ENN SÄDE FOTOALBUM 42. Pilte Eestist 1937. Ja minu maadeteaduslised valged laigud
Aprill, 2024Ma pean hetkeks oma arvutis tagasi minema, et käesoleva fotonurga algust leida. Siin see on — detsembris 2013 hüppab mu operaatorist kolleeg Ago Ruus kui laadapüssist välja! Ta on nimelt kusagilt kuuri alt seal koduses Kagu-Eestis leidnud tundmatu fotograafi klaasnegatiivid, laseb need Digifotos skännida ja teeb toreda näituse. Ja jätkab seda otsimistööd ning Võru Instituudi abiga annab välja esimese raamatu „Vana-Võromaa päevapiltnikud” (2021). Ehkki minu „mälu kõlakambrid” krigisevad üksjagu haledalt, suudan lõpuks siiski leida siinsamas lebanud suurema portsu vanu klaasnegatiive mõõtudes 6,5 X 9 cm. Teadmata tänaseni, kust ma need klaasid olen saanud. Lasen mitmel aastal mööduda, teen üsna palju järelepärimisi, et sotti saada, kes võiks olla piltnik või kus paljud pildid on võetud. Mitte alati edukalt…
Autor paistab olevat kooliõpetaja, sest ta kirjutab ühele originaalkarbile „Ekskursioonid Kunda ja Paldiski”. Siin-seal on näha koolilapsi, aja paneb paika vähemasti üks (hirmsasti ülevalgustatud) pilt Türi raadiomastist, mis valmis 1937. Mis sugugi ei pruugi tähendada, et need on pildistatud ühel ja samal aastal. Olgu ta siis Anonymus, see meie asjaarmastaja.
Ma tean suurepäraselt, et muuseumid on täis taolisi negatiivikogusid, mida kuidagi ei jõuta publikule pakkuda, ja käitun siinkohal üsna isekalt: „Kui kõike ei jõua, tee pool rehkendust…” Ago Ruusist äratuse saanuna skaneerin ja restaureerin need klaasid, et neid teile vaatamiseks pakkuda. (Mingi seletamatu võlatunne muistse kooliõpetaja ees?) Arvata 1937. aastal (aasta enne minu sündi) pole väga kombeks koolilapsi sõidutada mööda kodumaad, sünnimaad. Veel minugi ajal, 1952. aastal ei ole kooliekskursioon igapäevane asi ja ometi võtavad mu algkooliõpetajad ja üürivad lahtise veoauto(!), uskumatult lopsakalt tolmavad kruusateed, ning me tiirutame ennenägematutes paikades Suurel Munamäel ja Pühajärvel ja Viljandis… Õnneks oleme juba „fotograafid” ja täna võid võtta sealt mõne selgema pildi ja jooksutada seda edasi-tagasi kui filmi…
Umbes samal ajal toob mu kunagine Laadaplatsi kooli pinginaaber Udika Ants mulle põnevad suured klaasnegatiivid (kas 12 X 18?), olla leidnud ühelt pööningult. Teeme lihtmenetlusega kontaktkoopiad ja oh imet — pildid on tsaariaegsest Gattšinast! Kahjuks ei leia täna enam üles. Ja hakkame vennaga ise katsetama plaatnegatiividele pildistamist, ehkki ei mäleta, mis fotoaparaadiga see õnnestub.
Ja ongi kõik. Ago Ruus, vana kolleeg, mässab seal all lõunas Vastseliina juures Kirikumäel edasi, varsti peaks välja tulema tema teine raamat vanade külapiltnike fotode ja lugudega („veranda aknad olid klaasitud fotonegatiividega, hea, et märkasin…”). Nüüd on ta juba otsaga Lätimaal, paikades, kus kunagi eestlased olid piltnikeks.
Äkki ilmuvad sedasi ka Tartu fotograafi Reinhold Sachkeri klaasnegatiivid kusagilt pööningult või keldrist välja? Tema nimelt pildistas 1869. aastal meie esimest laulupidu, millest pole siiani olemas (leitud?) ühtegi fotot.
Ühel suveõhtul tuleb meie maakodu naabrimees Toomas minu juurde suure kotitäie vanade fotonegatiividega: „Äkki tunned huvi? Leidsin Järvakandis prügikasti kõrvalt…” Muidugi — tavalised sünnipäevade ja matuste fotorullid, mõnel ka mingi nimi näha. Ühe hõimu või kogukonna lugu… Tassin need koos siinsete klaasnegatiividega Tartusse ERMi, kus need lahkelt vastu võetakse. Sest mul on meeles oma Pärnu naabrimehe, väga aktiivse pulmafotograafi surmaeelne käsk naisele: „Viska need kõik lõkkesse!” Kaks kartulikotitäit, tuhandeid negatiive…
Paar fotograafilist lisalauset. Paistab ju kummaline, et tollal veel klaasplaatidele pildistatakse. Ja tõesti — mul siin käepärast Pärnu fotoäri 1937. aasta hinnakiri, kus plaatfotoaparaate enam ei pakuta, küll aga on ilmselt üleminekuaja pehmendamiseks saada fotoplaate Agfalt, Perutzilt, Ilfordilt ja Imperialilt. Plaate saab ju ükshaaval töödelda!
