KÕRGEL JA SÜGAVAL

„Vello Salo. Igapäevaelu müstika”. Režissöör, stsenarist ja produtsent: Jaan Tootsen. Operaatorid: Erik Norkroos, Kullar Viimne, Taavi Arus, Jaan Tootsen, Marianne Kõrver, Joosep Matjus ja Jaan Kolberg. Kunstnik: Rait Siska. Heliloojad: Robert Jürjendal ja Sander Saaremets. Helirežissöör: Horret Kuus. Monteerija: Tõnis Tootsen. Dokumentaalfilm, värviline, kestus 82 min. © Aadam ja pojad. Esilinastus 5. IX 2018 kinos Sõprus.

 

Alguses tegi TMK Jaak Johansonile ettepaneku kirjutada artikkel Jaan Tootseni dokumentaalfilmist „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”. Jaak vaatas filmi ära ja tegi ettepaneku korraldada sel teemal hoopis vestlusring. Nii läkski. Vestlevad Jaak Johanson, Jaan-Eik Tulve ja Donald Tomberg. Vestlus toimus 14. septembril.

 

Jaak Johanson (J. J.): Olen seda filmi vaadanud nüüdseks kolm korda. Esimene kord ühel õhtul pärast sellist meie praeguses tegelikkuses veedetud argipäeva oma sünnilinnas Tartus, ühes nõukaaegses korteris, nõukaaegse sektsiooni ees arvutiekraanilt, algse, mitte lõpliku versioonina. Ja seal, Tartu Annelinnas, hämarduvast aknast välja vaadates jäi mulle filmist kõlama just segaduses oleku teema — tekkis mingi kurbus ja ka küsimus, et kes sellest filmist praegu tröösti saab. Et mida üldse saab sellise filmiga inimestele näidata ja kas miski meid selles segaduses ka aidata võib? Filmis näeme isa Vellot nüüdseks juba vana mehena, kes ka ise oma saabuva nõrkuse üle imestab. Tekkis suur kaastunne seoses selle hajevilolekuga, mis ju endalgi kogu aeg justkui varnast võtta. Nõnda andis sellel esimesel vaatamisel tooni just nagu „vanaisa surm”… Ja et vana mees tahab koju. Või et kus üldse on kodu. Surm, surmaks valmistumine on ju üks olulisemaid teemasid inimese elus, ja meie praeguses olukorras ja ühiskonnas veel eriti. Kuna neid teemasid praegune ajakirjandus pigem väldib, siis mõjus see film ka väga hea, kuigi kurvalt intrigeeriva provokatsioonina.

Teine kord, siis juba lõplikku versiooni vaatasin esilinastusel Sõpruses. Lootsin, et „ikka me tuleme kokku”, sest ei ole ju väga palju sellist, mille ümber me kogukonnana saaksime koonduda, ja neid, kes saaksid öelda „come together over me”, ei ole enam väga palju järel. Ja noh, targad on ju öelnud, et suurte õpetajate aeg üleüldse saab läbi ja meid jäetakse selles mõttes omapead — nagu me olemegi tahtnud…

Donald Tomberg (D. T.): Mis on kurb. Nii et võiks ka küsida, kas me siis just sellist maailma tahtsimegi.

J. J.: No vot. Ja nähes esilinastusel kogu seda seltskonda, kes ikkagi kokku tuli, kes istusid kohtade puudumisel ka seinte ääres, siis mõjus see film palju lootusrikkamalt, siis ta mõjuski nagu kokkukutsumine, nagu sünnipäev.

Selles filmis on sees ka kroonika aspekt ja kui esimesel vaatamisel mõjus see nagu kurb seltskonnakroonika, siis teisel vaatamisel oli mul juba hea meel, et ka niisugust kroonikat on siiski võimalik teha ja et see nii paljusid kokku kutsub. Ja kuigi see, mis jääb kroonika taha, selline suurem lugu, ei pruugi filmist otse välja tulla, on võimalus, et vaatajad ikkagi näevad, aimavad seda kas või isa Vello pilgust või olekust ja et nad saavad sellest omavahel rääkida. Selles mõttes ja nõnda on see just ka kinos ja koos vaatamise film. Just selle seisundi tarvis, kuhu me oleme enamuses vaimselt välja sõudnud…

D. T.: Sa mõtled seda nüüd hästi delikaatselt?

J. J.: Nojaa. Sest kes meist teab või kui palju me teame sedasorti saatusest? Miks inimene üldse võib tahta saada preestriks — esimeses kokkulõikes ei olnud ka seda stseeni, kus isa Vello rääkis, miks ja kuidas ta sellele teele sattus.

D. T.: Just isa Vello preestriks kujunemist oligi filmis, ka selle lõplikus versioonis puudutatud kõige napimalt.

J. J.: Ja noh, kui sa seda kujunemist või suuremat taustalugu ei hooma, võib film mõjuda ka nagu ühe seltskonna siseringi kroonika, kus, väljendit laenates, on „toredad helendavad inimesed”, kes saavad kokku ühe „toreda helendava inimesega”. Ja see kõik on armas… Aga kui ma sean ennast keskmise eestlase rolli — kes ma tegelikult ju olengi väga paljus —, siis see mõjub mulle nagu äravalitute klubi, kus elatakse mingit palju toredamat elu, kui elan mina, kes ma olen päevast päeva hädas oma laste tervisega, oma liisingutega, oma korteri ja oma tööga.

D. T.: Jah, seda küll, et ei pruugi aru saada, mida see „äravalitute või helendavate inimeste klubi” sisimas endast kujutab. Vaatad, et tulevad niimoodi muhedalt kokku ja siis lähevad sama muhedalt laiali, ja samas see helgus on ju mõnus, aga sa ei pruugi sinna ligi pääseda, aru saada, mis seal taga on.

J. J.: Ja sellega haakub samas ka suhtumine, mida vahel Eestis ka väga jõukate inimeste puhul tajuda võib — et kui Arvo Pärt on kristlane, siis hea küll, olgu, kui see teeb ta maailmakuulsaks. Kristlus on siis ka nagu mingi tore, huvitav seltskondlik bränd teiste hulgas. Aga tähtis on ju, kuidas see võiks aidata seda kogukonda, kes me tegelikult oleme.

D. T.: Siin tahaks puudutada veel üht teemat. Mõtlesin, et kui üldse, siis tegelda sellega meie vestluse lõpu poole, aga otsapidi juba jutt siia jõudiski. Ma ei ole „Igapäevaelu müstika” retseptsiooni väga põhjalikult jälginud, aga selles, mida olen vaadanud, on jäänud silma, et rõhutatakse humanismi. Et see film on humanistlik ja et see on isa Vellost kui humanistist… Iseenesest pole selles midagi halba ja kindlasti on see ka siiras, aga veidi selgust oleks ikkagi vajalik. Humanismina mõistetakse, vähemalt 20. sajandist alates, inimesekesksust. Humanismi juured on kindlasti kristluses, aga kui meenutame Jeesuse vastust küsimusele, milline käsk seaduses on suurim — „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on sellega sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on kogu Seadus ja Prohvetid.” —, siis selle valguses saab selgemaks, et kristlasele on tähtis armastada nii Jumalat kui ligimest, humanist aga ei pruugi Jumalat uskudagi, humanistile on tähtis inimene, kellesse suhtutakse siis ikkagi teise siin toodud käsu vaimus. Ent kui nii, siis tekib (ja eks aja jooksul üha rohkem) ka küsitavusi ja humanismi saab hakata ka kummipaelana välja venitama. Mis on inimesele hea? Kui Jumalat ei usuta ja Jumalaga arvestamine seega ka ei piira, endale aga meeldib väga näiteks oma vigu teiste kaela ajada, kas siis inimesest (endast) hoolimine võiks väljenduda ka selles? Noh, ilmselt nii ikkagi ei sobi. Aga kas inimest kõige keskpunkti asetades võiks teha etteheiteid Jumalale? Ja kui Jumal enam ei piira, kes siis üldse on inimene? Miks mitte teda parema äranägemise järgi tuunida? Miks mitte inimarmastuse nimel lasta näiteks lootel kasvada katseklaasis, kultuurses keskkonnas, mitte aga ema ihus nagu pimedas looduses? Ja kas niimoodi kasvanud inimene ei oleks jällegi rohkem (nt emasidemest) vaba? Või ütleme hoopis teistmoodi ja kujundlikult, et kui humanism seisab kristluse poole n-ö küljega, siis humanismist haruna võrsuv transhumanism, täiuslikkusele pürgiv inimmasin seisab kristluse poole juba kindlalt seljaga. Ei ole võimalik, et transhumanism lähtuks otse kristlusest. (Ja samas ei saada siin mööda täiuslikkusest, mida kristluses oodatakse ja mille poole püritakse, see mudel pööratakse lihtsalt tagurpidi.) Milleks sellest nii pikalt? Lihtsalt, preester ei saa kunagi oma elu ja töö keskmesse seada ainult inimest. Samas on eelnimetatud retseptsiooni suund inimlikult arusaadav — just nõnda, humanistina, tahaksime isa Vellot ehk mõista ja saaksime ka paremini omaks võtta, sest usuasjad on kauged ja hämarad, aga nii oleks ta meile nagu lähemal.

Kui mina sellele filmile midagi ette heidaksin, siis just seda, et isa Vello preestriks kujunemine oli filmis üksnes markeeritud. Ta ütleb põhimõtte küll ära, et „parem on aidata kui tappa”, aga see areng, kasvamine preestriks, jääb filmis tähelepanu alt välja. Ja ma võin mõista, et filmitegija peabki ju valima, kuhu ta fookuse paneb, ja filmi alguses see kollaaž — katketena isa Vello elukäik — annab ka teada, kui kirev elu tal on olnud ja kõik… Aga ikkagi. Ja kui sa, Jaak, ütlesid, et seda seletust, miks temast preester sai, filmi esimeses versioonis ei olnudki, siis ma mõistan su tundeid ses osas küll. Nüüd pean aga ütlema, et mulle see film meeldib, kuigi treiler ehmatas mind täiesti ära ja plakat ka — mõtlesin, et mis see siis nüüd on, et veetakse kloostrist leitud vembumees ja trikster ilmarahvale näitamiseks ja elevuse tekitamiseks vempu tegema… Aga film oli hoopis teistsugune, kui treiler ja plakat arvata lasid, ja oli tunnetuselt ikkagi hea. Ja see helgus seal ka kuidagi väga meeldis.

Nüüd põikan filmist otsapidi aga juba kaugemale. Usuasjades on meil suur segadus ja suured hirmud ning sellest tulenev ebamugavustunne ja kartus on ka kristlaste seas — mõned näiteks ei julge öeldagi, et on kristlased (mõistan seda samas laste puhul, kes kardavad, et äkki kaaslased hakkavad neid narrima), mõned ütlevad, et „olen ristitud”, ja siis ruttu rõhutavad, et „aga kirikus ei käi!” (justkui et „ära saa valesti aru”)… Olen kindel, et oma usku ei pea afišeerima, aga teine asi on, kui seda tuleb mingi tajutud surve ja hirmu tõttu varjata ja justkui häbeneda. Aga varjatakse ja ka häbenetakse, sest  „muinasjuttude” uskuja ei taha keegi olla, ja tagurlane ei taha keegi olla, ja „kristlane, kes ju ongi tegelikult kõiges süüdi ja teisi vihkab” ei taha keegi olla, ja „kuna kõik kristlased on silmakirjateenrid”, siis silmakirjateener ei taha keegi olla. Ja kuna on ju juba 21. sajand, siis vaid rumalad räägivad veel patust, kristlased aga otsivad ikka veel tagurlastena lunastust ja katsuvad, isegi kui see neil hästi välja ei tule, patust hoiduda, kökerdades oma kitsal teel ja pidurdades sellega kõiki teisi, kes mitte üksnes kultuuri, vaid juba ka loodust luues, uue sooga rabades, kihutavad helgel ja laial, sajarealisel tulevikumagistraalil, vabaduse teel, kus patt on saanud igandiks. Ning on leitud, et just see igand võiks ehk saada õnne ja võrdsuse aluseks… ja piduriks vabaduse ja õnne teel ei taha ka keegi olla, ja kuna on selgunud, et just kristlus jääb „euroopalikele väärtustele” jalgu ja on nendega vastuolus (sic!), siis euroopalike väärtuste vastu ju ka ei taha olla jne. Materjali ja põhjust karta ja end häbeneda on ette antud kõvasti, ja selles, et ollakse kristlane, ollakse juba just nagu süüdi. Ja samas, selline intellektuaalne hõllandus, et mis see kristlus siis ikkagi on või pole, on populaarne. Eks teatud mõttes on siin ka psühholoogiline, puhtalt kanaliseerimise probleem. Stalin näiteks mõistis selle jõudu hästi: algul, et kõik Ukrainas oma kohta teaksid, tuleb organiseerida näljahäda, nii et ligi neli miljonit oma varbad sirgu ajavad, aga pärast tuleb ette anda süüdlased, paar suvalist tüüpi, kes üles puuakse. Pingete kasvamisel on vaja süüdlast, süüdlase kuju, et oleks näha, et nemad seal seisavad meie ja üldse kõigi õnnel ees! Ja kuigi meile meeldib uhkustada ratsionaalsuse ja 21. sajandiga (nagu oleks see sajand, aeg, meie teene), on näha, et vajume selle sajandi edenedes aina sügavamale irratsionaalsusesse — kõike otsustab ja määrab tunne! Aga tunne on ka manipuleeritav… Nii et seda süüdlast, tagurlase kuju on väga vaja. Parafraseerides: pingelistel aegadel paistab olevat nii, et kui ka vihakõnelejat ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda. Ja eks ässitava madaluse vaimust kantud vastuolu religiooniga võib olla headuse ja vägivallatuse nimel ka verejanuline — parim loosung, mida ses vallas olen kuulnud, on selline: „Vägivald on pärit kirikust, vägivald pole kunagi lubatud. Kirikud tuleb maha võtta!” See mõttetera, mis justkui Lenini suust kukkunud, pälvis kuulajate hulgas kohe ka kestvad kiiduavaldused. Ja samas on selline hämar kompott ühes üha enesestmõistetavama tarbijamentaliteediga viinud meid olukorrani, kus ka kirikut nähakse üha enam kohana, mis peaks suurel turul võistlema oma klientuuri pärast, kus peaks klienti teenindatama ja tegema nii, nagu kliendile meeldib. Ja siis käib selline hoiakuline nügimine, et hea küll, on kirik ja las see maja olla, aga katsuks nüüd sealt kirikust kuidagi selle Jumala ikkagi välja saada. Või kui ta on, siis las ta olla „nagu tellitud”, just selline, nagu meile meeldib, et ta näiteks ütleks, et polegi tegelikult pattu…, sest muidu ta ju ei armasta! Ja hea küll, las see maja olla, aga katsuks sealt kuidagi igaviku välja saada, et ta oleks moodne, orienteeritud rohkem kaasajale ja meeldiks sellisena kõigile. Ja katsuks seda preestrit võtta ilma tema kutsumuseta ja katsuks sealt kirikust selle krampliku pühaduse ja dogmad välja saada, nii et avatuse märgiks võiks seal ikkagi ka diskoõhtuid teha ja miks mitte ka kergema napsuga (sest veini ju niikuinii usklikele antakse!), sest nii… me hoolime inimesest ju rohkem. See kõik on kuidagi tajutav, mind isiklikult hirmutav, samas see on omamoodi ka huvitav — just nagu vaataks pealt mingit kollektiivselt hulluks minemise anatoomiat. Aga hea küll, las ta olla. Esitasin selle tiraadi kui tajutud vaimse fooni ja sellisel taustal on selge, et „Igapäevaelu müstika” vaataja, isegi kui ta seda tajub, ei tõtta rõhutama, et isa Vello, kes, nagu  humanist, „armastab ligimest nagu iseennast”, on see, kes ta on, just seetõttu, et on pühendanud oma elu Jumalale.

J. J.: Eks ka esimesel vaatamisel sai aru, et Jaan on selle filmi puhul usaldanud just vaataja enda äratundmist. On valitud kroonika formaat ja see ka läbi viidud. Ja kui filmi kolmandat korda vaatasin, siis langes jällegi väga palju küsimusi ära. Kõik momendid olid olemas — ta on väga hea ka just meie humanistliku seltskonna kroonikana. Paremas mõttes just ka nende oma kummaliste nurkadega. Täpselt see seis, kus me oleme, ühe oma tee läbi käinud vana õpetaja teekonna vaatluse valguses.

Ja kuna Vello ise on selline hakkaja ja seikleja tüüp, siis selline triksterliku nurga valimine filmis…, kui ma kolmandat korda vaatasin, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Et tema puhul see kannab välja, ja kui seda filmi võtta vestluse algusena ja teemat tõesti nagu heas mõttes provokatsioonina… Oleks hea, kui see teema nüüd ka vestlustes edasi läheks, sest minu arvates on seis, nii maailmas tervikuna kui ka Eestis selline, et on suur vajadus mingi selge uue alguse järele. Veidi samamoodi tajusin ma keskkooli lõpus. Ma olin keskkooli lõpus täiesti kindel, et lähen kloostrisse. Minu lapsepõlv ja noorus langesid kokku Eesti hilishipindusega ja kooli lõpupoole sattusin ma igasugustesse kummalistesse ja vähem kummalistesse vaimsetesse ringidesse. Ja pidades nõukaaegset tegevust, mis ümberringi toimus, sügavalt absurdseks, arvates, et kohe niikuinii algab kolmas maailmasõda… See oli ka põhjus, miks ma teatrikooli läksin — et ei ole mõtet hakatagi ennast väga sisse seadma. Aga kui esimesed sõbrad, kes vaimsetes suundades katsetasid, neilt radadelt tagasi tulid ja ka meditsiiniasutustesse sattusid, sai seegi tee ära lõigatud ja mõtlesin, et tuleb siis ikkagi minna kultuuriteed mööda nii kaua, kui lastakse. See oli nüüd kõrvalepõige, aga arvan, et praegu, meie kaasajal on olukord isegi mitmes mõttes tõsisem kui toona. Ja kuigi see aspekt filmis otseselt välja ei tule, võiks see film aidata tekkida ka laiemal vestlusel kloostrite vajalikkusest. Sest kogu selles uues, ja võib-olla ka mitte nii uues olukorras, mis inimesega inimeseks jäämisel praegu toimub, oleks meil tegelikult taas väga vaja kloostreid. Miks kloostrid kunagi tekkisid? Küllap oli samasugune küsitavuse ja kaose ajastu ja mingisugune korrastamise vajadus —
vaimne korrastatus on ikkagi kõige aluseks ja see ei ole nii ainult kristluses —, ja vajadus korrastatuse järele on praegu jälle väga-väga suur.

Ja teine suur teema — ma mõtlesin, et miks ta ikkagi nii paljusid puudutab ja miks nii palju noori inimesi ikkagi kokku tuli ja nagu ka mõistsid seda filmi — on tohutu vajadus isakuju järele. Ja üldse vajadus meesalge järele; selle puudumine on ka osa lootusetusest või nii. Ja ka see probleem on praegu aina tõsisem.

D. T.: Noh, meheks ei tohigi saada enam.

J. J.: Isegi täiskasvanuks on juba väga raske saada. Minnes mänguga kaasa, on väga mõnus jääda selliseks punaste pükstega peiariks, nagu minagi lavakat lõpetades olin, kui ma vaatasin, et sõda veel ei algagi ja saabki veel nalja natukene. Aga see isakuju ja üldse õpetajakuju — kas teadlikult või alateadlikult, aga teda on tohutult vaja, kas või ekraanilt näha. Vana meest, kes on suutnud oma tee väärikalt läbi käia ja iseendaks saada. Ja ka see lahkumise eelne segadus või ebakindlus kõnetab selle nurga alt hoopis teistmoodi.

Jaan-Eik Tulve (J.-E. T.): Ka mina vaatasin esimest korda musta materjali. Ma arvan, Jaak, et me vaatasimegi esimest versiooni umbes ühel ajal ja hiljem selgus, et viimased kümme päeva enne esilinastust oli Jaan veel tohutult intensiivselt tööd teinud. Nende päevadega  vormis ta selle filmi tõesti ka väga heaks tervikuks. Minulgi jäid esimesel vaatamisel need otsad veel lahtiseks ja ma olin tõesti rahul ja õnnelik, kui nägin esilinastust. Muidugi olen ma siin enamuse vaatajatega võrreldes ebavõrdses seisus, sest tean ju isa Vello elukäiku hästi ja mulle ei ole vaja seda seletada, aga just filmi algus oli saanud paika. Kuigi isa Vello elutee — soomepoiss, õpingud ja töötamine igal pool maailmas — libiseb üle ekraani väga kiiresti, on see kiirus ju ka filmi keel ja samas on antud võimalus, et inimene saab soovi korral ka iseseisvalt  kõike lähemalt uurida. Pealegi, kui me võtaksime suvalise inimese, siis mitte kellestki, ma arvan, ei õnnestuks teha tervet elu hõlmavat filmi, rääkimata siis isa Vellost, kelle elu on ju olnud niivõrd pikk, rikas ja mitmetahuline.

See film keskendub isa Vello viimastele aastatele ja teatud mõttes on siin samuti nagu hetke või fotoga — kui vaatad õnnestunud fotot, siis saad sealt ju tohutult palju välja lugeda. Ja mis sellest filmist äärmiselt olulisena välja koorub, on see, kuidas üks inimene vananeb. Olgu ta siis isa, sest ta on tõesti selline patriarhaalne kuju ja just positiivses mõttes, kusjuures üsna filmi alguses räägib ta ju ka mehe ja naise suhtest. See teema on meil  ühiskonnas viidud praegu absurdini, keeratud kreisiks. Aga tema võtab väga selgelt, paari lausega asja kokku: et armastus lükkab kõik paika ja ilma armastuseta, olgu seadused millised tahes, see asi ikkagi ei toimi.

Jah, isakuju heas mõttes on esimestest hetkedest peale seal filmis olemas. Ja muidugi, Vello on ju isakuju sees elanud kogu oma elu. Ta on vaimuliku isana käinud läbi terve maailma, ta on juhtinud inimesi, andnud preestrina nõu… ja siis järsku filmi keskel hakkab välja kooruma üks uus aspekt, see, kuidas isa vananeb ja muutub. Kusjuures isa Vello on ju ise harjunud sellega, et ta suudab alati kõiki nõustada. Isa Vellot tundes — ta navigeerib hästi igasugustes vetes. Ta oskab paljusid keeli, ta mõte jookseb hästi ja kiiresti, tal on hea huumorimeel. Inimene, kellel välispidiselt vaadates võiks olla lihtne elada. Ja siis järsku, isegi kui sa seda ette tead, oled lugenud ja näinud, kuidas teised vananevad, hakkab see tema üllatuseks tema endaga juhtuma.  Kuidas ta ei mäleta enam, kuidas ta ei oska isegi arvutit käima panna… Ja siis koorub välja täiesti uus dimensioon, mis teeb minu arvates selle filmi eriti sügavaks ja intiimseks. Sest meil kõigil seisab see ees. Jaak märkis, et film võeti esilinastusel hästi vastu ja et just noori oli palju vaatamas. See on kosutav, sest kusagil mujal, ja eriti massikultuuris, sellistest asjadest ju väga ei räägita. Aga seal filmis tuuakse need küljed välja, ja siis viimaks režissöör lõpetab filmi nii, et tõmbab kõik ilusasti nendesamade paeltega kokku, millega alguses oli kõik lahti sõlminud.

Siin vestluses oli juttu ka religioossusest. Tänapäeval on religioossusega asi ikka päris kurb. Sellest on saanud juba teatud märk. Kui nõukogude ajal oli usklik olemine seotud kerge hinnanguga, et ollakse veidi „metsa poole”, siis praegu hakkab kujunema teistsugune hoiak. Ma kuulsin, kuidas ühele asutuse juhile öeldi, et „religioosse maailmavaatega inimene ei sobi asutust juhtima”. See käib praegu juba hoopis teisel tasandil…

D. T.: Nõukaajal võis olla tegelikult samamoodi.

J.-E. T.: Nõukaajal oli see avalik vastasseis, aga praegu on niiviisi, et kusagil avalikult seda ei räägita, aga hoiak on juba selline, et religioosne inimene on ohtlik.

J. J.: Nojah, et ta ei ela enam reaalsuses.

D. T.: Aga mis on reaalsus? Reaalsus on sotsiaalne konstruktsioon ja midagi muud peale konstruktsiooni olla ei tohi. Ja vaat siis legotame selle sotsiaalse konstruktsiooniga ja teeme inimestest, kes on samuti mõistagi vaid konstruktsioonid, õnnelikud konstruktsioonid nii, et asetame nad kõik võrdsete konstruktsioonidena lõpuks parimasse, õnnelikuks tegevasse sotsiaalsesse konstruktsiooni.

J. J.: Nojah, siin meenub taas see hoiak, et kui kristlane on ehk mõni tuntud helilooja, et siis hea küll, et las ta siis olla…

J.-E. T.: Aga kui ta midagi n-ö konkreetset teeb, näiteks juhib… Juht sa kristlasena ei tohi olla. Rahvast sa juhtida ei või. Ja see film näitab ka, mis see religioossus siis üldse on. Ma tõmbaksin siin paralleele ka filmidega Arvo Pärdist. Tema on ju samuti religioosne inimene ja läbi nende filmide me näeme sedagi, mida religioossus tähendab. Ja et tegelikult on tegemist täiesti normaalse inimesega, kellel on huumorisoon, kes teeb nalja — isa Vello samuti, ja neid seiku on ses filmis palju. Ja me näeme, mis see terve ellusuhtumisega inimene on. Jaan Kaplinski räägib seal ka tõest ja vabadusest — et kui me otsime tõde, siis see teeb vabaks. Ja isa Vello puhul just seda me näeme, et ta on vaba tegema nalja ka näiteks Rooma kiirabiautojuhtidega ja hüüdma Duce lauset… See film näitab, kuidas inimene, kes otsib tõde ja võib-olla on tõe mingil määral juba ka leidnud, liigub selles tõe maailmas vabalt ringi. Ja kui ta tõde järgib, siis selle pinnalt võib ta tegelikult väga palju asju teha. Ta ei lähe oma südametunnistusega vastuollu.

D. T.: Just, ja sellest ma ka alustasin oma pikka vahele seletamist, et nõnda ei tohiks just nagu olla või ei julgeta mõelda, et see vabadus on tulnud koos Jumalale pühendumisega. Meil on ses vallas palju hirmu ja segadust, mis tekitab ka teatud hoiakute ja käitumise mustri, mis tuleb gruppi kuulumise huvides justkui omaks võtta. Ja siis hingedepäeval on surnuaed küünlaid täis ja jõululaupäeval kirikusse jõutakse samuti. Aga jah, seesama osutus, et mitte trikster ja humanist — kuigi iseloom on selline —, vaid et selline suurus on sündinud läbi pühendumise Jumalale.

J.-E. T.: Just nimelt. Ma arvan, et muidugi oleks hea, kui inimestel oleks võimalus seda filmi mitu korda vaadata. Siis hakkavad need asjad välja kooruma — ühest küljest see, et ta ei tee ennast mingisuguseks pühameheks, vaid ta lihtsalt on. Ta ei mängi. Ja teisest küljest see, et nende väga tervendavate humoorikate seikade vahele tuleb pidevalt selliseid väga sügavaid mõistmisi ja väga sügavaid lugusid sellest, mida religioossus, ja mitte ainult
isa Vello puhul, vaid üldse tähendab. Mida ta on meie maailmas teinud. Ja kui isa Vello räägib, kuidas ta läks Rooma ühte kloostrisse, mis sõja ajal varjas juute ja pärast sõda võttis vastu tema, kes ta oli ju sõdinud sellel poolel (Soome armees), kelle eest pidi juute varjama… Ja sõna lausumata võetakse ta seal samamoodi vastu. See ongi seesama tõde, seesama vabadus ja religioossus, millest see film räägib.

D. T.: Tasub aga märkida sedagi, et mehaanilisus ja kramplikkus on ju tegelikult ka kerged tekkima ja kui mingeid asju kokku ei oska sobitada, siis võib ju tulla isu neid jõuga kokku lükata. Ega religioossel teel kõik iseenesestmõistetavalt ju ka tule, kuigi teisest küljest ja paradoksaalselt tuleb just iseenesestmõistetavalt. Ma tahan lihtsalt öelda, et religioossel teel on ka palju karisid ja ei saa eeldada, et plaks ja plaks kõik muudkui tuleb.

J. J.: Karisid on muidugi mitmel pool. Ma mõtlesin, et kui mina oleksin praegu keskkooli lõpetav poiss ja vaataksin seda filmi, kas ma saaksin sealt teeotsa. Ja üldse, kui on näiteks selline „raske tüüp”, kes näeb meie praeguse maailma asjade seisu, kas tal on üldse võimalik leida noortepsühhiaatri asemel see teeots, mis viiks kloostrisse või — juhul, kui ei ole oma isa või vanaisa võtta — mõne vanema ja targema mehe juurde, kellega rääkida sellest, kuidas asjad siin maailmas võiksid käia. Mis on ju alati loomulik tee. Ja vajadus selle järele on praegu tohutu.

Kui kogukond on lagunemas ja hakkab toimuma paradigmavahetus, kus ühed ei taha ja teised ei saa enam samamoodi jätkata, siis see ju jätab inimestesse jälje. Ja praegu on see juba laste tasemel. Autism on ju mingis mõttes seesama alge — et ma lähen omaette ära, fokuseerin mingile väga kitsale alale… Ja nendele lastele avaneb mingi täiesti hämmastav pilt, nad valgustavad oma kitsast ala nagu laserikiirega ja samas ei suuda… Nad tahaksid ennast eraldada sellest igapäevaelust. Siin väljendub täiesti selgelt vajadus mingi vaimse organiseerumise, mingite rollide järele. Aga seda ei ole. Ja sellist kohta, kuhu neid otsima minna, ei ole. Ma meenutasin siin „rasket tüüpi” noorukeid. Mu oma vend püüdis rajada sedasorti poistele kloostri moodi kohta Jõelähtme koguduse juurde. Aga kui võimatu oli sellist asja tegelikult teha.

D. T.: Miks siis?

J. J.: No vot, et see nagu ei sobi. Et on ju SOS Lasteküla… Eks üldiselt on ju ka hoiak, et kui keegi on selline raske tüüp, siis tuleks ta paigutada kolooniasse või Jämejalga, ja et polegi nagu muud varianti. Ja rohtu tuleb anda ja…

Aga kloostrite teema, kui palju me sellest üldse teame? Meenutades lääne kloostrite traditsiooni algust, nad ise ju nimetasid end Jumala vägimeesteks. Või kõrbe minek… Eremiit, see tüvi tähendab kõrbe, aga kõrbe ei mindud üksnes maailmast ära, vaid mindi ka rinda pistma. Alati on inimeste hulgas olnud neid, kes sünnipäralt on sellised, et on mingis mõttes eesliinil. On neid, kes on n-ö maiste vägede eesliinil, ja on neid, kes lähevad kõrbe, kus elavad deemonid. Ja nad peavad selles liinis mingit vaimset korda ja võitlust pidama, ja nemad on Jumala vägimehed. See on see püha Antoniuse aeg.

D. T.: Aga see on ju ka kõige riskantsem, raskem, tundlikum ja peenem ala üldse. Siin on vaja juhatust ja tohutut hoolt, sest kui mingi tegelane lihtsalt võtab kätte ja teatab, et olen ka Jumala vägimees, lähen kõrbe ja pistan rinda deemonitega — ka krahh võib olla siis kiire tulema.

J. J.: Aga ma arvan, et ega püha Antoniuse ajal need asjad väga palju selgemad ei olnud ja ega ta ju tegelikult ka üksi ei olnud.

D. T.: Nojah, aga ajad on ikkagi erinevad — siis oli kristlik põhi eeldus, aga nüüd võid iga nurga peal kohata mingit tegelinskit, kes pakub raamatut, mille abil saab „lennata teistele planeetidele”. Ja võid ka lausa vaimse kurjategija otsa komistada. Satud näiteks kellegi konksu otsa, kes teatab, et saab informatsiooni otse kosmosest, kuulutab end saadud informatsiooni toel ise Jumala asemikuks, kogub enda ümber mingi grupi ja asub energiaid pööritama — ja inimesed hukkuvad reaalselt. Püha Antoniuse ajal jagati kristlikku alust, praegu on kõik täiesti ilma põhjata. Igaüks saab kuulutada ennast kelleks tahes, olla Rootsi kuningas, vaimne vägimees, isehakanud virgunu ja mida iganes. Ses mõttes on praegune aeg võib-olla ka raskem ja hullem.

J. J.: Jaa, muidugi.

J.-E. T.: Eks igal ajal on omad raskused. Mina isiklikult usun, et meile ei anta sellist koormat, mida me ei suuda kanda.

D. T.: Ma tahan öelda, et saab ka ära petta. Auku muidugi tuleb endal minna, aga saab meelitada, sinna petta. Ja siis näiteks avastad, et oled üksi oma vägistatud energiatega, ja siis juba vaatad pealt oma suremist…

J.-E. T.: Paavst Benedictus XVI on öelnud, et kuigi tänapäeval ei ole kristlus lääne ühiskonnas enam valdav, siis need, kes tänapäeval on kristlased, on võib-olla seda veendunumad ja tõelisemad. Jah, igal ajal on olnud omad head ja vead, ja eks see maailm ongi ju täiuslikkusest kogu aeg kaugel olnud. Praegu on nii, et kuna elu on läinud väga kergeks, siis on väga kerged tulema ka teised jumalad sinna ainsa kõrvale. Ja miks see on ohtlik? Sest me jääme siis nagu vaimult pimedaks. Kuigi tänapäeval on kõik hästi pretensioonikad, selgub lähemalt vaadates, et rahuldume sellega, kui antakse pihku pisikesed mugavused. Ja me ei otsigi enam edasi. Ja tegelikult, mida me ei otsi? Me ei otsi enam vabadust. Praeguse ühiskonna väga suur oht on see, et muutume laisaks. Noored, kes on heaolus üles kasvanud, peavad mugavat elu juba elementaarseks — aga eriti just noorena pead sa otsima. Võib-olla meie isadena oskaksime mõnikord näidata ka otseteed, aga noor inimene peab risti-põiki kõik, ka eksiteed läbi käima, et tõde ära tunda. Kui isa ütleb: „Kuula, see on tõde, ära nüüd muud vaata,” siis noh, vaid rumal rahulduks sellega.

D. T.: Aga eks isa peab ikka ütlema ka.

J.-E. T.: No peab ütlema jah. Ja noor inimene peab ka otsima. Aga kõige ohtlikum on rahulduda esimese mugava kohakesega, mis sul ehk lapsepõlvest saadik juba on, ilma et viitsiksid sealt hakata edasi minema ja otsima. See on see religioosne tuimus, mida me tänapäeval väga palju tõdeme: ühest küljest ei olda rahul ja samas ollakse rahul väga piskuga, imeväikese materiaalsusega. See on see teine jumal, olgu see siis autoliising või korterilaen, mida meil tegelikult ei tohi olla, mida me ei tohi otsida.

Aga kui nüüd filmi juurde tagasi tulla ja isa Vellost rääkida, siis näeme, et ka religioosseid inimesi on väga erinevaid. Filmis näeme keskkonda, kus isa Vello praegu elab. Need lühikesed fragmendid, mida kloostrielust näidatakse, nunnade keskkond ja mõned lühikesed intervjuud nendega, näitab meile ka religioosse elu teist skaalat.

Praegu on hästi moodne minna kuhugi ära, sinna, kus kõik on täiesti teistsugune — India ja sufism ja kõik värgid… Inimene, kes on harjunud elama siin oma euroopalikku elu, arvab, et otsida tuleb kusagilt täiesti teisest kohast. Aga tegelikult on kloostrid meil ju ka siinsamas olemas. Võimalus on minna ja leida isa Vello sugused või siis täiesti kontemplatiivsed kõrbeerakud — see gamma on väga lai. Ma olen sellele väga palju mõelnud just Prantsusmaal käies. Sõidad seal kiirrongiga, vagunites käib mingi melu ja on inimesed väga erinevatest kultuuridest. Ja kui sa siis hakkad neid vaatama, siis sellises suures ühiskonnas on inimesed tegelikult tihtipeale üksikud ja abitud, kuna neil ei ole kuhugi pöörduda, keegi ei kuula neid ja nad ei saa kusagilt toetust. Ja seesama kiirrong sõidab mööda vanadest kloostritest, mis on rahvast täis ka tänapäeval, kus elab väga palju munki ja nunni tänu kellele me võib-olla üldse siin Euroopas siiamaani vastu oleme pidanud. Ja kes tegelikult ju kogu aeg palvetavad selle eest. Ja palvetavad täpselt samasuguse suhtumisega, nagu isa Vellot omal ajal Roomas kloostris vastu võeti. See tähendab, palvetatakse ja armastatakse jäägitult, ilma mingisugust kasu ja vastuteenet ootamata, ja selline palvemootor on pidev.

Me oleme siin rääkinud ühiskonnast. Liberaalne ühiskond on teostatav just religioosselt pinnalt. Kui sa ei eelda kogu aeg, et keegi sind petab, ja sa ise ei püüa teistel kogu aeg nahka üle kõrvade tõmmata, siis on see vabadus võimalik ka liberaalses majanduses. Aga selleks peab meil olema tõde, mille järgi me käime.

J. J.: Nojah, kuigi pealtnäha me elame väga hästi, on olukord ikkagi väga tõsine. Ja miks kirikuga Eestis nii halb ja segane lugu on, see on ju selge — me oleme piiririik ja näinud läbi ajaloo kõige rohkem just korrumpeerumist seoses võimuga, koostööd sellise maailmaga. Nõnda on need lood ühtepidi, ja teistpidi katab see kinni igaviku ja ka tõele suunava vestluse. Milles seisneb eestlaste usuleigus? Siin ei ole vaja jalgratast leiutada, see ei ole usuleigus. Ma tajun ka endas väga tugevalt, milles see skeptilisus seisneb — see on oskamatus seda teeotsa valida.

D. T.: Ja ikka otsitakse õnne, millega käib samas kogu aeg toores manipuleerimine.

J. J.: No just. Ja ega oskagi muud öelda, kui et hoian pöialt, et see film ärgitaks seda teeotsa otsima ja leidma. Ja üldse, tähtis on, et suudaks uskuda — ma mõtlen, et kui aeglaselt see ju endalgi on läinud —, et vaimne korrastatus on aluseks kõigele muule.

D. T.: Kloostritega on ju nii, et ühest küljest minnakse sinna maailmast ära, maailmast eraldi, aga teistpidi tulevad sinna kokku need, kes on maailmast ära läinud. Selgub, et nii elav suhe kui ka koosolemine on ikkagi tähtis; paistab, et inimene ei või siiski päris üksi jääda. Muidugi on ka erandeid, just nimelt erakuid. Selle filmi juures meeldis mulle väga, et isa Vello — kuigi tal dogmadega on just nimelt kõik korras — ei mahu ühtegi raami ja ületab teatud mõttes ka barjääri, mis meil on religioosse ja tavamaailma vahele tekitatud. Sa tajud ära selle isiku võimsuse, julguse, ja tajud ka ära, et ta on tegelikult alandlik. Tema puhul ei kehti ükski stamp, ta lihtsalt ei paigutu sinna ühiskondlikult eeldatud klišeesse, et millised te, kristlased, peate olema.

J.-E. T.: Just nimelt. Kui sa otsid seda päris tõelist kristlust, või tõde üldse, siis see ei saagi olla klišee. Tegelikult me võime ka niiviisi öelda, et seal filmis on lihtsalt üks religioosne inimene, üks kristlane nii, nagu üks kristlane on. Ja just nimelt, võib-olla ma kordan ennast, aga kui sa oled selle tõe teeotsa enda jaoks leidnud, siis see ongi vabadus — seda ju Kristus ka ütleb, ta räägib ju vabadusest kogu aeg. Ja huvitav on see, et vabadusest räägivad ju väga paljud inimesed eri aegadel, ja meie ühiskonnas ju ka kogu aeg räägitakse, et kõigil peab olema vabadus. Aga see on nagu selline… vaat see on klišee, sõnakõlks, kui me ütleme, et noh,
euroopalikud väärtused ja vabadus. Mida see siis tähendab? Keegi ei selgita. Keegi ju tegelikult ei hakka selle peale ka mõtlema.

J. J.: See film tõstatab oma hapramates ja tumedamates kohtades teema, et olles inimesed, me elame nagu kahe maailma piiril. Tohutu sügaviku ja tohutu kõrguse serval. Ja meie hulgas on neid, kes sünnivad sellisena, et julgevad ja isegi tahavad seda näha, aga ilmselt käib mängu juurde, et enamus meist sünnib sellisena, et kas ei ole antud näha — kuigi tõenäoliselt antakse igaühele mingil, talle jõukohasel määral millalgi ka näha — või me siis isegi… ei pruugi tahta näha. Ja selline hoiak on samuti midagi väga inimlikku ja loomulikku. Et tahaks ju ennast ikkagi sisse seada ja teha korda need asjad, mis on käega katsutavad. Ja on usk, et kui me saame järgmise tehnoloogilise asja korda ja oma Exceli tabeli nii pikaks, kui vaja, nii et sinna mahub kõik ära ja me saame selle asja nagu välja arvutada… Või et tuleb kvantarvuti… ja et siis me saame selle elu korda! Kuigi selline usk sai läbi ju juba Nietzsche ajal, kes minu arvates väljendas Jumalata jäämise õudust omal poeetilisel kombel. Ja Dostojevski näitas täpselt samamoodi, et olgu arvutusvõimsus milline tahes, sa ei arvuta välja, milles asi on. Et ikkagi… film algas ju sünnipäevaga. Aga sünnipäev võib olla ka su surmapäev, sa sünnid selleks, et hakata surema. Samas ütleb isa Vello, et me kõik peame hakkama nooremaks saama, et ükskord noorena surra. Surma, just selle järsaku ja kõrgendikul olemise teema toob film ikkagi sisse ja me ei pääse selle eest kuhugi. Ja me ei saa seda endale tegelikult ka religioosses plaanis mugavaks teha. Me ei saa seda endale Exceliga mugavaks teha. Me pendeldame nende kahe asja vahel. Kord on meil vaja teha revolutsioon, visata Jumal ja preestrid sinna Seine’i jõkke ja teha sedasi kõik asjad korda! Või siis teha reformatsioon, nii et inimesed ise loevad kõik läbi ja saavad asjast aru, ja me kuidagi… teeme tööd ja saame selle asja korda! Aga ikka ei saa korda. Ja me pendeldame nende vahel. Ja siis jääme sinna kirikusse magama ja siis jääme sinna joonestuslaua taha magama… Vaat, nii see on. Aga mis see on?

J.-E. T.: Sa tõid välja isa Vello ütluse filmist „terve elu me näeme vaeva, et surra noorena”. Mis see noor inimene on? Noh, üldiselt seostub noor inimene meile rõõmuga. Et surra tuleks rõõmuga — me võime niiviisi öelda. Kui ma nüüd mõtlen, milline võitlus käib siin Eestis ja ka mujal maailmas religiooni vastu, siis ma mõtlen alati nende vanainimeste peale. Ja filmis on isa Vellos näha seda vana inimest, kes valmistub surema. Siis mõtled, et kui tõesti religiooni ei oleks, kui see võitlus religiooni vastu õnnestuks — nii nagu Hruštšov omal ajal lubas, et ta paari aasta pärast näitab televiisoris Nõukogude Liidu viimast usklikku — ja inimesel ei oleks usku, siis surra sellises lootusetuses, see on minu arvates täielik katastroof ja ka kuritegu nende inimeste poolt, kes praegu religiooni notivad. Ühel hetkel on need inimesed ka ise üheksakümneaastased ning valmistuvad surema, ja ma olen veendunud, et suurem osa nendest, kes praegu religiooni nahutavad, pöörduvad surres ise religiooni poole. Sest surres me oleme kõik üksinda, ükstapuha, kui palju meil on sõpru ja austajaid ja alt üles vaatajaid või kui uhkes seltskonnas me liigume. Siis me oleme üksinda ja siis meil on vaja seda tuge.

D. T.: Nojah, see toob ka meelde, et Voltaire’i austajatel on talle raske andeks anda just seda, kuidas ta surma eel käitus. Et kuigi kõik on ju lahe, valgustus ja puha, ja usumeeste pilkamine, aga siis ikkagi kutsus enda surivoodile preestri.

J.-E. T.: Väga oluline on — ja me peame selle peale mõtlema —, et ise me ei vääri väga palju. Aga kõik see, mis tuleb või kuhu me surmajärgselt läheme, see on halastamine meie peale. Ja kui me püüame natuke selle halastuse peale mõelda, siis me võime seda imiteerida ka juba siin elus.

 

Lõpumärkus. 20. septembril linastus Theatrumis Andri Luubi dokumentaalfilm „Isa Guy”, katoliku preestrist isa Guyst, kes on päästnud paljude inimeste elu.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon