ISA GUYD MEENUTADES

Detsember, 2018

Intervjuu Andri Luubiga

Lepime Andri Luubiga kokku, et vestleme TMK jaoks tema filmist „Isa Guy”. Kohtume 11. novembril, mis on juhtumisi isadepäev, ja vestluse alguses meenutab Andri, et isa Guy oli ju ka isa — vaimne isa väga paljudele. Jah, see on ilus kokkusattumus.

Donald Tomberg (D. T.): Alustuseks tahaks meenutada isa Guy elukäiku. Sinu filmis tuleb sellest ka juttu, aga üksnes laiematest teemadest lähtudes ja seetõttu ka fragmentaarselt. Prooviks vestluses läheneda veidi detailsemalt. Millest siis alustada? Äkki sellest, et ta oli aadlik?

Andri Luup (A. L.): Jah, ta oli aadlisoost, aga ma olen aru saanud, et ta ei tahtnud oma päritolu mitte kuidagi esile tuua. Aga see väljendus ikkagi, ta käitus nagu aadlik, seda oli tema žestides, olekus…

D. T.: Ja samas, kuigi ta võis vajadusel olla ka väga karm, oli ta hästi soe, tohutult hea huumorimeelega ja hästi lihtne. Nagu vesi, H2O — mida saab sealt ära võtta või juurde panna? See lihtsus oli isegi kuidagi kodune, ma ei oskagi paremini öelda. Ja mingid tühjad jauramised, poosid ja mängukesed olid temaga täiesti välistatud, sest ta elu ja olek olid suunatud sellele, mis on tõeline.

A. L.: Mina olin isa Guyga tuttavaks saades tohutu Robert de Niro fänn, ja siis millegipärast seostus ta mulle kogu aeg Robert de Niro tegelastega, samamoodi rahulik ja stiilne.

D. T.: No nii. Aga jätkame elukäiguga.

A. L.: Väga täpselt ma ju ei tea, aga kuna tema kohta on ka veidi kirjutatud, siis seda abiks võttes ja ka temaga kohtumisi meenutades püüan mõningaid asju välja tuua.

Isa Guy Barbier de Courteix sündis 1921. aastal Prantsusmaal Chabanais’s. Noorukina õppis ta maristide vennaskonna internaatkoolis, mis asus tema sünnikodust umbes viiesaja kilomeetri kaugusel. Sõja puhkedes, kui sakslased 1940. aastal Prantsusmaa okupeerisid, saadeti ta töölisena Saksamaale Halle sõjatehasesse, kus tema tööks oli pomme kokku panna. Seal liitus ta vastupanuliikumisega; neil oli plaan kas kohapeal pommid õhkida või siis lasta õhku rong, mis neid transpordib — igatahes, hoolitseda selle eest, et pommid, mida nad valmistasid, rindele ei jõuaks. Aga gestaapo võttis nad vahele. Ühel ülekuulamisel küsis gestaapo ohvitser temalt seletusi vangistatud sõbra kohta, mille peale ta vastas, et küsige neid asju selle inimese enda käest, te ju kuulasite mu sõbra just üle ja teate niigi, mida ta ütles. Selle peale läks  gestaapomees raevu ja lõi ta ühest kõrvast kurdiks. Ta viibis viies vanglas ja neljas koonduslaagris, sh Buchenwaldis ja Dachaus— nii nagu rinne liikus, nii saadeti ka neid aina edasi. Laagris hoiti juute teistest eraldi, välismaalased, sh ka süüdi mõistetud sakslased olid koos omavahel. Kui ta Dachausse jõudis, oli seal vangide hulgas ligikaudu viis tuhat vaimulikku, sh ka mitmeid piiskoppe. Ja kuigi kontroll vangide elu ja laagrisse toodavate esemete üle oli karm ja erilise hoolega jälgiti, et vangid ei saaks armulauda, olid piiskoppidel seal isegi mitrad ja salaja toimus ka mitmeid preestrikspühitsemisi.

Venelased päästsid ta elu kaks korda. Esimene kord siis, kui ta ei jaksanud laagris enam liikuda ja oleks seega kusagil rongi kõrval maha lastud, aga üks venelane tassis ta endaga kaasa. Teine kord siis, kui venelased sõja võitsid ja ta koonduslaagrist vabastasid. Tema enda sõnul lõppes sõda vahetult enne seda, kui ta oleks nõrkusesse surnud. Koonduslaagrist vabanedes oli ta selline inimvare, et algul ei olnud ükski arst nõus teda ravima, lootusetu juhtum. Ometi ta paranes, aga muidugi sai tema tervis sellest kõigest suure hoobi.

Pärast sõda läks ta preestriks õppima, 1951 pühitseti ta ametisse ja ta asus tööle Lyoni piiskopkonnas kogudusepreestrina. Temast sai Prado preestrite vennaskonna liige ja ta oli seotud töölispreestrite liikumisega. Aastatel 1954–1959 töötas ta preestrina Lyoni tehastes.

Venelased olid ta elu päästnud ja ta oli neile väga tänulik. Kindlasti oli see ka üks põhjus, miks ta otsustas pärast Lyonis veedetud aega pühenduda Venemaal misjoneerimisele. Nii läks ta Rooma Collegium Russicumi ülikooli, kus õppis peamiselt bütsantsi teoloogiat. Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta aastal 1964 Soome — Venemaale ju ei lastud ja Soome oli Nõukogude Liidule kõige lähemal. 1966–1986 oli ta heategevusorganisatsiooni Emmaus juht Soomes.

Eestit külastas ta esmakordselt 1990. aastal. Aastatel 1992–1996 oli ta Eesti katoliku kiriku generaalvikaar, alates 1996. aastast kirikukohtu audiitor. Viimastel eluaastatel töötas ta ka eksortsistina nii Soomes kui ka Eestis.

D. T.: Lyonis oli isa Guy töölispreester. Mida Emmause juhtimine Soomes tema igapäevaelus kaasa tõi? 

A. L.: Ta teenis Soomes mitmetes kirikutes ja kogudustes ja töötas seal mitukümmend aastat ka immigrantide ja joodikutega. Nii, nagu ta oli üks neist töölispreestritest, kes läksid ka ise tehasesse ja töötasid külg külje kõrval töölistega, nii töötas ta samasuguse suhtumisega hiljem ka Soomes hädalisi aitades. Meil on siin Tallinnas ju ka öömajad, kuhu hädas inimene tulla saab — Emmause öömajad on samasugused ja eks seal on abivajajate seas hulgaliselt ka joodikuid. Ja isa Guy elas Emmause majas koos nendega, aitas joodikuid, parandas koos nendega vanu telekaid ja… Siit paistab hästi tema elu põhimõte minna alati abivajajate sekka. Ta sai väga täpselt aru, mis on selle (preestri) roll, kes vahendab Jumalat. Ja ta leidis, et ta ei pea istuma sohva peal.

D. T.: Nojah, siis ei ole ju imestada, et hädalised tulid ja kolkisid järjest ja vahet pidamata tema uksele — aita­ja ei olnud harjunud iseendale armu andma, ei öelnud, et stopp, oota, ma tõmban korraks hinge, muidu kukun pikali. Meenub selline väike seik: keegi tuli tema juurest, mina sama hooga läksin. Isa Guy istub, näost valge, vaevahigi voolab… ja ootab rahulikult, millal järgmine abivajaja nõudlikult paugutama hakkab. Siis tegin ettepaneku, et joome korraks teed, ja selle väikese pausi jooksul ta silmanähtavalt toibus, läks lausa rõõmsaks. Ja alles siis läksime edasi. Nii ta tegi päevast päeva — ise üheksakümnele lähenedes, kehva tervisega, kui võimalik, siis iga nädal Soome ja Eesti vahet sõites. Ja seal on suur vahe, kas on big boat või small boat, sest isa Guy 80+ aastat vanad jalad liikusid vaevaliselt, ta astus umbes kümme sentimeetrit korraga ja big boat’i peale minemine ja sealt tulemine oli päris raske. See oli ka justkui tavaline, et kui küsisid temalt „how are the legs”, siis ta muheldes vastas, et „as a wood”. On igasugused Ironmani ja Ultramani võistlused, aga isa Guyd vaadates tundus, et need kõik on tema kõrval poisikesed.

A. L.: Tavaliselt ta tõusis kell viis ja läks magama õhtul kell üksteist. Elas tõelist askeedi elu ja tõesti, mingeid pause ei teinud. Minu jaoks on ta kõigist, keda tean, pühadusele kõige lähemal. Ja mida ma mõtlen püha inimese all — seda, et tema sõnal oli kaal. Kui tema luges kellegi eest palve, siis selles inimeses toimus muutus, sündis ime, inimene kas muutis oma elu või pääses, vabanes… Tema eestpalvel oli selline jõud. Kummaline ja imekspandav; seda ei saa mõistusega ära seletada ja ega peagi. Enamus inimesi ju seda, mida ma just praegu rääkisin, ei usu, aga jah, see on see, mis tegi tema minu silmis pühaks.

Ta ütles, et ööpäevas peab ta palvetama viis tundi, muidu ei suuda ta mitte kedagi aidata, hakkab ennast kordama ja väsib. Ta kasutas selle kohta väljendit „tõmbab nagu stepsli välja”, tal pidi olema kogu aeg kontakt Jumalaga. Et kui piisavalt ei palveta, siis ei ole n-ö stepslis ega suuda aidata, kuna tema enda võimetest jääb väheks. Sest ise ei suuda ta midagi teha. Ta vahendab.

D. T.: Siin tuleb seletuseks lisada, et isa Guy on päästnud paljude inimeste elu. Ja samas rõhutas ta ise alati, et mitte tema, vaid Jumal päästab. See on seesama, mis sa tõid välja tolle stepsli looga. Ta näitas meile, mis on tegelikult võimalik. Näitas oma eluga.

A. L.: Tema oli selline, kes oli isa või preestri ideaalile lähedal, selline, nagu me tahaksime, et üks preester tegelikult oleks. Paljud ju tahaksid ja püüavad, aga on ideaalist kaugemal. Ja vaesus oli tema märksõna, teadlik vaesus — ta teadis, et tal ei ole vaja seda maist vara. Ja seetõttu sai ka film niimoodi tehtud.

D. T.: Niimoodi — kuidas siis?

A. L.: Algne mõte oli, et kuna isa Guy oli ju nii elukogenud ja samas näinud lähedalt ka surma erinevaid palgeid, siis äkki ma saan teda küsitledes teha hästi lihtsa ja lakoonilise filmi, mis aitaks inimesi surma teemaga toime tulla. Surm ise ehk ei olegi nii hirmus kui just see teadmatus, mis tuleb pärast. Nii et ühtpidi tegin seda filmi selleks, et jätta meile isa Guyst mälestus ja pärand, aga teisest küljest tegin seda ka enda pärast, sest tahtsin ka oma küsimustele vastuseid saada. 

D. T.: Et äkki aitab sind ka?

A. L.: Täpselt. Et mine tea, on ju suur tõenäosus, et kui ta nii paljusid on aida­nud, siis äkki aitab mind ka.

D. T.: Mis on ju hea mõte iseenesest.

A. L.: Mis on hästi hea mõte.

D. T.: Aitas siis?

A. L.: Aitas küll. Ma sain üle hirmudest, mis filmi tehes tekkisid, ma sain elu ja ka surmaga mingi suhte, ma sain ideaali taju… Aitas igatpidi.

Ja kuna isa Guy oli elus valinud vaesuse, siis mõtlesin, et prooviks ka selle filmi üsna vaeselt teha, et olen ise ka heli- ja kaameramees ja eks siis pärast näe, mis sellest tuli… Ja ma tahtsin teha seda filmi just nimme nii, nagu ei peeta õigeks, sellise, kus on niinimetatud rääkiv pea ja tegevust peaaegu polegi. Sest mind huvitas eelkõige see, mida isa Guy ütleb; mulle näis, et just tema sõnades on mingi jõud.  Ja kui ma teda intervjueerisin, siis tundus, et selline lähenemine toimis. Loomulikult ei saanud ma selliseid vastuseid, nagu ootasin — põhjapanevaid ja kõike ära seletavaid. Aga see, kuidas ta rääkis, kuidas ta oli, ennast väljendas ja vaikis, oli minu meelest võimas.

Endamisi mõtlesin, et selleks, et üldse keegi seda filmi usuks, pean ma tegema  haavatava filmi. Mina, kes ma muidu olen ju irooniline, pean tegema iseennast haavatavaks, ka peategelase haavatavaks, et inimesed saaksid, kui tahavad, filmile kõikvõimalikke etteheiteid teha. Sellepärast ma valisin vestluseks ka näiteks soome keele, kuna isa Guy ei tundnud end selles sugugi kõige mugavamalt. Ma tahtsin, et keel, mida ta räägib, oleks kohmakam kui tema emakeel. Ja hiljem kujunes nii, et selles filmis räägib ta mitmes keeles. Sellised asjad, sellised valikud. Kahtlused, muu hulgas ka see, kas selline tegemise vaesus, lakoonilisus ja minimalistlikkus välja kannab, hakkasid tulema hiljem. Mõtlesin, kas peaks äkki minema ja filmima kõrvale mingeid kontraste, aga tagantjärele olen õnnelik, et ma seda tegema ei hakanud. Ja ikkagi, filmil on ju ka oma tehnilised aspektid: värvid, heli, valgus, kõik see, mis puudutab montaaži ja produtsendi poolt. Et film lõpetada, oli siiski vaja ka mingeid finantse, ja siis, olgugi et film oli juba struktuurilt olemas, otsisin ma lisaks inimesi, kes aitaksid töö lõpuni viia. Neid kõiki tahan veel kord tänada: Eero Talvistu aitas produtseerida ja korraldada rahalist poolt, nii et saime juurde kutsuda ka Lauri Laasiku ja Runno Tamra. Lauri monteeris ja tegi värvikorrektuuri, Runno tegi heli korda.

D. T.: Kui pikk oli võtteperiood?

A. L.: Ma pakun, et alustasin 2007 või 2008. Lõpetasin 2011. Põhjusi, miks see film varem välja ei tulnud, on mitmeid. Filmimise ajal ütles isa Guy, et ärge seda filmi enne näidake kui pärast minu surma — ta ei tahtnud avalikku tähelepanu. Ja aastaid hiljem, kuigi film oli peaaegu valmis, võttis aega finantsidega seotu.

D. T.: Filmi tehes käsid sa isa Guyl Kodasemal külas. Räägi paari sõnaga ka sellest.

A. L.: Kunagi, esimese Eesti Vabariigi ajal ostis katoliku kirik ühe maatüki Kesk-Eestis Kodasema külas (Esna mõis on seal lähedal) plaaniga teha sinna katoliku keskus, kuhu üle Eesti oleks inimestel hea tulla. Aga siis tuli sõda peale ja nõukaajal võttis riik selle maa endale. Kui Nõukogude Liit kokku varises, hakkas isa Guy seda asja taas ajama koos ühe Kesk-Eestist pärit noormehega, kellest hiljem sai munk ja kes elab nüüd juba kaua aega Norras ühes askeetlikus kloostris. Temaga koos on seal veel üks eesti vend ja isa Robert, kes on isa Guyst mõned aastad noorem ja kellega isa Guy on ka kohtunud.

Ühesõnaga, pärast Eesti taasiseseisvumist õnnestus kirikul Kodasemal oma maja tagasi saada ja see koht oli isa Guyle väga kallis. Filmis näeme, et seal on ka imepisike kabelike, nagu tuba, aga väga võimsa atmosfääriga. Seal ta pidas mõnikord ka üksinda missat. Vahel oli paar külaelanikku ka, aga kui neid ei tulnud, siis ta ikka pidas. Ühesõnaga, ta tegi nii, nagu missa ju ongi — see ei olene inimeste kohalolust, vaid on niikuinii. Ja kuna Kodasemal oli ka kogu aeg vaja tööd teha, siis ta pidevalt ehitas seal ja remontis. Filmistki on näha, kuidas tal on seal tööriistad ja et köögis seisab isegi mingi pelletikütte masin, mille isa Guy kusagilt Soomest sinna organiseeris. Ja tal oli mingi vana Toyota buss, mis aeg-ajalt katki läks, ja ta lootis, et mina oskan seda parandada, aga ma ei osanud…

D. T.: Jah, ma olen ka kuulnud mingeid lugusid, kuidas Kodasemalt tullakse talvel autoga, külm on hirmus kõva, rehv läheb katki ja siis isa Guy läheb ja vahetab paljakäsi kusagil lumehanges ratta ära.

A. L.: Kui vahel minu autoga Kodasemale sõitsime, luges ta Roosipärga, ja ikka nii, et esimene osa selleks, et oleks usku, teine, et oleks lootust, ja kolmas, et oleks armastust.

D. T.: Sinu filmi on sel sügisel näidatud mõned korrad Theatrumi uues saalis, üks seanss on olnud Sõpruse kinos ja 13. detsembril on tulemas seanss Tartus. Aga sul on seatud sisse omamoodi süsteem, mille abil filmi saab ka tellida.

A. L.: Süsteem on selline, et filmi saab tellida kodulehelt, aga eeldatud on, et seda vaadatakse koos ja suuremalt ekraanilt, kui on arvuti või telekas. Selle filmiga on jah selline omamoodi lugu, et seda peaks vaatama koos, seda pole mõtet vaadata üksi ja arvutist, millega käivad ju kaasas ka teatud vaatamisharjumused — kerida vajadusel edasi või tagasi, panna pausile ja minna vorstileiba tegema jne. Aga koos vaadates juhtub sellega hästi imelikke või imelisi asju. Ta hakkab kuidagi tööle… ja ma ei teagi, mis ta siis teeb. Ta ühtepidi liidab inimesi, mingil kummalisel kombel. On juhtunud ka, et inimesed, kes on oma elus palju filme vaadanud ja nagu teavad juba ette, „kuidas see asi käib”, vaatasid seda algul üksi arvutist ja tagasiside oli siis selline, noh, viisakas, et „jah, tore”… Aga hiljem needsamad inimesed, vaadates seda filmi kinos koos teistega, avastasid ta justkui uuesti, üllatudes, et see töötab hoopis teistmoodi ja võimsamalt. See on kummaline, ma ise ka ei osanud seda oodata, sain sellest teadlikuks alles testvaatamiste ajal. Ja sellest avastusest tuligi idee luua koduleht, millel saab teha avalduse, et kui soovid seda filmi kellegagi koos vaadata ja sul on projektor ja veidi suurem ekraan, siis saad selle endale alla laadida — ses mõttes aususe peale, pead lihtsalt kirjutama, kus sa tahad seda näidata ja vaadata.

D. T.: Ja kirjutada tuleks aadressil…

A. L.: http://isaguyfilm.ee.teeise.veebimajutus.ee

D. T.: Ma sõnastan järgmise küsimuse veidi kentsakalt. Hästi, me teame ju, mida ta tegi. Ta tegi konkreetseid asju, palvetas, päästis inimeste elusid, oli preester… Aga mida ta siis tegi, et see kõik on ja oli „just nii”?

A. L.: Ma arvan, et see, mis tema elust kokkuvõtvalt välja tuleb, on see, et ta tegelikult teenis teisi. Ja sellega, et ta teenis inimesi, teenis ta Jumalat — teadlikult ja samas ka alateadlikult. Noh, kui sa mõtled, mida ta siis tegi. Ta läks inimesi teenima, läks kõige suuremate hädasolijate juurde. See on seesama, mida tegi ju ka Kristus. Pärast sõda läks ta ja elas koos nendega, kes olid kõige hullemini hädas, töötas koos nendega, aitas neid. Ja elu lõpul tegi ta sedasama, ainult et veel hullemini hädas olevate inimestega, töötas eksortsistina. Ja kui sa järele mõtled, siis ta läks ju järjest sügavamale. Ja teenis seeläbi, ta lihtsalt teenis. Seetõttu ma tegin selle filmi ka justkui missa ülesehitusega, et inimese elu ongi nagu teenimine, või teenistus.

D. T.: Nüüd jõudsime ka eksortsismi juurde. Isa Guy oli, nagu mina tean, Eesti ja Soome ainuke eksortsist.

A. L.: Jah, ma arvan, et palve, et ta ka eksortsistina töötaks, tuligi Soomest. Eksortsismiga on ju nii, et inimesed arvavad, et reaalselt pole seda olemas ja et selleks pole ka vajadust, sest vastavat häda ja kannatust tegelikult pole, aga isa Guy tööks oli aastaid ka nende vabastamine, kes kannatasid kurjade vaimude tõttu. Ja tema abil pääsenud teavad väga hästi, mis on tegelikkus. Ma ise suhtun ju samuti asjadesse iroonia ja huumoriga ja saan suurepäraselt aru, et räägin praegu juttu, mida keegi niikuinii ei usu, aga otsustasin, et… räägingi.

D. T.: Hea küll, ütleme, et on enamus, kes peab eksortsismi jamaks ja hoopis iseennast neis küsimustes spetsialistiks ja kes kinnitab, et teaduse järgi sellist asja ei saa olla. Ja siis on need, kes on selle teemaga päriselt hädas ja neil käib heitlus elu ja surma peale. Selle erinevuse peale võiks ju ka korraks mõelda. Aga filmis on ju ka episood, kus isa Guy eksortsistina üht hädalist aitab.

A. L.: Jah, see lõik jäi kogemata peale. Selle stseeniga oli nii, et me olime Kodasemal, mina filmisin isa Guyga intervjuud ja siis tuli talle telefonile hädasolija kõne, ilmselt Soomest. Mina panin siis kaamera ära, keerasin selle seina poole, mõtlesin, et ei sobi sel hetkel filmida inimest, kes aitab kõige suuremas hädas olijat. Aga rinnamikker jäi isa Guyle külge, nii et kui ta telefoni teel abivajajaga rääkis, siis makk seda ka lindistas, kuigi kaamera, mis käis, vaatas mujale. Ja nõnda jäi makilindile ka see, kuidas kuri vaim isa Guy palve mõjul teisel pool häälitseb. Eks see ole üsna kõhedust tekitav.

D. T.: Eksortsisti tööd tegi ta ju aastaid?

A. L.: Filmis ütleb ta, et viimased kuus aastat. Ja eks selle filmiga oligi ju nii, et ma tahtsin seda vahepeal ka pooleli jätta. Pärast seda episoodi, millest just rääkisime ja mis kogemata lindile jäi, läks asi ka mulle endale õudseks; juhtus asju, mis mind väga hirmutasid. Rääkisin siis ka isa Guyle, et ei julge enam jätkata, ja ta ütles, et siis just tulebki edasi teha, sest seda kuri tahabki, et sa lühisesse läheksid, ja et selline hirmutamine on tüüpiline. Inimesed on kergesti manipuleeritavad, see meeldib tontidele ja nad tahavad meie üle irvitada, aga tegelikult on see kaotanu käitumine. Kuri teab, et Kristuse tõttu on ta juba kaotanud. Ja niimoodi ta rahustas mu maha ja pärast seda on ta suutnud mind nii ka hoida, nii et ma suutsin selle filmi ikkagi lõpuni teha. Aga jah, hirm võib tekkida kergesti. Ja sa oled olukorras, kus sa ju ei tea… Siis tekib mõttes kergesti miraaže, korruseid, labürinte, sa hakkad otsima märke. Võid muutuda esoteeriliseks, mida iganes… Nii et ühelt poolt on meid inimestena justkui lihtne manipuleerida, aga kui me seda endale teadvustame, on see meile abiks. Ja isa Guy, kes selliste manipuleerimiskatsete üle ka naeris, andis samas nõu, et katsuge oma elu rajada mitme samba peale. Nii et kui üks kark alt ära lüüakse, siis vähemalt kaks jäävad alla. On nendeks siis sõbrad, perekond, töö või kutsumus.

D. T.: Ja siin võib uuesti meenutada, et ta pidi päevas vähemalt viis tundi palvetama. Ning et ta ei olnud nõus sellega, kui talle öeldi, et „sina aitad”, vaid ütles: „Ei, Jumal aitab.”

A. L.: Ta vahendas, jah. Aga ta teenis sind. Tema sai aru, et on sinu teenistuses. Et Jumalat teenida, teenis ta inimesi, kõige suuremaid hädasolijaid. Ja selle oli ta võtnud endale nõuks. Küllap ta ka palus, et see tuleks tal välja, ja see tuli tal tõesti väga võimsalt välja. Sealjuures oli ta ka igas mõttes stiilne inimene: vaimukas, teravmeelne, tark. Ilmselt pühadusega on ka nii, et mida püham sa oled, seda raskem su elu on. See on selline rets asi.

Hästi tore oli see, kui paavst siin käies palus, et ka tema, paavsti eest palvetataks. See on selline asi, mille peale ei tuleks muidu ehk mitte keegi. Et seal paavstirüüs on ka teine inimene ja et ka preester võib vajada toetust.

D. T.: Nojah, kui tõsiselt vennad ja õed seda võtavad, et nad on vennad ja õed? Vahel tundub, et liiga palju sellega ennast just ei vaevata.

A. L.: Aga kui sa mõtled kristlaste peale, mõtle niimoodi, et ega kristlased ei ole ju head inimesed. Sest muidu nad võib-olla ei olekski kristlased. Kirikus ei käida ju sellepärast, et ollakse nii hea, pigem sellepärast, et tahetakse saada paremaks. Ja läheb ka see, kes tunneb ennast sandisti ja otsib abi.

D. T.: Jah, see on ka õige. Nüüd on aga paraku aeg meie vestluse otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks veel midagi?

A. L.: Isa Guys oli mingi suur rahu. Teda väline üldse ei huvitanud, huvitas ainult reaalsus, aga tema reaalsus oli mõne jaoks täielik irreaalsus, sisaldades muu hulgas näiteks mingite tontide kõrvaldamist. Aga ta ise oli seejuures alati täiesti rahulik, ta oli nagu keskus, tsenter.

D. T.: See on hea tähelepanek. Ta rõhutas ka seda, et tähtis on eelkõige olla (to be), mitte ei pea kogu aeg paaniliselt midagi tegema, aina tegutsemist otsides sahmima. Tuleb ka meelde, ja seda ta ütles vist Ene Mellovile, et „Meri on pinnal tormine, vahutab ja laine loobib. Aga mis te seal pinnal teete? Tulge parem sügavale, siin on kõik rahulik.”

 

Vestelnud DONALD TOMBERG