USALDADA VÕI MITTE USALDADA
Veebruar, 2015Märt Avandi (M. A.): Mul on oma teema. Deviisi, mida rollist rolli kanda, vahest ei ole. Aga on paar asja, mis kuuluvad ainult mulle, mida keegi teine ei oska — nii teemana kui väljenduslaadi poolest. Päris enesekindel väide, aga las olla. (Naerul.) Las arvavad, mis tahavad, kui seda loevad!1
Kevadel 2004 kõnelesid lavakunstikooli XXI lennu lõpetajad raadiosaates „Teatrimagasin” vaimustusega Aleksandr Pepeljajevi lavastusest „3 3I3TER3” kui tulevikuteatrist. Märt Avandi ütles vaikse veendumusega: „Ilmselt teater praegu liigub pigem sümboliteatri poole, jah. Aga psühholoogiline realism kui selline, ma ei usu küll, et ta kuhugi kaob.” Sama usku on Avandi kümme aastat hiljem, seda kinnitab tema James Tyrone („Saatuse heidikute kuu”), hetkel üks tundlikumaid, mõttetäpsemaid psühholoogilisi rolle teatripildis.
Kümne aasta vältel on näitleja Märt Avandi töötanud kolmes teatris: Rakvere Teatris 2004—2006, Endlas 2006—2008 ja Eesti Draamateatris 2009—2014.
Suvel 2014 mängis ta Raimond Valgret lavastuses „Laul, mis jääb”. Merle Karusoo on Avandi teel oluline lavastaja. Mälus püsib üllatav tegelane dokumentaaldraamas „Misjonärid” — õhulis-jõnksulise plastikaga Rahutuvi, kitš-ingli valged tiivad käte küljes, kiiver-linnumask peas, sarkastiliselt parodeerimas poliitikuid (Brežnev, Putin, Bush, Parts). Karusoo käe all sündis süvapsühholoogiline roll Edmund Tyrone („Pikk päevatee kaob öösse”), Jamesi noorem vend.
„Laul, mis jääb” on isiksuslik lavastus, nõrgem lüli kollektiivne plakatlik tekst. Kripeldama jääb, et Valgre soovib, „ma tahaks ka oma ausamba avamisel olla”, ja võtab prohvetlikult Pärnu skulptuuri poosi: ausammas ei peaks olema looja enda, vaid mäletajate probleem. Valgre roll koosneb kolmest etapist. Eesti aja heledas ülikonnas dändi, muusikasse armunud hing. Kena leid, kuis Raimond komponeerib „Sinilindu”, haarab noote linnulaulust; kui lind valel ajal vidistab, tõrjub: „ära sega, ma tean” — laululinnud suhtlevad omavahel! Lavastuse peategelane on muusika, teema elulaul, loovus kui inimese mõõt. Ka kauni Alice’i (Harriet Toompere) kõrval elab Raimond muusikas, Alice ei mõista mehe liigutuspisaraid. Hingelähedus naaseb, kui koos tsiteeritakse Maeterlincki „Sinilindu”, samast muinasloost on koer-naine Tylo (Piret Krumm), kes kuuleb sündimata laule.
Sõjas lebab kurnatud Valgre koikul, aga viskub istukile, kui tema laulu esitab Jaak Peterson (Robert Annus): võltsmažoor ärataks surnust kah üles! Sõjakaoses sündiv „Eidekene hella” loob meeletu kontrasti ümbritsevaga, laulurida „võitle, mu poeg” on tulvil valu. Sõjajärgses Nõukogude Eestis on Valgre murdunud, pilk kustunud, kägardub hurraade müras. Karm helistikumuutus suhetes emaga (Laine Mägi): usaldus hävitatud, jääb umbusklik „olgu, olgu”. Traagiline on „Saaremaa valsi” moonutamine mažoori, mida kuuldes vallandub autori hingepõhjast karje. Kunagi kõlas igas eluhelis muusika, enam ei kuule keegi, mis noodil helilooja karjub.
Avandi lavaelu iseloomustab täpselt Rahamehe (Guido Kangur) suhtumine: „Draamakeldris” lugu tellides rebib rikkur rahatähe pooleks, laksab ühe poole pillimehele süljega vastu laupa. Tahab žesti korrata Valgrega, aga ei suuda. Valgre väärikus välistab familiaarsuse.
Avandi mängib ka suurel laval kammerlikult. Ta napid ilmemuutused on näha ka kaugemale, see lähtub mõtestamise täpsusest.
M. A.: Tunnen ennast väiksel laval hoopis paremini kui suurel. Ka vaadates ei paku suure lava etendused nii palju pinget. Kuigi neid on võimatu võrrelda: tohutu muusikal, välk ja pauk, valgusmäng ja show — või kammerlik Ibseni draama. Aga ma läheks vaatama Ibseni draamat, see puudutab. Ütleme nii, et kui publik ei saa minu sees toimuvast aru, kuna ma ei tee piisavalt suurt žesti, siis ärgu saagu! Minimalism on mulle hingelähedasem.
Nappust eeldavad filmi- ja telerollid. Seni (enne „Vehklejat”) kaalukaim filmiosa on Sander „Punases elavhõbedas” (stsenarist Andres Anvelt, režissöör Andres Puustusmaa, Taska Film, 2010). Eetilise sisekonfliktiga tegelane; õigluseusus korrakaitsjaks hakanud mees peab töötama vahendeid valimata. Sander, kelle kasvatuses ja loomuses kaitsta naisi ja lapsi, lastakse meheliku sarmi tõttu nuhina just naiste peale lahti, reetmine on elunorm. Osalahenduse suletuses aimub tülpimust, luhtuvat püüdu inimlikkust kaitsta. Minimalismi musternäide on lõpukaader vanglas: kui Reps (Juhan Ulfsak) küsib, kas sa palvetada oskad, näeme Sanderi kätt, väikese sõrme tuksatus on vastus.
Tipprolliks teleseriaalis on mõrvagrupi uurija Gerth Maango „Kättemaksukontoris” (stsenarist Mihkel Ulman, režissöör Ain Prosa, BEC, TV 3, osales viis hooaega pluss 99.—100. osa) võrratus tandemis Ott Sepa Kaspar Tuviga. Maango kohta mainib Avandi, et roll sündis kohe, kui anti selga „ootamatult totakad riided”. Kauboikaabuga Gerth on edev ja ebakindel. Esimeses osas küsib Friida (Marika Vaarik) nagu muuseas: „Sa oled üksik või?” Maango kohmab: „Õnneks jah” ning turgutab end de Niro filmifraasiga: „You talkin’ to me.” Üksinduse teema ei katke kui tahes jaburas olukorras. Vahvaks teevad rolli stiilsed puändid. Üks näide. Laual põleb leinaküünal, Maango lehvitab kaabut nii hoogsalt, et küünal kustub, ta märkab seda hiljem, väänab suule piinlikkusegrimassi.
Avandi, Sepa ja Õ-Fraktsiooni „Tujurikkuja” on viinud (musta) huumori, eriti sotsiaalkriitilise satiiri, uuele intelligentsitasandile. Erianalüüsi vääriksid ühiskonnatundlikud sketšid („Küüditamine”, „Eesti ujumine”, „Estonia”, „Riigibuss”, „Kaunis maa 2” jmt). Üks läbiv teema on näitleja haavatavus, mis tipneb sketšis „Autogramm”: lemmiknaljameestelt tütrele autogramme nõudnud ema sõidab näitlejatest autoga üle. Teravalt täpne on lastele esinevaid haltuuratruppe tauniv „Lapsed tulid laulma kuue euro eest”.
M. A.: Ühiskondlik närv muutub aina tundlikumaks. Kas seetõttu, mis ümberringi toimub, või on enda vanus sealmaal, et 33-aastaselt nii mõeldaksegi. Ilmselt mõlemad kokku. Ümbritsev hullus teeb vahel relvituks: kui alatult, autult, vääritult saab käituda. Aga nn ühiskondlik närv sunnib jälgima ka iseennast, sest esmane tung vihastuda, kibestuda, ära panna, see tekib jube kergesti. Seesmise rahu ja väärikuse säilitamine on keeruline, aga ainuõige lahendus.
Ei saa olla näitleja, kui ei ole tundlik. No kes meist tundetu on, aga inimesed ehitavad endale ümber erineva paksusega fassaadid. Ei saa muutuda tuimaks, siis tapad ennast näitlejana. Samas on kaitsemehhanismid vajalikud, muidu saad nii õudselt peksa, et vahetevahel ei jõua maast üles tõusta. Aga jällegi: ära võta ennast liiga tõsiselt. Täienisti ma seda veel ei valitse, aga selle mõtteviisi juurutamises olen veendunud: kui juhtub, et sulle tehakse liiga, sinu vastu ollakse ülekohtune — siis muiga, paremal juhul naera, ja mine edasi. See on väga raske, aga võimalik.
„Tujurikkuja” on minimalismi meistriklass, välkrollid ei „kipu umbes koperdama”, kui tsiteerida Mõnguste lastefarmer Väinot. Kuuel vana-aastaõhtul, 2008—2013, on Avandil osi üle poolesaja, külmaverelisest snaiprist tuhvlialuse pereisani, agar-abitust tujurikkujast ülbe duellandini. Superstiilne on laulu „Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)” esitaja eneseimetlus, hüüumärgiks kontrollpilk käsivarremusklile. Avandile ülimalt iseloomulik sketš on „Märt ja austaja”. Kui näitlejat tänaval kõnetav neiu pahvatab: „Te olete kohutavalt andetu!” tardub Märdi pilk nii, et vaatajal jääb naer kurku kinni.
Mõeldes Sepa ja Avandi erinevusele, on loogiline, et Sepp sai Oskar Lutsu huumoripreemia varem. Ott ongi „meie nunnu” ja oma poiss; Märt rafineeritud, ligipääsmatu, isegi teda sinatada tundub kohatu. Edevus ta kaitserüü, künism ta küüntest kübar.
Avandi teatrirollides pole komöödia ülekaalus, talle sobib inglaslik absurdihuumor, hea näide saamatu politseinik Goebbel iroonilises jõululoos „Siiralt valetades”. Et lamekoomusk pole tema element, tõestab Mustafa Bei osa operetis „Savoy ball”: lavastus lendleb naljalt naljale, puudub suhete režii. Türklasest atašees näeb lavastaja paadunud naistemurdjat, ent Avandit padupaheliseks ei vääna, ta laulu-tantsunumbrites ületab rämesarmi diskreetne džässilikkus. Mahlakam on luiskestseen helilooja Pasodoble’ist. Kui Mustafa etendab tudikest, kangastub „Tujurikkuja” raugast Telepoiss, ootaks repliiki „kas istu võip?”. Ka totras misanstseenis, daami juuresolekul diivanil aeledes, pikad jalad sõlmes, ei mineta osatäitja head lastetuba. Miks peaks diplomaat olema mats.
Avandi on mänginud vaatlejahingi. Kõigest 25-aastasena Indrek Paasi, kes tagasi Vargamäel („Vargamäe kuningriik” „Tõe ja õiguse” V ja I osa põhjal). Linnalihviga Indrek kavaldas demagoogias üle Kassiaru Nõmmani. Indrek suutis täita oma vana isa eluunistuse ja vastu võtta Tiina väsinud armastuse, kandes Tiinat jälle süles nagu väikest jalutut last. IV ja V osa Indrekut võiks Avandi kord taas mängida.
Triloogiaks võib mõelda lavastused „Valge laev ja taevakäijad”, „Inimese teekond” ja „Prohvet Maltsvet”. „Valges laevas” on Avandil ere setu pajatus õndsaks saanud röövlist, kes mõisniku maha lööb ja ise palvetab, kurat silmanurgas. „Inimese teekonna” uljaks irooniaiiliks Märt Avandi ja Mart Kolditsa tühisusemüüjad, sarnased kui kaksikvennad. „Prohvet Maltsvetis” vastandub Lõhmuse Taavet sõgefanatismile, Avandi mängib terve talupojamõistusega Taavetit mehise sarmiga. Hellusesädemeid pragiseb, kui vangist tulnud Taavet end Malle (Liina Tennosaar) manu magama räägib; nende vaikimine hämaras, mehe tugevad käed naise ümber, tekitas imeliku déjà-vu-tunde, Liina Tennosaar on mänginud Josie’t „Saatuse heidikute kuus”, ta otsekui kohtus uuesti Jamesiga… „Maltsveti” kurjakuulutavas finaalis, kui kõik põrandal tompudena kägaras halavad, lebab Taavet ristseliti, seesmiselt vaba. Ta läheb saatusehoopidele vastu väärikalt, hoiatab ligimesi, „ärge inisege”, lausub lõpuks, et kui keegi jääb ellu, mingu ära siit orjusest. Ingomar Vihmari lavastus kaitseb inimlikkust ilma orjamentaliteedita.
Suveräänset väärikust kannab roll „Kontaktis”, hulluks tembeldatud Johan, terane, haavatav, provotseeriv. Infantiilsust etendades kaitseb Johan last oma hinges. Osavõtliku distantsiga pihib ta oma poisipõlvetraumast, armastuskirjast, mille isa poja peopesal ära põletas: pihk õieli, manab põleva kirja nähtavaks. Johani tugiisik Anne (Marta Laan) õhkab: „Issand!”, Johan osatab teda vilkalt, sünkroonis. Kord „Kontakti” etendusel lisas mu kõrval istuv naine täpselt samal ajal sama šokeeritud „issanda”. Johanis ilmneb üks Avandi loomingu refrääne — tervendav psühholoogivaist. Vastastikuse usald(amat)use noateral saab Johanist Anne tugiisik.
Ingomar Vihmari, nagu ka Uku Uusbergi lavastajateel tundub Avandi püsinäitleja, ehkki koostööde arv polegi suur, Vihmariga neli, Uusbergiga vaid kaks lavastust.
M. A.: „Kuni inglid sekkuvad”. Mõnes mõttes kurb lugu, et Aleksander muutus nii-nii palju, kui võrrelda esimesi ja viimaseid etendusi. Vahel juhtub, et õiget tunnetust ja õiget mängumõnu ei saa kohe alguses kätte. Mõni ütleks, et see on ebaprofessionaalne, ma ei tea.
Areng on professionaalsuse tähis, loominguline see näitleja, kes rolli viimase etenduseni täiustab, mitte too, kes esietendusel särab ja peagi rutiini sohu vajub. Õpetlik ja õnnelik arenguvaatlus oli Avandi Mees 1 „Pea vahetuses”, mida kirjeldasin „Teatrielus 2009”. Lavastuses „Kuni inglid sekkuvad” oli Avandi osaks sala(dus)lik Aleksander, aristokraatlik deemon-ingel, kummaliste piruettidega lodevusest valvsusse, pilkliku klounimiimikaga, sõnatute sekkumise kokku-lahku-lepetega duetis Nimiga, keda viimastel etendustel mängis Uusberg ise. Isevärki sild „Lepinguni”, kus Avandi on taas hotelli-Mefisto.
„Lepingu” trumbiks on Volli Käro ja Märt Avandi südamlik koosmäng, Mrożeki poliitilisest allegooriast tähtsam inimlik kohtumine. Avandi sobib „tulnukast” noorteenriks Morisiks vana Euroopa hotellis, Käro on kui loodud hotelli püsiklient Magnuseks, mõlemas kõrkust ja kaitsetust. Algul etendab noormees aktsendiga võõramaalast, naudib grammatilisi fopaasid. Silmakirjatsev lakeinaeratus ja vahe vaatlejapilk. Vana mees palub, et Moris ta tapaks. Võtmehetk Magnuse haaramine Morisi käsivarrest: „Ära jäta mind üksi.” Puudutus kui leping. Murranguks Morisi loobumine aktsendist, ta hääldab oma kodumaa susisevaid kohanimesid sardooniliselt teadvustades positsiooni „läänest ida pool”. Mikropausid Avandi mängus kehutavad kahtlema, äkki Moris ongi mõrvar või terrorist. Ent ta head silmad äratavad usaldust. Moris pole küüniline intellektuaal, vaid elumängur, näeb vanahärrat läbi nagu röntgeniga, malbest põlgusest võrsub mõistmine. Magnuse arrogantsele etüüdile „ootan telefonikõnet Hollywoodist” annab Moris vastulöögi, eesmärk lõhkuda isekate illusioonide kindlus.
Põgenemise eel loobub Moris maskist, on sõbralik, seejuures illusioonivaba. Kui Magnus naiivselt vannutab: „Sa oled süütu”, kuulab Moris tiraadi lõpuni ja küsib kannatlikult, nagu lapselt: „Kas te võiksite minu eest pea anda?”
Volli Käro on varem mänginud Fausti, Avandis heiastub Mefisto, kes kurja kavatseb, kuid… Tänu kohtumisele Morisiga kogeb Magnus „oh õnnis hetk, oh viibi veel”-tunnet. Finaal, vana mehe surm, on Mrożekile omaselt paradoksaalne: Moris siiski täitis lepingut. Magnuse südamerabandus tõestab, et inimlik lähedus, hoolimine muudab südame tundlikuks.
„Lepingu” etendused on elusad, Avandi kompab Morisi komplekside sügavust, raatsib loobuda efektsetest nippidest, liigub lihtsuse suunas, mängib partneri suurde plaani. Kummardades on neil oma südamlik rituaal: Käro puudutab alt üles Avandi habemes põske, poolsilitamisi, noormees sirgub uhkelt poole rühikamaks; järgmise kummarduse ajal puudutab tema Volli Käro põske, ülalt alla, küüsi peitva kiisukäpa pehmusega.
M. A.: Tark näitleja mängib alati partnerit. Loll näitleja lajatab üksi, aga see ei kanna vilja. Oma partnerit suureks mängides mängid sa iseennast suureks, see on kuldreegel. Partneriga suheldes saad n-ö õhku tõusta.
Lavaka ajal, ka pärast kooli veel, heideti mulle pidevalt ette, et olen „liiga korralik”. Mida see tähendab, ma ei saa siiamaani aru. Kuidas ma siis teistmoodi olen, räägin lohakamalt või teen natuke robustsemaid liigutusi… Aga see on seotud ka improviseerimise teemaga. Improvisatsioon on eneseusalduse küsimus. Julgen öelda, et see on aastatega läinud aina paremaks. Ma usaldan ennast juba sedavõrd küll, et mulle meeldivad olukorrad, kus juhtub midagi ootamatut. Ei hakka paaniliselt rapsima, vaid vaatame partneriga teineteisele silma, see päästab olukorra. Sest n-ö sassiminek tähendab laval ainult elusamaks muutumist, kui sa enne ei olnud kohal, siis sel hetkel oled kohe! Neid olukordi on põhjust nautida.
„Saatuse heidikute kuud” mängiti kolm suve Laitse Graniitvillas, nüüd Draamateatri väikses saalis. Jim Tyrone on Avandi seni läbikomponeerituim, süvaarenguga roll. Jimi prototüüp O’Neilli vanem vend, alkohoolik, kellele näidendi toimumisaeg surma-aastaks.
M. A.: O’Neilli elukäik on olnud nii traagiline, et see näib kohati ebausutav. Kui kurb geenius kirjutab näitemängu, on see erakordselt kütkestav. Mängides tekib vastupidine efekt: ei suru maad ligi ega tekita depressiooni, vaid on teraapiline.
Esimene vaatus on helgem proloog. Jim klapib mõnusalt Josie isa, krutskilise Philiga: Jaan Rekkor ja Avandi on erinevad lavanatuurid, aga koosmäng muhe, improviseeriv, stabiilne. Jimi naerusilmad paotavad ta kainema sarmi, vilksatab ka sünk hoovus, kui Jimi ärritab Phililt napsu mangumise mäng. Naljatlevalt tiirleb Jim Josie (Kersti Heinloo) ümber, seisatab Josie selja taga, hüpitab paitamisi naise juukseid, laseb ruttu lahti: „Oi, vabandust, kogemata.”
Tore tõik, kuis Avandi kordas sama repliiki lavastuses „Vana roosa maja” laste lemmiktegelase, järsu ja häbeliku fotograafi Ahto osas. Armunud Ahto puudutab vargsi Krissu (Merle Palmiste) kaela, pomisedes: „Oi, kogemata.” Võrdluseks meenus Robert Redfordi intelligentne flirt, naise kleidinööbi avamise asemel nööpi kinni pannes. Võluvat repliiki „you missed a button” filmist „Siivutu ettepanek” kordas Redford hiljem „Hobulausujas”.
Teine vaatus, kuuvalge öö, avab Jimi tumetraagika. Rolli helistik muutub vargsi, aga armutult, alkohooliku hinge anatoomias puudub romantika. Hägustuv pilk ja hääl, pikkade käte-jalgade veidrad liigutused, kõhna keha vonklev siksak viskit lonksates. Joodiku mõtted tiirlevad surnud ringis, meeleolu pendeldab. Avandi on mõnel etendusel proovinud drastilisi reaktsioone füsioloogilisuse piiril. Algul ajab purjus Jim publikut naerma, tasahaaval naer vaibub, pihtimust ema surmast kuulatakse haudvaikselt.
Oluline Jimi mõistmisel on ta tõdemus: oskame petta teisi, mitte iseennast. Kui Josie tögab: „Sa oled väga hea näitleja”, naerab Jim rabe-hambuliselt. Ent ta halastuseta kõrvalpilgus elule ja iseendale määrab mõndagi näitlejakutse. Josie läheb napsi tooma, Jim peidab näo kätesse, ise kommenteerib: „Tubli poiss, väike törts nuttu ja…” Saali läbib naerukahin, kuni ta lisab valulise luulerea. Kibe on Jimi pihtimus, et ta ei suutnud ema kombekohaselt leinata. „Aga noh, näitleja jääb näitlejaks”, näitab, kuidas peitis näo kätesse ja halises. Pärast nutab päriselt, eneseosatus ja enesehaletsus ühtivad. Lähenemiskatsetes Josie’le segiläbi süütunne ja süüdistused, iha ja puhtus. Siiralt ütleb Jim: „Sa oled päris, sa oled soe.” Kompleksipuntras Josie solvub: „Ma olen soe?!” Jim taandub: „Läks valesti juba, jah”, harjunud kõrvetada saama. Lükkab käed pikalt ette, otsekui hoiaks kõikuvat seina enda ja naise vahel, püüdes iha ära tõugata. Raevusööst Josie’l viskitopsi käest lüües: „Ma olen tülgastuseni olnud purjus hooradega!” Josie heitub, Jim palub vabandust, käänab piinlikkuse pilkeks: „Vabandust-vabandust-südamerabandust — siukse nalja tegin.” Ka ränk hetk, mil Jim naist räpakamalt krabab, pole päris eneseunustus, vaid hoiatus — „näitan end sellena, kes tegelikult olen”.
Kui Josie avaldab Jimile armastust, kohmab mees: „Aitäh”, tonksab naisele rusikaga vastu õlga nagu semule, jätkab ähmases enesekesksuses: „eriti selle eest, et sa minusse usud.”
Ilus on Jimi ärkamine, selged silmad, rõõmus hämming, et sai magada luupainajateta. Öist pihtimust ei mäleta, kuni joodikuneeluni, „seda napsu ma tegelikult tahaks”, hüva viski maik — „ehtne Bourbon!” — toob mälu tagasi. Mees tahab sõnatult lahkuda, Josie nukker palve peatab ta: „Mäletan küll. Ja olen õnnelik, et mäletan.” Jumalagajätt on etendustel erinev; Jim on põgusalt puudutanud naise käsivart, suudelnud põsele või huultele, karske hellusega. Viimane sõna vaikne, aus „aitäh”. Laval on O’Neilli kohatist tekstipaatost kärbitud, sõnadest tähtsam ütlemata jätmine.
13. detsembril 2014 vaatan „Saatuse heidikute kuud” kuueteistkümnendat korda. Jälle tühistab Avandi mäng varasemaid kirjeldusi, see on vaatlejale puhas rõõm. Jimi veiderdav kaitsekiht õheneb, palju vähem füüsise finesse, peamine toimub sisimas. Kersti Heinloo partnerina tundlikum kui varem, publik jälgib pingsalt, aplaus on tugev ja tänulik. Kurbuse katarsis: üks piinatud hing leidis pihtides rahu, ööl, mil „midagi ei juhtunud, välja arvatud üks imede ime”.
* * *
Usaldada või mitte usaldada — Avandi rollides pole see retooriline, vaid põletavam eluküsimus kui Hamleti olla või mitte olla. Märt Avandi viimase aja intervjuud kinnitavad, et inimlikul tasandil tunnetab ta vastust. See on näitleja elukutses kõige määravam, et inimlik tuum kumab rollidest alati läbi.
Näitleja: „Usaldus on ainus, mida võib tõena võtta. See on elus käibel olev raha. Sel ei pruugi alati katet ollagi, kuid sel pole tähtsust, niikaua kui sellele omistatakse väärtust” (Tom Stoppard, „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”).
Illusioonidest puhastatud usalduse kullaproov — nii söandan sõnastada Märt Avandi teemat.
Artiklis nimetatud lavastused:
Anne Türnpu, „Valge laev ja taevakäijad”. Lavastaja Anne Türnpu. EMTA lavakunstikooli XXI lend Albu mõisa aidas, 2004.
John Bunyan / Anne Türnpu, Kristjan Sarv, „Inimese teekond”. Anne Türnpu. Teater NO99, 2005.
Merle Karusoo, „Misjonärid”. Merle Karusoo. Rakvere Teater ja Ühendus R.A.A.A.M., 2005.
Anthony Neilson, „Siiralt valetades”.
Eduard Toman. Rakvere Teater, 2005.
A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk, „Vargamäe kuningriik”. Jaanus Rohumaa.
Endla ja Rakvere Teater Vargamäel, 2006.
Eugene O’Neill, „Pikk päevatee kaob öösse”. Merle Karusoo. Eesti Draamateater, 2008.
Uku Uusberg, „Pea vahetus”. Uku Uusberg. Teater NO99, 2009.
Eugene O’Neill, „Saatuse heidikute kuu”. Ingomar Vihmar. Eesti Draamateater, 2011.
Uku Uusberg, „Kuni inglid sekkuvad”. Uku Uusberg. Eesti Draamateater, 2011.
Martin Algus, „Kontakt”. Ingomar Vihmar. Eesti Draamateater, 2012.
Mika Keränen / Ingomar Vihmar, „Vana roosa maja”. Ingomar Vihmar. Eesti Draamateater, 2012.
Sławomir Mrożek, „Leping”. Indrek Apinis. Rakvere Teater, 2013.
Eduard Vilde / Ingomar Vihmar, „Prohvet Maltsvet”. Ingomar Vihmar. Albu vallavalitsus, 2013.
Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov, „Laul, mis jääb”. Merle Karusoo. Eesti Draamateater, 2014.
Pál Ábráham, „Savoy ball”. Mart Sander. Rahvusooper Estonia, 2014.
Kommentaar:
1 Vestlus Märt Avandiga 17. IX 2014.
