ROBUSTSELT ELEGANTNE. JUHAN ULFSAK LAVASTAJANA
Aprill, 20161998. aastast Von Krahli Teatri näitleja olnud Juhan Ulfsak hakkas lavastama 2010. aastal. Kuna Krahlis on ikka toimetatud rühmaloome meetodil ja näitlejad on lavastusprotsessis kaasloojad, polnud Ulfsaki lavastajanime afišile ilmumine mingi üllatus. Ulfsakit ei saa ka kuidagi nimetada „järjekordseks näitlejaks, kes arvas, et ta oskab lavastada” — tema kui lavastaja on loomulikul viisil välja kasvanud Von Krahli tegemistest. Ulfsak on kohe algusest peale mitte näitejuht, vaid suure tähega lavastaja, kes lähtub oma sisemisest vajadusest mingit ideed edastada.
Ulfsak alustas 2010. aastal Lars von Trieri filmist inspireeritud „Idiootidega”, mille ta lavastas Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega, n-ö Krahli lennuga. 2011. aastal valmis koostöös Anni Ojaneniga John Osborne’i näidendil „Vaata raevus tagasi” tuginev „Viha südames” Helsingi Jurkka teatris. 2013. aastal lavastas ta Von Krahlis Sarah Kane’i ühte õhtusse koondatud kaks näidendit „Puhastatud. 4.48 Psühhoos”. Seejärel valmis 2014. aastal kolleegi ja sõbra Taavi Eelmaa unenäolise teksti põhjal „Kadunud sõbra juhtum” teatris NO99 ning viimatisena, 2015. aasta lõpul Michel Houellebecqi romaanil põhinev „Kaart ja territoorium” Eesti Draamateatri suures saalis.
Lähted
Lavastades lähtub Ulfsak ideest, mingist valupunktist, seisundist, mida tahab edastada. Teda huvitavad teemad on lõikavad, ebamugavad, eksistentsiaalseid küsimusi esitavad. Tema valitud algmaterjaliks on olnud film, näidend, romaan või Taavi Eelmaa unenägu. Ta ei ole n-ö korralik lavastaja, kes paneks alusmaterjali otse lavale. Valitud materjali asetab ta selgelt tänasesse päeva. Näiteks 1956. aasta John Osborne’i näidendi „Vaata raevus tagasi” lavastuses ei kasutata eriti Osborne’i teksti, kuid situatsioon ja tunnetus tuuakse meie kaasaega. Ulfsak näitab inimese erinevaid võimalikke olekuid tänapäeva maailmas: idioodina, narkomaanina, kunstnikuna, koerana, kaevurina, näitlejana, kuraatorina, rüütlina. Laval nähtavat võiks nimetada inimeksistentsi uurimiseks.
Ulfsak näitab inimesi, kes on juba astunud või soovivad astuda ühiskonna toimimisest väljapoole. „Idiootides” näitab ta piirsituatsiooni, kus terved inimesed mängivad idioote, või siis metatasandilt vaadates: noored näitlejad kompavad oma mängimise piire. „4.48 Psühhoosi” peategelane (esitab Taavi Eelmaa) on oma sõltuvushäiretesse ja omaenda sisemusse mattunud. „Kadunud sõbra juhtumis” on sõber (Rasmus Kaljujärv) müstilisel kombel kadunud ja ega saa öelda, et ka teised veidrad tegelased seal ühiskonnaga käsikäes toimiksid. „Kaardis ja territooriumis” ütleb peategelane Jed Martin (Hendrik Toompere jr) otse, et ta kavatseb ühiskonnast eemalduda, ja teebki seda — teise vaatuse lõpuks võtab loodus kõik üle.
Ulfsak mängib tõelisusega. Mis on päris ja mis on fiktsioon? Nende omavahelisest mõõduvõtust sünnib pinge. „Idiootides” näeme noori näitlejaid end teatritesse tööle pakkumas: kas teatrijuhid reageerisid päriselt? Kas nad mõtlesidki nende tööle võtmisele? Kõrvutades lavastust aga Lars von Trieri filmiga, saame aru, kui peenelt on tehtud ülekanne filmist — kõik toimuv on välja mängitud fiktsioon. Sarnaseid kahtlusi tekitatakse publikus ka lavastustes „Puhastatud” ja „4.48 Psühhoos”: videos näidatakse justkui näitlejate päris kodusid näitlejate päris asjadega, ka „Psühhoosis” tekitatakse algul mulje, et kaamera näitab näitleja Taavi Eelmaa kodu tema raamatute, plakatite ja plaatidega. Tekitatakse ka mulje, justkui Eelmaa räägiks oma elust, justkui rolli mina ja näitleja mina oleksid teineteisele äärmiselt lähedal. N-ö tõde kõrvaltvaataja ei tea ning see pole lavastuse seisukohalt ka oluline.
„Kaardis ja territooriumis” tegutseb Näitleja Pääru Oja sisendusjõulises kehastuses. Tegelane toob lavastusse võõritava metatasandi: Näitleja pole justkui rahul mõttetu kunsti mängimisega seal laval — ta lahkub saali kaudu lavalt. Mõnusa vimkana saab Oja teises vaatuses mängida Michel Houellebecqi ennast.
Ulfsakit huvitab ka teater kui teema. Mitte tingimata teater-teatris-võte, kuid metatasandil mängu, kunstilise tegevuse mõtestamine laval. „Idiootides” on tegelasteks noored näitlejad, keda mängivadki noored näitlejad. Nad otsivad oma kohta teatrimaailmas ning videopildi kaudu antaksegi aimu Eesti teatrisüsteemi toimimisest.
„Kadunud sõbra juhtum” on puhas teatrimäng, kus võetakse lustlikult läbi kõikvõimalikud kunstiliigid ja -žanrid. Näeme „Blair Witch Projecti” sarnast pseudodokumentaalset õudusfilmi, näeme rüütliromaani, seikluslugu, müstilist thrillerit, psühholoogilist realismi, hüperrealismi, groteskset fantasmagooriat. Ka „Kaart ja territoorium” mängib suuresti metatasandil, tuues teatri asemel teemaks kujutava kunsti: valgustatakse läbi kunstisüsteemi toimimisprintsiibid ja seda mitte hinnanguliselt, vaid üpris neutraalselt. Kunstiinimesed olid oma tagasisides1 lavastuse suhtes pigem skeptilised. Nad tajusid olukordade klišeelikku kujutamist ning seda, et nähtu ei öelnud kunstimaailma kohta midagi uut. Need etteheited on ehk pigem suunatud kirjanik Houellebeqcile. Eesti teatrite repertuaaris mõjus kujutava kunsti teemaks võtmine värskelt. Seejuures ei muututud liiga siseringis toimetajateks, spetsiifiliste teadmiste puudumine publikut segama ei peaks.
Laval
Ulfsaki lavastuste ruumid on funktsionaalsed, avarad ja täis kuhjamata, võimaldades mängida nii näitlejal kui valgusel, videol ja muusikal. Kõik tema lavastuste ruumid on lavastuskontseptsiooniga erakordselt tihedalt põimunud, eriti just „4.48 Psühhoosis”, kus ruumilahendus (ja sugestiivne näitlejamäng) määrabki kogu teose.
„Kadunud sõbra juhtumi” laval troonib võimas metallist keerdtrepp (kunstnik Kairi Mändla), mis keerab veelgi vinti kogu „Juhtumi” teatraalsusele — ei juhtu just sageli, et näha saab tuld purskavat põlevat treppi. Lavastuse „Puhastatud” lavaruum (kunstnik Liisi Eelmaa) on üks suur vakstuga laud, kus näitlejad mängivad teatraalseid performance’eid. Ka „Kaardis ja territooriumis” on Liisi Eelmaa loonud funktsionaalse ja efektse kujunduse teisaldatavatest messiboksidest, teatraalsele üldpildile on täpiks „i” peal Jaanus Vahtra kostüümid.
Ulfsaki lavamaailmad on multimeediumlikud, kus ruumikujundus, video, heli- ja valguskujundus, näitlejate kõne ja liikumine moodustavad ühtse ja võrdsetest osadest koosneva terviku. Ulfsak kaasab ka oma ala parimaid tegijaid: videokunstniku Emer Värgi ja helikunstniku Hendrik Kaljujärve.
Silmatorkavaim on video funktsioon kõikides Ulfsaki lavastustes. Video on nii distantsi kui intiimsuse loomise vahend. „4.48 Psühhoosis” tekitab video intiimsust ning toob näitleja vaatajale nii füüsiliselt kui vaimselt erakordselt lähedale. Samasugune funktsioon on videol „Kaardis ja territooriumis” Jedi ja Olga (Elina Netšajeva) armastusstseeni edasi andmisel: näitlejad lamavad lavapõrandal Pariisi kaardi peal, kaamera kuvab nad suurele ekraanile, ümber aga sagivad ja jagelevad teised tegelased. Videopilt fokuseerib olulise stseeni. Video mängib ka läbi Jedi argiesemeid kujutavaid maale; näiteks filmitakse kõvaketast maas või torujuppi, mida on kujutatud ka lavaservale asetatud maalidel. Omaette videokunstiteosena tsiteeritakse Pipilotti Risti videoteost „Be Nice to Me” ja esitatakse Emer Värgi videoinstallatsiooni, taas tarbeeseme Audi A6-e peal.
Lavastuses „Puhastatud” vastandub videopildiga vahendatud meeleolu ja reaalajas laval toimuv. Video näitab noori rõõmsalt Kalamajas rattaga sõitmas, oma helgetes kodudes kallite inimestega ärkamas, teatrisaalis aga peavad nad Sarah Kane’i teksti kohaselt jubedaid tegevusi sooritama. Siin on video funktsioon justkui distantsi tekitamine nende õuduste vahele: publikul on raske, kui mitte võimatu jäsemete lõikamist ja muud õudust vahetult vastu võtta, seetõttu tekitatakse filter videoga. Ka näitlejad esitavad pigem rolle distantsiga ja rõhutavad performatiivsust.
Kõiki kunstiliike-žanreid segavas „Kadunud sõbra juhtumis” näidatakse pool tundi õudusfilmi esteetikas videoteost, mis selgitab alustuseks, miks sõber on oluline — ta on peegel —, aga tutvustab ka Kaevuri (Lauri Lagle) tegelast. Lavastuse kulminatsioon on (ilmselt) live-videos teatri NO99 kõrvalsaalis filmitud dialoog antropoloogi, aga ka oma rolli jaoks materjali otsiva intervjueerija (Mirtel Pohla) ja Kaevuri vahel. Näitlejad liiguvad kaameraga filmides teatrisaali ustest välja. Nad on kui maa-alustes käikudes, teaterkaevanduses. Jõutakse kaevuri kitsukesse kööki. Stseeni materjal tugineb Eeva Kesküla intervjuule Tanel Juurikaga ning vähemalt osaliselt tekitatakse mulje verbatim-tehnika kasutamisest ehk intervjuu sõnasõnalisest edastamisest. Publikul pole muidugi võimalik fakte täpselt kontrollida ning lavastusterviku seisukohalt pole sellel ka tähtsust. Tähtis on, et Lauri Lagle virtuoosne osalahendus balansseerib ebamugavuse ja piinlikkuse piirimail. Kogu stseen on hüperrealistlik. Lagle esitab rolli ülimalt täpselt, samas teadlikult olulisemaid lauseid kaamerasse lausudes.
Mängivad
Lavastaja Ulfsaki kogu energia ei lähe sugugi ainult lavastuse visuaalse poolega vallatlemisele, kõikides tema lavastustes on tehtud ka tähelepanuväärseid rolle. Olles ise suurepärane näitleja, oskab ta ilmselt näitlejaid heade rollide suunas juhatada.
Kursusetööst „Idioodid” on pigem meelde jäänud terve aktiivne näitlejate kamp, kuigi silme ees on ka Mari Pokineni (Jürjensi) südantlõhestav monoloog näitleja aususest ja valetamisest. Samuti on aastate tagant meeles soome näitlejate intensiivsed olekud lavastuses „Viha südames”. Näitlejatöö tipuks Ulfsaki lavastustes on aga kahtlemata Taavi Eelmaa roll „4.48 Psühhoosis”. Selle intensiivsus ja intiimsus ei unune.
Ühtse trupina hiilgavad NO99 näitlejad „Kadunud sõbra juhtumis”. Seejuures tõusis laval harva mängiv Lauri Lagle tõesti esile oma kaevurliku veidrusega. NO-teatri põhinäitlejad on kõik tippvormis: Rasmus Kaljujärve ülepaisutatud, kuid imelikult veenev Von Orlock kadunud sõbrana ning teda otsiv, alati stiilne Gert Raudsep vikont Rainerina. Marika Vaarik draculaliku uurijana on piisavalt sõge, nagu ka Mirtel Pohla koerana.
Ulfsak tegi esmakordselt koostööd Draamateatri näitlejatega ning vähemalt saalist vaadates tundus ka see koostöö sujunud olevat. Eespool kirjeldasin autentsusepuhanguid Pääru Oja Näitleja rollis. Talle vastandub oma teatraalsusega Galerist Ülle Kaljuste jõulises ja sarmikas esituses. Kui Indrek Sammuli Töömees toob oma detailsusega lavale elevust, siis Noor Kunstnik, une femme libre Piret Krumm ja Vana Kunstnik Jaan Rekkor täidavad pigem etteantud joonist. Lembit Ulfsaki mängitud Isal on vähe lavaaega, kuid, nagu alati, paneb ta ennast vaatama. Tema mõte, et ta on elu aeg tahtnud pääsukestele oma kätega pesi ehitada, jäi kummitama. Võõritavaid, samas autentsust ja atmosfääri tugevdavaid hetki lõi ooperilaulja haridusega Elina Netšajeva Olga rollis prantsuse šansoone lauldes. Maailma justkui kõrvalt vaatavat kunstnikku Jed Martini kehastava Hendrik Toompere jr roll on tekitanud vastakaid arvamusi, kuid leian, et selline nullstiilis lahendus on lavastuses ainuvõimalik ja ka sobib näitlejale. Lavastuse algus on võimas. Draamateatri suur lava on alasti, paistavad lavamehhanismid ja prožektorid. Tuleb Jed, seisab hetke tühjal laval. Ootus. Kohe läheb suuremaks sagimiseks. Aga Jed seisab seal enne elu pealehakkamist. Ja jääbki seisma, elu kõrvale, elust eemale. Kuni lavastuse lõpus võtab kõik üle basiilik. Ehk roheline taimestik.
* * *
Mulle tundub, et Juhan Ulfsak tahab viia vaatajad ebamugavatesse tsoonidesse, luua ootamatuid vastandumisi. Ulfsaki loodud maailmad ei ole klanitud, neis on mingi huligaanitsemise soov2. Samas on tema käekiri elegantne. Ta loob robustselt elegantseid maailmu, kus uurib inimeksistentsi mitmekihilisust. Tema loodud multimeediumlikud lavaolekud ärgitavad kaasa mõtlema. Rahutult.
Kommentaarid:
1 „Õige kaardiga valel territooriumil”, Eesti Ekspressi Areen 3 II 2016.
2 Näiteks iseloomustas Teatri NO99 dramaturg Eero Epner etendust sissejuhatavas loengus „Kadunud sõbra juhtumi” lavastust kui dadaistlikult huligaanset.
