DRAAMA SUURE TEATRI BALLETILAVAL JA SELLE ÜMBER

JAAK ALLIK

Ilja Demutski, „Nurejev”. Ballett kahes vaatuses. Libreto: Kirill Serebrennikov. Koreograaf-lavastaja: Juri Posohhin. Lavastaja ja kunstnik: Kirill Serebrennikov. Dirigent: Anton Grišanin. Kostüümikunstnik: Jelena Zaitseva. Valguskunstnik: Aleksander Sivajev. Videokunstnik: Sergei Rõlko. Peakoormeister: Valeri Borissov. Esietendus 9. XII 2017 Moskva Suures Teatris.

 

Rudolf Nurejev suri oma 55. eluaastal. Sama vanalt kui Georg Ots ja Dmitri Hvorostovski. Juba eluajal legendiks muutunud ning oma kuulsuse ja võimete tipul traagiliselt lahkunud kunstnike saatus annab sageli alust nende elukäigule pühendatud teostele.

Moskva Suures Teatris intriigide saatel lavale tulnud balleti „Nurejev” lavastaja Kirill Serebrennikov on nüüd, 48-aastasena teel oma kuulsuse ja võimete tippu. Viimase aasta jooksul on ta saanud Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse Ordu teeneteristi ja Euroopa uue teatrireaalsuse auhinna, samuti balleti „Nurejev” eest rahvusvahelise preemia Benois de la Dance.

Oli üsnagi sürrealistlik vaadata seda balletti kolme tooli kaugusel teatri kuldses keskloožis asuvast Stalini/Putini purpursest troonist ja teada, et teost valmis kujul mitte kordagi näinud lavastaja ise vaevleb vaid mõne kilomeetri kaugusel oma 33-ruutmeetrises korteris koduarestis. Ja kuulda lavalt Nurejevi kunagise tantsupartneri Alla Ossipenko sõnu sellest, kui häbi on riigi pärast, kes ei suuda hinnata kangelasi, kes võiksid talle palju kuulsust tuua.

 

Draama balleti ümber

Balleti esietendus oli määratud 11. juulile 2017. Päev enne seda teatas Suure Teatri direktor Vladimir Urin, et kuna teos pole veel lavaküps, siis kokkuleppel lavastusmeeskonnaga lükkub esietendus järgmisesse aastasse ja kantakse pealavalt üle hoopis teatri filiaali. Kuulda oli, et mõned seltsimehed olid leidnud teosest homopropagandat, kuna foonil olevat hetkeks vilksatanud nimitegelase aktifoto. Teada oli ka, et 23. mail oli toimunud läbiotsimine Serebrennikovi juhitud teatris Gogol-tsenter ja tema kodus ning sellele oli järgnenud pikk ülekuulamine seoses finantssüüdistustega tema juhitud suurejoonelise kunstiprojekti „Platvorm” suhtes aastatel 2011–2014.

Kuus nädalat hiljem, 22. augustil 2017 vangistati Serebrennikov otse filmi „Leto” võtetel Peterburis ja pandi koduaresti, mida äsja pikendati kuni 3. aprillini 2019. Oma võimete tipus oleval maailmakuulsal kunstnikul on lubatud suhelda vaid lähisugulaste ja advokaadiga ning jalutada kodukvartalis iga päev kella kuuest kaheksani õhtul. Keelatud on ka interneti kasutamine.

Kultuslavastaja ja tema kolleegide kaitsele tõusis kogu Moskva teatri­eliit eesotsas Aleksandr Kaljagini, Oleg Tabakovi ja Jevgeni Mironoviga. Ilmselt sai asjade selline käik viimaseks piisaks ka kogu elu korraliku inimesena käitunud Urinile (Vene Teatriliidu kauaaegsele tegevjuhile) ja omaenda vastutusel kuulutas ta balleti esietendused välja 9. ja 10. detsembriks ning ikkagi teatri ajaloolisel pealaval. Sel õhtul oli saalis Moskva poliitiline ja ärieliit (lavastuse valmimist toetas kurikuulus Roman Abramovitš, kellele kavalehel ka tänu avaldatakse). Kohal viibis ka presidendi pressinõunik Dmitri Peskov. Aplausitormi vaibudes pööras trupp end seljaga saali poole ja moodustas loosungi „Vabadus Serebrennikovile!” Foto sellest lendas läbi kogu maailma. Toimunu nimetati sanktsioneerimata poliitiliseks piketiks ja lavastust ei mängitud kuni oktoobrini 2018, mil mängukavva ilmusid kolm järgmist etendust. Praegu seda nimetust seal enam pole, vähemasti mitte 1. veebruarini 2019, milleni mängukava välja on kuulutatud.

Situatsioon on kahemõtteline. Põhiseadusega on Venemaal tsensuur keelatud. Lavateoses endas pole midagi kriminaalselt kõlblus- ega riigivastast. Serebrennikovile on praeguseks küll süüdistus esitatud, aga ka see fakt ei anna õigusriigis vähimatki põhjust loomingu keelustamiseks, pealegi on tema teosed mitmete teiste Moskva teatrite repertuaaris. Seega on asi selles, kui suureks hindab riigi esindusteatri direktor Vladimir Urin igal konkreetsel hetkel oma jõuvaru rahastajate (st riigi) pahandamisel. Intelligentse inimesena ta muidugi annab endale aru, et kunagi kirjutatakse Serebrennikovi ümber toimuvast raamatuid ja luuakse lavateoseid samamoodi nagu praegu Nurejevi puhul.

 

Draama balleti lavastajaga

Serebrennikovi ja teiste projekti „Platvorm” juhtide kohtuprotsess algas 25. oktoobril. Neid süüdistatakse riigi poolt projektile eraldatud 218 miljonisest toetusest 133 miljoni rubla riisumises. Kuna kolme hooaja jooksul toimus endisest viinavabrikust ümber ehitatud ja kogu Moskvas Vinzavodi nime all tuntuks saanud kultuurikeskuses 340 teatri-, filmi-, muusika-, tantsu- ja videokunstiüritust, on selline süüdistus absurdne. Et tasuda esinejaile, osta materjale, maksta kõikvõimalikele tehnika- ja remondimeestele, tuli mõistagi osa eelarvelisest toetusest muuta sularahaks. Kuidas seda tehakse ja et ilma selleta ei saa, teab iga kultuurikorraldaja ja mitte ainult Venemaal. Väljamaksed toimusid arvete alusel ja allkirjade vastu, kuid ikkagi kunstiliste eesmärkide nimel, mitte „riisumiseks moodustatud kuritegeliku grupi rikastumiseks”, nagu arvavad juurdlusorganid. Paraku on asi selles, et viimane peaprodutsent Jekaterina Voronova hävitas pärast projekti lõppu kogu dokumentatsiooni, mis tundus talle tarbetu paberilasuna, mida polnud kuhugi panna. Voronova on praegu rahvusvaheliselt tagaotsitav. Süüdistatavate advokaadid on nõudnud sadade inimeste ülekuulamist, kes on „Platvormilt” raha saanud. Juurdlus on sellest keeldunud ja nüüd on kaitsjad kutsunud protsessile nelisada tunnistajat. Süüdistusega teeb aga koostööd projekti pearaamatupidaja Niina Masljajeva, keda „Platvormi” juhid hakkasid projekti lõppfaasis kahtlustama umbes kuue miljoni rubla omastamises. Seejärel ta kadus ja ilmus kaks aastat hiljem välja juba süüdistuse poolel. Nagu selgus, oli Masljajeval varem olnud finantsalane kriminaalkaristus, millest tema tööle võtmisel ei teatud.

Tõelise kurioosumina on protsessil ametlikult kannatanu rollis Venemaa kultuuriministeerium, kes oli ju „riisutud” raha eraldajaks. Võib olla päris kindel, et eelkirjeldatu saab aluseks tulevasele filmistsenaariumile (kui mitte balletile). Seni aga murduvad saatused. Üle aasta eeluurimisvangistuses viibinud „Platvormi” esimene peaprodutsent Aleksei Malobrodski (samuti endine Vene Teatriliidu tegevjuht, keda mul oli au 2002. aastal võõrustada Viljandis kui Kaarin Raidi 60. sünnipäevale saabunud Moskva teatritegelaste delegatsiooni juhti) lõpetas raske infarktiga. Nüüd on tal jätkunud jõudu avaldada Facebookis õpetused, kuidas eeluurimise all (ja kongis) vastu pidada, mida võib meiegi kultuuritegelastel vaja minna, sest ei tea ju, mis suunas siingi asjad „rahva tungival nõudmisel” arenema hakkavad. Käis ju Katrin Lust hiljaaegu himuga NO-teatri rahaasju uurimas. Ikka umbes samadel õilsatel ajenditel, nagu tegutsevad ka Moskva juurdlusorganid

Aga vaatamata kõigele on Serebrennikov jätkanud loomingulist tegevust. Gogol-tsentris tulid välja Puškini „Väikesed tragöödiad”. Valmis sai ja levib üle maailma ka Viktor Tsoist jutustav film „Leto” — režissöör on suutnud kodus kokku monteerida ka selle filmi võtetest kõneleva doki. 2017. aasta oktoobris esietendus Stuttgardis assistentide abil lõpetatud Humperdincki ooper „Hansuke ja Greteke”, mille proovid Serebrennikovil pooleli jäid. Praegu teeb ta aga proove Mozarti „Così fan tutte” välja toomiseks Zürichi ooperis. Iga proov võetakse videosse ja saadetakse interneti abil Moskvasse lavastaja advokaadile, kes selle siis mälupulgal Serebrennikovile viib (erinevalt internetist on arvuti kasutamine talle lubatud). Ja nii rändab iga päev ka vastus Žürichisse. Lavastajatöös on selline „meetod” vähemasti teoreetiliselt võimalik.

Rudolf Nurejev ei saanud aga parimagi tahtmise korral tantsida maailma balletiklassikat vangikongis, mis teda ilmselgelt ähvardas 23-aastaselt, pärast Leningradi balleti triumfaalsete Pariisi gastrollide lõppu, kui ta Londonisse lendavast trupist eemaldati ja kui teda nõukogude inimesele sobimatu välismaal käitumise tõttu Moskva lennukile hakati toppima (tunnistused homoparagrahvi rakendamiseks olid kolleegidelt juba võetud). Tal tuli sooritada maailma balletilukku ja ka nõukogude dissidentluse ajalukku läinud „hüpe vabadusse”, millest Demutski ja Serebrennikovi ballett kõnelebki.

 

Draama balletilaval

„Nurejev” on helilooja Demutski, lavastaja Serebrennikovi ja koreograaf Posohhini teiseks ühistööks. 2016. aastal tuli Suures Teatris välja Lermontovi romaani ainetel loodud „Meie aja kangelane”, mis pälvis nii publikumenu kui ka balletiauhindu. Kui Posohhin tutvustas direktor Urinile oma võimalikke uusi ideid, jättis ta Nurejevi teema kui ehk kõige „kahtlasema” viimaseks, aga just sellest haaras teatriteadlase haridusega Urin vaimustusega kinni ja osutuski sel moel balleti tellijaks-ristiisaks.

Helilooja Ilja Demutski (35) on lõpetanud Peterburi konservatooriumi koorijuhina ja õppinud 2007. aastal saadud Fulbrighti stipendiumi abil edasi San Francisco konservatooriumis kompositsiooni. Tema väga erižanrilised tööd on võitnud palju rahvusvahelisi muusikaauhindu, nende seas ka Euroopa Filmiakadeemia auhinna muusika eest Serebrennikovi filmile (ja lavastusele) „Märter”, mis on Tallinnaski käinud. Ta on ka Sotši olümpiamängude ametliku dokfilmi „Rahurõngad” muusika autor, aga samal ajal kirjutanud sümfoonilise poeemi, mille aluseks on Maša Aljohhina viimane sõna Pussy Rioti kohtuprotsessil. Koreograaf Posohhin palus temalt „Nurejevile” „emotsionaalset muusikat, mis lõikaks hinge” ja seda on helilooja ka teinud. See muusika on kõike muud kui minimalistlik, ta on voolav ja jõuline, kusjuures vastavalt libretole on helilooja suutnud sujuvalt ja võluvalt ühendada originaalmuusika nii omaaegse primitiivse sotsrealismiga kui ka väga tuntud katkenditega Adami, Tšaikovski, Minkuse, Glazunovi, Schönbergi jt klassikute teostest, mida laval tantsitakse. Tulemuseks pole sealjuures kindlasti mitte mingi segasalat, vaid dramaturgiliselt põhjendatud iseseisev suurteos.

Koreograaf Juri Posohhov (54) oli aastail 1982–1992 Suure Teatri üks esitantsijaid, jätkas siis Taani Kuninglikus Balletis ja aastail 1994–2006 San Francisco Balletis. 1990-ndate lõpust alustas ta tegutsemist ka koreograafina, põhiliselt USAs. Tema esimeseks Suures Teatris lavastatud balletiks oli 2006. aastal Prokofjevi „Tuhkatriinu”. „Meie aja kangelase” (2016) eest sai ta balletipreemia Kuldne mask. Rudolf Nurejevit on ta laval näinud tantsimas vaid korra, 1980-ndate keskel Viinis, ja iseloomustab teda inimesena, kes lubas endale nii laval kui ka elus seda, mis polnud lubatud kellelegi teisele. Nurejevist balletti lavastades seadis ta eesmärgiks anda tantsukeeles edasi suure isiksuse erilist maagiat ja võlujõudu. Loomulikult vajas see vähemasti Nurejevi ande lähedalegi küündivaid osatäitjaid. Nimiosa täitjaiks on valitud kolm solisti: Vladislav Lantratov, Igor Tsvirko ja Artjom Ovtšarenko. Minul õnnestus näha teenelist kunstnikku Lantratovit (30), kes välimuselt on neist Nurejevist ehk kõige kaugemal, kuid esimeses koosseisus tantsides ilmselt kõige meisterlikum. Vähimatki kahtlust esitantsija tehnilises võimekuses ja just Nurejevile omases piiritus enesekindluses ja auahnuses teda vaadates ei tekkinud.

Vaatamata väga andekaile osatäitjatele on etendust vaadates aga selge, et tegemist on Serebrennikovi autorilavastusega, sest lavastusterviku aluseks on dramaturgiliselt väga õnnestunud libreto, mille põhjal on loodud just draamalavastusele omased psühholoogilised rollid. Ise on ta nimetanud oma teose põhimotiiviks vabaduse otsingut läbi ilu. Oleme näinud, et ka Serebrennikovi draamalavastused on vägagi füüsilised, Suure Teatri laval on tema käsutuses aga just liikumisalane tippmeisterlikkus ja seda saatev suurepärane muusika. Libreto teljeks on autor valinud 1995. aastal New Yorgis ja Londonis Christie oksjonimaja korraldatud Nurejevi isiklike esemete näitusmüügid, mille käigus müüdi üle tuhande eseme. Kangelase erinevatest eluperioodidest pärinevad aksessuaarid (kirjad, kostüümid, fotod jne) annavad võimaluse minna „pildi sisse” ja ehitada üles lugu, mis haarab endasse kogu Nurejevi saatuse. Juba esimeses pildis Leningradi balletikoolist hakkab lavastaja täpsete detailidega esile tooma „Rudi” iseloomu sügavikke. Selgelt vihjatakse tema erisuhtele oma esimese õpetaja Aleksandr Puškiniga, kelle kodus ta peagi elama hakkas, ning põlgusele vähem andekate (nais)partnerite vastu. Suurepärane paroodia lavastub kooli lõpuaktusest, kuhu kaasatakse punasesse sametisse riietatud ooperikoor, laulmaks võltspatriootlikku oratooriumi, mille saatel on õpilased sunnitud esitama „tootmisteemalisi” tantse. Taustaks kuuleme juba kooliajal Nurejevi toimikusse kogunevaid salakaebusi. Järgneb „hüpe vabadusse”, mille Serebrennikov on lahendanud mõjuvate lavakujunduslike vahenditega — Nurejevit manav ja tagasi kutsuv „kollektiiv” eraldatakse temast meile tollest ajast tuttavate metallist miilitsatõkenditega ja lavale paiskub vaba tuulehoog. Boulogne’i metsas võlub Rudit transvestiitide pöörane tants ja ta võetakse vastu Pariisi gay-kogukonda. Libretist on palunud mälestuskirju Nurejevi kunagistelt sõpradelt, õpilastelt ja partneritelt. Nii ilmuvad lavastusse maailmakuulsad tantsijad Charles Jude (kes jäi Rudi juurde tema viimaste minutiteni), Manuel Legris ja Laurent Hilaire (neid tantsib Vjatšeslav Lopatin) ja teises vaatuses Alla Ossipenko ja Natalja Makarova (Jekaterina Šipulina kehastuses), kes 1970. aastal samuti põgenes N. Liidust ja tantsis koos Nurejeviga hiljem ka välismaal. Seejärel kandub tegevus Richard Avedoni fotostuudiosse, milles toimuvalt sessioonilt on pärit kõige kuulsamad portreefotod Nurejevist, teiste hulgas ka palju kära tekitanud akt, mis lavastuse praeguses versioonis küll dekoratsioonielemendi rolli varjub. Esimese vaatuse emotsionaalseks kõrgpunktiks on kohtumine ja lahkumine maailmakuulsa taani tantsija Erik Bruhniga. Serebrennikovi antud psühholoogilist partituuri täpselt järgides on Posohhin loonud ülimalt mõjuva tantsustseeni, milles tutvumine kümme aastat vanema Bruhniga areneb õpetaja-õpilase suhteks, mis kasvab edasi võrdväärseks lavapartnerluseks ning läbi konfliktide ja tõrjumiste armastuseks ja füüsiliseks andumiseks. Oma haigusest juba teadlik Nurejev käis 1986. aastal Toronto haiglas kopsuvähki sureva Bruhniga jumalaga jätmas. Tema arhiivist leiti ärasaatmata kiri Erikule. Ka see müüdi oksjonil, kuid seda selle erilise konfidentsiaalsuse tõttu ei avalikustatud. Mõlemad tantsijad jäävad lavale liikumatult lebama. Nende käed on kokku haardunud. Nii lõpeb esimene vaatus.

Suur osa teisest vaatusest kujutab Nurejevi triumfi maailma lavadel ja erinevates tantsuetendustes. Tema lähima naispartnerina tõuseb esile Margot Fonteyn (Maria Aleksandrova), kes 43-aastaselt ärkab Rudi abil oma teisele lavaelule ja kellega koos tantsitud „Giselle” jääb mõlema loomingu üheks tipuks. Näeme ka piiritult auahne tantsija rivaliteeti temast noorematega. Viimased kümme aastat elab Nurejev teadlikuna, et on nakatunud AIDSi. Ta varjab seda maailma eest (nagu ka oma homoseksuaalsust), sest tol ajal oleks see tähendanud karjääri lõppu. Füüsiliselt nõrgenevat tähte tuli aidata riietuda ning teinekord ka lavalt ära, kuid pöörase tahtejõu varal tantsis ta veel poolteist aastat enne surmagi. 1989. aastal ostis Nurejev Itaalia ranniku lähedal asuva Gallose arhipelaagi koos saarel asuva, kunagi Le Corbusier’le kuulunud majaga. Oma viimase suve veetis ta seal üksinduses. Seda näemegi lavastuse eelviimases pildis, kuhu lavastaja ja koreograaf on saatnud talle seltsiks mälestused otse Tom of Finlandi piltidelt maha astunud võimsate madruste näol. Olles juba liiga jõuetu, et tantsida, teeb Nurejev katse hakata dirigendiks. Lavastuse finaalis tõuseb ta Pariisi Ooperi dirigendipulti, juhatamaks enda lavastatud „varjude vaatust” Minkuse balletist „Bajadeer”. Sinises udus tantsivad varjud. Lõpuks orkester vaikib. Rudi jätkab puldis dirigeerimist. Tõeliselt hamletlik lõpp.

Lahkun teatrist, klimp kurgus, ja nõustun Serebrennikoviga, kes on öelnud, et just balletietendus on kõige universaalsem ja publikule mõistetavam kunstiliik. Lisaksin vaid, et juhul, kui see on andeka draamalavastaja kaasabil loodud.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon