MÄLU KAOTAMINE JA MÄLETAMINE

Minu arvates on Rasmus Merivoo „Tulnukas 2” (2024) kogu oma vabaduses ja selles, et ta on tohutult naljakas (naersin kohati tõesti pisarateni), ka kuidagi tark ja väga täpne. Mida Merivoo teeb, on see, et ta paneb meie ühiskonna kujunemise viimasel paaril aastakümnel mäletamise teljele. See on elegantne käik — jõmm Valdise on tulnukad paarkümmend aastat tagasi ära viinud, aga nüüd on ta tagasi ja mäletab kõike. Ufode juures veedetud aeg küll jutuks ei tule, aga Valdis on nüüd taas ehtne rullnokk, mäletab ennast. Nõnda elab Valdis omadega paarikümne aasta taguses ajas, teised rullnokad, tema endised kamraadid, on aga ühiskonna kiireid muutusi kaasa tehes kujunenud kes kuidas.

Me kordame kaasaegse mantrana, et väärtused muutuvad ajas, ja oleme justkui omaks võtnud hoiaku, et sel pideval muutuste teel on eilne päev kas minevikupimedus või igatahes miski, mida pole põhjust enam mäletada. Aga koos sellise hoiakuga tekib paratamatult autentsuse küsimus — kui me aina uute ja paremate väärtuste raames ülikiiresti areneme ja muutume, kes me siis oleme? Kes me siis ise oleme? Mina isiklikult tunnen, et kui üldse, siis arenen ma väga aeglaselt, et see on ikka vaid millimeetrite mäng. Ühiskond aga areneb uute, aksiomaatiliselt ajas aina muutuvate väärtuse teel ja toel tormiliselt. Kuigi sõna ’väärtus’ käib ju nimelt selle kohta, mis peaks püsima, sõltumata muutustest. Või kuidas? Aga kõik arenevad tormiliselt. Ja öeldakse, et „nüüd me oleme ju sinnamaale arenenud ja…” Me oleme arenenud nii, et ühiskond on katki mis katki; see, mis enne püsis koos, mis oli nägelemistest hoolimata aluspõhjana seesama, on nüüd jagatud karja- ja marjamaaks, väidetavalt tagurlikuks (need, kes ei taha areneda) ja progressiivseks (need, kes tahavad areneda) tiivaks. Vabandage poeetilist põiget: nagu lind, kes enam lennata ei saa, ainult laperdada. Nagu lind, kes ei teagi enam, kes ta on. Kes võttis temalt teadmise, kes ta on? See ju oli. Või polnudki? Noh, eks see ole selline… mäletamise küsimus.

Tagurlikuks nimetatul on omad kihistused ja progressiivseks nimetatul  omad. Valdis iseendana, rullnokana, loob filmis äkki selle pinna, mis lubab meie kaasaja arenguid näha suunaga eilsest tänasesse, mitte meile harjumuspärasel viisil tänasest eilsesse. Nõnda on mälu korraga tagasi. Endised ossid on läinud „arengus” eri teid, kahte lehte, ja Merivoo näitab väga täpselt neid suuri vastandpooli. Ja näitab neid nii, et näitab ka kihistusi nende sees — nagu alamhulki, millest igaühel on ka endale omased reeglid ja hoiakud, justkui grupitasandi koodid. Neid koode tabab Merivoo tõesti hästi; meenutagem, et jõmmide subkultuuri (kui see ikka on subkultuur) kujutav „Tulnukas 1” (2006) oli samuti väga täpne. 

Filmis „Tulnukas 1” läks mäng ju tegelikult kaugemale kui jõmmi (koodi) kirjeldus. Mälu kaotanud Valdis oli siis nagu puhas leht ja ei saanud aru, miks keegi üldse peaks tegutsema jõmmina. Ka nüüd, „Tulnukas 2-s”, on Valdis puhas leht, aga nõnda, et ta on tema ise just jõmmina, ilma teisi haaranud/vorminud (ühiskondliku) arenguta. Mäng „Tulnukas 2-s” on palju tõsisem, nagu ühiskonna läbilõige või mitmetasandiline vaade sellele. Ja mida me siis näeme? Ütleksin, et miraaže. Üks miraažikardin kukub teise järel ja kõige paremini tunnevad ennast asjade sellises seisus need, kes on nimelt miraaži (selle loogika või hoiaku) omaks võtnud. Kommid, kommid. Ja samas on mingi igatsus ja vajadus autentsuse järele. Ka siis, kui see oma grupi ja isiklike deklaratsioonidega kokku ei lähe. Aga pärispinda ses uues ajas enam polegi. Ka see, kui ossist saab justkui nutta kõõksuv laps, kes põrkab kokku oma valude ja hirmudega, kaaperdatakse teis(t)e poolt. Headuski on nüüd nagu mingi (võimu)diskursus, see, kuidas asjadest mingil viisil räägitakse, mitte enam headus iseenesest.

Merivoo tantsib selle tööga, ta tõesti tantsib — mingi tohutu vabaduse, naeru ja samas väga suure tõsidusega. Ta pole „kinni klammerdatud”, ei karda, ei räägi nii, nagu teljel „aina ju areneme, ja õigesti” vaatena oodatakse või peaks, ja samas on ta väljapeetud. Tants ongi alati korrastatud.

„Tulnukas 2” on sisemiselt vaba — vaata peeglisse ja… no see on tõepoolest naljakas. Ja koos naljaga on antud ka ohuindikaatorid. Ma ei tahaks Merivood liiga palju kiita, ütlen vaid, et tal on lustliku Robin Hoodi täpsust, võtab noolega korraga mitu sihtmärki maha. Praegu ongi ju ühiskonna tabamiseks, kirjeldamiseks vaja näha seda nii, nagu see nüüd on: katki, lausa puruks löödud. Enam ei saa vaid üht ühiskonnagruppi, näiteks jõmme kujutades jõuda kõigini; isegi see kõige madalam, rullnokkade tasand, mille kõik varem naerdes ära tundsid, on nüüd ühendavana kadunud. Aegamisi on kõik naeratades ja „õigetel põhjustel” katki tehtud ja nüüd ongi meil katkised ja hirmul ühiskonnagrupid. On hirmud ja on süüdlased. Siin me oleme.

Merivoo laseb oma nooli täpselt, palju peenemalt kui „Tulnuka” esimeses osas. Laseb ühe noolega risti sihtmärgist läbi. Mis mind seejuures hämmastab — ma ei näe halastamatust. Ta laseb täpselt ja vihata, laseb halastavalt, kui nii saab üldse öelda. Selles mõttes, et neil kõigil — mis tahes grupil või ühiskonna tasandil — on samuti eluõigus. Ja omad põhjused, miks nendega on nii, nagu on. On kood, nali ja naer, aga samas näeb režissöör-stsenarist tegelastes individuaalset, seda, kuidas isiklik on vahekorras grupitasandiga. Eraldi ta kedagi ei hellita, aga ega ju peagi. Küll kommid hellitavad. Kaastunne (mõelgem filmi lõpuosale) on absurdikihtide alt näha, ilma et seda eksponeeritaks. Ja Merivoo on väga hea absurdi- ja huumoritajuga. Sa ei mudi ega müksa teda ära. Ta laseb hoopis su mudimisel ja müksamisel peegelduda.

On rõõmustav, et autor on oma vaadetes iseseisev, ta ei aseta end ühegi grupi või grupikese poolele ja tal on olemas tõetunnetus. Muide, kui rääkida väärtustest, siis kunagi oli tõetunnetus ju väärtus.

Vast on „Tulnukas 2” mõnele vaatajale nagu hapnik. No minule oli. Päriselt on päriselt, sirge on sirge, kõver on kõver ja kuidagi kostab see koos naeruga, mis keeldub üheski suunas koogutamast. (Ja märgakem, et on ka seda, mida see naer ei puutu.) Nagu jää alt läbi lükatud toru — head hingamist!

Lõpetan krüptiliselt ja luuleliselt. Ons vanainimesi veel, kes võivad salamisi meenutada aegu, mil Eestis oldi nagu lapsed, poldud katki veel? Kui polnud segi löödud veel see vaimne eluase, mida jagasime — kas tüliga või ei, kuid ikka üksteist mõistes samal pinnal. See land ja oskamatus öelda, et pole, pole land’i. Ons memory, see, mida katkestada, nüüd kadunud ja võime hõisata, et pole midagi?

„Hei, mällarimees!” hüüab üks oss teisele filmis „Tulnukas 1”.

 

DONALD TOMBERG

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.