VASTAB KALLE RANDALU

Mai, 2024

Kalle Randalu jaanuaris 2024.
Harri Rospu foto

Meie üht nimekaimat pianisti Kalle Randalut võis sel kontserdihooajal kuulda Eestis kahe kavaga. Väga soojalt võeti vastu tema esinemised nii ERSO kui ka kammerorkestriga ME106.

 

Sa elad juba aastaid Saksamaal, õpetad Karlsruhe Muusikakõrgkoolis. Missugune on sinu praegune elukorraldus? Kui palju aega võtab aktiivne kontserditegevus? Kui suur osa on selles õpetamisel? Kuidas su aeg jaotub?

Elan praegu tõesti väga-väga aktiivselt ja väga töiselt. Võib-olla isegi liiga töiselt, sest tundub, et aega eriti pole. Aega tuleb vägisi võtta,  et jõuda ka veidi järele mõelda. Aga mis puudutab kontserte, siis praegu on mul suurem rõhk õpetamisel. Mul on hästi suur klass, neliteist üliõpilast, kellest sel aastal lõpetab väga vähe, nii et see olukord lähiajal palju ei muutu. Kontserte annan, aga mitte nii tihedalt kui varasematel aastatel. Mängin palju kammermuusikat, olen sellega tihedalt kokku kasvanud.

 

Kas neliteist õpilast on läbi aegade selline keskmine arv?

Ei ole. Seda on palju. Aga kuidagi on nii kujunenud ja mul tuli üle võtta ka teiste õppejõudude õpilasi, sest meil on koolis olnud äsja mitmeid traagilisi sündmusi: 8. jaanuaril suri pärast rasket haigust kooli prorektor ja pianist Michael Uhde ja lahkunud on teisigi õppejõude. Meil on inimesi lihtsalt puudu ja oleme selles mõttes väga pingelises seisus. Aga ma kavatsen küll teha lähemal ajal natuke rohkem ruumi ka omaenda plaanidele. Nii et mu elu on praegu väga-väga seotud ülikooliga, aga mitte enam eriti kauaks.

 

Miks nii?

Sest ma ei tahaks kuni surmani täiskoormusega töötada. Mõnel inimesel on selleks vajadus, aga minul mitte. Mulle meeldivad paljud teised asjad ka. Reisimine näiteks.

 

Sa oled ju elus väga palju reisinud?

Jah, ja see meeldib mulle, on eluaeg meeldinud. Juba aastakümneid tagasi, kui ma nägin sõitvat rongi, mõtlesin: kahju, et ma seal rongis ei ole. Saaks jälle ratastele! Teel olla on mulle ikka meeldinud, reisida üksi või kellegagi koos. Organiseeritud turismireisid mulle ei sobi. Ja kõige rohkem on meelde jäänud kohad, kus ma olen ära eksinud. Sest üksi kolama minnes võib see vabalt juhtuda. Nii et elus on ka teisi asju. Ja ei pea kogu aeg töötama, saab ka niisama elu nautida.

 

Õpetamine on tõsine töö, kuigi vahel räägitakse, et muusikaga tegelemine polegi nagu töö, ainult rõõm.

No mis jutt see on! Miks ei ole töö — harjutamine on ju ka töö,  ja kontserdi ülesehituse peale mõtlemine näiteks. Ja eriti veel laste muusikaõpetus. See on ju igal juhul töö ja lõviosa sellest tööst moodustab veel psühholoogia. Laste õpetamisel on tuntav osa sellest sõna otseses mõttes käsitöö, et laps hakkaks õigesti mängima. Ma ise alustasin klaverimängu nii, et mu viies sõrm käis klahvile küljega ja oli ka veidi kõver. See on õpetaja Tiina Kuriku järjekindel töö ja õpetus, et tuleb mängida õiges positsioonis. Alguses on ülitähtis, et kõik tehnilised põhialused saaksid õigesti paika, oleksid õiged juba n-ö käsitöönduslikult. Mina puutun kokku üliõpilastega. Siis on hilja sellist tööd teha. Või siis kulub väga palju vaeva, juhul kui inimene ise väga tahab ja ennast sunnib.

 

Meie klassiõde Ela Eelhein, kes õpetab Šveitsis lastele klaverimängu, leidis pildi, kus sa oled Muusikakeskkoolis, päris alguses. Aga sa mängisid ju klaverit juba enne kooli?

Jaa, ma alustasin viieaastasena. Ma kasvasin üles Tallinnas ühes Pelgulinna kolmekordses eestiaegses puumajas, nagu me neid hästi teame. Mina elasin oma isa ja emaga esimesel korrusel, aga kolmandal korrusel elas muusikaõpetaja Helle Keer­oja. Temal oli klaver, meil kodus mitte, mu vanemad ei ole muusikud. Ma hakkasin tema juures käima ja mulle meeldis seal kuidagi neid klahve katsuda ja proovida. Ja tema rääkis mu vanematele augu pähe, et poiss peaks muusikat õppima.

Ma olen sündinud 1956. aastal. 1959. aastal tuli uus rubla, vist üks kümnele või kuidas neid siis vahetati. Ja siis juhtus selline uskumatu lugu, et mu vanemad võitsid  loteriil tuhat rubla. Mida kõike oleks selle raha eest võinud osta! Kindlasti oli puudus paljudest asjadest. Toonane elu oli väga lihtne ja väga vaene ka. Aga lapsele osteti klaver! Ma mäletan, et see klaver maksis 960 uut rubla. Ja väga hea pill oli, muide. See oli pianiino Rīga, aga niinimetatud Hiisi klaver veel. Sest Ernst Hiis käis seal Riia tehases juhendamas ja konsulteerimas. See oli veel selline veidike suurem pill. Juba paar aastat hiljem hakkasid nad neid pianiinosid odavamaks ja väiksemaks tegema.

 

Aga tagantjärele vaadates, mis su siiski klaveri juurde viis, mis kutse see oli? Kas tähelepanuväärne anne?

Natukene peab ikka tahtma, asi peab meeldima. Kui kodus tekib vanemate ja lapse vahel olukord, kus vanemad tahavad, et laps õpiks pilli — võib-olla näiteks sellepärast, et laps ei satuks vabal ajal rumalate mõtete küüsi, või ka vanemate auahnusest —, aga ei näe, et see ei  huvita last ega paku talle lõbu, siis pole pilliõppimisel suurt mõtet.

Ma ei taha öelda, et on olemas andetud inimesed, aga on olemas erinevad anded. On ju matemaatilised anded ja kirjanduslikud anded. Muusikutega on täpselt samamoodi. On inimesi, kes peavad palju harjutama, ja neile ka meeldib palju harjutada. Aga on neid, kes teevad seda väga vähe. No näiteks ma tunnen hästi Mihhail Pletnjovi, kes tõesti äärmiselt vähe harjutab, aga tal on ka fotograafiline mälu ja tema ande laad on selline, et seda, mida ta näeb, seda kohe ka mängib. Tal ei ole vaja mõelda, mida ja kuidas teha, et kuidas see impulss teostub. Sellised on erinevad andelaadid.

Ma mäletan, et meil oli kooli ajal võimlemisõpetaja, kes kogu aeg rääkis pea tööst. Minu klassivend Maidu Karro istus siis kord korvpallimängu tunnis maha. Õpetaja küsis: „Mis sa istud siin, Maidu?” Maidu vastas: „Ei no meil on täna pea töö…” Nali naljaks, eks ole.

Kalle Randalu 1980. aastate algul.
Foto: Eesti Ajaloomuuseum AM F 32579

Meie ühine õpetaja, professor Bruno Lukk rääkis ka kogu aeg mõtlemisest.

Väga õige, nii see ongi. See ei välista tundeid; ainult et ei tee paha, kui sa oskad oma tundele ka mingi nime anda või selle millegagi seosesse viia, näiteks… topeltdominandiga. Selline teadmine aitab palju. Aga üks asi on muidugi ka see, et muusika on ikka muusika. Keegi on kunagi ilusasti öelnud, et muusikast rääkida on nagu õhtusööki maalida. (Naerab.)

 

Aga kuidas sinul harjutamisega oli? Kas sa oled palju harjutanud ja kas sulle meeldis harjutada?

Arvan, et ma olen ikka küllaltki palju harjutanud. Enda arvates olin ma suhteliselt korralik laps, tegin, mida pidi tegema. Harjutasin kõiki neid heliredeleid ja Czerny etüüde, mis olid mulle muidugi muusikaliselt maru igavad. Kippusin niisama mängima igasuguseid asju, mida ma kusagilt kuulnud olin.

 

On üks legendaarne lugu, mida meie klassis kõik räägivad. Et oli muusikakeskkooli lastevanemate koosolek. Emad tulid kokku ja arutasid, et mida küll teha, et lapsi klaveri taha harjutama saada. Ja siis tuli Kalle ema ja rääkis sama murelikult, et mida teha, et Kallet klaveri tagant ära saada, õue, poistega mängima.

Mulle meeldis klaverimäng, jah, tõesti meeldis.

 

Sinu juurde on tulnud õppima kõige erinevama muusikalise taustaga noori. Kuidas sa nüüd tagantjärele hindad omaenda muusikakeskkoolist saadud haridust?

See on suurepärane, tipptasemel professionaalne haridus. Aga mitte ainult eriala. Võtame kas või meie eesti keele õpetaja Inga Puksi, kas see polnud haruldane õpetus, mida me talt saime! Ja seal oli tollal teisigi isiksusi. Ja jumala õnn oli muidugi sattuda Bruno Luki õpilaseks tema toonases vanuses ja kogemuste astmes. Kui ma Moskva Konservatooriumi edasi õppima läksin, oli mul väga tugev, kuidas öelda, rahvuslik hoiak — et mida te peate ennast siin maailma nabaks, meie oskame ka midagi!

 

Sinu muusikuteel on olnud üliolulised edukad esinemised konkurssidel: 1981. aastal III koht Schumanni konkursil Zwickaus, 1982. aastal Tšaikovski konkursi IV koht ja 1985. aastal ARD konkursi võit Münchenis. Kui olulised on sinu õpilastele konkursid?

Maailm on vägagi muutunud. Omaenese elukäigust rääkides võin öelda, et 1971. aasta noorte pianistide konkursi võit Ústí nad Labemis Tšehhoslovakkias ei muutnud mu elus veel kuigi palju. Aga juba rohkem tähendas I koht Tallinnas Nõukogude Liidu vabariikide vahelisel pianistide konkursil 1976, või siis Zwi­ckau konkurss. Ma tulin Schumanni konkursilt koju III kohaga ja mäletan seda väga hästi — olin siis peaaegu rahvuskangelane. Rääkimata Tšaikovski konkursist.

 

Ma mäletan su esinemist Estonia kontserdisaalis pärast Tšaikovski konkurssi ja selle tormilist vastuvõttu — aplaus ei tahtnud kuidagi vaibuda. Mina tegin televisioonis sellest veel režissöörina ülekannet. Kahjuks on selle kontserdi salvestus, kus sa Tšaikovski I klaverikontserti mängisid, kustutatud.

Ja kahjuks kustutati minu esituses Tšaikovski I klaverikontsert ka Moskvas. Minu sealne professor Lev Vlassenko sülitas tuld ja tõrva. Et kellegi kuri käsi on mängus.

 

See on küll uskumatu lugu! Kui Tšaikovski konkursile tagasi mõelda, siis võis sul seal olla kohutavalt keeruline olukord, sest olid ikkagi mingisugusest imelikust väikesest Eestist, mis sest, et Moskvas õppinud?

Minusuguste saatus on ikka olnud selline, et me olime Moskvas välismaalased. Ja niipea kui välismaale läksime, olime venelased… See on ikka nii olnud. Aga ma ei unusta kunagi ära oma tolleaegse juhendaja Lev  Vlassenko avatust ja avameelsust. Ta oli siis žürii liige. Ja rääkis, kuidas seda asja läbi viidi. Suur rahvusvaheline žürii tuli istungile, et otsustada, keda teise vooru, keda kolmandasse, keda kohe finaali lasta. Aga enne suure žürii istungit oli eraldi koosolek Nõukogude Liidu žürii liikmetele. Kohal oli ka kultuuriministeeriumi esindaja, kes ütles, mida teha tuleb. Üks hea lööklause oli selline, et kuna meil on NSV Liidu 60. aastapäev, siis on soovitav, et konkursi võidaks venelane…

 

Nii et sa pidid ikka väga hästi mängima, et sa selle IV koha said!

Žürii istus kella neljani hommikul ega suutnud kokkuleppele jõuda selle venelase osas, kes pidi võitma. Ja lõpuks seal ei olnudki ju esimest preemiat, teist kohta jagasid Peter Donohoe Suurbritanniast ja Mihhail Ovtšinnikov, kolmanda koha sai Jaapani pianist Michie Koyama ja neljanda koha said ka kaks pianisti: Dmitri Gaiduk ja mina.

Tookord sai veel palju nalja, sest samal ajal toimus Filipiinide riigivisiit Venemaal, vist proua Imelda Marcos oli külas. Ja ministeeriumi esindaja tuli Nõukogude žüriile ütlema, et kuna tegemist on kaubandussuhete arendamisega, siis tuleks Filipiinide esindajad konkursil võimalikult kõrgele tõsta. Ja Maria Arrieta [Filipiinide pianist] saigi siis viienda koha. Ja nii edasi… Poliitika missugune! Müts maha Lev Vlassenko ees tema aususe ja usalduse eest. Ta ei rääkinud mulle kõike seda mitte pärast konkurssi, vaid samal ajal, kui see kõik toimus. Ta ütles: „Kalle, sa ei kujuta ette, mis siin toimub!”

 

Sellisel maal me elasime!

Aga ma ei usu, et praegu midagi väga palju teistmoodi käib — seal, kus on mängus raha või kaubandussuhted… ja jumal teab veel millised õlimiljonid ja nii edasi. Me ei tea seda ja ongi parem.

Aga mu konkursivõitudest kõige olulisem oli muidugi ARD oma. Saada esimene koht nii suurel võistlusel, eriti sellisel maal nagu Saksamaa. Ma usun ka, et tolleaegsetel võistlustel oli rohkem kaalu. Nõukogude ajal oli kultuur meil eestlastel see ainus võimalus ennast näidata, öelda, et me oleme olemas ja just sellised, nagu me oleme. Selles mõttes on maailm totaalselt muutunud. Kui palju erinevaid tegevusvälju on praegu olemas, kus inimesed ennast teostada saavad.

Olen mõelnud meie nooremate põlvkondade pianistide peale, kes on ju ka võitnud suuri konkursse. Aga neil esirea muusikaagentuuridel on pianiste piisavalt. Või kui tuleb just… kuidas nüüd öelda, turundusele sobiv inimene, kes näeb peale kõige muu ka hea välja, ja mängib geniaalselt, siis võib tal šansse olla.

Ma arvan, et kui ühel suurel võistlusel midagi niisugust väga eredat toimub, siis see on ikka oluline. Aga üldiselt on raskemaks läinud. Pole nii, et konkurss aitab kohe uksi lahti teha. Ja kui palju neid soolopianiste maailm praegu vajab? Ma arvan, et see arv on vähenenud.

 

See on üks suur teema. Õpetajana sa ju vaatad mõnes mõttes ette noorte tuleviku peale. Millist tulevikku sa neile ennustad?

Loomulikult on see sagedane teema meie tõsistes vestlustes üliõpilastega.  Kui palju inimene selles vanuses oma tuleviku peale mõtleb, sõltub juba isiksuse laadist. Aga ma näen kõrgel tasemel muusikuid, kes kuidagi ei leia oma kohta. Ja see on seotud ka puht inimlike omaduste ja suhtlemisoskusega. Neeme Järvi on näiteks temale omast sõnapruuki kasutades öelnud, et pianisti elu on raske, tal peab olema tohutu karjäärihimu. Ilusasti öeldud tegelikult. Minul isiklikult ei ole seda suurt karjäärihimu kunagi olnud.

 

Tundes sind ju ka aastakümneid, tunnistan, et silmapaistvat karjäärihimu pole osanud su karakterist välja lugeda, aga ometi oled sa karjääri teinud.

Eks ma üks õnnelaps ole ikka olnud. Kui elas veel Peeter Lilje, kellega me olime tõesti suured sõbrad, siis tema toetas mind ka alati, kui olid rasked ja keerulised ajad. Tema surm 1993. aastal oli mulle hingeliselt kohutav löök, ma mäletan seda väga hästi. Ma ei ole kunagi tajunud, et mind on nii üksi jäetud. Ma ei olnud siis veel kedagi kaotanud, mu vanemad elasid ja ma ei teadnud, mida kaotusvalu tähendab. Selles vanuses ei mõelda veel surmale. Aga see oli kohutav. Järgnesid Sumera, Kangro… Kui ma Raimo Kangro matustele tulin, siis Eesti Kontserdi administraator ütles mulle lihtsalt: „Ah, Randalu, te ju teate, klaver on seal, kus ikka…”

Peeter Lilje ja Kalle Randalu ERSO proovis.
Vambola Salupuu foto

Lepo Sumeraga olite ju ka sõbrad?

Muidugi. Lepo suri aasta varem. Sellepärast see „klaver on seal, kus ikka…” oligi nii kohutav.

Aga ehkki maailm on muutunud, on selles muusikategemises mingi sügav inimeseks olemise idu. Ka need noored inimesed, kes nii väga ei mõtle, mis edasi saab, kellele lihtsalt nii meeldib see, millega nad tegelevad… Ma usun küll, et kui neid tehniliselt ja intellektuaalselt edasi aidata, siis kasvab ka tõenäosus, et nende elus midagi head juhtub. Aga see ei pea olema konkursi esimene preemia. See võib olla ka midagi muud, võib-olla hoopis mõni skandaal või midagi taolist. Kõik mängivad ju juba küllalt hästi. See on ka tee, kuidas kontserte saada.

Aga lõpuks on ikkagi nii, et kuidagi leiavad kõik oma koha või kohakese. See maailm elabki nagu püramiid või nagu sipelgapesa, kui seda lähemalt vaatama hakata. Nagu Neeme Järvi ütles, peab väga tahtma sinna ülespoole pürgida, aga seal on külm tuul, nagu looduses ikka. Vaatasin vana-aastaõhtul kontserdi otseülekannet, kus Igor Levit mängis Mozarti Kontserti C-duur, nr 21, seda kuulsat „Elvira Madigani” [KW 467]. Ja tal juhtus otseülekandes tõsine avarii. Ma olin nii ehmatanud, mõtlesin, et kuidas see saab olla! Järgmisel hommikul vaatasin selle veel üle ka. Ja kaks päeva hiljem oli see nii osavalt välja lõigatud, et midagi ei olnud enam hullu. Tänu tänapäeva tehnikale.

Aga tagasi selle elukutse väljavaate juurde. Ma näen oma silme all inimesi, kes saavutavad oma eesmärgi, kellel on äkki tööd või kes korraldavad ise endale kontserte. Siis peab neil ka vastav andelaad olema.

Kalle Randalu, Lepo Sumera ja Peeter Lilje pärast kontserti 1992.
Kalju Suure foto

Sina oled ka kontserte korraldanud. Ma tean, et sul oli Soomes festival.

Jah, oli küll. Mulle on meeldinud kavasid kokku panna. Aga see ei ole kunagi olnud mingi kirglik tegevus. Pigem juhuse läbi tulnud.

 

Kui meid omal ajal pärast konservatooriumi lõppu tööle suunati, siis õpetaja elukutse oli ikkagi selline teine valik. Kontsertmeistri amet oli hinnatum tulevikuväljavaade. Ühesõnaga, õpetamine ei sobi kõigile. Kas sulle meeldib õpetada?

Jah, see ongi see asi, et meeldib. Mind on see alati täiendanud, aidanud. See aitab ka iseennast kõrvalt näha. Muidu ma ei oleks sellega praegu nii hõivatud. Ma olen ju nii paljude professorite valikkomisjonide töö juures olnud ja see on mind pannud ka mu enda elukäigu üle mõtlema — et kuidas just täpselt nii on läinud. Ma olen olnud selline „muinasjutuolevus”, kellel on nii rahvusvaheline karjäär kui ka suur pedagoogiline kogemus. Kui me hakkame otsima muusikakõrgkooli klaveriõppejõudu, siis leiame enamasti pianisti, kellel on olemas neist pooltest kas üks või teine, aga mitte mõlemad.  Jah, see on ühele muusikaülikoolile suur õnn, kui on inimene, kellel need mõlemad küljed olemas on.

Ma hindan õpetamise juures väga regulaarsust, see on vaat et isegi kõige tähtsam, et iga nädal on tund. Ja ma olen alati teinud oma tunniplaanid terveks semestriks. Aga vahel ma kuulen seal mõne oma kolleegi puhul, et üliõpilased on ärevil, õpetaja tuleb, ta tulebki lõpuks! Ja ma naeran, sest kui ma oma klassis ütlen, et ma olen nädal aega ära, siis õpilased on kohkunud: Mismoodi? Ei saa olla! Ma ütlesin oktoobri algul, et olen jaanuari lõpus ära. Aga siis, kui see aeg kätte tuleb, on nad kohkunud. Ei saa olla!

 

Kes on su kõige parem õpilane, kelle üle sa kõige rohkem rõõmu oled tundnud? Kes on kõige kaugemale jõudnud, sinna tippu, kus on tuuline ja külm?

Ma ei saa nimetada ühte inimest. On väga palju rõõmu olnud. Väga palju on tõesti-tõesti neid, kes on hingega muusikat teinud ja selle juurde ka jäänud.

 

Kas enamik su õpilasi on ikkagi leidnud oma koha muusikamaailmas?

Kõik on leidnud. Üks lugu oli selline, et oli meeletult hea pianist, aga elul on omad keerdkäigud, teinekord segavad isiklikud probleemid või psüühika. Ja tema on nüüd kiriku organist. Seda ma tean. Aga muidu tõesti, kõik nad on muusikud, kes kus — Salamancas või Almatõs.

 

See on väga rahvusvaheline seltskond?

Jah, väga.

 

Saksamaa on klassikalise muusika meka, sinna tahavad vist kõik õppima minna?

Jah, ikka. Sest need heliloojad elasid ju juhtumisi enamasti saksakeelses kultuuriruumis või ikka suur osa nendest. See on, lohakalt väljendudes, in siiamaani. Ja meil on ju alati puudus õpikohtadest, nüüd on juba jälle vastuvõtueksamid… Mult küsitakse pidevalt: kas ma tohiksin ette mängida? Seda aega mul ei ole, et keegi tuleb ja mängib. Palun tulge mängige ette eksamil, siis vaatame, mis saab! Kui nad mu Youtube’ist või Spotifyst üles leiavad, siis hakkavad mulle kirjutama. Aga ma ei saa niimoodi kedagi õpilaseks võtta.

 

Nii et konkurss on suur?

Jah.

 

Professor Bruno Lukk oli tegelikult ju suuresti saksa kultuuri esindaja, ta oli Saksamaal õppinud ja Saksamaaga ka perekondlikult seotud. Kui palju see sind aitas, kui lihtne või raske oli sul 1988. aastal sinna saksa kultuuriruumi sisse elada?

No tänu koolile ja suurepärasele koolitusele oli see kindlasti lihtsam. Teatud ühesuunalisus Luki õpetuses kindlasti oli, näiteks minule on prantsuse muusika jäänud suhteliselt võõraks. Ja teine asi, mis aitas: müts maha meie saksa keele õpetajate ees. Juba Juta Perens pani meile muusikakeskkoolis grammatikas tugeva aluse. Saksa keel ei ole mitte kõige lihtsam keel maailmas. Ega ma ikka grammatikas eriti vigu ei teinud. Pluss muidugi Heli Susi tunnid konservatooriumis. Mäletan, et Heli Susi luges meile, esimese kursuse tudengitele, ette Rilke luuletuse saksa keeles. Ta ei teadnud meie tasemest midagi. Ma arvan, et keegi ei saanud mitte midagi aru, aga see oli väga ilus. Ja kui ta küsis esimesel tunnil pärast suvevaheaega saksa keeles „Kuidas te oma suve veetsite?”, siis oli klassis algul pikk vaikus. Lõpuks keegi tuli vastuse peale: „Kuut.” (Naerab.)

 

Ikkagi dialoog!

Jah, kõik sosistasid, et mis ta küll ütles…

 

Otsus Saksamaale kolida oli sulle omal ajal kindlasti kohutavalt raske, aga tagantjärele mõeldes ilmselt ainuvõimalik tegu?

Ütlesin kord hiljem meie klassijuhatajale Inga Puksile, et kui ma midagi siin elus ka õigesti olen teinud, siis kindlasti seda. Teisi arenguid ei olnud võimalik ette näha. Seda, et Eesti saab kord vabaks, ei osanud tol ajal keegi aimata. Üksikinimese elutee ei lähe alati täpselt kokku sellega, mida teeb ajalooratas.

 

Sa ütlesid, et sulle meeldib pedagoogitöö, aga kontserte anda on ju siiski ka kohutavalt tore?

Jah, kontserte anda on kohutavalt tore, aga see nõuab teistsugust energialaengut ja keskendumist. See on teistsugune energia, mis siis käiku läheb. Ma arvan, et üle poole pedagoogitööst on seotud psühholoogiaga, vähemasti selles osas, mis puudutab tööd noorte või peaaegu täiskasvanud inimestega.

 

Kui nüüd rääkida psühholoogiast, siis toona muusikakeskkoolis sellega küll eriti palju ei tegeldud. Pigem kippusid õpetajad olema kurjad. Ma olen näinud pealt seda, kuidas professor Bruno Lukk ajab meie klassivenda Jüri Alpertenit toolipõhjadega mööda klassi taga. [Toolipõhju kasutati toona spetsiaalse klaveritooli puudumisel istmele õige kõrguse andmiseks. — Toim.]  Jüri oli pööraselt andekas poiss, aga seekord ilmselt mitte piisavalt harjutanud… Mingist psühholoogiast polnud halligi. Sinul ilmselt polnud põhjust toolipõhju karta? (Naeran.)

Ei, seda küll mitte. Eks ma olin juba lapsena ikka suhteliselt korralik. Ma ei mäleta, et oleksin mingi suure pätitembuga hakkama saanud. Aga selline õpetamine, see ülevalt alla vajutamine ja sundimine — julgen arvata, et see tuli meile nõukogude süsteemiga kaasa. Saksamaal on üks kuulus viiuliprofessor Zahhar Bron; räägitakse, et kes tema juures on vastu pidanud, on teinud rahvusvahelist karjääri… Ma ise olen saanud komplimendi kusagil meistrikursusi andes: uskumatu, te võtate õpilase endaga kaasa nagu sõbra ja ta on teie silmavaatega samal kõrgusel, mitte midagi ei tule ülevalt alla. Ma arvan, et need on erinevad meetodid.

Sellega on jälle ka natuke niimoodi, et näiteks üks andekas lapsuke tuleb õppima ja tal on ambitsioonikad vanemad. Ja laps, no ei viitsi harjutada. Aga vanemad ütlevad, et ei tohi sundida… Ma ei ole selles päris kindel. Ma arvan, et last peaks siiski mingil kujul… mitte et sa annad vitsa, kui ta ei harjuta, aga mingil moel peab last ikkagi suunama: et see on siiski mõttekas, et see on hea, mida sa praegu teed.

Kalle Randalu ja Pärnu Linnaorkester oktoobris 2018.
Kaupo Kikkase foto

Aga veel psühholoogiast rääkides, kas sul on mingeid tehnikaid kontsentreerumiseks? Mingil hetkel sa ju ka närveerid, pabistad?

Muidugi. Eluaeg olen pabistanud.

 

Aga kuidas sa sellest üle saad? Sa saad ju sellest hiilgavalt üle.

Ma mõtlen, et see on nagu näitlejal, kes on mingis dramaatilises rollis kaks ja pool tundi laval ja lõpuks sureb… Ta teab kogu aeg, mis ta järgmine tekst on, eks ole. Sest ta käib seda teed ja ta läheb oma rolli sisse. Muusikaga on samamoodi. See närv või pabistamine tuleb siis, kui sa hakkad oma ülesande peale mõtlema: et see on nagu mägi, mis tervikuna sinu ees seisab. Kui sa näed, kui suur ja raske see on, siis tekib kahtlus: ei tea, kas ma saan hakkama. Aga kui seda teed minema hakata, siis tuleb ikkagi teha üks samm teise järel ja iga järgmine samm on tingitud eelmisest. Head heliloojad on muide kirjutanud täiesti loogilist muusikat. Nad ei ole teinud vigu häälte juhtimises, nii et järelikult ei maksa pabistada. Üks hea helilooja viib sind ise edasi mööda seda teed, mida tema on tunnetanud. Harmoonia muutub, ootamatu modulatsioon — need kõik on ju ettekavatsetud asjad. Mozart kirjutas kunagi oma isale: „Pane tähele, selles klaverikontserdis, nüüd pärast seda kadentsi publik plaksutab, pane tähele.” Tähendab, et ta juba arvestas selle efektiga. Nii et ära küsi minu käest mängu ajal, et mis juhtub viie minuti pärast. See on tappev mõte, sest sa ei tea seda.

 

Sest sa oled alles selle järgmise noodi juures või õieti ülemineku peal järgmise noodi juurde?

Mulle meeldib üliõpilastele öelda, et sa oled nagu taskulambiga pimedas. Vaata jalge ette, ära näita selle lambiga taevasse, ja mis kõige olulisem — ära vaata tagasi! Seda jõuad mõelda pärast esinemist veini- või õlleklaasi taga pool ööd, et mis sa tegid, aga kui sa seda laval teed, on asi hullem.

 

Aga kui sa teose läbi käid, geniaalse helilooja kirja pandud nootide järgi, ja kui see kontsert siis läbi saab, on see tunne ikka üks paremaid tundeid maailmas.

Jah, muidugi. No öeldaksegi ju, kui eriti raha ei saa, et jumal tasub. Kui muusiku peaülesanne on täidetud, rõõmupisar või kananahk esile kutsutud, annab see palju. Õpilastega töötades on teisiti, tulemus paistab alles pikema aja pärast. Selles mõttes annab mängimine, kui see hästi läheb, kohe õnnetunde.

Kalle Randalu ja Neeme Järvi jagamas autogramme 10. rahvusvahelise festivali „Klaver” ja pianisti 60. sünnipäevale pühendatud kontserdi puhul 6. XII 2016.
Sirje Normeti foto

Pillimäng teadagi on raske füüsiline tegevus, sa pead olema vormis. Kuidas sa sellega tegeled, missuguseid spordialasid sa harrastad?

Mitte mingisuguseid. Tõsi, mulle meeldib lauatennist mängida, kohe väga meeldib. See, muide, on jäänud mulle külge muusikakeskkooli ajast. Aga füüsilise raskuse kohta võib öelda, et kui kõik on õigesti tehtud, siis eriti raske ei ole. Ka Heinrich Neuhaus kirjutab oma klaverimänguõpikus, et kui tehnilised alused on õiged, siis see [klaverimäng] ei ole füüsiliselt väga raske. Muidugi välja arvatud siis, kui peab väga kaua aega väga kõvasti, forte’s mängima. Aga raskeks läheb ja probleemid tekivad siis, kui midagi on valesti, kui kusagil on ülearused või just selle füüsise jaoks valed pinged. Siis tulevad mängu erinevad füsioteraapiad, mis peaksid aitama kõõluse- ja närvipõletike puhul, kui inimene on pinges. Igaüks meist on ka erinevat moodi pinges. Mõni ei näita midagi välja, aga infarkt tuleb… Meie kui õpetajad räägime väsimatult muidugi sellest, kuidas on õige, aga erandeid on alati olnud. Näiteks Svjatoslav Richter. Kas see oli normaalne, kuidas ta peaaegu seistes mängis? Aga samas, kui hästi see kõlas! Lahe, mahlane forte. Aga need on erandid.

Samas, ilma pingeta ei saa ka mitte midagi teha, see on täiesti selge.  Küsimus on ainult selles, kui palju ja millist pinget. Kõige tähtsam on  liigsest pingest vabastamine. Mida lapsi alati tegema pandi? — Suuri akorde mängima: n-ö transport ja vabastus. Pärast iga akordi tuli pingest vabastada. Ja kas tead, kui vähesed täiskasvanud üliõpilased on õppinud seda tegema! Tõesti vähesed. Aasiast pärit üliõpilased on siiski reeglina paremini koolitatud. 

 

Seda on raske uskuda.

Aasia maades on koolituse tase pidevalt tõusnud. Juba aastaid käiakse sealt  Austrias ja Saksamaal õppimas. Nüüd on siin juba kunagiste õpilaste õpilased. Keegi oli juba kellegi juures, kes juba oli Austrias jne. Ma arvan, et see kannab teatud vilju. Tase tõuseb; muide, hiinlaste tase tõuseb pidevalt.

 

Ja keegi ei häbene, et peab harjutama.

Ongi nii! Kord on majas palju kõvem. Praegu on seal muidugi veel levinud arusaam, et üks tütarlaps peab ikka klaverit õppima… Ehkki seal on ka väga andekaid noormehi.

 

Kes sinu õpilastest enamuse moodustavad, kas poisid või tüdrukud?

No enamuses on ikka tüdrukud. Selle elukutse prestiiž on langenud. Tähtis on see, millega sa leiba teenid või karjääri teed. Kui vanemad hakkavad lapse tuleviku peale mõtlema, siis nad seda ametit, eriti noormeestele, väga ei soovita. Kui just ei ole näha, et sealt midagi erakordset tuleb.

 

 

Aga sina oled muusikuameti prestiiži kodus kõrgel suutnud hoida. Su mõlemad lapsed on muusikud, nii Kristjan kui Liisa. Kuidas sina oma laste tee peale vaatad?

Liisa on ühe Saksamaa tipporkestri, Hessische Rundfunki sümfooniaorkestri aldirühma kontsertmeister. Meie lapsed on kasvanud kodus, kus muusika oli lihtsalt niisama loomulik osa elust nagu hommikusöök. See oli alati olemas. Kristjan on rääkinud väga hea loo, kuidas ta sai alles lasteaias teada, et kõik lapsed ei mängigi klaverit. Aga sundinud ei ole me neid küll mitte. Liisa alustas ju ka viiuliga. Tihtipeale on aldimängijatega niimoodi olnud, et minnakse viiulilt sellele üle. Ja Kristjan tegeleb ju täiesti oma maailmadega. Jällegi on tõsi see, et peab ise tahtma. Ei ole nii, et sa pead.

 

Aga sina ise oled ju ka dirigeerimisega tegelnud?

Vähekene.

 

Aga  muusika kirjutamisega?

Ütleme, et see haridus on mul saamata. Kui veel korra Mozartist rääkida, siis ükskõik kellele öelda, et proovi kirjutada näiteks neli takti nagu Mozart, siis vaat ei tule välja. Sa võid kõik õigesti teha. Ikka kostab ära, et see ei ole Mozart. Sama on ka Arvo Pärdi muusikaga. See kõik on väga sügaval looduses, need ülemhelid. Seda võiks võrrelda vikerkaarega, mille ema on ju ka valge valgus. Kui me selle kõik ära suudaksime seletada, oi-oi kui targad me siis oleksime!

Klaverimänguga on sama lugu. Ma ütlen ikka, et Saksamaal on senini kakskümmend neli riiklikku muusikakõrgkooli, sadade Steinwaydega, igas kõrgkoolis on luksuslik varustus. Aga kui meile kõigile oleks selge, kuidas suur kunst sünnib, siis meil oleks ainult üks paks raamat laual. Tarvitamisõpetus, loed selle läbi ja asi selge. Milleks veel see raha raiskamine! Lõplikku vastust ei ole. Saladus on. Ja kui geniaalne helilooja sellele lähedale jõuab, siis see puudutab inimesi. Sellel on oma põhjus, miks Mozartit tänapäeval nii palju mängitakse. Põhjus ei ole mitte selles, et tal oli väga kõva marketing. Põhjus on mujal. Põhjus on inimeses. See on see, mida inimesel on väga vaja. Võib-olla ei käi see kõigi kohta, aga siiski väga paljude.

 

Kas sinu jaoks, kes sa oled Mozartile hästi lähedale jõudnud, on maailmas veel palju heliloojaid või muusikat, mille tundmaõppimiseks sa tahaksid aega ja jõudu kulutada?

Ei ole, Mozart on esikohal. Beethoven on nii ja naa, veidi pilvedega seotud, pilvedega segatud. Kui Mozart näiteks traagilist muusikat kirjutab, on see imeliselt hea maitsega tehtud, nii peene tunnetusega ja häälte juhtimisega. Beethoveniga on asi teisiti. Ta räägib samadest asjadest, aga vahel ka raevukalt. Maitse asi.

Kalle Randalu, ERSO ja Nikolai Aleksejev: Wolfgang Amadeus Mozarti Klaverikontserdi B-duur, KV450 ettekanne Estonia kontserdisaalis 15. märtsil 2013.
Kuvanope ERSO videost Youtube’is

Millisena sa ikkagi näed muusika tähendust ja rolli meie muutunud ajal?

Muusika on olnud olemas läbi aegade, see jääb. Ma ei ole nii pessimistlik, et arvata, et muusika kaob ära. See, mis minu arvates mitte mingil juhul ära ei kao, on elav kontsert. Kaovad ära plaadid, kaovad ära CDd. Tehnika muutub juba niiviisi, et inimeste fotoalbumeidki ei jää alles. Aga kusagil läheb kõvaketas katki ja ongi kõik. Firmad lähevad pankrotti jne, aga elus kontsert jääb, selles ma olen täiesti kindel.

 

Vestelnud RUTH ALAKÜLA