MÄNG AITAB MÕISTA JA ELADA
Mai, 2024„Hing on sees. Kakskümmend aastat hiljem”. Režissöör ja produtsent: Vahur Laiapea. Operaatorid: Mait Mäekivi ja Vahur Laiapea. Monteerija: Kalle Käärik. Kasutatud Lepo Sumera, Tõnu Kõrvitsa ja Urmas Sisaski muusikat. Kasutatud kaadreid filmidest: „Heidikud” (1987), režissöör Mati Põldre; „Hing on sees” (2004), režissöör Vahur Laiapea. © Ikoon. Esilinastus: 10. III 2024.
Vahur Laiapea töötas aastatel 1983–1994 Porkuni Kurtide Koolis. Ta lõpetas Tartu Ülikooli kaugõppes 1985. aastal eesti filoloogina ja hakkas õpetajatöö kõrvalt tegelema eesti viipekeele uurimisega. Aastaid hiljem, olles juba filmitegija, pani ta kokku ja kaitses oma magistritöö ning avaldas selle raamatuna „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest”. Ta tegi Eesti Tervisekasvatuse Keskuses südameprojekti ja õppefilme. Nii jõudis ta tasapisi üha sügavamale filmitegemise juurde ja nende liistude juurde on ta ka jäänud (kirjutades ja avaldades paralleelselt dokumentaalseid ja ilukirjanduslikke tekste). Sajandivahetusel tegi Laiapea oma ühemehe-filmistuudio Ikoon, mille alt ta on teinud ligi nelikümmend dokumentaalfilmi. Inimesi ja teemasid seinast seina, alates Afganistani jäänud ja seal kohanenud vene sõjaveteranidest kuni ekstsentrilise vene daamini, kes laulab omaloodud mono-ooperis sellest, kuidas Jeesus Eestis käis ja kivi otsas kõnet pidas. Laiapead köidavad inimlikud omapärad, marginaalsed isikud, kes käivad omi radu, keda ühiskond sageli ei märka, aga kelle üle tasub mõtiskleda. Miks nad nii elavad, mis on nende väärtushinnangud, mida otsivad, vajavad. Laiapea tahab inimest mõista. Kas mõistab, sellest ta oma filmides ei räägi, ei anna hinnanguid, ei kommenteeri. Ainult näitab. Võib-olla autoripositsiooni (näilise) puudumise, autori taandumise tõttu ETV tihti tema filme ei näita. Need filmid on neutraalsed, ei õpeta ega seleta. Autor ei aseta end portreteeritavatest kõrgemale, vaid vaatleb neid võrdsena. See on filmi jaoks eelis, sest filmitavad tajuvad Laiapea respekti ja avanevad kergesti. Räägivad oma lugu; neilt ei kangutata välja intriige või midagi, mida nad rääkida ei taha. Sestap pole filmides skandaalset ega šokeerivat. Põnevust üles ei krutita. Ollakse empaatiline, ei pedaleerita ega ponnistata kunstilisi üldistusi.
Teiste teemade kõrval on seal tervise teema, erivajadustega ja haigete inimeste lood ja elulood. Nii külastab Laiapea hooldekodus luuletaja Lembit Kurvitsat ja kuna filmi jaoks raha ei saa, teeb oma kulul filmi „Kurvits Lootuse tänavalt” — siis kui Kurvits Võisiku hooldekodust vabaneb ja elab Tartu linna antud korteris. Teades, et Lembit Kurvits hindab absurdinalja, mängib ta talle ette kurvitsa hääli, aga luuletaja jääb tundetuks. Ravimid on ta tuimaks teinud. Kurvitsaga seotud elukriiside ja paradokside teemal valmib Laiapeal koos siinkirjutajaga aastate jooksul raamat „Kurvitsa vabastamine”. Laiapea lootis vabastada Kurvitsa hooldekodust, aga Kurvits läks sealt ise minema. Kurvits jõuab ringiga Keila hooldekodusse, kus ta samuti asu ei leia ja kirjutab palvekirja välja pääsemiseks, kuid vabaneb seal juba lõplikult eluvaevast. Võib öelda, et Laiapea, olemata kristlik misjonär, tegeleb hingeabiga. Tõsi, ta on filminud korduvalt ka Aafrika humanitaarmissioone, näiteks Keenia haiglates.
Väikesi varjatud, nõutuks tegevaid eluparadokse on tema filmides siin ja seal. Ehk see ongi Laiapea teema: otsida ja näidata elu absurdi ja paradokse, seletamatust, ise sekkumata, hindamata? Nii teeb ta filmi oma elutahte kaotanud emast ja vanast, Saaremaalt pärit leeprahaigest Läti leprosooriumis. Teeb filmi seitsmeaastasest lastekodu tüdrukust Ragnest, mis saab pealkirjaks „Tummfilm kurdist tüdrukust”. Koos Peeter Simmiga filmib elujanust ja positiivset Raini, kes põeb ihtüoosi — tema kuival nahal tekib kalasoomuste moodi pragunemine. „Inimene pole kala” on selle filmi pealkiri. Rain, keda paljud võõrastavad, saab hakkama, töötab, otsib koos elukaaslasega võimalust luua kodu. Selles on filmi paatos.
„Hing on sees. Kakskümmend aastat hiljem”, 2024. Režissöör Vahur Laiapea.
Mäng aitab mõista…
Läheme nüüd kuue erivajadustega filmikangelase juurde. Neist on tehtud kolm filmi. Mati Põldre filmis neid lastekodus aastal 1986. Laiapea otsis Kristina, Triinu, Leena, Aivari, Kristo ja Slava üles aastal 2004 ja tegi filmi „Hing on sees”. Ja nüüd on ta laiendanud filmi ja filmipealkirja: „Hing on sees. Kakskümmend aastat hiljem”. See on ainulaadne filmidokument nii osalistele kui nende sugulastele (ja meile) läbi ligi neljakümne aasta. Inimeste maneerid, hoiakud, karakterid muutuvad ajas vähe. (Paneb mõtlema, et küllap on meie kõigiga samamoodi.)
Mänge mängitakse kõigis kolmes filmis. Põldrel üritab lapsi laulma tõmmata nõukaaegne näärivana. Kahes järgmises filmis praktiseerib grupiga psühhodraamat või mänguteraapiat Aivar Simmermann. Luuakse situatsioone, mis sarnanevad mängijate elu raskete episoodidega, ja mängitakse neid koos uuesti läbi: läheduse otsimine, armastuseasjad, sünnitamine, lähedastega kohtumine, emaroll, isaroll, lapseroll. Erivajadustega inimesed on usaldavad, aga neil on mured ja pained, mida saab nii pisut lahti rääkida, hingelt ära, selgemaks. Sentimentaalsusse mängujuht Simmermann ei kaldu.
Vahemärkuseks. Käisin kunagi tegemas ajakirjanduslikku lugu Ülo Vihma Meeste Koolis, kus tegin Aivar Simmermanni käe all läbi samasuguseid mänge. Olin veidi tõrges ja skeptiline, kuna olin võtnud pähe, et teen lehelugu, ja ilmselt seetõttu ei suutnud end avada. Mis on eesti mehele ilmselt omane ja ehk just meeste enesesse suletus lõpetas hiljem Vihma ja Simmermanni koostöö ja Meeste Kooli tegevuse. Eesti mehed on tõrksad abi vastu võtma, tahavad ise hakkama saada.
Erineva, väiksema või suurema puudega tegelased on usaldavad ja siirad. Nad on lapsest peale sõbrad olnud, ehkki kui küsitakse, kes on nende sõbrad, nad üksteist ei maini. Nad on pigem perekond või pseudoperekond ja see on suur vedamine. Seda küll välja ei öelda, see jääb alltekstiks. Vanemad on nad kunagi hüljanud, lastekodu ja õpetajate hool kokku viinud. Nad on õnnelikud, nagu Triinu ka korduvalt välja ütleb. Filmi vaadates võib tekkida isegi kadeduselaadne tunne. Jah, need inimesed on ühiskonnas ilmselt vähemärgatavad, marginaalsed, tõrjutud, aga nad on omamoodi õnnelikumad, saavad hakkama paremini kui meist paljud. Kuidas nad seda oskavad? Mis on nende saladus? Tundub, et teatud leplikkus, nagu kristlastel, ometi on sellel usuga vähe pistmist, kuigi Leena tunnistab, et tahab minna paradiisi Jeesuse juurde. See mõjub küll rohkem kujundina, aga ta on ainus, kes on kristliku lohutuse omaks võtnud. Triinu lohutajad on jällegi kass Roosi ja nukk, kes on mängult tema laps. Kuna nukk on laps, siis on nukul omad nukud, kellega nukklaps saab mängida (jälle valus paradoksaalne motiiv). Seega on nukku lapsena kohtlev Triinu vanaema. Humoorikas, aga Laiapea ei serveeri seda huumorina.
Sama liini järgib pikem episood, kus Triinu toob trepist alla lapsevankrit. Mõnda aega me arvame, et ta ongi lapse saanud. Trepp on pikk ja Triinu on vankrit alla vedades kohmakas. Vanker põntsub mööda astmeid, vahel tuleb jalahoopidega hoogu lisada. Kas seal sees on laps? Vanker võib ju ümber minna! Arvasin juba, et vankris võib olla koduloom. Aga see oleks põntsutamise peale välja hüpanud ja plehku pannud. Vankris on muidugi nukk. Nukk pole nukuvankris, vaid täismõõdus lapsevankris, sest ta on ju laps. Ja Triinu, nuku ema, pole enam laps nukuvankriga, vaid täiskasvanud naine nukklapsega, kellega tuleb parki jalutama minna, lapsel omad nukud kaasas. Kõike seda ei serveerita dramaatiliselt, vaid rõhutatult lihtsalt. Kõik on normaalne, tavaline elu. Puudega naine, kes lapsi ei saa (miks, ei seletata), viib jalutama kujutletavat last, keda ta hoiab ja armastab rohkem, kui oskas teda hoida ja armastada tema enda ema. Filmi vaadates ei jõua sellele kõigele mõelda, aga see jääb sisse pidama.
„Hing on sees. Kakskümmend aastat hiljem.” … ja elada.
Valus on episood, kus mängitakse läbi Triinu kohtumist oma vennaga. Triinu on üliõnnelik, et on pärast aastakümneid leidnud üles oma üheksa õde ja kaks venda. Triinu saab kokku vend Rolandiga (ei tea, kas mängunimi?). Roland teatab, et ei taha õde, ei taha, et õde üldse olemas oleks. On ilmne, et tegu on reaalselt kogetud episoodiga. Ometi mängitakse seda läbi naeratamisi, pehmelt. Pehmus, malbus iseloomustabki kõiki kuut tegelast. Negativismi pole, häält ei tõsteta. Erivajadustega inimesed tunduvad delikaatsemad kui inimesed meie igapäevasest ümbrusest, delikaatsemad kui me ise. Väiksed pühakud. Sünnipäevamängus ongi üheks kingituseks Buda kuju. Ei oska arvata, kas meelega sinna sokutatud või võeti ruumist, mis võtta oli.
Triinu kordab, et tema ema (kes ta maha jättis) ei olnud joodik, ehkki paljud nii arvavad. Triinu pole ema õieti näinudki, aga on veendunud, et ema pole joodik. Ema pilt on tal kummutis vahel välja võtta ja armastavalt vaadata. Ongi ilus ema.
Kõigil kuuel on suhtumine, et inimestest tuleb arvata head ja ainult head. Ka vennast, kes tahab, et Triinut olemas ei oleks. Temaga ei saa lihtsalt läbi ja kahju. See võiks mõjuda moralismina, aga ei mõju. Kuna režissöör ei kriipsuta seda alla, ei tõsta esile. Pigem on lihtsalt valusad detailid. Ja hea, kui sisse jäävad, mällu. Ometi ei pruugi jääda. Sest me oleme harjunud, et näidatakse näpuga, kus on tõde ja moraal, selgus. Õpetatakse. Kui seda pole, siis ETV segast lugu ei näita. Ei eeldata, et vaataja mõtleb oma peaga. Kas mõtleb? Ei ma tea. Teleka vaatamine pole mõtlemisharjutus, vaid ajaviide. Mullegi.
Avamata jääb (mõistetavalt), kas osalised on steriliseeritud. (Kas meil tehakse seda?) Miks nad lapsi ei saa? Kuigi osa neist tahab, mõni jälle teatab, et ei taha last, tahaks hoopis kodulooma. Samas kedagi tahaks. Ka see, et last ei taheta, räägib valusast kogemusest. Sest kuidas nende lastega läheb? Lähevad lastekodusse. Ei taha kellelegi sellist elu.
Pealiskaudsel vaatamisel ei tule pähegi, et film ei räägi ainult kuuest lastekodus koos üles kasvanud inimesest, kelle Vahur Laiapea paarikümneaastase vahega kahel korral uuesti kokku viib ja õnnelikuks teeb. Film paneb mõtlema laiemalt, kuidas me üksteist kohtleme ja kuidas suhtume erivajadustega inimestesse. Ja kas me vajame mängu, kas oleme homo ludens’id, mängivad inimesed, kelle individuatsiooni, enesekssaamise osa võib olla naiivne sotsiaalne mäng. Suhtlusprobleemide ja raskustega pole ainult erivajadustega inimesed. Või teisipidi, ehk on meil kõigil teatud erivajadusi.
Kirsiks tordil on filmi lõpuepisood, kus toimub Triinu tegelik sünnipäev — eelnevalt on ta sünnipäeva psühhoteraapias läbi mängitud. Kuna mängides on sünnipäevalapse roll selgeks saanud, on Triinu oma sõiduvees. Laud on uhkelt kaetud. Õed ja teisedki sugulased peenelt riides, soengutega. Triinu õed tulevad piltniku jaoks Triinu kõrvale. Triinu pole segaduses, ta on läbini õnnelik. Triinu õed, kenad noored naised, on selgelt Triinut toetavad, ometi on nende näol ilme, kus naeratus seguneb muigega. Nad on kohmetud, pole päris kindlad, kuidas sellises olukorras käituda. Nad on erivajadustega naise õed ja neid filmitakse. Nad tahaksid kohal olla, lahked olla… ja tahaksid end mõneti distantseerida. Jälle paradoks.
Tajun Vahur Laiapeas teatavat ambitsioonitust, soovimatust dramatiseerida, teha müüdavat ja läbi löövat filmi. See on tema natuur. Samas, kui vaadata tema filmide hulka, siis ambitsioon filme teha on tal suur. Aga läbi mitmekümne aasta on Laiapea jäänud truuks minimalistlikule, vaatlejalikule stiilile, ta ei ütle kunagi ega kuskil oma positsiooni otse välja, ei võimenda, ei anna hinnanguid. Muusikaline taust on olemas, aga seda ei paisutata. Laiapea tahab jääda filmides ise märkamatuks, aga nii jäävad suhteliselt vähemärgatavaks filmidki. Kes aga märkab, see oskab ehk ära tunda, väärtustada. Neid filme võiks peaaegu võrrelda koduvideotega. Maailm on Laiapeale kodu ja enamik inimesi tema laiendatud pere, kelle elule kaasa elada. Kas me tahame koduvideoid vaadata? Vist eelistame enamasti siiski märuleid ja läbiküpsenud draamat või pisarakiskujat. Teemad, mida Laiapea käsitleb, on täis varjatud pisaraid, aga inimlik draama, kohati tragöödia, jääb valdavalt sordiini alla, sest autor on delikaatne. Võtab meid lihtsalt kaasa vaatama, mida ise näeb.
