UUDSUS TEATRIS

Detsember, 2018

OLIVER ISSAK

Kui Madis Kolk esitas mulle pakkumise kirjutada sellest, mis võiks olla Eesti teatris uus ja kust võiks sirguda avangard, kes saaks tuua teatrisse uut hingamist, siis tundus kõik lihtne, selge, ühemõtteline ja klaar. Kuid mida tähendab uus? Uus kellele? Uus millega võrreldes? Kuidas uudsus üldse tekib? Ja mida tähendab avangard tänapäeva teatris?

Mnjaa. Et jõuda selles definitsioonide, tähenduste ja arusaamade rägastikus lõpuks ikkagi selleni, mida öelda tahaks, pean leppima paratamatu subjektiivsusega, sellega, et uus on lihtsalt senitundmatu, uudne, värske („Eesti keele seletav sõnaraamat”) ja avangard modernismi taagast lahti ühendatud eksperimenteeriv, tavalisi väljendusvahendeid hülgav ja uutele väljendusvormidele teed rajav suund („Võõrsõnade leksikon”).

Seega, kust leida Eesti teatris midagi, mis on senitundmatu, uudne ja värske? Vanemuisest? Draamateatrist? Tallinna Linnateatrist? Tundub, et mitte. Hoolimata mitmetest katsetest, n-ö üksiküritajatest (olgu siin mainitud Juhan Ulfsaki „Kaart ja territoorium”, Antti Mikkola „Macbeth” ja Mehis Pihla „Ilus on noorelt…” — kõik uudsed oma teatri kontekstis), ei ole ükski suurem teater suutnud kehtestada selgelt midagi uut Eesti teatri tervikkontekstis, luua avangardi. Küsimus, kas institutsioon välistab avangardsuse, on aga vägagi intrigeeriv ja — kui jätta kõrvale klassikalise avangardi põhimõte, et avangard/uus sünnib põranda all ja (vaeste) eraldiseisvate kunstirühmituste ponnistusena — ka ehk üks olulisemaid, leidmaks vastust, kust võiks tänapäeva Eesti teatrisse virguda midagi senitundmatut, uudset ja värsket. Midagi uut.

Aga siiski, põranda all? Kas on üldse Eesti teatriskeenel midagi, mis oleks „põranda all” või non-mainstream? Väiketeatrite buumist on viimastel aastatel palju kõneldud, veelgi rohkem ilmub uusi produktsioonifirmasid ja vabatruppe, suuresti tänu vabakutseliste näitlejate rohkusele ja ilmselt ka üldise (teatri)kultuuri muutumisele. Raske on aga leida sellest seltskonnast midagi avangardset, 1990-ndate von­krahlilikku hõngu, kui mitte mässu, siis kas või selgeid katseid teha midagi uut ja seninägematut. Vormiliselt ideaalne keskkond avangardi tekkimiseks, vaba nõuetest, kohustustest ja ootustest, ei ole siiani vilja kandnud.

Ehk teen siin kellelegi liiga? Cabaret Rhizome on jõudsalt edendanud oma tehnoloogilist teatrit, suunda, mille kohta Mardi Valgemäe 2006. aasta NO99 ajalehes ütleb: „Uueks avangardiks võiks kujuneda näiteks küberneetiline multimeedialik teater…”¹ Kuid aasta oli siis 2006, maailm õilmitses veel majanduskriisieelsetes naudingutes, internet ja tehnoloogia olid oma arengukõvera tipus (vähem kui aasta pärast ilmus turule esimene iPhone, aasta varem oli asutatud Youtube). Kui tollal võiski tehnoloogia kasutamist teatriruumis käsitleda avangardse, uue ja seninägematuna, siis nüüd, natuke rohkem kui kümme aastat hiljem näib tehnoloogiline teater pigem reegli kui erandina. Rääkimata kõrgtehnoloogilistest videoprojektsioonidest ja helisüsteemidest — hiljuti näiteks NO99 „Pööriöö uni”, aga siin võib viidata pea kõikidele suurtele Eesti teatritele, kes viimastel aastatel on oma teatrimaju miljonite eurode eest uuendanud —, on virtuaalreaalsus ja green screen ikkagi juba nähtud-kogetud-tuntud võtted. Kui mitte teatris, siis mujal. Ja kõige uuemaid kõrgtehnoloogilisi lahendusi/avastusi ei suuda üks väiketeater endale paraku lubada.

Hetkel koduta jäänud teater Kelm on ennast manifesteerinud oma põlvkonna teatrina.² Mida see määratlus täpsemalt sisaldab, ei ole aga paraku selge, sest otsest esteetilist programmi Kelmil ei ole. Kelmi avalavastusest „Savann” kuni kõige hilisema „Läbi/mänguni” võib leida võrdlemisi omapärast teoretiseerivat-tsiteerivat-refereerivat dramaturgilist mõttemängu ja Karl Kopplemaale omast nauditavat pohhuistlikku esteetikat, kuid eriilmelisusest ja omapärast pole siiani välja kasvanud midagi, mida võiks pidada avangardiks või vähemalt millekski seninägematuks Eesti teatripildis. Huvitav kindlasti, aga kas ka uus?

Tundubki, et esteetiline avangard/uudsus ei ole väiketeatrite ja vabatruppide peamine eesmärk. Pole ehk üldse eesmärk. Teater Must Kast Tartus on väga selgelt loobunud kunstilisest manifestist ja kasvanud välja kooliaegsest sünergiast ja soovist pakkuda midagi ühele kogukonnale.³ Tartu Uuel Teatril, mis äsja tähistas oma kümnendat sünnipäeva, ei ole samuti kindlat kunstilist programmi või statement’i. Ehkki tal on oma manifest⁴, leiavad peaaegu kõik TUTi juubeliraamatus⁵ intervjueeritud, et manifestide või kindlate väärtuste, põhimõtete ja väljendustega see teater küll ei seostu. Tegu on lihtsalt… väga ivarpõlluliku teatriga. Nagu Ando Ran Varres raamatus tabavalt nendib: „TUT on nagu (ebaloogiline) võsa.” Võsast võib muidugi alati midagi ootamatut välja hüpata (nagu näiteks Renate Keerd), kuid sellised juhud on harvad. Suurema aja on põlluäärne võsa turvaline, ohutu ja püsiv.

Kindla asukohata teatriühendused on veelgi laialivalguvama olemusega. Mitmed R.A.A.A.Mi lavastused on võimaldanud vaadata põnevaid ja eriilmelisi lavastajakäekirju (näiteks Sergei Potapov), kuid midagi uudsusest nõretavat pole esile kerkinud. Kindlamat teatriesteetikat „virelev” labürintteatriühendus g9 on samuti viimastel aastatel enesekordamise tihedasse võrku langenud.

Hea küll, aga milline peaks siis olema see avangardne, uus ja värske esteetika? Mida ma otsin? Kas uue põlvkonna pealekasvamisega ei peaks mitte kaasnema ka see otsitud uus? Ilmnema midagi, mida tituleerida avangardiks, nimetada seninägematuks?

 

Konservatiivseid kunstnikke on täna rohkem kui veel mõnda aega tagasi. Ja ma ei tea, kas ma julgen põlvkondade juhtumist rääkida, aga see põlvkond, kes praegu ruulima hakkab, on konservatiivsem kui varasemad. Ma ei taha anda hinnangut ega märgistada, aga seda on huvitav märgata.

Priit Raud⁶

 

Kuid konservatiivsus mis mõttes? Kas sarnane sellega, mida võib näha poliitmaastikul? Jõuline vastandus vasakpoolsele/postmodernistlikule maailmakäsitusele? Pigem mitte. Mihkel Kunnus kirjutab Roger Scrutoni raamatu „Kuidas olla konservatiiv” arvustuses: „Kohe sissejuhatuses lööb Scruton konservatiivsuse laias laastus kahte lehte. Üheks on metafüüsiline konservatism, mis „seisneb usus pühadusse ja ihas kaitsta seda rüvetamise eest”, ja on empiiriline konservatism, mis on „eelkõige moodne nähtus, reaktsioonina tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon ja valgustusajastu.””⁷ Scruton jätkab oma raamatus empiirilise konservatismiga, mina juhiksin tähelepanu esimesele ehk metafüüsilisele konservatismile.

Teater. Muusika. Kino aprillinumbris vastab Rain Simmul küsimusele, kas teater tohib kiusatusi võimendada: „See on just teatri suur puudus, et mida aeg edasi, seda hullemaks läheb tendents näidata elu nii, nagu see justkui on, kogu temas sisalduvat saasta, ebaõiglust, armastuse puudumist ja üksindust. Seda pedaali vajutatakse, aga teater ei näita väljapääsu, ta ei tee ust lahti. Seda peaks teater tegema natuke rohkem. On üksikuid lavastajaid, kes üldse julgevad ja püüavad seda teha.”⁸ Maailm, milles teater ühe kunstilise vahendina eksisteerib, näib järjest rohkem koost lagunevat ja kaosesse langevat. Piirid tõe ja vale, segaduse ja korra vahel on muutunud ääretult õhukeseks, tehes inimese elu veelgi talumatumaks ja arusaamatumaks. „Praegu on aeg, kui elamine hirmutab ja on raske mõelda inimestest kui mõistuslikest olenditest. Kõikjal, kuhu me vaatame, näeme julmust ja rumalust, kuni tundub, et polegi olemas midagi muud kui see — üleüldine langemine barbaarsusesse, mida me pole suutelised pidurdama,”⁹ kõneleb Doris Lessing 1985. aastal. On hämmastav, et midagi pole muutunud. Mitte midagi.

Ja selle kõige valguses ilmub järsku teater, mis üritab pakkuda seda tagaotsitud Tõde või vähemalt usku tõe võimalikkusse. Pakub pühadust, sakraalset elamust, paotab (hetkekski) ust paradiisi. „Mulle tundub, et tegelikult kirik ja teater omal kombel tegelevadki sellesama armastuse pühitsemisega…,” ütleb Uku Uusberg novembrikuu „Plekktrummis”.¹⁰ Ja pühitseda armastust… mis võiks olla üllam?

Vaadates Eesti teatrikoolide hiljutisi lõpetajaid, n-ö noort režiid¹¹, ilmnebki üpris selgelt hoopis vastupidine tendents. Avangardsuse asemel püütakse pigem süveneda olemasolevasse, tungida klassikasse, istuda rahulikult proovisaali ringlauas ja mõtestada inimeseks olemise vaeva, valu, õnne ja rõõmu. Otsida Tõde, Usku ja Armastust. Ja ilma irooniata — see on ääretult tänuväärne töö. Ääretult vajalik töö. Eriti just neile, kes on saali tulles oma tõe kaotanud. Neile, kes on segaduses. Neile, kes otsivad. Teater võib ja saab pakkuda lohutust. Mingi piirini kindlasti.

Kui Lembit Peterson Teater. Muusika. Kino 2017. aasta detsembrinumbris lausus: „… teisest küljest tuleb kogu aeg hoida telge vaikse küsimusega, mille nimel või kelle nimel (üha rohkem tahan ma küsida „kelle” ja mitte „mille” nimel) me töötame, kelle nimel me seda kõike teeme. Miks teater, kellele teater?”¹², siis oli tegu vististi ühe eksistentsiaalseima hõikega praeguses Eesti teatris. Ja suunatähisega, kuhupoole võiks või peaks liikuma. Mis küsimusi peaksid kõik küsima.

On aga üks suund, mida Eesti teatris siiani on võrdlemisi vähe nähtud, kuid mis on vähemalt kaasaegses Euroopa teatris juba üsna tavaline — etenduskunst (performing art). Etenduskunsti on siiani olnud võimalik näha festivaliväliselt praktiliselt ainult Kanuti Gildi SAALis, osalt ka Vabal Laval ja Sõltumatu Tantsu Laval. Kuid vaieldamatult on peaaegu kogu Eesti etenduskunsti skeene tantsukeskne; hämmastaval kombel on pea võimatu nimetada kedagi, kes tegeleks etenduskunstiga ja oleks samas eelnevalt teatri- või draamaharidusega. Skeene väiksust ilmestab ka tõik, et üks jõulisemaid Eestis tegutsevaid etenduskunstnikke on rootslane Iggy Lond Malborg (kes paradoksaalselt on just klassikalise teatriharidusega!). Küsimus on selles, miks pole tema kõrval Eesti kultuurikontekstist võrsunud loojaid. Mõned küll on (näiteks Henri Hütt, Mart Kangro, Kadri Noormets), aga vähe. Liiga vähe.

Etenduskunsti festivalid („SAAL Biennaal”, „NU Performance festival”, ka „Baltoscandal”) on võrdlemisi edukalt toonud siia vägagi mainekaid etenduskunstnikke. Kuid neil nähtavate lavastuste suurim häda ongi just kohaliku ühiskondliku ja kultuurikonteksti eiramine või õigemini oskamatus sellega suhestuda. 2017. aasta „SAAL Biennaal” on vast hea näide sellest, kuidas mitmed vägagi huvitavad poliitilis-ühiskondlikud ja teravad lavastused (Julian Hetzeli „Schuldfabrik” või Tania El Khoury „Gardens Speak”) ei saavuta publikuga kontakti, seda nii keelebarjääri, aga ka üleüldise võõruse tõttu. Sellised projektid peaksid leidma oma vaatajaga teistsuguse kommunikatsioonitee, saama kontakti ka teatrisituatsiooni üleselt (ja turundusmehhanismide väliselt). Nüüdisaegne etenduskunst, kontekstiga mängiv ja kontekstist tõukuv kunst saab paraku enamasti sündida vaid kohalikust kultuurist, kohalikust poliitikast, kohalikust ühiskonnast.

Eesti teatrimaastik on väga ruumikeskne ja ettevõtmisi, mis üritaksid vaadelda lavastust kui laiemat ja suuremat kunstilist protsessi, pole palju. Enamasti minnakse lihtsalt uude ruumi, olgu selleks siis mõni piiriäärne talu või mahajäetud tehas, ja jätkatakse vana rada pidi.

Etenduskunsti üks võimalus peitubki aga ühe lavastusprojekti laiemas käsitluses. Etenduskunstile omane võimalus mängida valitud teema(de)-ga laiemalt (võrreldes klassikalise teatrisituatsiooni jäikusega) võimaldaks teha midagi uut ja seninägematut näiteks poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel. Parim (ja siiani ainus) näide sellest Eestis on NO99 „Ühtse Eesti Suurkogu”.

Selliste lavateoste jaoks oleks etenduskunst ideaalne võimalus kõnetada vaatajat ka väljaspool teatrisaali, seega olla veelgi aktuaalsem ja ajakohasem. Keskenduda rohkem vormile. Ja vormile mitte ainult laval, vaid ka parteris, garderoobis, reklaamis ja ühiselus. Keskenduda teatri struktuurile, keskenduda institutsioonile. Teatrisaalist lahkuv teater oleks ääretult vajalik, leidmaks kontakti (väljaspool triviaalseid-banaalseid marketing-kommunikatsioonimehhanisme) ka inimesega „tavaelus”. Näitamaks, et teater võib olla ka enamat kui meelelahutus ja siit-ära-tunnet pakkuv organisatsioon. Et teater võib olla enamat kui üks saal ühes majas.

 

Kultuuriinstitutsioon võiks pakkuda ühiskonnale alternatiivseid (ja eelistatult moraalselt kestlikemaid) kommunikatsioonimustreid, sh avalikku enesekriitikat. Kunsti väljendusvabadust on sageli tõlgendatud õigusena teha, mida süda lustib, ja olla, kuidas hing ihaldab, ja liiga vähe kohustusena tegeleda ka „ebameeldivate” teemadega ja olla eeskujuks, sh ka selles osas, kuidas organisatsioonina toimida.

Tarmo Jüristo¹³

 

Üritades käsitleda lavastusprotsessi laiemalt kui vaid ühes ruumis ühel hetkel sündivat kunstiteost, on Stockholmi Ülikooli teatriteaduse professor Willmar Sauter pakkunud välja „teatrisündmuse” mõiste.¹⁴ Sauter jagab selle neljaks: mängimiskultuur, teatrimäng, kontekstuaalne teatraalsus ja kultuurikontekst. Kui kaks esimest keskenduvad sellele, mis toimub teatri „sees”, etenduse ajal laval (kuigi üldiselt näeb Sauter kõiki nelja osa ühtse tervikuna), siis kaks viimast analüüsivad seda, mis jääb teatri müüridest väljapoole. Ja just need osad tunduvad eriti huvitavad.

Põhimõtteliselt kõneleb Sauter sellest, kuidas teatrisündmuse asetus ühiskonnas, selle suhted ühiskonna kõigi objektide ja subjektidega ning selle organisatoorne ülesehitus (näitlejate palkadest teatri strukturaalse ülesehituse ja kommunikatsioonipõhimõteteni) mõjutab seda, mis toimub õhtul teatris. Mõjutab vaatajat saalis. Mõjutab kunstilist tervikut. Ja just nendele tahkudele ühes lavastusprotsessis, teatrisündmuse loomisel, pööratakse Eesti teatris väga vähe tähelepanu.
Õigemini pööratakse küll, aga seda teatrite turundusosakondades, lootuses müüa, müüa ja müüa. Võimalust, et neid kaht eelmainitud osa võiks kasutada kunstilise sõnumi edastamiseks, kunstiliste väljendusvahenditena, ei ole kuigi palju rakendatud.

 

Mulle tundub, et tänapäeval mõistetakse avangardi rohkem institutsionaalsena. Varem oli ta ikkagi esteetiline mõiste. Mulle tundub, et rohkem pööratakse tähelepanu sellele, mida teevad institutsioonid, kui sellele, millist esteetilist keelt seal arendatakse.

Eero Epner¹⁵

 

Institutsioonid. Ootamatult on mitmed kõige põnevamad uudised Eesti teatris seotud institutsioonidega. Henrik Kalmeti skandaalseks osutunud väljaütlemised ei piirdunud mitte ainult Tallinna Linnateatri kunstiliste valikute küsimuse alla seadmisega, vaid laienesid ka organisatsioonile (ja selle toimimisele/juhtimisele/kuvandile) enesele.¹⁶ Ka Hendrik Toompere juuniori nimetamine Draamateatri uueks kunstiliseks juhiks on ilmselt palju põnevam uudis kui mitmed uuema esteetilise keelega lavastused. Põnevaks on muutunud institutsioonides toimuv, eriti aga institutsioonide endiga toimuv.

Avangardi mõistmine institutsionaalsena läheb kokku eelkirjeldatud etenduskunsti ja Sauteri teatrisündmusega. Sest üks institutsioon on just ideaalne vahend/objekt, millel on piisavalt strukturaalseid vahendeid, ühiskondlikku prestiiži, erinevaid väljundeid ja võimalusi toimetada edukalt teatrisaalist väljaspool. On n-ö mänguruumi.

Institutsioonidega mängimine, nende kaasamine etenduskunstilisse paradigmasse, kunstisse enesesse, näibki ühe võimalusena, kuidas luua Eesti teatris midagi uut, luua midagi avangardset. Teha midagi, mida varem pole tehtud, avastada seni tundmata territooriume. Institutsioone ei pea üle vaatama ja korrigeerima mitte formaal-juriidilisel, vaid kunstilisel ja mängulisel moel. Tuleks näha institutsiooni kui kunstiteost. Uurida, kas teater võiks seeläbi saada juurde uusi kunstilisi (väljendus)vahendeid. Küsida, mida teater kui organisatsioon, teater kui institutsioon tähendab, mis on tema roll/funktsioon/eesmärk nii kunstis-loomingus kui ka ühiskonnas. Ja seda vajadusel muuta, ümber kujundada, rekonstrueerida (või redefineerida). Selle võimaluse ees seisab nii Hendrik Toompere juunior kui ka äsja loodud Paide Linnateater.

Teatrit ei tasuks aga ületähtsustada, ütleb vana avangardist Peeter Jalakas. „Kui homme kõik Eesti teatrid kinni panna, ei juhtuks midagi hullu, lihtsalt palju töötuid oleks. Ega teater ei kaoks ka kuhugi, hakataks uuesti kusagil tegema, ja võib-olla oleks see parem kui praegu.”¹⁷

 

OLIVER ISSAK (sünd 4. XII 1996) õpib Tartu Ülikoolis bakalaureuseastmel semiootikat ja kultuuriteooriat. Ta on Teatriteaduse Üliõpilaste Looži juhatuse liige ning on teinud kaastööd teatrifestivalide ajalehtedele ja blogidele, avaldanud teatriarvustusi Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis, ajalehes Sakala ja mitmetes kultuuriblogides.

 

Viited:

¹ Mardi Valgemäe 2006. Kuningas Ubu kui ammuaegne avangard. Teater NO99 ajaleht — http://vana.no99.ee/uploads/files/no99_ajaleht_2006.pdf

² Merilin Mändveer 2017. Kelmide oma teater. Postimees, 24. VIII — https://kultuur.postimees.ee/4221365/kelmide-oma-teater

³ Lennud: Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend. ETV, 16. VI 2015 — https://arhiiv.err.ee/vaata/lennud-viljandi-kultuuriakadeemia-teatrikunsti-10-lend/same-series

⁴ Manifest. Tartu Uue Teatri koduleht. — https://www.uusteater.ee/teater/manifest

⁵ Anne-Ly Sova, Hedi-Liis Toome, Maarja Mänd, Ivar Põllu TUT10. Unistused, prügi ja ajalugu. Tartu Uus Teater 2018.

⁶ Konservatiivsus tungib peale. Tsoon 2016, nr 6 — https://issuu.com/teaterno99/docs/tsoon_2016_prew

⁷ Mihkel Kunnus 2018. Kiindumuspoliitika konstruktiivne neomats seisab ilmaliku riigikorralduse eest. Sirp, 10. VIII — http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kiindumuspoliitika-konstruktiivne-neomats-seisab-ilmaliku-riigikorralduse-eest/

⁸ Vastab Rain Simmul. TMK 2018, nr 4 — http://www.temuki.ee/archives/1797

⁹ Doris Lessing 2018. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Loomingu Raamatukogu, nr 22.

¹⁰ Plekktrumm: Uku Uusberg. ETV2, 20. XI 2017 — https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/0b88e373-1f74-4f23-b644-ff472de51c30/plekktrumm-uku-uusberg

¹¹ Mõningad nimed: Uku Uusberg, Vallo Kirs, Diana Leesalu, Mehis Pihla; dramaturgidest Paavo Piik, Priit Põldma…

¹² Priit Põldma 2017. EMTA 60: vabadus, vastutus, võimalused. TMK, nr 12 — http://www.temuki.ee/archives/1726

¹³ Tarmo Jüristo 2013. Mis teatris sünnib ja sureb, ei kuulu kellelegi. Teater NO99 ajakiri — https://issuu.com/teaterno99/docs/no99_ajakiri2013

¹⁴ Vt nt: Willmar Sauter 2006. Eventness: a concept of the theatrical event. Stockholm: Stiftelsen för utgivning av teatervetenskapliga studier (STUTS).

¹⁵ Kaja Kann 2017. Avangardist. Etenduskunstide magasin, 16. VI — https://www.saal.ee/et/magazine/4892

¹⁶ Henrik Kalmet: Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu. Postimees 2017, 10. IV — https://kultuur.postimees.ee/4075443/henrik-kalmet-tallinna-linnateatri-brand-on-tugevam-kui-sisu

¹⁷ Peeter Jalakas, Mart Koldits 2016. Kultuuri mõte. Kui riski ei ole, ei ole see kunst. Postimees, 23. VIII — https://kultuur.postimees.ee/3810211/kultuuri-mote-kui-riski-ei-ole-ei-ole-see-kunst