TULEME KOKKU JA KUSEME PEALE

MEELIS OIDSALU

Juhan Smuul, „Kihnu Jõnn”. Lavastaja-kunstnik: Tiit Ojasoo. Muusikaline kujundus: Jakob Juhkam ja Tiit Ojasoo. Valguskunstnik: Petri Tuhkanen (Jalostamo²). Kostüümikunstnik: Ene-Liis Semper. Laval: Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Anna Lipponen (Jalostamo²). Esietendus 7. IX 2018 teatris NO99.

19. sajandi well-made näidendites esines sageli tegelane, kes kõneles näitekirjaniku nimel, arutles näidendi sisuliseks keskmeks olnud teemal. Sellist tegelast kutsutakse prantsuse keeli raisonneur’iks (mõtestajaks-õigustajaks) ja sageli polnud see üldsegi mitte protagonist, vaid mõni teisejärguline tegelinski, kes olukorra mõtestamiseks oma vahekommentaare esitas. Teatri NO99 „Kihnu Jõnnis” on nimitegelane (Jörgen Liik) taandatud samuti tegelinskiks, lavastaja täbara enesetunde raisonneur’iks ning protagonisti roll langeb hoopis erinevaid väikseid rolle võimsalt kehastavale Marika Vaarikule.

Fortuuna kapten Jõnn seisab keset kõige suuremat kriisi jõuetult „trupi” ees ja keeldub palvetki lugemast (lastes Vaarikul enda eest ergutuskõne pidada, kirjakohti otsida). La(e)vameeskonna ripakilolek, tegevusetus on osutav. Üleüldse tundub lavastus olevat osuti ja pole vaja tunda tõlgendusnälga, nägemaks osuti teises otsas Ojasoo paariaks kuulutamist ihanud avalikkust (pean silmas 104 kirja vabariigi presidendile, milles kutsuti üles loobuma Tiit Ojasoo teenetest presidendi vastuvõtu kontsertaktuse lavastajana). „Mul on kriis, mu teater võitleb ellujäämise nimel, aga ise te ju tahtsite seda, vahtige nüüd,” näivad nii Jõnn kui Ojasoo vaatajaile ütlevat. Kunstniku isiklik kriis on osa tema loomingulisest minast, heal juhul sünnib kriisi ajel ja ajal suur kunst. Tiit Ojasoo pihtimus­tšakra aga jääb „Jõnnis” poolumbe. Lavastus on energiline, kohati leidlik, trupp tippvormis, aga tervik on ebaühtlane, segane ja huupi, sihitult süüdistav. Nagu Eminemi viimane album. Ojasoost tehti sümbol, patukott, topis, tema isiklikust feilist vormiti avalik protsessioon. Miks peaks ta omakorda avalikkust säästma vastuprotsessioonist — teatri kriisi läbimängust laval? Siin on aga kategooriaviga. Milleks karistada NO99 publikut avalikkuse pähe? Ojasoo on ka talle raskel ajal kunstnikuristi ise vedada võtnud ja selle ees müts maha. Isiklikku suhet kunstiga, arusaama, et isiklik on poliitiline, võib lugeda NO99 kreedoks. Aga kui poliitiline teater ei saa olla enam poliitiline, sest on kaotanud kogu usalduskrediidi? Kas see õigustab vastikut, üldistusjõuetut isiklikkust? Pärast „Heasoovijaid” ja „Hüsteeriat” on „Kihnu Jõnni” osutavus liig mis liig.

Teatri NO99 lavastuse „Fortuuna” meeskond on asunud teele, riskides sellega, et mingit raison’i, õigustust või selgitust juhtunule kriisi teatraliseeritud artikulatsiooni kaudu ei leitagi, aga see risk on trupi, mitte lavastaja oma. „Millega sa sõidad?” küsitakse Jõnnilt. „Usuga! Ma sõidan puhtalt usu pealt! Ma sõidan puhta usu pealt!” „Aga kui peopesad lõhki lähevad, siis tuleme kokku ja kuseme peale!” Jõnni usk ei veena. On üllas kõnelda usust või kunstniku moraalsest sättumusest, pimedast usaldusest juhi ja trupi vahel, mis ka sellises olukorras võimaldab sadamast teadmata suunas lahkuda. See on julm söakus. Vapustavat töömoraali näitav kogenud trupp väärib märksa enamat enese viktimiseerimise palaganist juba kolmandat lavastust järjest. „Kihnu Jõnnil” pole moraalses plaanis midagi öelda peale teeleasumise-julmuse tõdemise ja selle, et endise kunstilise juhi kibeduskrambid takistavad energilisel ja ilmselgelt edasi minna soovival trupil vabalt edasi liikumast.

Ülekohtune oleks lavastust vaid eelöeldule taandada. NO99 on alati silma paistnud vormiliste ulakustega. Ka „Kihnu Jõnni” laval domineerib eelneva üle leidlik vorm, täpsemalt lava ise: lõbustuspargi atraktsioonina „lainetab” täispuhutavale kõigutamisseadmele tõstetud lavapind peaaegu pool etendust; tegelased püüavad jalgealuse kõikumisega kuidagimoodi hakkama saada, aga on tempost kogu aeg veidi maas. Jalgealuse kõikumise metafoor on nii vahetult teostatud, et metafoorne erutus raugeb eos, tehes ruumi füüsilisele peapööritusele. Etenduse ajal meenus kujutava kunsti maailmast Martin Creedi 2000. aastal valminud ja Turner Prize’i võitnud teos „The Light’s Going On and Off”, mis on tühi näituseruum Tate Moderni muuseumis, mille valgustus mõnesekundise intervalliga lõputult sisse-välja lülitub. Teater NO99 on võtnud samuti ühe tavapärase teatrietenduse toimimise eelduse — enam-vähem rõhtne ja stabiilne jalgealune — ning „lülitab” seda etenduse käigus sisse-välja. Väga ootasin, et lava ükskord täitsa vertikaali tõuseks ja trupi enda küljest lahti raputaks. Hetkiti tundus lavapõrandaga vehkimine hüsteerilise katsena lava kineetilist energiat lavastuseks moondada.

Lavastuse teine vormiline omapära (olgu taotluslik või mitte) avaneb dramaturgias. Lavatekst ei püsi tegelaste küljes kinni, liigub nagu laenatud näts ühe karakteri suust teise suhu, võimaldamata pikemat pidevust, rollide teket, nii et lisaks posttraumaatilisele lavastusele on tegemist postdramaatilise teatri eheda näitega. Dramaturgiliselt ongi laval vaid kaks tegelast (Jörgen Liigi Jõnn ja Marika Vaariku ühenaiserolliansambel), ülejäänud näitlejatel on teksti ja tegevust vaid mõne napi karakterihelgi jagu. Puudub ideeline pidevus, näitlejaid hoiavad koos grotesksed-humoorikad välised detailid (Ragnar Uustal esitab lavalise karikatuuri ainuüksi rinna alla tõmmatud dressipükstes ulakalt võbelevate tagapalgetega) ja tingimatu kohalolek ka olukorras, kus neile pole vaevutudki väärilist lavategevust leidma. Ma ei kahtlusta kogenud lavastajat selles, et ta suuremale osale trupist andeväärilist tegevust ei leidnud. Ojasoo jättis nad meelega tola tegema, laval massina seisundeid esile hängima.

Victor Turner tegi 1950-ndatel antropoloogias revolutsiooni sellega, et valis välja ühe konkreetse aafriklase ja järgnes talle, kaardistades tema eluolukordi nii, et ühe inimese loo kaudu paljastada hõimule omased ühiselulised draamad, aga ka see, kuidas indiviiditi või grupiti ühiselulisi norme eirati või nendega omatahtsi manipuleeriti. „Kihnu Jõnni” jälgides oli mul sarnane tunne — et ma ei jälgi Ojasoo tõlgendust Juhan Smuuli kangekaelsest kaptenist, vaid konkreetse lavastaja, tema ühiselulise trauma lugu, millel puudub taiesele hädavajalik üldistustaotlus. Kavalehel toodud viited Michel Foucault’ narride laevale või Platoni „Riigi” tsitaat ei mõju veenvalt. Need on sinna külge luuletatud. Kultuuriantropoloogilises plaanis on tegu huvitava, ent inimlikus plaanis kurva teosega. Jörgen Liigi Jõnni keeldumine osutuda täisvereliseks kapteniks, peaosaliseks „Kihnu Jõnni” nimelises lavastuses, ei kandnud endas kutset mingi ühiselulise tõe avastamiseks. Kui, siis võisime tõdeda, et tipus ollakse üksi, et juhtimine ja suunaseadmine on üksikala, ent isegi tuntud HBO maffiaseriaalis „Sopranod” leiab maailma kõige üksildasemat — maffia­bossi — ametit pidav Tony Soprano tee terapeudi juurde. Üksildane, kibestunud, väsinud tippjuht ja tema nälgiv meeskond jõllitavad laval üksteist, kaua, kõnetult. Katkisi inimesi on ka varem nähtud puhta tahte toel loomas midagi võimast, minemas läbi kivi ja jõudmas seeläbi ägeda ja elava kunstilise resultaadini. Erinevalt Smuuli näidendist ei ole Ojasoo „Kihnu Jõnnis” midagi heroilist, seal ei minda läbi kivi, ei sukelduta külma kaevu pimedasse põhja, et kaasa tuua mõni kuldmünt. „Fortuuna” kapten kivistub kriisi ajal ja keskendub suhtekorraldusele. Lava ei tohiks olla suhtekorraldustöö platvorm. Mingil hetkel ütleks ilmselt ka kõige ustavam NO99 jünger, et varsti on juba kolm aastat kogu sellest jamast, saage üle, ja kui ise ei jaksa teatrit teha, siis kutsuge keegi õnnelik, traumeerimata tüüp väljast lavastama, nii nagu varemgi on kutsutud, kui ise ei suuda või ei taha. Teatri NO99 viimase peal trupp väärib paremat.

P. S. Kui olin arvustuse toimetusse ära saatnud, nägin elavat und: istusin Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga teatri NO99 inimtühjas saalis ja nutsime, kaua. Sain aru, et ma pole tegelikult vihane, vaid väga kurb.

P. P. S. Kolleeg Ott rääkis töö juures (töötan NO-teatriga samas majas), et kuulis „Kihnu Jõnni” plakati ees (seal kujutatakse punnsilmset ja vuntsilist kaptenit uppumas) kaht vene mammit omavahel kõnelemas: „Näe, kuidas mõnitavad meie Peeter Esimest.”

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon