MIKS PEEGEL KELLA EI NÄITA?

KAJA KANN

2.–4. XI 2017 toimus Tallinnas viies Eesti etenduskunstide showcase draamamaa.weekend, mis on suunatud välismaistele teatriprofessionaalidele, festivalikuraatoritele ja teatrijuhtidele. Festivali organiseerib Eesti Teatri Agentuur koostöös osalevate teatritega.

Kuna Eesti Teatri Agentuuris töötavad eranditult teooriataustaga teatriuurijad, eeldab käesolev tekst, et festival on sügavalt läbi mõeldud ning analüüsitud. Olukorras, kus etenduskunstiasutused ei soovi enam ammu piire defineerida ja kus pole selge, kas nad teevad uut või vana, lokaalset või globaalset, head või halba etenduskunsti või kas nad teevad üldse etenduskunsti või teatrit, fikseeris ja kehtestas draamamaa korraks tõemonopoli. Korraldajad väitsid, et festivaliprogrammiga anti ülevaade Eesti etenduskunstide uusimatest suundumustest. See siiski ei tähenda, et esitleti esietendumise daatumi poolest uusimaid lavastusi. Eesti Teatri Agentuur tegi koostöös etenduskunstiasutustega valiku, mille käigus sõeluti välja parimad lavastused.

Festivali peakorraldaja Liisi Aibel, kes on lõpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse eriala ja omandanud Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi, on kirjutanud küll ka kriitikat, kuid tema enda sõnul huvitab teda põhitööna just praktiline tegevus. Tema esimene suurem tööülesanne oligi linnafestivali UIT organiseerimine Tartus 2013. aastal.

 

Liisi Aibel: Draamamaa asutati Ott Karulini eestvedamisel 2011. aastal selge ekspordisihiga. 2015. aastal lõppes EASi rahastus, kuna nii agentuur kui ka EAS said aru, et teatrit ei saa müüa nagu kaupa. Sellelt on võimatu teenida tulu. See kõik oli huvitav õppetund, kuid selgus, et nii edasi minna ei saa. Tänaseks on festival üritanud vabaneda ekspordipainest. Müük on suur boonus, aga mitte eesmärk omaette. Festivali eesmärgiks on kontakte luua, laiendada ja tugevdada. Alati ei pruugi tulemuseks olla festivalil esitletud lavastuse ostmine; koostööst võib sündida midagi hoopis uut. Peamine on see, et Euroopa kuraatorid kohtuksid Eesti kunstnikega. On oluline, et festival säilitaks intiimse ja isikliku suhtluse. Optimaalne on kuni kolmkümmend külalist ja kolmepäevane festivaliformaat. Isiklikud kontaktid ei leia aset anonüümses ruumis. Rahvusvahelisus on tähtis ka Eesti teatrile, sest kui jääme oma väiksesse mulli, ei ava oma uksi ega vaata kaugemale, siis kapseldume ja etenduskunst ei resoneeri enam maailmaga. See on tähtis ka osalevatele etenduskunstiasutustele, kuna nad on enamasti oma žanri ainsad esindajad Eestis ja ka neil on vaja võrdlusmomente, mõttekaaslasi, partnereid ja õlatunnet.

Näiteks Vanemuine ei ole tavaliselt orienteeritud rahvusvahelisele turule. Reimo Sagori lavastus „AK-47” on Vanemuise kaasproduktsioon, rohkem nagu off-programm. Lavastuse tegijad teadsid kohe, et nad tahavad minna Eestist välja, nad olid valmis tõlke organiseerima ja reisima. Meile sobis see hästi. Meie eesmärk on ikka igal aastal uusi inimesi ja asutusi kaasata, mitte piirduda ennast juba tõestanud ning head rahvusvahelist koostööd tegevate NO-teatri ja Kanuti Gildi SAALiga. Meie põhimõte on teha igal kevadel avatud kutse kõigile teatritele. Kõik ei vasta, aga paljud siiski. Nad pakuvad lavastusi ja siis toimub valik. Valimisel kasutame oma kriitikupilku. Analüüsides lavastusi püüame aimata, mis on meie külalistele huvitav. Näiteks Von Krahl pakkus küll Renate Keerdi, aga me ei võtnud, kuna oleme Renatet draamamaal juba mitmeid kordi näidanud. Cabaret Rhizome ei tahtnud ise osaleda, Must Kast teeb küll toredaid asju, aga nad on väga lokaalsed ja veel veidi toored, mis muidugi ei tähenda, et nad ei võiks peagi osaleda. Ma püüan väga arvestada külaliste maitsega, et neil oleks huvitav. Lavastuste eneste esteetilised kategooriad ei ole nii määravad kui see, kuidas kunstnikud ja ka etenduskunstiasutused töötavad. Neil, kes festivalil osalevad, on algimpulss ja töömeetod sarnane — avatud. Näiteks usaldan Kanuti ja NO-teatri tegijaid sedavõrd, et lasen neil ikkagi ise otsustada, milliste lavastustega nad välja tulevad.

 

Sõelale jäi kümme lavastust kuuelt teatrilt: Vanemuise kaasproduktsioon „AK-47”, Teater NO99 „NO36 Unistajad”, „NO35 Päev pärast vaikust” ja „NO34 Revolutsioon”, Sõltumatu Tantsu Lava etendusõhtu „PREMIERE presents” raames etendunud Joanna Kalmu „Débutante” ja Sigrid Savi „Imagine there’s a Fish”, Vaba Lava „Big Data”, Tallinna Tantsuteatri „DI” ja Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonid „Mademoiselle X” ja „Physics and Phantasma”.

 

Peegel, mis näitab peeglit

Kuigi korraldajad soovivad vabaneda müügipainest, ei saa sedagi aspekti tähelepanuta jätta. Laskumata banaalsesse lihtsustusse, kus metsa väärtusena nähakse vaid palgi hinda, püüan toote tagant nähtavale tuua ka need väärtused, mida meie neoliberaalne kapitalistlik maailm oma konkreetse rahanumbriga ei taha arvestada.

Ehk siis esimene asi, mida müüakse, on bränd: draamamaa.weekend. Teiseks pakutakse ostjale etendusasutust ja teost. On näha püüdu teha toode võimalikult selgeks ja lihtsaks. Saadaval on Vanemuise ja Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonid, NO-teatri nummerdatud teosed ja Sõltumatu Tantsu Lava projektid. Selleks, et aru saada, mida need kõik tähendavad, peab neisse süvenema.

On suur vahe Kanuti Gildi SAALi ja Vanemuise kaasproduktsioonidel. Vanemuisele on „AK-47” rohkem nagu erandjuhtum, Kanuti Gildi SAALile „Mademoiselle X” ja „Physics and Phantasma” aga reeglipärane tegevus. Kõige rohkem tuleb vaeva näha Sõltumatu Tantsu Lava programmi „PREMIERE presents” ehk etendusõhtu mõistmisega. Esmapilgul tundub, et tegemist on tautoloogilise lausungiga: Sõltumatu Tantsu Lava esitleb esietendust. Kohe tekib küsimus, kas nimetatud lava on ka kunstnikust sõltumatu, kas ainuke, mis loeb või tundub ahvatlev, on esika esitlemine. Kuid õnneks on kuraatorid professionaalid, nad leiavad üles ka lavastajate nimed. Nad saavad õige pea aru, et nende asutuste taga on kunstnikud. NO-teatris ei lavasta mitte ainult Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, vaid ka Juhan Ulfsak ja Lauri Lagle. STL esitleb noori koreograafe Joanna Kalmu ja Sigrid Savi, Tallinna Tantsuteatri nime taga peitub seekord end juba ammu tõestanud Raho Aadla. Kanuti Gildi SAAL on sel korral parimaks kuulutanud Maria Metsalu ja Iggy Lond Malmborgi. Mis teater see Vanemuine on, selgub alles etendusejärgses vestluses, sest teatri kaasproduktsioonina esitletud Reimo Sagori lavastus oleks pigem sobinud „PREMIERE presentsi” õhtusse, kuna ühtegi vihjet kombinaatteatrile, mis tegeleb suursuguste draama-, ooperi- ja balletilavastustega, ei antud.

Peale selle kõige on Teater NO99 lavastuses võimalik näha rahvusvahelistele kuraatoritele varem tuttavat etenduskunstnikku Mart Kangrot — seekord teatri reanäitleja rollis —, Raho Aadla lavastuses tantsijat Joonas Tagelit, keda nad on kohanud Saksamaa tantsulavadel, või Maria Metsalu, kes on silma jäänud Amsterdami galeriides. Rääkimata Vaba Lava lavastusest, mille on teinud Prantsusmaa tunnustatud noorema põlve kunstnik Alexandre Zeff, kuid kus on laval näitlejad, keda on varem nähtud NO-teatri ridades, sekka Rahvusooper Estonia balletiartistid.

 

Peegel näitab peegeldust

Siit hargnebki vastusepojake keerulisele küsimusele, miks peegel kella ei näita. Etenduskunsti tooted on palju keerukamad kui üks maja ja üks lavastus, millele on võimalik külge kleepida hinnasilt. Hinda ehk väärtust hakkavad määrama varjul olevad asjaolud, kõik kontekstid, mida peab arvesse võtma, kogu suhetekobar. Ja samuti ei saa tähelepanuta jätta, keda või mida festivalil ei esitletud, seda puuduolevat. Ja miks. Paratamatult tekivad suure huviga Eestisse saabunud kuraatoritel küsimused eelmiste teadmiste baasilt. Mõned otsivad poliitilist teatrit, mida seekordsel festivalil oli vähe. Mõned otsivad endale tuttavat esteetikat. Mõned soovivad üllatust. Mõned ei taha isiklikult midagi, aga jälgivad huviga muutusi Eesti etenduskunstimaastikul, et võrrelda seda siis oma kodumaal toimuvaga.

Peegel on samuti keeruline konstruktsioon. Peegel ei näita peeglit, täpselt nagu kell ei näita kella. Peeglisse vaadates me lihtsalt ei märka raami, selle kuju ega ka mitte puhast pinda. Pind saab nähtavaks siis, kui seal on mõned rasvased sõrmejäljed. Peeglisse vaatajal on kavatsus ja plaan ning see määrab ilmneva. Ole vaid mees ja säti kell peegli ulatusse. Ole vaid mees ja püüa esimesena ilmnevast enesepeegeldusest kaugemale näha, küll see peegel siis kella näitama hakkab.

Et mõistujutust edasi minna, tutvustan iga kunstniku käekirja esitletud lavastuse kontekstis. Mis veel olulisem, püüan teoseid vaadelda rahvusvahelise kuraatori pilguga, nii palju, kui see võimalik on. Kuidas ma ka ei püüaks vältida hinnangute andmist, see ei õnnestu. Sest nii, nagu kunst muutub lihtsustatult tooteks, omandab iga asi, mis saab selgeks, justkui hinnasildi ja me määrame sellele juba salamisi väärtuse. Antagu see mulle andeks, teisiti ei ole võimalik.

 

Maria Metsalu „Mademoiselle X”, Kanuti Gildi SAAL. Tegemist on väga täpse ja selge tootega, mille puhul võime meie siin Eestis imestada ja rõõmustada, et lõpuks on 1960. aastatel alguse saanud feministlikust liikumisest edasi arendatud queer-esteetika ka meieni jõudnud. Väliskuraatorid tunnevad selle ära: vana hea ennast üle­identifitseerinud elav surnu, kelle keha on päriselt muutunud objektiks. Mingit ponnistust ja vastuhakku pole, on vaid distants, kus puudub igasugune võitlus; subjektsus on hajutatud. Maria kehtestab jõuga normaalsust, siin ei ole midagi imestada, nii ongi, et midagi ei ole; huvi ka ei ole, ei ole ja kõik. Maria taust on mõjukas Amsterdami SNDO-kool, seal nii tehaksegi, see ei ole soov müüa midagi, mida ei mõisteta. Maria teab, mida ta teeb. Ja ostja saab hea arusaadava toote, millega ka tema publik suudab samastuda.

 

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „NO34 Revolutsioon”, Teater NO99. Tunda on riski, mis tekitab mõningast segadust, mida ei ole kerge seedida. Teema on globaalne, sisuliselt tehakse üldistus ja sõnum on selge: kui meie, inimesed, arvame, et miski on meie kätes, siis nii see ei ole, tegelikult määrab kõike loodus. Ojasoo ja Semper on vägagi osavalt tabanud ära sõnumi, mida Euroopale öelda, midagi, mis tunduks neile veidike uudne ja mitte nii väga äraleierdatud, kuid siiski vastuvõetav. Euroopa etenduskunst on nii pagana intelligentne ja teoreetiline, et praegu on võluv/eristuv tulla välja esmapilgul banaalse tõega. Kui piisavalt kõvasti karjuda, jääb Saksa teater kindlasti kuulama. Õigustuse teha sellist asja annab Teater NO99-le just nimelt Eesti kontekst. Meie veel teame, millest me räägime; meil on veel metsikut loodust.

 

Joanna Kalmu „Débutante”, Sõltumatu Tantsu Lava. Joanna taust on Londoni kaasaegse tantsu kool. Tema esitleb feministlikku esteetikat. Tema normaalsus on alasti keha laval. Asja teeb eriliseks huumor, pole afektiseisundeid, ei kuulutata maailma lõppu, vaid tegeldakse ühe isiklikult kogetud ajajärgu tagantjärele analüüsimisega. Tal on distants, kuid veel säilinud elutahe. Ajajoone traditsioonilise ja kaasaegse vahel vormistab klassikaline muusika. Esindatud on ka briti kontekst: märgina on olemas Suurbritannia kohtutes kantav parukas, kuid puudub talaar.

 

Sigrid Savi „Imagine there’s a Fish”, Sõltumatu Tantsu Lava. Sigridit on hea mõista intelligentse ja teoreetilise koolkonna kaudu. Ta valdab Berliini kunstiskeene võnkeid, samas astub teadlikult sammu tagasi ja mängib naiivitari. Kogu lavastuse probleemi­asetus seisneb selles, kas astuda üks samm siia- või sinnapoole, tõsta kala kõrgemale või madalamale. Fookus on pisikestel asjadel, aga kindlasti mitte pisiasjadel. Kokku moodustub tervik, kus on midagi nii kehale kui ka mõistusele. Mis kõige tähtsam, lavastus on tohutult naljakas, kerglane ja tõsine ühtaegu. Lohakas lavakujundus annab väliskuraatoritele mõista, et kunstnik on otsingute teel, sealt võib veel midagi tulla. Ta pole veel valmis.

 

Reimo Sagori „AK-47”, Vanemuine. Reimo jutustab oma isikliku loo sõjaväes olemisest, teeb kätekõverdusi ja esitleb Kalašnikovi automaati. Festivali kontekstis mõjub ta tulnukana. Selliseid isiklikke jutustusi toodi lavale 1990-ndate lõpus. Tajuda on kunstniku koostööd etenduskunstnikega, kes on selle raja juba läbinud. Tal puudub igasugune oskus, võib-olla aga hoopis tahe maagilist realismi laval esitada. Kehaline kohalolu saavutatakse küll kätekõverdusi tehes, kuid see on selgelt võte. Reimo esitleb meile iseennast psühholoogilises võtmes ja see tekitab segadust. Teine segadus tekib lavastuse sisust. Ajal, mil Euroopa räägib terrorismist, aktivismist, kus kõik on poliitiline ja sügavalt läbi analüüsitud, tuleb Reimo festivalile teemaga, mis räägib meheks saamisest. Just nimelt meheks saamisest sõjaväelise peakatte õigesti pähe asetamise kaudu. Imelik, miks ta Foucault’d ei tsiteeri, vaid püüab ise midagi välja mõelda, imestab ilmselt väliskuraator.

 

Raho Aadla „DI”, Tallinna Tantsuteater. Raho Aadla ja Joonas Tagel esitlevad tantsutehnikat — totaalne tantsulaks. Tegemist ei ole koreograafiaga, vaid just tantsutehnikatega. Esimene pool on kõrgetasemeline kontaktimprovisatsioon, mille loojaks Steve Paxton USAst. Teine pool on aga segu moderntantsu tehnikatest, veidi Limoni tehnikat ja sekka Cunninghami. Eestlastele vägagi hariv teadmine, kuid kaasaegses etenduskunstis kõlab nagu üks ajalooõpiku peatükk. Kui nüüd püüda mõistust veidi tagaplaanile lükata, siis meeste kehad on muidugi võluvad, liiguvad imeliselt ja tekitavad arhailist antiikaja hõngu, aga see etapp on Euroopas minevik.

 

Alexandre Zeffi „Big Data”, Vaba Lava. Lavastuse alguses on üks objekt, video, helid; vaataja kujutlusvõimele antakse esialgu vihjeid, seejärel vajutatakse gaas põhja ja algab lugu. Maailmalõpu lugu jutustatakse tehisintellekti ja inimese dialoogi kaudu. Kui väljaspool teatrit kiidetakse küll arvutiprogramme ja äppe, siis tehisintellekti loomiseni on teadlaste väitel ikka veel palju aega. Tõlke- ja analüütilised programmid on küll suurepärased, aga ühte robotit autost välja astuma seadistada on ikka veel pagana raske. Füüsisega on Euroopa kultuur lihtsalt vähem tegelnud kui aru konstrueerimisega. Lavastuses esitatud müsteerium ei muutu põletavaks küsimuseks, kuna siin on kõik selge. Lavastaja läheb oma ideega lõpuni; jääb mulje, nagu oleks kogu lavastuse kokku pannud veel mitte täiuslik robot. Justkui oleks andmebaasi sisestatud praegusel hetkel teada olevad kaasaegse etenduskunsti tegemise kriteeriumid. Dialoogid on tekkinud analüüsi käigus, kus arvuti peab väheste andmete põhjal suutma arvata, mida see inimene võiks maailmalõpu olukorras öelda ja mida see arvuti vastaks, et jääks mulje vestlusest. Lavastus asetub pimedasse keskaega, kus inimese esmaseks etaloniks on loomulikult mees ja tuleviku tehisintellektiks ohtlik ja salapärane naine. Lihtne ja selge muinasjutt. Loodan, et sel aastal oli festivali külaliste hulgas ka lasteteatrihuvilisi.

 

Lauri Lagle „NO 35 Päev pärast vaikust”, Teater NO99. Lauri Lagle lõi maailma, kus fookus oli, sarnaselt Sig­rid Savi lavastusega, üksikul. Lugu uurijatest, kes loodavad midagi avastada, leida vastuseid. Kuid erinevus on selles, et Lagle üksik pretendeerib üldistusele. Lavastus on füüsiline, seal peaaegu ei räägita, ei tantsita ka, kuid sooritatakse tegusid. Kordusele järgneb kordus ja ootusärevus kasvab. Selline tavaline installatiivne teekond. Katkestusi tekitab näitlejatehniline segadus. Koreograafia on vaimukalt paigas, aga seda esitatakse meile psühholoogilise komöödia võtmes. Kaasaegses koreograafias sellist asja ei sallita. Selle maailma koodid ja reeglid näevad ette, et manipulatsioon vaatajaga tekitatakse reaalse aja kaudu, kuid selleks oli Lagle lavastus liiga lühike ja näitlejate liigutused liiga paljutähenduslikud.

 

Juhan Ulfsaki „NO36 Unistajad”, Teater NO99. Juhani puhul luban endale korraks kõrvalekalde. Ma ei tea, mida ta seal tegi, kuidas asjad olid või on. Ma ei mäleta näitlejaid, ei pannud lihtsalt tähele. „Unistajad” on minu isiklik lemmik ja ma ei taha seda elamust kuidagi analüüsi kaudu kahandada. Tahaksin veel kord, ja siis veel kord Juhani pakutud maailmas viibida. Oli kaks afektiivset seisundit, Juhani oma ja minu oma. Kommunikatsioon toimus nende vahel. Minu mõistus läks puhkama.

 

Iggy Lond Malmborgi „Physics and Phantasma”, Kanuti Gildi SAAL. Iggy lavastus on näidiseksemplar just nüüd tehtavast etenduskunstist. Selle omadusteks on hea Euroopa filosoofide tundmine, loomulikult Deleuze´i ja kindlasti ka psühhoanalüütikute alates Freudist kuni Kristevani välja. Tsiteeritakse Žizekit, nimetatakse poststrukturalismi, postmodernismi… See kõik on mitme dramaturgi abil läbi analüüsitud ja mis eriti tähtis, ka meisterlikult esitatud. Lavastuses on iga poolik sekund paigas, vaataja taluvuspiire nihutatakse täpselt nii vähe, et ta seda märkaks, aga pahaks ei paneks. Neid piire nihutatakse osavalt. Esmapilgul jääb mulje, et Iggy on suurepärane näitleja klassikalises mõttes. Aga siis avastan, et ta ei higista. Et ta ei pane päriselt  oma tegemisse mitte ühtegi emotsiooni. Ta näitab meile tehniliselt nii dramaturgia, keha, teksti kui ka selle esitamise kaudu, kuidas psühholoogilise teatri näitlejad tööd teevad; ta näitab, kuidas üldse maailmas asjad näivad. Mitte seda, kuidas nad on. Kõik on konstruktsioon, ja illusioon on täpselt seal, kuhu tema selle on loonud.

 

Peegel näitab kellaaega kui tõsiasja

Saanud nüüd peegeldusega ühele poole, sättisin selguse mõttes Eesti kaasaegse etenduskunsti aastal 2017 enim kasutatud võtted ka tabelisse. Kirjeldasin peeglist paistvat vaadet lausetega, mis loomulikult lähtuvad vaataja profiilist. Peegel on illusioon, mis tekib vaataja ja vaadatava suhtest, aga nagu Iggy meile näitas, see on ka reaalsus, see ajendab tegusid ja loob maailma.

Jääb üle küsida, mis see kell siis on. Kellaaeg kui tõsiasi. Tabelis esitatud statistika näitab, et varem kaasaegse etenduskunsti tunnusteks peetud alastust laval, ausa ja isikliku mina representatsiooni, mis sageli flirdib oma soo ja vanusega, tugevat teoreetilist tausta ja vaatajaga tekitatud ühist aegruumi on vähem kui pooltes lavastustes. Eestis pole märgata kaasaegse etenduskunsti põhitunnuseks tituleeritud kõikide kunstiliikide võrdset kohtlemist. Vaid ühes lavastuses on jõuliselt rakendatud muusikat kui iseseisvat kunstiliiki; vaid ühes lavastuses on visuaalkunst iseseisvalt olemas; vaid ühes lavastuses on dramaturgia eraldi tajutav.

Kõik algab loomulikult defineerimisest. Kategoriseerides ei liigitanud ma dramaturgia alla kordustejada või muutust, mis ei pruugi olla põhjuse-tagajärje süsteemis. Samuti ei pea ma dramaturgia all silmas sattumuslikke absurdihetki. Mõtlen dramaturgia all lavastuse ülesehitust, kus kõik erinevad tasandid ja ajahetked hakkavad teadlikult ja kontrollitult üksteist täiendama, toetama või tõestama. Dramaturgia, kus toimub vaataja tähelepanu suunamine nii vertikaalsel kui ka horisontaalsel aegruumilisel teljel, mis samas ei pea olema loogiline ja progressiivne. Kujutava kunsti või helikunsti täieõiguslik ja jõuline rakendamine sõltub rohkem sellest, kuidas füüsiline keha ehk näitleja ülesehitatud ruumis on, mitte niivõrd muusikast või helist iseeneses. Lugupidav suhtumine sõltub sellest, kas laval olev keha läheb pakutud vormiga kaasa, kas ta on ise selle vääriline, kas ta saab sellest osa või on üks teise abivahend.

Euroopas on kaasaegse teatri alustaladeks koreograafia ja kujutav kunst ning sealt on välja kasvanud ka erinevad näitlemistehnikad. Eesti kaasaegne etenduskunst kasutab võrdselt psühholoogilise teatri võtteid ja kohaloluks vajalikku reaalsuse illusiooni teadlikku tekitamist. Siin on aga selgelt näha, et lavakunstikoolist tulnud tegijad on ühe taustaga, koreograafia poole pealt tulnud tegijad teise taustaga, ja seetõttu on ka väljendus erinev.

Selge ja puhas esteetika on üks tunnus, mis on olemas enamikul. Samuti kehaline dominant. Tumeda joonena joonistub välja publikule mängimine, mis on muidu ju traditsioonilise teatri tunnus. Vaid kolm lavastust mängisid publikuga. Taas, publikuga mängimine ei ole vormiline tegevus; ei piisa sellest, et muudad ruumi ja palud publikul end püsti seistes imetleda või pöördud vahetevahel publikusse, et nad abikäe ulataksid. Ka ei nimeta ma manipulatsiooniks seda, kui vaatajat sunnitakse liiga kauaks liiga lämbesse ruumi jääma. Manipulatsioon peab olema totaalne, märkamatu, kuid kutsuma esile radikaalse muutuse vaataja olemises. Eesti kaasaegse etenduskunsti ühtsust tõestab aga tugeva neljanda seina olemasolu. Tervelt kaheksas lavastuses kümnest oli neljas sein kehtestatud.

Kõik kümme lavastust on poliitiline teater, kuigi külalised kurtsid, et just poliitilist teatrit nad seekord ei näinud. Poliitiline akt on esitada aastal 2017 laval seitsekümmend aastat tagasi loodud tantsutehnikat, ilma sinna ise midagi lisamata; poliitiline akt on totaalne eemaldumine päevapoliitikast. See, mida eriti ei olnud, oli poliitilise vormi kasutamine. Polnud publitsistikat, ajaleheveergudelt ja internetist kättesaadava info ülekordamist, ümberpööramist või selle nüanssidele osutamist, jätmaks muljet, et teater on targem kui elu — seega polnud ka osutust publiku lollusele.

 

Peegel näitab mulle mind

Selleks, et tabada tervikut, tuleb tekitada katkestusi. Vägivaldse kategoriseerimise ja sellega paratamatult kaasneva hinnangulisuse tõttu sai nähtavaks kellaaeg kui fakt. Nüüd tuleb pöörduda tagasi peegli ja sellesse vaataja poole. Analüüsides vaatajat, saab öelda, et ilu on vaataja silmades. Aga see ei ole nii lihtne: inimene tahab sellist ilu, mis tekitab temas ülevat tunnet. Mõju intensiivsus sõltub aga selle subjekti eelnevast kogemusest, keda tahetakse mõjutada. Me võime pakkuda prantslasele Eestis valmistatud croissant´i, mis on talle tuttav, nii et ta oskab end samastada. Kuid miks ta peaks selle ostma, kui tal on kodus palju parem ja värskem, reisivintsutustest väsimata hommikusaiake? Me võime pakkuda itaallasele ka eestimaist musta leiba, kuid ta põlgab selle ära, pole harjunud, liiga võõras maitse.

Huvi pakub tavaliselt lavastus, mis on tuttav, arusaadav, aga samal ajal ka veidi teistsugune. Vaataja harjumuslikke piire peab nihutama, aga mitte liiga palju. Seega jääb müügiargumendina järele üks omadus: sobivus, mis üllatab.

Kui 1990-ndate lõpul osalesid Eesti kaasaegse etenduskunsti tegijad Euroo­pa etenduskunstiskeene loomises, siis tänapäeval püütakse sobituda. Kuigi piirid on lahti ja reisimine palju lihtsam, ei ole koostööd ja koos loomist enam nii palju märgata. Korraldaja mainitud kapseldumist on palju rohkem, kui eeldanuks, ehkki kvantitatiivselt oleks kaasaegset etenduskunsti justkui palju rohkem.

On suur vahe, kas luua ühist ruumi eurooplastega koos või püüda end asetada nende hulka. Nii kaua, kui me ise defineerime end väljaspoolseisjatena, kes tahavad kuhugi sisse saada, ei ole ühtse mõtteruumi loomine võimalik. Me peame näitama ja kuulutama oma individuaalset loomingulist tahet. Lihtsalt kommunikatiivse akti eesmärgil, valides kuulajatele arusaadava keele. Nii lokaalsus kui globaalsus on postmodernistliku maailma poliitilised ideed. Meie kaasajas, milleks on tegelik olevik, mitte umbmääraselt viimased paarkümmend aastat, nagu tavaliselt mõeldakse, on endiselt oluline indiviid. Indiviid, kes ehitab endale kodu sinna, kuhu tahab. Kollektiivselt ja universaalselt ei ole Euroopa kaasaegse kunstiskeene ideed olemas, individuaalselt aga küll, iga üksiku kunstniku ja teose sees. Kogukonnad muutuvad nii, et universaalne ja spetsiifiline ilmnevad kordamööda, teineteist katkestades ja luues.

Draamamaa_tabel

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon