MEES NAINE JA PÄIKESESÜSTEEM

Mai, 2024

Priit ja Olga Pärna filmidest

DONALD TOMBERG

Enne kui rääkida Priit ja Olga Pärna ühisest loomingust, tuleks heita pilk Priit Pärna joonisfilmide maailma. See maailm on olnud alati selgelt äratuntav nii visuaali kui autori poolest. Kui öeldakse, et see on „pärnalik”, saadakse üldjuhul aru, millest käib jutt. Priit Pärnal on karikaturisti taust ja seega on talle omane kontsentratsioon ja teravus — karikatuuris peab üksikpilt kätkema endas lugu. Pärn valitseb imeliselt hästi joone võlumaailma. Tema looming on vaimukas, naljakas, terane, isepäine, provotseeriv, jõuline, tugeva, sihitud laenguga ja samas pillav, julge, artistlik, poeetiline, sotsiaalkriitiline, poliitiliselt ebakorrektne jne. Omaduste loetelu võib jätkata ja kõik need tiirlevad kuidagi „Pärna maailmas”, sellele eriomastes suhetes. Pärna filmide ligitõmbavuses on kindlasti suur osa ka tajutud vabadusel, mis on seejuures selges vahekorras filmide struktuuri ja kontseptsiooniga, jõulisel emotsioonil, karakterite äratuntaval ja teraval (ka arhetüüpsel) profiilil, isegi kui tegelased on absurdsed, armastusel nalja vastu, lakoonilisel ja ka brutaalsel poeetikal. Tema filmides on omajagu ka uulitsapoiste maailma, mis väga vahetult end lahti kerib ja mille mõistmiseks ei pea vaataja end ületama, isegi kui kõik esimese hooga ei avane.

Pärn on olnud ka sotsiaalselt ja poliitika/ideoloogia suhtes väga tundlik autor. See on olnud igati õigustatult tema loomingu mõistmise üks põhivõtmeid. Mitme filmi puhul on tema tegelaskujudel ja nende suhetel konkreetsete poliitiliste ja/või sotsiaalsete tingimuste pitser: nt „Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980), „Eine murul” (1987), „Hotell E” (1992), „Karl ja Marylin” (2003).

 

1

Nüüd aga soovin küsida, kas Priit ja Olga Pärna ühislooming sisaldab midagi, mida me Priit Pärna varasemast loomingust sellisena ei leia. Vastan etteruttavalt lühidalt: Pärnade koostöös valminud filme vaadates tunneme ära sellesama Pärna maailma, aga toimunud on ka sisuline muutus, uuenemine. See muutus paistab Pärnade ühisloomingus välja sellega, et lüüriline maailmatunnetus on selgemalt esile toodud. Näiteks filmides „Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja „Tuukrid vihmas” (2009) on sellest lausa võimatu mööda vaadata. Ühiselt on katsetatud uuenduslike animatsioonitehnikatega. Kassetil „Must lagi” (2007), mis sisaldab seitset animeeritud luuletust, on Pärnad Jüri Üdi luuletust animeerides võtnud aluseks söetehnika, aga joonistanud söega paberi asemel klaasile. Klaasi kasutavad nad aluspinnana. „Lendurid koduteel” (2014) on juba liivaanimatsioon. (Olga on aastatel 1996–2003 Belarusfilmi stuudio animatsiooniosakonnas peakunstniku ja animaatorina töötades tegelnud lähemalt just liivaanimatsiooniga.) Priit on tegev ka graafikuna ja Olga on lõpetanud Valgevene Kunstiakadeemia graafikaosakonna sügavtrüki eriala. Seega, kunstnikena jagavad nad ka sama keelt.

Sügavamal tasandil on aga muutus mujal.

 

2

Mehe ja naise tunnete ja vajaduste piiratud skaalal arenevat suhtedraamat, mis oli nõukogudeaegsesse olmesse surutud, kujutas Priit Pärna „Kolmnurk” (1982). Seda teemat üksikuna kulgevate tegelaste elus puudutasid ka tema „Eine murul” ja „Hotell E”. Naise erootilist laengut pole Pärn kunagi kujutada kartnud, aga sisuldasa on esikohal olnud teised teemad. Pealkirjadki on selles suhtes kõnekad: „Kas maakera on ümmargune?” (1977); „Ja teeb trikke” (1979); „Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980); „Aeg maha” (1984); „1895” (1995); „Hotell E” (1992) jne. Kui ennist märkisin, et poliitiline ja sotsiaalne külg on olnud Priit Pärna filmides oluline, siis koos Olgaga tehtud filmides see pigem taandub. Priidu ja Olga ühisloomingus on kesksel kohal… naine. Seda naist pole sotsiaal-poliitiline väli märgistanud jäädava pitseriga, ta on sellest üle. Kui otsida võrdpilti, siis võiks öelda, et naine on Pärnade ühises filmograafias nagu (Päikese)süsteemi kese.

Et sellele väitele tuge leida, tuleks Pärnade ühisloomingut lähemalt uurida. Kunstiliste animafilmide süžeede ümberjutustamine on äärmiselt tänamatu tegevus, kuid ilma selleta praegusel juhul ei saa.

 

Animeeritud luulekassett „Must lagi”. „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli” (2007)

Pärnade animatsioon Jüri Üdi luuletusele:

 

Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli.

Ka magades.

Ööd lõhestavad kokkukuivand huuli,

kui avan suu.

 

Mu silma ette tõusid ühed silmad —

nad hingasid.

Löön silmad maha. Noore mehe asi.

Näeb kingasid.

 

Animatsioonis hüppab mees alustuseks fläkiga naise ette silda. Siit edasi areneb mehe ja naise suhe pidevas, teineteist tajuvas mängulises liikumises, mis kasvab omamoodi tantsuks. Taustal loevad Marko Matvere ja Oksana Agarkova (kellel on vene aktsent) värsiridade vaheldumises korduvalt Üdi luuletust. Sõnad sulanduvad visuaalis toimuva liikumisega üheks, muutuvadki ühel hetkel juba pigem muusikaks. Mees ja naine saavad pidevas liikumises olles kokku mitmel tunnetuslikul tasandil: funktsionaalsel (saame fikseerida hetked, kus teineteisele ollakse laua eest), erootilisel, artistlikul ja poeetilisel. Mees ja naine nagu Partnerid.

Muuseas, ka „kingasid näeme” (vaid) hetkeks lähemalt. Mehe kingatalla alla on kirjutatud „Solk & Co”. See „firma” jookseb taustal läbi ka mitmest varasemast Priit Pärna filmist.

„Elu ilma Gabriella Ferrita”, 2008. Režisöörid Priit ja Olga Pärn.

„Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008)

Selle filmi kompleksset struktuuri, eri liinide ja tasandite põimumist ma siin lähemalt ei vaatle, piirdun vaid üldiste osutustega. Selle loo keskmes on surm, üksindus, vabanemine, pääsemine ja päästmine ning naine või naise kuju, kes ühendab erinevates avaldustes kõik need teemad. Üleloomulike võimetega varas varastab mehelt naise ja viib ta ära (teisele poole teed, mida mehel pole võimalik ületada), aga tüdruk Kaotatud Lootuste Leiubüroost päästab oma puudutusega mehe, kelle naise varas varastas, toob endaga rõõmu ja lootuse, loob silla üle kaotuse. (Sild on filmis „Elu ilma Gabriella Ferrita” ka visuaalselt oluline kujund.) Kipsis kätega poisikese jaoks on ihaldatavana kohal küll ka virtuaalsed prostituudid, ent nende külgetõmbest saadakse jagu.

Naine on see, kes vajanuks päästmist, ja naine on see, kes päästab. Naine on see, kelle ümber elu käib.

Pean „Elu ilma Gabriella Ferrita” üheks eesti animatsiooni pärliks. See film kätkeb endas õrnuse väga sügavaid kihte.

„Tuukrid vihmas”, 2009. Režissöörid Priit ja Olga Pärn.

„Tuukrid vihmas” (2009)

Mees on päevatöö ajal tuuker, naine öises vahetuses hambaarst. Mõlema tööaeg on kella pealt määratud, nõnda kohtuvad nad ikka ja jälle viivuks vaid siis, kui üks neist tuleb töölt ja teine läheb tööle. Ühel hommikul läheb mees päästetöödele — reisilaev on vaikselt põhja vajumas. Järgneb tragikoomiline klounaad tuukri elust, vihmasajus päästetööd ette valmistades ebaõnnestub tuukri meeskonnal üks asi teise järel, need ebaõnnestumised toovad doominoefektina kaasa massiavarii kõrval oleval maanteel. Selle ajaga, kui tuukrit objektile üritatakse saata, õnnestub laevameeskonnal kõik pardal olijad päästepaadiga maale toimetada, st ohvreid laevahukuga ei kaasne. Viimaks saab tööpäev läbi, kell saab kuus ja päästjad, kes kedagi paraku ei päästnud, aga päästmist ette valmistades kõvasti kaost külvasid, lahkuvad.

Samal ajal magab tuukri naine kodus. Tema unes on ärevust (kastis värisevad-kõlisevad pudelid) ja pisaraid (ekvivalendiks dušš). Naise unenäos on ka episood, kus ta istub laevakajutis ja illuminaatoritagusest näeme, et vesi kerkib — seega on ta oma unes uppuvas laevas. Mingitel teistel tingimustel võinuks ka naine olla see, kes päästmist vajab. Aga naine oma unenäos ei upu, ta viskab hoopis läbi illuminaatori välja enda vastas istuva toonekure. (Kes on toonekurg? Toonela lind. Toonekurega on seotud ka „Elu ilma Gabriella Ferrita”.) Mees-tuuker tuleb koju, kohtub viivuks naisega, kes siis kohe tööle tõttab. Mees läheb vanni, vajub seal (korraks?) vee alla ja tema nägu on vannivette vajudes profiilis, nagu põhja vajuv laev.

Kõik lõppes justkui õnnelikult: kõik pääsesid päästjast sõltumata, aga need „kõik” on teisipidi võttes ka nagu naine, kes kodus oma meest ootas.

„Lendurid koduteel”, 2014. Režissöörid Priit ja Olga Pärn.

„Lendurid koduteel” (2014)

Kolm lendurit on pikal koduteel, igal neist on käes kohver. Mehed kõnnivad reas üksteise järel, kohti vahetamata, ja kohvrid meenutavad nõnda kokku loetuna kala. (Kala sümboolsest tähendusest ei saa mööda vaadata, see on olulisel kohal ka „Elus ilma Gabriella Ferrita”.) Päevad mööduvad lenduritel kõndides, öösiti aga avavad nad oma kohvrid ja… seal elustub osadena pakitud naine, kellega siis, vastavalt tõmmatud liisule, õnnelik lendur armurõõme maitseb. Kuhu mehed lähevad? Koju. Mis või kes neid kodus ootab? Kus on kodu?

Viimaks jõuavad lendurid linna. Seal astuvad nad korraks läbi ka lõbumajast, kus on ootel lubavad daamid… Lendurid joovad aga lõbumajas vaid toobi õlut ja liiguvad edasi. Seega, suvaline naine, üksnes ihaobjekt, neid ei huvita. Mehed lähevad koju. Ja nad jõuavadki koju ja igaüks neist jookseb teda koduhoovis ootava naise käte vahele.

Naine, keda nad kandsid, oli ühtlasi igatsus ja kodu, mis neid ootas. Igatsus kodu järele aitas neil koju jõuda. Naine on nagu kodu ja jõud, mis ka läbi kõrbe koju kannab.

 

„Silmadeta jahimees. Handi lugu” (2016)

ERMi tellimusel valmis näitusele „Uura­li kaja” üheksa animatsiooni. Pärnad animeerisid handi loo „Silmadeta jahimees” (jutustanud N. Tšaltomov Jugani jõelt Kajukova külast 1983. aastal). Lugu on siin ette antud: naine varastab jahimehe silmad ja peidab need karpi. Animatsioonis näeme, et naine saab loo käigus korraks ka ise jahimehe silmadeks — suunab seda, kuhu silmadeta jahimees oma nooli laseb.

 

3   

Kirjeldatud visanditest saan kokku sellise rea: Naine on Partner, kellega saadakse kokku eri tasandeid (funktsionaalne, artistlik, poeetiline, erootiline) ühendavas mängulises tantsus. Naine on seksuaalsus. Naine on see, keda tulnuks, aga ei saanud päästa. Naine on ka kaup-prostituut, aga selline naine on lame. Naine on rõõm, lootus ja päästja, pääsemise juurde viiv sild. Naine on kõik, kes vajavad päästmist. Naine suunab. Naine on kodu ja jõud, mis annab jaksu, et koju jõuda.

 

Artikkel ilmus kogumikus „Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur 30”. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023.