Reastades parimaid, ei ole ankeedi eesmärgiks teatri- ja etendamisžanrite eristamine, vaid parim on just see, mis konkreetsele vastajale hooajal parim ja olulisim tundus, olgu see siis noor avangard või elujõulisena kehtestunud traditsioon. Võimalusel võiks oma valikuid ka lühidalt kommenteerida, ehk õnnestub sel moel väärindada meie teatripildis reljeefselt esile tõusvaid (äkki esmapilgul üllatuslikkegi) hetki ja elamusi, mitte n-ö statistilist keskmist.
1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2018/19 lavastatud dramaturgias. (Pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne.)
2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2018/19.
(Selle vastuse raames võib tõsta lisaks režiile esile ka teisi lavastusterviku komponente: stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne, kuna tihtipeale on raske hinnata neid tervikust lahus või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)
3. Mõned näited mõjuvaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2018/19.
(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)
4. Eredaim teatritegu hooajal 2018/19.
(Siinkohal võib arvestada ka l a v a v ä l i s t teatrimaailma, tuua välja tegu, mis on mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tõsta esile mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus jne.)
5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele. (Pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid.)
6. Mida sooviksite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta.)
HEIDI AADMA:
1. Algupäranditest: Laur Kaunissaare, Aare Pilve, Jarmo Reha ja Co „Oomen” Aleksei Gastevi loomingu alusel (Kanuti Gildi SAAL); Jim Ashilevi „Unusta/Unista” (Tartu Uus Teater), Ott Kiluski „Kirvetüü“ (Vanemuine). Tõlgetest: Marius von Mayenburgi „Monument“ (saksa keelest tõlkinud Paavo Piik, Kinoteater ja Von Krahli teater), Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus” (inglise keelest tõlkinud Liis Aedmaa ja Laura Kalle, Ugala), Sławomir Mrożeki „Armastus Krimmis” (poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Eesti Draamateater).
Olulistena tooksin välja ka sotsiaalpoliitilisi teemasid kandvad ning dokumentaalsed Julia Augi „Minu Eesti vanaema” (Vaba Lava ja R.A.A.A.M) ja „Südames sündinud”, dramaturg Andra Teede (Tervise Arengu Instituut) ning noortele ja noortega tehtud seksuaalhariduslik „Kuidas öelda jah?”, autorid Aet Kuusik ja Tiina Sööt (Vaba Lava ja MTÜ Vaba Vorm). Vormilise ja dramaturgilise erilisusega tõusid möödunud hooajal nähtu seast esile „Emilie Sagée” (lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadla, Kellerteater), „tegeele” (lavastaja Kädi Metsoja, Kanuti Gildi SAAL) ja „Mobiilsed definitsioonid” (lavastaja Kadri Noormets, Tartu Uus Teater).
2. Nimetan lavastusi, mis moodustasid veenva vormilise terviku just komponentide komplektina ning lavastaja ja näitlejate jõulisel koosmõjul: „Naine merelt” (lavastaja Andres Noormets, kostüümid Maarja Viiding, muusika Argo Vals, video Katre Sulane, valgus Sander Aleks Paavo ja Villu Konrad, Ugala), „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse” (lavastaja Juri Muravitski, kunstnike rühmitus RedHaus, kunstnik Piret Peil, kostüümid Kalle Aasamäe, helidisain Vladimir Džumkov, koreograaf Olga Privis, Vene teater ja Vaba Lava Narva) ja „Rahvavaenlane” (lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valgus Rommi Ruttas, muusikaline kujundus Lauri Kaldoja, video Tauno Makke, Jekaterina Abramova ja Silver Kaljula, Eesti Draamateater). Eraldi tõstaksin esile vägagi inspireeriva ja vajaliku motivatsioonilavastuse „Kuidas kaevata kraavi?” (lavastaja Jan Teevet, Paide teater Vargamäel), mille vaatajateks olid saalitäied koolinoori.
3. Mõjuvat lavalolu kohtas kõikides juba mainitud lavastustes. Harvaesinevat hoogu oli tunda Kinoteatri „Titaanide heitluses”. Ilmselt ei saa mööda minna ka teatri NO99 viimasest etendusest NO30 „Kihnu Jõnn“ (lavastaja Tiit Ojasoo), mille puhul kohalolu erinevatel põhjustel intensiivistus, nii laval kui ka saalis.
4.–5. Eredaima teatriteo otsinguil vaatab pilk pigem tulevikku. Huvi äratavad uued kooslused. Silma jäi Paide teatri aktiivne kogukondlik ja oma käekirja otsiv kunstiline tegevus: lavastused „Kaitseala” ja „Eesti jumalad” (lavastaja Jan Teevet). Lootust omalaadse teatrikeele väljaarendamisele annavad ka vastloodud Kellerteater, teatrijuhtide vahetus Ugalas ja Vanemuises ning uus kunstiline juht Eesti Draamateatris.
Dialoogitekitajatest jääb meelde rahvusvahelisel teatripäeval Rakvere teatrisse preemiat vastu võtma tulnud Juhan Ulfsaki poliitiliselt teravapilguline sõnavõtt, mis ajendas mõttevahetust nii teatriringkonnas kui väljaspool seda. Dialoogile ja süvenemisele kutsus laiem arutelu etenduskunsti definitsiooni üle Sirbis (Ott Karulin, Anneli Saro). Rõõmu tegi Luule Epneri teatriteadusliku monograafia „Mängitud maailmad” (TÜ Kirjastus, sari „Heuremata”) ilmumine ja premeerimine kirjanduse aastapreemiaga esseistika valdkonnas.
JAAK ALLIK:
1. Erutavamad hetked on need, kui lavastus „läheb pihta”, st puudutab mõnda minu enda või mind ümbritseva ühiskonna olulist valu. Selles mõttes siis: Andra Teede „Südames sündinud” — adopteerimise rõõmud ja valud. Valu on küll lavastuses (lavastaja Maria Peterson) vähem, kuid teema ise väga valus ja tähtis. „Minu Eesti vanaema” (autor ja lavastaja Julia Aug) — näitab meie riigiorganite teadlikku võitlust täiesti lojaalse inimese vastu, kes soovib saada Eesti kodakondsust ja kellel on sellele ka õigus. Silvia Rannamaa/Aidi Valliku „Kadri” — minu noorukipõlve lemmikraamatu ja nooruse atmosfääri meeldetuletus (lavastaja Andres Dvinjaninov).
Aga elamuse olen saanud ka well-made play’dest, kui nende sõnum mulle korda läheb, seega: Daniel Glattaueri „Südameharjutus”, Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus”, Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2”, Nick Payne’i „Tähtede seis”, Wolfram Lotzi „Pilgatud pimedus”.
Nautisin ka oskust kokku panna sellised lavastused nagu „Gesamtkunstwerk” (Paavo Piik ja trupp) ja „Hakkame, mehed, minema” (Andra Teede, Veiko Tubin, Hirvo Surva).
Tunnistan, et pole veel näinud, aga ootan Karl Ristikivi „Hingede ööd” Labürintteatriühendus G9 variandis.
2. Elmo Nüganeni „Kant” (autor Marius Ivaškevicius). Priit Pedajase „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (autorid Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus). Andres Noormetsa „Surmkindlad asjad siin elus” (autor Andrew Bovell).
Kõik Kristjan Suitsu kujundused, kellest on saanud omaette fenomen praeguses Eesti teatris.
Kindlasti tahan ära märkida Helena Kesoneni lavastuse „Vanahunt” eelmisest hooajast, mida nägin alles sel sügisel.
3. Meie väga ühtlaselt kõrgetasemeliste rollisoorituste hulgast on mõned eriliselt meelde sööbinud, kas siis oma tippmeisterlikkusega või ootamatu eripalgelise eneseületamisega.
Lembit Peterson — „Kuningas Lear”, Andrus Vaarik — „Mineku eel”, Aarne Soro — „Surmkindlad asjad siin elus”, Karol Kuntsel — „Naiste kool”, Kristo Viiding — „Põgenik”, Rain Simmul — „Tuli mees naise juurde”, Egon Nuter — „Kant”, Jaak Prints — „Pilgatud pimedus”, Sander Rebane — „ Gesamtkunstwerk”.
Leila Säälik — „Kadri”, Liisa Aibel — „Jutuvestja lahkumine”, Teele Pärn — „Gesamtkunstwerk” ning „Põud ja vihm…”
Suurepärased ansamblid lavastustes „Lootuskiir pimeduses” (Ines Aru, Kersti Kreismann, Elle Kull, Mari Lill, Ene Järvis jt; lavastaja Vilja Nyholm-Palm), „Südameharjutus” (Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg; lavastaja Peeter Tammearu), „Nukumaja, osa 2” (Kersti Heinloo, Lauli Otsar, Mari Lill, Jaan Rekkor; lavastaja Mehis Pihla).
4. Kindlasti teatri NO99 elegantne, kuid õudselt kurb lõpp koos kõige sellele eelnenuga, aga ka selle lõpu etteaimatav ja traagiliselt enesepaljastuslik läbimängimine Tiit Ojasoo poolt lavastuses „Kihnu Jõnn”.
5. Juhan Ulfsaki kõne teatriauhindade üleandmisel 27. märtsil 2019 Rakvere teatris. Priit Põldma artikkel „Äratundmismõnust avastamisrõõmuni”. Eesti kirjanduse adaptsioonist” aastaraamatus Teatrielu 2018.
6. Kummaliseks kisub ja nalja teeb n-ö poleemika etenduskunsti kui teatrikunsti uue ja erilise žanri ümber, mis sai tõuke sellest, et sõnalavastusžürii ei nomineerinud lavastust „Workshop” (st, see ei mahtunud aasta viie parima sõnalavastuse hulka), küll aga auhindas seda etenduskunstide ühisauhinna žürii. Suhtumises sellesse lavastusse on millegipärast tahetud näha mingit põlvkondade- või koolkondadevahelist konflikti. Kõik see on päädinud eraldi etenduskunstide auhinna loomisega ja spetsiaalse žürii moodustamisega alates 2020. aastast, millega on kaasnenud raskused vastava statuudi väljatöötamisega, st määratlemisega, millised lavastused kuuluvad ja millised ei kuulu tolle uue nähtuse alla.
Sõnatähenduslikult peaks sinna alla mahtuma kogu teatrikunst, aga tegelikkuses kasutakse seda mõistet praegu nende lavastuste puhul, kus sõna ja liikumine ning võib-olla ka heli ja video on võrdselt tähtsad. (Huvitav, kas näiteks omaaegne Mai Murdmaa lavastatud ja Kaie Kõrbi koos kitarrist Tiit Petersoniga Vene teatri laval esitatud ballett „Preili Julie” mahuks selle mõiste alla? Või sel aastal Vabal Laval Jarmo Reha mängitud „Elagu elu, mis põletab rinda”?)
„Etenduskunsti” sünd meenutab mulle aega, kui sündis „videokunst”, mille paljusid teoseid ei osanud kunstnikud pidada kujutavaks kunstiks ja filmiinimesed hindasid kehvadeks dokkideks. Nii ka mina, aga ometi olen saanud nii Jaan Toomiku kui Ene-Liis Semperi mõningatest videotest tõelise elamuse.
Mulle tundub, et ka mõningaid etenduskunstiteoseid peavad draamakunstnikud halva kõnetehnikaga esitatud diletantismiks ja tantsijad jälle kehva liikumisega esitatud mõttepürgimusteks, aga ka nii võib jõuda vapustavate tulemusteni (näiteks NO99 „Kõnts”). Ega üheski kunstiliigis saa mööda põhiküsimusest: mille nimel on pingutus ette võetud ja mida sellega soovitakse vaatajale öelda? Kui tegemist on ainult eneseväljendusrõõmuga, kus vaatajat pole loojale tegelikult tarviski, vajub teos peagi unustusehõlma.
Ja muidugi on erinevaid vaatajaid ja kõik ei saa kunagi korda minna kõigile. Hea, kui leidub see publikusegment, kes elamuse saab. Aga kes ei saa, pole selles alati ise süüdi. Mõnikord on süüdi ka kunstnik, kes jätab võtme õigel ajal andmata.
KARIN ALLIK:
1. Kuna kohati tekitavad ilma isikupärase tõlgenduseta lavale seatud kanoonilised tekstid minus kõhklusi-kahtlusi, on sellevõrra värskendavam näha teatris neid klassikatekste, mis kaasajaga teravamalt kokku kõlksuvad. Üks ere näide klassikateksti tugevast sidemest kaasajaga tuleb Vanemuisest: Priit Strandbergi „Naiste kool”. Kuigi Molière’i 1662. aasta tekstile on truuks jäädud, annab tema lavastamise aeg ja ühiskondlik foon teosele olulisi lisatähendusi. Klassitsistlikust Prantsusmaast saab siin peaaegu kõverpeegel praegusele Eestile.
Teisalt tõstan esile kaks algupärandit, Johan Elmi „Eesti jumalad” ja Ott Kiluski „Kirvetüü”. Esimese puhul hindan just teksti mastaapsust ja mitmekihilisust, mis ühtlasi Paide teatri lavastusele suurejoonelise mõõtme andsid ja (koos Kairi Mändla vapustava stsenograafiaga) Vargamäe nõlva sisukalt täitsid. Ehkki need omadused lavastusele ajuti ka vastu hakkasid töötama, paistab Elmi käekiri paljutõotav.
„Kirvetüüd” kiidan eelkõige mahlakate karakterite eest: võrdlemisi naturalistlikus võtmes on esindatud terve spekter eestlasi nii maalt kui linnast, kes igaüks omal viisil 1990-ndate koleduses ägavad või säravad. Kiluski tekst pakub parajalt pinevust ja oskab õigel hetkel musta huumori kaudu ka auru välja lasta.
Ja lõpuks tahan välja tuua Ugalas lavastatud Andrew Bovelli näidendi „Surmkindlad asjad siin elus” kui ühe parima materjali, mida teatris üldse pika aja jooksul näinud olen. Põhjalikult välja arendatud tegelaskujud, mitmetahuline teemapüstitus ja hämmastavalt tõetruu lähenemine teevad tekstist tõepoolest justkui lotovõidu, nagu lavastaja Andres Noormets seda kirjeldas.
2. Renate Keerdi ja EMTA lavakunstikooli XXIX lennu „Valgete vete sina” kui hooaja kõige teraapilisem lavastus — iga nähtud etendus on andnud mulle energialaengu, mis lubab naasta argiellu kergema sammuga. Lavalt kiirgab kambavaimu ja tehatahtmist, sekka veel keerdilikku muhedust ja nooruslikku väsimatust ning kokku saabki üks elujanuga nakatav teatriteos.
Andres Noormetsa „Surmkindlad asjad siin elus” kui hooaja kõige teravamalt kaasaegne psühholoogilise teatri lavastus. Andrew Bovelli kirjutatud ja Noormetsa lavastatud perekonnaloos joonistuvad suurepäraselt välja nii ajatud kui ka ajalikud teemad. Nüansseeritud käsitluse leiavad üldinimlikud pettumised ja andestamised, kuid samas töötab see perekond omanäolise mudelina, kus kristalliseeruvad ühiskondlikult aktuaalsed küsimused. Tohutult suure samastumispotentsiaaliga lavastus!
Jan Teeveti „Kaitseala” kui hooaja kõige inimlähedasem lavastus — Paide teatri püüdlus kogukondlikkuse loomise/taastamise suunas pole kõigest sõnakõlks. Kui saaliuksel juba kätt surutakse, ennast nimepidi tutvustatakse ja külaline lavale istuma suunatakse, tekib isiklik side sündmusega märkamatult kiiresti. See side hõlmab korraga teatritegijaid ja teatrivaatajaid, aega ja ruumi ning loob tõepoolest „täiusliku mugavustsooni ebamugavustsoonis” (tsitaat Alissija-Elisabet Jevtjukovalt).
3. Kui rääkida kohalolust, siis kangastub miskipärast esimesena Ursel Tilga Rüütel „Eesti jumalatest”. Harva näeb kedagi niisuguse kire ja keskendumisega põrandat pesemas. Teisalt läksid sügavalt hinge kaks rollisooritust NUKU lavastuses „Noored hinged”, nimelt Getter Meresmaa mängitud Aino ja Sander Roosimäe kehastatud Kulno. Mõlemaid võiks kirjeldada kui sügavalt psühholoogilisi ja hingestatud rolle, mis kandsid enda õlul kogu lavastuse raskuskeset. Tammsaare teksti mahtus ühtlasi piisavalt keerdkäike ja traagikat, mis lubas noortel näitlejatel oma rollidki võimalikult mitmetahuliseks vormida ja laia ampluaad näidata.
4. Juhan Ulfsaki kõne teatri aastaauhindade jagamisel, mis viis teatri taas kord kultuurikülgedest ja -rubriikidest kaugemale, ärgitas diskussiooni nii avalikult kui ka eraviisiliselt.
5. Kaks Eero Epneri artiklit Eesti Ekspressis, üks vähem, teine rohkem teatriga seotud, mis võlusid oma hämmastava põhjalikkuse ja detailitäpsusega: „Sest nad saavad” ja „60 kilomeetrit jalgsi Risto Kübara etendusele”. Epneri süvenemine valitud teemadesse ja elavaid kujutluspilte loov kirjeldusviis võiksid olla etaloniks kogu (kultuuri)ajakirjandusele, aidata kaasa mitte ainult teatri, vaid üldisemalt maailma mõtestamisele.
6. Tundub, et „Sajandi loo” ühislavastustega pikitud 2017/2018. aasta hooajale on järgnenud pigem koostööpohmell kui koostöö elavnemine. Kuna publik kulisside taha ei näe, siis ei julge ma väita, et teatritevahelises suhtluses üldse mingit virgumist toimunud poleks, ent sellise kokkupuute vilju märkab hooaja lavastuste nimekirja vaadates siiski väga vähe. Ühisprojektid, nagu „Minu Eesti vanaema” või „Hingede öö”, mida sealt aga leiab, võiksid samas mõjuda innustavalt. (Olemata kahjuks kumbagi näinud, tuginen siin usaldusväärsetele teatrisoovitustele). Niisiis ootan suure huviga veelgi rohkem ambitsioonikaid katseid teatrijõude ühendada.
RAIT AVESTIK:
2. Kinoteatri „Gesamtkunstwerk”, Rakvere teatri „Miks Jeppe joob?”, Eesti Draamateatri „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”.
Oma mastaapsuse tõttu tahaks nimetada ka Vanemuise „Kirvetüüd”. Elamus oleks aga oluliselt parem olnud, kui seda ülisuure pealtvaatajakohtade arvuga n-ö ära poleks kvantiteeritud. Ehk siis — teatreid juhtigu ikka kunstilised juhid, mitte mõni muu osakond.
Tahan rõhutada, et mul on veel nägemata Draamateatri „Nukumaja, osa 2”, Vene teatri „Charoni koor”, Tallinna Linnateatri „Kant” ja „Vihmausside elust”, Ugala „Etturid”.
3. Mari Jürjens ja Markus Luik —„Monument”, Eduard Salmistu ja Sulev Teppart — „Miks Jeppe joob?”, Ragne Pekarev — „Persona”, Ivo Uukkivi — „Rahvavaenlane”, Marian Heinat ja Andres Mähar — „Kaukaasia kriidiring”, Liisa Aibel ja Andres Lepik — „Mis sa, tont, vahid! / Jutuvestja lahkumine”; Teele Pärn — „Gesamtkunstwerk”, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Teele Pärn, Amanda Hermiina Künnapas, Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk — „Põud ja vihm…”.
5. Raadiosaade „Teatrivaht” oma uuenenud või laiendatud koosseisus (võrreldes selle algusajaga).
6. Teatrit on väga või isegi liiga palju. Kvantiteeti on võimsalt rohkem kui kvaliteeti. Kõik see paistab ressursside raiskamisena. Kui ressursse pisut otstarbekamalt suunata, ehk siis teha vähem lavastusi, aga panustada nendesse rohkem aega, raha ja andekust, võidaksid kõik. Teisest küljest — kas kunsti saab üldse liiga palju olla?
Olen murelikult tähele pannud, et Vanemuise teatris kasutatakse ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult palju kõrimikrofone. Mulle on püütud seletada, et seda nõuavad uued valguslahendused — seal on mingid ventilaatorid, mis teevad häält, ja selleks, et neist üle kosta, on näitlejatel vaja mikrofone. Kui nii, siis tunnen sealsetele näitlejatele lihtsalt kaasa.
Rõõmu tunnen selle üle, et meil on palju häid näitlejaid, muretsema paneb aga see, et on vähe näitejuhte (just näitlejate juhendajaid, mitte lavastajaid-kontseptsioonimeistreid), kes suudaksid „tuntud headuses” näitlejaid uuele tasemele viia ehk siis näitlejatest välja pigistada seda, mis neis tegelikult sees on.
Mure on Draamateatri võimeka näitleja Pääru Oja pärast — midagi on lahti tema häälega. Kas ta ragistab seda vabatahtlikult (stamp, rumalus vms) või on seal tõesti midagi katki. Olen kuulnud tema sellist anomaaliat erinevate teatrite lavastajate töödes.
DANZUMEES:
1. „Suundumusi” pole möödunud hooajal täheldanud — on väga eriilmelist ja huvitavat dramaturgiat, nii kodu- kui välismaist, nii koreograafilist kui sõnalist ja erinevatele sihtgruppidele mõeldut. Loetlesin enda jaoks üles aasta kaksteist parimat dramaturgiat, millest viis olid kodumaised originaalid, neli dramatiseeringud (kaks kodumaisest, kaks välismaisest alusmaterjalist) ja kolm välismaised näidendid. Neist kaheteistkümnest tooksin välja pooled: Ott Kiluski auhinnatud „Kirvetüü” (Vanemuine), Jim Ashilevi „Unusta/Unista” (Tartu Uus Teater), Martin Alguse „Midagi tõelist” (Vanemuine), Karl Koppelmaa „AV Maria” (teater Kelm), Florian Zelleri „Mineku eel” (Tallinna Linnateater) ja Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus” (Ugala).
2. Valin järgnevad kolm välja hoopis nende mõjuvuse ja e r i l i s u s e alusel, ühtlasi pean neid ka 2019. aasta tugevaimateks lavastajatöödeks. Ain Mäeotsa „Kirvetüü” (Vanemuine), mastaapne ja võimas, samas huvitav ja põnev, ent ka korralik nostalgialaks Eesti väikelinnaelust 1990-ndatel. Juri Muravitski „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse” (Vaba Lava/Vene teater), industriaalse muusikaga, industriaalses keskkonnas mõrvalugu, uskumatult äge lavastus, kus iga tegelane esitab oma rolli tantsides, igaüks eri stiilis, kuigi tegemist on eelkõige draama-, mitte tantsuteatriga. See muusika ja ka tugev lugu — kunagi varem pole midagi sellist näinud ega kogenud. Vapustav! Ja kolmandaks Tiit Palu „Kaukaasia kriidiring” (Vanemuine). Palu on pannud keset Vanemuise suurt lava Kaukasuse mäestiku ja näitlejad loovad oma tegelased ja mängivad selle mäestiku jalamil, nõlvadel ja otsas. Lisaks on see nii muusikal, draama kui mõistuteater. Väga eriline lavastustöö. Muravitski lavastustega pole ma varasemast tuttav, aga nii Mäeots kui ka Palu teevad nende lavastustega oma viimaste aastate parimad tööd.
3. Meesnäitlejad: Sander Roosimägi Hans Christian Andersenina pisikeste apsudega, kuid muidu tugevas lavastuses „Vihmausside elust” Tallinna Linnateatris. Nagu ka just õigest ajastust pärit Ringo Ramul Ugala „Etturites”. Nii Sandri kui Ringo puhul võib imestada, kui küpsed ja meisterlikud rollid on nõnda noored näitlejad suutnud lavale tuua. Braavo! Karol Kuntsel oleks justkui midagi eriliselt magusat kätte saanud — just nii hoogsalt ja naudinguga läheneb ta oma tegelasele Molière’i klassikast „Naiste kool” (Vanemuine), nii et plaane ja tasandeid on selles veidrikus rohkem kui mõne psühholoogilise draama peategelases. Ott Sepp Vanemuise „Kirvetüüs” on nagu sõõm värsket õhku — ja ometi on see tegelane tuttav päriselust. Selline karakterroll tuleb talle õigel ajal ja sellist ei mängiks suurem osa teistest näitlejatest välja. Aarne Soro „Surmkindlad asjad siin elus” — oluline, mõjuv ja hämmastavalt võõristust tekitav šedööver Ugalas. Igati õigustatult auhinnatud Andrus Vaarik dementse ja oma naise surma üle elava pereisana Tallinna Linnateatri lavastuses „Mineku eel”. Võimas Lembit Peterson „Kuningas Learis” Theatrumi muidu üsna ebaõnnestunud lavastuses. Guido Kangur Vanemuise igas mõttes väga tugevas lavastuses „33 variatsiooni” — läbitunnetatud, ennastunustav ja seeläbi vaimustav.
Naisnäitlejad: Carmen Mikiver lavastuses „Mulla all” (Apollo Film Productions) — jõuline, alguses näiliselt lihtsalt, aga pärast selgub, et hoopis eriti sügavalt lahendatud karakter. Kersti Heinloo — „Nukumaja, osa 2” (Eesti Draamateater). Riina Maidre — „Juudit” (R.A.A.A.M). Piret Simson — „Ööpiltnikud” (ERMi teater), kõrvalosa, mis jahmatab, julgelt „mängitud”, aga mõjub humoorikast alatoonist hoolimata ehedalt. Mari Lill — „Nukumaja, osa 2” (Eesti Draamateater). Marika Barabanštšikova roll lavastuses „33 variatsiooni” (Vanemuine) on tehtud sellise sisemise põlemise ja armastusega oma tegelase vastu, et see paistab esimesest stseenist kuni viimaseni saali ära. Elisabet Reinsalu „Mineku eel” nutvad silmad lõikasid end nii sügavale minu südamesse, et tulevad ikka ja jälle meelde, kuigi etenduse nägemisest on möödas juba aasta. Ursula Ratasepp teeb lavastuses „Mineku eel” midagi harukordset — julge mäng, mille kihtide vahele on peidetud nii palju, et sellele mõtlemine ja selle analüüsimine on teater iseenesest: julged valikud ja „mängimine”, mis on selgelt mänguline, kuigi samas väga usutav ja intelligentne. Karin Tammaru — „Märter” (Endla). Ragne Pekarev oli lavastuses „33 variatsiooni” (Vanemuine) läbi ja lõhki raamatukogutädi — mõnusalt mänguline ja täis positiivset energiat, nii et iga stseen temaga oli täielik nauding.
4. Kellerteatri avamine. Teatrifestivalid rikastasid meie teatripilti ka rahvusvaheliselt. Eraldi üritusena tahaksin välja tuua juba uue hooaja algusesse jääva, huvitava ja elamusliku „Kuldse maski” off-programmina korraldatud Eesti noorte lavastajate lavastuseskiisid tänapäeva tugevate vene dramaturgide tekstidest.
5. Eriti meeldis Luule Epneri artikkel TMK 2019. aasta veebruarinumbris „Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga”. Puhas nauding on lugeda nii laiahaardelist ja samas sügavuti minevat teatri mõtestamist.
Lisaks EV 100 teatrisarja mitmesugused tervikpeegeldused. Minu jaoks esimene, suurem ja huvitavam oli Heili Sibritsa kirjutatud „Millised me, eestlased, oleme?” (Postimees 10. IX 2018), millest kumas läbi ka autori enda kirjutamise, jagamise ja seoste leidmise mõnu. Sümpaatne, vahetu ja „päris”.
Isiklikus plaanis olen terve aasta nautinud Jaak Alliku tegemisi, nii eelmainitud „Kuldse maski” festivali off-programmiga seonduvat, osalemist (muidu väga hüpliku tasemega Vikerraadio teatrisarja) „Teatrivaht” saates (21. IV 2019), rääkimata artiklitest.
6. Eesti teater on heas seisus. On palju teatreid ja tegijaid, saalid on täis ja tase on üldiselt tugev. Halba teatrit on varem olnud palju rohkem, praegu saab pettumuse osaliseks teatris harva, kui natukenegi valida, mida vaadata. Samas on õhus ka mugavustunde märke ja suuri üllatusi ning võimsaid teatrielamusi on väga vähe. Juba teist aastat järjest pole (selle aja jooksul nähtud umbes neljasaja lavastuse hulgas) ainsatki puhast hindega 5 teatrielamust (viimane selline tuli välja 2017. aasta oktoobris — Uku Uusbergi „Ivanov” Eesti Draamateatris).
Viljandis lõpetas 2018. aasta kevadel teatrikooli harukordselt tugev lend ja tahaks, et need noored teatritegijad saaksid kohe ja palju igal pool mängida. Loodetavasti leiavad nad üles ka teised teatrid peale VAT Teatri ja Ugala .
Tõeliselt hea meel on Von Krahl 2.0 üle ja ootused on kõrgel.
Kellerteater tuli ja tegi põnevusteatri. Loodan, et see ei jää meie ainsaks žanriteatriks, sest ilmselgelt näitab publik oma piletiostuga, et piir pole veel saavutatud ja teretulnud oleks näiteks ka armastuslugude/armusuhete teater. Miks ka mitte poliitiline teater? EKRE „tsirkus” peab ju varsti ära lõppema, sest ükski õudusunenägu ei kesta igavesti.
STEVEN-HRISTO EVESTUS:
2. Ruumi- ja silmapiiritaju avardav „Eesti jumalad” (eelkõige nende stsenograafia ja muusikaline kujundus mõjuva atmosfääri loomisel), hüljatud ääremaadele kutsuv võimekas meeskonnasooritus „Kaitsealas” ja uut/vana teatrikülastajat algeliselt, kuid kahjuks/õnneks oluliselt muutev „Gesamtkunstwerk”.
3. Koht leidus nii erilistele üksiksooritustele, tugevale partnerimängule kui ka mõjuvatele trupisooritustele: Stella Kruusamägi — „Holy Rage”, Liis Vares ja Pavel „Paša” Semjonov — „Hingake! Ärge hingake! ”, kogu trupp — „All That Goes Right”, kogu trupp — „Väike prints”, Evelin Võigemast ja Markus Luik — „Monument”, Hele Kõrve ja Sander Roosimägi — „Vihmausside elust”, Liisa Saaremäel ja Karl Laumets — „Leek”, kogu trupp — „Valgete vete sina”, kogu trupp — „Dekameron”, Ursula Ratasepp-Oja — „Mineku eel”, Eva Püssa ja Arolin Raudva — „Emilie Sagée”, Veiko Porkanen — „Kirvetüü”, Ivo Uukkivi ja Anne Türnpu — „Rahvavaenlane”, Kersti Heinloo ja Lauli Otsar — „Nukumaja, osa 2”, Markus Truup — „AV Maria”.
4. Pigem negatiivse alatooniga sündmused, mis aja möödudes on aidanud leida argumente ka nende mõistlikkuse kasuks ja hukkamõistu vähendada. Märksõna „Sakala” on suunanud mõtlema otsuse arukusele ja aususe kriteeriumile — seega NO99 kõnekas „pillide kokkupanek” ja „kelmikad” sündmused sama teatrimaja ideekonkursiga. Seega sai ühelt poolt väärikalt (isegi veidi kavalalt) lahkuda ning teiselt poolt meelitada pildile andekad, ilma kindla kodu ja katuseta eri valdkondade tegijad, kelle katsetustele mugavustsoonist väljumata kaasa elada. Uut kodu ei saanud aga hooajal 2018/19 neist keegi.
5. Olulisemad teatritekstid olid ikka need, mis aitasid kohale toimetada piiritaguseid sündmusi teatrielus ja -suundumustes, andes viiteid ja vihjeid, et ka väljaspool koduseinu toimub miskit ning et pime ja rumal on see, kes seda ei näe ega tunnista. Seega kummardus nende ülevaadete ja analüüside autoritele.
6. Rõõmustab see, et jätkuvalt sünnib põnevaid ühendusi, seda nii pikemaks perioodiks kui ühekordseteks projektideks (nt Paide teatri hoovõtt, Kellerteatri tulemine, „Leek” Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, „Ikaaria mängud” nukuteatris). Rõõmustab see, et ollakse valmis juurde õppima ja seejärel veel võimsamalt katsetama (nt Kersti Heinloo, Raho Aadla, Tanel Saar). Kurvastab see, et teatri tegijate ja otsustajate vahel puudus selgelt jälgitav dialoog. Dialoogi puudumise või nihestatuse kõrvalmõjuks oli lõhe ja usaldamatuse tekkimine valdkonna otsustajate ja rühmituste vahel.
KAJA KANN:
1. Jarmo Reha ruumipoeetiline rännak „Oomen” Narva Kreenholmis. Dramaturgide Laur Kaunissaare ja Aare Pilve teatritekst on peenelt ja täpselt sihitud just selle lavastuse jaoks, just selles kohas toimima. Samuti oli tähtsal kohal teksti ettekandmise viis, mille puhul vaataja-kuulaja kogemus oli totaalselt üllatav ja uudne.
Kuressaare teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöös loodud lavastus „Liiga palju armastust”, kus tõusis eriti esile noore lavastaja ja dramaturgi Elise Metsanurga oskuslik ja põnev Tšehhovi teksti töötlus. Metsanurk kirjutas kokku teksti, mis tundub tänapäeval rohkem tšehhovlik kui Tšehhov ise.
2. Paide teatri „Kaitseala”, mille puhul oli eriline tajuda Mart Kolditsa ja Anne Türnpu juhitud õpet EMTA lavakunstikooli XXVIII lennuga. Noored teatritegijad Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski ja Ursel Tilk on omandanud sügavuti kaasaegse etenduskunsti käsitöövõtted, mida lavastuses vahetult presenteeriti.
Kadri Sireli „Kuidas ehitada aiapäkapikku”, mille tõi välja Sõltumatu Tantsu Lava. Lavastus võlgneb erilise tänu noore valguskunstniku Karoli Tamme tööle, kes kasutas oskuslikult ära ruumi olemuse ja aja liikumise.
3. Teater Kelmi lavastuse „AV Maria” näitlejad Lauli Otsar, Andres Puustusmaa ja Markus Truup, kelle õrn ja tundlik töö tõi tagasi usu psühholoogilise teatri võimalikkusse tänapäeval.
Liis Varese lavastuses „Hingake! Ärge hingake” debüüdi teinud tantsija Pavel Semjonov, kelle kehakeel pakkus katkestusi ja üllatusi ning selle kaudu kummastavat jätkuvust.
Hendrik Toompere lavastuses „Miks Jeppe joob?” lõid Imre Õunapuu ja Margus Grosnõi oma peaosalistele vastassuunas kulgeva mänguga põneva terviku.
Kertu Moppeli lavastuses „Rahvavaenlane” tegi üllatusliku rolli Anne Türnpu.
4. Hendrik Toompere jun asumine Eesti Draamateatri kunstilise juhi kohale, mis lubab meil olla olevikus, aga teadmisega, et „kus seistakse, seistakse tuleviku suhtes” (Jaak Rähesoo), ikka näoga tuleviku poole.
Teater NO99 tegevuse lõpetamine. Terviklikus teatripildis ehk liialt egoistlik, kuid oma tegevuse eest vastutust võttev ja julge samm, mis koostöös ministeeriumi muutuvate otsustega lubab siiski nii mõndagi tulevikuks.
5. Vikerraadio saade „Teatrivaht”, mis turundusest ja lobitööst tiines teatrimaailmas tegeleb jõuliselt ajakirjandusega.
Ott Karulini mõttesari „ÜTK” ajalehes Sirp, mis püüab järjepidevalt mõtestada mõistet „etenduskunst”. Tegemist pole mitte ainult teoreetilise mõttemänguga; see muutub oluliseks just teatri aastaauhindade kategooriate paika loksutamisel ja suunab selle kaudu ka teatrite rahastamise skeeme ja reaalset teatrielu.
Steven-Hristo Evestuse asumine Vaba Lava juhi kohale ja lahkumine sellelt. Tegemist on küll otsapidi uude hooaega jääva, kuid olulise sündmusega, ja seda just sellepärast, et see valgustas läbi ühe teatriinstitutsiooni tagatubade tegevuse. Loodan, et see ei jää üksikjuhtumiks muidu viisakuse sildi taha peituvas ja vaikivas eesti teatris, kus avalikkuse ees ei julgeta avada oma arusaamu ja tööpõhimõtteid.
6. Eesti Teatriliidu etenduskunstide ühisauhinna saanud ja selle Feministeeriumile annetanud Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki nimel viimase poolt peetud kõne auhinnatseremoonial on eelmisse hooaega jäänud tähtsaim teatrisündmus. Samal ajal toimunud visuaalkunsti ja filmiinimeste jõulised rünnakud teatri ülerahastamise vastu, samuti kriitikute etteheited ületoodetud teatri teemal ei ole pannud teatriinimesi oma mugavustsoonist väljuma. Üllatus ja sellele järgnev rõõm muutusid ajapikku vihastamiseks. Eesti teatril puudub igasugune empaatia “teise” suhtes. Tugev ja suur olemise ainus mõte, väljaspool kriitikat, saab olla nõrgemate aitamine ja märkamine. Silmapiiril terendab uus ooperimaja, samal ajal kui ruumides, kus kunstnikud oma töid näitavad, lasevad laed vett läbi. Selles kontekstis näib teatri tulevik väga tume. Küllap peagi mängib teater end oma egoismi ja ringkaitsega ise nurka. Häbi on.
OTT KARULIN:
1. Dramaturgiaklassikud jõuavad lavale laiemalt kolmel põhjusel: soov tegelda inimlike põhiväärtustega; lavastajal on selge nägemus, miks see näidend just praegu (taas) päevakajaline on; autoril on sünni- või surma-aastapäev. Ükski ei välista ülejäänuid, kuid ainult esimesest või kolmandast mulle isiklikult ei piisa. Sellest hooajast võtangi kaasa kaks Ibseni-tõlgendust: Andres Noormetsa „Naine merelt” Ugalas ja Kertu Moppeli „Rahvavaenlane” Eesti Draamateatris. Mõlemad on tugevad lavastused, kus Ibseni teksti on muudetud vähe, kuid ometigi on see pandud tänapäevaga kokku kõlama. See, et Noormets nomineeriti lavastaja aastaauhinnale, nimetamata lavastust „Naine merelt”, kuulub aga mingisse teatrivälisesse ideoloogiasfääri, mille üle on parem lihtsalt muiata, kui et seda tõsimeelselt analüüsida.
2. Põnevaim ongi isiklikust vaatenurgast parim. Seesama „Naine merelt” tungis vaevata läbi mu kutselise kriitiku kilbi, jäi kummitama ja käib siiani kaasas. Nii kaua, kui repertuaariteatrites tehakse selliseid lavastusi, on kõik väga hästi. Sõltumatu Tantsu Lava „Performance STL-is” ühtki kilpi ei murendanud, aga võrreldes hooaja ülejäänud lavastustega on selle teose kooskõla just nüüd ja praegu etenduskunstis toimuvaga omaette võistlusklassi vääriline. Kuna kolm pannakse üldisesse pingeritta, siis olgu öeldud, et järgmised näited on pigem edetabelivälised ülesmärkimised edaspidiseks. Liis Varese „Hingake! Ärge hingake!” (STL) on lavastus, millesuguseid peaks olema palju rohkem: kauaaegsel uurimistööl põhinev ja peaaegu altruistlik, kui võtta eeldatud lähtepunktiks oma naba nokkimine. Vene teatril oli nn suurtest teatritest selgelt kunstiliselt kõige ambitsioonikam hooaeg, mis küll nähtavasti järge ei saa, sest majanduslikku edu see oodatult ei toonud. Kahju. Paide teatril, mille vajaduses olen kahelnud juba selle ideepojukese ilmnemisest saati, on hoopiski kõik eeldused, et saada eeskujulikuks uue sajandi linnateatriks — elanikega ollakse pidevas dialoogis muu hulgas ka kunstilistes otsingutes.
3. Eelmainituile lisaks (mõjuv kohalolu on eelduseks, et lavastus üldse meelde jääks) Kadri Noormetsa „mobiilsed definitsioonid” (Tartu Uus Teater), kus on tema senistest töödest kõige rohkem just seda lihtsalt kohal olemist, vahetut suhtlemist.
4. Küllap on siin mõeldud Kinoteatri eksperimenti. Olukorras, kus terve Eesti vabariigi peale on mõni üksik teatrikriitiku ametikoht, mille eest saab kultuuritöötaja miinimumtasu…
5. Kuuldavasti on Eesti teater kriisis. Keskpärasus ei ole kriisi, vaid heaolu tunnus. Õnneks on inimestel kombeks viimasega üsna ruttu harjuda, et siis midagi enamat soovida (ma vähemalt loodan, et see on nii). Ka teatrikriitika olevat kriisis. Mis mõttes?! Meil pole ammu olnud nii palju oma autorikäekirjaga kriitikuid, aga see paistaks paremini välja, kui toimetajad loobuksid olelusvõitluse aegadest pärit kombest tagasisidestada võimalikult paljut (see on ka ainus, milles ma Valle-Sten Maistega tema kriitika kriisidiagnoosi puhul nõustun).
6. Rõõm ja viha käivad käsikäes — vähemalt siis, kui teemaks on auhinnad ja etenduskunst. Teatriliidu valmisolek aastaauhindu kaasajastada tegi palju rõõmu, aga lõpuks jääb ikka see üks asi, mille puhul on põhjust rääkida enda arvates kõike teadvast juhatusest, kes teeb otsuseid pigem kälilt kuuldu kui ekspertide analüüsi põhjal.
TAMBET KAUGEMA:
1. Sarnaselt algupärase dramaturgia aastaauhinna žüriiga tõstan kodumaisest dramaturgiatoodangust esile Laur Kaunissaare ja Aare Pilve „Oomeni” (Aleksei Gastevi loomingu alusel), mida mängiti Narva Kreenholmis. Dramaturgias hakkab silma dokumentaalse lõimega teatri rohkus („Südames sündinud”, „Transiit. Peatage muusika”, „Minu Eesti vanaema”). Kindlasti jättis tänavusele teatrisuvele jälje asjaolu, et mais tähistati Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva ja suvel 150 aasta möödumist esimesest laulupeost, ent dramaturgiliselt jäid need sooritused kesiseks.
2. Sõltumatu Tantsu Lava „Performance STL-is” (lavastajad Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov), Vanemuise „Kirvetüü” (lavastaja Ain Mäeots), Eesti Draamateatri „Rahvavaenlane” (lavastaja Kertu Moppel).
3. See pole ilmselt päris see lavaline kohalolu, millest räägitakse moodsamat sorti etenduskunstide puhul, aga tõstan siiski esile Jaan Rekkori Hugh’ rolli Eesti Draamateatri „Mõnusas maatükis”. Selle muidu üsna keskpärase näidendi lavastuses suudab Rekkor kogu etenduse vältel vaid plekkvannis istudes pakkuda sellise show, kus näoilmed ja kehakeel ulatuvad suvalisest töllist kuni selleni, et ühel hetkel kangastus mulle tema tegelases Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
4. 2018. aastaga sai otsa Kinoteatri inimeksperimendis osalenud Alissija pikk kurnav rabamatk Eesti teatrimaastikul. Kui jätta kõrvale selle käigus aset leidnud noore daami isiklik areng, siis oli see ettevõtmine vajalik ka teadvustamaks seda üüratut kogust teatrilavastusi, mis igal aastal vaatajate ette paisatakse. Selge ületootmiskriis.
5. Üks olulisi sõnavõtte oli Hedi-Liis Toome intervjuu Juhan Ulfsaki, Mart Kangro ja Eero Epneriga „Maksahaak Eesti teatrile” (Postimees, 10. VI 2019) — reaktsioon kultuuriministeeriumi otsusele peatada Sakala 3 teatrimaja ideekonkurss.
6. Kohe vaadeldava perioodi alguses lõpetas tegevuse teater NO99 ja kui lisada siia ka Von Krahli Teatri viimaste aastate tuntav loidus, siis seda tühimikku teatripildis pole suudetud kuidagi ära täita. Jah, muidugi sünnib huvitavat ja uuenduslikku Kanuti Gildi SAALis, Kinoteatris, Tartu Uues Teatris, Sõltumatu Tantsu Laval ja mujalgi, kuid üldpilt on hägune ja kipub laiali valguma. NO99 endise maja teatriga täitmise ideekonkurss raha puudusel küll suve hakul peatati ja sügise saabudes üldse lõpetati, ent sellest on sündinud ka üht-teist head. Esiteks see, et selle konkursi (nagu loodetavasti ka järgnevate konkursside) kaks finalisti saavad kolme aasta kestel oma ideede elluviimiseks arvestatava rahasumma, kusjuures nad võivad ise valida, millise teatri või muu kooslusega koostöös nad seda raha kulutama hakkavad. Esimene samm lavastusideede vabamal liikumisel on igatahes tehtud. Teiseks rõõmustab ühe finalisti, lavastaja Lauri Lagle (ja mitme väärt näitleja) liitumine Von Krahli teatriga, mis annab lootust, et pirrud löövad seal peagi taas kahest otsast lõkendama.
VALLE-STEN MAISTE:
Kuna kogesin head ja kordaminevat teatrit mullusel hooajal meeldivalt palju, jätaksin valikud siinkohal kommenteerimata. Kardan, et arvukaid elamusi on paari märksõnaga keerukas piisavalt avada.
1. Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Performance STL-is”, Iggy ja Maike Lond Malmborgi „All That Goes Right”, Julia Augi „Minu Eesti vanaema”, Eno Raua „Etturid”, Martin Alguse „Midagi tõelist”, Paavo Piigi „Gesamtkunstwerk”, Jim Ashilevi „Unusta/Unista”, Henrik Ibseni „Rahvavaenlane”, Ivan Võrõpajevi „Päikesetriip”, Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2”, Albert Camus’ „Caligula” ja Jean-Paul Sartre’i „Kinnine kohus”, Ingmar Bergmani „Persona”, Jan Teeveti „Kaitseala”, Joonas Tageli „A Good Run”, Sigrid Savi „Pushing Daisies”.
2. Kolm parimat lavastust olid Kertu Moppeli „Rahvavaenlane”, Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Performance STL-is” ning Arolin Raudva, Mari-Liis Eskussoni, Katrin Kreutzbergi ja Alise Bokaldere „All That Goes Right” Kanuti Gildi SAALis.
Aga siin ei saa piirduda vaid kolme töö nimetamisega. Tahaksin esile tõsta ka järgnevaid lavastusi: Andres Noormetsa „Midagi tõelist” ja „Surmkindlad asjad siin elus”, Taago Tubina „Etturid”, Hendrik Toompere jr „Päikesetriip”, Joonas Tageli „A Good Run”, Taavi Tõnissoni „Protsess” (sh visuaal), Tartu Uue Teatri ja G9 „Hingede öö”, Ain Mäeotsa „Persona” (sh Kristjan Suitsu kujundus), Aare Toikka „Dekameron”, Mehis Pihla „Nukumaja, osa 2” (seejuures Kristjan Suitsu visuaal), „Caligula” visuaal, valgus ja muusika.
3. Ivo Uukkivi ja siis veel ka Liisa Saaremäel, Inga Salurand ja Christopher Rajaveer „Rahvavaenlases”, Janek Vadi, Ringo Ramul ja Karl Robert Saaremäe „Etturites”, Harriet Toompere ja Nikolai Bentsler „Päikesetriibus”, Teele Pärn „Gesamtkunstwerkis”, Vilma Luik ja Aarne Soro ning kogu trupp lavastuses „Surmkindlad asjad siin elus”, Ragne Pekarev „Personas”, Sander Rebane „Märtris” ja „Gesamtkunstwerkis”, Jaan Rekkor „Nukumajas” ja „Mõnusas maatükis”, „Nukumaja, osa 2” trupp, Riho Kütsar ja Veiko Porkanen lavastuses „Midagi tõelist”, Jaak Prints „Pilgatud pimeduses”, Kaarel Targo „Caligulas”, Tanel Ingi ja Tarvo Vridolin „Torus”, Mait Malmsten ja Sulev Teppart lavastuses „Armastus Krimmis”, Sulev Teppart ja Eduard Salmistu lavastuses „Miks Jeppe joob?”, Argo Aadli, Elisabet Reinsalu ja Egon Nuter „Kantis”, Guido Kangur ja Mingo Rajandi „Kontrabassis”, Anneli Rahkema „Kinnises kohtus”, Tarmo Tagamets „Loojangu ekspessis”, Lauri Saatpalu nüüd juba skandaalses „Südame sosinas”, Priit Loog „Iha paradiisis”, lavastuste „All That Goes Right”, „Kuni ta suri” ja „Titaanide heitlus” trupid.
4. Eredaim teatritegu oli kurb — teatri NO99 tegevuse lõpetamine. Selle teatri lühikeseks jäänud eluteel ei olnudki tagantjärele midagi, mis meie teatrimaastikul poleks olnud ere. Olen tänulik ja õnnelik, et mul õnnestus elada ja oma kunstimaitset kujundada ajal, mil Eestis tegutses selline teater.
5. Tahaksin tunnustada Madis Kolki rahuliku, ent samas väga hingestatud, järjepideva ja pühendunud tegevuse eest jooksva teatriprotsessi ja arvukate lavastuste mõtestamisel, aga ka teatrirefleksiooni raamistiku, sh TMK ankeedi muutuva aja vajadusi silmas pidaval timmimisel. Tahaksin tänada mõningaid kriitikuid, eeskätt Madli Pestit ja Ott Karulini, et nad on oma kirjutistega õpetanud mind vaatama teatrit lähenemislaadiga seonduvatest eelarvamustest üle saades, vormipiirideüleselt.
6. Kardan, et teatri auhindamisega seotud probleemide ja teemaderingiga tuleb vaatamata ette võetud mõttetööle ja -pingutustele peagi edasi tegelda. Detailsemat analüüsi selles osas ei oska ega söanda siin aga kahjuks ette võtta.
LEENU NIGU:
1. Kui mõni aeg tagasi tahtliku provokatsioonina torkasin, et eesti nüüdistantsul poliitiline ambitsioon enamjaolt puudub, siis möödunud hooaega vaadates tuleb rõõmuga tunnistada, et enam see nii ei ole. Rahutult põtkival ajal ei saa ka tantsu- ja etenduskunstnikud jätta ümbritseva tegelikkusega suhestumata, hoiakut ja seisukohta võtmata. Vaid paar näidet: Kadri Sireli lavastuse „Kuidas ehitada aiapäkapikku” fookuses oli keskkond, The Biofilm Sisters tegeles aga lavastuses „All That Goes Right” valeinfo ja populismiga. Ja näib, et ka käimas oleval hooajal see poliitiliselt ärksam suundumus jätkub.
2.–3. Ajale omaselt on müra kohutavalt palju. Ühiskonnas, mis fetišeerib tootlikkust, on ületootmine endeemiline. Teater pole siin erand. Üldises lärmis tõusevad esile just vaiksemad, rahulikumad, kammerlikumad teosed. Kõige eredam neist oli minu jaoks Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Performance STL-is” (laval lisaks autoritele veel Kai Valtna, Raido Mägi, Oliver Kulpsoo ja Anu-Mai Raska). Lavastuses oli küpse inimese teadlikku pretensioonitust, mida on tegelikult keeruline saavutada. Kui mõelda, et teater on ühiskondliku koosolemise katsepolügoon, siis Stepanov ja Astrov on leidnud mingit sorti olemise viisi, mille poole vist tasukski liikuda. See on koosolemine hierarhiaid või vastandusi (rahvuslikke, vanuselisi, soolisi) kehtestamata. Siin on vabadust, mis toob välja iga etendaja individuaalsuse, ja sellest vabadusest kutsutakse osa saama ka publik. Ei laskuta plakatlikkusse, vaid lastakse lihtsalt olla.
Lisaks tahaks välja tuua Liis Varese „Hingake! Ärge hingake!” — tundliku ja empaatilise dueti lavastaja ja tema partneri (Pavel Semjonov) vahel. Kadri Noormetsa „Mobiilsed definitsioonid” mõjus sõna otseses mõttes värvikireva ja värskendavana. Tantsulisematest lavastustest väärivad oma dramaturgilise terviklikkuse ning läbimõeldud valgus-, heli- ja liikumisrežii poolest esile tõstmist Kädi Metsoja „tegeele” ja Helena Krinali „Müra”.
4. Teatri NO99 lõpetamisest oli juttu juba eelmise aasta teatriankeedis, ent see jääb tegelikult eelmise hooaja sisse ja sellest mööda vaadata pole kuidagi võimalik. NO99 lõpetamise järellainetuses teeb nukraks ka luhtunud Sakala 3 konkurss. Ehkki kindla peremeheta majas etendustegevus jätkub, on tühimik igal külastusel tunda. Sel majal ei ole praegu hinge.
Kinoteatri eksperiment jõudis lõpule. Teatrirahvas õnnitleb end, et on oma ridadesse võitnud ühe toreda tulevase lavastaja/näitleja/kriitiku. Tahaks aga väga loota, et Marta Pulga filmi „Aasta täis draamat” näinuna küsivad nii kultuuri kui ka muu poliitika suunajad endilt, kui palju potentsiaalseid Alissijasid meie maapiirkondades, väikelinnades, magalarajoonides veel leidub. Pisikeses riigis peaks iga inimese sisemise potentsiaali realiseerimine olema kõige olulisem asi üldse. Kui palju on neid Maxima müüjannasid, kelles tegelikult võiks peituda lavastaja?
6. Projektipõhiselt toimiva etenduskunsti ja nüüdistantsu karjuvaks kitsaskohaks on etenduskordade vähesus, mis tuleneb otseselt rahastusmudelist. Selletõttu puudub juba eos võimalus publikut kasvatada (seda sõna mõlemas tähenduses). Eeldused kumu levikuks n-ö suust suhu on olematud. Õnnestunud lavastust pole mõtet sõbrale soovitada, sest etendusi enam ei anta. Ja seega jäävadki etenduskunst ja tantsuteater mingiks veidrike siseringi asjaks, igavesti off-off’i ääremaadele.
MEELIS OIDSALU:
2. Priit Võigemasti „Monument”. Võigemastil on välja arenenud karge, napp, aga kujundlik-ilmekas väljenduslaad. Elan talle väga kaasa. Hendrik Toompere „Mineku eel”. Mõne meelest ehk liiga klassikaline ja vanamoodne lavastus, minu arvates töötas perfektselt mõningasest ülesätitusest hoolimata.
3. Teele Pärn lavastustes „Gesamtkunstwerk” ning „Põud ja vihm…”. Pärn on hästi areda lavaolemisega, temas on pedantlikku väljendustäpsust, aga samas pole ta mingi nohik ega kuivik. Haarav ja huvitav näitleja. Mait Malmsteni Verdi „Põuas ja vihmas” oli kuidagi eriliselt sügav ja tume roll, võlus orgaanilisusega. Seal oli üldse palju ilusaid rolle: Kaie Mihkelsoni Mamma ja Tiit Suka Arno ning kui peaks kedagi esile tõstma ansamblina, siis just selle lavastuse truppi.
Sander Rebane väärib äramärkimist nii „Märtris” kui „Gesamtkunstwerkis”. Andrus Vaarik ja Anne Reemann lavastuses „Mineku eel”. Oivalised. Hele Kõrve ja Rain Simmul lavastuses „Vihmausside elust”. Anneli Rahkema lavastuses „Miks Jeppe joob?”.
4. Juhan Ulfsaki kõne teatri aastaauhindade üritusel. Kinoteatri eksperiment elukutselise teatrivaatajaga.
6. Tõelisi õnnestumisi võiks sellise kvantiteedi juures rohkem olla. Lavale jõuab asju, mis on solvavalt halvad.
RIINA ORUAAS:
1. Väga huvitavat dramaturgilist mõtlemist leiab etenduskunstist: Kadri Noormetsa „Mobiilsed definitsioonid”, Biofilm Sistersi „All That Goes Right”, Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Performance STL-is”, mis kõik näitavad, et dramaturgia on eelkõige suhted, mille loomise vahend on muu hulgas tekst, ja mis pakuvad naudingut läbimõeldud intellektuaalsest ja esteetilisest tervikust.
Silma on hakanud ka intellektuaalselt köitvate klassikalavastuste paar: „Naiste kool” Vanemuises ja „Caligula” Mustas Kastis.
2. „Mobiilsed definitsioonid” (nüüdisaegse visuaalse ja performatiivse esteetika kvintessents), Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri „Hingede öö” (vaatajat nii otseses kui kaudses mõttes paigast nihutav kirjandus- ja ruumikogemus, sõna otseses mõttes „romaani sisse minek”), Paide teatri „Eesti jumalad” (sisulistele probleemidele vaatamata algusest lõpuni meeliköitev visuaalne ja esteetiliselt intrigeeriv vaatemäng).
3. Karol Kuntsel „Naiste koolis” Arnolphe’ina — puhas koomikamasin intellektuaalselt elegantses lavastuses; Sander Rebane „Märtris” — pingestatud, intensiivne roll; lavakunstikooli tudengid lavastuses „Godot’d oodates” — korduvalt loetud klassikatekst avanes uuesti kogu oma hapruses ja eri tähenduskihtides. Anne Türnpu lavastuses „Jumalad on maal!!!”.
4. Kahjuks jäävad eelmist hooaega ilmestama kaks negatiivse märgiga sündmust — NO99 lõpetamine ning rahastus- ja otsustussegadus Sakala teatrimaja ümber. Tõsi on, et meil on teatri üleküllus, mis toob kaasa juba sisulisi probleeme, kuid kunstiliselt huvitavate ideede kidumine asjale kaasa ei aita. Õnneks on loota uut sümbioosi Lauri Lagle ja Von Krahli koostööst.
5. Päris huvitav on ka vaidlus etenduskunsti mõiste ja sisu üle — iseasi, kas see mõiste saabki kunagi piisavalt selgelt defineeritavaks, enne kui ta jälle oma sisu muudab. Selge mõtestamise vajaduse teadvustamine peaks olema tõesti pidev protsess. Luule Epneri kogumiku „Mängitud maailmad” ilmumine.
MADLI PESTI:
1. Tõstan esile huvitavamaid algupärandeid: Jim Ashilevi „Unusta/unista”, Martin Alguse „Midagi tõelist” ja Paavo Piigi „Gesamtkunstwerk”. Välisdramaturgiast hindan saksa näitekirjaniku Marius von Mayenburgi näidendite „Märter” ja „Monument” saamist põnevateks lavastusteks.
2. Hooajast kolme suveräänse liidri leidmine on võimatu ülesanne. Tõstan esile lavastusi, milles oli tähelepanuväärseid, üllatavaid aspekte: Kadri Noormetsa viimased kaks väga tugevat lavastust, mis mängivad performatiivse ruumi ja publikusuhetega: „maandatud tõotus” ja „mobiilsed definitsioonid”. Veiko Tubina tegus toimetamine dokumentaalse, uurimusliku ainesega, tulemuseks kaks terviklikku lavastust: loeng-lavastus publikukutsungitest koos Henri Hütiga — „Sisenemine sisenemisse”, ja Gustav Ernesaksast kõnelev muusikaline lavastus „Hakkame, mehed, minema” (koos suurepärase dramaturgiaga Andra Teedelt ja särava muusikalise panusega Hirvo Survalt). Eriline atmosfääriteater: „Emilie Sagée” Kellerteatris (lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadla, kunstnik Kristjan Suits). Üllatav kogemus, kus teater on pea peale pööratud — Artjom Garejevi „Charoni koor” Vene teatris. Väheseid poliitiliselt teravaid lavastusi eesti teatris — Draamateatri „Rahvavaenlane”, lavastaja Kertu Moppel. Paide teatri „Kaitseala” — kaasaegse etenduskunsti kvintessents, seejuures puudutav ja isiklik. Lisaks mõned terviklikult särava mõjuga sõnalavastused: „Nukumaja, osa 2” (lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits), „Miks Jeppe joob?” (lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes), „Kirvetüü” (lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin), „Naine merelt” (lavastus ja kujundus Andres Noormets, muusika Argo Vals). (Nägemata on veel G9 „Hingede öö”.)
3. Mõjus lavaline kohalolu: Kädi Metsoja „tegeeles” ja Paide teatri näitlejad „Kaitsealas”. Põnevad partnerlused: Hele Kõrve ja Sander Roosimägi („Vihmausside elust”) ning Eduard Salmistu ja Anneli Rahkema („Miks Jeppe joob?”). Meeldejäävaid rollisooritusi: Ragne Pekarev („Persona”), Kersti Heinloo („Nukumaja, osa 2”), Karol Kuntsel („Naiste kool”), Gert Raudsep („Hakkame, mehed, minema”), Jaak Prints („Pilgatud pimedus”), Veiko Porkanen („Kirvetüü”).
4. Hooajal 2018/19 ei saa olla midagi tähelepanuväärsemat kui teatri NO99 lõpetamine oktoobris.
Uutest algustest: Paide teatri esimene hooaeg — põnevalt oma käekirja otsiv ja publikuga kohtumisi mõtestav. Hendrik Toompere jun asumine Draamateatri kunstiliseks juhiks — olen positiivselt ootusärev. Narva Vaba Lava valmimine tegevjuhi Kristiina Reidolvi visionäärlikul ja kindlakäelisel juhtimisel ning maja avamine mitmekesise etenduskunstide programmiga 2018. aasta detsembris. Loodan, et Narva pakub veel palju kultuurilist kõneainet.
Sõnavõtt: Juhan Ulfsaki imetlusväärne ja mõjus kõne teatripreemiate galal.
5. Tunnustan Ott Karulini, kes võttis ette tänamatu töö mõtestada argumenteeritult kaasaegse etenduskunsti olemust ja defineerimisküsimusi Sirbi rubriigis „ÜKT”.
Tunnen rõõmu, et ilmselt ei kunagi varem pole meil olnud nii mitmehäälset teatrikriitikat: teatrit mõtestavad väga erineva tausta, kogemuse ja vanusega kirjutajad. Rõõm, et aktiivselt on kirjutajaks asunud veel teatriteadust õppiv Karin Allik.
(Kunstilise) dialoogipartnerina tahaksin siin rubriigis mainida ka lavastuskunstnikku Kristjan Suitsu — fenomen eesti teatris! Lööb konkurentsitult küll massiga (kahekohaline arv kujundusi hooajas), kuid arvan, et publik peab temaga kunstiliselt sisukaid dialooge saalist.
Tegu/teod, mis aitavad kaasa eesti teatri mõtestamisele: Vaba Lava administreerimise ümber toimuv. Lisaks teatri kunstilisele mõtestamisele on oluline hoida analüütilist pilku ka teatri institutsionaalse toimimise suhtes.
6. Viskan juba katkiläinud grammofoniplaadina taas õhku kahjuks vist retoorilise küsimuse: mida teha selleks, et eesti teatris oleks rohkem kvaliteeti ja vähem kvantiteeti?
Ja teiseks, kuidas ikkagi saavutada seda, et teatritegude auhindamine käiks ühte jalga teatrikunsti enese muutumisega?
LAURA POROVART:
1. Andra Teede panus dokumentaalteatrisse, ühtlasi tema anne märgata end ümbritsevat ja siduda ühiskondlik mõõde siira inimlikkusega, kasutades selleks lihtsaid vahendeid. Elavaks näiteks „Südamest sündinud”.
2. „Hingede öö” — Tartu Uus Teater ja Labürintteatriühendus G9. Kahtlemata tõestati, et harjavarrest ei pruugi tulla mitte pauk, vaid lausa plahvatus! „Emajõe ööbikud” — Tartu Uus Teater. Otsast lõpuni nõelasilmast tulnud teos, mis pakub suurepärase näite Ivar Põllu ambitsioonist ja andest talitseda üleelusuurust kunsti. „Kirvetüü” — Vanemuine. Sisuka ja ajastutruu teksti, läbimõeldult valitud lavastuspaiga ja ruumikasutuse ning mõõduka esitusega näide suveteatrist.
3. „Puumees” — Tartu Uus Teater. Leidliku stsenograafia tulemusena sündinud, visuaalselt nauditav kompaktne teos.
4. Kinoteatri aktsioon, alates palgalise teatrivaataja otsinguist kuni projekti resultaadina valminud filmini „Aasta täis draamat”.
5. Dramaturg Eero Epneri sõnavõtud meedias — loogiliselt argumenteeritud, lihtsas ja ladusas keeles sügavasisulised päevakajalised tekstid. Suurepärane näide oskuslikult, põhjalikult ja missioonitundega komponeeritud tekstist, mis suudab kõnetada laia lugejaskonda.
6. Nagu vananeb rahvastik, vananeb aegamisi ka publik. Kui soovime, et ka kümne aasta pärast ületaks aasta teatrikülastuste arv miljoni künnise, tuleks hakata mõtlema tulemusliku teatri- ja kultuurihariduse väljatöötamisele üldhariduskoolides, mis tagaks arusaama teatrikeelest kui viisist suhelda ja suhestuda.
PILLE-RIIN PURJE:
1. Ere avastus eesti kirjandusest näitelava kaudu: Eno Raua romaan „Etturid” (1968). Põnevaim algupärand: Martin Alguse „Midagi tõelist”, näidend ka koosmõjus romaaniga.
2. Etteantud hooajanimekirjas on lavastusi 224: täpselt sama arv, kui vaatas Kinoteatri eksperimendiaasta vältel Alissija-Elisabet Jevtjukova. (Dokfilm „Aasta täis draamat” jääb järgmise ankeedi aega, aga tänan kõnetamise eest siin ja praegu.) Olen sellest nimekirjast näinud 66 lavastust, seega pole pädev kogupilti haarama. (Täpsustan, et etendusi vaatasin hooaja vältel 185.) Siiski tundub võimatu välja tuua ainult kolm lavastust. Minu lemmikud: Tammsaare/Kivirähi „Elu ja armastus”, lavastaja Aare Toikka (Endla); Eno Raua „Etturid”, dramatiseerija ja lavastaja Taago Tubin (Ugala); Andres Noormetsa kolm lavastust, mille liidan üheks teekonnaks, Ibseni „Naine merelt” (Ugala), Alguse „Midagi tõelist” (Vanemuine), Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus” (Ugala).
3. See küsimus näib olevat väikese konksuga — justkui saaks olla kohalolekut väljaspool tervikut… Aga see annab hea võimaluse nimetada veel neli sugestiivset lavastust, kõik eriilmelised: „Eesti Jumalad” (lavastaja Jan Teevet, Paide teater Vargamäel), „Momo” (lavastaja Mait Joorits, NUKU), „Minu eesti vanaema” (lavastaja Julia Aug, R.A.A.A.M ja Vaba Lava), „Emilie Sagée” (lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadla, Kellerteater).
6. Kuni teatritegijatel ja teatrinägijatel (nende hulgas teatrikriitikud, teatri sõnastajad-jäädvustajad, žüriiliikmed jne, jne) on süvenemistahet, vaimustumisvõimet, loovust, usaldust ja armastust, seni on lootust.
PEETER SAUTER:
Just vaatasin Ugalas „Lotomiljonäre”, mille ajal kordasin endale mantrana „surm ja häving, surm ja häving” ja see oli mitmemõtteline. Ometi oli mul hea meel näha, et Noormets on pannud laval paari Terje Pennie ja Andres Tabuni, kellel oli selline potentsiaal juba aastakümneid. Selle üle naersime veel hiljem.
Ehk võikski mõtiskleda selle üle, millised suhted on näitlejatel omavahel ja lavastajate, autoritega. Tihti on seal võib-olla lavastuse aluspõhi, mitu kihistust.
Suvel vaatasin Ugalas Esko Salervo ja Andres Noormetsa lookest „Ruth”. Seda arvustades oleksin ehk ka pidanud suutma välja koukida midagi Salervo-Noormetsa kuuldemängutegemise taustadest, sest need olid tüki põhi, ja ehk oleks hea teada uutel tegijatel Euroopas koolitustel käimisest, aga olin laisk või ei osanud.
„Lotomiljonärid” tundus mulle mitmeti sama troostitu kui Linnateatri avantüür Toompeal miljonivaadet eksponeerides. Mul oli headest näitlejatest kahju. See võib olla minu panetunud vanamehelikkus, aga raha ja armastuse vastandamine tundub väsinud teemana. Jätke Vana Baskini teatrile tema osa. Selge, et igat sorti teatreid on vaja ja on kurb, et NO99, mis vahel võis mõjuda trööstitult ja tüütultki, kadus pildilt. Aga ega ta päriselt kao ja ma ootan suure huviga, mis mürtsu ja pauku nüüd uute jõududega Von Krahlis tegema hakatakse.
Minu nahaalne küsimus: miks juhtus nii, et noored ilusad poisid traavisid NOst saksmannide maale, aga primadonna Vaarik mitte.
Kokkuvõttes polegi ma vist NO transformeerumise üle kurb, sest nad hingeldasid juba mõnda aega ja küllap ärkavad siin-seal taas.
Keegi võiks eesti telesse tuua Ojasoo-Semperi saksa tükid, „Meistri ja Margarita” teiste hulgas. On need nii hirmus kallid tuua? Olen neist lugenud nii- ja naasuguseid tekste, aga lugusid pole näinud ja netist ei oska leida. Ometi on see ju eesti teatri oluline osa.
Ja veel, „Kuldsele maskile” (milline kohutav festivali nimi) kahjuks sel korral ei jõudnudki. Sellele vene teatri paraadile peaks ehk rohkem promo tegema. Kõik, mida ma seal minevikus vaadanud olen, on olnud tippteatrikunst.
LIIS SELJAMAA:
1. Oli tore, et laulupeo juubeliaastal tehti nii palju selleteemalisi näitemänge ja isegi ooper. Viimane näitas ka väikese teatri võimekust tuua lavale suurvorme, Tartu Uus Teater sai sellega muidugi hakkama juba hooaeg varem. Samuti on hea näha, kuidas uued, tihti noorte teatrid/kooslused on leidnud oma tee ja oma publiku.
Hea, et omadramaturgiat on märkimisväärsel hulgal. See võib muidugi olla natuke ka eelmise, EV 100 teatriprojekti mõju. Aga siiski, üles on leitud vanemaid autoreid ja loodud ka uut. Avastatud on maailmanimesid: Florian Zeller, Marius von Mayenburg, kui mõned näited tuua.
2. „Hingede öö”, Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uue Teatri koostöö. Raske on isegi näppu peale panna sellele, mis seal nii head oli, aga kogu tegevusest jäi väga helge meeleolu, mis on isegi veider, arvestades, et raamat on üsna masendav. Võib-olla on õnnestumise võti siin võimalus olla tõesti loo sees, saada vahepeal osa ka teiste vaatajate kogemusest. Mulle vist meeldib selline indiviidikeskne teater, mis ühest küljest justkui kaasab, teisalt aga ei sunni etendusse sekkuma.
„Kant” Tallinna Linnateatris. Elmo Nüganen oma tuntud headuses lavastajana, Linnateatri võrratu meesansambel ja Egon Nuteri suurepärane täiendus trupile. Hobuveski on mängupaigana muidugi alati omapärane, aga seekord avanes etenduse käigus ka välisvaade — õigem oleks vist küll öelda, et Hobuveski vaade avanes tänavale. Mitmed tõid paralleele Madis Kõivu „Filosoofipäevaga”, aga kuna autor on leedulane, saab see seos tekkida vist küll vaid eestlase peas.
„Surmkindlad asjad siin elus” Ugala teatris. Andres Noormets leidis teksti, mis poeb vaatajale tasapisi naha alla, ja lavastus kruvib pinget kuni lõpumuusikani välja. Hea näitlejate koosmäng, väga sobiv muusikaline kujundus, samuti hea valgustajatöö — lavastust saab tervikliku ansamblimängu eest ainult kiita.
3. Paide teater on hooaja jooksul toonud välja tugevaid tükke, mõjuvaima lavalise kohalolekuga paistab silma ehk „Kaitseala”. Tõsi, ma ei näinud lavastust mitte kohapeal, vaid draamafestivali ajal Tartus, ent usun, et näitlejate lavalist kohalolekut see kehvemaks ei muutnud, pigem vastupidi. Eraldi tuleb selles osas ära märkida Ursel Tilga tantsusooritus Arvo Pärdi „Tabula rasa” saatel.
Taas tuleb siinkohal ära mainida Tallinna Linnateatri „Kant”. Kogu trupi sooritus oli lihtsalt suurepärane. Samuti on märkimisväärne Andres Puustusmaa rollisooritus lavastuses „AV Maria”. Ehkki Puustusmaa teostab end nüüd peamiselt filmirežissöörina, on hea teda laval näha; seda rõõmu võiks rohkemgi olla.
Ugala teatris suvetükina mängitud „Ruth”, täpsemalt Ruth Zaporah’ ilmumine lavale, oli samuti täiesti omaette nähtus. Teda oleks võinud etendusse rohkemgi sekkumas näha. Ega päris täpselt seda õpetust, mida ta siin igal suvel jagamas käib, lavastuses edasi anda ei saanud, aga igatahes oli see huvitav ja mitte kuigi tavaline tegevus meie teatris. Tahaks sellest rohkem teada saada.
Minu meelest on märgiline ka see, et Jaan Tooming jätkuvalt lavastab — detsembris täitub tal 50. lavastaja-aasta. Mõtteainet pakub, miks ta teeb seda peamiselt harrastuslike kooslustega ja milline on tema, kunagise teatriuuendaja, sõnum tänapäeval.
4. Ilmselt olulisemat asja kui Vaba Lava Narva teatrimaja avamine möödunud hooajast nimetada ei ole. Suvine otsus selle rahastamise kohta oli selle jätk. Ja ehkki Tallinna Linnateatri viimaks algav ehitus on sellele teatrile igati oluline, on Eesti kultuuri laienemine Narva siiski üldises mõttes tähtsam.
Märgiline on ka NO99 kadumine eesti teatripildist. Aga ei oska praegu öelda, kas tegu on positiivse või negatiivse nähtusega…
6. Õnnestumiste kõrval näitas möödunud hooaeg mitme trupi puhul ka väsimust. Just riigiteatrite puhul, muud kooslused paistavad selles osas paremini hakkama saavat. Ja noorematel näib igal pool rohkem jaksu olevat. Näitlejad paistavad laval sõna otseses mõttes väsinud olevat, ei jõua, ei taha, võib-olla ka ei oska.
Ma olen oma vaadetelt ilmselt konservatiiv ja ka teatris ihkan näha seda „päris” teatrit, klassikalist. Uusi huvitavaid lahendusi tuleb nii kiiresti juurde, et tahaks loota, et jätkame ka tulevikus sellega, mida tunneme aastakümneid. Samas meeldivad mulle ka sellised „Hingede öö” sarnased lahendused seda rohkem, mida rohkem neist osa saan.
Midagi võiks ette võtta komöödiatega. Eelmisel hooajal ei julgenud eriti ühtegi vaatama minna, sest ei olnud naljakaid. Publik võib siinkohal vastu vaielda, aga minul selle žanri häid näiteid peaaegu pole.
Eelneva mõttega haakuvalt tahaks loota, et meil lavastatakse ka tulevikus selliste autorite tekste nagu Ingmar Bergman või Tom Stoppard.
HEILI SIBRITS:
1., 5., 6. Vaadeldav hooaeg kattus mul teatripausiga, mis tähendab, et vaatasin vähem lavastusi (Eestis u 70), seega ei soovi väga suuri üldistusi teha. Isiklikult jälgin suure huviga Ugalas toimuvat. Uuesti on tähelepanu alla tõusnud Vanemuine, samuti on põnev kaasa elada Paide teatrile ja ootused on suured Eesti Draamateatri suhtes. Mööda ei vaata ma ka VATist, Mustast Kastist, Theatrumist, R.A.A.A.Mist, NUKUst ja Renate Keerdist.
Tähelepanuväärne on Kristjan Suitsu töö ja haare. Lavakujunduses tunduvad üldse olevat huvitavad ajad, ja ma ei pea silmas vaid stsenograafide tööd, vaid ka valguskujundajate ja videokunstnike oma.
Teatrit on palju, seega on ka valikuid. Samas võib see paljusus lämmatada ja jätta varju õrnemad taimed. Tundub, et hooaeg 2018/19 (nagu ka 2019. aasta teine pool) on üleminekuaeg, kus põnevam dialoog toimub pigem tagatubades kui laval publiku ees või publikut kaasates. Tuleviku suhtes on seetõttu ootused kõrged.
Kurb on, et teatripildist on kadumas Vaba Lava, see oli suur võimalus, mis näib, et lasti käest. Oma tööst lähtuvalt saan öelda, et kriitikute huvi on vähenenud Rakvere teatri vastu ja varasemast leigemalt suhtutakse Tallinna Linnateatri ja Pärnu Endla töödesse. Aga kõik tähelepanuväärsed lavastused leiavad nii kriitikud kui publik siiski üles.
2. „NO30 Kihnu Jõnn” polnud kindlasti parim lavastus, pigem pettumus. Aga kuna tegemist oli NO99 viimase lavastusega, pean seda vaadeldaval hooajal oluliseks.
Häid rolle, tugevaid tekste ja ambitsioonikaid lavastusi oli, kuid seekord ma parimaid välja ei tooks.
4. NO99 sulgemine nende endi otsusel ja sellele järgnenud pildi selginemine — Sakala 3 maja konkurss, Juhan Ulfsaki sõnavõtt, vaidlused ja arutelud, millist teatrit Eesti vajab, Von Krahli uueks loomine jne.
Kinoteatri eksperiment. Tulemuse üle võib vaielda, aga kindlasti tekitas see arutelu ja pani mõtlema.
Väga tugevalt tõstab pead meelelahutuslik teater (Apollo, Kellerteater), mille juures on hea see, et püütakse kontakti saada uue ja noorema või keskealise publikuga ja soovitakse latti professionaalsel tasemel hoida.
IVIKA SILLAR:
1. Shakespeare.
2. „Väike prints”, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits. EMTA lavakunstikool ja Tallinna Linnateater.
3. Lembit Peterson — „Kuningas Lear”, Mare Peterson — „Kuningas Lear”, sõnatu roll, mis on autoritekstile juurde fantaseeritud. Egon Nuter — „Kant”, Jaan Rekkor — „Nukumaja, osa 2”, Kaarel Pogga — „Godot’d oodates”.
4. „Kuldne mask” — viieteistkümnendat korda Tallinnas. Et traditsioon jätkuks, et ei väsiks! R.A.A.A.M — gastrollid Moskvas. Väga ootamatu ettevõtmine, kuuldavasti läks hästi.
5. „Teatrivaht”.
6. Näha seriaalis „Õnne 13” Lembit Ulfsakit ja Aarne Üksküla on kingitus. Paide teatrile hoian pöialt. Pidevalt.
KIRSTEN SIMMO:
Olen viimasel ajal jälginud taas suure huviga lastele ja noortele suunatud lavastusi, mistõttu lähtun neist ka oma vastustes.
1. Tänapäevased lastele ja noortele suunatud näidendid jõuavad lavale nii harva, et iga esietendus võiks olla sündmus. Aktuaalsena mõjus Aet Kuusiku seksuaalhariduslik tekst „Kuidas öelda jah” (lavastaja Tiina Sööt, MTÜ Vaba Vorm). Päriselu ja fantastika sidus kokku Karl Koppelmaa kirjutatud ja lavastatud „Järgmine peatus: Kosmos” (Kuressaare teater). Dramatiseeringutest tõusis esile Mehis Pihla „Lohe needus” Draamateatris (Helen Käiti raamatu põhjal, lavastaja Kersti Heinloo).
2. Lastele Musta Kasti „Ernesto küülikud” (autor Piret Raud, dramaturg-lavastaja Kaija M. Kalvet) ja Vanemuise „Klaabu” (Katrin Pärn ja Janek Savolainen Jaan Rannapi ja Avo Paistiku raamatu põhjal), noortele Renate Keerdi ja EMTA lavakunstikooli XXIX lennu „Valgete vete sina”.
3. Agur Seim Ernestona ja tegelikult kogu „Ernesto küülikute” trupp; Liisa Saaremäel Draamateatri „Lohe needuses” (lavastaja Kersti Heinloo); kunstniku Kristel Maamäe, videokunstniku Taavi „Miisu” Varmi ja valguskunstniku Rene Liivamäe koostöö NUKU „Momos”.
4. Mul on hea meel, et 2018. aastal esimest korda aset leidnud rahvusvaheline teatrifestival „Naks” noorele vaatajale osutus elujõuliseks ja on pakkunud nüüdseks juba kahel aastal tervikliku festivalielamuse.
5. Silma jäid Keiu Virro Eesti Päevalehes ilmunud intervjuud ja artiklid, mis lisaks kunstilistele aspektidele tõstsid fookusesse ka sotsiaalsed teemad: „Suurepärane teater noortele vaatajatele pole võimatu missioon” (7. XI 2018), „Seksuaaltervise lavastuse osalised: kui tead, mis sulle meeldib, oskad keelduda sellest, mida sa ei soovi” (4. I 2019), „Kuidas selgitada teatrit ekraanimaailma kadunud noorele?” (17. I 2019), „Maailma suurim laste- ja noorteteatrite festival tõestab, et lasteteater pole teisejärguline täiskasvanute teater” (26. IV 2019), „Lastel on täielik õigus halbade ja igavate etenduste ajal protestida” (26. IV 2019), „Noored vaatajad: teatritegijad justkui ei peaks meid inimesteks, vaid eraldi liigiks” (11. IX 2019) jt.
6. 2018. a laste- ja noortenäidendite võistlus andis juurde mitu huvitavat näidendit ja rõõmustada sai ka uute näidendikirjutajate üle: Reeli Reinaus, Jaanika Juhanson, Martin Nõmm, Tia Navi jt. Loodetavasti jõuavad mitmed nendest tekstidest lavale. NUKU teatri repertuaar paistab olevat heas tasakaalus ja minu nähtud lavastustest hooajal 2018/2019 olid kõik õnnestunud („Protsess”, „Apelsinitüdruk”, „Momo”). Erateatritest teevad jätkuvalt rõõmu Must Kast, STL ning Piip ja Tuut Teater. Viimasel ajal on heas mõttes silma jäänud lapsi kaasavad või täielikult laste ja noorte esitatud lavastused. Kui lavastaja tajub oma võimalusi ja vastutust ning oskab lapsi suunata nii, et nende loomulikkus ja vahetus ei kao, siis on tulemuseks veenvad ja professionaalsed tööd: Vanemuise „Klaabu”, Emajõe Suveteatri „Kadri”, MTÜ Vaba Vormi „Kuidas öelda jah”, OMAtsirkuse „Luba, et lendad”.
KATARINA TOMPS:
2. Endla Teatri „Märter” — tugev teksti esiletõus, lihtsad ja mõjuvad kunstilised lahendused. Teater, mis tuli koju kaasa, st pärast teatriskäiku sai veel tükk aega sisu üle mõelda.
Põnevaim võrdlusmoment: ühe materjali erinev käsitlus eelmise hooaja NUKU teatri „Väikeses printsis” vs selle hooaja Tallinna Linnateatri lavastuses.
G9 „Hingede öö” — põnev, julge, rikastav.
3. Endla Teatri „Märter” — Sander Rebase suurepärane roll peaosatäitjana.
4. Kinoteatri eksperiment.
5. Aktuaalsed arvamusavaldused „Teatrivahis”. Raadio on trükisõnale hea vaheldus teatrikriitika edastamisel, lisaks kõlavad saates aeg-ajalt mõnusad ajaloolised meenutused Lea Tormiselt.
LEA TORMIS:
Seekordne küsimustik võimaldab vabavormilisemaid vastuseid. Püüan siiski arvestada antud raamistiku piire.
1. Hooaja põnevamaid uudisteoseid oli ballett (õieti liiga kitsas määratlus tervikut silmas pidades) „Keres”. Nägin esitust Estonias, Vaba Lava egiidi all sündinud lavastust mängiti ka mujal. Sisult ja haardelt ütles see palju, tuleks nimetada kogu loomevõimsat autorkonda. Libreto — Andri Luup; lavastus ja koreograafia — Teet Kask (ja rahvusballeti trupp ning EFK lauljad Kaspars Putniņši käe all); muusika — heliloojad Timo Steiner, Sander Mölder ning (koorile lisaks) Yxus Ensemble. Kunstiline kujundus — Ülar Mark; valgus — Margus Vaigur; video — Taavi Varm. Kerese elulooline süžeeliin (kuigi see sisaldub lavastustervikus) ja konkreetsed karakterid polnud peamine. Kandev oli kujundites väljendatud üldistav mõte nauditavas professionaalses esituses. Võimalik, et andekaid ideid sai liigagi tihedalt. Kuid Paul Kerese ja tema saatuse tähendus sai veenvalt kunstilise lahenduse.
Eesti kultuurilugu ja loovisiksuste saatus peegeldub ka hoopis erinevas, intiimses lavastuses „Leek”. Autorid-esitajad Liisa Saaremäel ja Karl Laumets Teatri- ja Muusikamuusemi väikesel tornilaval (kujundus — Kristjan Suits). Ella Ilbaku looming on olnud noorte tegijate huviorbiidis varemgi, samas seoses ühtlasi August Gailit. Selle lavastuse taustaks oli ka mõlema eelnev osalemine Anu Lambi algatatud dokumentaallavastustes meie 20. sajandi alguse kunstisündmustest.
Üks hooaja repertuaarisuundumusi oli maailmadramaturgia klassika tänapäevane tõlgendamine. Tänu Lembit Petersonile (ühistöös Theatrumi trupiga) jõudis lõpuks ometi eesti lavale Calderóni märgiline teos „Suur maailmateater”, mis on ajastuteüleselt kõnekas, mitte ainult teatri, vaid üldinimlikkuse seisukohalt.
Suundumus mujal menukale tänapäevadramaturgiale on enesestmõistetav. Prantsuse vaimukas ja teatriteadlik autor Florian Zeller on meile tuttav praegugi Theatrumis etenduva „Isa” lavastusega. See hooaeg lisas veel kaks sama autori teost, prantslaslikult kergema hingusega komponeeritud „Tunnikese rahu” (tlk Indrek Koff) Draamateatris (Robert Annus paistab kujunevat lavastajaks) ja Tallinna Linnateatri ambivalentsema (mõneti „Isa” temaatikat jätkava), keerukalt salapärase „Mineku eel” (tlk Kadi Herkül) Hendrik Toompere stiilselt näidendile vastavas külalislavastuses. Õnneks pole sündmustiku intrigeerivus kummalgi juhul viinud primitiivse meelelahutuslikkuseni. Zelleri kasvav populaarsus on suuresti seotud huvitavate näitlejavõimalustega: Draamateatris näiteks Taavi Teplenkov, Hilje Murel; Linnateatris Andrus Vaarik, Ursula Ratasepp.
Teise uuema menudramaturgi, inglanna Annie Bakeri „John” (tlk Triin Sinissaar, Linnateatris; lavastanud Mehis Pihla) on minu meelest liialt kantud praegu moes olevast esoteerikast. Õnneks ei tee intelligentne lavastus ja osatäitmised sellest välja, rõhutatakse rohkem inimsuhete üksildust ja salapära. Eriti pääsevad mõjule Helene Vannari väikerollis ja keskseks kujunev Anu Lambi osatäitmine.
Tänapäevadramaturgiaks võiks lugeda ka seda osa klassikast, mis teadlikult praegusele ajale kohandatud (ma ei mõtle väliseid võtteid, see on pealiskaudne lähenemine). Sisuliselt töödeldud-tõlgendatud klassika tõi mitu põnevat katsetust. Baškiiri lavastaja Airat Abusahmanovi mõneti riskantne eksperiment Tammsaare „Juuditi” üsna radikaalse (suured kärped, lisandused) töötlusega polnud siiski lihtsakoeline. Võis vaielda, aga võõra pilgu efekt pani ka mõtlema. Olovernese roll jäi küll kõvasti kitsamaks (kuigi Üllar Saaremäe sobis sinna). Riina Maidre ulatuslikum, tänapäevaselt terav ja kalgivõitu Juudit oli veenev. Hea näitlejatöö. Tähelepanu püüdev oli ka Elina Reinoldi Susanna. Vaatamata imeväiksele trupile oli põnev ka lava- ja liikumislahendus (Ervin Õunapuu, Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik).
Maailmaklassika kaasajastustest on praegu üks kõnekamaid Kertu Moppeli lavastatud versioon Ibseni „Rahvavaenlasest”. Juba näidend ise, praegusest lavalahendusest rääkimata, haakub väga meie aktuaalsete probleemidega. Nähtu pole lihtsustav, pigem uusi küsimusi genereeriv. Lahendusvõimalusi lahtiseks jättev, nagu eluski. Terviku ansamblimäng laval loodud õhustikus on päevakajaliselt äratuntav, pearollides Ivo Uukkivi mõtlemapaneva, ambivalentse olekuga doktorina ja eriti Anne Türnpu ootamatu, säravalt välja mängitud (ja ikkagi ibsenlik) doktori vanema õe ja naislinnapeana. Hooaja parimaid lavastusi.
Lucas Hnathi samuti Ibsenist lähtuv „Nukumaja, osa 2” (Mehis Pihla lavastus Draamateatri väikeses saalis) näitab õieti, kui vähe on tänapäeva arusaamad aegunud ühiskonnamehhanisme uuendanud. Napp ja kompaktne, esteetiliselt ilus ja kujundlikult kõnekas lavalahendus (Kristjan Suits) rõhutab sisu tähendust ja isegi poliitilisust, aga mitte primitiivse käibefeminismi vaimus. Seda ka tänu peaosade — Kersti Heinloo, Jaan Rekkor — mitmeplaanilisusele ja ansambliterviku (ka Lauli Otsar, Mari Lill) mõttekandvusele.
Uuema algupärase dramaturgia tähelepanuväärseim näide sellel hooajal nähtust oli Julia Augi (Moskva) „Minu Eesti vanaema” (autori lavastus, nägin Tallinnas Vabal Laval). Ka lavastuslikult üks hooaja tugevamaid. Omaelulooliselt dokumentaalne, kannab see identiteediotsingute suurt üldinimlikku ja rahvastevahelist kõlajõudu. Lisaväärtus: eesti näitlejate orgaaniliselt sisenduslik väljendusjõud oma paralleelselt eesti-vene karakterites ja keelekasutuses. Siira loomulikkusega veenis Mirtel Pohla (kes eelnevalt polevat vene keelt õieti osanudki!). Ka Ülle Kaljuste, Laura Kukk, Gert Raudsep ja Jaak Prints loovad enesestmõistetava, kaasakiskuva ansambli.
2. Järgmine ankeedipunkt küsis kolme olulisimat või põnevamat lavastust — eelnevaga nimetasin ühe neist!
Veel — „Kuningas Lear” (Theatrum, lavastaja Vladimir Baitšer, kunstnik Vladimir Anšon). Lavastusest ja Lembit Petersoni epohhiloovast Learist on kirjutatud palju, ka Shakespeare’i asjatundjatelt. Ja teatavasti, parimas lavastuses ongi ainult head näitlejatööd! Ei loetle, aga Liina Olmaru Gonerili ja Sulev Tepparti Gloucesteri krahvi tõlgendusi nimetan siiski.
Sama kehtib ka ühe mu selle hooaja südamelähedasema lavastuse, Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse „Põua ja vihma…” kohta (Priit Pedajase lavastus ja muusikakujundus Draamateatris, kunstnik Pille Jänes, video Kristjan Suits). Kõivu loodud maailmadest kõneldes püüame sõnastada sõnastamatut. Peale mõtte- ja väiteilma on seal palju teatriomast meelelist aistitavust. Ühendatud on rahva ajalooline mälu ja igaühe individuaalne ajamälu. Mis Kõivu sõnutsi viib „äratundmise avalikule kohalolekule”. Nii oligi, ja seda kõigi lavalolijate looduna; nimetan siin Kaie Mihkelsoni (Mamma), Mait Malmsteni (Verdi), Teele Pärna (Oti).
3. Olen osatäitmisi loetlenud rohkem kui ankeedivormi mahub. (Kasutasin ankeediküsimustes pakutud võimalust oma valikuid kommenteerida ja mõjuvamaid kohalolekuid nimetada!) Lisan ainult mõned: „Vihmausside elust” (lavastaja Diana Leesalu) — Hele Kõrve, Rain Simmul. „Armas luiskaja” (lavastaja Ingo Normet) — Helena Merzin-Tamm ja Raivo E. Tamm.
P. S. Mitu hooajal nähtud diplomilavastust (EMTA lavakooli XXIX lend, TÜVKA XII lend) äratasid teatri tuleviku suhtes lootusi.
Ankeedivastaja tohib hinnata vaid oma silmaga nähtut. Paratamatult sõltus mu valikuamplituud, Tallinna-kesksus ka isiklikest liikumishädadest. Küllap tegusamad vastajad lisavad mitmekesisema hooajapildi.
Ärgitavad üldküsimused 4. ja 5. jäävad siin vastamata. Olen niigi pikale läinud, milleks arvamusmüra suurendada.
Praegu tundub olevat pidetu, ebakindel, räuskav ja tühikargav aeg. Võib-olla ootab publik teatrilt peale selle peegeldamise ka tasakaalustamist? Hingepidet, sisemist tuge. Midagi, mis tõelisust tihti vaid simuleerivas argipäevas oleks päris (aga infouputuses kaotsi läinud). Ehk polegi see enesepett, kui arvasin mõnes hooaja lavastuses midagi sellist ära tundvat?
VALNER VALME:
1. See, kuidas Ingomar Vihmar näitas Shakespeare’i „Windsori lõbusaid naisi” sellena, mis ta on: farsina. Respekt on klassikult maha lihvitud ja lavastus puudutab meie aja alpust, eblakust, upsakust ja muid surmapatte kerge käega, koos kõigi lollide naljade ja ohtrate detailisaatanatega. Carmen Mikiver, kes keeras lastesündiga tobedusele vindi peale, Peeter Tammearu Falstaff hõbedase padjana ringi vaarumas, Gert Raudsepa 1980ndate fraierite laadis taskutervitused, lavastaja ogar idee panna kõik tegelased kogu aeg õlut kuukama ja kõik muud totrad elemendid kahtlemata naerutavad publikut, aga teatrist lahkudes tekib küsimus, kas oli see nüüd Shakespeare, kes läbi mõnitati, või meie ilulev, pealiskaudne elu siinses äratriivivas maailmas.
2. Ma ei ole selleks piisavalt teatris käinud, et pingerida teha, aga elamuse andsid veel näiteks Mstislav Pentkovski „Brundibar” Vene teatris, Kertu Moppeli „Rahvavaenlane” Draamateatris, Andres Noormetsa „Naine merelt” Ugalas, Teet Kase „Keres” Estonias, Tiit Ojasoo „Kihnu Jõnn” teatris NO99s, Liina Keevalliku „Pilveooper ehk Dido probleem” Vabal Laval, Renate Keerdi „Valgete vete sina” Sakala teatrimajas jpt.
4. Juhan Ulfsaki sõnavõtt teatriauhindade jagamisel näitas, et meil ei ole mõtet teha Molière’i ja Shakespeare’i, kui väiksemad on riigis ohus; ma pean silmas nii väiketeatreid kui vähemusgruppe ühiskonnas. Konnakeetmise kujund tüütas vahepeal küll väga ära, aga eks see konn nüüd keeb, kui meil on koalitsioon, mille liikmed käivad seksuaalvähemuste vastu meelt avaldamas, halvustavad võrdselt nii intellektuaale kui teisi rahvusi, kui au sees on mingi eestlase arhetüüp, kelle esindaja minister Järvik käitub nagu rehepapp.
Pärast Ulfsaki sõnavõttu on näiteks katkenud Sakala 3 konkurss — ehkki kultuuriministeerium oskas maanduda pehmelt, eraldades võitjaile tegevuseks natuke raha —; tavaliseks on saanud ähvardused meediakommentaariumides ja sotsiaalmeediumeis; on harjutud ära, et peaminister hämab võimu nimel; natsikõnekujundid on saanud uueks normaalsuseks ja rämenenud on poliitikute omavahelise kisma tase (ning see ei puuduta ainult populiste).
Teater ei tohiks muutuda päevalehe arvamusrubriigiks (kuigi miks mitte mõnes lavastuses), kuid peaks säilitama ohtlikkuse, just nii nagu inimesed võiksid säilitada sel karmi sõna ajal pehmuse.
5. Tugevaima potentsiaaliga teatritegu oli Kinoteatri eksperiment isikuga, kes polnud seni teatris käinud, kellele see võimalus aga jõuliselt avati. Kahjuks läks potentsiaal paljuski raisku, sest ühiskondlik dialoog ei keskendunud mitte niivõrd teatri tähendusele teatrikaugete ühiskonnakihtide jaoks, vaid Alissija isikule. See näitab midagi ka teatri kohta. Mis siis ikkagi huvitab „Ringvaate” vaatajaid? Sama, mis vanu ja kogenud teatraale Teatriliidu aruteluõhtul — noor kummaline naisterahvas ja tema isiklikud kogemused teatrisaalis istudes: kas tool oli kõva või hetkel nohu. Igatahes oli see aasta turundustegu, kui arvata sisse ka lõpp-produkt, film „Aasta täis draamat” ja selle üüratu kohalolu igas meediakanalis.
6. Paljude teatrisõprade, sealhulgas minu ülim mure oli mingil hetkel see, et mis hakkab asendama teatrit NO99. Vahepeal võis sama küsimuse esitada varjusurmas olnud Von Krahli kohta. Nagu selgus, asendab Von Krahli uus Von Krahl Lauri Lagle taktikepi all, NO99t asendavad aga kõik ülejäänud teatrid, kes seda vähegi soovivad, sest kontseptuaalset mängulusti, neoonkirjas sätendavaid teravaid sõnumeid ja eksperimenteerimisjulgust näeme Mustast Kastist Ugala ja Endlani. Teater tühja lava ei salli.
Rõõmu teeb, et Ingomar Vihmar on teinud Endlast särtsaka bänditeatri, kus on tunda andeka koosseisu ühist hingamist ja teatrijuhi üldist tendentsi väljendada tänapäeva elu kerge irooniavarjundiga, muutes eri ajastute tekste puudutavaks ja aktuaalseks. Ühest küljest ollakse rahvalähedased, ent selle läheduse varjus tehakse sageli „salaja” kauget ja kõrget kunsti.
Usun, et pärast kõiki seinte lõhkumisi, vormikatsetusi, piiride ületamisi, tubateatrit ja üüratuid mastaape on tulevik detailides: näitleja kulmukortsutuses või muiges, lavastaja pisiasjatajus ja huumorimeeles, teatrikunstnike oskuses tabada piimapaki või värvitooni kaudu maailma.
KEIU VIRRO:
1. Konkreetsete lavastuste näitel:
Kolm tundlikku sotsiaalsete teemade käsitlust: „Südames sündinud” (lavastaja Maria Peterson) lapsendamisest ja asendusperedest, „Kuidas öelda jah?” (lavastaja Tiina Sööt) seksuaaltervisest ja „Minu Eesti vanaema” (lavastaja Julia Aug) rahvusel põhinevast identiteedist.
Kaks lavastust, mis tegelesid mõneti ehk iseenese naba uurimisega, ent seda meeleolukal ja intelligentsel moel: „Gesamtkunstwerk” (lavastaja Paavo Piik) ja „Kaitseala” (lavastaja Jan Teevet).
Lavastus, mis ühendas üheks keeleks tsirkuse ja tantsu ehk „Luba, et lendad!” (lavastaja Saša Pepeljajev).
2. Lavastusi, mis oleksid hinge algusest lõpuni kinni võtnud ja nii jätnudki, ma sel hooajal Eestis ei näinud, nii et kasutan võimalust ja jaotan siia ankeeti rõõmsalt laiali lihtsalt hea mälestuse jätnud õhtute põhjusi. Siinse punkti alla koondan veidi klassikalisema olemisega lavastused, mis korda läksid: „Surmkindlad asjad siin elus” (lavastaja Andres Noormets), „Monument” (lavastaja Priit Võigemast) ja „Nukumaja, osa 2” (lavastaja Mehis Pihla).
3. Füüsiline sooritus, mis vaatajadki (positiivses mõttes) võhmale võttis: „A Good Run” (autor Joonas Tagel). Iseäraliku ja maailma õige pisut nihestava atmosfääriga lavastused: „Performance STL-is” (autorid Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov) ja „Mobiilsed definitsioonid” (autor Kadri Noormets). Andrus Vaariku roll lavastuses „Mineku eel” (lavastaja Hendrik Toompere), Aarne Soro roll lavastuses „Surmkindlad asjad siin elus” (lavastaja Andres Noormets).
4. Mõned märksõnad:
Vaba Lava juhi vahetumine mitmel korral järjest näib osutavat, et sisekliima parandamiseks on vaja korralikke korrektiive. Seda enam, et Narva Vaba Lava eeldab veel aastaid sisse töötamist ja selle piirkondlikku tähtsust ei saa kuidagi alahinnata.
Luhtunud Sakala 3 konkurss. Raha jaotamine kolmeks (osa maja käigushoidmiseks ja osa kummalegi lõppvooru jõudnud projektile) ei kõla kindlasti kõige halvema võimaliku lahendusena, ent kas eelarve pisemate juppidena väljaandmine lõpuks siiski sääraseid piiranguid ei sea, et suurtel ideedel on oht taanduda võimaluste piires teostatud sündmusteks?
Paide teatri tulemine.
Krediidi korras: eeldatav restart Von Krahlile.
Kinoteatri projekt palgalise teatrivaatajaga, mis päädis filmiga „Aasta täis draamat”.
5. Marie Pulleritsu koostatud „Koreograafiraamat” annab põhjalikuma sissevaate Eesti praegu tegutsevate koreograafide mõttemaailma ja toob ilmsiks, et sugugi kõigil koreograafidel ei ole sõnavara, et tantsu puudutavat selgelt verbaliseerida. Nii mõnelgi korral võis näha, kuidas mõtisklustest on täiesti välja jäänud publiku roll. Tantsumaailmaga seotud dialoogide avamisel ja avardamisel on raamatust loodetavasti abi.
Hoopis teisest valdkonnast. Mind on puudutanud Eero Epneri tekstid v ä l j a s p o o l teatri- ja kunstimaailma (aga eks need ole tulnud ühes kõikide draamakaartega, nii et kui kaugel see elu ja teater siis teineteisest lõpuks ikkagi on?). Hindan sügavalt Epneri huvi teemade tõstatamisel, mis on ühiskonnas olulised ja laia kandepinnaga. Ja mille kandepind laieneb veelgi, kui neil on empaatiline käsitleja, kes valdab sõna sellisel tasemel (v.a Aivar Rehega seotud pigem veider müüdiloome).
Ja lõpuks ei saa muidugi mööda vaadata ka Mart Kangrost ja Juhan Ulfsakist. Võib-olla sobib see vastuseks hoopis eelmisele küsimusele, aga las olla: „Workshopi” meeskonna ehk Epneri, Kangro ja Ulfsaki jõuline seisukohavõtt Eesti teatri aastaauhindade preemia andmisel Feministeeriumile oli muljetavaldav. Nagu ka Ulfsaki kõne sellesama ürituse ajal, mis rebis teatrist kõvasti kaugemale ja mis leiab senini viitamist.
EIKE VÄRK:
1. Hooaeg algas „Eesti Vabariik 100” programmi kuuluva, malekuulsuse Paul Kerese elust inspireeritud omanäolise multimeedia-balletilavastusega „Keres” (muusika autorid Timo Steiner ja Sander Mölder, libreto Andri Luup, lavastaja Teet Kask), mis paelus oma sisutiheda koreograafilise teksti, üllatava visuaalse lahenduse, mängu- ja mõttemaailma põimumist väljendavate kujundite ning heli- ja tantsukeele poeesiaga. Sündmuseks oli Pedro Calderón de la Barca mitmetähendusliku teatriteksti „Suur maailmateater” jõudmine publiku ette Theatrumi renoveeritud maja avalavastusena (lavastaja Lembit Peterson). Uudse lähenemisega Oskar Lutsu Tootsi-lugudele üllatas Urmas Lennuki nägemus pealkirjaga „Paunvere poiste igavene kevade” (Rakvere teater), mis pakkus ootamatuid ja põnevaid suhteliine ning vaimukaid tegelaskujude tõlgendusi. Urmas Lennuki näidend „Meistrite liiga” (Ugala) köitis südamlikkuse ning nukruse ja naeru tasakaaluga, Anton Hansen Tammsaare jutustuse „Noored hinged” tõlgendus (dramaturg Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, NUKU) aga kaasaegsuse, siiruse ja poeesiaga.
2. Erinevate lavastuskomponentide tervikus olid mulle põnevamad, üllatuslikumad, leidlikumad ja haaravamad lavastused Antoine de Saint-Exupéry samanimelisest jutustusest inspireeritud Elmo Nüganeni „Väike prints” (EMTA lavakunstikooli XXIX lennu bakalaureuselavastus Tallinna Linnateatris), mille puhul võlus sisu ja vormi tasakaal (kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, helikujundaja Arbo Maran), teose eri kihtidesse süvenev lavastajatõlgendus, teatritudengite mängulust lava rolli täitval hiiglaslikul, liivaga kaetud laual, mille ümber publik istus nagu pidusöögil. Priit Võigemasti „Monument”, Marius von Mayenburgi näidendi vaimukas ja mitmetasandiline tõlgendus (Kinoteatri ja Von Krahli teatri koostöölavastus, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Veiko Tubin, videokunstnik Mikk-Mait Kivi). Andres Noormetsa (lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja) „Surmkindlad asjad siin elus” (Ugala), Andrew Bovelli näidendil põhinev mõttetihe, alltekstiküllane, eluline, puudutav ning kaasaelamist ja mõtteainet pakkuv, tugevate näitlejatöödega lavalugu traditsioonilises psühholoogilise läbielamisteatri võtmes.
3. Unustamatult jääb mällu Lembit Petersoni nimiosa William Shakespeare’i tragöödias „Kuningas Lear”. Näeme Leari kannatusterikast teekonda, tema sisemist muutumist enesekindlast ja üleolevast, alamate ja pereliikmete armastusest naudingut tundvast valitsejast valusate saatuselöökide all järk-järgult vaimselt ja füüsiliselt kokku variseva vana meheni ning lõpuks isani, kellele annab elujõudu vaid armastus noorema tütre vastu ning kes pärast tolle surma otsustab sellest maailmast lahkuda. Meeldejääv on teatrilava ja publikut, värsskõnet ning lavamängu huumori ja tõsiduse tasakaalu valitsev Indrek Sammul „Suures maailmateatris” (mõlemad Theatrumis). Guido Kanguri pihtimuslikud, nüansirikkad, musikaalsed osatäitmised („Kontrabass” Eesti Draamateatris, „33 variatsiooni” Vanemuises). Laura Petersoni ja Aarne Soro paeluv, tunnetes jõuline koosmäng Ugala lavastuses „Naine merelt” (eriti esimese vaatuse finaal). Mõjuvat, puudutavat lavalist kohalolu tajusin mitmetes osatäitmistes, näiteks Liisa Aibel pastori ja neiu Ärnja kaksikrollis („Paunvere poiste igavene kevade”), Lauri Saatpalu („Südame sosin” VAT Teatris), Ragne Pekarev („Persona” Vanemuises), Kersti Heinloo („Nukumaja, osa 2” Eesti Draamateatris), Hele Kõrve ja Sander Roosimägi („Vihmausside elust”) ning Anne Reemann ja Andrus Vaarik („Mineku eel”, mõlemad Tallinna Linnateatris), Luule Komissarov ja Peeter Jürgens („Meistrite liiga”), Helle Laas ja Kaja Kann („Ikaaria mängud” NUKUs), Helena Merzin-Tamm ja Raivo E. Tamm („Armas luiskaja” Kadrioru lossis), Harriet Toompere ja Nikolai Bentsler („Päikesetriip”) ning Jaan Rekkor ja Tiit Sukk („Mõnus maatükk”, mõlemad Eesti Draamateatris), Riho Kütsar ja Veiko Porkanen („Midagi tõelist” Vanemuises), Liisa Saaremäel ja Karl Laumets („Leek” Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis) jms.
4. Paide teatri põnev algus. Kinoteatri eksperiment, tagasiside võrratult Alissija-Elisabet Jevtjukovalt, palgaliselt teatrivaatajalt, kes vaatas 2018. aastal kõiki Eesti teatri uusi lavastusi.
5. Oluline osa teatrimõtestamisel on Luule Epneri, eelkõige Madis Kõivu ja Mati Undi loomingule ning fiktsionaalse maailma ja mängu mõistele keskendunud monograafia „Mängitud maailmad” (2018) ilmumine.
6. Tore on, et meie teatrimaastikul tegutseb hulk huvitavaid teatritruppe ja loomingulisi kooslusi. Minu eredad teatrielamused olid sageli seotud aga mängurõõmsate, leidlike, originaalsest fantaasiast tulvil teatritudengite osalusel sündinud lavastustega, mis annab põhjust vaadata optimistlikult meie teatri tulevikku. EMTA lavakunstikooli üliõpilaste esituses on lisaks eelpool nimetatud „Väikesele printsile” omanäoline ja põnev, etendajate füüsilist väljenduslikkust proovile panev Renate Keerdi „Valgete vete sina”. Ülimalt mänguline ja vaimukas on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XII lennu teatrikunsti eriala diplomilavastus, Giovanni Boccaccio „Dekameron” (dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, VAT Teater). Meie teatripildis väga olulised on Theatrumi ja VHK teatrikooli lavastused, mis paistavad silma nõudlikkuse, professionaalsuse ja kooliõpilaste säravate näitlejatöödega, seekord Molière’i „Ihnus” (lavastaja Mirko Rajas). VHK teatrikooli ja Theatrumi lavastustest on alguse saanud näiteks EMTA lavakunstikooli lõpetanud Laura Petersoni, Piret Krummi, Priit Strandbergi, Kaspar Velbergi, Linda Kolde, Markus Dvinjaninovi, Karl Koppelmaa, Karmo Nigula, Saara Nüganeni ja mitmete teiste teatritee.
Lisan veel, et olulistest lavastustest on mul seni nägemata „Elu ja armastus” (Endla), „Hingede öö” (Labürintteatriühendus G9, Tartu Uus Teater), „Koletis” (Paide teater), „Keisri hull” (ERM Teater), „Kuni ta suri” (Rakvere teater), „Titaanide heitlus” (Kinoteater), „Etturid” (Ugala), „Naiste kool” (Vanemuine“), Vene teatri lavastused jpt.
