VASTAB HIRVO SURVA
September, 2018Ma ei hakka küsima, kuidas te muusika juurde jõudsite, sest teie kodu oli muusikat täis.
Ikka kodu kaudu.
Aga kas mõni muu ala oleks ka kõne alla tulnud?
Jah. Kui ma lõpetasin Kohtla-Järve I keskkoolis põhikooli kaheksa klassi, siis mingi asi mu sees ütles, et ma pean sealt ära tulema. Ise mõtlesin, et lähen edasi kas Tallinna 32. keskkooli teatriklassi või merekooli. Kummaline, et ma nii mõtlesin, ilmselt arvasin noore inimesena, et peaasi on, et saaks Kohtla-Järvelt ära. Aga isa ütles, et ema ju õppis Otsa-koolis koorijuhtimist, mine siis juba sinna.
Mis eriala inimene isa on?
Mäetehnik.
Kas ta tegi Kohtla-Järvel oma erialast tööd?
Jah, aga ta laulis ema kooris ja laulab selles senini. Ja ema läks meil eelmisel sügisel ise ka koori laulma, ta ei juhata enam. Ütles: „Mis ma seal kodus istun üksi!”, ja läks, et saaks veel selle viimase laulupeo kaasa teha. Nemad mõtlevad niimoodi.
See on siis laulupidu, mis märgib suurt juubelit? Mida inimesed kõike ei taha…
Just.
Õppimine ja õpetamine. Teie olete mõlemat teinud, arvata võib, et terve teadliku elu. Mis on teile õppimise juures olnud kõige tähtsam?
Üks asi on see, mida sa õpid oma erialaõpetaja juures. On olnud aga veel märgilise tähtsusega juhuseid, millest ma olen palju õppinud. Võib-olla isegi alateadlikult. 1980. aastal sattusin ma õpilasmalevasse, rühma, kus meie suvist töötegemist organiseerisid komandöridena Jaanus Kulli ja Ruth Kulli. Jaanus töötab vist praegu Õhtulehes. Ma ei olnud seal mitte ainult ühel aastal, vaid ikka mitu aastat. Ja sinna sattusid kokku nimelt muusikud. Ja ma tegin ka mingi aeg bändi, see oli asja üks pool. Aga Kullid oskasid anda kõigele sellise eestluse sisu — kes me oleme, miks me oleme… Kõigi rühma taidluskavadega, rühmalauludega… Nad olid nii osavad, et suutsid sel ajal neisse kavadesse ära peita mõtteid, mida ju ei tohtinud välja öelda ega ka laulda… See on mind innustanud nii mõndagi tegema. Ma hakkasin näiteks tegema seadeid ansamblile ja rühmalauludele. Aga erialas mõjutas mind tookord kõige rohkem siiski Otsa-kooli erialaõpetaja Silvia Mellik.
Millega?
Ta oli mulle justkui teise ema eest. Ma olin neljateistkümnene, kui kodunt ära tulin. Siis oli põhikoolis ju kaheksa klassi. Elama sattusin, nii-öelda üürile, proua Kure juurde, kes on Anne Peäske ema. Seal puutusin kokku Peäskede perega. Raivo Peäske töötas sel ajal flöödimängijana Estonia teatri orkestris. Ja nii ma käisin vaatamas vist peaaegu kõiki Estonia teatri etendusi, mis vähegi võimalik. Kõik teatritädid tundsid mind, saatsid mu teisele rõdule, istusin seal trepi peal ja vaatasin… Samamoodi oli ka Estonia kontserdisaalis. Jällegi juhus.
Proua Kurg oli kuidagi sugulaste kaudu meie tuttav ja ma elasin tema juures kaksteist aastat. Jällegi üks seik, mille kaudu ma õppisin. Ma sain nii kohe muusika sisse.
Aga Silvia Mellik oma targa pedagoogivaistuga saatis mind kohe tööle. Kohe esimesel kursusel. Ma olin viieteistkümneaastane, kui läksin Kiisa rahvamaja naiskoori juurde koorijuhiks.
Te tegite siis Türnpule silmad ette. Türnpu oli vist kuusteist, kui ta alustas.
Minul saab tänavu nelikümmend aastat koorijuhtimist. See töö Kiisa rahvamaja kooriga oli tegelikult ääretult tore aeg. Mul on senini meeles, kuidas ma rongiga Kiisale sõitsin. Seal oli vana rahvamaja, nurgas oli ahi, mis oli alati soojaks köetud; alati oli saalis väike laud, lina peal, ja midagi oli mulle süüa tehtud. Selle kooriga läksin ma 1980. aastal esimest korda laulupeole — oma kooriga! Ma olin siis seitseteist. See oli too suur olümpiamängude aegne laulupidu.
Aga Silvia Mellik dirigendina? Kas te suudate tagantjärele fikseerida, kui palju ta teid kui dirigenti kujundas? Mentaalselt — see on üks asi, manuaalselt — teine asi?
Tegelikult ikkagi oma eeskujuga. Tema lähenemine muusikale oli hästi aus. See, mis oli noodis kirjas — aus selles mõttes.
Kas see tähendab, et ta oli väga täpne?
Jah. Hakkasime tekstist peale, kõigepealt see, kuidas suhtuda teksti. Kuidas me seda küll lugesime, kuidas me sellele lähenesime…
Aga muusikaline tekst?
Selle juurde tuli muusikaline tekst. Vaatasime, kuidas verbaalne tekst on muusikasse pandud, kuidas tekivad fraasid, kuidas tekstifraasid… Kogu selle aluspõhja rajamine oli tal väga täpne. Ja ka manuaalse tehnika arendamine, mida ma ise rakendasin samuti alguses väga palju oma õpilaste peal — kõiki neid harjutusi, mida me tunnis tegime. Me võimlesime väga palju. Mulle oli see algus mõnes mõttes väga lihtne, sest mu käed olid hästi vabad, kuna ma tegelesin võistlustantsuga. Ladinaameerika tantsud panevad käed tööle. Teine tähtis asi on, et sa pead olema rütmis ja pulsis. Aga kolmandal kursusel Otsa-koolis ütles mulle vanahärra Peeter Perens, et nüüd vali — tants või muusika. Meil oli viis korda nädalas trenn, kooli kõrvalt. Seda oli väga palju. Aga see on jällegi mind väga arendanud, just dirigeerimise seisukohalt. Ma olen isegi mõelnud, et koorijuhtidel ja dirigentidel võiksid olla kohustuslikud tantsukursused. See paneb sind pulsis olema, rütmis olema, tajuma erinevaid karaktereid ja stiile.
Aga Mellik oli kogu oma olekuga, oma igasuguste märkustega, oma kasvatusega tõeline daam. See, et sa tõused püsti, et ütled tere, et võtad mütsi maha, teed seda ja teist ja kolmandat, seda ta süstis tegelikult kogu aeg. Mitte et ma seda poleks teinud, aga tema tähelepanu juhtimine sellele on saatnud mind eluaeg. Seda ma nõuan ka oma kooripoistelt.
Me saame Mellikuga seniajani suurepäraselt läbi ja tema mõju oli mulle ikka ka eriala mõttes päris suur. Üldse, kogu Otsa-kool. Huvitav oli selle kooli õhkkond — me sattusime ju järsku teise maailma. Mina tulin Kohtla-Järvelt. Kuigi pean ütlema ka, et Kohtla-Järve I keskkool oli sel ajal jällegi selles linnas üks täielik eestluse oaasike. Koolil oli väga tore direktor, Heldur Samel. Selles koolis oli õpetajatel oma rahvatantsuring, oma puhkpilliorkester, õpetajate näitering ja kõik lapsed tegid neid asju kaasa — meil olid tantsud, meil olid koorid, olid oma kooli laulupäevakesed, eestluse vaimu kasvatamine oli seal väga tugev. Minu eesti keele õpetaja Urve Kilk tegeleb siiani rahvatantsuga! Tema oli ka rahvatantsujuht.
Milline oli tol ajal eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste protsentuaalne suhe Kohtla-Järvel?
Eestlasi oli vist umbes kaksteist protsenti.
Narvas oli kaugelt vähem.
Jaa. Aga Kohtla-Järvele ehitati ju need suured, üheksakorruselised majad, kuhu toodi sisse vabad vangid. Meil oli näiteks kodus selline reegel, et lapsed ei tohtinud pärast kella üheksat enam välja minna, või kui, siis ainult koos isaga. Ja ma mäletan hästi, et isal oli siis põuetaskus kumminui…
See oli lausa füüsiliselt ohtlik?
Absoluutselt. Koolipidude ajal valvasid lapsevanemad ümber koolimaja, et midagi ei juhtuks. Ja mulle meenub seik lastemuusikakooli lõpetamiselt, kui oli meie lõpuõhtu. Pärast pidu, see ei olnudki veel nii hilja, läksime kõiki koos koju saatma ja mina jäin kõige viimaseks. Ja siis mulle üks kamp kallale tuligi. Jõudsin koju nii, et jalajäljed olid selja peal ja pintsak ära võetud… See asi jõudis lõpuks kohtusse. Mäletan, kuidas selle mehe kaitsja, keda süüdistati, ütles: „Aga see on ju meie linnas nii tavaline.” Mul on see eluks ajaks meelde jäänud!
Konservatooriumis oli teie erialaõppejõud Ants Üleoja. Kas nüüd oli midagi erialaliselt otsustavalt teistmoodi?
Kindlasti. Kas või juba see, et muutus repertuaar; see muutus nõudlikumaks.
Aga ma mõtlen kitsalt erialaliselt, puht koorijuhtimise seisukohalt. Te esindate ju sulamit kahest väga erinevast „kooripuust”. Võiks öelda, et ühelt poolt vaatavad Gustav Ernesaksa, teiselt poolt aga Tuudur Vettiku silmad. Kas te Vettikuga olete kohtunud?
Olen ühe korra jõudnud tema käe all laulupeol laulda.
Vettik suri 1982. aastal, nii et te pidite siis olema üsna noor.
- aasta laulupidu võiski see ehk olla… Aga jah, ega mul sellist otsest kokkupuudet temaga ei olnud, kuigi Ants Üleoja mulle Vettikust rääkis. Mulle on huvitav — nii palju, kui ma Vettikut näinud olen, paar korda elavalt, aga ka mingite filmilintide pealt ja kuulnud temast ka Antsu juttudest —, milline plastika on Antsul Vettiku õpilasena ja kui nurgelised, hoopis teistsugused, olid Vettiku enda žestid.
Kas see võib olla tingitud karakterite erinevusest? Ma ei tunne Üleoja lähedalt kui dirigenti ja tema käe all pole ma saanud piuksugi teha, aga ta ei jäta mulle muljet niisugusest dirigendist, kes nii-öelda rusikas rullis pressib ükskõik mis hinnaga koorilt välja selle, mida tal vaja on. Aga Vettik ju kuuldavasti just niisugune oli.
Jah, olen seda ka Antsult kuulnud, aga Ants pigem meelitas selle koorilt välja. Ants on muidugi üdini musikaalne. Need tunnid, eriti eesti klassikutest, eesti rahvusromantilise muusikaga olid minu jaoks täiesti erilised. Me näitasime vastastikku teineteisele ette, juhatasime vastastikku. Ta ei rääkinud kuigi palju, vaid just näitas tunnis ette. Ta tegi tunnis kogu aeg kaasa. Ja see, mida ta oma kätega tegi, oli ikka täiesti fantastiline.
Äsja oli meil Saaremaal Eesti Meestelaulu Seltsi 30. aastapäevale pühendatud laulupäev, aga enne seda oli paar eelproovi Tartus ja Tallinnas, kus juhatasid ka Ants Üleoja ja Alo Ritsing. Ja ausõna, ma vaatasin suu ammuli, kuidas need mehed tööd teevad! Ma õpin nendelt seniajani. See, milline energia sealt tuleb… ja nad on mõlemad üle kaheksakümnesed mehed! See viib mind mõttele, et kõik need dirigendid, kes on praegu veel suutelised seda tegema, peaksid olema laulupeol väljas, et noored neid näeksid. Mina vaatan neid suure aupaklikkusega; sellest on ikka veel õppida, kuidas nad midagi teevad. See on minu meelest täiesti müstiline.
Olete nelikümmend aastat dirigeerinud. Aga õpetanud?
Hakkasin õpetama aastal 1991… Ei, 1990 oli viimane kursus ja viimasel kursusel läksin ma juba G. Otsa nimelisse muusikakooli õpetajaks.
Julgesti veerand sajandit ja natuke peale. Mida saab õpetada koorijuhile? Mida peab õpetama? Need kaks asja võiksid ideaalis ju kuidagi kokku saada, aga elu näitab, et ei saa.
Need asjad käivad minu jaoks ikka käsikäes. Üks asi on muusika, mida sa õpetad, aga teine asi, mida ma olen küll üritanud oma õpilastele sisendada, on see, et tuleb jääda eelkõige inimeseks. Kolmas asi, mida ma olen üritanud selgeks teha — kuna ma töötan palju poistega, see tähendab lastega —, et kõige alus on distsipliin. Sest muusika on ka distsipliin. Kui distsipliini ei ole, on väga raske hakata midagi ehitama. Minu käest on tõesti sageli küsitud, kuidas ma sellega hakkama saan. Et mul on nii suur koormus ja nii palju poisse, kes kõik on vait ja kuulavad mind alati. Küsimus on lihtsalt järjekindluses. Sa ei alusta enne tööd, kui on vaikus. Teed lapsele selgeks, et muusika algab vaikusest. Ja see töötab, kui oled järjekindel.
Aga kui tuleb õpilane, kellel ei ole väga suuri eeldusi? Ta on sellel erialal ehk juba natuke õppinud ja on juba näiteks muusikaakadeemias — mis siis saab?
Mina saan teda aidata tehnilisest küljest, parandada mingeid vigu, anda mingeid näpunäiteid, kuidas ühest või teisest kohast üle saada. Aga kui muusikaakadeemias peab hakkama õpetama seda, kuidas jookseb üks loogiline fraas, siis see näitab, et tolles inimeses ei ole seda, mida vaja. Ma ei taha petta. Ma mäletan küll, kuidas siin aastaid tagasi löödi õpilane vahtu ja ta tegi oma eksami ära ja kõik hinded olid head, aga edaspidi reaalses elus ta sellega hakkama ei saanud. Küsimus on, et me õpetame ja õpetame, aga mis tast edasi saab? Ajaga mõnes ikkagi midagi tärkab ja on olnud ka nii, et ta läheb tööle ja teeb seda päris normaalselt ja on väga tore koorijuht. Aga õudne on see, kui ollakse muusikaliselt igav. Või kui hakkad tööle laste või noortega ega suuda neile midagi pakkuda — nii võid nad muusika juurest hoopis eemale peletada.
Mulle tundub, et kõige parem lakmuspaber dirigendile või koorijuhile on laulupeo ühendkoor. Kui oled sinna dirigendipulti jõudnud, siis sa ei saa petta mitte kedagi. Sa kas oled dirigent või ei ole. See reaktsioon, mis laulukaare alt vastu tuleb, on tegelikult su enda peegeldus. Puhtalt. Sinna ei saa minna nii, et teed nalja ja… Seda küll tehakse ka, kuid see reaktsioon, mis tuleb lauljatelt pärast lugu, on minu arvates lihtsalt nii puhas… Seda seltskonda on võimatu petta.
Eemalt platsi pealt vaadates-kuulates saavad kõik dirigendid kaare alt aplausi, lilli, hõiskamisi, kätega lehvitamisi…
Aga see on kõik nii erinev!
No selle märkamiseks peab vist olema absoluutne kuulmine?
Ei tea, ma olen ikka leidnud, et kõige ausam lakmuspaber on just see laulupeo ühendkoor, aga loomulikult ka oma koor. On ju proove, kuhu sa lähed ja oled väsinud ja üritad teha nägu, et ei ole, ja teed proovi…, aga tegelikult ei tule mitte midagi välja. See on puhas energiavahetus — kui seda ei toimu, siis ei tule midagi välja. Siis võid vihastada vaid iseenda peale.
Mulle tuleb meelde üks aforism, mille on kirja pannud vist Lichtenberg. „Kui ahv vaatab peeglisse, siis pole mõtet eeldada, et vastu vaatab apostel.” See käib küll lugeja ja raamatu suhte kohta, aga igasugune kahepoolne suhe on ju tegelikult selline. Milline suhe teil Ernesaksaga oli? Ma mäletan, et Ernesaks rääkis teiega pärast ühte dirigentide konkurssi.
See oli noorte koorijuhtide konkurss. Pärast seda oli mul õnn selle mehega kohtuda. Me istusime umbes viis tundi tema kabinetis Oru tänaval ja rääkisime juttu.
Kas te mäletate, mida ta teile ütles?
Ma ei mäleta kõike täpselt, aga mäletan üksikuid asju, millest me rääkisime. Mis mind hämmastas, oli see, et ta võttis jutuks mõned kontserdid, kus ma olin juhatanud oma koori. Ma olin siis juba tükk aega töötanud. Tuli välja, et ta oli mind jälginud. Ta tõi esile, et vaat näiteks sel kontserdil oli väga hea, mis sa tegid. See oli mulle täielik üllatus, ja see, et ta üldse teadis mind kui noort dirigenti!
Teda huvitas laulmise käekäik Eestimaal sellest ajast peale, kui ta selle töö peale läks. Järelikult huvitas teda, mis sellest asjast edasi saab. See oli talle rohkem kui elu mõte.
Absoluutselt. Ja ma mäletan, et ta rääkis ka hetkest, kui ta vend siit ära läks, ja ütles: „Ma olin ise samamoodi seal kai peal.”
Olen seda lauset kuulnud, aga ajalooliselt ei saa see tõsi olla. Ehk ta mõtles seda ülekantud tähenduses?
Ma arvan ka, et ta mõtles seda nii, sest ta ütles veel umbes nõnda, et ma mõtlesin ka, et kas minna või mitte…
See võis perekonnas jutuks tulla vaid enne seda, kui Ernesaks viidi ida poole. Teistmoodi ei ole see võimalik.
Sest ta jäi siia. Mis teda aga tegelikult väga vaevas — ja huvitav, et ta seda üldse mulle rääkima hakkas —, oli see, et teda peeti kommunistiks.
Tormis on öelnud, et kui tal üldse on mingeid teeneid eesti muusika ees, siis see, et kahte inimest ei lubanud ta astuda kommunistlikku parteisse. Järelikult käisid need kaks viimases hädas temaga rääkimas. Niisugust asja saab rääkida vaid inimesega, keda sa jäägitult usaldad, sest igal muul juhul olnuks see eluohtlik. Üks oli Ernesaks, teine Sumera. Mõlemale käidi väga peale. Mõlemast oldi väga huvitatud.
Aga et Ernesaksa peeti kommunistiks? — Teda ei oleks kuidagi saanud kommunistiks pidada.
Mind aga hakkas tookord vaevama hoopis see, mis oleks saanud siis, kui Ernesaks oleks tõepoolest siit ära läinud. Milliseks oleks sel juhul kujunenud meil see viiskümmend aastat? Mis oleks üldse laulupeo traditsioonist saanud? Õieti — kas oleks saanud?
Kas.
Nii tugev kuju, nagu ta oli… Tema selja taga oli kogu rahvas. Ja ma olen kuulnud — seda ei ole tema mulle rääkinud —, et sel ajal käidi tema käest nõu küsimas, need meie parteibossid käisid. Et mis me nüüd teeme või kuidas käitume.
Ütleksin veel, et ma tundsin tema ees väga suurt aukartust, kui ma Oru tänavale läksin.
Kui vana te siis olite?
See pidi olema aastal 1990 või isegi 1991. See oli akadeemia viimasel kursusel.
Ta pani teie peale ilmselt rohkem lootusi kui mõne teise peale. Mis teda konkreetselt mõjutas, seda ei oska meie arvata, võime vaid oletada.
Mäletan, et temast õhkus erilist soojust. Võib-olla mõjutas ka aeg, see, et ta oli siis juba kõrges vanuses. Kogu tema olekust õhkus soojust. Ta oli soe inimene.
Kui palju teil õpilasi on? Ma mõtlen neid, kes on juba teie käe alt ära läinud, lõpetanud?
Oi, neid on ikka juba oma kolmkümmend kindlasti. Ma ei ole tõesti kokku lugenud. Otsa-kooliski olin ma tööl ligi kümme aastat.
Kas nad kõik on muusika alal edasi läinud?
Enam-vähem. Sealt on tulnud toredaid inimesi. Aile Asszonyi näiteks, kes läks hiljem hoopis lauljaks, aga ta õppis minu juures Otsa-koolis koorijuhtimist. Jüri-Ruut Kangur alustas sealt. Tema tuli jälle Revalia poistekoorist ja sattus sedakaudu sinna. Neid võib ette lugeda palju, näiteks Kaspar Mänd, kes on tulnud Rahvusooperi poistekoorist. Osa neist pole minu juures otseselt koorijuhtimist õppinud, aga on laulnud näiteks poistekooris, olgu kas või viimase noorte laulupeo kunstiline juht Rasmus Puur. Ja nii edasi.
Kas Puur on lõpetanud koorijuhtimise eriala?
Ei, ta lõpetas heliloomingu alal, aga õppis Tõnu Kaljuste juures ka dirigeerimist. Neid on tegelikult ikka päris palju: Ingrid Roose, Miina Pärn — täiesti super tüdruk; mäletan, kuidas ta vaikselt, samm-sammult astus oma teed, tark tüdruk. Mul oli nii hea meel, kui ta lõpetas ja hakkas Collegium musicale juures tegema vaikselt koormeistri tööd. Ja isegi juhatas palju, kui Hendrik Üksvärav ära oli. Ning nüüd töötab isegi Klassikaraadios ja teeb väga huvitavaid saateid. Ja kas või Mikk Dede, kes lõpetas küll koorijuhtimise eriala, aga kes praegu ei tegele enam koorijuhtimisega, aga kui hästi ta see-eest laulab!
Kui ta õppis muusikat, siis on see ikka asjaks läinud.
Just. Ma peaksin tõesti nad üles kirjutama…
Ma tean üht eesti interpreeti — see oli viiuldaja —, kellel oli paks kaustik, kuhu ta kirjutas üles, millal ta mõne tüki oli lavaküpseks õppinud, kus ta oli sellega esinenud — koht, kontsertmeister — ja milline kleit tal seljas oli. See ajab tänapäeva inimese naerma, aga tolle aja inimesel oli võib-olla üldse vaid kolm esinemiskleiti ja kui sa käid kolm korda Kapa-Kohilas ühe ja sama rohelise kleidiga, siis publikul jääb see ju meelde. Ma tean ka, et näiteks Mati Palm kirjutas väga täpselt üles kõik oma avalikud esinemised.
Minul ei ole niimoodi, ma ei ole nii süsteemne inimene. Ma ei suuda kuidagi…
Koori ees ei tohi te kõva häälega öelda „Ma ei suuda!”. Tuleb laulda Veljo Tormise „Maarjamaa ballaadi” algust: „Ei jõua…” Aga räägime nüüd koorirepertuaarist kõige üldisemas mõttes. Teil on koor, meil on vaba riik. Kas on tingimusi, millega te peate arvestama, ja selliseid, mis tulevad väljastpoolt? Selles mõttes, et mida ühe konkreetse kollektiiviga teha?
Õnneks ei ole. Tegelikult ka. Mul on praegu mõnes mõttes väga hea balanss. Ma töötan Rahvusooperi poistekooriga, kellega me teeme väga nõudlikku repertuaari, ja teiseks ERRi segakooriga, kes on tegelikult tore taidluskoor. Neile aga on mõnes mõttes isegi keerulisem repertuaari leida. Pead arvestama laega, kuhu koor jõuab, aga samas natuke latti ikka üleval ka hoidma, et ta saaks edasi areneda. Samas on meie koorid ja koorijuhid minu meelest väga õnnelikus olukorras, sest tegelikult on Eestis väga palju väga head koorimuusikat. Ja seda tuleb ka noortelt heliloojatelt peale. Ükskõik, kus välismaal ka käia, nii kui sa laulad Kreeki, küsitakse: mis see on?! Ma ei räägi Tormisest, teda teatakse niikuinii üle maailma, aga just neist, keda võib-olla praegusel hetkel vähem teatakse. Kui laulda näiteks Pärt Uusbergi, küsivad kõik: „Mis mees see on? Kust kohast? Kust see tuleb? Me ei ole kuulnud!” Repertuaari on ju tegelikult palju.
Professionaalset, suure erikaaluga.
Ja erineva raskusastmega. Erineva võimekusega kooridele võib leida repertuaari ikkagi väga hästi.
Kas repertuaari valitakse ainult koori taseme järgi või võetakse seda ka natuke liiaga, põhimõttel, et see laulev seltskond võib repertuaari najal kasvada? Ega ta muidu ei kasva ju?
Kindlasti. Alati ei saa päris nii suhtuda, et ma väga tahaksin juhatada seda, teist või kolmandat teost, aga mul ei ole sellist koori, kellega seda teha. Kui ma mõtlen nüüd konkreetselt ERRi koori, siis tänavu saab tal täis juba kümme aastat ja me suutsime nüüd, oma väiksel juubelikontserdil laulda ära näiteks ka Tormise „Ingerimaa õhtud”, mida ma viis aastat tagasi poleks kindlasti nendega teha julgenud. Panime sinna juurde veel mõned laulud tsüklist „Kolmteist lüürilist eesti rahvalaulu”. Ja nad olid suutelised seda laulma. Me laulsime ära isegi Eino Tambergi „Isamaale”. See ei ole üldse lihtne laul. Nad tegid seda tõesti kenasti.
Kui palju selles raadio kooris lauljaid on?
Praegu on üle kaheksakümne. Kaheksakümmend kolm vist.
See on siis suurusjärk, mis oli sellel kooril eelmise „tsivilisatsiooni” parimatel aastatel.
Nojah, kui ta veel Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor oli. Aga ma leian, et me oleme väga õnnelikud, sest saame laulda oma emakeeles oma heliloojate loomingut. See on lihtsalt super! See, et meil on nii palju head muusikat, on mõjutanud kogu meie laulupeoliikumist ja kooriliikumist üldse. Ja et heliloojad kirjutavad seda. Ja kui võtta juurde veel meie klassikud, meie oma rahvusromantikud — kui palju on sealt tegelikult leida!
Eelmisel talvel tähistati Lauluväljaku klaassaalis Ernesaksa 109. sünniaastapäeva. Seal laulsid Tartu kammerkoor, Tartu naiskoor ja Tartu meeskoor. Ega neid Ernesaksa laule olegi saanud palju laulda. Ja kui ilusad need on! Mõnda ei olnud tükk aega kuulnud ja mõnda ei olnud üldse kuulnud vist.
Ja mõned ei tunne neid üldse, sest uus põlvkond on paljudest asjadest lihtsalt mööda kasvanud.
Absoluutselt. Tegelikult on neid ikka väga palju ja ilusaid. Ma ütlen näiteks oma õpilastele — nii muusikakeskkoolis kui VHKs, kus mul on ka veel mõned õpilased—, et võtke nüüd näiteks mõni Lüdigi noot ette, mängige ta läbi, siis te tutvute nende nimede ja selle muusikaga, mis on olnud. Ja siis nad tulevad ja ütlevad, et, ma tahaksin seda kindlasti juhatada, mulle see Türnpu lugu väga meeldis… või Tubina laulud… Tegelikult on see varamu päris suur.
See on väga suur. See on suurem, kui me tegelikult hoomame. Aga me teame sellest mingit osa, mis jääb meile praegu silma ette.
Kui need koorikogumikud ikka ette võtta ja läbi käia… Ja kui palju on neid, mida ei ole isegi neis kogumikes sees! Nagu ma kunagi avastasin selle Enn Võrgu oratooriumi „Valvake!”, see oli nii tore juhus. Kui ma lõpetasin muusikaakadeemia, tegin Võrgust oma lõputöö.
Kas te olete olnud ka külalisdirigent?
Jaa, päris palju. Nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.
Kuidas see käib? Kas Tartu Ülikooli kammerkoor kutsub teid sinna?
Tartu Ülikooli kammerkoori juures ma ei ole käinud, aga näiteks üks väga tore kogemus oli mul Kalevi kammerkooriga, mida juhatab Erki Meister. Erki läks loomingulisele reisile ja palus, et ma töötaksin tema kooriga ja teeksin selle ajaga valmis ühe kava. Minu meelest võiksid Eesti koorid märksa rohkem omavahel dirigente vahetada. Meil käib ikka kuidagi nii, et minu koor ja… Tegelikult on selline kogemuste vahetamine päris hea, ka lauljatele.
Kui palju meil on professionaalseid koore?
Neli. RAM, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kaks ooperikoori.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor on päris pikka aega kutsunud mujalt endale dirigente. Aga see dirigent ei ole siin ju mitte ühe kava või, nagu nüüd on peen öelda, „projekti” tarvis, vaid sageli mitu hooaega, ta on võetud pikemaks perioodiks.
Jah, nad on võetud nii-öelda peadirigendiks-kunstiliseks juhiks.
Aga see, mida orkestrandid tunnevad, kooride puhul ilmselt läbi ei lähe? Et tuleb külalisdirigent, saab kaks proovi, õhtul lööb kontserdi maha ja kõik teavad, et homme sõidab ära. Kannatame välja.
Jah, kooridega on natuke teistmoodi. Ka nende profikooridega. Võime võtta näiteks RAMi — Putiņš oli ju mingi aeg RAMi peadirigent. Noh, me ei näe nende inimeste sisse.
Aga me näeme nende nägusid…
… ja nende tulemust. Ja seda, kuhu see koor nelja-viie aastaga jõuab. Ma mõtlen just ka seda, et dirigent tuleb lepinguga kolmeks-neljaks aastaks. Selle ajaga sa ju tegelikult näed, mis suunas on koor arenenud või kas ta üldse on kuhugi arenenud. Imet on RAMiga teinud Mikk Üleoja — mis tasemele ta on RAMi viinud! Aga see on järjepidev töö.
Mulle tuleb meelde, et kui ta selle koha peale valiti, siis ma kuulsin paari oma kolleegi suust küsimust, et miks ta niisuguse asja küll ette võttis. Anti mõista, et ta ei kanna välja. Järelikult nad hindasid tema potentsiaali hoopis mingite teiste parameetrite järgi?
Samas, kui tore on see, et ta sai koormeistri koha pealt peadirigendi pulti! Ja kui targalt ta seda tööd teeb! Või näiteks, kui Ants Soots oli omal ajal koori peadirigent — mida tema tegi nende võimalustega, mis siis olid, ja kuhu tema koori arendas! Eks igaüks on midagi teinud, nii ka Olev Oja ja Kuno Areng. Kõik oma võimaluste piires.
Nende aeg oli teine. Nad kõik tegid võimaluste piires rohkem kui võimalik.
Jah. Aga seda, et tuleb lihtsalt külalisdirigent üheks kontserdiks profikoori juurde — seda ma ei ole väga palju näinud. Eks seda vahel ikka tehakse ka.
EFK on käinud vist mingite teatriprojektide raames Prantsusmaal ja saanud seal tunnustust? Tähendab, nad on nii palju professionaalid, et reageerivad igasugustele nõudmistele.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures käib ikka aeg-ajalt mõni külalisdirigent juhatamas, kui nad mingit projekti teevad.
Kuidas tekivad kontserdikavad ja hooaja repertuaar? Ma olen lugenud, et Ernesaks plaanis seda palju aastaid ette. Temal oli väga pikk visioon ja Kuno Areng ikka ütles, et tal olid lipikud. Iga mõte sai lipiku peale kirja pandud ja aeg-ajalt ta siis käis oma poiste juures või käisid nemad tema juures ja ta tutvustas seda, et vaat mis võiks tulla ja mida peaks tegema. Ta oli niisugune… visionäär öeldakse vist praegu sellise isiksuse kohta. Aga kuidas nüüd on?
Mõnes mõttes päris keeruline. Vähemasti kui ma mõtlen Estonia poistekoori peale, siis, ütlen ausalt, ma ei ole saanud vist kolm-neli viimast hooaega teha neid lugusid, mida ise tahtsin, sest nii palju on tellimusi.
Ja kust need tellimused tulevad?
See on erinev, sõltub kalendrist. Esiteks peavad sul olema juba need ooperid klaarid, kus poisid kaasa teevad, ja need ju vahetuvad kogu aeg. Sa pead neid õppima. Tänavusel vabariigi aastapäeval olime poistekooriga hoopis Berliini Konzerthausis, kus toimus Balti muusika festival. Meid kutsuti laulma kolme kontserdiga. Aga see oli jällegi tellitud kontsert. Panin sinna eesti kava kokku, see oli mõeldud noortele ja lastele. Nii tuleb ikkagi kuidagi nende asjadega arvestada, aga samas on mul ka mingi repertuaar olemas. Kõike ju poistega nädalaga ära ei õpi, kuigi mõnda asja ehk võib.
Mul on väga hea meel, et ma sain sel aastal teha Estonia poistekooriga Kreegi „Reekviemi”. Sellega andsime kolm kontserti. RAM laulis Tubina „Reekviemi” ja Estonia poistekoor Kreegi „Reekviemi”, seda tehti 13., 14. ja 15. juunil. See tuli ka väga hästi välja. Kuna oli Eesti Meestelaulu Seltsi tegevuse 30. aasta, siis panime seltsiga kokku sarja „Laulis isa, laulis poega…”, mis lõppeski just Tubina ja Kreegi reekviemidega ning laulupäevaga Saaremaal. Nii said needsamad poisid eestlastena sellest sarjast osa, ja mitte ainult osa, vaid nad tegid seda kõike ise. Ja ma panin nad mõtlema hoopis teisiti kui mõne tavapoisi — nad said aru, mida nad teevad. Et on kirjutatud üks eesti reekviem eesti muusikaloos ja nimelt eestikeelne. Nad tegid seda niivõrd hea meelega. Ainult et alguses ei saanud kuidagi vedama, nad ei saanud suurest pildist kohe aru.
See kõik nõuab ju aega!
Aga kui see lõpuks orkestriga kokku hakkas kõlama — seda juhatas Kaspar Mänd, kes on mu oma õpilane olnud —, tundsin ma, et see on mulle väga tähtis. See, et ma saan tuua need noored inimesed sellise muusika juurde, anda sellele tähenduse, mille nad siis juba ise publikule edasi annavad.
Seda kogemust ei võta neilt keegi ära.
Just.
Kuidas käib töö uue teosega? Teie jaoks uue teosega? Te peate ju aeg-ajalt tegema asju, mida te kunagi varem pole teinud, võib-olla isegi mitte näinud, kuna need on alles sündinud?
Ma võtan ikkagi kõigepealt teksti ette — mis ta on, miks ta on? Siis vaatan, kuidas see on muusikasse pandud. Kõik käib tekstipõhiselt, minu puhul küll. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin süüvima sõnalisse teksti. Tegelikult on kõige alus tekstis. Ja sealt hakkab välja tulema see, kuidas artikuleerida, kuidas seda muusikasse panna. See on äärmiselt põnev.
Millal te üldlaulupeo kooride ette sattusite? Üldlaulupeo ühendkoori või kooriliigi ette?
Ma sattusin kõigepealt hoopiski „Laulusildadele”. See oli Tõnu Kaljuste, kes mind 1991. aastal sinna kutsus. Ja pärast seda tuli juba noorte laulupidu. Ja sealtpeale olengi olnud järjest kõigil, nii noorte pidudel kui üldlaulupidudel.
Ja see on olnud kogu aeg seotud poistekooridega?
Poistekooridega peamiselt, jah. Poistekoori kui kooriliigiga.
Meeskooridega mitte?
Ma olen neid juhatanud siis, kui nad on laulnud koos poistega. Ja ühendkoore olen juhatanud. Aga see esimene „Laulusild” oligi tegelikult ka ühendkoor ja kavas olid „Kaunimad laulud”, see on mul meeles. Mul on isegi see tunne meeles, see esimene Auftakt. Ja see esimene kõlamass, mis sealt vastu tuli. See viis sealt puldist lihtsalt minema…
See peaks olema küll äärmiselt erinev — ühelt poolt su enda kasvatatud, aga siiski piiratud seltskond, kes teab iga su hingetõmmet ja näoilmet, ja teiselt poolt see mass, kes mõnikord ulatub kümnetesse tuhandetesse. Kõrvalseisjal on muidugi raske aru saada, kuidas see asi käivitub. Sest see on juba natuke müstika piirimail.
Aga eks ta vist ongi. Jällegi, mida aasta edasi, seda rohkem sellele mõtled, kuidas see käivitub. Ene Üleoja küsis minult pärast ühte laulupidu — ma ei mäleta täpselt, millist —, aga ta küsis, kui ma puldist ära tulin: „Kas sa panid tähele, mida sa tegid?”
Tõenäoliselt mitte?
Ma ei pannud seda tähele. Ta ütles: „Sa praktiliselt ei liigutanudki midagi, aga kõik tegid seda, mida sa tahtsid!” Vaat selle peale sa ei mõtle, aga tajud, et sa ei peagi eriti midagi tegema, aga kõik toimib. Ma olen mõelnud, kui palju on ühist õpetajal ja dirigendil. Mul on hästi meeles meie matemaatikaõpetaja; tema tunnis oli kogu aeg haudvaikus, kõik töötasid, kuulasid, sest nii huvitav oli. Läksid mõnda teise tundi ja käis meeletu kisa ja õpetaja ei suutnudki korda luua ega midagi õpetada. Täpselt sama lugu on ka dirigendiga.
See on teada. Kuno Areng ütles mulle mitte väga ammu — ja ma panin imeks, et ta ütles seda nii hilja, kuigi meil oli palju kordi olnud teemaks Gustav Ernesaks, keda tema tundis inimesena, aga mina teadsin vaid nägu- ja nimepidi —, et kui Gustav tuli prooviruumi, siis terve koor tõusis püsti. Mina nõudsin täpsustust, et kes niisuguse korra sisse seadis. Tema ütles: „Mitte keegi!” Ja need on professionaalsed RAMi lauljad, kes saavad kuupalka selle eest, et nad igal hommikul kell kümme tööle lähevad! Gustav Ernesaks tuleb ruumi ja kõik tõusevad püsti, ilma palumata! Mina küsisin: „Aga teiste dirigentidega?” Selle peale lõi Kuno käega ja ütles: „Oh, mis sa nüüd!” See on kõrvalseisjale nii kõnekas detail. Ja veel tuleb mulle meelde, et keegi juhtis tähelepanu nendele filmikaadritele, kus on laulupeo üldjuhi puldis olevad inimesed, eriti Gustav, aga ka Areng: „Ära arva, et see on tehniline praak, kui nende pea kohal on pilt natuke udune. Ei, see on see, mida sa silmaga peaaegu mitte kunagi ei näe, aga film püüab selle kinni.” See on see, mida me nimetame auraks, kiirguseks. Ja see toimib ka läbi filmi. Seda ei saa teha. See on kas antud või mitte… Ja kui ei ole, siis sinna ühendkoori ette on ilmselt üsna keeruline minna. Ma ei taha öelda, et ei maksa minna. Minu asi pole öelda. Peaasi, et koorid laulavad.
Siin ongi see, millest ma algul rääkisin, see lakmuspaber… Koorijuhtidel on niisugune ütlemine: „Kas laulja sai laksu kätte?”
Kooslaulmise fenomen. Terves Euroopas on väga suur protsent inimesi, kes käivad regulaarselt koos laulmas. Laulavad koorides. Mingi ettevõte on need protsendid välja rehkendanud ja keegi hiljuti mainis ajakirjanduses, et Eestis on see protsent üsna väike, kuigi me ise arvame, et see on väga suur. Aga teised ei tee seda laulupeo kaudu, eks ole? Ja maad on suuremad.
Nojah, olgu selle fenomeniga, kuidas on. Lätis ja Leedus on ju ka laulupeod. Aga nii palju, kui ma seal käinud olen, on need ikkagi teistsugused. Meil on säilinud kooriliigipõhine laulupidu ja siis moodustub ühendkoor. Lätis seda ei ole. Lätis on põhiliselt segakoorid ja kõik. Nüüd vist olid uuesti välja toodud ka meeskoorid, kes laulsid paar laulu eraldi. Naiskoore vist polnud. Ja nende repertuaar on ka muutunud natuke selliseks estraadilikumaks.
Kas keegi on uurinud, miks see nii on kujunenud? Nendel asjadel on tavaliselt mingid ajaloolised juured, aga me ei pruugi seda teada.
Ei tea. Aga tähtis on see, et meie töötame kooriliigipõhiselt, et need liigid säiliksid, ja et siis pannakse kokku ühendkoor — mis on tänapäeval juba väga keeruline.
Kentsakas on mõelda, et see oli vist Ernesaks, kes pani rõhku naiskooridele enne veel, kui uus vabariik tuli. Või õigupoolest pani ta juba mingid vundamendikivid ilusti enne ritta, kui vana vabariik ära kadus.
Ja huvitav on ju ka see, et naiskoor tuli isegi hiljem laulupeole kui lastekoor.
Te olete käinud väljaspool Eestit tegemas mitmesuguseid kavasid, põhiliselt eesti muusikast. Kus?
Päris palju Ameerikas. Ma olin Oregoni ülikooli n-ö resident-professor. Aga veel enne seda, aastal 1997 käisime koos Veljo Tormisega Portlandis. See on üks huvitav koht, seal on suhteliselt väike eestlaste kogukond, aga väga tubli selles mõttes, kuhu nad seal laulmisega jõudnud on. Koorilaulu kaudu läks vist kohalikus kolledžis asi isegi nii kaugele, et seal hakati eesti keelt õpetama. Ja huvi selle vastu oli päris suur. Selle kolledži koori ja kooli vilistlaste põhjal loodi oma kammerkoor, mille nimi on „Unistus”. Selles ei laula ühtegi väliseestlast! Nad on andnud välja ainult eesti muusikaga plaate. See väike kogukond on enda ümber koondanud just nimelt ameeriklasi ja pannud neid huvituma eesti kultuurist. Toosama „Unistuse” koor käis 1996. aastal Tallinnas ESTOl. Ja pärast seda on nad käinud igal laulupeol.
Kui me Tormisega koos seal olime, siis tegime ainult tema muusikat, aga nende kooridega on ette kantud näiteks ka Kreegi „Reekviemi”, küll oreliga, mitte orkestriga.
Ühed huvitavamad kogemused üldse olid minu jaoks aga hoopiski sõidud Jaroslavli. Seal olen ma töötanud nii sümfooniaorkestriga kui teinud tööd nende kooridega. Me kandsime ka seal ette Kreegi „Reekviemi” koos kohaliku sümfooniaorkestriga. Laulsid minu meeskoor ja üks kohalik neidude koor. See oli väga huvitav.
Kas mäletate, mis aastal see oli?
Sellest ei ole väga palju aega tagasi. Kümme aastat ehk. Kui me sinna sõitsime, läksime esmalt rongiga Moskvasse ja sealt edasi Moskva-Vorkuta rongiga, mis vahepeal peatus Jaroslavlis. Aga minu vanaisa oli olnud omal ajal Vorkuta vangilaagris. Ja ma mõtlesin, et huvitav, siin ma nüüd lähen samu rööpaid pidi… Ja kui ma „Reekviemi” juhatasin, mõtlesin sellele, et vanaisa oli seal surnud… Need on sellised emotsionaalsed hetked, aga minule väga tähtsad. Jaroslavlis juhatasin ma ka sümfooniakontserti. Tegime Dvořáki Üheksandat ja siis tõin sisse ka Tubina „Süidi eesti tantsudest”. Kontserti alustasin Elleri „Kodumaise viisiga”. Nad helistavad siiamaani ja kutsuvad mind tagasi. Aga Eestis ei ole ma kunagi teinud ühtegi sümfooniakontserti, sest siin on nii palju häid sümfooniaorkestri dirigente. Pole mõtet rabelda. Mul pole olnud sellist ambitsioonigi.
Kas teie kodu on ka teiste perekonnaliikmete kaudu muusikaga seotud?
Jah. Ma hakkan peale oma lastest, siis läheb vanuse järjekorras. Minu tütar laulab koos oma mehega minu ERRi segakooris, poeg senini Estonia poistekooris, kuigi ta on nüüd juba kahekümne viiene, aga ta laulab bassi. Minu vend teeb Ida-Virumaal muusikat; ta oli seal tükk aega vallavanem. Ja laulab nüüd kohalikus Kirderanniku kooris, mängib trombooni ja mängib Jõhvi bigbändis. Venna elukaaslane laulab samas Kirderanniku kooris ja töötab Illuka mõisas. Ta on seal väikest viisi kultuurijuht, kes organiseerib valla asju. Venna poeg, ka Aivar, kirjutab filmimuusikat ja andis välja oma plaadi, millele ta mängis ise kõik instrumendid sisse. Ta õppis ka muusikaakadeemias, aga ei lõpetanud seda. Üks neist tema muusikaga filmidest oli hiljuti isegi ühel festivalil ja saavutas seal tunnustust, see oli loodusfilm. Üks vennatütar laulab ka koos minu pojaga, nad teevad vokaalansamblit. Isa laulab siiamaani kooris ja ema ka.
Kas see on siis pere „viga”?
Mina ei tea; kuidagi on nii läinud. Aga see tuleb ka sellest, mäletan seda lapsest peale, et kui me kokku saame — ja me oleme väga palju perega koos ja mitte ainult meie pere, vaid ka kõige lähemad sugulased —, siis ei möödu meil ükski kord ilma laulmiseta.
Siiamaani? See on tähelepanuväärne, sest seda ei esine enam just sageli.
Jah. Eelmisel suvel tähistasime nii ema kui isa kaheksakümne aasta juubelit ja tegime oma väikese perekoori. Meil olid sünnipäeval kõik lapsed ja lapselapsed ja olid…
…kodused laulupeod?
Jah. Kas või näiteks vabariigi aastapäeval. Ma ei saa tihti maale minna, aga kui olen maal, siis võtame ikka kõik need vanad laulud ette ja laulame läbi. Ja mu lapsed ka laulavad. Eks see niimoodi käibki. Ega see kusagilt mujalt tule, kui sa nendega ei laula. Mulle laulis vanaema. „Jää vabaks, Eesti meri!” — väga hästi mäletan! Ja mäletan, et kui oli jõuluaeg, läksin maale, vanaema istus raadio juures, keeras nuppu ja otsis — kusagilt Ameerika Häälest tulid jõululaulud. Isa pahandas.
Ta oli mures?
Muidugi. Kui me Kohtla-Järvel olime, läksime isaga põnnidena jõululaupäeval metsa. Isa võttis meid kaasa ja me tõime väikese kuusekese. See pandi tuppa, aga kardinad läksid aknale ette… Seda ei tohtinud näidata. Aga kui me maale läksime, olime üle põlve lume sees — ja aknast tuli küünlasära. Vanaema ei kartnud midagi. Tema ikka võttis mind kättpidi kaasa ja vedas ka Iisaku kirikusse, kui ma laps olin. Huvitav, miks ta just mind sinna vedas?! Iisakus oli siis hästi tore kirikuõpetaja, õpetaja Kuljus. Üldse on see väga tore koht. Seal on ju sündinud „Ema süda” ja Theodor Hansen on maetud Iisaku kalmistule… Ju see kõik on niimoodi juuri pidi kusagilt mulle külge hakanud.
See on lihtsalt asi, mis on inimeses olemas ja mis tuleb esile igas uues põlvkonnas. Aga kerge ei ole seda väljastpoolt külge panna, kui see millegagi ei haaku, eks ole?
Ega ta iseenesest ju teki. Kui vanaema ei oleks mulle laulnud…
Vanaemade asi oligi laulda, sel lihtsal põhjusel, et kusagilt mujalt ei olnud seda muusikat, mida sul vaja on, teatud aegadel üldse võimalik kätte saada. Või siis oli väga harva. Saati veel siis selles keskkonnas. Ega Kohtla-Järvel pole ju ühtegi kirikut, kõige lähem kirik on vist Jõhvis. Aga Jõhvi ja Kohtla-Järve vahe?
See on mingi üheksa või kümme kilomeetrit.
Tundub, et seal pole vahe mitte üksnes rahvastiku koosseisus, vaid ka meelsuses on suured erinevused.
On. Ja mul on praegu suur hirm, sest Jõhvi ja Kohtla-Järve tahetakse kokku liita.
Üks väga rikas vaimukeskus on pärast Teist maailmasõda kõvasti kannatada saanud.
Jõhvis toimus minu meelest ju isegi üks esimesi kihelkondadevahelisi laulupäevi enne esimest üldlaulupidu. Ja Jõhvi koor on üks vanimaid, aga jah, Kanepis on siiski kõige vanemad olnud. Kodu on see koht, kust esimene tõuge tuleb.
On küllalt kodusid, kus vanemad teevad väga toredaid asju, aga lapsed ei leia nendega kontakti ja lähevad hoopis kuhugi mujale.
Aga kui mitu generatsiooni on koos ja lauldakse… Vaat see on tähtis, et oleks mingi nii-öelda ühisvara olemas. Ja see kandub küll edasi.
Teil on palju aunimetusi ja tiitleid, teid on ühel ja teisel kohal esile tõstetud ja vist rinda panemiseks isegi mõned märgid antud… On need tähtsad?
Ikka on. Minu jaoks küll. See, et mulle on antud Maarjamaa rist, on ilus…
See, et on tähele pandud? Kas tunnustust on muusikutele jagatud parasjagu või liiga vähe? Te olete ise nii asja sees, aga kas te suudate sellele ka kõrvalt vaadata?
Pigem nii, et need, kes kogu aeg midagi teevad, on niikuinii pildil. Aga need koorijuhid, kes elavad väljaspool suuremaid linnu ja kes teevad väga head tööd, peaksid saama natuke rohkem tunnustust. See on üldse praegu väga terav probleem. Ma olen ise tegelnud sellega juba kümme aastat ja loodan väga, et me selle aastaga ikka kuhugi välja jõuame. Tänapäeval on nii, et kui võtta laulupeo saatust nii-öelda jutumärkides, siis on see tegelikult koolidirektorite vastutada —
kas tal on koolis koor, kas see tema tunniplaanis ka on. Kui ta on spordimees, siis ta teeb sporti. Ja see on täiesti inimlik. Aga see peaks olema ka kuidagi riiklikul tasemel reglementeeritud, et kui me tahame, et laulupidude ja kooriliikumise traditsioon kestaks, siis toetaks seda ka mingi seaduslik võim. Ma kardan, et muidu kaob see ära. Meie siin õpetame ja teeme — tegelikult otsitakse koorijuhte tikutulega taga! Aga kui see traditsioon ära kaob? Kui näiteks kunagi viiekümne aasta pärast mõni laps küsib oma vanaisalt: „Kuule, õpetaja koolis rääkis, et kunagi olid sellised asjad nagu laulupeod. Aga kus sina siis olid, kui need ära kadusid?” Ma olen seda oma noormeestele väga palju rääkinud. Nad ei taju, kui suur vastutus meil tegelikult on. Aga kui rääkida, siis hakkab see neile kohale jõudma, et tõepoolest! Kui sina praegu ei tee, siis keegi teine ka ei tee. Me kõik vastutame selle eest.
Igaüks meist vastutab kogu rahva ees?
Kui selle traditsiooniga peaks midagi juhtuma, vaat seda ei anna küll keegi andeks! Huvitav, kas keegi meie poliitikutest jõuab kord sinnamaani, et s e e probleem saaks poliitikast ülemaks? Et me kõik koos mõtleksime selle peale. Mitte ainult see, kes parasjagu võimul on.
Kõik hakkab peale ikkagi kodust, esimestest õpetajatest ja nende hoiakutest —
nende aususest, nende veenmisoskusest ja veenvusest —, ja kui keegi jätab seal midagi tegemata, siis kasvabki meil niisugune ametnik, kes on nõus istuma viisteist tundi nädalas ühel toolil ja saama selle eest ühes kuus rohkem palka kui koorijuht terves aastas kokku.
Mind teeb murelikuks see, et me oleme peale kasvatanud põlvkonna projektiinimesi. Me teeme projekte, aga koor ei ole projekt!
Elu ei ole ka projekt. Kunst ei saa olla projekt, sest ta on traditsioon.
Olen ka oma õpilastele rääkinud, mida nad saaksid teha selleks, et kooriliikumine kui selline või koorikultuur astuks jälle sammu edasi, mitte tagasi, ja ütelnud: minge kooli tööle! Kasvatage ise endale lauljad! Õpetage nad nooti tundma! Ja siis, kümne, kaheteistkümne, viieteistkümne aasta pärast näete tulemust. Siis saate hakata selle tulemusega tööle ja edasi minna. S i i s me võime öelda, et oleme teinud mingi sammu koorimuusikas.
Projektikoor? Mis asi see on? Heakene küll, meie majas võib inimene kutsuda kokku enam-vähem professionaalse nooditundmisega inimesed ja teha ühekordselt ühe teose ettekande. Aga see on ettekanne, see ei ole koor.
Tähtis on see, et neil inimestel ei tekiks arusaama, et need ongi koorid. Kammerkooride festivalil on väga tore vaadata, kuidas ikka ühed ja samad inimesed jooksevad ühest koorist teise. Aga tee ise, kasvata ise endale koor! Ma mäletan väga hästi seda, kui ma olin 1991. aastal RAMis tööl — olin koos Ants Üleoja ja Ants Sootsiga seal kolm aastat. Ja see tundus lõpuks kuidagi kentsakas, et RAMil polnudki peadirigenti, olid lihtsalt kolm dirigenti. Ja mina lõpuks tegin endale Revalia kammermeeskoori ja hakkasin nendega tegelema. Mitte et mul RAMi vastu midagi olnud oleks, aga ma sain teha oma koori ja tuua sellesse just noored. Ja praegu on tekkinud ka täiesti uus meeskoor, Rahvusooperi poistekoori meesrühm on nüüd eraldi koor. Selles on juba nelikümmend lauljat, kes on välja kasvanud poistekoorist. Nad ei lähe koorist ära, nad tahavad laulda!
Laulmine on üks õigustus kooskäimiseks. Aga seal on veel parameetreid, mis jäävad väljapoole laulmist, seal on suhtlemist, vaimsust, seltskonda, mida mujalt ei pruugi saada.
Ja ometi on neil seal tõesti väga suur koormus. Just lõpetasime selle hooaja, aga 25. juulil tuleb Euroopa kantaat. Selles oleme osalised ja 6. augustil sõidame Hiinasse, kust tuleme tagasi 31. augustil. Kokku anname üheksateist kontserti. See on puhtalt Hiina tellitud tuur, isegi Eesti Kontsert ei puutu siia.
Ma olen viimasel ajal mõelnud, et huvitav, kas ma jõuan veel kaks põlvkonda üles kasvatada.
Te olete seotud poistekooriga. Kui pikk on põlvkond?
Seitse aastat. Näiteks Kaspar Mänd on üks põlvkond, Valter Soosalu on temast juba natukene noorem. Tänavu astuvad mul sisse kaks poissi, kes tulevad otse poistekoorist. Olen teinud nendega individuaaltunde, nad tahavad tulla akadeemiasse. Muusikakeskkoolis on praegu neli õpilast. Nii et kaks generatsiooni vast isegi jõuan veel ära teha. Aga ilmselt mitte rohkem. See on nii oluline, kui palju tuleb koorist neid heas mõttes kutte, kes tahaksid muusikat edasi õppida.
Veel seitsesada aastat…
Küsitlenud TIIA JÄRG, üles kirjutanud TIINA ÕUN
