KARSTIJÕE VOOLAMIST SILMITSEMAS

Intervjuu Lea Tormisega

Lea Tormis on EMTA lavakunstikoolis toimuvat jälginud ja sellele kaasa elanud kooli asutamisest saati. Teatriajaloo õppejõuna on ta koolis töötanud alates 1961. aastast ning annab veel tänini bakalaureuseüliõpilastele mõne loengu semestris, käsitledes endale südamelähedasi teemasid eesti teatriloost, ja käib vaatamas pea kõiki eksameid, arvestusi, diplomilavastusi.

Kooli juubeli puhul vestlesime Lea Tormisega lavakooli ajaloost, hetkeseisust ja tulevikuväljavaadetest. Suulisi vastuseid on Tormis hiljem talle omase põhjalikkusega täiendanud ja redigeerinud.

Emeriitprofessor Lea Tormis tähistab tänavu 17. detsembril oma 85. sünnipäeva. 60-aastane lavakunstikool tänab ja soovib õnne!

 

Kooli olemuses on pidev muutumine, lavakooli olemuses vist eriti. Niikuinii tulevad iga kahe aasta tagant kooli uued tudengid, tihti vahetuvad erialaõpetajad ja viimastel aastatel on toimunud ka õppejõudude põlvkonnavahetus: mitu staažikat õppejõudu on koolist lahkunud või ajutiselt eemaldunud. Aga mis on see, mis ei muutu ja mis tekitab järjepidevuse?

Muutumine kuulub elu olemusse. Mulle tundub, et elu muutub pidevalt, aga jääb milleski põhilises ka samaks. Inimenegi muutub ajas, aga ka temas peaks olema midagi põhilist, mis jääb ja mis muutudes päris ära ei muutu. Oluline ja põhiline peaks jääma, ainult et sellest ei ole ilma muutumiseta kasu, sest siis ta lihtsalt kivistub.

Meie kooli seisukohalt? Kui lihtsamalt vastata, siis mingid põhiasjad, aluspõhi ehk vundament jääb. Voldemar Panso pidas ülimalt tähtsaks, et näitleja tunneks lavakunsti põhiprintsiipe. Neid nimetas ta ükskordüheks ja need on samad alustõed, mida ka praegustele õpilastele jagatakse. Panso ütles, et koolilise põhja omandamisel võib hiljem teha väljalende ükskõik millisele katsepõllule.

Pansole on ette heidetud, et ta ei tunnistanud mõnd uuemat teatrisuundumust. See on keerulisem küsimus, mida olen ise ja on teisedki lahata püüdnud. Elu lõpul võttis ta mõndagi omaks ja kes on lugenud ta päevaraamatute väljaannet, näeb, et ta oli palju enesekriitilisem, kui arvasime. Tema hoidis ja põhjendas oma suunda. Mis samuti ajapikku, ja ajatundlikult, muutus.

Me elame keerulises katkestuste kultuuris, aga olles juba ise kaua elanud ja teatrit jälginud, tundub mulle, et kõigi nende katkestuste ja fragmentaarsuse juures on olemas ka mingi veealune hoovus. Ma ei oska seda täpsemalt nimetada. Mu maakoju sõitmise tee ääres on Kuivajõgi. Tõesti kuiv jõesäng, kus kevadel ja sügisel on päris palju vett, aga vahepeal kuivab täitsa ära. See ei tähenda, nagu jõge poleks. Ta on maa-alune, seal on karstiala. Salavool toimib ka pinnase all edasi ega katke. Nii elus, kultuuris üldse kui ka teatris võib ette tulla selliseid vapustusi, kus kõik nagu katkeks. Aga kui inimesi on alles ja miski ikka toimib, võib pinnasealune jätkuvus mingis seoses äkki taas nähtavale tulla — nagu nõiakaevust purskub kevadel vesi üles. Ta ei ole kadunud.

Kool uueneb nüüd kiirendusega. Maailm on lahti, välismõjusid on palju. Me ei tea veel, mis jääb kestma. Mulle tundub, et üldisemas mõttes jätkub eesti teatris, kõigile välismõjudele vaatamata, ka see, mida on nimetatud Panso koolkonnaks. Panso õpilased ja õpilaste õpilased on ka Viljandis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis Lembit Petersoni juures. Ainult, jumal tänatud, igaüks on niivõrd omanäoline, et Panso koolkond — kui seda sõna üldse kasutada — on juba täiesti läbi põimunud kõigi järgnevate erialaõpetajate loomeimpulsside ja leiutistega. Ikka on katsetatud uusi erialaõpetajaid, sageli näitlejate seast, ja järele proovitud päris noori. „Panso kool” pole ju isikukultus või kinnine püha klooster. Koostöö sujub kord paremini, kord keerukamalt; ka kriisid ja kõikumised käivad elava loomingu juurde. Mingi alus tundub esialgu olevat ikkagi sama; kõigi uute moodide ja mõjude juures midagi põhilist püsib, ainult ma ei tea, kui kaua. Aga see pole minu otsustada.

Panso rõhutas, et peab astuma liitu loodusseadustega. Lavakooliski on palju seotud inimesele looduse poolt antuga. Aga see läheb hinda siis, kui tudeng oskab antut edasi arendada.

Panso ütles 1976. aastal IX lennu esimesel koolipäeval: „Kui ma 1938. aastal teatrikooli läksin, küsis vanaema: „Kas teid läbi rõnga hüppama ka õpetatakse?” Ütlesin, et ei tea — arvasin, et ei, aga tegelikult oleme hullematki teinud.” Nii otseses kui ülekantud mõttes, eks ole! Kui praegu tooks selle paralleeli, siis nii palju, kui see inimkeha ja -vaim välja kannatavad, on enam-vähem kõiki asju teatris juba proovitud. Ja koolis samuti.

 

Olen valinud tänast jutuajamist ilmestama mõne tsitaadi sellest, mis viimastel aastatel lavakooli kohta öeldud. Kui Tõnu Õnnepalu kureeris 2014. aasta draamafestivali, kirjutas ta ühes oma teatrireisikirjas, et eesti teater ähvardab omaenda massiivsuse all iga hetk kokku vajuda.

[Naerab.] See võib juhtuda küll. Kas kasutada just mõistet „massiivsus”… Paljusus? Rohkus?

 

Tsiteerin veel Õnnepalu: „Ikka veel asutatakse harukloostreid, jälle leidub rahulolematuid vendi ja õdesid, kes lähevad „metsa”, eemale allakäinud ja mugandunud peavoolust. Ja taas ja taas võtab ordu need eksinud lambukesed, need uued kloostrikesed oma rüppe. Seni veel pole teist teatrit sündinud. [- – -] Eesti teater on üks ja jagamatu, põhineb ainuõigel õpetusel, mida jagatakse pühast kateedrist Toompeal. Ma ei tea, mis on selle ordu reliikvia või kus see asub, ma ei saagi seda teada, sest ma pole pühitsetu. Ja kes pühitsetud on, ei räägi.” (Sirp, 4. IV 2014)

[Lea Tormis naerab kaua, rõõmsalt ja heatahtlikult.]

 

Kas Teie tajute, et koolil on teatav endassesulgumise oht? Pea kõik õppejõud on ju sama kooli vilistlased, väljastpoolt tuleb väga vähe värsket verd. On see probleem?

Meil on lihtsalt nii väike maa. Pealegi — kooliharidus nõuab traditsiooni ja stabiilsust. Aarne Üksküla ütles 1978. aastal kateedri juhatajaks asudes, et kool peab õpetama traditsioone, kuna uuendusi avastab ja nendeni jõuab inimene ise. Muutumine peaks olema siin evolutsiooniline. Panso tõesti kirjutas oma viimases kirjas koolile [19. XII 1977, P. P.], et kateeder peab ennast ise raskest olukorrast välja aitama. „Kõrs, õis, vili, uus kõrs.” Ja samast juurest!

Kuni järjepidevus on elujõuline, on ta praeguses üldises pidetuse atmosfääris ehk isegi hea. Mina ei ole tajunud, et kool oleks suletud. Praegu eriti, kui on võimalus maailmas ringi käia. Seda käimist on koolitöö seisukohalt võib-olla isegi liiga palju, õppetöö kannatab, kui sõidetakse nii tihti vahetuse korras välismaale. Kuigi see on enamasti kasulik. Alles vaatasime siin viimase üliõpilasvahetuse korras tehtud ühistöid GITISe üliõpilastega. Pärast seda ei saa kuidagi öelda, et kool oleks sulgunud. Kui, siis ainult selles mõttes, et tunde on nii palju, et õpilased ei saa sageli majast välja.

Ükskõik, mida ka ei räägitaks kooli kapseldumisest ja sellest, nagu oleksime liiga omaette ja kõigi teiste vastu, pole keegi kunagi tahtnud teha koolist kasvuhoonet või kloostrit. Kuigi õppetöö kipub teinekord venima hommikust ööni, on alati tahetud, et üliõpilased ei eralduks ka n-ö päriselust. Alati on antud ülesandeid jälgida inimesi, kirjutada tänaval nähtud inimestest portreid või teha intervjuusid või lihtsalt rääkida teiste elualade inimestega. Näitleja peab ju orienteeruma selles, missugune meie elu tegelikult on. Kuigi jah, kooli kõrvalt on seda mõnikord raske teha, aga kooliaeg ei ole nii hirmus pikk. Peaasi, et üliõpilasel oleks huvi selle vastu, mis ümberringi toimub, ja et ta leiaks mooduse sellele reageerida. Reageerimine ei pea olema otsepeegeldus. Teinekord saab vanaaegse klassikalise dramaturgia kaudu palju paremini reageerida otseselt, isiklikult ja kaasaegselt, kui inimesel on, mida öelda.

Koostööd võiks muidugi rohkem olla, ka Viljandi kooliga, selles pole kahtlust. Kõike lihtsalt ei jõua. Kui üliõpilastel vähegi huvi on, siis suhtlemist on Tallinna ja Viljandi üliõpilastel omavahel alati olnud.

Kindlasti peab olema koostöö Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengitega ja küllap see jätkub. Probleem on, et nende kolmeaastane ja meie nelja-aastane bakalaureuse õppekava ei haaku omavahel hästi. Balti Filmi- ja Meediakooli filmiõppes on nüüd ka nelja-aastane õppetsükkel ja koostöö sujub kohe ladusamalt. Ka siin on oluline tudengite koostöö isiklikul tasandil, ja seda toetatakse koolis alati.

Aga muusika- ja teatrialade koostöö EMTA sees? Kunagi olid lavakoolis vähemalt muusikaajaloo tunnid, enam pole neidki. Üliõpilaste omaalgatusel on üksikud ühislavastused küll olnud, aga küsimus vajab põhimõttelist lahendamist. Just heliloojad on sellel teemal hiljuti rääkinud [vt TMK 2017, nr 9, 10 ja 11, P. P.]; nüüd oleks aeg kokku saada.

 

Palju on juttu olnud lavakooli legendaarsetest õppejõududest, kuid pisut vähem on räägitud koolijuhtide tööst. Kui prooviksite koolijuhte lühidalt portreteerida, siis milline pilt välja joonistub?

Alati sõltub väga palju sellest, milline on parasjagu ühiskondlik kliima. Nõukogude ajal olid mõned tegurid, mida praegu ei osata võib-olla ettegi kujutada, aga millest sõltus tollal paljugi. (Ka praegu mängib ühiskondlik taust kaasa, aga kaudsemalt ja teistmoodi kui siis.)

Mis portreteerimisse puutub, siis mina kõige sobivam hindaja pole. Muidugi olen ma näinud kõiki meie kooli juhte selle pika aja jooksul ja ise selle aja kaasa teinud, aga mu lähtepositsioon on teistsugune. Teatriloo õppejõuna olen protsessis sees, kuid ühtlasi ka kõrvaltvaataja. Tõeliselt, sisulise õppetöö seisukohalt, saaks koolijuhte (kes enamasti on meil olnud ühtlasi ka kursusejuhendajad või erialaõpetajad) portreteerida nendega päev-päevalt koos töötanud erialaainete õppejõud ja üliõpilased. Jah, Panso rõhutas, et ka teatriajalugu on lavakoolis erialaaine. Just seetõttu seadsin endale kohe alguses põhimõtteks mitte piirduda oma loengu äralugemisega, vaid jälgida jõudumööda üliõpilase kogu erialast hõivatust. Eksameid, kirjatöid, lavaesinemisi ja muud. Ja seda on ka nooremad teatriloo õpetajad teinud. Aga meiesugused näevad peamiselt töö resultaati (nagu ka kriitik teatris). Koolis aga on otsustav just igapäevane tööprotsess. Seda peaks rohkem seestpoolt nägema, et kedagi pädevalt
portreteerida.

Igaüks võib iga asja kohta midagi arvata. Meedia jahib skandaale ja arvamusi; see ühiskondlikku kliimat just ei tervenda. Kuigi seda samastatakse avatusega ja kellegi keeldumist midagi järelemõtlematult arvata salastamisega.

Mulle ei meeldi oma arvamusega avalikkusse tulla, kui ma pole igakülgselt ja piisavalt informeeritud. Loomeprotsessides ja inimsuhetes on nii teatris kui teatrikoolis asju, mis tulebki omavahelistes arutlustes selgeks rääkida ja kokkulepetes otsustada. Sellistes kooslustes määrab tööõhkkond palju rohkem kui mõnes muus asutuses. Nimetagu uudishimulikud või sensatsioonijanus meedia seda pealegi varjamiseks.

Nii et need pole mitte portreed, vaid mõned mälukillud või arusaamad, mis koolitööd jälgides tekkinud. Arvan, et iga andeka loovisiku puhul tuleks koolis püüda ära kasutada just seda, milles ta tugev on — ja püüda kompenseerida tema nõrgemaid külgi või iseloomuomadusi. Juhi kõrval on meil ikka olnud juhataja abi (sõltumata selle funktsiooni aastate jooksul muutunud nimetustest). Tema kohustused on ajas varieerunud, aga on alati olnud väga suured. Väljaspool kooli temast palju ei teata. Tegelikult kindlustab just see inimene kooli igapäevase, suuremate häireteta funktsioneerimise. Lavakoolil on vedanud, sest meil on olnud kaks sellist kauaaegset perenaist — Ivika Sillar [lavakunstikooli laborant, juhataja abi ja sekretär aastatel 1965–2011, P. P.] ja Liina Jääts [lavakunstikooli sekretär 1998–1999 ja juhataja abi alates 1999. aastast, P. P.]. Mitte tehnilised abijõud, vaid teatriteadusliku haridusega inimesed. Liina peab praegu samaaegselt välisteatri ajaloo õppejõu ametit.

Panso oli Panso. [Voldemar Panso juhtis lavakunstikooli aastatel 1957–1977, P. P.] Temast on palju räägitud, minagi olen. Tsiteerinud, kirjutanud üldistavaid artikleid jne. Kui tegime raamatut „Eesti sõnateater 1965–1985”, siis ütlesin, et mina sinna Pansost ei kirjuta: milleks korrata, parem on uus pilk.

Panso mõjus kõigepealt oma isiksuse kaaluga. Võib-olla ei olnud ta traditsioonilises mõttes kõige osavam pedagoog. Aga juhi rollis nakatas ta oma loovuse, teadmiste, mõttehaarde ja läbimõeldud süsteemiga. Mõnikord taibatakse alles tagantjärele, kui palju ollakse temalt õppinud.

Panso suutis olla juhtkohtadel, astumata parteisse. See oli tol ajal erandlik ja keeruline. Ju siis oli sellist loovat juhtkuju väga vaja. Moskvas saadud teine kõrgharidus võis tol ajal samuti olla argument kõrgemate instantside silmis. Ta õieti pelgas ja võõristas neid ülemusi; tema haigus süvenes, kui tuli käia nende vahet ja oma loomingulisi valikuid õigustada.

Pansol ei olnud tahtmist ega ka oskusi koolile midagi välja kaubelda ja üldse asjaajamisega tegelda. Ivika Sillar oli siis noor ja tegi kõik, mis võimalik, tema eest ära: kõiksugu tööaegade kooskõlastamised, õppejõudude tagaajamised jm. Tegelikult tundus see loomulik, kuna Panso oli ühtlasi täiskohaga lavastaja ja teatrijuht. Tema põhimõte oli algusest peale, et need, kes koolis õpetavad, peaksid ühtlasi aktiivselt teatrielus kaasa lööma, igaüks omal alal. (See tõi minugi ajalooinstituudiga paralleelselt lavakooli tööle.) Ka Panso järglased on seda põhimõtet järginud ja tänastelgi õppejõududel on mitmekordne koormus.

 

Pärast Panso varajast surma leidsid paljud, et nüüd peaks Üksküla [Aarne Üksküla oli koolijuht aastatel 1978–1982, P. P.] tulema kooli juhatajaks. Panso peiedel olin üks neist, kes Aarnet veenda püüdis. Ei saanud jääda ootama, kuni ülevalt poolt sinna keegi pannakse. Ja jumal tänatud, Üksküla tuligi. Juhiroll ja kogu see nõukogude süsteemi organisatsiooniline värk polnud tema tugev külg. Aga kuni Ivika jaksas konservatooriumi ja muude instantsidega asju ajada, sujus kõik hästi. Eks me konservatooriumi kateedrina tundsime end kogu aeg pisut nagu viies ratas vankri all. Muusika oli ikka kõige tähtsam ja tuli lihtsalt leppida, et teatriõpe oli sinna juurde pandud. Selline ühendus on pärit juba Eesti ajast — 1938. aastal loodi riiklik lavakunstikool samuti konservatooriumi juurde. Väiksel maal on see otstarbekas. Pole halb, kui need loovalad on omavahel organisatsiooniliselt seotud.

Minu meelest oli Üksküla lavakunstiõpetajana ideaalne. Ta töötas koolis mitme lennu juures, teda kutsuti alati, kui tal vähegi võimalik oli. Näitlejana oskas ta suurepäraselt aidata näitlejatudengit, eriti seda, kes omadega parasjagu puntras oli. Oma kunstnikuaura, kunstilise ja sotsiaalse kapitali poolest võis ta väga hästi olla ka koolijuht, kui keegi bürokraatlikumad asjad ära ajas.

Aga aeg läks karmiks 1980-ndate alguses. Stagna oli käes, kruvid keerati taas kinni. Ja siis pandi meile juhiks Eduard Tinn [Eduard Tinn oli koolijuht aastatel 1982–1985, P. P.]. Tinn õpetas lavakoolis üksvahe niinimetatud marksistlikke aineid. Selle aja tasemel oli ta päris haritud mees. (Nüüd olevat ta hakanud rohkem spordist kirjutama.) Tema vanaisa, samuti Eduard Tinn, oli päris hea näitleja, ja ka tema isa Olev Tinn. Nii et päritolu poolest võinuks ta hästi sobida, aga ilmselt pandi ta sellele ametikohale kui usaldusväärne parteiline juht. Meie oleksime tahtnud, et jääks edasi Üksküla, kes enam ise nii väga ei tahtnudki jätkata, sest ta tajus, et see koht on paratamatult seotud poliitikaga. Oleks sobinud ka Mikk Mikiver, kes juhendas siis oma kursust. Neile, kes parajasti otsustasid, ei sobinud aga kumbki: ju siis millegipoolest kahtlased tüübid! Siis tuligi Tinn, aga ei pidanud siin kuigi kaua vastu.

Käsu korras tuli siis uuele kursusele võtta ka vene emakeelega õppureid. Mõned saidki sisse, aga neist vist ei jäänud keegi kuigi kauaks teatrisse pidama. Kui Grigori Kromanov oleks kauem elanud, võinuks see ehk mõttekam olla. Griša valdas hästi nii eesti kui vene keelt ja kultuuri, õppis GITISe Eesti stuudios. Ta pidi vastu võtma kursuse koos Kalju Komissaroviga, kes kutsus ta enda juurde XIII lendu juhendama. Aga tal ei pidanud süda vastu. Nüüd, hoopis hiljem, on lavakooli lõpetanud küll mõned vene emakeelega üliõpilased, kes teevad edukalt ka eestikeelsetes teatrirollides ja seriaalides kaasa. Aga nemad on olnud juba kooli tulles rohkem siinse kultuuriruumiga seotud.

Järgmine juht oli Komissarov [Kalju Komissarov oli koolijuht aastatel 1986–1995, P. P.]. Inimlikult oligi ta juhitüüp ja ühtlasi väga andekas. Esialgu, juba sisseastumisel, paistis ta silma näitlejana. Kahju, et ta hiljem enam kuigi palju ei mänginud. Nii on meil ka teistega olnud: kui lavastaja saab kaela suure lavastamiskoormuse, ja veel ka teatri- või koolijuhikoormuse, ei jaksa ta enam eriti näitlejatööd teha. Kuigi vähemalt aeg-ajalt ta tahab ja püüab. Nii, nagu praegu Lembit Petersongi — ta on ju ka väga hea näitleja. Eks näis, kuidas ta jõuab.

Komissarov oli just see natuur, kes oskas nõukogude kontekstis toime tulla, instantsides vaielda ja kakelda nii palju, kui parajasti vaja oli. Ta oli natuke sama tüüpi kui Vanemuises Kaarel Ird: parteilastest-bürokraatidest targem, valdas ta vajalikku retoorikat ja sõnavara, et rääkida ametnikega neile arusaadavas kõnepruugis.

Komissarov oli päris hea koolijuht. Paljudele ta siis võib-olla eriti ei meeldinud, nagu Irdki, et „punane” ning räägib teinekord ropusti ja ütleb pahasti. Kuid tema üliõpilased, ka need, kes hiljem tema juures Viljandis õppisid, on teda väga kiitnud. Vananedes muutus ta ka rahulikumaks ja tasakaalukamaks, kuid nõudlik oli endiselt.

Vähesed suured isiksused tahavad, et nende kõrval töötaks keegi neist andekam või väga teistmoodi looja. Komissarov aga kannatas enda kõrval, näiteks Noorsooteatri juhina, endast väga erinevaid inimesi, peaasi, et nood olid andekad (Unt, Karusoo, Peterson). See on iga juhi, ka koolijuhi puhul üks väga väärt omadus.

Komissarovit häiris, et meil ei olnud oma suurt saali, et tantsutundide ruumi pidi mujalt otsima. (See on nii ju siiamaani, vahepeal saime laenutada saali üle tee balletikoolilt, aga see võimalus on nüüd kadunud.) Koma oleks kord justkui valmis olnud ehitama tantsutundide ja koolietenduste jaoks kas või mingi kaarhalli. Aga see oli kauboikapitalismi aeg, mil vastsed ärihaid hakkasid otsima efektseid vanu maju, hinnalist kinnisvara. Meie Toompea kodu, mis niigi alles pooleldi remonditud, ei tohtinud ärastamise ohtu seada. See ideegi sai koolis ära summutatud ja Toompea jäi lavakooliks.

Järgmine oli Normet [Ingo Normet oli koolijuht aastatel 1995–2011, P. P.]. Mulle, ja ma usun, et ka teistele on hiljem selgeks saanud, et Ingo oli mõnes mõttes peaaegu ideaalne koolijuht. Niisuguseks peab sündima. Mitte et teised oleksid kuidagi halvad olnud. Aga Ingo oli võimeline kõiki alasid katma: ta tunneb kogu teatrivärki, on hea lavastaja, on rahulik ja hea pedagoog ja ühtlasi valdab asjaajamist ja organisatoorset tööd. Ja mis uuel Eesti ajal eriti tähtsaks sai — ta valdab ka rahalist ja majanduslikku külge. Tema ajal ehitati see koolimaja lõpuks välja: kõik ruumid keldris ja pööningul ning valge ja must saal oma praegusel kujul. Sellist annet, et inimene valdab-haldab nii kunstilist kui majanduslikku poolt, tuleb kunstimaailmas üsna harva ette. Tema eest ei pidanud Ivika ega Liina asju ära tegema.

Tänu Ingole on meil nii rikkalik raamatukogu, audio- ja videoteek ja muu õpinguteks vajalik.

Oli suur vedamine, et Ingo koolijuhiaeg sattus just nimelt uue Eesti aja algusesse. See aeg oli ju esialgu eriti segane ja keeruline. Kõige muu juures hoidis Ingo tähelepanu keskmes üliõpilaste inimlikku sisu, haridust avaras mõttes.

Peeter [Peeter Raudsepp oli koolijuht aastatel 2011–2016, P. P.] oli vist paljude silmis vastuoluline kuju. Minul oli hea meel, kui ta kooli õppejõuks tuli, kuna Peeter on intelligentne, teinud väga huvitavaid lavastusi, juba kooliajal olid tal mõned väga põnevad tööd. Samas ajas ta edasi teatritõlgete, raamatute väljaandmise asju, millega ka Ingo oli palju tegelnud. Midagi siiski oli, miks kõik ei olnud temaga rahul, aga ma ei oska seda sõnastada. Kas ta ei olnud mõnes asjas küllalt kindel või jäi Liina peale liiga palju ülesandeid? Minu katkendlike muljete põhjal ei teinud ta seda, mis kursuse juhendamist ja ta enda lavastusi puudutab, sugugi halvasti. Kuid oli juba aeg, kui ma — 2015. ja eriti 2016. aastal koduste eluparatamatuste tõttu — ei saanud enam endise jõuga koolielust osa võtta.

 

Kuidas suhtusite, kui mullu sai koolijuhiks Lembit Peterson?

Ka see oli 2016. aastal, kui olin olulistest protsessidest koolis vähe või üksnes kaudselt informeeritud.

Lembitule tuli see EMTA juhtkonna kutse vist väga äkki ja ootamatult. Aga see on ka tema enda kunagine kool — ju ta tundis vastutust oma õpetaja Panso põhimõtete elus hoidmise eest. Nii et ta ei olnud ka vastu.

Oletan, et EMTA ootamatu otsuse Petersonile ettepanek teha tingis asjaolu, et koolisisese pedagoogide hääletamisega ei jõutud ühesele seisukohale. Sain reglemendi põhjal osaleda emeriitprofessorina küll arutelul, kuid mitte hääletusel. Hääletada ei saanud ka tunnitasulised õppejõud. Vähesed koosseisulised õppejõud nähtavasti ei jõudnud ühele meelele. Väikese kooli puhul on arusaamatu selline reglement, mille järgi on olulistes küsimustes hääleõigus nii vähestel pedagoogidel. Seda olukorda tuleks kiiremas korras arutada ja muuta.

Muidu aga toetasid Lembitut paljud. Juba meie senistest üliõpilastest on paljud tulnud Vanalinna Hariduskolleegiumist; Lembit on ette valmistanud avara silmaringiga andekaid inimesi, kes läbi tiheda konkurentsi lavakooli sisse saavad. Aga ma polnud kindel, kas ta suudab kogu seda lavakooli masinavärki ka organisatoorses mõttes vedada. Seda enam, et ta jääb Theatrumisse edasi ja tal on vist mujalgi pooleli töid. Lembit on rohkem vaimuinimene, ta lavastused ja rollid on mulle südamelähedased. Kahtlusi aga ilmselt oli. Ega neist asjadest väga avameelselt ei räägita ja ega tahagi kõiki jutte kuulata.

Kogu see vaimne tasand Lembitu töös ja Theatrumis on väga vajalik. Praegu veel võib-olla eriti vajalik, kui kommertsi nii palju igalt poolt peale trügib. Ta on suutnud hoida Theatrumit ja ju ta suudab ka koolis hoida vastupanu pealiskaudsusele ja sisutusele. Kui teised õppejõud on koostöövalmid ja kui ta ise suudab täiesti sisse elada ja omakorda rohkem koostööd teha, siis olen lootusrikas.

 

Järgmine tsitaat pärineb Meelis Oidsalu arvustusest lavastusele „Kogudus”: „Me kipume teatritudengeid üleliia ja ilmaasjata fetišeerima kõiksugu „Lendude” saadetega rahvusringhäälingus ning muu ahhetamise ja ohhetamisega. [- – -] See noorsugu eksitav ja aasta-aastalt üha võltsimalt, iganenumalt mõjuv saade tuleks kiiremas korras ära lõpetada.” (Sirp, 16. VI 2017)

See saade oli hea ja vajalik, kui Reet Neimar seda tegi. [Reet Neimar tegi „Lendude” saateid aastatel 1991–1993, kui valmisid saated I–XV lennust, P. P.] Hiljem on seda teinud vist ka juhuslikumad inimesed. Võib-olla on saade sel kujul juba ajast ja arust. Ega inertsi pärast pole mõtet teha. Aga samas on mingi võimalus lõpetajaid teles tutvustada jällegi vajalik.

 

Aga sama teemat laiendades: kas olete tundnud, et teatrikooli kuidagi üleliia mütologiseeritakse?

See on juba meedia probleem. Kas te olete õppimise ajal tähele pannud, et siin kuidagi ennast mütologiseeritakse? Mina ei ole. See mulje peab tulema ikka kuulujuttudest ja väljastpoolt.
See on pigem kahjulik, kui meie lõpetajaid pannakse liiga vara kõikvõimalikesse seriaalidesse ja saadetesse. Samas jälle — on ju hea, et nad üldse tööd saavad ja pildile jäävad; ma ei julge vinguda ka.

 

Kas olete tajunud, et see hägustab kuidagi tudengite fookust?

Kõik oleneb konkreetsest inimesest. Mõnele mõjub väga halvasti varane kuulsus või suure rolli saamine, see, et sinust hakatakse kirjutama ja rääkima. See võib olla palju hullem katsumus kui mõni sõimamine või väga terav kriitika. Aga on õnneks küllalt ka neid, kes võtavad seda lihtsalt kui enese proovilepanekut ega lase endal pead segi ajada.

 

Jaak Allik avaldas mullu Sirbis väga kriitiliselt arvamust Eesti teatrikoolide lavastaja- ja dramaturgiõppe kohta. Loen ühe lõigu ette: „Esitan hüpoteesi, et mingit spetsiifilist lavastajaõpet (ja ka dramaturgiõpet) pole viimastel aegadel kummaski koolis toimunudki. Töötatud on üheskoos kursuse juhendajaist erialaõppejõudude käe all, kes on jaganud hirmu, armu ja õpetussõnu võrdselt kõigile üliõpilastele. Lavastaja või dramaturgi õppekaval õppima asunud on ehk varem ja sagedamini pandud juhendama/lavastama oma kaasõpi­lasi, kuid iseseisvate tööde nime all on seda alati teinud ka aktiivsemad näitlejasuuna tudengid. [- – -] Kui [- – -] õppetöö koolis tähendab lihtsalt lõputuid teatrimänge koos kaasõpilastega, siis pole ime, et teatrisse sattununa hakatakse seal katsetama ja välja elama tunge, mis kogenud õppejõu juhtimisel oleks pidanud kooli esimestel kursustel oma analüüsi ja otsa leidma.” (Sirp, 16. XII 2016) Kuidas asja seestpoolt jälginuna tundub, kas Alliku jutus on iva?

Ta pakub vist kõvasti üle. Teda ärritas üks Mehise lavastus, mida mina ei ole näinud, nii et ma ei saa vaielda [Mehis Pihla autorilavastus „Tasujad” Ugalas, P. P.]. Aga kui tema arvates see lavastus oligi kehv, siis mina küll ei oskaks ühest lavastusest niisuguseid järeldusi teha. Pealegi, minu meelest võttis ta ühes järgmises arvustuses ise midagi Mehise kohta öeldust tagasi.

Küllap seal omajagu tõde on, sest praegu tegelemegi koolis dramaturgiõppe arutamise ja uuendamisega.
Mina enam otseselt ei tegele, aga kuulan pealt ja ütlen vahel sõna sekka. Dramaturgiõpe pole veel õieti paigas, kuigi juba mitmed on seal õppinud ja hiljem head tööd teinud. Õppekava ei ole siiski päris välja kujunenud, see tuleb täpsemalt läbi mõelda.

Mul on tunne, et kirjanikuks ja isegi näitekirjanikuks ei saa õpetada. Aga see on vist vanaaegne arusaam. Kirjanikuandega inimesele õpetus kindlasti kahjuks ei tule. Tehnilist külge saab küll õpetada, küllap ka meie Drakadeemia suudab seda teha. Aga kui ikka kirjanikuannet ei ole, siis näiteks loovkirjutamise õpetus ei aita.

Mõnes mõttes langeb praegune dramaturgiharidus kokku selle erialaga, mida mina õppisin. Meie GITISe teatriteaduse erialalt läksid inimesed hiljem tööle kõikvõimalikesse kohtadesse. Minu kursusekaaslane Eestist Virve Koppel tegi hiljem televisioonis väga palju huvitavaid lastesaateid ja filme ega hakanud kunagi kirjutama arvustusi või midagi muud, mida võiks selle haridusega teha. Ka meie dramaturgiõppes on sama asi. Oleme ise näinud, et inimene tuleb õppima üht asja ja hakkab pärast tegelema ka muuga. Teatris on ju kõik omavahel seotud. Kui me võtame eeldustega inimese vastu, siis pole ju paha, kui ta tuleb dramaturgiks õppima ja leiab end hoopis lavastajana. Väga seotud erialad ju. Selles koolis on ikka nii olnud. Varem oli siin ainult näitlejaõpe, aga lavastajaid hakkas kohe tulema, esimesest lennust alates. See sõltub konkreetsest inimesest, õpe on küllaltki avar ja seda on võimalik hiljem vastavalt oma huvidele ja isiklikele andenüanssidele, mida inimene algul võib-olla ise ei tundnudki, väga laialt ja mitmekülgselt kasutada.

 

Nii lavastaja- kui dramaturgiõpe on selles koolis praegu tunduvalt hägusem kui näitlejaõpe, kus ükskordüks ja selle õpetamise printsiibid on aastate jooksul üsna selgelt välja kujunenud. Kas ka lavastajaõpe vajaks sellist läbivaatamist ja süstemaatilisemat lähenemist, nagu praegu püütakse saavutada dramaturgiõppes?

Kindlasti vajab. Olen veendunud, et mõlemad õpped peaksid kestma kauem kui neli aastat. Tundub, et ka Lembit Peterson ja teised erialaõppejõud ajavad sama rida.

Sellel, et kõik õpivad koos — näitlejad, lavastajad ja dramaturgid —, on palju plusse. Oma miinused muidugi ka, sellepärast ongi vaja läbivaatamist. Ingo surus selle läbi, et lavakooli bakalaureuseõpe kestab neli aastat. Paljud teised erialad kaeblevad minu meelest siiamaani, et miks küll see 3+2 süsteem. Kolm aastat ei ole ju mingi kõrgharidus! Kui kaks aastat magistrantuurina sinna juurde panna, siis tuleb kokku küll rohkem, aga kõik ei lähe magistrantuuri.

Nüüd läks arutlusele see, et ühendada kuidagi lavastajate bakalaureuse- ja magistriõpe. Võib-olla ei peaks see kestma kokku mitte viis aastat, vaid isegi kauem. See tuleb korralduslikult ja kooskõlastustelt väga tõsiselt läbi arutada. Aga see ei ole vist võimatu.

Lavastaja peab lihtsalt kauem ja põhjalikumalt õppima. Olen lugenud teile kõigile ühtemoodi loenguid, kuigi ise saan aru, et sedasama lihtsat teatriajalugugi peaks lavastaja õppima sügavuti ja võib-olla hoopis teise nurga alt. Samuti dramaturg.

Üks väljapääs võiks olla, et see oleks teine kõrgharidus. Kunagi see nõudmine mõnel pool (näiteks vist Tšehhoslovakkias) oligi, kusjuures eelmine ei pea tingimata olema teatriharidus. Teiselt elualalt tulijad võivad just teatrit rikastada.

 

Mitu lavakooli vilistlast on leidnud näitlejana rakendust ka välismaal. Näiteks minu kursusevend Ursel Tilk osaleb juba praegu, kooliajal, Belgia lavastaja Jan Fabre´i rahvusvahelises lavastuses „Belgian Rules/Belgium Rules”. Kas selline piiride avanemine muudab kuidagi lavakunstikooli funktsiooni? Mis peaks olema Eesti teatrikooli missioon — kas hoida eesti keelt ja kultuuri või koolitada teatriinimesi, kes oleksid võimelised läbi lööma igal pool?

Minu meelest on mõlemat vaja.

Eesti keele ja kultuuri hoidmise ja omakssaamise eest kannavad kooli praktilises õppe- ja lavatöös hoolt mitu õppejõudu. Eriti mõjuvalt Anu Lamp, Anne Türnpu ja Riina Roose. Näited peaksid kultuurihuvilistel teada olema.

Alustan pisut kaugemalt. „Integratsioon” on üks ropp sõna, ametnikužargoon. Õnneks püüavad meie kooli lõpetanud inimesed midagi inimlikumat teha. Olen televisioonist jälginud „Meie Eestit”, mida teevad Paavo Piik ja Mari-Liis Lill. See on õige rida. Varem on nad teinud ka mitu teatrilavastust koostöös vene näitlejatega. Kui üldse loota nendega, kes niikuinii siin elavad, ühist arusaamist leida, tulebki nii teha.

Kohalike venekeelseks jäänute häda, mis lähtub eelnevast ajast, on see, et need, kes saadeti siia suuri tehaseid ja elamurajoone ehitama, olid juba nõukogude inimesed, kel enamasti puudus oma kultuuri taust. Ja see on ohtlik asi. Kõlab hästi, kui öeldakse, et las nad õpivad lasteaiast saati eesti keelt. Lastele tuleb see kiiresti kätte, eriti ühismängudes, ja midagi halba selles ei ole. Aga nad peaksid ühtlasi ja kõigepealt orienteeruma omaenda kultuuris. Kes ei tunne oma, see ei oska ka teisi omaks võtta. See on vältimatu. Sa pead tundma oma ja siis on sul teistele midagi pakkuda, siis sa suudad teisi mõista ja sul on huvi selle vastu, kuidas teistel asjad käivad.

Samuti on eestlastega. Eesti kultuuri peaks valdama kõik eestlased. Ka neil, kes lähevad mujale, peaks see alus enne olemas olema. Kes on andekas, leiab ikka rakendust. Teatris, rohke tekstiga lavastustes vast vähem, aktsent hakkab segama, aga tänapäeval ollakse vist juba harjunud aktsendiga laval, eriti kui see toimib rolli kasuks.

Sa võid lennata, kuhu tahes. Eestlased on igasugu aladel ja paikades läbi löönud — miks nad ei peaks ka välisteatris hakkama saama? Aga kui nad oma kultuuri ei tunne ega valda, jääb neil midagi puudu. Mingi sisemine kindlustunne ja isiksuse tuum. Siis nad kuuluvad juba rohkem mujale või on pidetud. Aga kuna meid on nii vähe, siis me hoiaksime muidugi igaühest kinni.

Kui hakkad inimestega midagi koos tegema ja huvid on ühised, siis on esimese poole aastaga keel käes. Ja see tuleb iseenesest. Mina ei osanud kuigivõrd vene keelt, kui ma GITISesse läksin, aga seal oli põnev mitmerahvuseline keskkond ja huvitavad õppeained. Nii et olen kõrgkoolis õppinud ja kaitsnud kraadi vene keeles. (Nüüd on muidugi neid, kes õpivad mujal ja võõrkeeles, mitu korda rohkem.) Kui tagasi tulin, pidin ennast esialgu kontrollima, et minu eesti keel poleks vilets. Sest erialakeelt tuli õppimise ajal endale tõlkida ja koolis nõutud töid vene keeles kirjutada. Aga see polnud eriline probleem. Mul oli seljataga eestikeelne keskkool ja raamatuterohke kodu. Ka Moskvas rääkisime Veljoga kodus eesti keelt, samuti oma kursusel Virve Koppeliga ja GITISe Eesti stuudioga niikuinii. Meile oli see endastmõistetav, meie venekeelsetele kursusekaaslastele samuti.

Kultuuri alal on rikkam ikka see, kes valdab mitut asja, aga kel on oma kultuuri põhi olemas. Jumal hoidku, üks kõige suuremaid ohte väiksel rahval on täielik kapseldumine, see, kui ta ei taha millestki muust teada. Meie ajalookogemuste ja -hirmude juures võib selle põhjusi küll mõista, aga… Vastastikused mõjud on loomulik protsess, mis kuulub kultuuri juurde. Näiteks meie iidne regilaul töötles uue, kristliku kultuuri mõjud, mis lauludesse sisse imbusid, oma reeglite järgi ümber. Need sulandusid loomuomaselt, said osaks sellest mütoloogiast ja kultuuripärimusest. Minu meelest ongi see kultuuri toimemehhanism. Kultuur ei saa areneda, kui ei mõisteta, et oma hoidmine ja arendamine on seotud mujalt õppimisega. Ainult et niipea, kui teist kultuuri piitsaga peale sunnitakse, ei tule midagi sisulist välja ja hakkab tööle tõrjemehhanism. Kui ühisosa tuleb loomuliku, vastastikku huvitatud kultuurisuhtluse teel, siis kultuuride paljusus ei kao. Aga kui sul oma põhja ei ole, siis jäädki poluvernikuks, poolikuks.

Ma hakkan laiali valguma, aga mitte ainult vanaduse ja väsimuse pärast, vaid ka sellepärast, et elukogemus õpetab nägema korraga nähtuste eri külgi ja ma alati ei saa enam kohe kuulutada, et see on õige ja see on vale. Elus ja kunstis on palju ambivalentset. Kuid on nähtusi ja probleeme, kus tuleb väga selgelt ja üheselt välja öelda, mida õigeks pead.

 

Vestelnud PRIIT PÕLDMA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon