IDA-EUROOPA VULKAAN

SILVER VAHTRE

„Elagu skandaalid ja kollased sandaalid”. Režissöör, operaator ja stsenarist: Manfred Vainokivi. Produtsent: Marju Lepp. Monteerija: Kersti Miilen. On-line-montaaž: Tanel Toomsalu. Helirežissöör: Horret Kuus. Teksti lugesid Tambet Tuisk ja Üllar Saaremäe. Dokumentaalfilm, video, värviline, kestus 53 min. ©Filmivabrik 2018. Esilinastus 24. IV 2018 kinos Artis.

 

Lubasin, et avaldan uue filmi kohta arvamust juhul, kui linalugu mulle meeldib. Halvasti ütlejaid ja näägutavaid kõiketeadjaid leidub niigi ja väljaõppinud filmikriitikud on Eestis samuti olemas. Minul oli varuks vaid pikaaegne tutvus kunstnik Leonhard Lapiniga, mõningane kokkupuude filmitegemise praktilise poolega ja (eel)-arvamus, et üks kunstnik ei pea oma nina teise kunstniku asjadesse toppima. Esilinastusele minnes püüdsin sellegi pagasi ukse taha jätta. Sokutasin ennast peategelase kõrvale istuma ja süvenesin ekraanil toimuvasse.

      Nägin tuttavaid nägusid ja kohti, ilustamata kaadreid kunstielust, eelkõige aga paeluva pildikeelega, südantkosutavalt nukrat lugu eakast kunstnikust ja tema kaaslastest. Aja- ja eluloolisi viiteid polnud, kuid oli ainest järelemõtlemiseks. Kõhistasin koos teistega naerda, igav ei hakanud, võib-olla filmi pealkiri tundus natuke liiga müügimehelik.

 

Kompositsioon

Filmi ülesehitus oli lihtne: udustest voogudest ilmuv ja neisse naasev naine raamistas monoloogide ja avamiste-esitluste vaheldumist; monoloogile järgnes seltsielu, vestlusele kolleegidega sõnavõtt kaamera ees ja vastupidi. Ajaliselt pikemad olid avamised ja eks see oli ka loomulik — rohkem inimesi ja rohkem põhjust ringi vaadata. Nähtu-kuuldu oli kaasakiskuv, film terviklik. Manfred Vainokivil on terav pilk, tema kaadrikompositsioon on selge, vaatenurgad leidlikud. See, et pildiliselt vaheldusrikas film oli üles võetud vaid ühe kaameraga, näitab operaator-režissööri professionaalsust. Meeldivaks üllatuseks oli seegi, et teksti oli nii hästi kuulda. Polnud vaja kõrvu kikitada ega naabri käest küsida, mida öeldi, nagu eesti filme vaadates paraku tihti ette tuleb.

      Paljud tekstita kaadrid olid isegi kõnekamad kui need, milles räägiti. Suure hulga ilmekate portreeplaanide seast jäi meelde Raul Meele oma. Filmi keskosas olev lõik, kus ta galeriist väljudes korraks seisatab, mõjus kui omaette jutustus. Filmi lõpus tukub Meel Lapini kõrval ja Riho Sibul laulab kustuvast küünlast. Võimas! Manfred Vainokivi ei illustreerinud, vaid kujutas. „Film elab pildi, mitte teksti peal,” on ta ise öelnud.

 

Filmi sünniloost

Kuuldavasti sündis „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” mõneti juhuslikult — viie aasta tagused kaadrid filmi alguses ja lõpus ei olnud üles võetud eluloofilmi tarbeks. Eluloofilm ei olnud sihikul ilmselt ka siis, kui umbes aasta eest hakkas Filmivabrik Leo Lapinit salvestama juba plaaniga temast juubeli puhul film kokku panna. Režissöör Manfred Vainokivi on selgitanud, et pigem sisemine soov kirjeldada loomingulisuse tekke ja kao igavest korduvust kui huvi konkreetse elukäigu vastu viis ta lõpuks Lapinini, täpsustamata, kui palju olid selle põhjuseks isiklikud pained või kui palju motiveeris teda eesmärk jäädvustada kaduvaid eluhetki. Niisiis polnud tegemist kunstniku retrospektiivse monumendiga ja „teistel dokumentalistidel on ruumi Lapinist veel mõni film teha”, nagu Valner Valme igati õiglaselt nendib.1

 

Müüdi murdmine

Mis on „Lapini müüt”? Paljud teavad Albert Trapeeži — müstifikatsiooni, poeet Lapini alter ego ja Toomas Vindi juttude kangelast. Kunstnik Lapin on kogu oma teatraalsuse juures tavaline lihast ja luust meesterahvas. Tõsi, üle keskmise sensuaalne ja piisavalt enesekindel, et keerutamata öelda, mida ta maailma asjadest arvab. Kas selline, pealtnägijates teinekord kohmetust tekitav otsekohesus võiks olla hoopis poos? Või peaks eneseiroonilist meeleliste naudingute ülistust ja bravuuri nii enda tugevuste kui ka nõrkuste tunnistamisel lugema peeneks müüdiloomeks, oma kirgliku loomuse maskiks voolimist aga lavaliseks rolliks, et lõbusalt kaasa lüüa maske kandva seltskonna avalikel etendustel? Üsna filmi lõpus on lühike stseen, milles Lapin räägib nilbusi KUMUsse saabunud kohalikule bravuuritarile. Mõlemad naeravad, kuid kommunikatsioon puudub, neil pole teineteisele sõnumit. Ühe maski taga on tühjusest inspiratsiooni ammutav vaim, teine mask kujutab vaimset tühjust.  Oma rolle etendavad mõlemad innukalt. Vaadates Lapini mitmeks tükiks lõigatud monoloogi — mis lõpeb sõnadega „Ma olen raske iseloomuga mees ja sellega leppinud” — nagu monoetendust, tuleb nentida, et selline lavaline ehedus poleks igale näitlejalegi jõukohane.

      „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” (tsitaat Trapeežilt) käivitub Trapeeži Lundja mana võimsa ettekandega; seejärel näidatakse Lapinit, aga alguses, lõpus ja vahepealgi kuuleme taustaks Trapeeži-lugusid. Nii et kumb õieti, Lapin või Trapeež, on filmi peategelane või kelle müüti film lammutab? Tundub siiski, et Vainokivi ei lammuta ega ka konstrueeri; ta näitab Lapinit lihtsalt võimalikult paljude nurkade alt: esinejana, mõtisklejana, elunautijana… ning jätab vaataja otsustada, milline neist on „õige”.

 

Kui pilt ei meeldi

Filmi esitlusest oli mõni nädal möödunud, kui ETV kultuurisaates kõlas: „Lapin on seal filmis selline vana paks joodik, kes kabistab oma ateljees naisi ja võtab näituse avamisel veini. Minu kokkupuuted Lapiniga on olnud hoopis teistsugused.”2 Kuulsin midagi sarnast juba esilinastusejärgsel koosviibimisel. Mitte küll nii häälekat ega käskivat, rohkem nagu viisakat kõhklemist: „Võib-olla oleks võinud kepijuttu vähem olla…”

      Suurt kunstnikku ja vastuolulist isiksust on kahtlemata raske vaevalt tunnipikkusesse filmi ära mahutada, kuid olgem õiglased: Lapinit näidatakse omas elemendis — lõõgastumas ja töötamas, praalimas ja õpetamas, arutlemas ja hädaldamas. Näeme mitut vanameistri juubeliga seotud näituse avamist. Näituse avamine ongi ju pigem pidu pärast pingelist loomist, range etiketiga esindusüritus. Teosed räägivad nüüd enda eest ja autor võib rahulikult nina täis võtta. Kelle peale peaks kaebama, kui selline pilt ei meeldi? Kas režissööri peale, kes tegi filmi sellest, mida kaamerasilm fikseeris, või filmitava peale, kes deklareerib, et vein ja seks pärast tööd hoiavad tervise korras? Tundub, et Vainokivi ei ole kavatsenudki vaielda erinevate arusaamadega ülevusest ja labasusest. Paraku, kui labasustest rääkida, siis mulle oli purjus Lapinist märksa piinarikkam vaadata viimast Eurovisiooni…

 

Ilus ja inetu

Pärast stalinismi lõppu, 1950-ndate teisel poolel oli Eesti kunstnikel võimalik pöörduda tagasi maaliliste väärtuste juurde ja tegelda ideoloogilise võitluse asemel kunstilise eneseväljendusega. Leonhard Lapin kuulub põlvkonda, kes seda teed jätkas. Oli aeg leida uuesti side kaasaegse kunstiga, (taas)-avastada abstraktsionism, modernism, sürrealism. Kultiveeritud vorm ja (nähtamatu) ruumi haldamine kujunesid tema ja paljude tema kaasaegsete kreedoks. Kujutamisvahendite valdamine, pidev enesetäiendamine kompositsiooni, värvus- ja vormiõpetuse ning kunstiajaloo alal on sellele põlvkonnale enesestmõistetav; neile pole vaja õpetada, et inetuse kirjeldamiseks peab tundma ilu loomise saladust. Vastukaaluks homo soveticus’ele etendati igapäevaelus vabameelset, originaalse väljanägemise ja isikupärase käitumisega boheemlast. „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal pole paha neid pisiasju teada.

      Leonhard Lapin pole end muide kunagi ehtinud ülearu originaalsete väliste atribuutidega. Talle on piisanud lopsakast habemest, kõrgest vaimsusest ja postulaadist „Õnneks ei ole Jumal mind rikkunud hea väljanägemisega”. Oma mehelikkuse (mis teatavasti ei pruugi olla esteetiline kategooria) on ta aga Albert Trapeeži abiga kokku võtnud sõnadega: „Mida teha, kui on keha!” Kui tal ongi omad salasoovid ja täitumata unistused, siis meid ta neisse ei pühenda ja Manfred Vainokivi ei ole üritanud neid ka üles filmida.

 

Kas loodusfilm…

Lõunanaabrite almanahhi „Maksla” („Kunst”) toimetaja, läti kunstnik Janis Borgs nimetas Leonhard Lapinit omal ajal Ida-Euroopa vulkaaniks. Selle tabava võrdluse meenumine tekitas mõtte, kas „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” pole hoopis loodusfilm. Eluloofilm ju mitte, portreefilmiks justkui üheplaaniline, reportaažiks liig mitmeplaaniline — ikka pole keegi žanrimääratlusega rahul. Energiat ja inspiratsiooni purskava kunstniku vaatluse kuulutamine looduse uurimiseks võiks vaidlused lõpetada. Sellisel juhul ei algaks film enam Margit Kilumetsa hommikuse suplusega. Film algaks mere kujundiga, meri tähendaks armastust, elu taimelava; merest tulev naine oleks viljakuse ja loovuse sümbol. Järgneks populatsiooni vaatlus keskendumisega ühe konkreetse isase funktsioneerimisele ja sotsiaalsetele suhetele teiste isenditega.

      Eesti kinematograafias on loodusfilmil pikk ja väärikas ajalugu, seega ei tohiks selline võimalik vaatenurk kultuurset inimest solvata. Kui panna skandaalide-sandaalide kõrvale näiteks krestomaatiline „Tavaline rästik” (rež Rein Maran, 1978), märkame kohe sarnasusi — mõlemad filmid algavad šamanistliku joiuga, mõlemas on oluline paaritumine, mõlemas jälgitakse uuritavaid sümpaatiaga, kuid nende tegevusse ei sekkuta. Mõlema filmi kaadris (ja kaadriraami taga) kihab elu.

      Bioloogilised ja vaimsed müsteeriumid on selle poolest sarnased, et neid võib lõputult uurida ja mitte kunagi lõpuni mõista. Loodusfilmi vaadates pole vaja juurelda, kas söömine on väärikas tegevus, kas üle värvli rippuvat vatsa ikka sobib näidata ja kas kutse kopulatsioonile on viisakas või ebaviisakas suhtlemise vorm. Kunstnikud pole looduseuurija seisukohalt ei ilusad ega inetud; nende igapäevases elutegevuses tuleb kõike ette.

 

…või kultuurifilm?

Erinevalt loomadest on inimestel välja arenenud keeruline kultuur. Vähemalt me ise usume, et meil see on. Manfred Vainokivi filmi kangelane muretseb kultuuri järjepidevuse (mälu) ja jätkamise (haridus) pärast. Pole vaja lasta ennast segada vanainimeselikust torinast — keskpärasuse laiutamise, kunstiõpetuse allakäigu ja kunsti publikust võõrandumise märkamine pole ealine privileeg, sama juttu räägivad igasuguses vanuses kultuuriinimesed. Hiljaaegu nimetas üks käremeelne kunstitegelane kogu 21. sajandi kunstielu hüljatute salongiks, kus kunstnikud oma hobide kallal nokitsevad.3 Harrastused, mis huvitavad ainult harrastajaid endid, ei tohiks asendada põhitegevust, looming muutuda amatööri ajaviiteks. Kunstniku põhitööks olgu loomine, kunst on inimesele vajalik ja kunstniku ametit on võimalik nii õpetada kui ka õppida. Lapin kulutab neile teemadele hoopis rohkem sõnu, kui temalt roppusi ootav väikekodanlik kõrv tähele paneb. Tõsisemad jutud räägitakse ateljees, kus näeme, kuidas kunstnik töötab, ja kuuleme, mida ta tähtsaks peab. Kaamera jälgib tähelepanelikult ka ümbritsevat keskkonda ja selles olevaid objekte; me märkame, kuidas pealtnäha juhuslikud esemed ja nipsasjad kummalisi kooslusi moodustavad. Lapin oskab leida tähenduslikke seoseid ja ammu tuntud nähtustele uusi funktsioone anda, näha triipkoodis või lõikelehes graafilisi võimalusi, riiklikes sümbolites erootikat ja naises masinat. Igaüks selle peale ei tule. Lapin tunnistab, et ei tule see temalgi kergelt, kuldmunad ei kuku taevast. Tuleb ohverdada, avastada maailma ja iseennast ja  nii mõndagi kogeda. Lustlikult veini rüüpavat ja muheldes luuletusi lugevat Lapinit vaadates näib, et ohverdatud on rõõmuga.

 

Ajastu kroonika

Filmis näidatakse palju kunstnikke ja kultuuritegelasi. See on väärt materjal — inimesed kaovad, salvestused säilivad. Manfred Vainokivi vaatleb, ei sekku, kuid ei tee seda nähtamatu seina tagant. Näib, et ta on osanud ise nähtamatuks jääda, sest vaadeldavad tunnevad end vabalt, neil pole kaamerahirmu ega rambipalavikku. Krambivaba õhkkond teeb filmi kergeks. Kas ka kergemeelseks?

      Kunstnikud joovad veini, nad on korralikult riides, heas toitumuses; üks näitus järgneb teisele, paistab, et kultuur on au sees hoolimata sellest, et kulka raha ei andnud ja Signe Kivi käkki keeras. „Seksi on jalaga segada…; pagulased tulevad…; kunstiakadeemias hävitatakse isiksusi…; olen eestlane ja laulan nagu lind…; arendame eesti keelt — munn ja nuss on juba sees…; Bologna deklaratsiooniga võeti eesmärk haridustaset alandada…; et kusta üks portree, selleks peab sul olema piisavalt pinget sees…; kunstiõpilasi pole nii palju vaja…; ta räägib ainult iseendast…; voodis on kõik naised ühepikkused…; Sixtuse kabeli laemaaling on homoseksualismi propaganda…; armastus on tugevam kui surm…,” kõneleb Lapin. Mida sellest järeldada? Kas on kordumas hellenistlik ajastu — individualism ja kosmopolitism, ühiskeel ja õhtumaise ning orientaalse kultuuri segunemine, vooruslikkuse asemel õnnelik olemise kultus, nautlemise ülistamine, seksuaalsete kõrvalekallete soosimine?

      Hellenismis peeti kultuurist lugu, näiteks skulptuuri rahastati heldelt. Samas väidavad ajaloolased, et skulptoris ei nähtud enam muusade ebamaist lemmikut, vaid tolmuse põllega käsitöölist. Kirjandusest kadusid rahvalikud jooned, jõudsalt edenevas filosoofias levis arvamuste mitmekesisus, religiooni asendasid müsteeriumid… Paraku on teada seegi, et Kreekast alguse saanud ja Indiani levinud hellenism langes lõpuks ühe ettevõtliku naabri võimu alla.

 

Kaduvik ja igavik

Kui tehakse film oma seitsmekümnenda eluaastani jõudnud kunstnikust arhiivimaterjale kasutamata, siis näeme kinolinal seitsmekümneaastast kunstnikku. Tema tõekspidamised võisid välja kujuneda palju varem; kui ta aga neid nüüd kordab, siis kõlavad need vanainimese suust. Albert Einstein näiteks avaldas erirelatiivsusteooria kahekümne kuue aastaselt ja lõpetas üldrelatiivsusteooria kolmekümne seitsme aastaselt, kuid peamiselt tuntakse teda keelt näitava sorakil juustega vanamehena. See populaarseks saanud foto on tehtud alles Alberti seitsmekümne teisel sünnipäeval, mil geeniuse tähtsamad tööd olid ammugi ilmunud. Nii et „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal tasub olla ettevaatlik — mitte kõik ekraanil näidatavad Lapini-Trapeeži tembud ei ole ealiste iseärasuste ilmingud; need võivad olla ka tsitaadid varasemast ajast.

      Midagi pole teha, suurkujudest tehakse dokumentaalfilme alles siis, kui nad tuntuks on saanud. Kuna tuntuks saamine võtab aastaid, siis on kujud kaamera käivitamise hetkel juba üsna eakad. Selle pärast pole siiski mõtet liigselt kurvastada — geeniuste elu ei peagi kerge olema ja vanadus on pahe, mida isegi neil on raske vältida.

      Manfred Vainokivi on teinud filmi loojast, mitte vananejast. Võib ju tunda kahetsust, et üks uhke põlvkond on lõpusirgel, kuid filmist kiirgab usku, et peagi süttivad uued küünlad ja purskavad järgmised vulkaanid. „Tundub, et vanadus on selline paha asi, teiselt poolt on see aga täielik vabadus,” ütleb Leonhard Lapin. „Tähtis on see, et hing on puhas.”

      In spe!

 

P.S. Küsisin, miks kõlavad „Elagu skandaalides ja kollastes sandaalides” Uno Naissoo kerged rütmid segamini Händeli tõsiste meloodiatega. „Keeruline seletada, valisin muusika rohkem nagu tunde järgi,” vastas filmi autor.

No mis sa sellise mehega teed? Tuleb ta kas omaks võtta või vait olla!

 

Viited:

1 Valner Valme. Vainokivi lammutab Lapini müüti. — ERR 25. IV 2018.

2 Barbi Pilvre. — OP, 16. V 2018.

3 Siram. Hüljatute salongist pikisilmi pärleid oodates. — Sirp 17. V 2018.

 

SILVER VAHTRE (sünd 1953) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi disaini eriala 1977. aastal. Ta on tegutsenud linnakujundaja, graafiku ja plakatistina, kujundanud üle saja viiekümne teatrilavastuse. Mängufilmide „Karu süda” (2000) ja „Detsembrikuumus” (2008) kunstnik.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon