ELAVAST VALGUSEST GALINA GRIGORJEVA MUUSIKAS
Juuni, 2015
Galina Grigorjeva on tõusnud üheks juhtivaks eesti heliloojaks, sellel on sügavale ulatuvad juured. Tema muusikast kiirgub aus ja kompromissitu elava tõe otsing ning väekas ühendus elu terviklikkusega, mis toetub helilooja sügavale religioossusele. Aprillis eesti muusika päevadel Vox Clamantise pühendunud ja võimsas interpretatsioonis Jaan-Eik Tulve juhatusel Eesti esiettekandele toodud „Bless the Lord, O my soul” („Kiida, mu hing, Issandat”) vapustab oma jõulisuse ja selge vertikaalse ühendusega isegi salvestuselt kuulates. Selles on jumaliku jõu vankumatu vägi, mis on otseühenduses jumaliku algega inimeses. Sellises energiasambas oleva inimkehastuses viibiva hinge peale ei hakka ükski ajalik maine jõud. EMPi lõppkontserdil 17. aprillil (mis oli tervikuna kantud erakordsest vaimujõust ja muusikalisest kirkusest) Niguliste kirikus seda 103. psalmile loodud hümni kuulates oli võimalik kontsentreeritult osa saada Grigorjeva muusika intensiivsest puhtast valgusest. Päev-päevalt tugevneb tunne, et kui miski üldse suudab mõjutada protsesse liikumaks mõistliku lahenduse suunas selles vaimsed orientiirid kaotanud maailmas, siis on selleks elavast valgusest ammutav looming — kontaktisolek selle valgusega nii loomise kui ka taasloomise käigus. Selles võtmes on meie väikese, aga iidse rahva energeetiline potentsiaal suur ning Grigorjeva muusika aitab inimestel kontakti saada elusa valgusega neis endis.
Helilooja on öelnud: „Kunst ja muusika on ilmselt üksnes seetõttu olemas, et maailm, milles elame, ei ole harmooniline ega täiuslik. Kui maailm oleks suurepärane, harmooniline ja vastaks kõigile vaimsetele vajadustele, siin valitseks headus ja õiglus, võibolla siis ei olekski kunsti üldse vaja?”1 Harmoonia loomine inimhinges ja hinge ühendamine maisest ilmast kõrgemate tasanditega on kunsti ülesanne olnud antiikaegadest peale ning mida enam kiiva kisuvad ühiskondlikud alustalad, seda enam vajab inimene kunsti, mis hoiab püstloodis tõeliste väärtuste masti ja heidab tuletornina valgust udusse mähkunud kaosesse.
Maailm, milles elame, on jõudnud pöördepunkti. Käib justkui viimne võitlus erinevate jõudude vahel. See võitlus hõlmab igat inimest — tuleb teha valikuid, sageli väga raskeid valikuid. Tuleb seista silmitsi eelkõige varjuga iseendas ja kui õnnestub see ära tunda endas, siis on meil lootust. Varju integreerimisel tervikusse austuses kõige elava vastu transformeerub selle destruktiivne aspekt, aga energeetilises maailmas on piisavalt müra ja segajaid, et seda takistada. Äge võitlus erinevate jõudude vahel käib niisiis samuti vaimses ja kunstimaailmas, sest segadust on palju. Leidub valgust, mis ei valgusta, vaid üksnes peibutab otsijat või koketeerib vaimsete teemadega. Esineb võltsvalgust, mis seltsib võltsvagadusega. On heausklikega kavalalt manipuleerivat valgust, aga on ka täiesti surnud valgust, mis loob tardumust. Sealjuures võivad „kultuuritarbimise” müüginumbrid olla mingi aeg lausa laes. Ent kõle valgus ei toida hinge ega vahtupekstud sära kustuta janu tõelise järele. Ka pimestav valgus on eksitav, varjates midagi olulist inimese pilgu eest. Valgus, mis loob silla Allikaga, ei pimesta, eksita ega väsita, vaid toetab, juhib ja elustab.
Galina Grigorjeva kirjutab sügava tunnetusega muusikat, mille järele inimesed janunevad tänases pidetus, katkises, kaootilises maailmas. Intensiivne jumaliku tõe ja elava valguse otsing läbistab tema loomingut ning on vaheda selgusega tunnetatav ka teostes, kus seistakse silmitsi surmaga. Eksistentsiaalsete küsimuste esitamisel — mis on need väärtused, mille nimel me üldse elame, — on Grigorjeva loojanatuur kompromissitu, kirglik, tugev ja karm, ent selle väljendus transformeerub muusikaliseks jõuks ja iluks. Vähe on kunstnikke, kelle loomingust nii ausalt, sirgjooneliselt ja tugevalt kostaks sõnum — siit ilmast lahkudes omab üksnes ja ainult tähendust see, milline on meie hinge ja vaimu kvaliteet. Grigorjeva teosed ei ole niisiis mitte sugugi alati helged, aga tema loomisprotsessi tundub juhtivat teatud laadi kristalne vaimne selgus, mille abil vormuvad muusikalised struktuurid ja energiadünaamikad, mis mõjuvad kuulajale ülesehitavalt, väestavalt. Grigorjeva on oma strukturaalselt mõtlemiselt ja detailitäpsuselt modernistlik helilooja ning need viimistletud nüüdismuusika töövahendid teenivad suurepäraselt vaimselt süvitsi minevat, eksistentsiaalseid teemasid käsitlevat muusikalist otsinguteekonda.
Grigorjeva autorikontserdid on publikut pilgeni täis. Vähem kui aasta jooksul on korraldatud kolm autorikontserti Grigorjeva loomingust: eelmise aasta Euroraadio palmipuudepüha võimas kontsert „In paradisum” 13. aprillil 2014 Estonia kontserdisaalis, kus esitleti Grigorjeva esikplaati „In paradisum”, mille salvestasid RAM ja Mikk Üleoja, kaastegev Allar Kaasik. Seejärel huvitava ülesehituse ja suurepärase teostusega kammermuusika autorikontsert „Heli ja keele” sarjas 22. novembril 2014 Rootsi-Mihkli kirikus võrratute muusikute Iris Oja, Virgo Veldi, Harry Traksmanni, Olga Voronova, Dmitri Jakubovski, Leho Karini ja Diana Liivi esituses, kus muusika põimus helilooja ühe lemmikautori nunnpoetess Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva luulega koos Doris Kareva tõlgetega. Ning käesoleva aasta 18. jaanuaril Nigulistes plaadifirmale Ondine (19.—21. I) salvestatud kavaga suurejooneline autorikontsert „Nature morte” Eesti Filharmoonia kammerkoori, ansamblite Theatre of Voices ja Yxus esituses Paul Hillieri juhatusel, kaastegev Monika Mattiesen.
Grigorjeva esikplaadil „In paradisum” kõlavate muusikaliste maailmade vaimne ja kõlaline rikkalikkus sügavalt läbitunnetatud ja peendetailideni viimistletud karismaatilises esituses teeb helikandja ainulaadseks eesti muusikas, sellest õhkub piiritut jõudu ja soojust, armastust elu vastu, iga hetke pühitsevat olemist muusikas. „In paradisum” pälvis Eesti 2014. aasta klassikaalbumi tiitli.
Nimetatud kolmel Grigorjeva autorikontserdil kõlas teoseid helilooja loomingust alates 1997. aastast („Svjatki”) tänaseni — väga eriilmelisi muusikaliselt materjalilt, ideestikult, esituskoosseisudelt, erinevaid tehnikaid kasutavaid, energeetiliselt ka vastandlikke radu kulgevaid muusikateoseid. Kui otsida ühendavat neile erinäolistele teostele, siis on selleks Grigorjeva muusika erakordne hingestatus, olemuslik sisendusjõud, muusikalise algmaterjali väljendusjõulisus ning selle kontsentreeritud ja isikupärane arendus, teoste arenguloogika terviklikkus ning — elav valgus, mis kumab läbi isegi süngetele tekstidele kirjutatud muusikast, valgustades vaimse röntgenkiirena olemismüsteeriumi tahke. Grigorjeva muusika puudutab kuulajat lisaks transtsendentse maailma erilisele tajule kindlasti ka tänu sügavale empaatiavõimele inimese vastu selles kannatusterikkas maailmas. Grigorjeva muusika sügav sõnum ja ilu annavad inimestele lootust, et ükskõik kui raske, vaevaline, ebaõiglane ka ei oleks siinne elu, sellel siiski on mingi sügavam mõte, mis küll oma täies ulatuses on meie piiratud mõistuse eest varjul. Inimeseks olemisel elu labürintide rägastikus on mingi müstiline tähendus, mille mõistmisele pääseb lähemale üksnes vertikaalse ühenduse kaudu Algallikaga.
Galina Grigorjeva on poola, kreeka, vene jm päritoluga Ukrainas sündinud eesti helilooja (elab Eestis alates 1992. aastast) ning tema loomingus kehastuvad vene kõrgkultuuri essentsiaalsed väärtused — vaimne sügavus, hingeline puhtus, kaastunne kõige elava vastu, vaimne alandlikkus, empaatia, südameheadus. Aga ka julgus nimetada allakäiguühiskonna nähtusi nende õigete nimedega. Olukorras, kus välises maailmas toimuvad väga ebameeldivad arengud, on sel märgiline tähendus, et meil on Eestis niivõrd tugeva vaimuga slaavi kõrgkultuuri esindaja, kes kingib oma kunstiga lohutust ja annab jõudu. Rahvaste vahele pingete ja konfliktide tekitamine on kasulik ju üksnes geopoliitiliste mängude niiditõmbajaile. Slaavi rahvaste kõrgkultuur seostub mulle otseselt sõnaga ’slava’— au, aurikas, hiilgav, kuulus, vägev. Grigorjeva magistriõpingute ajal loodud segakoorisüidi „Svjatki” esimene osa kannab samuti pealkirja „Slava”. Nii selles avalaulus kui kogu tsüklis põimub kristlik pärand ühte veel varasema, nn paganlike rituaalide ja uskumuste kihistusega. Nii nagu kristlik kirik on integreerinud oma kombestikku ja ideestikku palju iidseid eelkristlikke traditsioone, nii liigub ka Grigorjeva oma loomingus lisaks õigeusu sakraalmuusikale veel sügavamatesse ja vanematesse vanavene folkloori kihistustesse ning sulatab seda muusikalist ja vaimset informatsiooni oma elavasse sisendusjõulisse personaalstiili.
Grigorjeva on sügavalt religioosne looja, samas kõnetab tema muusika inimesi olenemata usutunnistusest või selle puudumisest. Iga religioon on ju vaid üks võimalik teekond Tõe otsinguil. Vaimse tõe otsimise kompromissitus, hinge puhtus, ilu nägemise võime ja headuse alge puudutamine igas inimeses on need väärtused, mis ühendavad inimesi vaimus, olenemata nende religioossetest tõekspidamistest.
Galina Grigorjeva muusikas on jumaliku armastuse väge, pühadust ja valgust, mis tundub nüüdisinimesele sageli kättesaamatu, asub aga ainult teadvusenihke kaugusel, olles nähtamatus maailmas meie jaoks kogu aeg olemas. Grigorjeva looming kehastab puhtalt ja kirkalt inimeseks olemise ja kunsti kõrgeimaid ideaale, mille alalhoidmisest ja edasikandmisest hägustunud väärtussüsteemiga ühiskonnas oleneb kõrgkultuuri ning seeläbi üldse mõtestatud ja hingestatud inimeksistentsi ellujäämine.
Viide:
1 Mirje Mändla intervjuust Galina Grigorjevaga. EHL koostöös Klassikaraadioga, 2012.
