PUNAFRAASID KUI SÕJAKAVALUS ENSV-s

OLEV REMSU

Jaak Allik, „Kihnu Jõnnist Savisaareni”; pool sajandit teatrivaatamist, kunagisi arvustusi ja tänaseid mõtisklusi. Toimetaja: Kadi Vanaveski. Kaanekujundus: Riina Soom. Vali Press, 2016.

 

Jaak Allik on mitmekümne aasta jooksul julgenud rünnata läppunud eelarvamusi. See on toonud talle toetajaid nii maailmavaate kui ka esteetika pinnal. Jagub aga neidki, kes käibetõdede paljastamist ei salli, kuna haistavad neis rünnakuid iseenda pihta ning peavad Allikut punavaenlaseks.

Minu meelest võib Allikut emotsionaalselt kiruda küll selle, küll tolle pärast, ent kaht tõika peaksid nentima kõik, kel tõde vähegi tähtis: 1) teatri ja ühiskonna tundjana on ta professionaal; 2) ta arutluskäik liigub alati selgelt ja loogiliselt, ei tõuku hämaratest emotsioonidest. Selge on ka see, et 70-aastane mees vaatab oma elule tagasi, tahab mingit kriipsu alla tõmmata, ja nii ongi Allikult ilmunud raamat „Kihnu Jõnnist Savisaareni”, milles ta taasavaldab oma poolsajandi jooksul ajakirjanduses ilmunud teatriartiklid. Tundub, et teos on omakirjastuslik, kirjastuse nime me tiitellehelt ei leia.

Juba 19-aastasena kirjutab Allik oma esimese artikli tasemel, millele pole suurt midagi ette heita. Võidab koguni 1966. aastal Tartu Ülikooli ajalehe teatriretsensioonide võistluse. Edasi loen, kuidas Allik ründab mu esimese klassi aegset pinginaabrit Jaan Unti sellepärast, et Jaan on enne rünnanud Mati ja Ela Unti, Juhan Liivi ja Paul-Eerik Rummo luuletuste lavastajaid teatrimängus „Suits pööriööluhtadelt”. Jaan ei olnud Mati Undi sugulane, küll aga on Mati Unt olnud meie ühine iidol. Jaan väidab, et luule ei ole dramatiseeritav; Allik kummutab mu pinginaabri seisukoha ning nimetab Jaani kirjutist sõjajärgse aja kõige tigedamaks teatriarvustuseks. Mulle meenub jälle, kuidas me Jaaniga pärast seda Toomemäel kõndisime ning Jaan talle iseloomulikult rääkides — „esiteks, teiseks, kolmandaks”, ise näppe ette sirutades — seletas, milles kõiges Allik rängalt eksib. Sealsamas Toomemäel, kus Allik pidas oma sõprade Siim Kallase ja Märt Kuboga aru, kuidas päästa Ülo Vooglaid parteist väljaviskamisest. Kauged ajad tulid lähemale, olin tolle poleemika juba unustanud, nüüd kaevus see mälulademete alt välja.

Noil kaugetel aegadel olid enam-vähem kõigil meil ühised austusobjektid: Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Mati Unt, Tõnu Tepandi, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Uku Masing. Jah, isegi viimane.

Masing esines keeleloengusarjaga Vanemuise stuudios (milline liberaalsus Kaarel Irdi poolt!), minulgi oli au seda kuulata, nüüd saan teada, et viibisime Allikuga seal mõlemad. Ja viis mind sinna Jaan. Masingule lisaks õppisime Allikuga koos ajaloo-keeleteaduskonnas — tema ajalugu, mina ajakirjandust. Ütlen seda sissejuhatuseks põhjusel, et paljud asjad, millest minu põlvkonnakaaslane Allik oma raamatus kirjutab, on mindki mõjutanud, teisi olen ehk näinud temast veidi kaugemalt, mõnest on minuni jõudnud jutud. Nõnda et raamatu sisu puudutab mind ehk pisut isiklikumalt kui kedagi teist.

Retsensioonide järgi otsustades läheb Alliku ja minu teatrimaitse pärastpoole kauaks ajaks lahku, et praegusel kümnendil taas kokku saada — ka mulle meeldib NO99, millest Allik on päris vaimustuses.

Kui n-ö keskmine teatriarvustus kipub pahatihti seisnema kirjutaja muljetest lähtuvas pealiskaudses näitlejate ülistamises, siis Alliku lood põhinevad alati analüüsil. Kindlasti ei ole ma teatriteadja, ent ühiskonda arvan ennast tundvat.

Kõigest, mida Allik on teinud ja mis on avalikkusele näha olnud, kihab vastu poliitikat. Veri viib rähnipoja puu otsa, ütlesid selle kohta vanad eestlased. Kui raamat sisaldaks ainult varasemate retsensioonide uustrükke, ärataks see ehk üksnes andunud teatraalide tähelepanu. Allik on aga talle lausa immanentse sotsiaalse erksusega kirjutanud selleaegse hinnangu taha ka oma tänase arvamuse toonasest lavastusest, ja samuti toonasest ajast. Julgen öelda, et just seda ühiskond vajabki. Ühelt poolt on järelmärkmetega süvendatud teatrialast lähenemist, teiselt poolt on aga välja löönud poliitiku- ja sotsioloogikirg, mille rahuldamiseks pakkus Nõukogude periood ju kasinalt ausaid võimalusi. Ausaid. Allik on avanud toonaseid keskkomitee- ja ministeeriumiintriige, iseloomustanud inimesi ja nende tegemisi. Loeme, kuidas Voldemar Panso, Elem Treier, Kalju Uibo, Endel Link ja Boris Tuch astusid välja Toominga, Hermaküla ja hiljem ka Kalju Komissarovi vastu ning kuidas ministrid Albert Laus ja Juhan-Kaspar Jürna ning kõrged ametnikud, nagu Vambola Markus, püüdsid oma nahka hoida. Noori teatrirevolutsionääre ründasid Moskva(!) väljaannetes nooruke Jelena Skulskaja ning (uskumatu!) isegi kõikvõimalikust kuumast ja külmast läbi käinud Voldemar Panso, kes NLKP Keskkomitee ajalehes Sovetskaja Kultura avaldas artikli „Et Sinilinnust ei saaks part”. Allik ütleb, et see oli Panso kaebus Kremlile oma andekaima õpilase Toominga ja tema toetajate peale. Toominga ja noorte teiste kaitsjate relvaks oli aga analüüsi professionaalsus ning tänu sellele, ja oskusele loopida punafraase, õnnestus vältida peade veeremist. Need kaitsjad olid Reet Neimar, Kadi Vanaveski (Helen Kalda), Karin Kask, Lea Tormis ja Lilian Vellerand (meenutustes jätab Allik ennast mainimata). Toona nähti absoluutselt igal pool poliitikat, nägid nii valvurid kui valvatavad. Jutt käis esteetikast, aga kõik kaalusid: kas oma või vastane? Huvitav, et otsustavalt oli Toominga poolt ka Kaarel Ird, tollal Panso rivaal tiitlile Eesti teatrikorüfee nr 1. Samas on ikka tavaks Irdile ette heita okupatsioonivõimu ees lipitsemist. Inimesed ei jagunenud mustadeks ja valgeteks (ütleme siis veidi üle pakkudes, et punasteks ja sinimustvalgeteks), kõik oli tunduvalt keerulisem ning selle kohta saamegi Alliku raamatust väheke teada. Tundub, et palju on ta siiski ka enda teada jätnud.

Millest kõigest ei sõltunud toona teatritüki lavalepääs! Eesti keeldegi tõlgitud romaani „Tuhk ja teemant” autor Jerzy Andrzejewski liitus Poolamaal dissidentlike intellektuaalide rühmaga ning loomulikult oleks see ajastu tava kohaselt tähendanud teose järgi valminud Toominga Vanemuise-lavastuse keelamist. Läks vaja marksistlik-leninlikku sõnavahtu, et tükk välja tuua. Ja see tuligi avalikkuse ette „Polonees 1945” nime all justkui Andrzej Wajda filmi „Tuhk ja teemant” teatriversioon. Nagu poleks romaanil ja filmil midagi ühist! Siin oleks tahtnud Allikult täpsemat selgitust, kuidas niisugune absurd töötas? Müsteeriumi lahtipuremist: kes kui palju teadis, kes kui palju silma kinni pigistas, keda sellise suhteliselt hõreda suitsukattega haneks tõmmati (kui üldse tõmmati), kes oma karjääriga riskis ning kes perestrahhovka’t tegi. Pruukisin seda toona paljude eesti intelligentide keelel olnud sovetismi nimme, et püüda avada ajastu hõngu, aga noorematele peab vist tõlkima: see on oma naha hoidmine.

Kui too seletamata jäänud absurd poleks töötanud, oleksin mina jäänud ilma ühest oma ehedaimast ja suurimast teatrielamusest. Ka film kuulub siiani nende hulka, mis on mind kõige rohkem mõjutanud; meenutasin seda, kui Wajdale järelehüüde kirjutasin.

Meie räägime eelkõige Allikust kui poliitikust, eks ole. Jedem das Seine. (See käib eelkõige minu kohta.)

Allik kirjutab oma 1976. aastal Sirbis ja Vasaras ilmunud loo kohta nüüd: „Kaalusin kaua, kas lisada „Polüneesi” arvustus siia raamatusse, sest ülistusridu kompromissitule klassivõitlusele ning hukkamõistu fašismi ja kommunismi vahel kolmanda tee otsingule on praegu piinlik lugeda.” (lk 58)

Jõudsime ühe ajastupärase nähtuseni, peltsebuli väljaajamiseni peltsebuli endaga, mille Allik mõneti lahtigi muugib. Nii tegelikke kui ka etteoletatavaid poliitsüüdistusi pareeriti kohati lausa barokse ja paraadliku fraseoloogiaga. Allik ütleb, et nägi seda kunsti esmalt Vanemuise kunstinõukogus, kuhu ta kuulus üliõpilaskonna esindajana. Seal teinud tulevane esteetikaprofessor Leonid Stolovitš ja EPA teadusliku kommunismi õppejõud Uno Uri väärt lavastuste päästmiseks tõelist punakõlksutuste kõrgpilotaaži. Vana dilemma — kas lahkuda uhkelt ja ausana, pea püsti, või võidelda asja huvides ning määrida oma nimi vähemalt mõnede inimeste silmis. Alliku jaoks siin kahevahelolekut ei ole, tema võitleb.

Niisugune manööverdamine — teadlik hämamine õige asja eest —, nagu ka ridade vahele kirjutamine, põrutavad poliitanekdoodid ning nii mõnigi muu omapärane ja kaunis ettevõtmine on praeguseks kõik eilne päev; see kuulub autoritaarsete-türanlike ühiskondade juurde ning on meie jaoks loodetavasti lõplikult loojakarjas. Ent selle meenutamine kuulub tagasivaadete juurde.

Kui tohib minna teksti juurest isiku juurde, siis mulle tundub, et Allik ise valdas sellist hookuspookust meisterlikult. Hiljem kaitses ta Lenini-trikkidega vilunult Kalju Komissarovi, Mati Undi jt lavastusi ärakeelamise eest. Undi puhul sai argumendina esitada, et Unt oli olnud komsomoli keskkomitee liige, Mikiver aga saanud leninliku komsomoli preemia. Meie rikkamate kolhooside esimeeste kohta räägiti, et nende puhul oli vaid kaks võimalust: kas panna nad sahkerdamise pärast trellide taha või teha neist sotsialistliku töö kangelased. Õnneks mindi seda teed, et neile riputati rinda kulda ja karda. Selgub, et sama mudel kehtis kultuuriski, ning Allik oli selles mängus vilunud käsi.

Ainult et… Meenub üks ammu loetud (tšehhi?) romaan, mille autor ja pealkiri ei tule meelde, hoolimata sellest, et otsisin neid Rahvusraamatukogu e-kataloogi ESTER kaudu. Aga sisu oli selline, et põrandaalused saadavad Teise maailmasõja ajal vaenlastega sehkendama oma ideekaaslase, noore ja ilusa naise, kes hangibki voodi kaudu äärmiselt  väärtuslikku informatsiooni, ent pärast sõda, kui teised kangelasteks tituleeritakse, pälvib tõeline sangar ühiskonna karmi hukkamõistu kui natside lipakas. Tollele naisele ei antud võimalust avalikkuse poole pöörduda, Allikul on see võimalus olnud, ta on seda selle raamatu üllitamisega kasutanud. Isegi rohkem oleks tahtnud lugeda niisugustest nõksudest.

Allik laseb pisut valgust paista meie kultuuriajaloo hämaratele lehekülgedele. Ka minuni olid jõudnud kuulujutud (töötasin tollal Sirbis ja Vasaras), et Jaan Kaplinski näidendi „Neljakuningapäev” Mikk Mikiveri lavastuses keelamise organiseeris keskkomitees teatri eest vastutav Vello Pohla; nüüd leidsin raamatust sellele faktilist kinnitust. Denuntsiatsioon tüki pihta olevat jõudnud Moskva julgeolekusse. Samas meenutatakse ka Merle Karusoo lavastuse „Kui ruumid on täis” keelamist. Jälle oleks soovinud rohkem üksikasju!

Toonast õhustikku kirjeldab Allik teatripoliitika võtmeisikute hulka kuulunud Johannes Loti, Ants Päieli, Aarne Vahtra ja juba mainitud Pohla iseloomustamisega; loeme sellestki, kuidas toimis tsensuur. Kui näidend oli kuskil, olgu või Sise-Venemaa kolkas, saanud lavastamisloa, siis kehtis see üle NSV Liidu. Oli ju meil ühtne, kompaktne riik. ENSVs antud luba oli jõus jällegi Sise-Venemaal. Kui aga seda olukorda kasutati väärt tükkide lavaletoomiseks, siis ühtsusest siiski loobuti; tarvis oli, et kohalikud kontrollorganid saaksid hoida võimu rohkem enda käes.

Riigis, kus isikuvõim on tähtsam seadustest, mängivad olulist rolli inimeste omavahelised suhted. Allik kirjutab, et Irdi vahekord Karl Vaino ja Rein Ristlaanega oli selgelt halvem kui tema läbisaamine Johannes Käbini ja Vaino Väljasega. Irdilt õpib Allik poliitriukaid, et viia Ugala teater gastrollima Moskvasse. Kunagi eeskujulikud suhted Irdi ja Alliku vahel üha halvenevad ning viimaks kirjutab Ird Alliku vastu kaebekirja NLKP Keskkomitee sekretärile Jegor Ligatšovile, tol hetkel kõige tagurlikumale poliitbüroo liikmele, perestroika, glasnosti ja Gorbatšovi põhivaenlasele. Oo, sovetielu! Ent ajastu on avatud.

Kas tuleks praegu keegi niisuguse hullumeelse mõtte peale lahendada lavastusprobleeme peaminister Jüri Rattaga või president Kersti Kaljulaidiga? Või öörata Moskvasse? Ent asjal on teinegi tahk. Kultuuri hoiti loomulikult valusate ja tihti nõmedate pihtide vahel, kuid paradoksaalsel kombel väljendus selles ka austus kultuuri vastu. Nn kunstimeistrid (olid nad siis ennast selleks slikerdanud või olid ka tõesti seda tiitlit väärt) kullati üle raha, korterite, autoostulubade, välismaasõitudega. ENSV kultuuripoliitikuna on Allik pidanud oma funktsiooniks tõmmata sinna eldoraadole nooremaid, tõepoolest andekaid tegijaid. Ja tunnustagem — erinevalt paljudest teistest kultuuritšinovnikest on Allik kaitsnud ikka õigeid asju, neid lavastusi, millistest tänagi lugu peame.

Tagamaade avamine ulatub teatrimaailmast kaugemalegi. Ülo Vooglaiu parteist väljaviskamist valgustatakse üsna põhjalikult ning julgelt nimeliselt, ära tuuakse nii need, kes olid selle vastu, kui ka need, kelle huvides oli Vooglaid elimineerida.

Esmalt iseloomustab Allik TRÜ poliitseisu. 1970. aastail hakati üha enam kruvisid kinni keerama, nõiajahi eesotsas olid rektor Arnold Koop, ortodokssed parteiajaloolased Johannes Kalits ja Feliks Kinkar (viimane andis mullegi NLKP ajalugu) ning Mikk Titma, kes juhtis Kommunistliku Kasvatuse Laboratooriumi, Vooglaiu sotsioloogialabori konkurenti. Poolteist aastakümmet hiljem vedas Titma EKP Keskkomitee ideoloogiasekretärina perestroikat ENSVs, aga toona oli ta üks käremeelsematest, üks nendest, kes pani Vooglaiule süüks asjaolu, et too jättis nn organid informeerimata oma kunagise kursusekaaslase Tunne Kelami ettepanekust kirjutada alla ÜROsse läkitatavale pöördumisele. Vooglaid alla ei kirjutanud, ent ei käitunud ka nõukogude inimesele kohaselt, ei teatanud, kuhu vaja. Vooglaiu parteiline represseerimine algas kolm aastat hiljem. Miks nii pikk viivitus? Allik ka ei tea, ent arvatavasti oli Kommunistliku Kasvatuse Laboratooriumil vaja elimineerida oma konkurent, Vooglaiu sotsioloogialaboratoorium. Algasid läbiotsimised, leiti küsitluste blankette, fabritseeriti süüdistused salajaste andmete hoidmisest fašistlikus pesas (kunagise EPA komsomolisekretäri talus Tüüstres). Ühiskonnateaduste parteiorganisatsiooni koosolekul, kus taheti Vooglaid parteist välja heita, võttis rektor Koop sõna seitseteist korda, kohal viibisid EKP Keskkomitee osakonnajuhataja Gustav Sarri ning Tartu linna ja ülikooli parteijuhtkond. Eelpool mainitud sõprade kolmik Allik, Kallas ja Kubo andis lahingu, tänu millele ei saanud väljaviskamisotsus 2/3 poolthääli ning Vooglaid oli lühikeseks ajaks päästetud. Hiljem eemaldati ta riukaid kasutades. Mina olen kuulnud, et kasutati mingeid trotskismivastaseid salapunkte. Allik aga kuuleb rektor Koobi suust kõige suuremat ja ropumat parteisisest süüdistust: te olete sotsiaaldemokraat! Omalt poolt lisan, et kas täpselt sel ajal või pisut varem-hiljem oli Allik TRÜ komsomolikomitee esimene sekretär. Harilikult hoidus ta esimesena karistatava positsioonist, manööverdas sinna vapiloomaks oma kaaslasi: Sirje Endret, Peeter Vihalemma jt. Olgu siinkohal öeldud, et minagi olin tollal lühikest aega parteituna ülikooli komsomolikomitee, tolle (pool-)dissidentliku allüksuse liige. Minu meelest on Allikule kui liidrile omane see, et tihti eelistab ta ise varju jääda. Nagu lavastaja teatris.

Usun, et keegi võiks võtta uurida TRÜ komsomolikomitee ajaloo; sealt käis läbi ju hiigelleegion nii ENSVs kui ka Eesti Vabariigis mõjukaid inimesi. Ja mulle ei tule meelde küll kedagi, kes oleks olnud iseseisvuse taastamise vastu.

Kindlasti on meie päevade noorusel kummaline lugeda, milliseid maailmavaatelisi ja personaalpoliitilisi lahinguid löödi ühe partei sees. Aga niisugune see ENSV ajalugu oli. Tihti on toonast juhtkonda käsitledes püütud maalida pilt, et ühel pool olid halvad, Karl Vaino mehed, teisel pool head, Vaino Väljase inimesed. Viimati võisime niisugust skeemi näha Aare Laanemäe eneseõigustuslikus teoses „Kümme aastat Valges Majas. Ausalt ja avameelselt” ning Vello Pohla mõnevõrra objektiivsemas raamatus „Inimese mõõde, kultuur ja poliitika”, milles lähenetakse asjale pisut enesekriitilisemalt ning ausamalt ja avameelsemalt.

Meie ajaloolaste püha kohus on kirjutada ja avaldada objektiivne ja neutraalne ENSV ajalugu. Laanemäe ja Pohla raamatuist on selle eesmärgi täitmiseks vähe kasu, Alliku omast rohkem. Kuid see käsitleb teemas püsivalt siiski ainult kultuuri-, peamiselt teatririnnet, kuhu kuulub ka Pohla värvika poliitelu kirjeldamine. Ikka on ajakirjanduses küsitud (ka mina olen seda teinud), miks kuulutati Pohla Rootsis, kus ta töötas NSV Liidu saatkonnas emigrantide suunal, persona non grata’ks? Pohla ei anna sellele vastust ka oma raamatus, ja see vaikimine on üpris kõnekas. Allik ütleb end kuulnud olevat, nagu oleks Pohla osalenud inimröövis, üritanud NSV Liitu jõuga tagasi viia kodumaalt pagenud kodanikku ning Rootsi politsei poolt selliselt punagangsterlikult teolt tabatud. Jäägu see versioon õhku rippuma. Ehk saame kunagi teada tõe? Igatahes maandus Pohla ENSVs suhteliselt kõrgel EKP Keskkomitee teatrisektori juhataja kohal, mis tõestab, et partei tunnistas ta Rootsi-töö õigeks. Sellel ametipostil otsustas ta inimeste ja lavastuste saatuse üle. Ja mängis rolli ka Alliku karjääris. Edasi loeme, et Pohlale olid omased antisemiitlikud vaated, mis — ja see on juba oluline ENSV ajaloo kirjutamisel — ei olnud päris võõrad ka Väljasele, kes hiljem esikommunistina meid iseseisvuseni aitas. Ma juba ütlesin, et maailm ei ole mustvalge. Ka Brežnevi ajal võrdlemisi populaarne Väljas ning üsna põlatud Artur Vader armastanud napsitada; sedakaudu oli võimalik neile läheneda, et ajada õiget asja. Ja seda tehtigi, seda tegi vist Allikki, vähemalt on selle kohta vihje raamatu 111. leheküljel. Ent EKP etteotsa ei tõusnud ei Vader ega Väljas; Moskvas oli hakatud kruvisid kinni keerama ning valik langes hoopis Karl Vaino kasuks, nii et Pohla ja teised, kes lootsid karjäärihüppele Vaderi ja/või Väljase favoriitidena, pidid paati vahetama. Aga kes neid soovis? Pealegi siirdus sügavalt pudelipõhja vaadanud Vader parematele jahimaadele, otsekui reetes inimesed, kes temale panuse tegid. Seda enam tuleb olla paavstist paavstilikum ning Pohla nihverdab, mis jaksab, et oma nime päästa. Allik saab aga ENSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhatajaks just Pohla soosingul, ministeeriumis ja mujalgi peetakse teda Pohla-meheks. Sovetliku intriigiahela kirjeldus, kuidas Allik oma postile tõuseb, on lugemist väärt.

Kõrgele postile asudes küsib Allik Väljaselt, miks tema nn parteivastane tegevus (Vooglaiu kaitsmine) ei aktualiseerunud, ning saab tõemeeli vastuseks, et tegemist oli operatsiooniga heast perekonnast pärit lapse päästmiseks Iisraeli mõju alt. Keskkomitee ideoloogiasekretär peab silmas Alliku teadustöö juhendajat Rem Blumi ning ülikooli õppejõude Leonid Stolovitšit ja Juri Lotmanit. Vaat selline oli tase! Mina õppisin siis juba Moskvas ning võin kinnitada üha süvenevaid antisemiitlikke meeleolusid; selle kaardiga püüti endale rajada teed partei- ja kultuuriladvikusse. Nägin seda filmikoolis ise pealt, aga eriti kuulsin oma juudi rahvusest sõpradelt, kuidas neid tasapisi ikka ägedamalt kiusati.

EKP Keskkomitee Kultuuriosakonna vaata et igavest juhti Olaf Utti määratleb Allik kui rahvuskonservatiivi. Tean, et Uti nõrkus oli bridž, tema partnerid elasid nagu kuninga kassid, tiirutasid kaugetes kap-riikides, kuigi julgeolek oli nende kohta keskkomitee viisakomiteele ettekande teinud, et ei soovita neid isikuid välismaale lasta. Mulle on sellest rääkinud kaks niisuguse soosingu osalist, Valter Heuer ja Arvo Valton. Valton nautis kõrge aparatšiku armu täiega, elas ühtaegu presiidiumis ja põranda all. Huvitav, kas Utt teadis, et Valton on pesuehtne dissident? Ja ega Heuergi temast maha jäänud.

Keskkomitee teatrisektori vasakradikaalist juhataja Pohla ja rahvuskonservatiiv Uti vahel pidi puhkema konflikt ja puhkeski. Pohla kirjutab juba tsensuuri (ja järelikult keskkomitee) poolt lubatud Mati Undi näidendi „Peaproov” ja Komissarovi lavastuse keelamiseks 11-leheküljelise paskvilli. Komissarov otsib abi julgeolekukomitee esimehelt kindral August Porgilt ja Väljaselt; esimene vaatab proovi ära ning kaob vaikselt ja ettevaatlikult. Väljas aga, kuulnud Komissarovilt, et keskkomitee tahab tüki keelata, vastab talle omase (küünilise?) teravmeelsusega: seltsimees Komissarov, keskkomitee ei võta maha lavastusi, vaid inimesi. Muuseas, koha kaotas Pohla, mitte Komissarov, kellele revolutsionäär Matieseni osa iseenda lavastuses tõi Teatriühingu aastapreemia. Allik kaitses sõpra ja ideekaaslast ajastupärase sõjakavalusega, kutsus arutelule vana revolutsionääri Alma Vaarmani, kes (nagu on lugeda) tundis Matiesenis ära iseenda ning loomulikult kaitses siis lavastust tulihingeliselt. Surmasõlmed elu teenistuses!

Poliitika on meeskonnatöö, mida Allik valdas juba TRÜ komsomolikomitee ohje hoides. Teatrite Valitsusse toob Allik omad inimesed, kes kõik olid parteitud teatriprofessionaalid: Ülev Aaloe, Lilian Vellerand ja Kadi Vanaveski. Samuti Aarne Vahtra, kellest sai kultuuriministeeriumi partorg ning kelle hilisema välismaale põgenemise puhul jääb õhku küsimus, miks ei karistatud kultuuriminister Lotti isegi mitte kerge parteilise noomitusega, kui tema partorg ära kargas? Teatrite Valitsusest teeb Allik lisaks tööpaigale ka üpris meeleoluka ja boheemliku koha, kuhu kogunevad pidutsema needki nooremad loomeinimesed, kellel teatriga just eriti suurt pistmist pole.

Allik märgib, et käis läbi parteitute ajastukaaslastega, nagu Leonhard Lapin, Toomas Vint, Vladislav Koržets jt. Temal aitas keskkomitee, julgeoleku ja tsensuuri vastu sõdida tema parteipilet, ent abi oli ka parteitutest kolleegidest.

Enda parteilisuse selgitamiseks märgib Allik, et ENSVs kuulus parteisse sada tuhat inimest, umbes 15 protsenti täisealisest elanikkonnast.

Minu jaoks on küsimus siiski mujal. Ja nimelt: kui punane oli/on Allik südamelt? Argumendiks toodud sada tuhat jagaksin mina kaheks: parteilased ja kommunistid. Usun, et maailmavaatelisi kommuniste oli EKPs — ilma liikmeteta struktuuris, kuna liikmed kuulusid kõik NLKPsse — ühe-kahe käe sõrmedel üles lugeda, ülejäänud kasutasid parteid karguna positsiooni võitmisel ja hüvede hankimisel. Kindlasti peeti südame poolest kommuniste naeruväärseteks ullikesteks. Ma vabandan, kuid minu sümpaatia kaldub maailmavaate kandjate, mitte saagitsejate poole.

Alliku kohta saan teada vaid, et ta on vasakpoolne, suhtumist kommunismi ei pea endine kommunismiõppejõud vajalikuks selgitada. Teadagi, milline mahtra läheks kaikameeste poolt lahti, kui keegi end kommunistiks tunnistaks. Hea taktik on Allik alati olnud, nagu strateegki.

Nüüd siis rähnipojast, verest, mis puu otsa viib.

Muidugi ei saaks raamatut ausaks ja ammendavaks pidada, kui selles poleks juttu Alliku emast ja isast, Olga Lauristinist ja Hendrik Allikust, kahekümnendate aastate riigikukutajaist, põrandaalustest bolševikest, Pätsi-aegsetest poliitvangidest, aga ka 1940. aasta reetureist. Kusjuures Hendrik Allik jõudis olla nii Riigikogu, ENSV Ülemnõukogu kui ka NSVL Ülemnõukogu liige, samuti istuda kinni lisaks Pätsi Patareile ka stalinistlikus vangilaagris. Vanemate mahasalgamine oleks eetiline surmapatt. Saan aimu, kust pärinevad Alliku poliitkogemused. Loen, kuidas ta nägi üheksa-aastaselt oma korteri söögitoas paljusid tollaseid prominente, kes kõik tulid vaatama tema laagrist naasnud isa. Ka tema ema, endine tsensor ja kinominister, oli parteist välja visatud.

Kaks paralleelselt jooksvat teemat — teater ja poliitika — saavad päris kokku üsna raamatu lõpus, Andrus Kiviräha näidendit „Ingel, ingel, vii mind taeva…” ja selle Aare Toikka poolt VAT Teatris tehtud lavastust arvustades. Ei ole kahtlust, et kahe tegelasega tüki naistegelase, Maria Hermeli prototüübiks on Olga Künnapuu (hiljem Lauristin). Loomulikult on poja eetiline kohus kaitsta oma ema. Alliku kui inimese tegu on igati austusväärne, ent tema kui teatriprofi oma mõneti küsitav. Kunagi kaitses Allik Toomingat, Hermaküla, Unti jt tinglikkuse argumendiga, rõhutas teatri poeetilisust ja kujundlikkust, sõdis nende tagurlaste vastu, kes nõudsid elu üksühest kopeerimist laval. Nüüd astub ta Kiviräha ja Toikka vastu, esitades sõjaväeprokurör Konstantin Trakmanni allkirjastatud dokumendi, kust selgub, milles tegelikult Olga Künnapuud süüdistati ning kui üldsõnaline ning tühine oli 19-aastasele neiule esitatud süü: osavõtt neljast avalikust koosolekust, ühel neist kõnelemine ja linnavolikokku kandideerimine. Allik lisab siia teisigi ajaloofakte, näiteks kogu Eesti Vabariigis tehtud ülekohtu kommunistide vastu. Samuti fakti, et üksikvangistus oli suur erand, seda juhtus haruharva ning kindlasti ei olnud naisvangil meesvalvurit. Allik nendib Maria Hermeli osa täitva Katariina Undi (Laugu) puhul isegi välist sarnasust oma emaga ning leiab lisamärkmes põhjuse avaldada oma isa tõdemus ja uskumine, millest õhkub tema endagi maailmavaadet: kui inimese elementaarsed majanduslikud õigused (töö, eluase, tasuta haridus ja arstiabi) pole kindlustatud, siis on tal üsna ükskõik, kas talle on antud sõna-, liikumis- või isegi ettevõtlusvabadus. Jah, olen nõus. Tean Allikut rohkem kui pool sajandit ja mulle tundub, et see printsiip on teda tõepoolest juhtinud.

Et järgnevat väidet kontrollida, vaatasin ERRi digiarhiivis salvestatud lavastust veel kord. Vähemalt sõnalise osa sain kindlasti sajaprotsendiliselt kätte, seda enam, et võisin videopala alati seisma jätta ning uuestigi mõnda lauset kuulata.

Minu meelest kujutavad Kivirähk ja Toikka konflikti hea ja veel parema vahel, konflikti, mis jääb Allikul märkamata ning millest unistavad Hollywoodi produtsendid. Maria Hermeli kohati hullumeelne fanatism viib ju elu edasi, Marko Matvere kehastatud vangivalvur on aga see maa sool, mis hoiab meie elu võimsalt rööbastel. Ja mõlemaid on ühel riigil vaja.

Ehk ei panda pahaks, kui ma mõnevõrra trafaretselt lõpetan: „Kihnu Jõnnist Savisaareni” on tõesti sisukas ja huviga loetav raamat. Jumal tänatud, et Allik selle kokku pani ja avaldas! Ent oma elutööle lõpliku joone allatõmbamiseks peaks ta avaldama oma memuaarid. Ta teab nii palju, et tema kohus meie kollektiivse mälu ees on see kõik meile ja eriti tulevastele põlvedele säilitada.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon