PANORAAMNE „1944”

KÜLLO ARJAKAS

1944_ElmoNu_łganen_(1)_netti

„1944”. Režissöör: Elmo Nüganen. Stsenarist: Leo Kunnas. Produtsendid: Kristian Taska ja Maria Avdjushko. Kaasprodutsent: Ilkka Y. L. Matila. Tegevprodutsent: Kristjan Rahu. Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel. Kunstnik: Kalju Kivi. Kunstniku abi: Eugen Tamberg. Kostüümikunstnik: Mare Raidma. Helirežissöör: Jyrki Rahkonen. Monteerijad: Tambet Tasuja ja Kimmo Taavila. Ajalookonsultandid: Lauri Vahtre ja Mart Laar. Tegevprodutsent: Erika Laansalu. Grimeerijad: Külliki Pert ja Tiina Leesik. Osades: Kaspar Velberg (Karl Tammik), Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi), Maiken Schmidt (Aino Tammik), Gert Raudsep (Ants Saareste), Henrik Toompere jr (Kristjan Põder), Karl-Andreas Kalmet (Vladimir Kamenski), Henrik Kalmet (Voldemar Piir), Pääru Oja (sanitar Elmar Säinas), Priit Strand­berg (Lembit Raadik), Priit Pius ja Märt Pius (vennad Käärid), Kristo Viiding (Leonhard Talu), Jaak Prints (autojuht Ri­chard Pastak), Magnús Mariuson (taanlane Carl), Mait Malmsten (omavalitsuse tegelane), Tõnu Oja (omavalitsuse leitnant), Sepo Seeman (taluperemees), Anne Reemann (omakaitse naisvõitleja), Anne Margiste (talunaine), Peeter Jürgens (talumees), Eliise Makrjakov (väike tüdruk), Ain Mäeots (kapten Evald Viires), Peeter Tammearu (Kreml), Rain Simmul (Prohhor Sedõhh), Martin Mill (Alfred Tuul), Ivo Uukkivi (Rudolf Kask), Kristjan Sarv (Abram Joffe), Andero Ermel (Oskar Lepik), Marko Leht (Valter Hein), Priit Loog (Paul Mets) jt. DCP, 100 min, värviline. © Taska Film (Eesti) ja MRP Matila Röhr Productions (Soome), 2015. Esilinastus 15. II 2015 kinos Solaris Tallinnas.

 201408030325_netti 201408030194_KAAS_netti 201407310146_netti 

Režissöör Elmo Nüganeni taktikepi all valminud „1944” jõudis meie filmilevisse 20. veebruaril, tõugates esikohalt kohe esimese nädalaga kogu maailmas kinosaale edukalt täitva romantilise sadomasofilmi „Viiskümmend halli varjundit”. Film on pälvinud meedias suurt tähelepanu. Näiteks ka maakonnalehed, mis koduste filmide ekraaniletulekule enamasti suuremat mahtu kui väike uudisnupp ei pühenda, peavad nüüd vajalikuks avaldada pikemaid ülevaateid.

Uus sõjafilm on siiani pälvinud väga erinevaid hinnanguid. Kõige lühemalt ehk väljendus poliitik Rein Lang: „„1944” oli hästi tehtud! Elmo Nüganen oskab inimese tundekeeli puudutada ja teema on tohutult vajalik, ühtlasi ka valus.” ( Eesti Päevaleht/LP 14. III 2015.) Vististi kõige suuresõnalisemalt on kiitust jaganud publitsist Kati Saara Vatmann: „Iga kaader sellest puurib sügavale inimsuse ja eestluse rakutuumadesse, geenidesse, aatomitesse. Raputab nii läbi, et oled nagu eksistentsiaalsele-eetilisele miiniväljale astunud. [- – -]. Ent Taska film on saavutanud midagi uskumatut… need tegijad pole mitte ainult Eesti paremik, vaid maailma tase!” (Pärnu Postimees 10. III 2015.) Õige harva kuuleb Eesti filmi kohta sedavõrd ohtrasõnalist kiitust. Näib, et siiani on eriti kriitiline olnud Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme: „Kogu see panustatud talent, aeg ja raha ei kompenseeri haruldaselt nirusid dialooge ja läbivettinud klišeede all ägavat lugu. See, mis Nüganenil ja Taskal „Nimedega marmortahvlil” üllatavalt hästi õnnestus, jääb seekord kahjuks püüdmatusse kaugusse.” (Postimees 21. II 2015.) Nii jätkatakse kunagist tava öelda iga uue Eesti filmi kohta ikka midagi halvasti. 

Kodune vaataja on juba andnud esmase ja igati selge hinnangu. Esimese kuuga käis Nüganeni filmi vaatamas üle 100 000 huvilise, neist esimesel nädalal koguni 44 879. Tegemist ongi suurima vaatajate hulgaga, mille Eesti film on kogunud esimese linastusnädalaga, ületades nii seni 2002. aastast püsinud „Nimed marmortahvlil” rekordi. Seda vaatas avanädalal 33 122 huvilist.

Filmi stsenarist Leo Kunnas kinnitas ühe filmiürituse lõpul, mil ta ise vaatas seda filmi juba kaheteistkümnendat korda, et alati — olgu saalis vanad või noored, Teise maailmasõja sõjaveteranid või tänase Eesti kaitseväelased —, et alati on lõputiitrite järel olnud pikk vaikus. Seegi on tunnustus. Siia võiks juurde lisada oma tähelepaneku, et filmi järel ei oska publik otsustada, kas tuleks plaksutada? Saalis on näiteks Kunnas või Nüganen, kes valmis kohe vastama vaatajate küsimustele ja loojaid ikka tänatakse aplausiga, ent filmi sisu on selline, et plaksutama ei kipu. Igal juhul, vähem kui kuu pärast esilinastust on sõlmitud esimesed lepingud Prantsusmaa, Soome ja Jaapani filmilevi organisatsioonidega, kõnelused on käimas Suurbritannia, Saksamaa, Poola ning Lõuna-Korea filmilevitajatega, huvi tunnevad lätlased. Filmi Tallinnas vaadanud lõunanaabrid kinnitasid, et see on täies ulatuses ka nende lugu, ainult et tegelastele tuleks anda läti nimed.

„1944” on meil kolmas mastaapne sõjafilm. 1968. aastal Jüri Müüri eestvedamisel valminud „Inimesed sõdurisinelis” oli oma aja kohta igati avameelne ja paatosevaba, heatasemeline ning kunstilise üldistusega film, jättes kõrvale otsese ideoloogilise sõnavahu ning EKP juhtkonna soovil filmitegemise lõpul juurde lisatud stsenaariumivälised kaadrid Tehumardi lahingu järjekordse aastapäeva mälestusmiitingust. Nüganeni „Nimed marmortahvlil“ on patriootliku sisuga, kohati rahvuslik-romantilises laadis tehtud propagandistlik film, kusjuures sõna „propaganda“ paremas tähenduses. Head propagandat on vaja iga riigivõimu ajal ja selle tegemine ei ole sugugi lihtne. „Nimed marmortahvlil” kogus lausa 168 113 vaatajat ja peagi selgub, kas Nüganen suudab enda eelmist rekordit ületada.

„Inimesed sõdurisinelis” linastus juba nelikümmend seitse aastat tagasi. Sestap näib filmikriitik Kristiina Davidjantsi küsimus: „Kas me pole mitte liiga kauaks Teise maailmasõja para­digmasse kinni jäänud?” (Eesti Päevaleht 17. II 2015.) olevat veidi kohatu. Kindlasti ei ole eesti kineastid ülearu palju viimase suure sõja teemat eksp­luateerinud. Täiesti võimalik, et filmi stsenaristil Kunnasel on õigus — see on isegi kogu maailmas esimene sõjafilm, kus Relva-SS väeosa mehi on kujutatud igati inimlikult või lausa positiivselt ning ka veenvalt põhjendatud nende sõdimise põhjusi. Siiani on Waffen-SS filmides ikka olnud „paha” osapoole rollis. Arvestades, et Waffen-SS väeosade hulgas olid Itaalia, Hollandi, Norra, Rumeenia, Prantsusmaa, Taani, Ungari, Horvaatia jt riikide väeosad, siis nende rahvaste jaoks ongi Teine maailmasõda rahva ühismälus teisiti kui meil. Ning ehk ainult meie otsesed saatusekaaslased lätlased (15. ja 19. Waffen-SS grenaderidiviis) ja leedulased (Waffen-SS Leedu Politseirügement nr 1) võiksid täiesti sarnastel ajaloolistel põhjustel käsitleda oma rahvuskaaslaste saatust samasuguses võtmes.

201407310065-2_netti 201407300418_netti 201407280105-Edit_netti

„1944” on igati võimas vaatemänguline film, mis keskendub Eesti ajaloos ühele raskemale aastale. Filmi ajakavaks on 1944. aastast siiski vaid teine pool, alates 27. juuli Sinimägede lahingu ühest episoodist ja lõpetades 17. novembril alanud viimaste heitlustega Sõrve sääre tipus. Sõda näidatakse algul Saksa relvajõududes ning järgnevalt Punaarmees sõdinud eestlaste pilgu läbi, võttes mõõtkavaks rühmasuuruse (30—40 mehelise) üksuse. Ehk siis — kui palju nägid sellise üldlevinud taktikalise üksuse võitlejad sõja üldist panoraami ja milline oli ühe sellise üksuse igapäevane lahingu- ja sõjatee.

Ilmselt on taotluslikult esiplaanil peaaegu et täiuslik sümmeetria. Mõlema poole jaoks on nii edukat kui ka kaotatud lahingut (kokkupõrget) ning mõlemal poolel on üks peategelane, kes ka hukkub. Üks peategelane tunneb oma „süüd”, et just tema lasi tegevusetult 14. juunil 1941 oma pereliikmed Siberisse küüditada. Teisel peategelasel on kanda oma süükoorem, sest juunis 1940 ei osutanud ta Punaarmee sissemarsile mingit vastupanu, kas siis argusest või et kõrgemalt poolt ei antud käsku. Mõlemad peategelased on lausa arhetüüpsed, kelle elukäik, valikud ja otsused olid põhijoontes kattuvad sadade või isegi tuhandete tegelike sõjameeste omaga. Sümmeetriale viitavad näiteks veel Sinimägede kaevikus mahalastud kolm punaarmeelast, kes seal äsja alla andsid, ning Sõrvel ühe kokkupõrke käigus oma relvad maha pannud kolm Saksa sõjameest, kes samuti sealsamas kohe maha tapetakse. Kui Saksa mundris eesti sõjamees unistab, et ehk tõuseb Pika Hermanni torni sinimustvalge, siis filmis — ning vähem kui kümme minutit hiljem — tõuseb Toompeale uhke punalipp. Ei imestaks, kui isegi filmistseenide ajalisel ülemõõtmisel saaks üsna täpselt fifty-fifty tulemuse. Filmis on sümmeetria taotlus arusaadav, tegelikus sõjas seda ei ole. Siiski, silma torkab üks asümmeetria, sest kui Saksa mundrites eesti sõjamehed on tihti lõbusad ja viskavad korduvalt nalja füürer Aadu üle, siis Nõukogude Eesti sõjamehed on enamasti tõsised ning nende kohal on pidevalt tunda väeosa eriosakonna ohtlikku varju.

Filmis on jutuks nii mõnedki eksistentsiaalsed küsimused: miks ja mille eest me sõdime, millest see sõda ülepea algas, kas jääda Sinimägedes oma väeosast maha ja hoida oma rindelõigukest kuni surmani või siis taganeda — aga kuhu? Selliseid küsimusi esitasid iseendale sõjamehed korduvalt. Üks punaväelane ütleb, et võibolla jumal andestab, võibolla ka mitte, teine arvab sügavmõtteliselt: mitte sina ei tapa, vaid sõda tapab! Jutuks on need tõsised valikud, miks on sõtta mindud, samas ei anta moraliseerivaid hinnanguid ühes või teises vormis sõdinud meestele. Ei öelda, et üks tegi õigesti ja teine valesti.

Ning õigupoolest ei olegi sõjas palju valikuid: sattumise ühele või teisele sõdivale poolele määras suuresti nooruki (mehe) elukoht 1941. aastal ja tema sünniaasta. Lõuna-Eesti langes kiiresti sakslaste kätte, Põhja-Eestis suutis punavõim läbi viia mobilisatsiooni ja hiljem mehed Venemaale viia, kus tööpataljonide põrgu järel formeeriti neist eesti laskurkorpus. Saksa ajal tulid juba konkreetsed mobilisatsioonikäsud, mille eest kõrvalehoidjaid ähvardasid sõjaaja karmid seadused. Tegelikult taotlebki Kunnas vaatajale selgeks teha, et 95 protsenti eestlasi, olgu siis Saksa või Punaarmee mundris, olid tavalised (tublid) eesti mehed, kes sattusid sõja stiihias erinevatele sõdivatele pooltele, ning ehk vaid viis protsenti kuulusid ühe või teise ideoloogia fanaatiliste kandjate hulka.

Kahel suure töö tegijal olid mõnevõrra erinevad sihiseaded. Nüganen tahtis teha filmi, mis kutsub üles leppimisele. Ta on nii mõneski kommentaaris-kirjutises avaldanud mõtet, et just see film võiks lepitada sõjas eri pooltel olnud sõjamehi. Sellist eesmärki film ei täida. Mõnevõrra erinevatel andmetel elab tänases Eestis 800—1000 meest, kes olid sõja ajal relvis ja eri värvi mundrites. Paraku neist ka noorimad on praegu juba 87-aastased, enamik pigem üheksakümne piires ja sellises vanuses inimestel on hoopis muid muresid kui kellegagi veel leppida. Ja kellega ning milleks? Mõningaid selliseid lepituskatseid tehti 1990. aastate teisel poolel, mil veterane elas tunduvalt rohkem, samuti näiteks 2004. aasta suvel, kui laskurkorpuse mehed viisid Saksa sõjameeste kokkutuleku ajal pärja Sinimägede jalamile. Siinkirjutaja kogemus vanade sõjameestega kinnitab, et neist enamik sai aru suure sõja stiihiast ning valikute puudumisest. Pigem häirisid neid hilisemad aastakümned, sest Eesti NSV ajal olid vanad punaväelased au sees ning eriti just 1980. aastatel võttis sõjaveteranikultus kohati täiesti groteskseid vorme. Samal ajal pidid teised olema aastakümneid madalamad kui muru. Ning siis, 1990. aastate algul tegi pendel täispöörde, sest NSV Liidu lagunemisjärgne Venemaa unustas pikkadeks aastateks oma „lähivälismaade” sõjaveteranid ja Eestis tõsteti au sisse Saksa poolel sõdinud eesti mehed. Pealegi hakkas Saksamaa neile, vastavalt tervise kaotusele, maksma kõlisevates Saksa DEMides toetust. Nii et paaril üritusel, kus juhtusid koos olema eri poolte sõjamehed, tegi üks rahulikult teisele õlle välja, küsides retooriliselt: aga kes siis lõppude lõpuks ikka võitis selle sõja?  

Tahaks loota, et see film ei too kaasa uut rahulolematust. Näiteks soomepoiste ühenduse kauaaegne juht Raul Kuutma kirjutas, et ka nemad osalesid sõjas ning et „„1944” vaatamine pani ootama, kunas linale pääseme. Aga ei lastud, ega kutsutud ka esilinastusele.” (Eesti Päevaleht 21. III 2015.) Ehk pani Kuutma kommentaarides tähele, et esialgu oli filmi stsenaariumis soomepoistele pühendatud lõik, aga teatud kaalutlustel loobuti selle liini sissetoomisest. Kuuldavasti tuleb filmi DVD-versiooni see lõik sisse.

Kunnas seadis eesmärgiks näidata, et meile osaks saanud Teise maailmasõja rasked valikud, keerukad inimsaatused ja suured inimkaotused determineeriti suuresti nendest otsustest, mis tehti sügisel 1939. Sedagi, tänaseks päevaks juba lootusetuks muutunud vaidlust on kaunis keerukas kunstilisse filmi sobitada. Sellest küll tuleneb sõttamineku põhjendusi, mida samal ajal on tänasele eurooplasele raske selgeks teha — et mitte kõik Saksa poolel sõdinud eesti mehed ei olnud fašistid. Kunnas teeb ka metoodilise vea, rõhutades näiteks 20. veebruaril 2015 ilmunud Linnalehe usutluses ja mitmes oma avalikus esinemises, et 1939. aastal alistunud Eesti kaotas järgnevalt umbes 300 000 inimest ja 1939. aastal sõdima hakanud Soome kaotas 91 000 inimest. Eesti inimkaotuste hulka on siin rehkendatud 75 000—80 000 inimest, kes 1944. aastal pagesid välismaale, Eestist 1943. ja 1944. aastal evakueeritud rannarootslased, umbkaudu 7000 hinge, 1941. aasta enam kui 10 000 juuniküüditatut (kellest küll suur osa hukkus) jt. Samas, Soome inimkaotuste hulgas on vaid nende reaalselt hukkunud, ühtekokku Talvesõjas (1939—1940), Jätkusõjas (1941—1944) ja Lapi sõjas (1944—1945).

Filmi eelesilinastusele 13. veebruaril kogunes umbkaudu kakskümmend viis vana Saksa sõjameest ja eesti laskurkorpuse veterani. Filmi järel tõstatasid Kunnas ja Nüganen küsimuse, kas film on realistlik, kas see vastab asetleidnud sõjasündmustele?

Vastab küll. Sõjalise autentsuse saavutamiseks on filmi meeskond teinud kõvasti tööd. See avaldub ühelt poolt panoraamsetes ajastutruudes lahingustseenides, teisalt aga detailides, mis sageli jäävad filmitegijate vaateväljast kõrvale. Näha on, et näitlejad on saanud hädavajalikku koolitust: milline on näiteks relva laskeasend, kuidas tuleb püssi hoida roomates või rännakul. Nii eelnesid mõlemale võtteperioodile improviseeritud välilaagrid. Sellised kiirkursused tehti 2013. aasta sügisel laskurkorpuse ja 2014. aasta suvel Saksa relvajõude näidelnud noortele näitlejatele, kellest enamik pole läbinud Eesti kaitseväe teenistust ja veel vähem teavad nad midagi Teise maailmasõja aegsetest määrustikest ning väljaõppest. Realismi täielikuks taotlemiseks tehti isegi mõned kaadrid Afganistanis miiniplahvatusel oma mõlemad jalad kaotanud tänapäeva sõja veteraniga. Ta on, seekord Saksa mundris, ekraanil vaid mõni sekund. Aga sellise mõjuva sekundi saamiseks tuleb teha ikkagi hulk tööd. Sõjameeste mundrid õmmeldi Valgevenes, sest vaid sealt õnnestus leida sobivat kangast, Punaarmee snaiper on laigulises vormis — ning toona kandsid vaid snaiprid sellist moondamisriietust.

1944_ElmoNu_łganen_(32)_netti  1944_ElmoNu_łganen_KAAS_netti  1944_ElmoNu_łganen_(31)_netti

Kindlasti tuleb tunnustada operaatorite Rein Kotovi ja Mart Tanieli meisterlikku tööd lahingustseenide filmimisel ja uuendusliku kaameradrooni oskuslikku kasutamist, filmi mõjusat muusikat ning terviku head helindamist. Autentse relvastuse, varustuse, rakmete ja muu seesugusega aitas tõhusalt kaasa sõjaajaloo klubi Front Line Eesti MTÜ. Mitmed klubi liikmed kaasati konsultantidena juba stsenaariumi kirjutamisse. Relvastuse ja laskemoonaga tegeles võtetel iga päev Erkki Tikan, mundrite ja varustuse detailitäpsuse eest kandis hoolt Raul Kajar, filmis nähtud Saksa punker pärineb Heiki Muda kogust, Reimo Leol korraldas logistikat, hoolitsedes, et õigel hetkel oleks vajalik arv mehi kohe saadaval. Klubi liikmeskond lõi kaasa filmis statistidena, osaledes isiklike mundrite ja varustusega.

Front Line Eesti tõi filmimiseks kohale omaaegsed ja veel tänaselgi päeval paukpadrunitega töötavad Saksa kuulipildujad MG 42, püstolkuulipildujad MP 38 ja MP 44 jm, ent tegeliku lahingustseeni filmimisel, mil näiteks veidigi liiva või pori lendab relvale, tekib vanadel relvadel enamasti kohe tõrge. Nii saigi täiesti töökindlaid käsirelvi vaid ühe-kahe käe sõrmedel üles lugeda, aga nendega tuli „teha” suur lahing Sinimägedes. Kunnas on nii mõnelgi üritusel klubi Front Line Eesti pühendumist esile tõstnud, kinnitades, et ilma selleta olnuks filmi rekvisiit tunduvalt kehvem, kostüüm tagasihoidlikum ja detailid elukaugemad.

Loomulikult on muljet avaldava tõepärasuse ning detailide täpsuse tagaajamisel oma piir. Filmis on näiteks neli ehedat tanki T-34. Need kõik aga olid 85 mm suurtükitoruga. Sellised T-34 tankid tulid Punaarmee relvastusse alles 1944. aasta teisel poolel ja teadaolevalt Eesti sõjateatrisse ei jõudnud ükski selline lahingumasin. Ühe T-34 rataste kuju näitab, et see sõjamasin on valmistatud kas 1945. või 1946. aastal, mil mõnevõrra muudeti tankirataste kuju. Aga pidagem silmas ja hinnakem seda tööd, mis tuleb teha vaid neljagi T-34 saamiseks filmivõtetele, sest Eestis on ainult üks omal jõul liikuv selline tank (Lagedi sõjandushuvilise Johannes Tõrsi eramuuseumis), üks tank saadi Soome sõjamuuseumist ja kaks Soome eramuuseumidest. Ka seitsekümmend aastat vana tank on veel kui lahingumasin ja nende kasutamiseks on vaja täita lõputu hulk pabereid, seejärel tuleb tõsta kolmkümmend kolm tonni kaaluvad tankid treileritele ja need üle mere vedada jne.

Samuti võib kahelda, kas 27. juulil 1944 olid Sinimägedes sedavõrd hästi säilinud kaevikud, nagu näeme filmi algusstseenis. Nõukogude suurtükivägi alustas Saksa positsioonide tulistamist 25. juulil, millele järgnes 26. juulil pommituslennuväe rünnak, sealt edasi jätkasid katjuušad ning kohe tuli uus tulelöök Punaarmee suurtükiväelt. Aga filmis peab paljugi olema vaatemängulist — olgu siis äsja „nõelasilmast” tulnud kaevikute ja jooksukraavide liin või Sinimägedes rünnakujärgne lahinguväli. Loomulikult ei saanud rünnaku tagasilöömisel Sinimägede lahinguplatsil tekkida otsekui lõigatult täielik rahu ja vaikus — sellist kontrasti on ikkagi vaja saavutada kunstilisel eesmärgil. Tegelikult lebasid samal lahinguväljal valust röökivad haavatud, teised karjusid sanitari, mõned püüdsid varjumiseks roomata esimesse pommilehtrisse, siit-sealt antakse juhusliku iseloomuga tuld jne.

Näib, et ajaloolasest Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski teeb filmi meeskonnale otsest ülekohut, küsides: „Ent kuhu jäid lennukid? Ei tundu usutav, et terve 1944. aasta suve ja sügise peale lendas Eestis vaid üks lennuk, mis pealegi jahtis peamiselt tsiviilisikuid.” (Postimees 17. II 2015.) Lennukeid vilksatas ekraanil kaks ja need olid soomustatud ründelennukid IL 2. Küllap nägi tähelepanelikum vaataja, et lennuk ei rünnanud kõigepealt siiski mitte tsiviliste, vaid Saksa veoautode kolonni ja Eesti Omakaitse üksust ning tsiviilpõgenike juuresolek ei pane mõistagi ühtegi pilooti katkestama lahinguülesannet. Ent lennurünnaku stseen on tehtud arvutigraafikaga ja tegelik toimub ka veidi teisiti.

Tuleb nentida, et realistlike lennustseenide filmimine on äärmiselt keerukas. Alates pikast bürokraatlikust kadalipust, mida on vaja läbida, et muuta tänapäeva lennuki värvid ja tunnusmärgid kohaseks 1944. aasta lennumasinale, lõpetades logistilise probleemiga, et meile filmimiseks sobiv lennuk tuleb kohale Lätist. Enamik lahingustseene on vändatud Põhja-Eestis kaitseväe keskpolügoonil. Sinna lendamiseks kulutab lennuk suure osa oma kütusest. Ning ainult filmides on igati lihtne ja hõlbus maa pealt pilooti juhendada — tee nüüd nii ja naa, tee selle metsatuka kohal pilvede taustal efektne kaar, mine siis pikeesse ja sealt edasi rünnaklennule. Juba kümmekonna minuti pärast näitab lennuki kütusenäidik, et nüüd tuleb alustada pikka tagasiteed, aga võimalus nii lühikese ajaga sobivad filmikaadrid kätte saada on kaunis väike. Rääkimata siis juba suuremate õhuvõitluste filmimisest. Lätist ehk oleks saanud ühe sõjajärgse Jaki, aga see jällegi ei sarnane suurema ründelennukiga.

Samuti oli arvutigraafikaga tehtud Saksa lahingulaev Admiral Scheer, mis andis merelt metsikut tuld Sõrve poolsaarele. Filmis näis, et suur lahingulaev asus küll poolsaarele õige lähedal, silmaga vaadates ehk lausa Nõukogude tankisuurtükkide laskekaugusel. Seegi oli teatud filmitegemise lõiv, et suur Saksa sõjalaev esile tuua. Tegelikult ei tule ükski lahingulaev metsa ja põõsaste varjus paiknevate tankide suurtükitule ulatusse ning raskete laevasuurtükkide laskekaugus on ikkagi kordades suurem.   

Ei saa nõustuda mõnede etteheidetega, et miks pole filmis näiteks Emajõe ületamist, Avinurme lahingut, Vintri dessanti või mõnda muud üldtuntud 1944. aasta episoodi. Tuleb silmas pidada, et kesksed lahinguvõtted tehti Eesti kaitsejõudude keskpolügoonil ja seal pole ei suurt jõge ega avamerd, hoonestatud asulast rääkimata. Samamoodi Eesti Rahvuskomitee tegevus, Otto Tiefi valitsus, trikoloori tõus Pika Hermanni torni jpm. Sellised seigad ei ole selle filmi teema ja nende kunstlik juurdetoomine muutnuks üldpildi segasemaks. Ilmselt pole eriti tark ka Bahovski soovitus teha järgmine Eesti film holokaustist (Postimees 17. II 2015). Arvestades, kuidas on kohalik juudi kogukond sekkunud näiteks Eesti Ajaloomuuseumi ekspositsiooni või äsja Tartu Kunstimuuseumi ühte näitusesse, tuleb juba ette karta nende taotlust just valmis saanud film põhjalikult ümber teha, mis mõistagi tähendaks täiesti uue alustamist.

„1944” on esmajoones vaatemänguline film, kus tasakaalukalt ning kohati mõtisklevalt vaadeldakse mõlemat sõdinud poolt. Ning nagu üks filmi tegelane ütleb teisele: praegu on nii, et süütu tunneb süüd ja süüdlane ei tunne midagi. See on igati korralikult tehtud film ning just selle lõpuminutid toovad esile ka nii vajaliku kunstilise üldistuse.

1944_ElmoNu_łganen_netti 1944_ElmoNu_łganen_(38)_netti 1944_ElmoNu_łganen_(3)_netti

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon