VÄIKEKODANLASTENA PÕHJAS

MADIS KOLK

Maksim Gorki, „Väikekodanlased”. Tõlkijad: Ernst Raudsepp, Sven Karja ja trupp. Lavastaja: Kertu Moppel (külalisena). Kunstnik: Arthur Arula (külalisena). Videokunstnik: Emer Värk (külalisena). Valguskujundaja: Triin Suvi. Helikujundaja: Lauri Kaldoja (külalisena). Osades: Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus ja Liis Haab (külalisena). Esietendus 16. III 2018 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Maksim Gorki, „Põhjas”. Tõlkija: Ernst Raudsepp. Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater). Kunstnik: Martin Mikson. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Valguskujundaja: Emil Kallas. Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller (külalisena). Esietendus 24. III 2018 Tallinna Linnateatri Põrgulaval.

 

Maksim Gorki 150. sünniaastapäeva eel esietendus Eesti teatris nädalase vahega kaks Gorki näidendite uuslavastust: Kertu Moppeli „Väikekodanlased” Eesti Draamateatris ja Uku Uusbergi „Põhjas” Tallinna Linnateatris. Ehkki viimasel ajal võib täheldada vasakideoloogia populaarsuse uut tõusu — on lausa väidetud, et „läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaadid on juba uusmarksistide poolt üle võetud ja nüüd käib erasektori hõivamine”1—, on nii Moppel kui Uusberg võrdlemisi apoliitilised, avades pigem Gorki kui klassiku üldinimlikku sisu. Kui Uusbergi lavastuses on see ajatus, igavikulisus lausa kontseptuaalne, siis Moppeli lavastuses mõjub see pooliku teostusena, seda enam, et ta on lavastuse eelintervjuudes lubanud klassikat kaasajastada. Ta on leidnud, et 1901. aasta näidendi ideed kõlavad praegugi väga aktuaalselt. „Väikekodanlastel” ongi selgelt sotsiaalne ja poliitiline rõhuasetus ning tegelaste psühholoogiale pole näidendis kuigi palju ruumi jäetud, samas kui „Põhjas” on juba oma olemuselt üldinimlikum ja igavikulisem: tegelaskonna moodustavad elule alla jäänud inimesed, kes püüavad lootuskiirt silme ees hoida.

Niisiis, enne kui arutleda selle üle, kas sotsialistlike ühiskondlike ja esteetiliste ideaalidega autor võiks praegustes noortes lavastajates tekitada pigem epateerimishuvi, soovi kaasa kiita või hoopis oponeerida, tuleks küsida, mil moel on üldse tänapäeval mõtet klassikaga tegelda. Mida tähendab klassika kaasajastamine ja kas klassika üldse vajab kaasajastamist? Kas ainuüksi asjaolu, et sada aastat tagasi kasutati samu lauseid kui praegu, muudab näidendi ajastuüleseks?

Minu meelest ei ole klassika kaasajastamise teema üldse eriti adekvaatne. Kas siis, kui Hamlet kannab teksaspükse ja sõidab Lexusega, on tegemist kaasajastatud „Hamletiga”? (Ma ei kujuta ette, kuidas 21. sajandi laval üks originaalitruu „Hamlet” välja peaks nägema. Ilmselt mõjuks Gloobuse teatri rekonstruktsioon üsna eksperimentaalselt.) Küllap mõtleme kaasajastamata klassika all ikkagi psühholoogilise rollitõlgendusega, kuigi võib-olla ajaloolistes kostüümides lavastust, mis aga pole ju samuti algupärane. Klassika kaasajastamise eelduseks saab olla ikkagi see, et teose näol on tegu millegi ajaülesega ja tema esteetiline, sotsiaalne jne tähendus ei piirdu üksnes tema loomisajaga, vaid ütleb midagi inimloomuse kui sellise kohta igal ajastul. Lavastada, olgu siis kaasajastades või rekonstrueerides, saab ikkagi seda, mis teoses sisaldub, ja nõnda tulebki küsida, mis seal siis sisaldub.

„Väikekodanlased” ja „Põhjas” ei tundu olevat päris võrdse kaaluga näidendid. Pärast nende mõlema menukaid ja skandaalimaigulisi esietendusi Moskva Kunstiteatris tekkis Gorki ja Kunstiteatri juhtide vahel erimeelsusi. Seda seoses Gorki kolmanda näidendiga „Suvitajad”, millele Vladimir Nemirovitš-Dantšenko heitis ette skemaatilisust. Tüli viis selleni, et teatri suursponsor Savva Morozov, jõukas ettevõtja, kes lisaks kunstielule spondeeris näiteks ka Lenini põrandaalust tegevust, tõmbas Kunstiteatri toetusraha koomale ja näidend esietendus hoopis Peterburis Vera Komissarževskaja teatris. Me ei tea, mis saanuks Morozovist, kui ta elanuks revolutsioonini. Suurkodanlasena toetas ta kaudselt proletaarse ühiskonnakihi revolutsiooni, kuid tal endal oli õnn surra enne selle toimumist loomulikku surma. Raske öelda, mis võis teda kodanlusevastase võitluse idees vaimustada, aga tundub siiski, et kunstilistes küsimustes ta eksis ja õigus oli Nemirovitš-Dantšenkol: mitte ainult „Suvitajad”, vaid ka „Väikekodanlased” ei pruugi tingimata olla ajastuteülene klassika, mis peaks meile igal sajandil uut infot ja äratundmist pakkuma.

Ma ei taha öelda, et „Väikekodanlased” oleks lausa küündimatu tekst. Tegemist on Gorki esimese näidendiga ja on tunda, et autor on pannud sellesse oma hinge, nagu debüütteostesse ikka pannakse. Aga nii, nagu „Suvitajaid” ajendas kirjutama kriitilisus intelligentsi mugandumise suhtes, on ka „Väikekodanlased” ikkagi väga selgelt suunatud ühe ühiskonnaklassi vastu. Oli ju Gorkil lausa plaan kirjutada näidendisari erinevatest ühiskonnaklassidest. Loomulikult on ka „Põhjas” loodud selle skeemi kohaselt: luubi all on eluheidikud, klassisüsteemse süüdlasena on mängus ka kapitalist Kostõljov ning põhjakihis endas joonistub välja omamoodi ühiskonnamudel näitlejast kurjategijani. Ka seda teost looma hakates soovis Gorki veeretada vastutuse rõhujate klassile ja omas ajas oli seegi teos skandaalne, kuid ometi on ta tabanud selles alateadlikult mingi üldinimliku noodi — kas või juba seeläbi, et elab igale tegelasele kaasa, asetamata kedagi neist väärtuste hierarhiasse, nagu ta „Väikekodanlastes” mõistab hukka Vassili Bessemjonovi ja Pjotri, isegi kui ta nägi esimeses mõningaid positiivseid jooni, ning tõi eeskujuks Nili ja Polja. Näidendi „Põhjas” negatiivseim tegelane on Kostõljov, kuid Uku Uusbergi kontseptsiooni järgi ja Rain Simmuli rollikäsitluses on temagi inimlikkus sakraalse konteksti kaudu suureks mängitud. Tähendagu see siis seda, et kapitalist kaaperdab isegi kiriku, või seda, et tema on samamoodi Jumala näo järgi loodud, nagu ka näiteks Näitleja või Vaska Pepel. Isegi kui me vaatajatena seda kohe ei taju, asub näidendi „Põhjas” vaesteöömaja kiriku keldris, kus Kostõljov ikoonide ees küünlaid süütab, kuid kontseptuaalse eelhäälestuse saame juba lavastuse reklaampostritelt: inimene on kirikukella tila, tema ümber on sakraalne ruum ja see, kas ja kuidas ta selle talle antud kella helisema paneb, sõltub paljudest asjaoludest, mitte üksnes tema enda heast tahtest. Aga olgu see siis helin või kilin-kolin-plärts, teeb ta seda ikkagi Looja kiituseks. Või siis loobub kõigest üldse, nagu mälu ja idealismi minetanud Näitleja (Argo Aadli).

„Väikekodanlaste” lavastuse nõrkuse eest panen kolmveerand vastutusest Gorki õlule, sest ega skemaatilisele multifilmitegelaskonnale olegi kuigi lihtne laval luid ja liha ning süvapsühholoogiat sisse põimida. Teades aga Kertu Moppelit tema varasemate lavastuste põhjal kui osavat, teravapilgulist ja tundlikku stiliseerijat, välise maneeri loojat ja sisemise sõnumi vahendajat, oli õrn lootus, et ehk võtab ta lavastajana aktiivse hoiaku ja pöörab mõne stiilivõttega Gorki nõrkused tugevusteks. Tundub aga, et seda ta teha ei tahtnud: intervjuudest jääb mulje, et tal pole ühtki etteheidet ei Gorki tekstile ega ka väikekodanlusele kui klassile ning et talle läheb korda hoopis näidendis esile toodud ajatu põlvkondade probleem.

Kui püüda sõnastada, milles seisneb „Väikekodanlaste” lavastuse kontseptuaalne lodevus, siis olgugi et see võib tunduda tähenärimisena, ei saa minu meelest lavastada „Väikekodanlasi” ilma väikekodanluse probleemi tõstatamata. Seda isegi juhul, kui see pole tänapäeva põletavaim probleem. Kui mingil seletamatul põhjusel tuleks praegu lavastamisele „Elu tsitadellis” või „Valgus Koordis”, siis peaksime paratamatult ka kontrad ja kulakud lavaloogikasse asetama, kui tahes tüütu või üleliigne see ka ei tunduks. Heidan ette, et tegelassüsteem (sest mingeid erilisi süvapsühholoogilisi ja elatud elu slepiga tegelasi Gorki ju „Väikekodanlastes” mängu ei pannudki) nihkub paigast. Moppeli lavastuses ütleb proletaarlane Nil Hendrik Toompere juuniori kehastuses: „Ükskord me võidame niikuinii!” (Ernst Raudsepa tõlkes ütleb ta: „Meie jääme peale!”) See võib olla lihtsalt pretensioonitu naljake, mis sündinud improvisatsiooni käigus ja mis ei tähendagi midagi erilist, kuid see võib viidata ka kontseptuaalsele kaasajastamispüüule. Mõlemal juhul on tegu lohakalt lahmiva võttega, mis tahaks justkui vihjata alusmaterjali ambivalentsusele ja anda publikule signaal, et mõtle siit edasi, kuid loobub ise süsteemsest ja aktiivsest tõlgendusest. Võib-olla ei pea autistliku järjekindlusega küsima iga laval kõlava sõna kohta, mida see tähendas Gorkil ja mida tähendab Moppelil, kuid küsimata jättes jõuame peagi olukorda, kus mitte miski ei tähendagi õigupoolest enam mitte midagi, loobume jutu-, küsi- ja hüüumärkidest ning lõpetame kõik laused kolme punktiga, sest midagi tähendab see kõik ju kokku ikkagi ja millegagi assotsieerub ometi.

Ajal, mil Gorki selle näidendi kirjutas, olid Venemaal õhus peatset revolutsiooni ette kuulutavad märgid. Tänapäeva Eestimaal seda lauset kuulates meenub meile aga Heinz Valk, kes aitas sellega (väike)kodanlusel taas võimule tulla. Kaks eri võitlust, aga üks ja seesama hüüdlause!? Kaks eri klassi, aga ikka samad sõnad suus. Nii juhul, kui aeg ei muuda midagi, kui ka juhul, kui muudab, ootaks lavastajalt selle kohta selget osutust, praegu tundub aga, et oluline tajunihe ei peagi lavastustervikuga kaasa töötama. Minu meelest tulnuks enne põlvkonnaprobleemi lahkamist võtta see väikekodanluse teema vähemalt luubi alla. Ühe võimaluse selleks pakub näiteks Loomeinimene portaalis Nihilist FM.2 Kui kas või see viidatud välimääraja Gorki peal läbi mängida, võib tulemus olla see, et meie ühiskonnas ei saagi enam väikekodanlust muudest klassidest eristada: kasutame pidevalt topelt­identiteeti, ühe tegevusega teenime proletaarsel või väikekodanlikul kombel elatist, et seda siis mõne teise tegevuse kaudu aristokraatlikult või anarhistlikult kulutada. Nil võiks ka selles süsteemis olla positiivne kangelane, aga mitte niivõrd progressiivse tulevikuinimesena kui pigem romantilise anakronistiku idealistina, kes panustab kõik ühele kaardile ja usub sellesse, et kui kaks kätt on otsas, siis tubli inimene hätta ei jää, samas kui näiteks Šiškinil (Jüri Tiidus) või Teterevil (Lauri Kaldoja) võivad tagataskus olla mingid aktsiad. Ja kui olukord pingeliseks kisub, siis jääb sirgjooneline Nil üksi, samas kui eelmainitud tüübid kanduvad oma ambivalentsuses mis tahes vooluga kaasa.

Moppel on takerdunud Gorki esitatud plakatitesse, aga tänapäeval, kui plakatid ründavad meid juba hommikul, hetk pärast ärkamist, kohe, kui avame oma telefoni ja arvuti, võiks kunst ärgitada meid piiluma plakatite taha. Iga „Väikekodanlaste” näitleja eraldi kehtestas end veenvalt ja võluvalt. Eriti tahaks esile tõsta Indrek Sammuli tõlgendust negatiivsest kangelasest Bessemjonovist ja Ivo Uukkivi Pertšihhinit kui positiivse programmiga külalist „Põhjast”. Kuid tervikuna on tegelaskond ebaühtlane „Sojuzmultfilm” ja lavastaja on jätnud otsustamata, kas jutustada see väikekodanluse lugu sõnumi ja psühholoogia või meediumi ja stilisatsiooni kaudu.

Ka Uku Uusberg kõnnib näidendis „Põhjas” libedal pinnal. Eriti pingeliseks kisub mäng Satini monoloogi ajal, taustal ebaproportsionaalselt suureks mängitud palvetavad tatarlased (Kalju Orro ja Mikk Jürjens). Kui „Väikekodanlaste” puhul viitasin tõlgendustoena Nihilistile, siis siinkohal klõpsa või Objektiiv ja Telegram lahti! Kuid kõigile neile võimalustele vaatamata lähtub Uusberg ikkagi vaesteöömaja inimestest. Nende omavaheline suhtekeemia, mis on omakorda suhtesse seatud keldri kohal kõrguva kirikuga, on süsteem, kus ühe tegelase enesetapp tingib teise lootuse purunemise. Gorkile sellise kontseptsiooni peale ehitamine on omamoodi ekstravagantne julgustükk, kuid ei saa öelda, et see aastal 2018 vaatajat ei kõnetaks. „Väikekodanluse” kui klassi enesemääratluse osas peame ilmselt ära ootama peatsed valimised, et nii kunstniku kui ka publiku positsioonilt aru saada, kas see klass tänapäeval üldse eksisteerib või kuulume hoopis ise in corpore selle ridadesse.

 

Viited:

1 Hardo Pajula: läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaat on juba uusmarksistide käes. —
https://www.err.ee/677496/pajula-laane maailma-ulikoolid-ja-riigiaparaat-on-juba-uusmarksistide-kaes

2 Kui sa kirjutad armastusluulet, tuleb väikekodanlane ja ütleb, et kirjuta lühidalt nüüd on tint 5 senti kallim. http://nihilist.fm/kui-sa-kirjutad-armastusluulet-tuleb-vaikekodanlane-ja-utleb-et-kirjuta-luhidalt-nuud-on-tint-5-senti-kallim/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon