PATRIARH PÄRDI PÜHAMU
Detsember, 2018Arvo Pärdi keskuse avamist Laulasmaal võib pidada selle aasta arhitektuurielu suursündmuseks. Tänavu on valminud veel mõned tähtsad majad — tuletõrjedepoo ja palverännumaja (mõlemad kurioossel kombel Vastseliinas) ning uus kohtuhoone Tallinnas, kuid rahvusvahelist furoori on nii oma gastroll-staararhitektide kui ka kultushelilooja tõttu tekitanud eelkõige esimene. Objektiivselt võttes pole kohalike loome sugugi kahvatum, vaat et vastupidigi, ent suurmeistrite puudutus mõjub erutavamalt. Muidugi lähevad ausal ajakirjandusel ka arhitektuuri (nagu paljude teistegi valdkondade) kajastamisel sageli sisuturundusega suusad risti, nii et pole võimalik aru saada, kas tegu on tubli müügitöö või sõltumatu käsitlusega.
Hoone, mis on nii külastuskeskus kui ka töökeskkond, pole tüpoloogiliselt küll midagi keerukat, ent meie kultuuripildis on tegu kaheldamatult kõneka ja harukordse objektiga. Võrreldava teona on riik kinkinud maja olümpiavõitjale Erika Salumäele. Arvo Pärt on aga oma elusügisel saanud endale midagi majamuuseumi sarnast. Hoone kontseptsioon ja ka esteetika seostuvad väga tugevasti Arvo Pärdi isiksuse ja tema loomingu eripäraga. Tõik, et riigi poolt kõvasti rahastatud keskuse arendamisse on suurel määral sekkunud-kaasatud ka Pärdi perekond, on minu silmis vastuoluline. Nõnda on maestro puudutus suurem, aga kunstiline suveräänsus samas väiksem.
Kuigi hoones on viisakas saal, helilooja arhiiv ja raamatukogu ning tegelda saab ka teadustööga, on see eelkõige guru pühamu, kuhu „palverännakule” läinu saab kogeda guru kohaloleku valgust ja pileti ostes ehk ka indulgentsi moodi patulunastust. Võib oletada, et kompleks on meeliköitev ka paljudele välismaistele nüüdismuusika sõpradele.
Hoone projekteeriti kaheetapilise konkursi tulemusena, mille võitis 2014. aastal Nieto Sobejano Arquitectosi büroo töö. Abielupaari Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano arhitektuurifirma tegutseb alates 1980. aastate keskpaigast. Praegu on neil kontor peale Madridi ka Berliinis. Tegu on tõeliselt vägeva tandemiga, mille võtmetegija Sobejano on lisaks praktikutööle ka Berliini Kunstide Ülikooli disaini aluste õppetooli professor, Nieto aga Madridi Euroopa Ülikooli professor. Koos on nad saanud mitmeid preemiaid, nagu Euroopa aasta muuseumi auhind aastal 2012 Madinat al-Zahra muuseumi eest. Nende loomingu võimsad näited on kompromissitu ja mauri traditsioonidega seoseid loov Córdoba kaasaegse kunsti keskus (2013) ja Marokos Marrakechis asuv kaasaegse aafrika kunsti muuseum MACAAL (2014). Nii on päris selge, et Pärdi konkursi näol oli Hispaania tipploojate jaoks tegu piisavalt kõrgelennulise ja inspireeriva võimalusega. Nagu ka teiste sellise kaliibriga ja välismaise autorkonnaga projektide puhul (esimesena meenub näiteks Eesti Rahva Muuseum), aitasid hispaanlastel meie oludes paremini hakkama saada ja nende tegemistel silma peal hoida kohalikud arhitektid. Nendeks olid tunnustatud tegijad Ra Luhse ja Tanel Tuhal oma bürooga. Kuigi nad on teinud arvukalt kortermaju, on nende portfoolios ka Jõhvi kontserdimaja ja ülimalt õnnestunud Birgitta klooster.
Laulasmaal, rahvajuttude kohaselt laulvate liivade järgi nime saanud külas paikneva keskuse asukoht on tegelikult täiesti ratsionaalne. Seal on aastaid olnud helilooja üks kodudest — lisaks Pärdi sünnilinnale Paidele, kus talle on pühendatud Muusikaaia nimeline kohmakate skulptuuridega haljak, ja lapsepõlvekodule Rakveres (mille keskväljakul asub rattaga poisike) —, nii et pole mingi imeasi näha klassikut rannal patseerimas või ka oma keskusesse sisse piilumas. Kuigi asutakse päris metsa sees, on pealinn kontsertide ja vastuvõttude korraldamiseks ja välismaalaste võõrustamiseks siiski lähedal. Koht sisendab, erinevalt halearmsatest väikelinnadest, Pärdi muusikale omast suursugusust, globaalses perspektiiviski arvestatavat eksklusiivust ja teatud annust romantikat. Parklast viib keskuse juurde valgustatud metsatee, mis aitab sugereerida elamuslikkust: tajuda tuulepuhanguid, niiskust ja sügisest lõhnapaletti, kuulda lindude häälitsusi, näha pruune ja rohelisi värve, märgata seeni ja männiokkaid. Ei ole ju erilist vahet, kas tegu on Pärdi- või Lottemaaga — teemapargilik meeleolu loomine on elutähtis mõlemal puhul.
Ühekorruselist hoonet ümbritsevad puutüvesid meenutavad postid ja seenekübarat meenutav mikroterrass, millel saab tasakaaluharjutusena ümber maja ukerdada, kuid mis saju puhul ja kogukamale figuurile peavarju siiski ei paku. Aknad ulatuvad valdavalt maast laeni ja sealt avanevad väljast uudistajale rahumeelsed puidused interjöörid ja seest hingekosutav loodusvaade. Autorid jõudsid sellise lahenduseni, arvestades ühtaegu kolme valdkonnaga — muusika, arhitektuuri ja maastikuga. „Nii otsustasime, et geomeetriast saab projekti lähtepunkt. Majal ei saa olla nurki, sel pole ei algust ega lõppu, sellest saab voolav hoone kesk ümbritsevat maastikku,” iseloomustas arhitekt Enrique Sobejano oma meeskonna lähenemist.
Kui esialgne konkursitöö võlus oma siseõuekestest välja turritavate mändide ja tundliku sulandumisega maastikku, siis praegune lahendus pakub väljast küll kamuflaažiefekti (sõjaväes kasutatavat kaitsemaskeeringut), kuid on siiski võrdlemisi tuim. Seda muljet võimendavad alusmetsa kaitseks hoonet piirama sätitud (loodetavasti ajutised) köied, mis ei kutsu sugugi ümber maja uitama ega soosi sise- ja välisruumi ühekssaamist. Ehitamise lihtsustamiseks ei säästetud niigi männikus olemise tõttu ka suuri puid. Õnneks on siiski alles tillukesed siseõued, nagu omalaadsed oaasid, milliseid näeme viimasel ajal kõikjal maailmas üsna palju (meil näiteks Sõmeru keskuses). Need toimivad õhuaukudena ja muudavad siseruumi oluliselt emotsionaalsemaks.
Meie oludes ebatavalise vigurvormi ja luksuslahendusena täiendab hoonet lausa liftiga varustatud vaatetorn, mis meenutab selgelt Itaalia kirikute eraldiseisvaid kellatorne ja futuristide loomet. Kuigi meri pole kaugel ja ilus on ka metsa all, paistab kõrgustesse pürgimises ja sealt alla kiikamises olevat midagi inimesele eriomast, kalduvus himustada senitabamatut ja kättesaamatut ning soov raputada maha tuttavad vaatenurgad ja stereotüübid. Ilmselt on üsna õige, et üheks märgilisemaks keskkonnaesteetiliseks kogemuseks peetakse Petrarcat ahhetama pannud vaadet Ventoux’ mäel. Nii saab ka Pärdi keskuse külastaja kogeda mõtteliselt koos heliloojaga avaramat maailma, raputada end vabaks maistest kütketest.
Ühele mustika- või pigem muusikavälule on tehtud õigeusu kabel. See betoonist minimalistlik väikevorm meenutab oma pingestatuses ja ka absurdsuses veidi maalikunstniku Giorgio de Chirico metafüüsilist lähenemist — ühel hetkel satud tavamaailmast täiesti teistsugusesse aegruumi. See, esiti veel mitte päris valmis maalingutega hoone on pühendatud Athose pühale Siluanile, kes on Pärti oma tekstidega inspireerinud, ja Essexi Püha Ristija Johannese kloostri asutajale, arhimandriit Sofronile, kes oli Pärtide isiklik tuttav. Naljaka tõigana mõjub isadepäeval justkui reliikviana selle seina ääres silt „Arvo Pärdi redel”, mille maestro laenas Nikita Andrejevile maalimiseks. Andrejevil polnud see esimene suur töö — lisaks ikoonimaalidele on ta teinud aastail 2008–2009 võimsad seinamaalingud Maardu Peaingel Miikaeli kirikule.
Kabeli kõrval on suurimaks ehituskunstiliseks õnnestumiseks sisearhitektuur. Ka siin domineerisid hispaanlased Nieto Sobejano Arquitectosest. Puidune, soe, täpselt paraja kõrgusega, kehaliselt mugavalt hõlmatav intiimne ruum kodustab külastaja silmapilk. Tänu plaanilahendusele ja mahedale olustikule lõpeb siin kiirustamine ja võib tegelda tänapäeval nii haruldase keskendumisega — kas lugedes või muusikat kuulates ja Pärdi loomingu sisse minnes. Peale aegluse on väärtuseks kujunduse pealetükkimatus, mida tänapäeval just ülearu tihti ei kohta. Isegi saja neljakümne kohalise saali puhul on rõhutud eelkõige kuulamisaistingule. Kui maja üldakustika lahendas meie üks tuntumaid professionaale Linda Madalik, siis saali akustika töötas välja Arau Acustica, põhjuseks mitte siinsete spetsialistide kehvad oskused, vaid asjaolu, et konkursi võitnud Nieto Sobejano oli selle firmaga varemgi koostööd teinud. Kvaliteeti rõhutava puitkattega kammersaali põhilised ehted on laest parvena alla rippuvad akustilised elemendid ja toolide eri värvi katted. Saali toolitüüp on Hispaania firmalt Forum Norá, mille puhul tekib muidugi seos helilooja abikaasa nimega. Ajatust ja kvaliteeti taotlev, aga siiski väga moodne lähenemine ei puudu ka mujalt. Läbivalt kasutatakse vägagi soliidse katteriidega mööblit, mis elavdab oma värvitäppidega ruumide beeži puitu. Hoone ruumilise puhtuse ja praktilisuse tagab Nieto Sobejano jooniste järgi Eestis Retlaris tehtud sisseehitatud mööbel, samuti maitsekad erilahendused, nagu näiteks vastuvõtu- ja raamatukogulaud. Muusika kuulamiseks ja niisama mõnulemiseks on looklevates koridorides pesa meenutavad kõrge seljatoega tugitoolid. Ei puudu ka lasteala, mis seostub nii looduse kui ka Pärdi muusikaga. „Käin juba lasteaias,” laulab mudilane ja ema on veidi häbelik.
Pärdi loomingu kummastav eksistentsiaalsete küsimuste esitamise viis, milles põimuvad religioossus ja abstraktsus, otsingulisus ja laenulisus, on leidnud Laulasmaal endale sobiva palvela, kus saab käia heliloojaga sõna otseses mõttes samu radu.
