VAIKIMINE ON KULDNE, TEIP HÕBEDANE*

KAJA KANN

Festival „NU Performance”, „Corporate occult_lets talk about the body baby” 29. X — 5. XI 2016 Tallinnas Kanuti Gildi Saalis ja Telliskivi loomelinnaku punases majas. Kuraator: Maria Arusoo.

 

Festivali „NU Performance” olen alati pikisilmi oodanud. Ometi kord üks sõõm rahvusvahelist värsket hingust meie igapäevases, igavas, juba selgelt väljakujunenud etenduskunsti maailmas. Teater on teater ja kunst on kunst, aga mis asi see performance on? Ka seekord ei pidanud pettuma, Kanuti Gildi Saal tõestas taas, et just tema on kaasaegse etenduskunsti lipu­laev Eestis.

See aga, mida nägin, ei olnud ootus­pärane, vaid tekitas viha, pettumust arusaamatust, tohutut rõõmu, lootust ja nördimust kordamööda.

Dana Michel on tantsukunstnik, kes selleks, et kogeda oma keha, kohtub lavastuses „Mercurial George” objektidega. Näiteks Dana ja suuremat sorti must kott. See kõik võtab meeldivalt palju aega, keha vibreerib, liigub, muutub, aga mitte nagu arenev lugu, kus ühest asjast saab teine. Ei, tema keha on üks ja sama, aga ometi pidevalt erinev. Vahel jääb mulje, et ta ei esitlegi meile midagi; see tunne tekib ilmselt täpselt valitud kehalistest ülesannetest. Ta peab saama millegagi hakkama, jõudma kuhugi ja sealjuures ei ole kuigi oluline, mis moel. Kui piisavalt kaua ühes taktis vibreerida, küll siis miski sünnib. Tuleb lihtsalt vibratsiooninupp sisse lülitada ja iga käsi-jalg või kõht leiab endale vajaliku funksiooni justkui kogemata. Danal on ka mikrofon, see kohustuslik objekt etenduskuntides. See, mis kõlaritest kostab, on võluv, helikunst, mida tehakse kohapeal. Dana hääl on pidev, kuid hääl ja heli, mis jõuab kõlaritesse, sõltub mikrofoni hoidvast käest, mis aga samal ajal pidevalt kaootiliselt ja katkendlikult liigub. Mikrofon sattub, kuhu juhtub. See käsi ei ole allutatud mõistuse tahtele.

 

Kõditamine: vägistamine algajatele.

 

Samira Elagoze „Cock, Cock… Who’s There?” lähtus sellest, et kunagi teda vägistati. Jah, ta tunnistab, et juba päris pubekana nägi ta välja suhteliselt bitchy. Nüüd esitab ta laval, mitte sõna otseses mõttes, aga peaaegu siiski, justkui nunnarüüsse rõivastatud ontlikku tüdrukut, kes on objektifitseerinud kõik mehed, teinud tagasi, maksnud kätte. Temas ei ole grammigi andestust ega mõistmist. Isegi huvi pole, isegi huumorit pole, nalja pole, ka irooniat pole, kurbust ka ei ole. Talle meeldib tema elu, talle meeldivad dominantsed mehed, on vähemalt, millest kunsti vorpida. Huvitav, kumb on tal tegemata jäänud, kas elu elamata või kunstiteos loomata. Mõlemad näivad kuidagi natuke liiga tühised.

 

Milline elund naise kehas jääb pärast surma soojaks?

Minu riist.

 

Maria Metsalu on blond, Marial on igav. Oma lavastuses „Fuchsia” on Maria end ümbritsenud vuntsidega naisega, või on see mees, mine võta kinni. Marial on igav, ta topib kohtkaamera vagiinasse, aga televiisorisse pilti ei tule. Maria ei taha väga teha ka tööd. Pole vist tähtis, et pilt tuleks, pole vist tähtis see teatrimaailm, kus muusika hakkaks justkui imeväel mängima ja pilt ilmuks televiisorisse just õigel hetkel. Etenduse lõppedes trummeldab peas üksainus mõte: kallis tüdruk, mine palun koju ja pese käsitsi mõned sokid või lõhu puid, saad frustratsioonist lahti.

 

Blondiinide juures on see hea, et nad ei saa aru, et neid vägistatakse.

 

Peaches on bänd, või õigemini üks Berliinist pärit legendaarne muusik, produtsent, kunstnik, aktivist, ja mida ta ka punases majas tõestas, üks võimas naine. Soorollide nihutamine on nii kahetuhandendad, kuid miks me peaksime võtma neljakümne kaheksa aastaselt artistilt õiguse endiselt oma vana tõde kuulutada. Energiat jagub tal selleks kuhjaga, võtkem parem eeskuju ja leidkem enda elust üks asi, mille eest ise oleksime valmis võitlema ja kogu oma isiksuse koos kehaga rahva ees letti panema.

 

Vägistamine.

Nagu tavaline seks, aga võitjaga.

 

Vanessa Place on advokaat, kes kaitseb vägistajaid. Vanessa on ka luuletaja, esineja ja kriitik. Ta on professionaalne, ta on totaalselt professionaalne, mida iganes ta ka ei teeks. Ka Vanessal on mikrofon, kuid esimest korda kogu festivali jooksul näen ma põhjendatud mikrofoni, mis seisab rahulikult oma jala peal. Sellega ei tehta nalja. Vanessa naljad on tekstis, vägistamise anekdootides, ja kogu saal tahab neid kuulata. Vanessa läheneb teemale läbi isikliku, ei, mitte läbi enda, vaid läbi iga üksiku vägistaja, keda tal on olnud võimalus tunda, ja ta lubab publikul teha sotsiaalseid üldistusi. Ta saavutab eesmärgi: mida lollakam on nali, seda struktuursemalt on võimalik näha süsteemi, maailma, milles elame. Mikrofoni funktsioon on ujuvat, madalat, seksikat ja armsalt võnklevat vaikset häält võimendada. Ja mitte ainult häält, kogu ta keha võngub vaikselt ja armsalt.

 

Hakkad vanaks jääma, kui paar preestrit läheb mööda ja isegi ei vaata sind… kuradi ealised diskrimineerijad need preestrid.

 

Ka Maria Minerva juhitud vestlus kulgeb meeldiva pinge all. Iga lause, mida Vanessa ütleb, on tähtis. Ta teeb pausi ja alles siis ütleb lühidalt ja konkreetselt, mis tal öelda on. Ta teab, mida ta teeb, ta on kõigest üle. Erinevus Samirast on kolossaalne. Samira on suhetes teistega andnud alla, muutunud lõdvaks ja mõttetuks, kuid Vanessa osaleb endiselt maailmas, ta teab, kuidas erinevad jõud mõjuvad. Ta on advokaat, kes kaitseb vägistajaid. Ta ütleb, et alati toimivad vastasjõud ja peegelduse peegeldused. Ta ei taha endast mitte midagi publikule rääkida, kuid siiski on see tema, kes tuli nende anekdootide peale, ja see ütleb nii mõndagi ka Vanessa enese kohta. Vanessa näitab vaatajale peeglit ja vaataja valib ise, millest aru saab või kuulda tahab. Temas ei ole haletsust, talle ei ole tähtis meeldida, pigem püüab ta leida võimalusi mitte meeldida. Ja oh, kuidas see mulle meeldib!

 

Öeldakse, et kõik naised fantaseerivad, et neid vägistatakse.

Seega ei ole nad meestest erinevad.

 

Kris Lemsalu „Veenuse sündi” ei olnud lihtsalt võimalik näha, kuna Kanuti Gildi Saali mets oli puupüsti huvilisi täis. Helena Keskküla nägin ja kuulsin hästi. Ta on tüdruk, kes on läbi ja lõhki pseudo. Tema roll on pseudo, laulud on pseudo ja teemad on pseudo. Lavastus „+1” on pseudo. Ma ei mõista, millest ta räägib, ta irooniat, ega kunstniku muresid, samas eeldan, et mingi sõnum selles kõiges on, aga see sõnum on kuidagi laisk ja vilets.

 

Mulle meeldib, kui naine on nagu jõulupuu.

Ebaseaduslikult metsast maha võetud.

 

Islandlane Kolbeinn Hugi on toonud oma installatsioonis „The Future Must Be Destroyed Yesterday” black box’i kummist vanni, täitnud selle veega, seejärel vahuga ja lõpuks ka õllepudelitega. Ise vedeleb ta seal sees, peatselt saavad ka vaatajad osaleda ning nõnda vedelevad seal paljud ja joovad õlut. Milline imeline maailm.

 

Mind sinus ei ole.

Veel mitte.

 

Ivo Dimchev on staar. Ta on tõeline staar, üheainsa sõrmeviibutusega on „P projecti” publik tema. Ta ütleb, et talle meeldivad vitud kombineeritult, mitte eraldi. Ta võib mis tahes teemat alustada ja lõpetada täpselt sel hetkel, kui tuju tuleb. Tal on ka raha, 1000 eurot jagatakse nagu naksti julgete vaatajate vahel laiali. Ta räägib justkui suvalist juttu ja mängib süntesaatoril justkui suvalist muusikat. Eelmise „NU Performance’i” kuraatori Krõõt Juuraku hea soovitus järeltulevatele põlvedele oli see, et võiks teha festivali, mille hüüdlauseks oleks: „Piisavalt hea sinule”. Seda nõu on Ivo justkui kuulda võtnud. Ja publik samuti, sellest kõigest piisab, sest publiku eelhäälestus on olnud vägev. Kogu Kanuti Gildi Saal on õhinat täis, kõik on valmis alluma ja kaasa aitama etenduse taaskordsele õnnestumisele. Mulle aga tundub, et kunstnikul on kõrini vägivaldsest festivaliturust, enese müümisest ning kergete ja geniaalsete ideede peale tulemisest, projektide kirjutamisest. Siiski teeb ta seda taas ja taas, jah, mõnikord peab pool toetusest fondile tagasi andma, aga üks, mis töötab alati, on tema karisma ja presence. Vaatajatel on vaja suuri staare, eriti Eestis, kus kõik on hirmus osavad jäljendajad, aga neid, keda jäljendada, enam eriti ei ole.

 

Elan seksimise nimel.

Erinevalt minu ohvritest, kes seksivad elamise nimel.

 

Muidugi võib kritiseerida Peaches’t, et tema sõnum on aegunud ja teemad vanad, aga tal vähemalt on teema. Samuti on Vanessa Place’il selge seisukoht, millega publiku ette tulla, ja mis peamine, need naised on teinud tööd, nad ei küsi armuandi. Noortel etendajatel oleks justkui kogu aeg midagi häda, aga mis täpselt häda on, mina vana inimene, aru ei saa. Festivali lõpuks hakkab tunduma, et tegemist on lihtsalt moevooluga, need pseudoteemad on lihtsalt popid ja lähevad müügiks.

Kui Vanessa Place’ilt küsiti, kas ta tahab rääkida feminismist, vastas ta muiates „jah”. Ja lisas, et see, et ta on naine, on teda tõesti mõjutanud. Ta tahab anda meestele sõna, sest see, mis naine on või mida ta tunneb, on alati seotud sellega, mis mees on või mida ta tunneb.

 

Vaikimine on kuldne, teip hõbedane.

 

Kommentaar:

* Pealkirjaks ja tekstilõikude vahele on lisatud naljad Vanessa Place’i lavastusest „If I wanted your opinion, I’d remove the duck tape.”

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon