VASTAB TOOMAS TROSS

Madis Kolk (M. K.): Kust sai teatri- ja just spetsiifiliselt klounihuvi alguse? Kas äkki juba lapsepõlves Juri Nikulinist?

Sellist selget ühest avanemist ei ole olnud. Ma olin hõivatud õpilane ja noor sportlane. Tegelesin korvpalliga. Ju see oli minu loomus, et kui ma juba trenni läksin, siis käisin kuni lõpuni. Ma käisin igas trennis, jooksin alati täisringi hommikujooksu. Kui teised kutid olid põõsas, siis mina tegin täisringi. Nikulinit mäletan ekraanilt. Otse laval olen näinud vaid tema filmipartnerit Georgi Vitsinit, Podolski lähedal sõjaväeosa kultuurikeskuses 1985. aasta talvel. Oma teadlikus elus, mis saabus suhteliselt hilja, olin ma tol ajal ennekõike huvitatud inimesest ja tema käitumisviisidest. Teater sattus käepärast olema ja pakkus huvitavaid vastuseid ning avastusi.

 

Anu Tähemaa (A. T.): Kas sa oled linnalaps või looduse rüpest?

Puhas linnalaps. Meil oli korter vanalinnas Kullassepa tänaval, seal oli rõdu vaatega sisehoovi ja sinna paistis Vana Toomas. Selle järgi olevat ma ka naljatamisi nime saanud, sest seal rõdul, Vana Tooma valvsa pilgu all, olin ma titevankris alati põõnanud. Lahe on öelda, et tema oli minu ristiisa. Kahe aasta pärast said vanemad Pelgulinna kõigi mugavustega korteri, sealt edasi kolisime Koplisse ja ma hakkasin käima Kopli kunstikoolis. Mäletan, kuidas vanaisa õpetas mind seal jalgrattaga sõitma.

 

A. T.: Sul on neli last. Kelles neist Toomase silmad või krutskid vastu vaatavad?

Seda ma ei oska öelda. Minu krutskid on mu oma isalt ja ju väikestviisi löövad need välja ka minu lastes. Aga ema suunas mind omamoodi, tuli aeg-ajalt, kui ma laua taga õppisin, minu kõrvale luuleraamatuga, ütles, et vaata seda, mõnikord oli ka järjehoidja vahele pandud. Sinna ma siis vahetevahel sukeldusin ja vahel sain mõnest luuletusest isegi aru.

 

M. K.: Kas su ema oli õpetaja?

Ei, ema oli n-ö tavaline inimene, kes huvitus kultuurist. Ta polnud ka ülikoolis käinud. Tahtis Tartus juurat õppida, aga ei saanud sisse ja siis sündisin juba mina. Ta oli projekteerimis- ja tehnoloogiainstituudis joonestaja. Ma olen ema käest õppinud kalligraafiat, istusin tunde ta kõrval ja hakkasin lihtsalt järele tegema. See ilukirja oskus aitas mind Vene kroonus. Kaks aastat istusin seal kunstitoas ja kirjutasin plakateid.

 

A. T.: Kuidas sattusid 1995. aastal Kopenhaagenisse teatrikooli The Commedia School?

Sellele eelnes neli aastat peda näitejuhtimist. Kõigepealt proovisin ka lavakasse sisse astuda, juba kroonus lugesin teatrikirjandust ja valisin tekste välja. Ema saatis kõik TMKd ja Sirbid, ta saatis mind ka kooli ajal teatrisse. Ma nägin siis vist kõik Vanalinnastuudio etendused ära, koolis ju levitati pileteid, teised õpilased ei tulnud, nii ma seal siis istusin, kas Õpetajate majas või Salme kultuuripalees Noorsooteatri etendusi vaatamas.

 

A. T.: Kas meeldis?

Meeldis, kuigi ma ei mäleta nendest etendustest suurt midagi, vaid üksikuid eredaid pildikesi. Selgeimalt meenub Karusoo lavastus „Olen kolmeteistkümne aastane” Salmes, mis mind puudutas küll. Aga siis toimus mu enda elus üks huvitav pööre. Ma lõpetasin Kalinini rajooni spordikooli ära. Pärast kolimist Mustamäele läksin 49. keskkooli (nüüdne Arte gümnaasium). Järjepidev trenn lõppes. Kool oli täitsa uus, ma olin teine lend. Enne meid oli vaid üks klass. Uus kool täideti uustulnukate ja õpilastega, keda teistesse Mustamäe koolidesse ei tahetud. Nii sattusin kooli, kus ei olnud mitte ühtegi huvitegevust veel välja kujunenud. Ma ei tea, kust see tuli, aga ühtäkki olin mina näiteringi korraldaja ja esinesin pea igal koolisündmusel. Võibolla sellepärast, et klassivälise töö organisaator oli Reet Hunt, Märt Hundi abikaasa, kes oli väga aktiivne kõike tegema ja korraldama, ja mina olin tal varnast võtta. Kirjandusõpetajale Krista Mõisnikule jäin samuti silma, käisin etluskonkurssidel esinemas. Needsamad luuletused, mis ema mulle ette söötis, kulusid nüüd marjaks. Need kolm aastat keskkoolis veetsin aega klassivälises tegevuses palju rohkem kui tundides. Tegin kõike muud kui õppisin. Seepärast ma lõpetasin keskkooli alles augustis, mind jäeti suvetööle. Ma olin äkki sukeldunud mingisse uude maailma, kus olin seni vaid vaataja olnud. Ega mulle muud soovitust koolist antudki kui et las poiss läheb teatrikooli. Lavakasse ma ei saanud. Komissarov lükkas minu ja Dan Põldroosi, kellega olime varasemalt tuttavad juba Heidi Sarapuu Variuse teatrist, viimases voorus lavale ja siis oli neil vaja valida. Siis tulid kõik need tati- ja porgandietüüdid, sest kõik muud etüüdid olid juba ära tehtud ja otsas. Ega mul olnudki muud teha, valiti Dan ja mina tulin sealt tipa-tapa tulema ning viisin paberid Laiale tänavale pedasse kultuuriteaduskonda. See oli 1988. aastal.

Pedas olid Toomas Lõhmuste ja Margus Tuuling meid vastu võtmas. Tuulingu kursusel ma siis olingi. Seal sain esimest korda aru, et õppimine on nauditav. Mart Raukas andis filosoofiat, loeng algas hommikul kell 8:30 ja see auditoorium oli ainsana nii vara pungil üliõpilasi täis. Raukase loengud olid tõeliselt silmi avavad, väga põnevad. Kui peda lõppes, ei öelnud meile keegi, et tule minu teatrisse. Mäletan hästi, kui viimases erialatunnis küsiti, et mis sina teed, ja ma ütlesin, et ma teen oma teatri! Keegi vist ei uskunud, et see nii läheb. Meil oli üks punt kursusekaaslasi — Kadri Hinrikus, Anne Velt, Robert Kikas ning nooremalt kursuselt ka Haide Männamäe — kellest moodustus teater G-Garaaž, sõitsime kohvriga mööda Eestimaa koole ja kultuurimaju. Hästi labasel, lihtsal, robustsel moel. Kui kellelegi meeldis, siis sõna läks ringi käima ja juba helistati, et tulge meile ka. See rõõm ei kestnud aga kaua, sest elu ilma kindla palgata oli enamusele talutav vaid kaks aastat. Me jõudsime ära käia ka Potsdamis „Unidrami” festivalil ja Tartus „Dionysial”. Viimane lavastus oli „Dekameron” vanalinna päevade raames. Mängisime seda Matkamaja siseõues, etendus algas kell üksteist õhtul. Sellist publikumenu polnud me kunagi varem maitsnud, sest inimesed tulid sinna otse kontserdilt, mis just Raekoja platsil lõppes. Saime ka ajakirja Maaja endale toetajaks, panime piletimüügi laua peale paar ajakirja ja menu oligi tohutu. Selle lavastusega lõpetas G-Garaaž oma tegevuse.

 

A. T.: Kuidas sa Taani sattusid?

Käisin Rootsis suveülikoolis ja nägin Göteborgis vabaõhuetendust. Mul jäi suu lahti, see oli sõnadeta füüsiline teater, kus olid tsirkuse elemendid sees. Ma vaatasin, et kuidas küll nad oskavad nii hästi tsirkust kui ka teatrit teha. Ma polnud sellist asja varem näinud. See oli kõigele lisaks ka nii koomiline, et naera kringliks. Küsisin kohe pärast etendust, kus nad seda õppisid, ja sain vastuseks: The Commedia Schoolis Kopenhaagenis, ning sinna kooli me hiljem Haidega läksimegi. Haide oli selleks ajaks juba teist hooaega Ugala näitleja. Ugalas küsisid nooremad näitlejad temalt, et lihtsalt lähedki teatrist ära või? Vanemad olijad aga sosistasid, et mine, mine. Eks me olime muidugi nii värskelt koos, seepärast oli otsus ühine. Meil oli ka väike eelarvamus, et kui oled neli aastat näitejuhtimist õppinud, siis sa ikka tead juba midagi teatrist. Seal muutus teatrispekter aga väga laiaks, sain aru, kui pisikest osa ma varem valdasin. Kool kestis kaks aastat, seal õpetati sama asja ehk loomist ja teatri tegemist kõige laiemas mõttes, vahendid ja stiilid olid aga teistsugused. Nii avanesid aina uued ja uued maailmad. Õpetajaks oli Ole Brekke ja esimest korda kogesin, et õpetamise viis saab olla positiivne, et teatri tegemist on võimalik ka positiivselt õpetada, ehk siis jaatades. Mina tundsin pedas sageli, et etüüdi tegemine on midagi hirmuäratavat, aga sealne metoodika õpetas, et sa ei teinud valesti, vaid sa tegid teisiti. Tuleb veel leida variante, kuidas teha, ei ole olemas õiget või vale viisi. Õpetaja küll peatas etüüdi, kui algus läks valele rajale. Peamiselt oli see seotud klouni stiiliga, kus eksimine on asetatud kilbile ja pööratud vooruseks. Õpetaja ütles alati, et kui sa oled pea kaotanud, siis see on parim seisund näitlejale. Siis midagi juhtub, kui sa vaid suudad selles hetkes ausaks jääda. Taani koolist saime tugeva põhja, vaimses mõttes põhja, et kes see näitleja on, miks ta on, mis asja ta ajab, milleks neid veiderdajaid vaja on, mis nad siin teevad. Selle põhiteadmisega saime kaasa ka aupakliku suhtumise publikusse. See põhimõte on aidanud ka siis, kui endal on mõõnaperiood või ei leia motivatsiooni või oled ise natuke lagunemas. See on üks suurimaid ja tähtsamaid asju, mis on aidanud mul olla see, kes ma olen, ja kandnud mind, juba kakskümmend aastat.

 

A. T.: Kas tekkis ka tunne, et nüüd on mul kõik teed avatud?

Muidugi olime Kopenhaagenist tulles endast jube heal arvamusel, vaieldamatult olime ka väga heas füüsilises vormis. Seal ei olnud ühtegi teooriaainet, raamatuid pidi muidugi lugema, aga see oli iseseisev kodune töö. Iga hommik algas füüsilise soojendusega, siis järgnes kas pantomiimi või akrobaatika tund. Kaks korda nädalas oli ka hääletund, pärastlõunal eriala tund. Teatritegemist õpiti erinevate stiilide kaudu.

 

A. T.: Kas need olid klounaadi stiilid?

Ei, erinevad teatristiilid, näiteks maskiteater, stortytelling, stand-up, ja samal ajal ka mõned tsirkusedistsipliinid, nagu žongleerimine, monoratas, tasakaal köiel, ja esimene aasta lõppes klounaadiga. Iga stiili õppisime umbes kaks kuud ja iga kord päädis see etendusega. Me õppisime teatristiile, mitte näitlemist kui sellist, vaid nende stiilide valdamist, tehnikat ja esitamist ning selle kaudu ka näitlemist. Teisel aastal oli õppekavas melodraama, bufoonaad, commedia dell’arte, Shakespeare oli veel eraldi, ning kabaree, kus võis kõik stiilid kokku sulatada. Meil oli Kopenhaagenis pisike üürikorter ja kool ning see oli kõik. Seltsielu kooli kambaga oli väga tugev, muid olmeprobleeme ei olnud. Tööl käisime küll, sest kool oli ju tasuline. See oli hea juhus, et saime olla kooli koristajad ja tööga oma kooliraha tasuda. Igal hommikul nühkisime niiske lapiga suurt spordisaali ja tihti mõtlesin sel varahommikul, et miks mina olen vaesest riigist ja pean siin küürima, kui teised veel põõnavad kodus. Lõpuks sain aru, et teen seda ju enda jaoks, sellest sai minu meditatsioon. Nii nagu me nautisime seda kooli, nii hakkasime ka igahommikust koristamist nautima.

 

A. T.: Kas nägite seal palju teatrit?

Jah, Taanis kohtasin esimest korda Jaques Lecoqi koolist sirgunud näitlejaid ja lavastajaid erinevates füüsilise koomika ja tsirkuse etendustes. 1996. aastal andis Kopenhaagenis workshop’e ka Royal Shakespeare Company trupp. Mul õnnestus osaleda Simon McBurney lavalise liikumise töötoas ja Haidega Brian Coxi meistriklassis — mõlemad on jätnud kustumatu elamuse.

Pärast kooli lõppu käisime Haidega veel mitu aastat üle Euroopa erinevatel lühikursustel, mida juhendasid oma ala meistrid: Jaques Lecoqi teatrikooli õpetaja ja füüsilise koomika näitleja Jos Houben, teatrikloun Avner Eisenberg, Théâtre de Complicité asutajaliige ja lavastaja Mick Barnfather, London Mime Theatre’i looja Nola Rae jt.

Kokku võttes kogesin neil Kopenhaageni-aastail tunnet, emotsiooni, hoiakuid, mis avalduvad minu teatritöös ikka veel ka aastaid hiljem. Näiteks näha oma silmaga Dario Fod esitlemas commedia dell’arte maske ja pantomiimi, jälgida, milline on ta mängutehnika, see, kuidas ta suhestub maskiga, kuidas suurmeister valdab argi- ja lavaenergia ümberlülitusi. See kõik oli enneolematu ja mõjub takkajärele uskumatu unenäona, mis on ometi ikka veel nii kirkalt silme ees. Ja huvitav on leida samu tunnuseid meie meisternäitlejailt.

 

M. K.: Seal õppisid ka Moshe Feldenkraisi tehnikat? Mis see täpsemalt on?

Igapäevases treeningus oli see meile õppevahend. Võrreldes Alexanderi tehnikaga on vahe selles, et Alexanderi tehnika on ergonoomika ja ökonoomsuse saavutamine ja pinge mahavõtmine peamiselt individuaalse töö tulemusena. Feldenkraisi meetod on aga rühmatöö. Eesmärk on mõlemal ühine — õppida oma keha liikumist tundma, valitsema ja ökonoomselt laval kasutama. Ma ei saanud varem aru füüsilisest liikumisest, mul oli tol ajal maailm paraku väga kitsas. Ma õppisin alles kolme­kümneaastaselt pea peal seismise ära. Alles Taani koolis hakkasin ma liikumise ilust aru saama ning kurvastan iga kord, kui näen laval kasutamata liikumise ilu.

 

M. K.: Sa oled kohtunud ka Jerzy Grotowskiga. Kas ta oli Eugenio Barba juures?

Jah, see kohtumine toimus Kopenhaagenis 1996. aastal, Barba küsitles ja juhtis seda vestlust. Mul on jäänud meelde, kuidas Grotowski rääkis oma laboratoorsetest otsingutest. Kuidas saavutada näitleja totaalset ausust ja naturaalsust laval, seda, et ta ei hakkaks esinema. Lõpuks saavutas ta selle, kui saatis publiku saalist välja, kuid siis ta mõistis, et nii ei ole ka enam teatrit. Ta oli väga särtsakas, tahtis publikuga oma kogemusi jagada. Ta ütles, et jätkas oma laboratoorset tööd selle koha pealt, kus Stanislavski pooleli jäi, kuid lõpetas tupikus.

 

M. K.: Kas sel ajal oli Peeter Jalakas juba Barba juures käinud?

Ma arvan, et jah, sest juba minu pedas õppimise ajal toimusid Pärnus esimesed „Baltoscandalid”, kus käisin jooksupoisiks ja nägin esmakordselt Cantabile 2 visuaalset etendust. Meie Kopenhaagenis viibimise ajal tuli Cantabilesse näiteks Mari Mägi õppima.

 

M. K.: Aga see kogu edasist elu mõjutanud klounisuund tuli sealt koolist?

Jah, seal sain ma klouni üdist aru. Nüüd, aastaid hiljem, kui asjad on settinud, meenutan igapäevatöös ja saan aru, et ahaa, vot siis sellepärast me tegime neid harjutusi. Igaüks saab ikka õpetusest oma kätte, kõik oleneb enda avatusest ja valmisolekust midagi omandada. See kool õpetas ka ise looma, ta ei teinud sinust näitlejat ainult lavastajatele, vaid õpetas ka, kuidas näitlejana ise ennast lavastada. See on minu meelest väga tähtis, eriti tänapäevasel teatriturul.

 

A. T.: Miks ikkagi kloun?

See oli juhus. Uduselt mäletan, et lapsepõlves meeldis kloun mulle, kuid kui ma püüan meelde tuletada, kus ja kas ma olin üldse kloune varem näinud, siis ega vist eriti mitte kuskil. Chaplini filme vaatasin lapsena küll, Pioneeri kinos Viru tänaval. Me olime tulnud Taanist tagasi ja kõik algas sellest, et üks sõber kutsus meid oma lapse sünnipäevale esinema. Me ei mõelnud muud tarka välja, kui otsisime ninad ja klouni kostüümid välja, mis meil olid koolis kasutusel, ja kandsime ette oma ainukese olemasoleva numbri — akrobaatikakava. Mõtlesime natuke vigureid juurde ja nii see läks. Me alustasime nullist ja kõige ehedamate sünnipäevaklounidena. Kui esinemine läks tihedamaks, hakkasime juba rohkem muretsema, sest sageli olid pooled vaatajad samad, nii hakkasime stseene muutma ja genereerima uusi. On väga tähtis ennast ja publikut üllatada. Ma mäletan, et tegin märkmeid: see number toimis ja see mitte; selle jätame nüüd ära ja seda peab veel arendama. Enam ma ei kirjuta märkmeid, kirjutan vaid puhast statistikat. Aga kogu aeg arutame Haidega pärast järjekordset etendust asjad läbi. Timmimine ja tuunimine käib siiani.

 

A. T.: Kas kloun olla on pigem boonus või tõsine pingutus?

Ta ju ongi mõlemat, tegutsemise alguses oli ikka pikka aega tõsine pingutus, nüüd on juba väikestviisi kätte võidetud boonus. Juba koolis ütles õpetaja, et hea näitleja ei pruugi olla hea kloun, aga hea kloun on suure tõenäosusega ka hea näitleja. Ehk siis, endiselt arvan, et klouniõpe peaks olema teatriõppes tähtsal kohal, sest klouni kuju eksisteeris juba väga arhailisel ajal, seal, kust on pärit näitlejaks olemine ja üldse teatri olemus. Lisaks puudutab ta ka inimloomuse põhilisi jooni. Klouni enda iseloom ei ole värvikirev, vaid lihtne, aga lihtsa asja tegemine nõuab aega. Selle viimine tasandile, kus eksisteerib laps. Sellele tasandile peaks näitleja asuma, kui kõik muu on välja lülitatud, kõik eelnev ja järgnev tuleb unustada ja olla hetkes, nii nagu laps. Lapsel ei ole olmeprobleeme, ta ei mõtle selle peale, et kui ma täna mähkmesse pissin, kas siis vanemad näevad või pean ma jälle märgade pükstega olema. Laps ei mõtle selliseid asju. Hetkes tegutsemine on klounile iseloomulik ja vajalik.

Tuleb meelde ühe lapse ütlemine pärast etendust oma isale: „Piip ja Tuut ei teadnud ikka üldse, mida nad laval tegema peavad.” See oli suurim kompliment. Järelikult me suutsime tekitada olukorra, kus kõik on peensusteni paigas, aga tundub improvisatsioonina.

 

M. K.: Kas selle klouniteemaga on praegu ka midagi üldisemat õhus; hiljuti tuli Teatris NO99 välja „El Dorado: Klounide hävitusretk”, samuti tegite lisaks enda teatri põhirepertuaarile Ugalas „Krimi”. Kas praegune ühtaegu ärev ja teatraalne aeg on kuidagi eriliselt seotud klounaadiga? Klounaadiga mingis spetsiifilises suhtes?

Ma ei oska nii suurt pilti vaadata, kuigi tahaks. See on eriline omadus. Ma ei oska öelda, kas need on omavahel seotud. Ma ise arvan, et nii narri- kui klounikujule on lubatud natuke rohkem, nendes on midagi satiirilist juba aastasadu olnud. Jah, XX sajandil on filmitööstuses klounimaski ekspluateeritud ka õudukates. Mulle väga meeldiks, kui ma ise oleksin rohkem ühiskonnakriitiline, aga ma ei ole seda osanud. Pigem on oluline see, mida näiteks tänavu Kuldgloobuste galal tegi Meryl Streep, kui ta lisas oma tänusõnadele ka ühiskonnakriitilise mõistukõne. Need on asjad, mida on vaja ütelda, selleks ei pea olema kloun. Näitlejale on antud õigus ja võimalus, ta kõnetab õhtuti inimesi niikuinii ning miks peaks seda tegema mõtetega, mis on aegunud ja iganenud. Ma usun, et iga näitleja tahab öelda sõnu, mis kõlaksid kaugele. Näitlejal on see võimalus, seda peab kasutama. Nüüd jõuame lõpuks selleni, et mis see teater on ja mis see näitleja on, et mis ta siin udutab. Tegelikult on etenduskunstidel ikka väga täpne ülesanne ühiskonnas. Tsiteerides Jüri Järveti Willie Clarki „Päikesepoistest”: „…kätt peab ikka elu tuiksoonel hoidma.” Draamateatri lavapoisina käisin seda lavastust ikka kordi ja kordi vaatamas.

 

M. K.: Kas Vanalinnastuudios näitleja olles tuli ka klounipagasit kasutada? Kuidas üldse töö repertuaariteatris tundus?

Ma ei osanud seal olla, ma tahtsin, aga ma ei osanud seostada õpitut sealse mängustiiliga. Tagantjärele mõeldes tegelesin ma linkimisega, selle asemel, et mängida rolli. Aastaid ei toimunud mul plahvatuslikku avanemist. Mõned õnnestumised olid, võibolla oleks paari aastat veel vaja olnud. Supiteatris sain juba olla mina ise, aga siis pandi kogu pood kinni! Ma mäletan, kuidas mu tee Vanalinnastuudiosse alguse sai: Kopenhaagenist tulles avasin lennukis ajalehe Sirp ja Vasar ja nägin, et Vanalinnastuudio otsib noort meeskomöödianäitlejat — see olen ju mina! Kohe, kui ma Tallinna jõudsin, helistasin. Kaido Veermäe oli just teatrist lahkunud ja mina õppisin siis „Aladdini imelambis” tema Aladdini osa viie päevaga ära. Eino Baskin ütles pärast, et noh, normaalne. Hiljem sain ka Rednar Annuse osad endale. Ja nii must saigi Eesti kõige vingema komöödiateatri näitleja. Ja see on mul siiani silme ees, kuidas Eino Baskin laval esines, kuidas ta valdas iga sekundit publiku ees. Vaatasin teda ja mõtlesin, nagu Dario Fo, samasugune energia ja meisterlikkus.

 

M. K.: Sa oled ühes intervjuus hea sõnaga meenutanud Jaan Toominga Vanalinnastuudios lavastatud „Victori”, kas see oli eriline protsess?

Oli. Ma ei mäleta eriti tekstianalüüsi, aga põhimõtteliselt mindi kohe lavale ja kohe tegema. Tooming ei rääkinud palju, lasi hästi kaua mängida. Ta seisis keset vaatesaali ja puksus enda ette naerda. See olukord ja ka lugu ise tekitasid kokku kummastava atmosfääri, mis tõi mind argipäevast välja. Mul ei olnud seal küll suurt osa, pidin ühte naist mängima, aga seda oli omamoodi kihvt teha. Tooming kasutas misanstseenides liikumisega seotud võtteid, see, mis tegelase sees toimus, ei olnud nii oluline.

 

A. T.: Sa andsid oma panuse ka Eesti Tsirkusekeskuse loomisse. Kui palju on klounaad muutunud tänapäeva tsirkuses?

Jäme lahterdus käib nii, et on olemas teatriklounid, tsirkuseklounid ning siis sünnipäevaklounid ja haiglaklounid. Tänapäeval, kus tsirkus on liikunud oma arengus areenilt lavale ja muutunud artistikesksemaks ega ole enam n-ö loomaparaadikeskne, siis meie oleme koos Haidega sattunud olema teatriklounid. Eestis ei ole tsirkust, mida sa saaksid igal nädalavahetusel vaatama minna. Pole kohta kuhu minna, kuna pole hoonet. Kõik sõltub sellest, kummalt poolt on meile rohkem tööd pakutud. Me oleme ühe hooaja tsirkuses esinenud, kui Lauri Viikna oma tsirkusetelgiga ringi tuuritas. Elasime vagunites ja reisisime mööda Eesti suuremaid keskusi. See on ikka täiesti teine maailm, see ehe, saepurulõhnane vanaaegne tsirkus. Eesti tsirkus on paratamatult ikkagi veel peidus. Nagu iga asjaga, peab sul olema väljund. Kas sa leiad selle ise ja lood endale publiku või sind kutsutakse. Mäletan, et aastakümneid tagasi läksin tsirkusestuudio Folie juhi Terje Bernadti juurde ja ütlesin, et tahaksin teha nendega midagi koos, ja siis tulidki tellimused laeva pealt ja tegime sinna programmi. Publik tuuakse saali, sa ei pea ise müüma. Selliseid väljundeid tänapäeva Eestis palju ei ole. Kui vaatame tsirkusetegijaid, siis neid jagub, ühe programmi tegemiseks kindlasti, aga meil pole väljundit. Seda on raske luua, kuna pole traditsiooni, ka publikul mitte. Ka meie alustasime oma klounidega nullist, kõige-kõige algusest. Ma tean, kui kaua aega võtab publiku loomine ja hoiaku kujundamine. On vaja lihtsalt hulljulget ja järjekindlat tegutsemist.

 

A. T.: Kuidas Piip ja Tuut end väiketeatrina meie tänases kultuuriruumis tunneb, ei ole ju palju väiketeatreid kõrval?

Väiketeatreid on küll, aga rohkem Piipe ja Tuute ei ole. Ja ega ma ei kujutagi ette, kuidas üldse teised väiketeatrid, kel puudub tegevustoetus, hakkama saavad. Vähesed on sama mobiilsed kui meie, et täna metsas kännu otsas, homme laeval, eile Kohilas, ülehomme Pariisis või Pekingis. Mis ma oskan öelda? Tormi Kevvai küll käis ka Kopenhaageni koolis, aga ta on piisavalt andekas mees ka mitmel muul alal. Ta teeb paljusid asju. Meie jäime asjaolude sunnil ühte asja tegema. Mul võttis Hiiumaal ühe trepi tegemine terve suve. Jah, ma tean, kuidas see käib, aga see süsteem, need nurgad ja astmed ja kuidas nende omavaheline suhe ja kalle on, see võtab mul tohutult aega. Kui ma oleksin asjatundja, siis ma teeksin selle kahe päevaga ära. Ehk siis, meil on küll head artistid, aga korraga müügiasja ajada ja laval olla on väga raske. Üks asi hakkab teise arvelt käima. Tsirkuse tegemiseks ei ole vaja ainult artisti, vaid ka impressaariot. Muidugi võib trupp ka ise kõike teha, aga see on raske. Ma ei tea, miks meil ei ole tsirkust alles. 1966. aastal võeti Tallinnas puidust sissekäiguga telk Kaubamaja kõrvalt maha ja enam üles ei pandud. Linnavalitsuses oli küll uue, 1600-kohalise tsirkusemaja projekt olemas, aga paberi peale see jäigi.

 

M. K.: Miks see maha võeti?

Sest arvati, et ehitatakse uus maja, lihtsalt jäi ajale jalgu. Projekt võeti vastu, aga ei hakatud ehitama. Ma oletan, et lihtsam oli mitte omada Eestis püsitruppi, vaid lasta Nõukogude Liidu artistidel siin gastrollida. Sellega lõppes traditsioon. Ma ei tea, milline oleks Eesti tsirkus oma majaga, kas ta oleks sama õnnetu nagu Riia tsirkus, ei tea. Aga Soome viimaste aastakümnete näitel võime tõdeda, et tähtsad on inimesed, mitte majad, ja riigi toetav kultuuripoliitika, sealhulgas ka vastav haridus ja väljaõpe.

 

A. T.: Ma tean, et Riias töö käib ja lootust on. Aga millal sa oma ajaloouurimusele punkti paned?

Ma ei tea, mu enda tegevus on läinud aina tihedamaks. Tahtsin möödunud jõuludeks raamatu endisaegsetest Eesti narridest ja klounidest valmis saada. See osa, mis puudutab põgusalt Eesti tsirkuse ajalugu, kloune ja narre, on peaaegu valmis, vaid üle ilma kuulsate koomikute Porrode peatükk on pooleli, aga sissejuhatav osa on juba aegunud.

 

M. K.: Kust sa materjali saad?

Peamiselt teatri- ja muusikamuuseumist, Kaljo Krolli pereliikmeilt ja Harald Zahrensi mälestustest, sellest pisikesest tsirkuseosakonnast. Ja ka Tallinna Rae apteegi arveraamatu väljakirjutistest, kust saab teada, et narrile maksti keskajal tasu kullas, et ta Raekoja turuplatsil rahva ja kauplejate meelolu üleval hoiaks. See kõik on meil siin toimunud, kultuurielu on väga vilgas olnud ka ennemuiste.

 

A. T.: Sinu kuju on Tuut, seda sa oled mudinud juba kümme aastat, kas see on nüüd paigas?

Vast mitte. Iga uus situatsioon või näitemäng paneb ta jälle proovile. Kuniks jagub tahtmist, võib loota, et ka kloun Tuut näitab end veel mõnest uuest küljest. Meie ajaarvamine algab ühest Veiko Märka artiklist, mis ta tegi meiega 1998. aastal ja kus oli mainitud juba ka Piipu ja Tuutu. Nii et järgmisel aastal tähistavad Piip ja Tuut oma kahekümnendat aastapäeva. Tõsi, alles üheksa aastat tagasi tegime esimese avaliku etenduse Estonia talveaias, seni olime tegutsenud vaid tellimuste ja kutsete peale. Siis arvasime, et oleme juba nii head, et võime avalikult pileteid müüa. Aga Estonias läksid seoses juhtkonna vahetusega rendihinnad kõrgeks ja nii hakkasime oma maja otsima. 2009. aastal alustasime esimese hooajaga juba oma teatris Toompeal, Piibu ja Tuudu mängumajas.

 

M. K.: Teil on enda programmid, aga kutsute ka välislavastajaid. Kuidas see töö erineb?

Näiteks „Hamleti” puhul oli muidugi materjal olemas, aga lavastaja Lauris Gundars andis vabad käed ja lubas meil proovides improviseerida ehk teha nii, nagu sünnivad kõik me omalavastused. „Piip ja Tuut. Hamletis” on kolm kihti teksti: Shakespeare’i tekst, lavastaja tekst ja siis ka meie tekst. Søren Valente Oveseni „Elevandis” ei olnud me klounide Piibu ja Tuudu, vaid Naise ja Mehe rollis. See sündis teistmoodi. Sama lavastust oli juba varem tehtud Kuuba ja ka Türgi näitlejatega. Meie pidime vaid n-ö lüngad täitma. Linnea Happoneni lavastatud sõnadeta etendus „Piip ja Tuut köögis” sündis ühise improvisatsiooni käigus. Ükski Eesti lavastaja ei ole meid lavastanud. Ega ma tea, mis sellest ka välja tuleks. Siiski, Maria Usk on toonud meiega lavale nägemispuudega lastele mõeldud lavastuse „Piip ja Tuut metsas”.

 

A. T.: Te teete lavastusi ka täiskasvanuile?

Esimene pääsuke oli rahvusvahelise trupiga loodud „Bistro Beyond”. Siis lavastas Marek Demjanov Anna Krogeruse „Lummuse”. „Elevandiga” tahtsime juba selgelt välja saada ainult peredele mängimise ringist, et me ei muutuks üheülbaliseks. Me ise kutsusime lavastaja. Seal olid väga markantsed tegelased. „Hamleti” lavastaja aga ise soovis meiega lavastada, teda köitis meie mänguviis.
Ta oli näinud meid festivalil Leedus, seda, et me oleme kogu aeg publikuga suhtes ja mäng käib koos publikuga. Piibu ja Tuudu tegelaskujudega on lihtne. Me teame, kuidas nad käituvad. Kui sa annad neile materjali ette, siis sa juba tead, kuidas need kaks mängima hakkavad, me usaldame neid.

 

A. T.: Sihtrühm on lapsed ja pered?

Meie raiume, et ikka pered. Tänapäeval, kui on nii kerge end kõiksugu vilkuvate ekraanide ette ära unustada, on perega koos teatris kogetud elamused kulla väärtusega.

 

A. T.: Kuidas noor publik on muutunud?

Meie seda ei taju, sest me ei mõtle sellele. Mängime neile, kes publikuks on. Me teeme selle nimel tööd, et neid heas mõttes ohjes hoida, üllatada. Püüame alati luua ka keskkonna ja näeme palju vaeva, et arhitektuursed suhted oleksid ruumis paigas. Need on tähtsad selleks, et saaksime publikuga pingpongi vormis suhelda. On ju teada, et Shakespeare’i-aegses teatris ei tulnud sõnumitooja kunagi keskelt lavale, ikka külje pealt. Kuningas tuli keskelt, ka kuninganna, kes siis sammus suure kaarega diagonaalis üle lava. Nii olid proovid selgemad ja lühemad, sest need reeglid olid teada. Isegi kui sa ei näe kolmandalt rõdult, kes lavale tuleb, sa tunned tegelaskuju selle järgi ära, kust ta tuleb. Vanasti olid teatris sellised asjad paigas.

 

A. T.: 2014. aastal saite Salme Reegi auhinna, suur tunnustus.

See ongi kõige suurem tunnustus. Mida see hing siis veel ihkab. Ütleme, et enamikul juhtudel tulevad inimesed pärast etendust tänama, see tagasiside on positiivne. Peaks ju olema hea meel küll. Noh, ja siis nad ju plaksutavad ka etenduse lõpus. Aga hing ihkab ikka midagi veel. Meenub Vanalinnastuudio aeg, kui saal oli rahvast täis, aga ükski kriitik ei kirjutanud. Mis siis oleks, kui näiteks Eesti president annaks kuldse medali ja ütleks, et te olete parimad…? Et kas see on lagi? Ameerika president annaks medali ja ütleks, et teie olete parimad? Siis ma sain aru, et meie hing ongi selline, et ta kogu aeg ihkab. Ju nii ongi kõik korras. Kui hing enam midagi ei ihka, siis oleks probleem, siis tulebki pood kinni panna.

 

A. T.: Kuidas sa ennast laed?

Oleme Haidega tabanud ennast mõttelt, et kui on 250–260 etendust aastas — etenduse ajal on elu päris muretu —, siis sa haldad olukorda, aga vaat see argipäev, mis saabub pärast etendust, seda me ei halda enam. Laadimiseks on meil oma pelgupaik Hiiumaal ja neid nädalaid, mis me suvel seal tahaksime veeta, neid kraabime iga aasta aina rohkem juurde.

 

M. K.: Kui tsirkuse koolkondadest rääkida, siis kas tegeled uue või vana tsirku­sega?

Me teeme vanamoelist tsirkust ja teatrit, oleme ühe jalaga ühes ja teise jalaga teises pooles. Ega midagi uut luua ei oskakski enam. Välislavastajad me olemegi avasüli vastu võtnud, et nad meid loksutaksid. Me oleme lihtsalt selliseks muutunud, meil pole ühtegi teadlikku suundumust, ei teatri ega tsirkuse poole, ei uue ega ka vana poole. Me oleme natuke vanamoelised, sest mulle hirmsasti meeldib näitlejateater. Ma usun endiselt sügavalt, et lavatust luues on soov midagi paremaks muuta, aga seda saab ainult näitleja teha. Kõik ülejäänu on abivahend.

 

M. K.: Tsirkuse juurde kuuluvad ka n-ö pepu- ja tissinaljad. Mis neis on, miks seda ikka tahetakse näha?

See on rahvalik teater ja tsirkus ja kõike võib teha, kui seda hästi teha. Meie ühes lavastuses on reaalselt tissinaljad sees. See sündis juhuslikult, taas improvisatsiooni käigus, no ma ei tea, vist ikka loeb ka, kes seda teeb. Ma olen mõelnud, et lavastuse seisukohalt on hea teha selline trikk kahe stseeni vahele, kus terve seltskond „ühest torust” naerab. Nii saab panna eelmisele numbrile punkti, see on selline lavastuse dünaamiline võte. Sisuliselt, olgem ausad, ei ole sellel mingit sisu. Sellel ei ole moraali ega mõtet, lihtsalt klouni vigurdamine ja äpardumiste jada. Aga vahel saab vaataja nii kogeda palju erinevaid emotsioone. Me loodame ise, et see meie etendus on natukenegi elamuslik, inimene saab sealt emotsionaalse laengu. Välismaa lavastajad on meile öelnud, et me oleme intelligentsed klounid. See on mind heas mõttes solvanud, tahan olla ikka loll kloun, kes alles avastab maailma veidrusi ja füüsikaseadusi. Ma tahaksin püüelda selle poole, et saavutada staadium, kus tegelane ongi nagu laps, umbes aasta-pooleteisene, just hakanud kõndima. See on selline hetkes olemise asi. Siis ma kirgastuksin ja valgustuksin, see oleks klounide kloun. Siis ei peaks enam tegelema ei tissinalja ega millegi muuga. Siis ei pea enam midagi tegema, siis sa lihtsalt oled ja kõik vaatavad sind suu lahti. Null-eesmärk, null-mõte, aga samal ajal orgaaniline ja energiat säästev seisund. Laulusalm ütleb: „Meis kõigis on kübeke klouni”, see ongi see väike laps meie sees, kellest on täiskasvanuks saades alles vaid helged mälestused, mida tahaksime taas kogeda.

 

Küsinud ja tsirkuseartistide Aita Vaheri, Helena Ehrenbuschi, Meelis Kubo, Terje Bernadti, Ulrike Jägeri, Merit Ridaste, Kadri Hanseni, Grete Grossi ja Kaja Kannu küsimusi vahendanud ANU TÄHEMAA ja MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist