• Artiklid 21.06.2013

    VÕIM, RAHA JA TEATRITEADUS

    ants

    Möödunud aasta sügisel tähistas Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala oma kahekümnendat aastapäeva. Sel puhul kogunesid vestlusringi TÜ teatriteaduse õppele aluse pannud Luule Epner (L. E.), dotsent Anneli Saro (A. S.) ning praegused lektorid Madli Pesti (M. P.) ja Riina Oruaas (R. O.) ning doktorandid Hedi-Liis Toome (H.-L. T.), Kristiina Reidolv (K. R.), Karina Talts (K. T.) (külalisena TLÜst) ja Madis Kolk (M. K.), et rääkida teatriteaduse praegusest olukorrast.

     

          M. K.: Küllap oleme TÜ teatriteaduse vilistlastena kõik aeg-ajalt kuulnud seda vana küsimust, et kus need Tartu teatrikriitikud siis on, miks neid näha ei ole. Küsigem siis endilt, kes me oleme, mida meilt peaks ootama ja kas selles on kahekümne aasta jooksul ka midagi muutunud?

          M. P.: Alustame teatriteaduse õppekava ülesehitusest. Kolmeaastane bakalaureuseõpe annab üldise humanitaarse aluse, teatriainetest kuuluvad sinna üsna mahukad eesti ja maailma teatri ajaloo kursused, samuti tutvustatakse teatriuurimise meetodeid, õpetatakse rakendama erinevaid vaatepunkte lavastuste analüüsimiseks, looma seoseid empiirika ja teooria vahel. Magistriõppes süvendatakse seda kõike. Nii bakalaureuse- kui ka magistritööks on monograafia, uurimistöö, mis peaks samuti õpetama seoste loomist.

          R. O.: Õppekava teooriapõhisuse puhul tuleb rõhutada, et need teooriad on ikkagi selleks, et tudeng bakalaureuseõppes õpiks lugema teatrikunsti. Õpiks lugema nii draamateksti, kui saaks ka aru, kuidas teater üldse toimib. Tegelikult tegeleme kõige esmasemate teatriküsimustega, lihtsalt meie vahendid on teoreetilised. Ühesõnaga, teatrikunsti lugemise oskus ja selle mõtestamise, kontekstualiseerimise oskus.

          L. E.: Kõik see annab pädevuse kirjutada ka teatrikriitikat, iseküsimus on see, et heal teatrikriitikul peab olema ka annet. Kõike ei saa õpetada.

          A. S.: Ja ülikooli ülesanne ei olegi see, et bakalaureuseastme baasil koolitada välja spetsialiste, eriti Eesti kultuuris, kus erinevaid ameteid on kaugelt rohkem kui kõrghariduses õppekavasid. Enamikus ülikooli õppekavades antakse ikkagi mingid alusteadmised ja spetsialiseerumine toimub töökohas. Küsimuse peale, mida meie käest tõesti küsitakse, et kus on siis teatrikriitikud, keda te koolitate, küsin mina tavaliselt, et kas kusagil on siis mõni teatrikriitiku ametikoht juba loodud. Ülikool ei saa koolitada inimesi ametikohtadele, mida ei ole olemas. Lisaks väljaannete kultuuritoimetajatele on Eestis olemas kaks teatritoimetajat, Teater. Muusika. Kino ja Sirbi juures, ning mõlemad on hetkel täies elujõus inimesed.

          L. E.: Kui vaatame kirjanduse või kunsti poole, siis ega kusagil ole kutselisi kriitikuid, ja ega see mujal maailmaski teisiti ole. Väljaannete juures on kultuuritoimetajad nagu meilgi. Kriitikat kirjutavad ikkagi inimesed, kes saavad oma palga kas õppejõuna või mingil muul ametikohal. Minu meelest on õigustatud see ootus, et inimesed, kes arvustavad Eesti teatrit ja käsitlevad tema olukorda, võiksid tulla Tartu Ülikoolist. Selleks, et kirjutada teatrikriitikat, pead olema ala asjatundja ja selle pädevuse ehk teatri tundmise peab Tartu Ülikool andma. Aga ma ei seoks seda väga tihedalt teemaga, kas meil on vastavaid ametikohti. Niimoodi ongi see toimunud läbi aegade, ka sõjaeelses Eestis kirjutasid kriitikat kirjanikud ja ajakirjanikud, kellelgi ei olnud vastavat ametikohta.

          A. S.: Nii palju on see ikkagi ametikohtadega seotud, et paljud inimesed, sh meie lõpetajad, kes töötavad teatrites, tunnevad, et neil on ebaeetiline arvustada teiste teatrite lavastusi, kui nad ise töötavad konkureerivas asutuses. Ja teisalt, kui ütlesid, et ka teistel kunstialadel kirjutavad arvustusi õppejõud või uurijad, siis ei ole meil ka nende ametikohtadega seotud inimesi kuigi palju ja need, kes on, on tööga üle koormatud. Niisiis, teatrikriitikat saab harrastada ikkagi hobi või lisatööna. Sul peab olema mingi muu ametikoht, millega ennast üleval pead ja kui põhitööst jääb alles aega ja huvi, siis võid ka kirjutada. Siiamaani on see niimoodi toimunud ja tegelikult ei saa ju öelda, et Eesti teatrikriitika oleks seetõttu halb.

          H.-L. T.: Kui rääkida sellest, milline on n-ö ühiskondlik ootus teatriteadlasele, siis tundub, et tihti ongi see ainult kriitik. Viimastel aastatel on ilmunud ka üsna vähe teatriteadlaste kirjutatud teatrit laiemalt mõtestavaid artikleid. Kasvõi näiteks Kultuuriministeeriumi etendusasutustele riigieelarvest toetuse määramise ja jaotamise komisjoni vm seda laadi kooslustesse on väga vähe kaasatud teooriataustaga inimesi, nii et kohati tundub, et ega ühiskonnas olegi täpset arusaama, keda teatriteadlase näol tellitakse.

    Küsimus, kuidas me ennast defineerime, on üldse laiem humanitaar­alade küsimus, sest me ju ei eelda, et kolme aastaga tulevad Tartu Ülikoolist filosoofid, semiootikud ja sotsioloogid. Ka küsimusele, mida tähendab teatriteadlane, ei ole konkreetset vastust, saame vaid vaadata, kuhu need inimesed tööle lähevad, milline on väljund, kus tegutseda.

          K. R.: Kuna minu bakalaureusekraad on filosoofia erialalt, siis saan võrrelda mõlema eriala väljundeid. Vaadates teatriteaduse perspektiivi, tuleb tõdeda, et Eesti meediaruum on väga ahtake ja ilmselgelt väga suured sektorid, mis suurriikide meedias on olemas, puudutades just humanitaariat, on meil väga napid ja võibolla üksnes sümboolselt esindatud. Sisuliselt ongi kogu meediaruumis humanitaarvaldkonna koht muu meelelahutuse kõrval perifeerne. Teatriteadlasel justkui on väljund Eesti meediaväljal, aga sinna ei avane kindlasti uks, vaid pigem väike luuk. Ülejäänud väljundid teatriteadlase jaoks on kas teatriinstitutsioonid või akadeemiline sfäär. Võrreldes filosoofidega on teatriteadlased siiski eelisolukorras: meedia­ruum, teatriinstitutsioonid ja akadeemiline tegevus; filosoofidel on paraku ainult akadeemiline ruum.

          A. S.: Tegelikult võiks küsida, kui palju on ka vabakutselistel teatrikriitikutel väljendusvabadust või -võimalusi. Kui Evi Arujärv tõi ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2012, nr 4 välja oma isiklikule kogemusele tugineva statistika, mille kohaselt kirjutas ta aastaid tagasi päevalehtedele kümmekond kontserdiarvustust kuus ja nüüdseks on see hulk kahanenud paarile artiklile kuus, siis näeme seda, mis on üldse vahepeal Eesti meedias toimunud. Esiteks on trükiruum (päeva- ja nädalalehtede hulk ning nende kultuuripind) ise kokku kuivanud, samuti on arvustus kui žanr seal tagaplaanile tõrjutud. Meie üliõpilased tegid võrdleva uurimuse päevalehtede teatrikirjutistest ja selgus, et arvustuste osa moodustab nendes kolmandiku, võrreldes uudiste, intervjuude jms-ga.

    See pole muidugi ainult Eesti probleem. Meie rahvusvahelises töörühmas kaitsti üks doktoritöö Šveitsi päevalehtede kultuurirubriigi kohta ja sealgi konstateeritakse sedasama: päevalehtedes on esiplaanil sellised kaunid kunstid, millega inimesed ka ise harrastuslikul tasemel tegelevad ja kui teatrist kirjutatakse, siis ei ole arvustus kuigi soositud žanr, eelistatakse ikkagi intervjuusid lavastajate või näitlejatega, arvustused peaksid olema võimalikult lühikesed ja üldarusaadavad. Ka minu Soome kolleegid ütlevad, et kirjutamisvõimaluste hulk on viimase viie kuni kümne aasta jooksul silmanähtavalt vähenenud, sest väljaandeid on suletud ja ka teatri enda olulisus tervikus kahanenud. Nii et siinkohal tahaksin laulda ikkagi kiidulaulu Teater. Muusika. Kinole ja Sirbile kui riigi toetatud väljaannetele, sest ma ei kujuta ette, kuidas Eesti teatri metakeel saaks funktsioneerida, kui meil ei oleks neid kaht väljaannet.

          M. P.: Tuletan ka meelde, et meie lõunanaabrite lätlaste analoogilised väljaanded ongi lihtsalt kinni pandud.

          L. E.: See kõik on õige, aga kui nüüd jätta kõrvale päevalehed, mis ei ole ikkagi tribüün selle valdkonna jaoks, mis mulle muret teeb, siis meie teatrimõte toimib põhiliselt arvustuste žanris, puudu on aga üldistavatest käsitlustest, probleemartiklitest, ülevaadetest, võrdlustest, mida kirjandus- ja kunstikriitikas tehakse päris palju. Meil kipub asi jääma sellele tasemele, et peab reageerima huvitavatele lavastustele ja kuna neid on nii palju, siis Sirp ja TMK pühendavadki palju ruumi arvustustele, kuid laiemate üldistuste jaoks justkui puudub koht. Ka „Teatrielu” on fokuseeritud ühe aasta teatrisündmustele. Aeg-ajalt me anname küll välja teatrialaste artiklite kogumikke, kuid nende lugejaskond on väike.

          M. K.: Kui terav on praktikute ja teoreetikute omavahelise dialoogi probleem? Aeg-ajalt võib kuulda etteheidet, et dialoog puudub, kriitika ja teooria ei „kõneta” praktikut. Vahel kumab sealt läbi etteheide Tartu teatriteadlaste praktikakaugusele, võrdluses näiteks omaaegse Venemaal õppinud teatriteadlaste põlvkonnaga, kes õppisidki koos praktikutega. Ühes või teises konkreetses suhtlussituatsioonis saan ma sellest etteheitest aru. Kui noor teatriteadlane hakkab tulistama teoreetikute tsunfti kokkuleppelisi termineid viisil, nagu need peaksid ka praktiku jaoks midagi tähendama, võib olukord olla naljakas. Samas tundub, et praktiku etteheite taga: „te ei tunne ju teatrit” peitub tegelikult pettumus: „te ei peegelda mulle mu tegevust tagasi mu enda töökeeles”. Ja see ei peaks nagu tõesti olema teatriteadlase ülesanne. Kuigi, loomulikult ei tohi teatriteadlane praktiku lavaloomingule lähenedes näidata üles oma isiklikku võimalikku rumalust ega nõuda teatrikunstilt teooria pinnal asju, mida sel ei saagi olemas olla. Kuid tema põhiülesanne on ju ikkagi suhestada laval nähtut teiste ühiskonnas käibivate humanitaarsete hoovuste ja terminoloogiatega, luua seoseid, mitte püüda peegeldada tegijale tagasi asju, mille suhtes see oma loomingu laboratoorses faasis üldjuhul ka ise kiivust üles näitab, õigustatult muidugi.

          R. O.: Seda laadi hinnangud võivad tuleneda võrdlevast vastandusest meie Venemaal õppinud vanema põlve kriitikutega, kes on olnud suuresti nii meie teatripraktikute õppejõud kui ka meie teatrikriitika väga väärikas väärtusskaala. Nad õppisid koos praktikutega, omandasid sama keelt ning lavapraktika keel ja kirjelduskeel olidki teineteisega dialoogis. Praeguses olukorras, kus pead humanitaarväljal pidevalt orienteeruma, et kus parajasti asetsed, pead omaenda positsiooni väga tugevalt teadvustama, ei ole see ootus,­ et humanitaarteoreetik räägiks sama keelt, mida räägitakse laval, enam õigustatud. Ka teater ise räägib erinevates keeltes, pole üht fikseeritud pinda, kuidas peab teatrist kõnelema.

          L. E.: Minul on selline optimistlik mulje, et kas see polegi osalt põlvkondlik probleem. Nooremad lavastajad ei näi kartvat teoreetikute termineid, mõni kasutab neid ka ise. Ka EMTA lavakunstikoolis, vähemalt magistriõppes, õpetatakse teoreetilisi kursusi, mis teevad teoreetikute sõnavara tuttavamaks.

          K. T.: Marco De Marinis kirjeldas ühes oma artiklis, kuidas viimase kolmekümne aasta jooksul on teatriuurija objekt suuresti muutunud. Kui see kunagi oli paljuski dramaturgiline tekst ja mingil ajal etendus, siis nüüd on seal ka kõik see, mis etendusega kaasneb — nii etendus ise kui ka selle vastuvõtt ja ka see „maagiline miski”, see energia, mis sinna juurde kuulub, ja kõik see on etenduse analüüsis juba hästi loomulik, nii et kasvab peale nii teoreetikute põlvkond, kelle teatrit kirjeldav keel kaasab kõiki neid nähtusi, kui ka praktikute põlvkond.

          L. E.: Ka praktikud ise on hakanud palju rohkem teooriaga tegelema. Viimati kaitstud neljast teatrialasest doktoritööst (Katri Aaslav-Tepandi, Anne Türnpu, Liina Unt ja Eike Värk) on kolm ju praktikute sulest. Nende huvi oma tegevust teoreetiliselt reflekteerida on praegu üldse tunduvalt suurem kui kas või kümme aastat tagasi. Usun, et lavakunstikooli magistriõpe on sellele kõvasti kaasa aidanud.

          A. S.: Lisaks sellele peaks rõhutama, et ka mitmed meie erialal õppinud ju tegutsevad või on tegutsenud teatripraktikutena, näiteks Liis Kolle, Kadi Tudre, Jaanika Juhanson, Loore Martma, Ivar Põllu, Auri Jürna, Andres Keil…

          H.-L. T.: Kuid alati on olnud juttu ka sellest, et TÜ teatriteaduse õpe peakski liituma praktikute koolitusega, näiteks Viljandi kultuuriakadeemiaga, mitte olema peaasjalikult justkui kirjandusõppega seotud, nagu praegu.

          L. E.: Arvan siiski, et kriitik, teoreetik, teatriuurija ei pea ilmtingimata õppima koos praktikuga. Tema ülesanne ei ole teatrit tingimusteta armastada, ta peab seda kontekstualiseerima, mõtestama, st tal peaks olema teatud distants praktikaga — ehkki, kui see kasvab liiga suureks, on jälle halvasti.

          R. O.: Ja meie praegusel õppevormil ei ole seos mitte lihtsalt kirjandusega, vaid kogu TÜ humanitaariaga, mis annab meile mitu eelist. Esiteks saavad meie enda üliõpilased palju õppeaineid valida TÜ kontekstis, panna oma paketi kokku erinevatelt erialadelt ainetest, mis neid ennast huvitavad, sealt tuleb meie intellektuaalne pagas. Teiseks tudengid, kes tulevad meie auditooriumi. Me ei õpeta ju ainult seda väikest hulka inimesi, kes kirjutavad oma bakalaureuse- või magistritöö teatriteaduses, vaid meie auditooriumis on ka need, kes lähevad kooli eesti keele õpetajateks, kes tegelevad kirjandusega, töötavad muuseumides jne, väga laiapõhjaline seltskond. Meie õppeaineid kuulavad ka tudengid hoopis teistest osakondadest, õpetame ju kõige laiemas tähenduses neid, kes hakkavad teatritesse publikut tooma, mitte ainult tulevasi kriitikuid ja dramaturge.

          L. E.: Kõrvalerialad on väga tähtsad. Kui vaatame praegu kasvõi selle vestlusringi osaliste seas ringi, siis siingi on ju esindatud teatriteaduse kombinatsioonid filosoofia, skandinavistika, sotsioloogia ja psühholoogiaga, see on suur väärtus. Teisalt käivad näiteks eesti teatri ajaloo loenguid kuulamas väga erinevate erialade üliõpilased, keemikutest ja kehakultuurlastest filosoofideni.

          K. R.: Kui vaadata Eesti kultuurikriitikat tervikuna, siis teatri-, kirjandus- ja kunstikriitika on võibolla teistest mõnevõrra ees, filmi- ja popkultuuri kriitikas võib märgata seda, et uusi paradigmasid ei tunta alati ära. Selles mõttes on teatrikriitika küll väga otsinguline ja avatud.

          K. T.: Kuigi samas on naljakas, et Eesti teatrikriitika ajalugu on kogu sajandi vältel olnud üks tohutu virisemine, seda alates 1913. aastast, mil kutseline teater oli alles seitsme aastane, kuid kui Bernhard Linde kirjutas „Teatri raamatus”, et meie teatrikriitikaga on nii halvad lood, kui üldse olla saab. Ja seda laadi meeleolusid võib kohata iga kümnendi lõikes.

          A. S.: Nii teatriteaduses laiemalt kui ka teatrikriitikas on kvantiteet ja kvaliteet omavahel seotud. Mida rohkem tekste üleüldse, seda rohkem saab sündida ka suurepäraseid artikleid. Eriti kehtib see noorte kohta. Varem oli rohkem seda praktikat, et toimetajad saatsid autorile nende tekste mitu korda paranduste ja ettepanekutega tagasi, praegu on seda vähem. Näib, et kohati on üldse autorite põud. Kriitiku amet vajab ikkagi elu- ja teatrikogemust. Vanemal praktikul ei tarvitsegi olla huvitav lugeda väga noore kriitiku teksti, aga eakamaid aktiivselt kirjutavaid kriitkuid on hetkel väga vähe. Sama probleem on ka teatriuurimises.

          L. E.: Jah, üks põlvkond on nagu vahelt puudu. Vanemast generatsioonist on aktiivselt tegevad mitu väga tugevat autorit, kuid kui hakata sealt nooremate poole liikuma, siis tuleb tükk tühja maad.

          A. S.: Sotsioloogid väidavad, et mehed lahkuvad sellistest ametitest, millega ei ole seotud raha ega võim. Seda mõtet provokatiivselt edasi arendades võiks öelda, et lõpuks lahkuvad ka naised sellistest ametitest, millega ei ole seotud raha ega võim…

     

                    Üles kirjutanud MADIS KOLK

  • Artiklid 21.06.2013

    ETENDUS LÕI PÜHA MIKROLAINE II

    ants

         ta astus ligi ja küsis minu kaks aastat tagasi avaldatud avaveeru kohta. loov uudishimu ― soovis lisateavet, mis mul toona kirjutades aineseks olnud. andsin talle kõik, mis mul sellest sahtlist veel anda oli.

         isiklikud kutsumised töötavad ― mõni päev hiljem läksin teatrisse. ikka päris teatrisse (viide: isiklikud mõõtkavad). olles endiselt tema pöördumise poolt peast re-aktiveeritud, oli lihtne jälle reageerida ― liigutavad lained taas võnkele löödud, paari aasta tagused süvarahutused taas esile kutsutud, ettevaatlik enesetunne ja ärev siseõhkkond. pole sõdalane, küll aga aktiiv.

         sisenen saali ühena viimastest. kõnnin mööda treppi üles, tõustes üha kõrgemale. muud kui astmed. oleksin ju tahtnud poole kõrguse peale jääda, aga pungil täis saali tõttu olen sunnitud kõmpima kõige kõrgemale. kõmpima või keksima. mitte lihtsalt kõrgele, vaid kõige kõrgemale.

         vestlusest kaaslastega, nii kõrge, et alla on lausa hirmus vaadata! et kuidas nende kõrguse kartjatega küll säärastes situatsioonides toimetada, ja tõsiselt ka.

          minu jaoks oli vaba veel üks kõige viimases reas olev koht. või, iseenesest väga äge tunne! kas ma olengi üldse nii kõrgel seal istunud. et mitte vabatahtlikult, vaid olukorrast tingituna, kui ei jää lihtsalt midagi muud üle ― istun ja selja taga ei hinga teine vaataja, vaid haigutab hingetuks ähvardav betoonkuristik. Selja taga haigutab betoonkuristik! kui me ei haiguta igavusest, vaid piiratud ajuõhust. püsinud terve see aeg kuristiku serval ja olles lõpuks ellu jäänud!

          nii palju rahvast! ― see on ju pesuehtne peavoolu tunnus. pool aega etendusest peatungi sellel arusaamisel: nii suurele hulgale aktsepteerijaile ei ole ju enam võimalik serveerida alternatiivi. et siin kerkib esile contra ja pingsaks tegevast taburetist saab mingi diivan, mis muud.

          kui pähe lööb keskkoolist saadud trauma seoses lõpukirjandiga. millest ühel hetkel jagad ära, et sajapunkti teost on võimalik ära õppida, ja kui sa seda siis teed, siis. enda ees hakkab küll piinlik! niidirulli skeem nii selge, et raputan varrukat ja ega sealt vähemat kui sada enam tulla saagi, garanteeritud läbilöök ja õpetajatädide kiitus. aga endal, kui piinlik! ja seda sajalist hiljem veel siis lugeda ― kindel keeldumine! loekski nagu raha, sajane ju.

          ei-ei, no ei ole! suur vaatajate arv üksi küll ühte tükki kohe peavooluks ei tee. pool aega etendusest peatungi sellel arusaamisel, et nii ootamatult (loe: oodatult) suur arv külalisi sünnipäevalast ennast ju küll veel pugejaks või nõrgaks isiksuseks momentaanselt ei muuda. tegu võib olla ka lihtsalt hästi organiseeritud peoga! oota-oota, mida sa silmas pead, kui sa hästi organiseeritud pidu ütled. küsimus on vastus. küsimus on vastus.

          kui ma nende kunstnikega nüüd seltsinud olen, siis üks põhilisi asju, millele see seltskond (vb) tahtmatult oma tegevuses on viidanud, on topeldamine. tahan seda mõistet selgitada. mõistet, millest mulle endale oluline kvaliteedimärge kujunenud on. kvaliteedimärge kui isikliku mõõtkava algus ja ots. et isiklik kvaliteedikontroll tuleb ju ikka alati sees hoida.

          topeldamine on viide peavoolule. see on vajadus tõlkida ja selgitada. see on positiivset eksimisruumi mitte jättev, see on ennast lollikindlalt selgeks tegev anti-kvaliteet. tõlkida tõlget, tõlkides tõlget, olles tõlkinud tõlget etc. viidata viitele, viidates viitele, olles viidanud viitele. osutada osutamisele, suunata suunale, selgitada selgitust. jõuan punkti, kus ma dramatiseerin üle ja vb olen vasturääkivus, aga see annab selles kontekstis lugemisele potentsiaali.

    päris ma selgitangi seda topeldamise mõistet. päris ma ei selgitagi.

    päris ma selgitangi seda topeldamise mõistet. päris ma ei selgitagi.

          mind teeb ettevaatlikuks tõlge. see akt ise. mina olen keel (I am the language), mina olen informatsiooniüksus. mina on keel ja mina on informatsiooniüksus. ükskõik, mida ma teen, tõlgib see mind; organiseerimatagi, tõlgib see mind. ja ükskõik, mida ma tõlgin, tõlgin ma tõlget. mitmesse keelde tõlkida on vaja? milleks tõlkida, milleks üle seletada. mida tõlkida, mida tõlkida. kuidas olla, vajamata tõlget. kuidas olla ise kontsentraat ja tõlkimatagi selge. tõlkimatagi selge, sest selgus on loovtöös individuaalne ja selles individuaalsuses ka primaarne. kuidas rahuneda ning rahulduda ― selgus on individuaalne. rahuneda ja rahulduda. kui vajadus selgusega mängida ja vajadus selgeks saada on kohalejõudmise koht ja vaid sekund enne seisma jäämist. kuidas hoida ennast liikumises. kuidas loobuda (vb alateadlikult kehtestunud) parameetrist: ideaal on ühtlaselt massiivse lainena kohale jõuda. lainena, kus tõlkimine on garantii ja kohalejõudva ühiku ühtlustamine.

          või kuidas peakski lahkuma rõõmsalt teatrist, kus minuga arvestatakse täpselt nii palju, et mulle on eraldatud koht istumiseks, ja edasi. edasi, ülesandeks peas peauks vaid avali lüüa ja kõik portsud kulbitäite kaupa sisse lubada.

          mitte nagu madalmaade duširuumide ekstreemselt nõrk veesurve, vaid nagu. euronõuetele vastav veevool ― piisavalt reklaampausi, piisavalt värviline, võimalikult väike ajakulu mõtlemiseks, tajumiseks. kompaktne ja tempokas, tunnustatud pingekõveras äratuntav ja defineeritav. täpselt õige suurusega lusikas, et neelata täiuslik amps!

          aga siinkohal, kas teil endal ka nüüd pärast tehtut see arusaamine sellest teemast kuidagi teisenes või muutus ― mkm, see nüüd küll ei muutunud.

          kirjutatu pole etenduse kriitika, pole tagasiside konkreetsele etendusele ega ka kirjelda seda. see on etenduselt kätte saadud hiljem verbaliseeritud impulss ja käivitaja. see on rangelt subjektiivne mõtlemise protsess, mille aktiveeris etenduse külastamine.

          tänan, siiras au.

                   

  • Arhiiv 21.06.2013

    Mai 2013

    ants

    Avaveerg

    kadrinoormets

    etendus lõi püha mikrolaine II

    Vastab

    Patrice Pavis

    Persona grata

    Karl Saks

    teater

    Võim, raha ja teatriteadus
    Vestlusring TÜ teatriteaduse eriala hetkeseisust ja ootustest

    Liis Ots
    Teatrikriitika sümpoosion 2012
    Tartu Ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlussarjast

    Anneli Saro
    Eesti lavastaja: demiurgist brikolööriks
    Eesti teatrirežii tendentsid XX ja XXI sajandi vahetusel

    Merete Väin
    Igapäevaelu meistrivõistlused
    Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Iga eht südamelöök” Teatris NO99

    Alvar Loog
    Õige on surra, kui oled veel noor
    „Autori surm” Tartu Uues Teatris
    Berk Vaher
    Võetud lihad ja vaevatud vaimud Tartu Üliõpilasteatris
    Tartu Üliõpilasteatri uuslavastused

    muusika

    Saale Kareda
    Kõrvalpilke Eesti nüüdismuusikale ja muusikaelule I
    Kerri Kotta
    Estonia kontseptuaalne „Tannhäuser”
    Tõnn Sarv
    Miks Mozart ei abiellunud Marie Antoinette’iga
    Tõnis Jürgens
    Binauraalsed võnked
    Tiit Lauk
    Lõuna-Aafrika džässielu kaemas
    Tui Hirv
    Eestlased harimas Islandi muusikahariduspõldu

    kino

    Peep Pedmanson
    Film, mis tekitab küsimusi
    Kadri Kõusaare mängufilm „Kohtumõistja”
    Elen Lotman
    Quo vadis, filmioperaator?
    Operaatoriameti tähtsusest nüüdisaja mängufilmis
    Mathura
    Vaatlemise kõnekus: Liivo Niglase kümme filmi
    Ruth Alaküla
    Kõige parem ema on Leopold Mozart
    Marianna Kaadi dokumentaalfilm „Tööpealkiri: Imelaps”
    Jaanis Valk
    Vaade Sillamäele võõramaalase jaoks
    Eeva Jäntti dokumentaalfilm „Pärand”
    Lennart Puksa
    Liis Ots
    Kathryn Bigelow’  mängufilm „00.30”
    Tiit Kuuskmäe
    Nii kõneles Žižek
    Slavoj Žižeki monoloog „Perverdi teejuht ideoloogiasse”
    Olev Remsu
    Viktor Kossakovski pesuehtne festivalifilm
    Viktor Kossakovski dokumentaalfilm„¡Elagu antipoodid!”
    Tõnu Virve
    Modernne Eesti film
    Ants Eskola osatäitmisest Theodor Lutsu esimeses helifilmis „Päikese lapsed”

  • Arhiiv 14.06.2013

    Aprill 2013

    ants

    Avaveerg

    Kas teatriuuendus on vanaks jäänud?

    Vastab

    Märt Müür

    Persona grata

    Malle Maltis

    teater Rein Heinsalu, Mis neid motiveerib? Karin Kulpson EMTA lavakunstikooli ja IT Kolledžisse sisseastujatest kevadel 2012 Hedi-Liis Toome Mis? — Vaatlus. Kus? — Tartus. Objekt? — PublikPubliku-uuring Vanemuises ja Tartu Uues Teatris Maja eripära Erni Kase intervjuu kehamiim Elke Luyteniga Eteri Kekelidze Kunstiline? Üldmõistetav?Peterburi XXII rahvusvaheline teatrifestival „Balti maja”  9. X — 21. X 2012 (Algus TMKs 2013, nr 2) Boris Tuch Avatud tund: Stanislavski kestab edasiMoskva rahvusvaheline teatrikoolide festival 15. X  — 20. X 2012 (Algus TMKs 2013, nr 2) tants Heili Einasto Tantsuteater tänases Eestis — etenduskunstide kiirtee üleilmastumiseleEttekanne Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverentsil 2012 Evelin Lagle Nüüdistantsukunst Eestis: günekoloogia või erootika?

     

    muusika Kerri Kotta Futurism kui lõpetamata „projekt” Pärnu nüüdismuusika päevad 2013 Christian M. Fischer Animeeritud graafiline notatsioon — futuristlike ideoloogiate mõju elektroakustilisele muusikaleEttekanne Pärnu nüüdismuusika päevade sümpoosionil 2013 Saale Kareda Karm teekond metamorfoosigaEesti Filharmoonia Kammerkoor Philip Glassi „Koyaanisqatsi” kontsertlinastusel Groningenis 22.—23. I 2013 Alo Põldmäe Tantsuetendus Vanemuises Straussi muusikaga„Õhtu Straussiga” Virge Joamets Tartu Ülikooli aula kui kontserdisaali ajaloost II(Algus TMKs 2013, nr 1; järgneb)

     

    kino Lauri Kärk Herbert Rappaport ja „Elu tsitadellis” — 65 aastat hiljem Viinist nähtuna Nõukogude Eesti esimese mängufilmi „Elu tsitadellis” sünniloost Peeter Sauter Charles Bukowski kinos II Andri Ksenofontov „Karikakramäng II”: nõgestesse ja tagasi
    Lühimängufilmide kassett: Elina Naani „Aitäh, et sa minuga juhtusid”, Jan Erik Nõgisto ja Katrin Maimiku „Foto” ning Andres ja Katrin Maimiku „Hõbepulm”

     

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist