KORDUSTE TABAV MUSTER
Detsember, 2018Mõtteid Marianne Kõrveri portreedokumentaalist „Lageda laulud. Tõnu Kõrvits”
Dokumentaalfilm „Tõnu Kõrvits. Lageda laulud” (Klaasmeri, Eesti 2018, 58 min). Režissöör, stsenarist ja produtsent: Marianne Kõrver. Operaatorid: Margus Sikk ja Marianne Kõrver. Helirežissöör: Lauri-Dag Tüür. Film on valminud Eesti Rahvusringhäälingu korraldatud portreefilmide konkursi raames.
Üks mu tuttav olla kunagi küsinud ühelt Eesti fotograafilt, kes iseäranis muusikuid pildistada armastab, et kuidas on, „kas tegelikult tahaksid ikkagi muusikaga tegelda?”. Naljatlev vastus kõlas jaatavalt. Pärast „Lageda laulude” esilinastust panen naljaviluks Marianne Kõrveri sama küsimuse ette. Marianne aga ütleb, et ei, tema tahab ikkagi ennekõike filme teha.
Kõrveri dokumentaalfilm Tõnu Kõrvitsast mõtestab helilooja siseilma, peegeldades teda ümbritsevate inimeste kaudu. Nagu iga ilus asi siin maailmas on ka helilooja ajalik nähtus. Tal on oma algus ja lõpp. Ta jagab seda aega oma kaasaegsetega. Mingis mõttes oleme me kõik üksteise korrutiste summa. Elades siin ilmas ja jagades seda aega teistega, mõjutame paratamatult üksteist, oleme ümbritsevaga lahutamatus seoses, nagu oleme seotud ka meid ümbritseva loodusega. Kuidas peegeldub elu ja loodus Tõnu Kõrvitsa helimaailmas ning mida see teistele tähendab, uuribki Marianne Kõrver oma viimases portreedokis.
Kõrver on võtnud Kõrvitsa teose „Lageda laulud” ja loonud sellest maailma, milles elatakse. Teosest saab linal toimuvale nii kaudses kui ka sõna otseses mõttes raam. Tõnust ja eelkõige tema muusikast pajatavad teda ümbritsevad, enamuses lihtsad inimesed, kellel pole muusikaharidust. Teiste seas võtavad sõna Kersti Kaljulaid ja Doris Kareva. Lausa nimme on hoidutud küsitlemast muusika alal töötavaid professionaale ja see avab heliloojat linal ehk veidi tavatust vaatenurgast. On ju muusikadokkide puhul (ja õigupoolest ükskõik mis eriala inimest kajastavate filmide puhul) tavaks, et portreteeritavast räägivad tema kolleegid või sama ala professionaalid. Kõrver on aga teadlikult otsustanud minna teist teed. Ehk peitub selle taga vajadus mõtestada, milline on üldse klassikalise muusika funktsioon tänapäeval? Kultuurikogemuse mitmekesistumisel on süvamuusikale jäänud külge märk kui millestki sügav-keerulisest, mille juurde tavakuulajal asja pole. Kuigi Tõnu muusikal oma helgekõlalisuses pole seda muret minu arvates olnud. Tõnu on ka ilmselt üks neist loojaist, kes peab vajalikuks kontakti laiema muusikaga, ja nii ei puudu tema loomingust ka vaikselt svingiv bluus. Üks suur osa eesti süvamuusikast on hoidnud üleval ka pärimust ja meie põhjamaist natuuri; sinna alla võiks pärast Tormist paigutada ka Pärt Uusbergi ja loomulikult Tõnu Kõrvitsa. Marianne Kõrver on võtnud Tõnu muusika ja loonud oma väikeses filmis sellest maailma, milles kõik pajatajad asuvad. Mingis mõttes väljendub see ka ekraniseeringu visuaalis. Intervjueeritavaid filmides on jäetud alati suurte plaanide kõrval ruumi ka üldplaanidele, milles võimendub üksiku inimese suhe teda ümbritseva ruumiga. Maailmas täis üksikuid inimesi on muusika, see ühendab neid.
Mittemuusikute mõtetes avaneb ka väga ootamatuid ja värvikaid tähelepanekuid. Ruumi on jäetud soojale kaasamõtlemisele, aga ka koomilis-ränkadele kahtlustele, millest viimast esindab kahtlemata helilooja naabritädi. Kindlasti pole tegemist piduliku paraadportreega. Selles seisneb ka filmi üks tugevusi ja nagu hea maalgi, püüab ka asine dokumentaal kinni elu tema mitmekesisuses. Linalt kumab vastu Tõnu soe ja muhe olek koos väikeste kahtluste ja väikese ontlikkusega. Vaikselt tilkuvatest mõtetest, mida „Lageda lauludes” saadab Emily Brontë kõlav luule, moodustub kaar, mis filmi kulgedes tasa ots otsaga kokku seotakse. Filmi esimeste lausetega meenutab Tõnu, kuidas ta kunagi lastemuusikakoolis laulis: „Igaühel oma pill, sellel mängib tirilill”, ja kuigi ta avab filmis oma kahtlusi, kas elu jooksul on võimalik säilitada loomejõudu ja erksat meelt, näitab Kõrver meile temas endiselt peituvat poisikest, kes kirikus oma teose ettekandel jalgu kõlgutab.
Huvitav on, et helilooja enda kompositsiooniline mõtlemine avaneb ekraanil kõige paremini just üliõpilastele tunde andes. Näpunäited õpilastele, mil moel mõnda meloodiakäiku üht- või teistpidi pöörata, heidavad vähemalt põgusagi pilgu maailma, kuhu on muidu paras katsumus sisse saada, kui just helilooja mõtteid ei loe või veel parem kuule. Tundide raames saab ka muhedat nalja, eriti kui ühe noormehe teost arvutist Sibeliuse noodikirjutusprogrammist ette mängitakse. Ilmselt teavad kõik, kes kunagi selle programmiga kokku on puutunud, et isegi hea muusikaline materjal kõlab sealt kuulatuna nagu vihma kätte jäetud keeduvorst. See on selline huumor, mis töötab ainult kinoekraanil, ja see on jälle üks ilus näide dokumentalisti pilgust, mis oskab näha naljakat seal, kus seda justkui polekski.
Filmis on kasutatud ka palju looduskaadreid võimendamaks seoseid elu ja muusika vahel. Tõnu muusika on olnud visuaali ja filmidega tugevalt seotud. Kui heliloojat muusikaakadeemia peal kohata, on tal enamasti kõik viimase aja paremad kinolevi filmid juba nähtud. Tema lavateostest meenub ooper „Liblikas” (2013), filmidega seotud töödest muusika Carl Theodor Dreyeri tummfilmile „Jeanne d’Arci kannatused” („La Passion de Jeanne d’Arc”, 1928), mis Tallinna Kammerorkestri elusas esituses koos filmiga ette kanti. Laushiljuti nähtutest kindlasti muusika Moonika Siimetsa mängufilmile „Seltsimees laps” (2018), mille puhul olin väga heas mõttes üllatunud, kui tugevalt Tõnu enda helikeel filmis on säilinud ja linateosega ühte sulanud. Üldjuhul ei tundu heliloojatel filmides nii suurt vabadust olevat, mis on ka paratamatu ja õige, sest režissööril on asjast oma nägemus ja muusika on vaid selle teenistuses. Marianne Kõrver on oma filmis võtnud mõned looduskujundid kas Tõnu enda mõttekäikudest või Emily Brontë tekstidest ja seadnud nendest mõjussümmeetrilised kaadrid. Korduvatest droonivõtete abil loodud kujunditest moodustub elu refrään ja filmi pingsalt jälgides jõuab järsku kohale, et Tõnu alati tunglev impressionistlik helikeel langeb kokku tema hetkiti kahtleva ja otsiva loomusega.
Nagu ma juba korduvalt olen maininud, tuleb Marianne Kõrveri tervikutunnetus filmile väga kasuks. Dokumentaali rakurss on väga selge ja valik intervjueerida peaaegu ainult mittemuusikuid teeb teose omanäoliseks, pakkudes tavalisest erinevaid vaatenurki. Kohati tundub aga, et teose selge vorm kipub filmi veidi aheldama. Tean, et vististi räägin siinkohal mööda režissööri selgest nägemusest, ent ehk pakkunuks ka mõne muusikavaldkonna inimese või Tõnu lähedase kolleegi intervjueeritute sekka arvamine dünaamilisemat pilti. Asi on selles, et kohati kipuvad inimeste mõtted korduma, ja mõne tegevmuusiku mõtted lisanuks teosele vürtsi. Või oleks ehk olnud abi „Lageda laulude” kõrval ka mõne teise helitöö kaasamisest? Need on mõtted, mis jäävad juba väljapoole filmi enda kontseptsiooni, ent tunnen, et võib-olla oleks piiride avardamine andnud loole veidi nõtkust juurde. Näiteks Kõrveri teise heliloojaportree, „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” (2010) tugevus ongi kerges hektilisuses. Lühikesteks etüüdideks jaotatud täispikk dokumentaal pakub vaatajale kogu aeg uut informatsiooni, hoides tema tähelepanu alati fookuses. Need on minu väikesed mõtted, aga siiski võib nentida, et Kõrveri terviklik nägemus avab heliloojat „Lageda lauludes” vägagi omanäolisest rakursist ja toob meid oma vaiksel kordaval viisil Tõnule ja tema muusikale lähemale.
„Kui on mingi jama, siis ma mõtlen mingisugusele jõele, oma lemmikjõele, mõtlen et isegi praegu, kui on see suur jama, siis see jõgi voolab ja sa saad sealt jõudu,” puistab Tõnu mõttetera, millest vormitud looduskujund esineb ka filmis korduvalt. Vahetevahel ütlevad inimesed või panevad oma loomingus kirja midagi sellist, mis alateadlikult tabab otse naelapea pihta. Jäi tunne, et voolav jõgi peegeldab Tõnu otsivat natuuri ja muusikat niisama hästi, nagu üksik pildikaader võib tabada kogu inimese olemust. Jääb vaid lisada, et „kulgetav kulg on püsitu kulg”1.
Viide:
1 Lao-Zi. „Daodejing”, tõlkinud Linnart Mäll. — Loomingu Raamatukogu 1979,
nr 27.
