RIHO UNT: „FILMITEGEMINE ON AINUKE ELU MÕTE”

MAARJA HINDOALLA

2015. aasta Neitsi Maali auhinna pälvinud filmi „Isand” režissöör Riho Unt ütleb, et filmitegemine on tal sees nagu mingi paha geen ning ka vabal ajal suudab ta ainult filmidest mõelda. Kuigi uute töödega seonduv on filmitegija jaoks ehk üks tüütumaid küsimusi, soostus Unt ajakirjale Teater. Muusika. Kino rääkima nii „Isanda” sünniloost ja tagasisidest kui ka järgmise filmi ideest.

 

Olete maininud, et esimesel korral jäi „Isand” tegemata ja võtsite selle teist korda ette. Milline on täpsemalt see taustalugu?

Me olime Hardi Volmeriga mõlemad noored ambitsioonikad filmilavastajad, teatud edu käis ka juba tollel ajal kaasas sellega, mis me olime teinud. Tallinnfilmi toimetus pakkus meile „Popit ja Huhuud” teha, aga meid ei usaldatud nii palju, et oleksime saanud stsenaariumi kirjutada. Uskusime, et oleme selleks võimelised, aga, nimesid nimetamata, meid selles suhtes ei usaldatud ja stsenaariumi kirjutas hoopis keegi kolmas, stsenarist, hästi tunnustatud inimene. Ma ei oska öelda, kas siin oli ka see nüanss, et stsenarist teenib raha — tollel ajal olid ju päris suured summad, mis siia juurde käisid —, aga me tõstsime pead püsti ega teinud seda filmi. See oli kahtlemata ka protesti mõttes.

Ma tean, et kümme-viisteist aastat hiljem üritas üks Nukufilmi kolleeg ka „Isandat” ette võtta ja tema sidus selle küüditamisega — miks isand ära kadus? — nii et sellest tuli küllaltki poliitiline lugu ja seetõttu jäi see ka kõrvale, sest tegu oli nõukogude ajaga. Miks ma selle nüüd, kolmkümmend aastat hiljem uuesti ette võtsin? Esiteks muidugi see, et olen küpsem, et võtta ette Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu”, mis on teatrites nii toredasti ära lavastatud ja väga heade näitlejatega esitatud. Selleks peab olema mingi kogemus ja mitte ainult jultumus, aga ka teadlik suhtumine — mis Tuglas sellega mõtles, mida ta üritas saavutada.

 

Aga kui te selle uuesti töösse võtsite, kas siis ei käinud peast läbi mõtet Hardi Volmeri poole pöörduda?

Ei käinud. Me oleme juba tükk aega tagasi lahku kasvanud ja Hardil on oma mõttemaailm ning kindel suund ja minul samamoodi. Tean, et olen sellest rääkinud, sellest on ka Hardi rääkinud, aga ma isegi ei oska öelda, miks me pole enam päid kokku pannud ja midagi koos teinud. Eks ikka ilmselt mingisugune lahkukasvamine on toimunud, sest ei saa võrrelda aega, kui sa oled 30-aastane või kui sa oled ligi 60-aastane — kohutavad muutused on toimunud. Ma isegi ei teinud sellist ettepanekut talle, üritasin kogu filmi ja kogu lavastuse enda õlule võtta.

 

Samuti olete öelnud, et „Isanda” tegemine läks lihtsalt.

See on üks kergemini valminud filme, mis mul üldse filmograafias on. Algu­ses stsenaariumi kirjutades jätsime sisse hästi palju Tuglase materjali — näiteks koera mälestused, kus ta koos isandaga turu peal ringi jalutas ja lihatükki aitas valida, aga kui olime umbes kolm minutit filminud — see on päris suur töömaht, tervelt kuu või rohkem — ja seda esialgset materjali kokku monteerisime ning muusikalõike alla panime, selgus, et isand kui tegelane tuleks hoopis välja jätta. Pärast seda hakkas film ise ennast vedama — koer ja ahv dikteerisid võtet, võttenurki, plaani pikkust, nii et operaator Ragnar Neljandiga saime väga hästi hakkama. Kuigi ülesehituselt ja dekoratsioonide ning nukkude keerukuselt on see üks raskemaid filme, mis ma olen teinud.

 

Kõige keerulisem olevat olnud surnud koera lavastamine?

Isegi mitte lavastamine, aga tema sättimine surnupoosi. Seda teeb animaator, aga kui sa kõigepealt plaani üles sätid, pead selle koera mingisse poosi panema, nii et ma läksin internetti ja guugeldasin dead dog ehk „surnud koer”. Need pildid olid ka juba õudsed, aga kui ma selle pehme tekstiilist nuku kätte võtsin ja üritasin ta samamoodi selle parkettpõranda peale panna, sodi vahele, siis oli selline jube ja lootusetu tunne, et nüüd olemegi sellest koerast lahti. See oli kummaline, õõvastav tunne ja ilmselt toetas seda mitte heas mõttes ka mu ema, kes oli selleks ajaks juba aasta otsa olnud haiglas hääbumas. Nii et ma olin selles suhtes terve aasta pinge all olnud ja sellel hetkel jooksid need traadid või nöörid kokku.

 

Kuidas teie ema olukord teid mõjutab?

See mõjutab nii otseselt kui ka alateadvuses, sest see on kogu aeg mul sees. Ma ei ole näinud nii tükk aega hääbuvat inimest, kuigi seda filmi alustasin enne, kui ema haiglasse läks. Ja ma ei tea, kas ma tegin õige otsuse, et panin ema nime filmi lõppu, sest sellele ei ole alati olnud meeldiv vastukaja. Vahepeal isegi mõtlesin, et koristan selle ära, aga vahet ei ole — film on selles situatsioonis valminud ja ma jätan selle pühenduse sinna. Kuigi see film on selline, mis võib šokina mõjuda, eriti lõpp, ja siis veel pühendus emale ka — see on kinosaalides tekitanud pigem naerupahvakuid kui mõistmist, nii et ma pean alati seda selgitama.

 

Eestis või välismaal?

Välismaal just. Animatsiooni all peetakse sageli silmas sellist filmikunsti, mis on naljakas ja lõbus. Stuttgardi festival oli tegelikult ainus, kus naerdi selle filmi peale. Et „Oi, kui vahva, ja pühendatud veel emale ka!” Seal otsiti vägisi nalja või kohta, kus saaks suunurgad ülespoole tõsta.

 

Kas on veel üllatavat tagasisidet olnud?

Üldjuhul on olnud vastuvõtt ikkagi väga positiivne, seda näitavad ilmselt need auhinnad ka, aga on muidugi mindud ka täiesti üle võlli. Näiteks kui ühe New Yorgi väga respekteeritud — küll lastefilmide — festivali direktor ütleb mulle, et see film on teil väga hea, aga minge koju ja palun tehke see lõpp ümber, siis tuleb sellest film, siis see paneb lihtsalt õlgu kehitama.

 

Neitsi Maali galal ütlesite, et seda auhinda on raskem võita kui Oscari nominatsiooni saada. Kas see oli naljaga pooleks mõeldud?

Ei olnud. Ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt, sest ma olen umbes 35 aastat filme teinud ega ole sinna kunagi küündinudki. Selles mõttes oli Neitsi Maali minu jaoks väga suur saavutus ja müts maha Eesti kriitikute ees.

 

Üks asi on auhindu jagada, aga kriitiku eesmärk võiks esmajoones olla ikkagi tekitada diskussiooni. Rao Heidmets on korduvalt maininud, et Eesti kriitikud ei kirjuta kodumaisest animatsioonist. Kuidas teile animafilmide režissöörina tundub?

Ma olen Raoga absoluutselt nõus. Animafilme lahatakse väga vähe ja need on niivõrd pinnapealsed tekstid, mis konstateerivad sünopsist, jutustavad selle ümber, aga animatsioonil, nagu ka igal teisel filmiliigil, on ju veel muusika, kujundus, karakterid, mille võiks lahti kirjutada. Ma olen absoluutselt seda meelt, sest „Isandast” hakati kirjutama alles siis, kui see oli rahvusvahelisi auhindu võitnud. Kas tõesti peab film — ja see kogemus ei ole ainult „Isandaga” — enne võitma kohutavalt auhindu, et seda üldse märgataks? See on, jah, väikestviisi
etteheide.

 

Heidmets on ka maininud, et võibolla võiksid animatsioonist kirjutada semiootikud.

Jah, ilmselt Rao vihjab ka sellele, et nõukaajal oli meil väga ilus traditsioon, et iga aasta lõpus toimus Mihhail Lotmani eestvedamisel analüüs. Seal ei pandud filme ritta, et see on kõige parem ja see nõrgem film, vaid ta analüüsis kõikide animategijate osavõtul kõik filmid ära — millest ja miks mingi film räägib ja mis on nende filmide märksõnad, sümbolid ja nii edasi. See oli väga tore aeg. Me saime Lotmani abil, kes tundis nii hästi märgisüsteemi, aru, mida me ise oleme tahtnud mingi filmiga öelda. Kahjuks kõik sellised toredad asjad on ära jäänud ja ka animategijad on ilmselt natuke kapseldunud ning sulgunud iseendasse. Selle vana traditsiooni võiks kindlasti elustada.

 

Väikeste kildude kaupa on kuulda olnud ka teie uuest filmist. Millest see räägib?

Järgmine film, kui ma saan seda teha, ei ole nii kurb, negatiivne või ängistav, aga see räägib vananemisest, mis meid kõiki ootab. Kuna ma tunnen, et olen juba nii vana, siis paraku hakkavad igalt poolt vanad mälestused ja ka patud mind kiusama.

Uue filmi tööpealkiri on „Maria ja seitse pöialpoissi” ja see räägib ühest vananevast nunnast, kes on kloostrieluga väga ära harjunud, aga teda kummitab ikkagi üks asi. Kuna mitte keegi meist ei tea, kui kaua meil hing sees on, üritab ta leida oma eluunistust, aga tal on ka mälu vilets ja nii ei tulegi meelde, mida ta üritas veel viimasel hetkel saavutada. Ja kui ta midagi välja mõtleb, mis see unistus võiks olla, hakkab ta kohe kahtlema, et järsku see on hoopis patt, ning see viibki ta segadusse.

See on selline sisemine mõtisklus ja kuigi ma ei ole nunn ja veel vähem naisterahvas, pean seda filmi selliseks autoportreeks.

Rohkem ei tahaks ma sellest rääkida enne, kui stsenaarium, kujundus, karakterid ja kõik sellised asjad on valmis, aga sooviksin väga teha selle koostöös Kanada produtsentidega, nii et helindamine, muusika ja kõik see tuleks Kanada poole pealt. Mingisuguse jah-sõna on nad juba andnud.

 

Millal võiks see kinoekraanile jõuda?

„Isand” ja praeguse täispika filmi „Morten lollide laeval” lavastamine koos Kaspar Jancisega on lihtsalt niivõrd ära kurnanud ja nõrgaks teinud, et mingisugune paus võiks vahepeal olla, aga „Maria ja seitse pöialpoissi” on suhteliselt lihtne film, peaaegu ühe tegelasega, seega see protsess — ettevalmistus ja võte — võiks võtta aega aasta. Loodan, et ekraanile võiks see jõuda järgmisel aastal.

 

Miks see on nii kurnav olnud?

Issand jumal, ma olen peaaegu 60-aastane, väsimus on peal! Kui praegu kohe avaneks võimalus Maria-filmi teha, siis ma ütleksin ei, sest ma ei jaksa. Mida vanemaks sa saad, seda täpsemaks pead sa muutuma — kõik läbi mõtlema ja mitte ette võtma eriti suuri eksperimente, et „Ah, läheb küll” või „Ma ei viitsi siin nii palju läbi mõelda”. Ma olen perfektsionist, enda suhtes kõigepealt, ja ma ei tee hinnaalandust.

 

Ühtepidi ütlesite, et tahaksite järgmisena teha midagi lõbusamat või rõõmsamat, ent samas olete maininud, et „Morten lollide laeval” on pärast „Isandat” üsna väsitav.

Morten väsitav? Ma arvan, et see oli seoses sellega, et mul ei olnud pärast „Isandat” üldse hingetõmbepausi, et minna ühest kardinaalselt erinevast filmist teise. Selleks et nüüd veel omakorda uut filmi tegema hakata, on tõesti vaja kolme-nelja kuud puhkust, kus saaks selle projekti perfektselt ette valmistada. Kuna me Mortenit teeme kahekesi, siis see on õnneks ikkagi natuke lihtsam projekt. Kaks pead on ikka kaks pead: kui ära väsid, mõtleb teine sinu eest.

 

Seoses „Isandaga” olete viimasel ajal andnud väga palju intervjuusid. Millised on need küsimused, mida iga kord küsitakse ja millele ei viitsigi enam vastata?

Kõige klassikalisemad küsimused on järgmise filmi kohta. Tegelikult võiks natuke rohkem küsida filmist endast, aga selle asemel küsitakse, kui kaua te tegite seda filmi, kui suured on nukud ja nii edasi. Selleks et mitte sisust rääkida, küsitakse tehnilisi asju, mis on kohutavalt igav — nukud on ikka alati nukud ja kas neil on traat sees või on mingi muu asi… Välditakse sisust rääkimist ja siis sa hakkad jälle nürilt: „Ettevalmistus oli neli kuud, siis on see ja see tuleb ja…” Kõiki filme tehakse tegelikult sama moodi, ka mängufilme — kõik protsessid on samad. Mitte keegi ei küsi näiteks muusika kohta! Või kuidas — räägin praegu viimase filmi kontekstis — te saite selle tunnetuse, et see kaltsust või tekstiilist koer niimoodi mängib, miks ta nii on.

 

Mida te näiteks „Isanda” kohta tahaksite veel öelda, mida ei ole küsitud?

Väga raske on midagi muud ise välja mõelda, aga ilmselt seoses filmimuusikaga. Annecy festivalil nägin ära kogu võistlusprogrammi ja mulle jäi eriti silma väga professionaalne filmimuusika peaaegu igas filmis. Ma ei mõtle mingit taustmuusikat, vaid just filmimuusikat.

Meil on väga head heliloojad, aga ikkagi lõpeb asi tavaliselt sellega, et otsitakse sahtlitest välja vanad muusikapalad, minu kogemuses on hästi palju selliseid näiteid. Ei ole professionaalset filmimuusikat, kus helilooja peab läbi mõtlema kogu stsenaariumi, millest lugu räägib, ning panema paika kõik tunded. Eriti animafilmis, sest kui üks plaan on kolm sekundit, peab helilooja sama moodi mõtlema kontsentreeritult, kuidas need sekundid mõne noodiga välja mängida.

Mis minu meelest meil siin natuke lonkab — võibolla teised lavastajad räägivad teist juttu —, on see, et animatsioonimuusikat võetakse natuke pinnapealselt, kuigi see on väga oluline osa. Ma arvan, et ilma Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusikata ei oleks „Isand” väljendanud pooltki neid tundeid. Siinkohal tahan ma väga kiita Horret Kuusi, kes „Isanda” helimaailma lõi ja aitas ka need muusikapalad valida.

 

Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusika on „Isandas” suurepärane, aga ühtlasi väga emotsionaalne. Kas teil ei tekkinud mõtet, et äkki läheb see kõik koos liiga ängistavaks?

Me proovisime ka teisi muusikapalu. Proovisime ka vaikust, aga see kippus jääma tooreks, kui 18 minutit järjest kuulata ahvi häälitsusi, mis ei ole eriti esteetiline helipildi mõttes. Ma usaldasin selles Horret Kuusi. Visuaalne pool oli juba ise suhteliselt võimas, aga ainult koera ja ahvi meelevalda ei tahtnud ma heli jätta.

Ma ei tea, kuidas see õnnestub, aga Maria-filmi jaoks leidsin Sir Anthony Hopkinsi valsi „And the Waltz Goes On”. See on natuke felliniliku filmi muusika ja sisaldab kõike, mis ühes filmimuusikas olema peab — kurbust, rõõmu, natuke irooniat, koomilisust. Ma ei tea, kui palju see maksab ning kas seda saab kasutada või kas minu esmane valik on üldse õige, aga see muusikapala on mind palju kummitanud.

 

Aga mis on üldiselt need teemad, mis teid praegu kummitavad?

Väga raske on praegu näiteks trammiga sõites uute trammide või tänaval jalutades mingi vaatamisväärsuse peale mõelda. Paar päeva tagasi nägin, kuidas auraval merel sõitis roheline laev, ja jällegi hakkasin ketrama peas filme, sest see oli nagu pildikene filmist „Surm Veneetsias”. Aga kui sul on mingi protsess või, ütleme, stsenaariumi kirjutamine pooleli, siis aju ise võtab selle uuesti ja uuesti üles, nii et ei jäägi ruumi ega aega hakata mingit uut lugu väljaspool filmi välja mõtlema.

Teine teema on kindlasti mu lapselapsed: kuidas neid üllatada, nendega tegeleda, mis jutte rääkida. See on praegu see teine väljund, mis mul on, ja see on palju meeldivam kui filme teha. Aga mõlemad käivad paralleelselt, sest momendil on „Isand” ja selle ümber käivad asjad natukene mu mõttemaailma häirinud. Nüüd tuleb sõita Tokyosse, kus „Isanda” puhul isegi väike näitus üles pannakse ja mingit auhinda jälle kätte antakse. Selle ori ja ohver ma praegu olen. Sellist vabanemise momenti või filmindusest, enda stsenaariumidest eemale hüppamist on väga raske korraldada — kuidagi ei lähe teekond eemale.

 

Teie jutust kõlab väga tugevalt läbi, et filmide tegemine on väsitav, aga ometi jätkub teil jaksu neid teha.

See on ainukene elu mõte. Või selline asi, mis täidab su vaba aja või logelemise. Filmitegemine on ainukene asi, mis mul tegelikult töö või mõtlemise poolest on, ma ei kujutagi teistmoodi ette. See on sees nagu mingi paha geen. See on üks kõige parem küsimus täna, hakkasin mõtlema, et tõesti: ma ei suuda muud teha, kui ka vabal ajal mõelda filmide peale.

 

Kas see geen just paha on, te annate ju maailmale nii palju tagasi.

Nii võib ka öelda, aga kui tahta sellest vabaneda, on see väga raske.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist