loodusfilmi „Valgepõsk-lagle”, 1993, tegemisest.)

32. „Isand ja ori” — adraots peos ja pussnuga hammaste vahel. (Dokumentaalfilmi „Isand ja ori”, 1992, tegemisest.)

33. Jüri Müüri „Võõras higi” ja mullused lumed. (Dokumentaalfilmi „Võõras higi”, 1973, tegemisest.)

34. Jüri Müür ja teised sõgedad dokumentalistid.

35. Härra ja teised. Mark Soosaare võtteplatsidel. (Dokumentaalfilmi „Härra Vene maailm”, 1981, tegemisest. Mängufilmile „Jõulud Vigalas”, 1980, eelnenud filmi „Õpetaja”, 1979, tegemisest.)

36. Kahe Antsu pildid. (Pilte Ants Sädelt ja Hans Roosipuult.)

37. Doldrums ehk tuulevaikus. „Metskapteniga” Mustal merel. (Mängufilmi „Metskapten”, 1971, tegemisest.)

38. Heinalised „Kodukülast”. (Dokumentaalfilmi „Koduküla”, 1969, tegemisest.)

39. Pedusaar ja ajalooline tõde. (Helitehnik Heino Pedusaar ja pilte filmitegemisest temaga seoses.)

40. Pedusaar ja punased kuradid. (Revüüfilmi „Katused ja korstnad”, 1968, tegemisest.)

41. Pildikesi Pariisist 1995. Ilmar Raagi lõpetamata lugu. (Ilmar Raagi lõpetamata filmilugu Pariisis elavatest eestlastest.)

Enn Säde fotoalbum 41, „Pildikesi Pariisist 1995. Ilmar Raagi lõpetamata lugu”. Üliõpilane Ilmar on kihku täis teha mängufilmi. Hoolimata ajapuudusest, käsikiri vist lõpetamata… Kohvikuomanik annab tasuta loa filmivõtteks ja kaks prantslast on ägedas vaidlushoos. Aga on küsitud ka 700 franki tunnist.

     

Kommentaar:

¹ Filmistuudio Eesti Kultuurfilm tegutses aastatel 1931–1941 Tallinnas. Alates 1936. aastast oli stuudio riiklik. 1940. aastal, okupatsioonivõimu tingimustes stuudio natsionaliseeriti ja selle nimeks sai Kinokroonika Eesti Stuudio. Aastal 1941 nimetati stuudio ümber Kroonika-dokumentaalfilmide Tallinna Kinostuudioks, millest hiljem kujunes filmistuudio Tallinnfilm. 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel hävis hoone aadressil Harju tänav 46, kus oli Eesti Kultuurfilmi kontor ja laboratoorium. Hiljem taastati stuudio jaoks endine pangamaja, endisest Kultuurfilmist paar maja edasi, uue aadressiga Harju tänav 9.