IDENTITEET MOODSATE VABADUSTE JA PRAGMAATILISUSE AJASTUL
September, 2016Ingmar Bergman, „Persona”. Tõlkija: Ülev Aaloe. Lavastaja: Kaija M Kalvet. Helilooja: Kaarel Kuusk (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia). Kunstnik: Birgit Landberg. Videokujundus: Kristo Veinberg. Valguskujundus: Mari-Riin Villemsoo (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia). Osades: Jaanika Tammaru, Laura Niils ja Mihkel Kallaste. Musta Kasti esietendus 8. XI 2015 Genialistide klubis.
Miguel de Unamuno, „Kaks ema”. Tõlkija: Mari Kruse. Lavastaja: Tiit Alte. Kunstnik: Riina Vanhanen. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Maria Peterson, Anneli Tuulik, Mare Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula või Marius Peterson ja Aleksander Eelmaa või Tiit Alte. Esietendus 6. IV 2016 Theatrumis.
I
Mullusel teatrihooajal lavastas Tiit Alte Theatrumis Miguel de Unamuno „Kaks ema” ja Kaija M Kalveti eestvedamisel lisandus Musta Kasti repertuaari Ingmar Bergmani „Persona”. Neid tegemisi ühendab tuginemine modernset vaimsust lahkavatele olulistele tekstidele. Mõlema lavastuse peategelased on oma armastatutest, peredest ja lastest võõrdunud, elust eemale tõmbunud jõuetud indiviidid. Postmodernsetes etenduskunstides on rõhutud uudsusele ja piiriületusele. Sellega kaasnevaid probleeme lahkav teater on olnud vähem esil. Sestap on hingekosutav, et lagundamise joovastusele andunute kõrval leidub kunstnikke, kes märkavad ajastu varjukülgi ja nendega kaasnevat alatust ning valu.
Uusaega iseloomustab muu hulgas eemaldumine sidusast traditsioonilisest elukorraldusest, individualism, isekus ja uudsusejanu, väljakujunenud sidemete ja suhete kergekäeline hülgamine. See kõik on mõjunud ühiskonnale, inimsuhetele ja üksikisikuile omajagu lagundavalt. Zygmunt Baumani käsitluses ongi modernsuse olulisteks tunnusteks ettemääratud identiteedi puudumine ja minapildi püsimatus. Baumani arvates ei tähenda modernsus tingmata kindla ja kestva minanägemuse võimatuks või ebasoovitavaks muutumist. Identiteedi kujundamine on jäetud lihtsalt igaühe individuaalseks asjaks. Modernseid inimesi iseloomustabki pidev tegelemine identiteediprobleemidega[1] ― teema, mis avaldub ka siin vaadeldavate lavastuste pealkirjades.
Traditsioonide mõranemisega käsikäes on vähenenud vaenulikkus varem mittemõistetud ühiskonnaliikmete vastu. Moodne meelelaad võimaldab identiteediga ümber käia varasemast loovamalt. Ent uudsusejanu näib moodsal ajal olevat kohati muutunud asjaks iseeneses. Proovitakse ja ahmitakse kõike, kiirelt ja seedimata, ettepuutuvat kuigivõrd omaks võtmata, millegi külge eriliselt kinnistumata. Suvalisuse rõhutamisest saab moodsa maailmatunnetuse alusideoloogia ja lakkamatust piiriületusest elustiil.
Teatav annus juhuslikkust kuulub paratamatult elu juurde. Postajastul hakatakse meid ümbritsevate seoste sattumuslikkust aga entusiastlikult toonitama. Perversioonidel lastakse meeleldi lokata. On inimesi, kellele pole pärisomased enam rass, sugu ega lapsedki, mis siis rahvusest, partneritest või sõpradest rääkida. Nii „Kahes emas” kui ka „Personas” ongi teiste asjaosaliste seas ka lapsed võõrdunud ja hingetute vahekordade ohvrid.
Äkki maske ja kaaslasi võibki vahetada kui sokke ning see teeb paljude elu õnnelikumaks kui muiste? Ometi on neidki, kes ei oska olla pragmaatiliselt ja hingetult kameeleonlikud ning kannatavad teiste sellise käitumise ja peresuhete ning armastuse formaalseks muutumise pärast. Ajastul, mis on lasknud inimlikku ja emotsionaalset tuge pakkuvail traditsioonilistel kollektiivsetel ja kogukondlikel struktuuridel hävida, on ent lähisuhteid raske millegagi asendada.
Lloyd Michaelsi Ingmar Bergmani „Personale” pühendatud kogumikus2 esindatud mõjukaim autor on Susan Sontag, kelle arvates ilmnevad „Personas” metafüüsilised ürglõhed, mida ei saa pelgalt moraalsetele eksitustele taandada.3 Bergmani vormilise novaatorlikkuse väljajoonistamise taustal annab Sontag mõista, et ehkki rääkimisest lahtiütelnud näitlejanna Elisabet Vogler püüab psühhiaatri arvates vaikides vältida võltsolu ja maske, üritades nii peatada välise mina kaugenemist seesmisest, pole see võimalik. Suhetes on mõeldamatu kogeda lõpuni rahuldavat täidetus-, kokkukuuluvus- ja ühtesulamistunnet. Samuti ei saa sõnad ega keel olla kõigekülgselt vastuoludevabad ega täiuslikult lõhesid lappida.
Ent niisuguse vaatepunkti omaksvõtuga kaasneb oht naasta lapsiku modernistliku, tegelikult nihilismini viiva loogika juurde. Selle kohaselt on kõik suhted ühtviisi halvad ja ebarahuldavad, kuni ei ole absoluutset kokkukõla ja klappi. „Personat” ei pruugi aga võtta osundatud moel, abstraktselt ja metafüüsiliselt. Bergmani filmis on ka maisemaid alateemasid. Vaadeldakse, kuidas film peegeldab klassivõitlust Rootsis ja sisaldab koguni feministlikku ning lesbi- ja queer’iliikumist edendavat agendat. See on kummaline, sest on neid, kes näevad „Personas” ka nn arhetüüpset frenemies-filmi, naistevahelisi suhteid vastuoluliselt ja müstifitseeritult kujutavat melodraamat nagu Robert Altmani „Kolm naist”, David Lynchi „Mulholland Drive” jt.
Tegu olevat mehe vaatepunktist esitatud eksitava žanriga, mis näitab, et kui kaks naist jäävad omavahele, ootavad paratamatult ees hämarad vastuolud ja algab teineteise hävitamine.4 Ent aktivist, filmiteoreetik ja kineast Gwendolyn Audrey Foster esitleb mainitud Lloyd Michaelsi toimetatud raamatus „Personat” kui lesbilisest, bi- ja transseksuaalsusest, grupiseksist ning sadomasohhismist jms rääkivat teost.5 Käsitledes „Personat” seksuaalse vabanemise üritust teeniva võitlusfilmina, ei eelda Foster suhetelt sedagi minimaalset hingestatust, nagu kohtame tänapäeva Portlandi polüarmastajate enesekirjeldustes.6
„Persona” tegelasi iseloomustab tõepoolest sõltumatuse-, põnevuse- ja uudsusejanu, positivistlik katsetusvaim, mis moodsate vabaduste tuules on tunginud ka inimsuhete valdkonda. „Persona” puhul on muude taustategurite hulgas tähenduslikud niisugused sotsiaal-kultuurilised nähtused, nagu Rootsis nii pikkade traditsioonidega individualistlik sõltumatuseiha, feminism ning vabameelsus seksuaalsuse ja elustiilide küsimuses.
Ent Bergman räägib ka sellest, kuidas traditsiooniliste suhetemustrite kergekäeline lõhkumine ja moodsale ajale iseloomulik vabadus oma identiteeti isekalt kujundada viib valuliste tagajärgedeni, kui ettevõetud rollieksperimendid ei ole kõigekülgselt ja ümbritsevate inimeste suhtes hoolivalt läbi mõeldud. Alma, keelatud õunte maias noorik, kaotab oma süütust, tähtsustades ja nautides suhetes eelkõige tehnilisi detaile, ebamääraste ihade ähmast võlu. Elisabet on isiksus, kelle tuuma moodustavad tehislikud rollid, maskide omaks võtmine nii kunstis kui elus.
Kaija M Kalveti lähenemine neile erutavatele suhtevõimalustele ei ole Fosterile omaselt joovastunult optimistlik. Mihkel Truman on selle ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustuses hästi sõnastanud: „Paljude sotsiaalsete pseudorollide tõttu või neile liialt keskendudes on Elisabet kaotanud oma mina ning jätnud unarusse tegelikud ja eluliselt vajalikud ühiskondlikud ja perekondlikud rollid” („Persona” balansseerib järsaku serval. ― kultuur.err.ee, 17. XI 2015). Mõlemad naised on silmitsi identiteediprobleemidega, kuna nende suhted ja rollid on paljuski hingestamata, võõrad ja tehnilised.
Kalveti lavastus on üsna traditsioonilises psühholoogilis-realistlikus laadis, ehkki näha sai ka tantsulisi vahepalu ja lavapilti täiendas ekraan. Bergmani filmiga võrreldes on hämarat sümboolikat, unenäo, kujutluste ning pärisreaalsuse piiridega hämamist teatrilavastuses vähemgi. Tugevaks muudab teatritöö aga eelkõige kahe noore näitlejanna, Jaanika Tammaru ja Laura Niilsi habras, kohati lapseliku naivismi varjundiga, ent hingestatud ja haarav mäng, mida täiendavad Küllike Saldre rangelt selged, lavastust rahustavalt siduvad audiosekkumised lindilt. Lavastuse väärtuseks on kahtlemata ka Kaarel Kuuse originaalmuusika.
Ei tahaks lõpuni nõustuda rollidele tehtud etteheidetega. Kohatisele kõikumisele vaatamata oli mõlema peaosalise mängus jõulisi, kandvaid stseene, mis meenutasid igati psühholoogiliste etenduskunstide parimaid päevi. Aga lavastuse peamiseks tugevuseks on kahtlemata materjali valik, tajumine, et „Persona” on taas aktuaalne. Samuti lavastusest kiirgunud vastutustundlik ja valulik elutunnetus, milles võib näha vastukaalu hipsterite elutunnetuseski esinevale postmodernsele kerglusele. Hipsterite arusaam seksuaalsusest erineb siiski meelelaadist, mis modernistlike ja postmodernsete orgiate kaudu ühiskonda imbus.7 See on aga juba omaette teema.
II
Miguel de Unamuno „Kaks ema” on üks arvukatest kunstitöödest, mille peategelaseks on don Juan ― modernistlik protagonist par excellence. Unamuno ainuüksi on don Juanist kirjutanud kaks näidendit. Hispaania ajaloos olulise 1898. aasta põlvkonna esindajate loomingus (kelle hulka Unamunogi kuulub) leidub legendaarsest liiderdajast veel mitmeid dramatiseeringuid.8 Tirso de Molina naistemeheloo modifikatsioone on Molière’i, Mozarti ja Peter Handke kõrval sepistanud paljud, väga populaarne oli don Juan eksistentsialistide seas.
Erinevaid lähenemisi don Juani legendile ühendab enamasti neis peituv reaktsioon moodsa aja probleemidele. Vedela, puikleva ja ettearvamatu loomu ja elulaadiga don Juanis on nähtud figuuri, kes heitleb modernses maailmas modernsusele omase pahelisuse toel.9 Erinevates tõlgendustes antakse don Juanile siiski isesuguseid hinnanguid. Kierkegaard nägi temas paratamatus rahulolematuse tundes kulgeva elulaadi hoiatavat näidist. Liiderlike kalduvustega Albert Camus tegi naistevahetajast aga absurdikangelase, kes maailma mõttetust lakkamatu uudsuse võluga tuimestab.
Unamuno arvates oli inimese põhiliseks kireks soov olla surematu. See eksistentsiaalne püüe võis leida mõningast leevendust isiksuse kordumatuses. Meelekindel, püsiva identiteediga indiviid sai end allutada kõlbelis-idealistlikele eesmärkidele, armastusele jne. Unamunole oli oluline maailmapildi ja identiteedi terviklikkus.10 Püsiva ise või minasuse olemasolu ja selle eeldamise vajalikkuse kohta on postmodernsed ja idamaade mõtlejad ning analüütilised vaimufilosoofid tõstatanud aga hulganisti küsimusi. Selles debatis kaasa löömiseks pole Unamuno tekst küllap parim materjal.
Theatrumi lavastuse don Juani rebestatuse ja murdumise taga on keerukas näha ka eksistentsialistlikku filosoofiat, soovi ja suutmatust olla ise, meeleheidet, mis kaasneb võimetusega end surma palge ees isiksusena kehtestada. Unamuno don Juani lagundavad vastuolud pole niivõrd metafüüsilised, kuivõrd eetilised. Probleemiks ei ole don Juani identiteedi kõikumine iseeneses, vaid sellega kaasnev moraalne alatus. Don Juan kannatab, kuna on hingelis-vaimsed ja moraalsed väärtused pragmaatiliselt ohvriks toonud. Don Juani eetikas ja elulaadis ongi nähtud lausa nihilistlikku vastureaktsiooni ühiskonna ja moraali allakäigule. Don Juan olevat nimelt paheline, kuna kõik on patused ja rikutud.11
Nietzschelikku nihilismi tõlgendati kaua pigem silmakirjalikkuse ja ebaõigluse vastu suunatud äraspidise vastupanustrateegiana. Tänaseks on väärtuste eitamine muutunud aga lihtsalt jultunuks, küünilisust ja hoolimatust õigustavate inimeste ilmavaateks, meediasõltlastest ülbikute läbilöögifilosoofiaks. Meedia toitub kuritarvitustest ja pahelisusest, tekitades tunde, et peaaegu kõik, kellest siin ilmas midagi sõltub, kasutavad riukaid. Nii ei paistagi inimeste vahendina ärakasutamine paljudele enam amoraalne ja inimsuhetesse on imbunud omajagu pragmaatilist hoolimatust.
Uusaja koidikul tajus Immanuel Kant, et esteetiline, moraalne ja reaalne pole enam hierarhilise terviksüsteemi osad, vaid iseseisvad elusfäärid. Postmodernses maailmas on nende sfääride piiridki segi löödud. Venemaal on kameeleonpropagandist Vladislav Surkov ristanud konformismi avangardkunsti esteetikaga. Tallalakkumine on võtnud postmodernistliku performance’i rüü. Marilyn Monroest küsimusteta Hitleriks ümber kehastuvate taidurite võtetest on tehtud universaalsed moraali- ja elutõed.
Surkovi jaoks pole poliitika midagi muud kui suutlikkus kasutada kõike oma olukorra parandamiseks. „Mis iganes” on vastus, kui päritakse temasarnaste maailmavaate kohta. Venemaal, mis lähiminevikus on läbinud kommunismi, demokraatia, võimuvaakumi, maffiariigi, oligarhia jne, on turbulentside tagajärjel kujunenud „postsovetlike üliinimeste” põlvkond, kelle arvates kõige taga siin maailmas on häbitud suhte- ja poliittehnoloogiad. Tuntakse end ühtaegu küüniliste ja valgustatutena ning pilgatakse millessegi uskumist peale oportunistliku maskide vahetamise.12 Surkovi jüngreid jagub meilegi.
Tallalakkumine jääb aga tallalakkumiseks ka kunstilise võõba all. Omakasupüüdliku põhimõttelageduse idealiseerimine ja estetiseerimine saab päädida vaid pasauputusega. Sestap libastuksin heale kolleegile Jaak Allikule vahel omasel moel ja rõhutaksin „Kahe ema” moraalset ja poliitilist sõnumit, olgugi Unamuno pigem eksistentsiaalsete ja metafüüsiliste huvidega autor. „Kaks ema” esitab juba antiikeetikast tuntud tõde, et ei ole võimalik saavutada toimivat identiteeti, kui su moraal on hoolimatu ja kõigub. Selleni jõuab postmodernismi vastuoludest rääkides ka Bauman, tõdedes et vabadusi ja erisusi soosivas uusaegses ühiskonnas napib solidaarsust.13
Hoolivuse, usalduse ja inimliku kokkukuuluvustunde puudust on raske korvata. Modernsusega kaasnevast ebakindlusest on juba püütud vabaneda printsiibil Ein Volk, ein Reich, ein Führer, uskudes, et vaid üks partei, üksainus arusaam ajaloost, progressist, inimlikkusest, tõest jne saab olla aktsepteeritav. Niisugused ohud terendavad taas. Hullude ja ekstremistide kasvav esilolu tänases maailmas kõneleb sellest, et üha enamate inimeste jaoks pettumus ja lootusetus suureneb.
Nihilismiga, arusaamaga, et elu aluseks on hoolimatu egoism ja soov teisi oma huvides ära kasutada, kaasneb ent paratamatult teadmine, et varem või hiljem oleme kõik kellegi rämpsasjad. Perspektiiv on täiesti lohutu, kui ka oma lapse, ema ja vennaga peab suhtlema kalgil ja kavaldaval moel. Lootuseta, tundeta, et parem maailm on võimalik, ei suuda keegi elada, on arvanud Hans-Georg Gadamer. Usk ja lootus ei saa aga rajaneda väljavaatel, et pöörad asjad jõu ja kavalusega kord oma kasuks, vaid ikka soovil südame ja mõistusega kõigile leevendust ja rõõmu toovaid lahendusi leida.
Madis Kolk kirjutab (Maailmavalu perepsühholoogiline vundament. ― Sirp 22. IV 2016), et Tiit Alte lavastuse don Juan oleks justkui õilsad väärtushinnangud omandanud, kuid tal ei ole nende elluviimiseks elujõudu. Don Juan on mässinud end suhetesse, mille aluseks on materiaalsed kaalutlused, praktiline tarve ja hingestamata efektiivsus. Lavastuses viivad pragmaatilised alatused peategelase tegutsemisvõimetuseni, lootusetuse seisundisse, mis sobib hästi ideaalideta ühiskonna võrdpildiks. Elusate indiviididena Alte kujutatud tegelased tüüpiliselt aga apaatia kätte vaevlema ei jää. Kui moraalitusesoo üle pea kasvab, püütakse ikka enamasti mõni madalaim moraalne alus leida, mille toel ausa ilmega edasi vegeteerida. Nihilism ühiskonnas sedasi muudkui süveneb.
Lõhestatus kasvab, kuni jätkub neoliberalistlik eluilma ja inimese pragmaatiline asjastamine, omakasupüüdlikkus, kantiliku moraali ja kategoorilise imperatiivi eimillekski pidamine. Unamuno oli ka valgustuse ja ratsionalismi kriitik. Talle tegi muret hingestatuse puudumine moodsas maailmas, arvestuslikkuse ja masinliku ratsionaalsuse võidukäik, materiaalse kasu ja efektiivsuse muutumine alusväärtusteks, mille sobitumine eluterviku ja ideaalidega ei pidanud olema nii väga läbimõeldud. Igasugune piiride lõhkumine sobib ent hästi valitseva majandusloogikaga. Püsimatu, end üha uutes situatsioonides avastada armastav indiviid ka tarbib rohkem.
Moraliteed on muidugi enamasti tüütud. Meie teatrivaataja tunneb Jaan Toominga meeleparandusele kutsuvat rohmakat, saepurukuiva apokalüptilist teatrit. Tiit Alte on leidnud Theatrumile omaselt teise tee. „Kaks ema” on lavastatud äärmuseni teatraliseeritult, enamik rolle on abstraheeritult grotesksed, Tarmo Songi mängitud peategelane lausa ülikarikeeritud. Meie mehekesksusega harjunud vaataja ei jõua etendusel ära imestada, kuidas saab üks mees küll olla sedavõrd suvaliselt ujutatav, iseäranis veel naiste poolt. Vaid Anneli Tuuliku võimukas-pragmaatilises Raquelis domineerivad realistlikud jooned.
Theatrumi moralitee kantakse ette peenelt stiliseeritud klounaadina, mille don Juani (Tarmo Song) ja Orpheuse (nähtud etendusel Helvin Kaljula) totruseni väändes rollilahendused ning Berta (Maria Peterson) andekalt tasandatud kelmikusega pikitud ahastus nauditavaks muudavad. Don Pedro (nähtud etendusel Aleksander Eelmaa) on nihilistlikus suhtevõrgustikus orientatsiooni kaotanud ja püüab peategelasele omase äraspidise mängulaadiga ebamugavuste eest väikese kohmakuse ja tuhmolu taha pageda. Vanapaari naispool doňa Marta (Mare Peterson) alistub alatustele rohkem maa peal püsides, ent tuntava valulikkusega.
Väga tuleb kiita lavastuse visuaalset esteetikat, Riina Vanhaneni linaseid köisi, millesse mässituna kõikuma löönud jalgealusega peategelane läbi kogu lavastuse võngub. Marius Petersoni valitud hispaaniapärased helindid lisavad lavastusse päristise foonina tõelisi tundeid, kirglikkust, igatsust ja valulisust, millest tegelased oma pahelisuse tõttu on võõrdunud. Tegemist on detailideni meisterliku lavastusega, mida kannavad võrdselt läbitunnetatud sõnum, suurepärased osatäitmised ja iseväärtuslik isevärki stiil.
Viided:
1 Zygmunt Bauman. Postmodernity and Its Discontents. Polity Press, 1997, lk 20 ja lk 26.
2 Lloyd Michaels. Ingmar Bergman’s Persona. Cambridge University Press, 1999.
3 Susan Sontag. Bergman’s Persona. Ingmar Bergman’s Persona. Toim. Lloyd Michaels. Cambridge University Press, 1999, lk 62—85.
4 Steve Rose. Best of frenemies: why do men make movies about women in meltdown? Guardian 7. VII 2016.
5 Gwendolyn Audrey Foster. Feminist Theory and the Performance of Lesbian Desire in Persona. Toim. Lloyd Michaels. Cambridge University Press, 1999, lk 130—147.
6 Melanie Sevcenko. Polyamorous in Portland: the city making open relationships easy. Guardian 19. VII 2016.
7 Nicola Davis. Less sex please, we’re millennials. Guardian 2. VIII 2016. Daisy Buchanan. Millennials don’t have sex? Of course we don’t. Guardian 3. VIII 2016.
8 April Renee Ewing. Three variations on Don Juan: Treatments by Ramon Maria del Valle-Inclan, Manuel and Antonio Machado, and Miguel de Unamuno, 1926—1929. https://scholarship.rice.edu/bitstream/handle/1911/17673/1419073.PDF?sequence=1&isAllowed=y
9 Vt Leonidas Donskis. Troubled Identity and the Modern World. Palgrave Macmillan, 2009, lk 163.
10 Michael Candelaria. The Revolt of Unreason. Miguel de Unamuno and Antonio Caso on the Crisis of Modernity. Rodopi, 2012, lk 29—32.
11 Jüri Talvet. Don Juanid pärast Tirso de Molinat. Postimees 27. X 2006.
12 Vt Peter Pomerantsev. Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Tänapäev, 2015, lk 78—90.
13 Bauman, lk 207—208.
