MUUSIKALISEST EMAKEELEST

MATIS LEIMA

Järgnevas essees arutlen muusikalise emakeele olemuse ja rolli üle ning püüan tuua selgust eestlaste ja konkreetsemalt iseenda muusikalise kujunemisloo passiivsesse külge, mille puhul võiks kasutada sellist terminit.

Mõistet ’muusikaline emakeel’ kasutatakse (pärimus)muusika ja stiilide pärinemise diskursustes üsna sageli, aga mulle näib, et sellest libisetakse suurema süvenemiseta üle, kuna see on kasutamiseks mõnusalt poeetiline ja tabav. Aga mida see siis tabab? Ehk on ülelibisemise põhjuste seas ka lihtne tõsiasi, et muusikalise emakeele olemus ongi nii sügav, et vajab eraldi tähelepanu? Tundub, et lahtimõtestamist tasuks alustada emakeelest. See on teatavasti keel, mille inimene õpib ära esimesena, tihti on see lapse kodune keel, mida räägivad ta vanemad. (Kuigi emakeelt on harilikult üks, võib koduseid keeli olla ka mitu.) Nii võiks siis muusikalise emakeele all mõista muusikat, mida inimene esimestel eluetappidel teatava regulaarsusega kuuleb või mille tegemisel ka osaleb. Muusikaline emakeel avaldub muusika tarbijate puhul eelkõige nende muusikamaitses ja kuulamisharjumustes, muusika interpreteerijate puhul ka veel repertuaarivalikus, isiklikus stiilis ja muusikatunnetuses, kuid vahest põnevamgi on selle roll muusika loojate puhul. Täielikus vabaduses luua uusi helisid on just muusikaline emakeel see, mis määrab vaikimisi ära paljud valikud, mis muusikat luues tehakse.

Läheme konkreetsemaks. Eestlaste emakeel on suuremalt jaolt eesti keel. Eestlaste muusikaline emakeel on samuti üsna selgelt piiritletav, aga seda vaid üle saja aasta taguste protsessideni. XIX ja XX sajandi vahetuseni kasvas maarahvas üles sellega, mida me täna nimetame pärimusmuusikaks, s.o regilaulud tööde ja tähtpäevade juures ning lihtsad pillilood lihtsatel pillidel. Kokkupuude kõrgklassi (lääne) muusikaga oli ka siinsel aadlil väike, rääkimata alamkihist, kel oli baltisakslastega korralik sotsiaalne distants. Asi muutub aga põnevaks rahvusliku ärkamisajaga, kui hakkas levima muusikaharidus, tekkisid laulu- ja pillikoorid ning kerkisid esile esimesed asjaarmastajatest heliloojad. Korrapärase muusikahariduse levikuga sai kutseliste muusikute esimese muusikalise keele kõrval aina tähtsamaks kunstmuusika, sageli klassikalistel instrumentidel või koori esitatuna. Muusikaliste keelte hulk kasvas kiiresti kogu XX sajandi jooksul seoses infovahetuse kiirenemise, läände orienteerumise (omariiklus) ja muusikastiilide tohutu mitmekesistumisega kogu maailmas ning seda mitte enam ainult elukutseliste muusikute seas, vaid kogu ühiskonnas. Tundub, et just kõigis nendes sajandi jooksul aset leidnud protsessides hääbus eestlaste üks ühine muusikaline emakeel lõplikult ning selle asemele ilmus paljudest uutest muusikalistest keeltest tekkinud uus hübriidne muusikaline emakeel. Loomulikult võis see iga inimese puhul tugevalt varieeruda, kuid keskmist eestlast mõjutasid kindlasti märkimisväärselt uuem rahvalaul, esilekerkiv levi- ja tantsumuusika ning klassikaline muusika. Lõplikult lõi asjad sassi sajandi lõpuga saabunud ajastu, mil mis tahes muusika kättesaadavus pole tavainimesele enam mingi probleem. Ometi ei tähenda erineva muusika rohkus ja ligipääsetavus seda, et kõigil XX sajandi lõpul ja hiljem sündinuil oleks kõigi muusikastiilidega loomulik kontakt ja nad mõistaksid neid suurepäraselt. Meeletu variatsioonirikkuse on saavutanud lihtsalt iga üksiku inimese muusikaline keskkond, kus ta üles on kasvanud. Ühendavaks lüliks võib siin lisaks teatud subkultuuridele (klassikalist muusikat hindavad ringkonnad ja rocki ülistavad suhtluskonnad) pidada vaid põlvkonda — ühel ajal sündinud inimestel on tänu massimeediale muusikalises emakeeles teatav ühisosa. Eestlastel on selleks kindlasti laulupidudega edasi kantud koorilaulu traditsioon. Ehk lihtsamgi on määratleda ühist kuulamispagasit ja muusikatunnetust hoopis kümnendite kaupa: seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, üheksakümnendad jne. Juba üheksakümnendatest alates on paljude alternatiivsete muusikastiilide (vanamuusika, folk, elektrooniline muusika, räpp jne) marginaalse staatuse järkjärguline kadumine viinud selleni, et publiku seas seni domineerinud suurkujud klassikaline ja popmuusika on hegemoonid veel vaid inertsist ning muusikaline mitmekesisus omandab ühiskonnas aina suuremat tähendust. Nii tulebki käesoleval sajandil rääkida muusikalisest emakeelest ikkagi iga inimese puhul eraldi.

Õppides suurelt osalt kindlapiirilist muusikat, olgu selleks siis näiteks klassikaline, pärimus- või rütmimuusika, on raske saavutada tõeliselt loomulikku kontakti stiiliga, selle mõistmist ja veenvat esitust, kui muusiku enda muusikaline emakeel õpetatavast voolust väga kaugele jääb. Üheksakümnendate popmuusika ja Holly­woodi filmidega sirgunud inimesel on eesti pärimusmuusika õppimine seepärast tõsiselt raskendatud. Teda võivad aidata küll näiteks seigad sugu­võsa pidudelt, kus endisaegsed (laulu)traditsioonid veel teatud määral elus on, kuid sedagi on võrreldes õpitavaga vähe ja tegelikult õpitakse nii täiesti uut keelt. Sama moodi õpivad mõned noorima põlve väliseestlased uut võõrkeelt eesti keelt, mis justkui peaks olema või oli nende emakeel. Klassikalise muusika õppijail on olukord veelgi raskem. Ajastu, mil see muusika oli üldlevinud ja domineeriv, on ammu möödanik ja kogu muusikaline materjal on õpitud sajanditetagustest märkmetest ja nootidest. Seega saab klassikalist muusikat õigusega nimetada kunstmuusikaks, sest selle olemus on paljuski mõõdetud, detailideni kirjeldatud, noodikirjast ellu toodud, kogemusliku taustata oma parema arusaama järgi interpreteeritud. Märksa lihtsam on rütmimuusikute olukord, kuna valdava osa möödunud sajandi lõpul sündinud inimeste muusikalisest emakeelest moodustab just selline helikeel. Nii saadakse džässi, rocki, popi jt stiilide esitamisega hakkama küllaltki loomupäraselt ja kindlasti ei tähenda õpingud erinevalt kahest eelnevalt kirjeldatud muusikavoolust millegi ebamaisega tutvumist, millegi eksootilise kodustamist. Nii on ainult loomulik, et rütmimuusikale tuginevad ja rahvamuusikast inspireeritud töötlused ning seaded on kerged tekkima ja on praeguseks juba väga laialt levinud. Huvitav on aga, et klassikalise muusika puhul pole see tendents eriti kanda kinnitanud. Erinevalt pärimusmuusikast on klassikalises muusikas ilmselt suurem austus autori täpselt fikseeritud loomingu vastu ja stiile segavad interpreteeringud seega tagaplaanil.

Erinevatel eluetappidel olen pidanud oma muusikaliseks emakeeleks klassikalist muusikat, filmimuusikat, (seto) pärimusmuusikat ja paljut muudki. Nüüd märksa ausamalt asjasse süüvides usun, et sarnaselt eakaaslastega (olen sündinud 1992. aastal) on minu muusikaline emakeel korralik virvarr, stiilide ja kogemuste segu. Esialgu ümbritsesid mind lastelaulud, ema lauldud (une)laulud, raadiost ja kodus arvukatelt kassettidelt ja vinüülidelt kõlav üheksakümnendate levimuusika. Selle juurde käis kindlasti suguvõsa- ja perepidudel kõlav laulurepertuaar, mille saatjaks oli enamasti akordion, aga ka tähtpäevadega seotud muusika: jõululaulud, sünnipäevalaulud, mardi- ja kadrilaulud. Selgem joon muusikalisse keskkonda, milles kasvasin, tuli kooliminekuga, kui algasid ühtlasi mu viiuliõpingud. Tutvusin klassikalise muusikaga ja sattusin sügavasse vaimustusse Mozartist. Siis teadsin esimest korda kindlalt, et soovin saada heliloojaks, sest ise helide loomine ja kombineerimine oli vaimustavaim asi, millega olin seni kokku puutunud. Huvitav, et just klassikaline muusika minu jaoks sellist vabadust esindas. Võibolla oli tegu siiski puhtalt loomise imiteerimisega. Igatahes käisin kooliteed kohusetundlikult edasi ja oma jälje see minusse jättis. Klassikaline muusika on kindel osa minu muusikalisest identiteedist ja kujunemisloost. Varsti pärast muusikakooli algust jõudsin ka rahvamuusikani. Algul rangete ja nõukogudeaegsele esteetikale tuginevate kapelliseadete kaudu, hiljem juba vabama ja autentsema lähenemisega. Minu muusikaõpingute ajast on klassikaline ja pärimusmuusika jäänud võrdsetel positsioonidel teineteist esteetiliselt ja filosoofiliselt täiendavateks partneriteks. Erinevalt paljudest eakaaslastest sõbrunesin rütmimuusikaga teadlikumalt alles põhikooli keskel ja ka siis väga valivalt. Kuna alustasin muusikakoolis lühikeste vaheaegade järel nii keel-, klahv- kui ka puhkpilli õppimist ja laulsin ka kooris, siis pole muusikal minu jaoks vääramatut seost ühe pilli või pilliliigiga ning on säilinud helide maailma universaalsus, tämbrite võrdsus, mitmekesisus. On raske öelda, kas ühe kindla ja koduse pilliliigi puudumine loomingulise toetuspunktina on helilooja töö puhul kahjulik või pigem kasulik. Nii on nooruses erinevate muusikastiilidega kokkupuutumine olnud kui üks suur keelekümblus, kus olen õppinud paralleelselt paljusid keeli, või äkki pigem nende keelte segu rääkima. Usun, et peaaegu võimatu on leida minu eakaaslasi, kelle muusikaline emakeel on midagi ligilähedaseltki sarnast sellega, mis on eestlastel ajalooliselt olnud. Täidetud peaks olema kaks kriteeriumi: isoleeritus massimeediast ja ümbritsetus elavast regilaulutraditsioonist. Ometi saavad näiteks Setomaal elavad noored märkimisväärselt osa elavast pärimusest, mis avaldab kindlasti mõju ka nende muusikalisele emakeelele; olen selle avaldumise tunnistajaks olnud seoses muusikaõpingutega. See on põnev fenomen, mis väärib kindlasti eraldi käsitlemist.

Ausa eneseanalüüsi tulemusel selgunud muusikalise emakeele olemus võimaldab inimesel veel ausamalt muusikaga suhestuda. Oma muusikalist kujunemislugu tundes jäävad selle võrdväärsed osad maha salgamata, mis võib juhtuda, kui satutakse vaimustusse ühest stiilist, mis kipub sellega tegeleja identiteedi kallale. Seda võib täheldada alternatiivsete muusikastiilidega seotud subkultuuride puhul, aga ka näiteks pärimusmuusikas, kui hakata tõsimeeli uskuma, et oma kodukandi (mida ehk kunagi külastatudki pole) pärimus ja kõik külaühiskonnaga seotu ongi ideaal nii elus kui muusikas. Tõele au andes oleme kõik tänapäeval siiski kultuuride ja voolude paljususe esindajad, mis ei tähenda muidugi, et igaüks ei võiks uurida või viljelda endale meelepärast stiili. Lihtsalt, mida teadlikum on muusik teda mõjutanud ja mõjutavatest teguritest ning muusikaliste suundade ja nähtuste eripäradest, seda parem on tulemus, mille poole ta iganes ka ei püüdleks.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon