STALINI SURM

MIHHAIL LOTMAN

„Stalini surm”. Režissöör: Armando Iannucci. Stsenaristid: Armando Iannucci, David Schneider, Ian Martin, Peter Fellows ja Fabien Nury. Operaator: Zac Nicholson. Produtsendid: Yann Zenou, Laurent Zeitoun, Kevin Loader ja Nicolas Duval Adassovski. Helilooja: Christopher Willis. Kunstnikud: Jane Brodie ja David Hindle. Monteerija: Peter Lambert. Osades: Adrian McLoughlin (Stalin), Simon Russell Beale (Beria), Michael Palin (Molotov), Steve Buscemi (Hruštšov), Jeffrey Tambor (Malenkov), Rupert Friend (Vassili Stalin), Olga Kurilenko (Maria Judina), Cara Horgan (Lidia Timašuk), Andrea Riseborough (Svetlana Allilujeva), Paddy Considine (Andrejev), Paul Chahidi (Nikolai Bulganin), Paul Whitehouse (Anastass Mikojan), Dermot Crowley (Lazar Kaganovitš), Jason Isaacs (Georgi Žukov) jt. Mängufilm, värviline, kestus 107 min. © Main Journey, © Quad Productions. Suurbritannia–Prantsusmaa–Belgia, 2017.

 

Seda filmi on nimetatud üheks möödunud aasta parimaks poliitiliseks satiiriks. Selline määratlus pole ehk kõige täpsem ja ammendavam, ent poliitiline on see film kindlasti. Selle aineks on dramaatilised sündmused Nõukogude Liidus 1953. aasta märtsis. Kuid film muutus ootamatult poliitiliseks ka teises mõttes. Selgus, et Putini Venemaal on see üllatavalt aktuaalne ka praegu. Nii aktuaalne, et see sattus seal keelu alla (samuti keelati selle näitamine ära Valgevenes, Kasahstanis ja Kõrgõzstanis) ning valitud Venemaa funktsionäärid, kellele seda filmi kinnisel seansil näidati, olid oma sõnul siiralt ja tõsiselt solvunud. Nende meelest mustab film nõukogude inimesi ja nende juhtkonda, võltsib ajalugu ja on sügavalt russofoobne. Russofoobia all mõistetakse viimase aja Venemaal aga ennekõike Putini-vastasust. Sündmused, mis toimusid teise nime ja ühiskondliku korraga riigis rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi, tunduvad äkki päevakohased.

„Stalini surm” on juhtiva Šoti satiiriku ning tele- ja filmirežissööri Armando Iannucci teine täispikk film. Oluline võti filmi mõistmiseks on selle keel ja žanr. Mitu valetõlgendust tulenevad selle valest määratlemisest: must komöödia, satiir, paskvill jne. Kõigi nende elemendid on filmis muidugi olemas, kuid kõigepealt on see grotesk talle omaste liialduste, absurdielementide ning tõe ja fantasmide meelevaldse kombineerimisega. Tuleb meeles pidada, et linateose aluseks on kaheköiteline Fabien Nury ja Thierry Robini koomiks ning ka koomiksite keel annab filmis tunda. Iseenesest pole selles midagi uuenduslikku: viimasel ajal on tehtud järjest filme koomiksite alusel. Eripära seisneb siin ehk vaid selles, et tegemist ei ole imaginaarse süžee ja tegelastega, vaid dramaatiliste lähiminevikuliste sündmustega, mis määrasid oluliselt ajaloo kulgu ja mille tähtsamaid personaaže on nimetatud nende õigete nimedega.

Kõigepealt ajaloolisest taustast. Reaalseid sündmusi on filmis kajastatud groteskselt: korraga nii täiesti meelevaldselt kui ka üsna täpselt. Meelevaldsus seisneb ennekõike anakronismides ja anatopismides: sündmuste ajakava on ülemonteeritud ja sündmusi on kondenseeritud, kohad on meelega segi aetud (Leningradi on nimetatud Stalingradiks, Volga on Siberis). On tunda, et filmi tegijad on põhjalikult uurinud dokumente ja mälestusi, olles samas nende järgimisel üsna vabad. Nii on kasutatud Hruštšovi kaheköitelisi memuaare, mille ta dikteeris pensionil olles oma pojale Sergeile ja mis on ka inglise keelde tõlgitud. Seda enam on huvitav, et filmi keelustamist tervitas muude kultuuritegelaste hulgas ka Sergei Hruštšov, ilmselt seetõttu, et Stalini kultuse paljastajat ja hukkamõistjat polnud filmis kujutatud nii, nagu Hruštšov ja tema poeg oleksid arvatavasti soovinud.

Filmi kritiseerijad toovad välja hulgaliselt ebatäpsusi detailides, nagu näiteks automargid, ordenid, kronoloogia jne, nagu oleks tegu dokumentaalse või vähemalt ajaloolise teosega. Seda „Stalini surm” kindlasti ei ole. Groteskil on oma loogika ja omad vahendid tõe esitamiseks. Monteerides vabalt sündmusi, karaktereid ja erinevaid detaile, on filmis hästi edasi antud midagi väga olulist: see on ajastu atmosfäär ja ennekõike halvav hirm repressioonide ees. Sealjuures ei ole hirmutavad üksnes repressioonid ise, vaid kõik asjaolud, mis neid ümbritsevad, k. a nendest vabanemine, kuna miski pole lõplik ja ootamatu tagasilöök võib saabuda iga hetk. Kaitstud ei ole keegi, sealhulgas ka mitte Stalini lähikondlased. Kõik see osutus ootamatult aktuaalseks ka tänapäeva Venemaal.

Filmi alguses uurib Stalin Beria koostatud nimekirju (koomilise efekti tekitamiseks on nimed trükitud ladina tähestikus). Nendes mainitud inimesed kuuluvad mahalaskmisele. See groteskne stseen on samas ka peaaegu ajalootruu. Sellised nimekirjad olid tõepoolest olemas, neid koostati Stalini juhendamisel ja vene historiograafias nimetataksegi neid Stalini mahalaskmisnimekirjadeks. Kui Suur terror töötas maksimaalsetel tuuridel, tekkis Stalinil idee luua eriti ohtlikele kurjategijatele äärmiselt lihtsustatud erimenetlus. Stalini nimekirjadesse sattusid inimesed või inimgrupid, keda ta isiklikult pidas riigi või iseenda vaenlaseks, ning valdava osa nimekirjadest vaatas ta ise üle ja kinnitas oma allkirjaga. Nimekirjad on „Memoriaal” avaldanud ja neid on võimalik näha ka internetis1; kokku 11 köidet sisaldavad 388 nimekirja ca 45 000 nimega, mille omanikest enamus (u 39 000) kuulus mahalaskmisele.

Mis aga tõest kõrvale kaldub, on kiirus: Beria toob Stalinile nimekirja, Stalin annab oma õnnistuse ja NKVD viib hukkamised täide. Tegelikult on neil nimekirjadel peale Stalini tavaliselt veel nelja-viie poliitbüroo liikme allkirjad ja mõnikord lisaks ka sekretäri märge, et seltsimees see ja see andis oma nõusoleku telefoni teel. Viseeritud nimekirjad saadeti Ülemkohtu sõjalisele kolleegiumile, kus vormistati hukkamõistvad kohtuotsused. Kõik see toimis süüdistatava ja tema advokaadi juuresolekuta. Alles siis viidi kohtuotsus täide, st süüdistatavad lasti maha või saadeti Gulagi. Kuid oli üks kategooria süüdistatavaid, kes lasti maha kohe pärast nimekirja kinnitamist, ilma igasuguse kohtuotsuseta: need olid NKVD ja teiste repressiivorganite töötajad: Stalini silmis olid nad potentsiaalselt ohtlikud tunnistajad. Ent ka sellisel juhul ei kirjutanud nimekirjadele alla mitte üksnes Stalin, vaid ka teised parteijuhid. Esimesel kohal seisis tavaliselt Stalini, seejärel Vorošilovi (see mitte just tähtsusetu tegelane ei figureerinud filmis üldse2), siis Molotovi või Kaganovitši ning veel mõne allkiri. Filmis aga möödub Stalini allkirja saanud Beria Malenkovist, Hruštšovist ja Molotovist, lehvitab neile nimekirjadega ja saab neilt heakskiitvaid žeste ja miimikat. Peagi selgub, et Molotov ise on nimekirjas sees.

Viimane seik vastab samuti ajaloolisele tõele. Mis aga filmist välja jääb, on see, et ka Beria oli Stalin hukkamisele määranud. Stalini surma kohta ringleb mitu vandenõuteooriat, millest esimene ja kõige paremini fundeeritud pärineb tuntud sovetoloogi Abdurahman Avtorhanovi sulest3. Nimelt olevat Stalin enne surma plaaninud järjekordset suurt puhastust. Nii nagu ta 1937. aastal hävitas „leninliku kaardiväe”, eriti aga need vanad bolševikud, kes tundsid teda revolutsioonieelsel ja kodusõja ajal, plaanis ta vabaneda ka järgmise generatsiooni juhtidest, soovides juhtida riiki koos selle kaadriga, kes võlgnes oma karjääri Stalinile isiklikult, nagu näiteks Malenkov. Kuid Molotov ja Beria ei olnud Avtorhanovi järgi Buhharini-taolised sinisilmsed bolševikud, vaid küünilised funktsionäärid, kes nägid Stalini plaani läbi ja olid sunnitud win-lose olukorda. Ning nad otsustasid võita. Veel kord: see on üksnes vandenõuteooria, mis näib tõenäoline, kuid kindlaid tõendeid sellele pole.

Areste ja mahalaskmisi pole filmis kujutatud mitte niivõrd utreeritult kuivõrd kondenseeritult. Selliseid klaperjahte ei korraldatud isegi Suure terrori haripunktis4. Asi käis teisiti: öösiti kartsid inimesed magama heita. Valitseb täielik vaikus. Seejärel pidurdab vingudes auto ja kõmavad sammud trepikojas. Hirmust tardunud inimesed ootavad. Mõned, kaasa arvatud võitlevad ateistid, palvetavad. Siis kostab naabri uksel mürtsuv koputus… Ning kui naaber või kogu tema pere on ära viidud, hingavad ülejäänud majaelanikud kergendatult. Kuni järgmise ööni. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas inimesed muutusid passiivseks ega püüdnudki enam ennast varjata.

Filmi tähtsamad sündmused, mis vajavad kommentaari, on järgmised. Esiteks muidugi Stalini surm ise. See juhtus tõepoolest tema datšas ja filmis esitati ka õige diagnoos. Samuti vastab tõele, et pärast tema surma avastati grammofonilt Mozarti klaverikontsert nr 23 Maria Judina soleerimisel. Mis aga oli vale, oli Judina kiri, milles pianist needis Stalinit ja mille lugemise ajal needus hakkaski mõjuma, nii et Stalin sai rabanduse. Sellist kirja lihtsalt polnud ja see poleks üldse olnud Judina stiil. Judina tunnistas, et on kolm asja, mida ta vihkab: leivapuru, nõukogude võim ja Stalin, kuid sügavalt religioosse kristlasena ei soovinud ta halba isegi Stalinile. Tema kiri oli hoopis teistsugune ja kirjutatud teistel asjaoludel. Kuid sellest veidi allpool.

Värvikas lugu Mozarti kontserdi salvestamisest segab kokku tegelikkuse ja väljamõeldise. Sarnane episood leidis tõepoolest aset ja mitu memuaristi on seda ka kirjeldanud, kõige üksikasjalikumalt Dmitri Šostakovitš. Stalin kuulas kontserdiülekannet ning helistas stuudiosse, et talle saadetaks selle lindistus, täpsustades: „Mängis Judina.” Mis on aga vale, on sündmuse aeg. Lugu kontserdi salvestamisega juhtus kümme aastat enne Stalini surma.

Mõningad seigad olid tegelikkuses veel grotesksemad kui filmis. Näiteks kui filmis kukkus esimene dirigent hirmust kokku, siis tõsteti voodist pulti teine dirigent, kes juhataski hommikumantlis orkestrit. Filmis ja koomiksis kannab ta väljamõeldud nime Boriss Bresnavitš. Tegelikkuses aga vajus kokku ka teine dirigent: tal hakkasid hirmust käed värisema ja ta ainult segas orkestrit. Mõnedel andmetel võttis ta julgestuseks väikse napsi, siis veel ühe, kuni seisis vaevu püsti. Ning alles kolmanda dirigendiga õnnestus kontsert salvestada. See oli maestro Aleksandr Gauk.

Või siis kohus Beria üle. Mitmed filmi arvustajad on seda kritiseerinud —
tegelikult ei lastud ju Beriat kohe maha, tema arreteerimise ja mahalaskmise vahele jäi pool aastat. Selline versioon on tõepoolest juhtiv, kuid siiski on Beria hukkamises siiamaani palju ebaselgust ning on isegi arvatud, et ta lasti maha vahistamise käigus, kohtuotsus mõisteti aga tagantjärele ja seejärel venitati selle avaldamisega. Mis on aga teada, on süüdistusmaterjalid. Ja need on veel naljakamad, kui filmis esitatud. Filmis süüdistati Beriat muuseas ka selles, et ta on riigireetur, kuid põhiliselt pandi talle süüks seksuaalkuritegusid. Tõepoolest, kohtumaterjalides on viidatud seksuaalkuritegudele, aga see käis Beria amoraalse käitumise alla ega olnud kindlasti süüdistuse fookuses ja mahalaskmist väärt. Reaalse süüdistuse järgi oli Beria välismaa ja konkreetselt Briti spioon ning mul on kahju, et filmis seda ära ei kasutatud — ilmselt kartsid autorid, et siis läheb asi juba liiga absurdseks.

Veel oli täiesti valesti kujutatud Stalini matustel toimunud massi­hukku. Filmis andis Beria käsu Moskva sulgeda, Hruštšov aga annulleeris selle käsu, mispeale teistest linnadest tulnud inimmassid suundusid Moskvasse, aga Beriale alluvad NKVD väed avasid tule, mille tagajärjel hukkus poolteist tuhat inimest. Filmis vihjatakse, et Beria ja NKVD langesid Hruštšovi seatud lõksu. Siin on vale peaaegu kõik. Inimesed tõepoolest hukkusid, kuid mitte tulistamise, vaid rüsina tagajärjel. Ja muide, NKVD oli selleks ajaks reorganiseeritud MVDks (Siseministeeriumiks). Eriti huvitav on aga see, et täpne ohvrite arv on Venemaal siiamaani salastatud ja erinevate ekspertide hinnangud lahknevad oluliselt: poolest tuhandest nelja tuhandeni. Inimeste massihukk oli tragöödia, kuid selles on ka tugevaid groteskielemente. Armastusest armastatud juhi vastu kaotasid inimesed oma elu.

Järgmine teema, mis vajab kommenteerimist, on arstid. Kui Stalin sai filmis rabanduse, siis selgus, et arste enam ei ole. Kõik arstid on kas maha lastud või Gulagis, kuna nad tahtsid Stalini ära mürgitada. Sellel grotesksel teemal on reaalne tagapõhi. Nn arstide vandenõu paljastamine kestis mitu aastat, alates 1948 kuni Stalini surmani. Asi algas sellest, et arst Lidia Timašuk, kes figureerib ka filmis (teda mängib Cara Horgan), teatas, et Ždanovit on valesti ravitud, mille tagajärjel ta ka suri. See juhtus just sellel ajal, kui Stalin alustas ulatuslikku antisemiitlikku kampaaniat. Kas Ždanovit raviti õigesti või valesti, polegi selge, kuid tema arstide hulgas juute polnud. Küll aga oli palju juute arstide seas üldse ja nende eemaldamine tekitas tõepoolest nõukogude meditsiinis suure kahju. Filmis on öeldud, et kõik head arstid on kas Gulagis või maha lastud, mis ei vasta ajaloolisele tõele. Pärast Stalini surma lasti nad vabaks, ehkki nii mõnigi neist oli ülekuulamistel sandistatud. Vanglas suri vaid üks peasüüdistatutest, Jakov Etinger.

Siiski on ka filmis öeldus oma tõde. Arst-mõrtsukate vastased protsessid laienesid Nõukogude Liidust sotsmaadesse, kus selgus, et nagu Nõukogude Liiduski on need mõrtsukarstid esiteks peaaegu kõik juudid, teiseks aga samal ajal ka spioonid ja diversandid. Ja stalinlike repressioonide loogikast lähtuvalt arreteeriti ka nende pereliikmed. Jakov Etinger sai lakkamatute piinamiste tagajärjel vanglas üheksateist südameatakki ning suri „südamehalvatusse”. Tema poeg aga, samuti Jakov Etinger, hiljem tuntud orientalist, veetis Gulagis veel mitu aastat pärast Stalini surma, kui arstid ise olid juba ammu vabastatud. Erinevalt Nõukogude Liidust hukati aga Tšehhoslovakkias nende protsesside tulemusel üksteist inimest, kaasa arvatud Tšehhi Kompartei peasekretär Rudolf Slanski, kes polnud arst, küll aga juut. Süüdistati neid partei keskkomitee endise peasekretäri Klement Gottwaldi mürgitamises. Tegemist on kommunistliku musta huumoriga. Gottwald jäi haigeks Stalini matustel ja oli juba päris haige lennukis, nii et kui tema surmas süüdistada arste, oleksid need pigem nõukogude mõrtsukarstid, mitte Tšehhoslovakkia omad. Kuid hukati tšehhoslovakke. On ringelnud kuulujutud, mida on hiljem kinnitanud tollane kaitseminister marssal Bulganin, kes samuti filmis figureerib, et ka Stalinil oli plaan arste hukata, kusjuures mitte tavalisel moel vangla keldris või hoovis, vaid ülespoomisega Moskva Punasel väljakul ja suurte linnade keskväljakutel. See versioon kõlab täiesti irreaalsena, kuid tuleb meeles pidada Stalini elu lõpu kirge taastada vanavene traditsioone ja just Punasel väljakul asus 17. sajandil hukkamispaik5.

Ajaloolise konteksti seisukohalt on oluline meelde tuletada, et Stalin tahtis tõepoolest alustada uut suurpuhastust ning ehkki antisemiitlik kampaania ja selle raames ka arstide vandenõu oli üks kuulsamaid, ei olnud see sugugi mitte ainus poliitiline protsess. Paralleelselt käis võitlus natsionalismiga. Erinevates vabariikides, k.a ENSVs, juuriti välja kodanlikke natsionaliste. Selle kampaania raames oli tollal kõige kõmulisem „Megreelia vandenõu”. Lisaks natsionalismile süüdistati megreleid selles, et nad tahtsid Nõukogude Liidust lahku lüüa ja liituda Türgiga. Tegelikult oli terve rahva vastaste repressioonide põhjuseks Stalini plaan hävitada Lavrenti Beria, kes oli megrel. Kuid Vene NFSVs ei võideldud üksnes juutidega, vaid ka suurvene šovinistidega. Ja see kampaania tipnes nn Leningradi vandenõuga, mille käigus lasti maha mitukümmend inimest, nende hulgas Plaanikomitee esimees Nikolai Voznessenski ja Kompartei sekretär Aleksei Kuznetsov. Muide, mõnele Leningradi vandenõu osalisele inkrimineeriti ka antisemitismi. Kõik see illustreerib suurepäraselt Stalini terrori loogikat. Mitte keegi ei saa ennast tunda turvaliselt. Natsionaliste represseeriti natsionalismi pärast, šoviniste (st vene rahvuslasi) šovinismi pärast, antisemiitliku kampaania ajal likvideeriti nii juute kui ka mõni antisemiit — selle kõik võiks kokku võtta mõistega ’marksistlik-leninlik dialektika’.

Järgmine salapärane episood filmis on vihje sellele, et Stalini poeg Vassili (Rupert Friend) tekitas purjuspäi lennuõnnetuse, milles hukkus Nõukogude hokimeeskond. Jällegi on tõde ja väljamõeldis siin osavalt segunenud. Stalini poeg Vassili oli tõepoolest alkohoolik. Kuid ta oli vapper ja osav sõjalendur ning teenis oma autasud ja auastmed õigel teel, ehkki Stalin degradeeris teda mitu korda. Viimane kord toimus see nii, et purjus Vassili solvas oma isa juuresolekul lennuväe ülemjuhatajat Žigarevi. Stalin läks marru, pani pojale süüks kahe uuema lennuki hävinemist ja ajas ta minema. Mingit seost hokikoondisega siin ei olnud. Küll aga oli kaudne seos teise, kaks aastat varem (1950) juhtunud lennuõnnetusega, kus purunes lennuk Li-2 armeelaste hokimeeskonnaga ning hukkusid kõik lennukis viibinud isikud. See lennuk eraldati meeskonnale kindral Vassili Stalini käsul, kes püüdis juhtunut isa eest varjata. Vsevolod Bobrov polnud tõepoolest lennukis, kuna tema äratuskell ei helisenud, nii et ta magas sisse ja pidi sõitma rongiga. Kui kellegi mälestust peaks olema selles filmis rüvetatud, siis ehk Bobrovi oma. Filmis ei saa see hädavares ei litrile pihta ega seisa korralikult uiskudel. Tegelikkuses oli Vsevolod Bobrov väljapaistev sportlane, ennekõike jalgpallur, kuid samuti hokimees ja jääpallur. Kui rääkida üksnes tema hokisaavutustest, siis tema oli juhtmängija selles Nõukogude hokikoondises, mis esimest korda võitis maailmameistrivõistlused ja ka olümpiakulla, lüües mõlemal turniiril kõige rohkem väravaid. Nii et uisutada ta oskas ja litrile sai samuti pihta.

Vassili Stalini nagu ka teiste Stalini laste saatus oli kurb. Tal tuli pidevalt tõestada, et ta ei võlgne oma sõjaväelist karjääri perekonnanimele. Võitluskaaslased meenutavad teda kui vaprat, aga samas tagasihoidlikku inimest, kes palus ennast mitu korda mitte edutada ega mitte autasustada. Samas kuritarvitas ta tõepoolest alkoholi. Pärast isa surma hakkas ta aga levitama kuuldusi vandenõust ja püüdis seda ennekõike selgeks teha Hiina seltsimeestele. Filmis esitatakse seda utreeritult kohe Stalini matustel. Laimamise eest sai ta rängalt karistada, istus kaks korda vangis, kus teda piinati ja kust ta väljus invaliidina. Temalt võeti ära ta perekonnanimi. Vassili Džugašvili suri 41-aastaselt; ametlik diagnoos oli alkoholimürgitus, kuid ta lesk väitis, et ta mees mürgitati. Siinkohal võiks mainida ka tema vanemat venda Jakov Džugašvilit, kes sattus sõja ajal Saksa vangi. Sakslased pakkusid Stalinile tema väljavahetamist Friedrich Pauluse vastu, mille peale Stalin olevat vastanud, et kindralfeldmarssalit ta leitnandi vastu ei vaheta. Jakov Džugašvili lasti maha põgenemiskatsel.

Stalini noorim laps, Svetlana Allilujeva (Andrea Riseborough) on filmis neurasteeniline tegelane, kes ei suuda eristada asju nende tähtsuse järgi. Tema populaarsus rahva seas on filmis liialdatud. Svetlana oli mitu korda abielus ja veel rohkem oli tal romaane. Nendest ühest on juttu ka filmis.  Stalini 17-aastane tütar armus endast poole vanemasse kirjanikku Aleksei Kaplerisse, kes mõisteti kohe spionaaži ja nõukogudevastase agitatsiooni eest Vorkutasse, kõige kaugemasse ja karmimasse paika Nõukogude Liidus. Filmis palub Svetlana Beriat, et see vabastaks tema armastatu. Beria lubab, kuid peagi selgub, et 1949. aastal oli Kapler põgenemiskatsel maha lastud. Tegelikult aga elas Kapler 1979. aastani ja pärast vabanemist sai temast tuntud nõukogude filmistsenarist. Filmi lõpus annab Hruštšov Svetlanale välispassi ja saadab ta Austriasse — vaid nii saab ta oma elu päästa. Tegelikkuses aga põgenes Svetlana Allilujeva mitu aastat hiljem ise läände, kus ta kirjutas mälestusi oma isast, püüdes tõestada, et kuigi halastamatu türann, oli too siiski suurmees. Kui aga jätta välja emotsionaalsed hinnangud, tuleb nendest memuaaridest paraku välja, et tegu oli väikese ja väiklase inimesega.

Väljapaistev pianist Maria Judina figureerib filmis Maria Veniaminovna nime all, kusjuures see kuju on oma prototüübist väga kaugel. Filmis keeldub ta Stalinile mängimast, kuna Stalin on tapnud tema isa, lähedased ja sõbrad, mille peale pakub direktor Andrejev (Paddy Considine) talle kümme tuhat rubla, Judina nõuab aga kakskümmend tuhat. Sellist kauplemis­stseeni on Judina puhul täiesti võimatu ette kujutada. Pealegi oli Stalin tapnud palju inimesi, kuid Judina lähisugulastest ei represseeritud kedagi. Judina oli see, keda vene keeles nimetakse jurodivaja’ks, hulluks Kristuses. Ta oli nõus mängima igale auditooriumile ega mõelnud materiaalsetele hüvedele. Ka selle salvestusega oli ta kohe kõhklusteta nõus, erinevalt paanitsevatest orkestrantidest ja dirigentidest. Judina ükskõiksus materiaalsete hüvede suhtes oli legendaarne. Näiteks kord leidsid ta sõbrad, et tema elutingimused on võimatud: toas on aknad katki, tuul paiskab noodid segamini ja tal on külma käes raske mängida. Tema sõbrad ja austajad saavutasid võimatu ja Judina sai uue korteri. Mõne aja pärast teda külastades leidsid nad aga, et ta elab edasi vanas korteris ja vanades tingimustes: selgus, et ta leidis kellegi, kellele see korter olevat veel vajalikum. Ka riietus oli tal nõukogude artistile sobimatu: musta värvi hõlst, mille all ta kandis suurt risti ja kuulujuttude järgi ka lihasuretus­ahelaid. Kuna tal olid haiged jalad, ei kandnud ta kunagi kontsakingi, vaid käis palju mugavamate ja odavamate jalatsitega, milleks olid kas ketsid või vildid. Filmis on aga Judina Olga Kurilenko (Eesti vaatajal assotsieerub ta vist ennekõike Bondi tüdrukuga) kehastatud elegantne ja sportlik kuju.

Sellegipoolest vastab esinemise eest saadud kakskümmend tuhat rubla tõele. Mõni päev pärast seda, kui plaat oli Stalinile edasi antud, sai Judina Stalini saadetud ümbriku kahekümne tuhande rublaga, mis oli tollal väga suur raha (tavalise pensioni suurus oli tollal maksimaalselt kolmsada rubla). Judina vastab Stalinile kirjaga. Filmis paneb ta kirja juba plaadialbumisse ning selles neab ta Stalinit: „Jossif Vissarionovitš Stalin, te reetsite meie riigi ja hävitasite selle rahva. Ma palvetan teie surma eest ja palun Issandat, et ta andestaks teile. Türann.” Stalinile teeb see kiri palju nalja, ta hakkab laginal naerma ja saab rabanduse, millesse ta varsti ka sureb.

Filmist tuleb niisiis välja, et Judina saadab kirja teel needuse, mis kohe ka mõjub. Ei ole võimalik, et Maria Judina oleks saatnud sellise kirja, ja mitte hirmu pärast — ta oli kartmatu inimene ja astus korduvalt välja represseeritute eest —, vaid oma veendumuste ja religioossete vaadete pärast. Tema legendaarsest kirjast Stalinile ringlevad erinevad, kuid siiski väga sarnased variandid. Kõige usutavam on arvatavasti toodud Šostakovitši dikteeritud mälestustes. Selles kirjas seisis: „Tänan Teid, Jossif Vissarionovitš, Teie abi eest. Ma hakkan päevad ja ööd Teie eest palvetama ja paluma Issandat, et ta annaks Teile andeks patud rahva ja maa ees. Issand on armuline, ta andestab. Aga raha ma annan ära selle kiriku remondiks, kus ma käin.” Šostakovitš ütleb, et see on täiesti uskumatu lugu, mitte keegi pole kunagi Staliniga niiviisi suhelnud. Ning Šostakovitš ei kiida Judina käitumist heaks, ehkki talle avaldab muljet Judina julgus. Šostakovitš, kes oli Judina kursusekaaslane, pidas teda geniaalseks pianistiks, aga oli väga irooniline tema religioossuse osas ja tuletab meelde, kuidas nad Judinaga püüdsid teineteist mõjutada: Maria luges talle evangeeliumit, tema aga talle Tšehhovit.

Nüüd peategelaste juurde. Stalin (Adrian McLoughlin) ise figureerib elusana vaid filmi alguses. Tema osa on väga lakooniline, kuid hästi välja mängitud: see, kuidas ta terroriseerib riigi ja partei juhtkonda, kes pidid olema tema lähimad võitluskaaslased, millist õudu ta tekitab Malenkovis ja kuidas nad kõik lipitsevad ja naeravad tema idiootlike naljade peale, püüdes ka ise teda lõbustada. Neist kõige edukam selles valdkonnas on Hruštšov, kes moodustab filmis Beriaga klassikalise klounipaari. Üks (Beria) kiusab teist ja see kiusamine ajab publiku naerma.

Teistest riigijuhtidest on ehk kõige problemaatilisemalt kujutatud Molotovi, kes oli karm kivinäoga dogmaatik, elu lõpuni veendunud stalinist. Michael Palin teeb suurepärase rolli, kuid ajaloolise Molotoviga on sel vähe pistmist. Molotov täitis erinevaid tähtsaid kohti valitsuses, kuid tema põhiline tegevus oli seotud välispoliitikaga. Ta oli üks peamisi sõpruse arhitekte Natsi-Saksamaaga (Molotov-Ribben­tropi pakt). Samuti oli tal suur roll külma sõja nõukogudepoolse poliitika kujundamisel. Ta ei põlanud aga ära ka veretööd, osaledes nii talupoegadevastastes repressioonides kui ka partei­siseses puhastuses. Molotov ei kostnud oma naise eest, kui too arreteeriti, vaid olevat öelnud: „Ei ole sellist armastust mehe ja naise vahel, mille nimel võiks reeta Kodumaa!” Sellegipoolest, erinevalt filmist, armastas ta naist tema elu lõpuni ja ka pärast naise surma ütles ta alati toosti seltsimees Stalini, Polina ja kodumaa eest. Muide, Molotovi naise nimi ei olnud Polina Molotova, nagu filmis, vaid Polina Žemtšužina. 1961. aastal klaaris Hruštšov arveid nendega, kes aitasid ta võimule, kuid erinevalt Stalinist ei hukanud ta neid, vaid alandas. Molotov, kes oli diplomaatilisel tööl Austrias, kutsuti Moskvasse ja visati NLKPst välja. Pärast Hruštšovi kukutamist võitles Molotov aktiivselt parteisse ennistamise eest ning 1984. aastal see toimuski. Tema unistus läks täide: ta suri
kommunistina.

Nikolai Bulganin (Paul Chahidi), marssal ja kaitseminister, on filmis üsna ebamäärane kuju, kes aeg-ajalt teeb koos Mikojaniga nalja Hruštšovi kulul. Tegelikult oli ta väga imposantne mees, naiste lemmik, suurepärane tantsija. Ka tema oli halastamatu partei ja riigi vaenlaste hävitaja, osales nimekirjade koostamisel ja oli eriti aktiivne „Leningradi vandenõu” paljastamisel ja selle osaliste hukkamisel. Kirjanik Daniil Granin tunnistas, et Bulganin peksis marssalimundris isiklikult professor Voznessenskit, riigiplaani juhi venda. Tal oli tähtis roll Beria kukutamisel, just tema lasi Žukovi ja teised sõjaväelased Kremlisse ning rõõmustas valjuhäälselt Beria hukkamise üle. Ta oli nõrk liider, kogu ta sära oli Stalini peegeldus. Hruštšov alandas teda hiljem ja degradeeris ta marssalist kindraliks, teades, kui uhke on Bulganin oma mundri üle.

Kõige mõistatuslikum figuur Stalini lähikonnas oli nii filmis kui ka tegelikkuses Anastass Mikojan (Paul Whitehouse). Ta oli ainuke kaukaaslasest Lenini kaardiväelane, keda ei puudutanud stalinlikud repressioonid ja kes ei saanud salapärastel asjaoludel surma. Stalin kõrvaldas hoolikalt kõik võitluskaaslased ja oma revolutsioonilise tegevuse tunnistajad: ta oli röövel, bandiit ja terrorist. Ka Mikojani käed olid verised, ta osales mitmes karistusoperatsioonis ja kõige rohkem hukkunuid on tema arvel Armeenias. Tema allkiri (teiste seas) seisab Poola ohvitseride mahalaskmisnimekirja peal (nn Katõni massimõrva määrus). Siiski püüdis ta leevendada represseeritud rahvaste (ennekõike tšetšeenide ja inguššide) olukorda ning on üks väheseid, kes julges Stalinile vastu vaielda. Tal oli oluline osa Stalini isikukultuse lammutamisel ja Hruštšovi edutamisel. Samuti mängis ta mõningatel andmetel tähtsat, kuid mulle ebaselget rolli Hruštšovi kukutamisel. Mikojan on üks väheseid vene ajalootegelasi, kes võiks hoobelda personaalse vanasõnaga: „Iljitšist Iljitšini ilma infarkti ja halvatuseta” („От Ильича до Ильича без инфаркта и паралича”; esimese Iljitši all on mõeldud Leninit, teise all Brežnevit). Ka filmis on Mikojan üsna salapärane tegelane, kellel on mingi võim Hruštšovi üle. Nõnda tekitab tema kuju küsimusi ja nii see arvatavasti peabki olema.

Lazar Kaganovitši (Dermot Crowley) puhul pandi imeks, kuidas antisemiit Stalin hoiab oma lähikonnas seda juuti. Oli vaid neli inimest, kes võisid Stalini juurde tulla ilma etteteatamiseta. Need olid Vorošilov, Molotov, Malenkov ja Kaganovitš. Isegi lähisugulased pidid ette teatama. Kui Vassili Stalin tahtis kord hoiatamata isa juurde tulla, ei võtnud Stalin teda vastu. Kaganovitš ei öelnud lahti mitte üksnes juutlusest, vaid ka oma perekonnast ja võitis lõplikult Stalini usalduse pärast seda, kui Stalin teda proovile pannes arreteeris ja lasi maha tema venna Mihhaili, vana revolutsionääri, kes viis omal ajal Lazari bolševike erakonda. Stalin küsis Kaganovitšilt, mida ta sellest arvab, ja viimane vastas: „NKVD töösse ma ei sekku.” Kaganovitšil oli hea organisaatori kuulsus. Stalin usaldas talle kõige vastutusrikkamad ja probleemsemad rahvamajandusvaldkonnad. Enne sõda olid need ennekõike rasketööstus ja transport. Nii oli strateegilise tähtsusega korrapärane rongiliiklus ja Kaganovitš saavutas selle, et vähemalt ametliku propaganda järgi pidasid Nõukogude rongid maailmas kõige paremini sõiduplaanist kinni. Ükskõik millise majandusharu juhtimisel oli Kaganovitšil üksainus meetod: repressioonid. Töötaja, kes hilines vabrikusse, arreteeriti. Kuritahtlik hilineja saadeti mitmeks aastaks Gulagi. Rongiliikluses karistati iga hilinemise eest. Suur hilinemine lõppes vangistusega, õnnetusjuhtumit käsitleti sabotaažina ning süüdlasi karistati rängalt kuni mahalaskmiseni, kusjuures repressioonid puudutasid nii rongijuhti, vastavate jaamade ülemaid kui rööpaseadjaid. Ja ennäe imet, mõne aastaga hakkasid rongid käima punktuaalselt. „Raha paneb rattad käima,” on populaarne ütlus. Kuid hirm paneb need käima sõiduplaani järgi.

Kaganovitš elas pika elu ja oli nagu Molotovgi surmani veendunud stalinist. Kuni oma viimaste päevadeni oli ta selge mõistuse ja töövõime juures. Ta kirjutas palju, ent ei avaldanud oma kirjutisi. Enamasti jäid ta märkused sahtlisse, kuid osa saatis ta mõttekaaslastele. Tema viimane pooleli jäänud kirjutis on „Mõtteid perestroikast”, milles ta ühelt poolt tunnistab perestroika vajalikkust, teisalt aga laidab selle halba planeerimist ja läbiviimist ning väljendab põlgust Gorbatšovi kui nõrga juhi vastu, mis võib saada Nõukogude Liidu eksistentsile saatuslikuks. Hruštšov heitis ta koos Molotoviga parteist välja, Kaganovitš taotles ennistamist, kuid erinevalt Molotovist ta seda ei saavutanud. Ta suri vaid mõni kuu enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ega saanudki olla tunnistajaks sellele, kuidas lakkas olemast riik, mille loomises ta oli innukalt osalenud. Oma testamentkirjas tütrele vabandab Kaganovitš, et tal pole oma lastele ja lastelastele midagi jätta peale mõne raamatu, kuid ta pärandab neile palava armastuse kodumaa vastu ja truuduse marksistlik-leninlikule ideoloogiale. Filmis on ta ainus tegelane, kes ei muretse mitte enda, vaid Liidu saatuse ja partei ühtsuse pärast.

Pika elu elas ka Georgi Malenkov (Jeffrey Tambor), kes oli Stalini surmahetkeks tähtsuselt teine isik Nõukogude Liidus. Kuid erinevalt filmist ei olnud ta Kompartei peasekretär, vaid Ministrite Nõukogu esimees. Sellegipoolest võttis ta koha sisse Stalini kabinetis ja lühike aeg Nõukogude Liidu ajaloos on seotud tema valitsemisega. Malenkovi valitsemise ajal toimus teatud liberaliseerumine. Piiratud koguses oli lubatud välisajakirjandus, raudsesse eesriidesse tekkisid esimesed mõrad. Ent need olid väga tagasihoidlikud muudatused, Beria ja Hruštšovi plaanid olid palju radikaalsemad. Filmis on Malenkov nõrk ja kõhklev liider, keda kasutavad enda huvides ära Beria ja hiljem Hruštšov. Teatud mõttes nii oligi, kuid samas oli Malenkov julm ja halastamatu juht. Tema oli üks Leningradi vandenõu põhilisi fabritseerijaid ja osales mõningatel andmetel isiklikult ülekuulamistel ja piinamistel. Jeffrey Tambor tegi meeldejääva rolli, millel oli küll ajaloolise Malenkoviga vähe ühist. See oli inimene, kelle nägemine üksi tekitas alluvates õudust. Pärast Stalini surma selgus, et temagi polnud eriline stalinist. Erinevalt Hruštšovist, kes pani destaliniseerimisel rõhku Stalini isiksuse negatiivsetele omadustele, ei pidanud Malenkov vajalikuks keskenduda personaaliale, vaid üldisele põhimõttele: tuleb välistada võimu kontsentreerumist ühe isiku kätesse ja vältida isikukultust. Kui aga selgus, et Hruštšov koondas enda kätte nii Ministrite Nõukogu esimehe kui partei peasekretäri võimu, tegi Malenkov koos Molotovi ja Kaganovitšiga katse Hruštšov võimult tõugata. Läks aga nii, et hoopis Hruštšov süüdistas neid „parteivastase grupeeringu” moodustamises ja heitis nad parteist välja. Erinevalt Molotovist Malenkovi aga parteisse ei ennistatud. Ta elas vaikselt väga tagasihoidlikes tingimustes ja alles Juri Antropov laskis talle eraldada väikese kahetoalise korteri.

Üks koloriitsemaid kujusid filmis on Lavrenti Beria. Seda juba füüsiliselt eemaletõukavat ja ainuüksi oma juuresolekuga hirmu sisendavat kuju mängib suurepäraselt Simon Russell Beale. Ta mõnitab isegi poliitbüroo liikmeid, ennekõike Hruštšovi. Ainus inimene, keda ta kardab, on Stalin. Kuid nagu peagi selgub, ta üksnes ei ihka tema kohta, vaid ka vihkab teda sügavalt. Stalini surmahetkeks oli Beria kätte kontsentreerunud tohutu võim. Ta ühendas Siseministeeriumi ja Julgeolekuministeeriumi ja sai nõnda oma käsutusse kogu repressiivaparaadi. Tema ohvreid on raske kokku lugeda. Samas ta mitte üksnes ei vahistanud inimesi, vaid ka vabastas neid. 1938. aastal sai temast arreteeritud ja mahalastud Nikolai Ježovi asemel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht. Ježoviga seostatakse kõige suuremat repressioonide lainet 1936–1938, nn Suurt terrorit. Beria tähistas ametisse asumist laiaulatusliku amnestiaga. Laagritest sai välja kakssada tuhat inimest, ennekõike kriminaalid, kuid nende seas olid ka mõningad nn rahvavaenlased. Stalini surma tähistas ta veel ulatuslikuma amnestiaga: vabadusse lasti viissada tuhat inimest. See aga ei tähenda, et kõigil neil aastail oleks tema karistusaparaadil olnud oluliselt vähem tööd kui Ježovi ajal.

Oluline teema filmis on Beria seksuaalkuriteod. Ta oli tõepoolest seksuaalkurjategija ja sadist. Tema seksuaalse nälja rahuldamise eest hoolitsesid tema kaks lähialluvat, õigupoolest oligi see nende põhiülesanne. Nendest üks, Rafael Sarkissov pidas ka Beriale toodud naiste nimekirja. Selles nimekirjas on kolmkümmend üheksa nime, kuid hiljem on leitud ka teine nimekiri ja veel hiljem kolmas, tõsi küll, seda viimast ei võtnud Sarkissov omaks. Kui need kolm nimekirja kokku panna, tõuseb arv kahesajani. Linnalegendid aga räägivad seitsmesajast ja rohkemastki Beria juures kadunud naisest ja tüdrukust. Nende jäänuste kohta ringleb erinevaid ja üksteisele vasturääkivaid legende. Ühe kohaselt on Beria maja ümbrusest leitud suur hulk naiste ja tütarlaste luid. Teise järgi oli Beria keldris luupurustusmasin, kolmanda järgi aga hoopis privaatne krematoorium, kus ta ohvrite laipu põletas. Dokumentaalselt on tõestatud, et Beria riikliku suvila ümber on tõepoolest leitud palju luid, aga need ei olnud vaid naiste omad ning on dateeritud pigem kolmekümnendatesse aastatesse, nii et nad kõik ei pruukinud olla Beria ohvrid. Naiste ja tüdrukute vägistamine figureeris ka Beria kohtuprotokollides, kusjuures erinevalt riigireetmisest ja spionaažist võttis Beria selle süü osaliselt omaks, st röövimised ja võrgutamised, kuid mitte vägistamised ja mõrvad. Samas vaidlevad tema perekonnaliikmed ning ennekõike tema naine ja tütar ägedalt nendele süüdistustele vastu: Beria olevat olnud õrn abikaasa ja isa. Berial oli mitu armukest ja mõned neist on jätnud endast maha ka memuaarid, meenutades, kuidas Beria neid jälitas, nad poolvägisi enda juurde tõi ja nendest vastu tahtmist armukesed tegi. Kuid ka nemad eitavad tema füüsilist vägivaldsust, öeldes, et ta oli galantne härrasmees. Sarkissovi tunnistusest selgus aga midagi muud: kui Beria kabinetist väljuval naisel oli käes lillekimp, tähendas see, et nad jätsid hüvasti sõbralikult. Kui aga seda polnud, märkis see kas seda, et teda ei õnnestunud võrgutada, või et ta ei tahtnud vägistamisega leppida. Sellisel juhul ootasid naist ees repressioonid või ta kadus. Kord aga oli üks näitlejanna tormanud Beria kabinetist välja ja Sarkissov andis talle eksikombel lillekimbu. Beria läks marru: järgmised lilled, mida naine näeb, on pärg tema kalmul.

Kuid Beriaga ei ole seotud üksnes repressioonid. Siseministeeriumi alluvuses lõi ta paralleelse teadus- ja tööstusharu. Arreteeriti mitu füüsikut, kuid nende arreteerimise eesmärgiks ei olnud nad hävitada, vaid panna tööle salajases laboris. Beria juhtimisel lõid nad Nõukogude aatomipommi; projekti teadusjuht oli Igor Kurtšatov. Teine suurprojekt oli ballistilised raketid ja kosmonautika. Nõukogude kosmonautika isa Nikolai Koroljov arreteeriti 1938. aastal, ta nimi seisis Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja Kaganovitši viseeritud mahalaskmisnimekirjas. Ülekuulamistel teda peksti ja piinati, kuid 1944. aastal lasti ta välja ning juba 1943. aasta alguses sai temast reaktiivmootorite grupi peakonstruktor. Praegusel Venemaal on Berial pea sama palju fanaatilisi pooldajaid kui Stalinil. Nende väitel võlgneb Venemaa suurema osa Nõukogude Liidu sõjalisest võimsusest ja saavutustest kosmose vallutamise valdkonnas Beriale.

Filmi peategelasena on kujutatud Nikita Hruštšovi. Filmis on mitu suurepärast näitlejatööd, kuid minu meelest absoluutselt parim on Steve Buscemi Hruštšovi rollis. See vembumees ja naljatilk, kelle kulul tehakse nalja ja kes ajab naerma isegi Stalini, on kõige karmim ja edukam intrigaan, kusjuures suure osa oma edust võlgneb ta sellele, et keegi ei võta teda tõsiselt. Kui ta lubab Stalini tütrele Svetlanale tagada tema turvalisuse, ei vasta Svetlana talle midagi, vaid osutab sõrmega tema poole ja puhkeb naerma. Samuti ei võta teda tõsiselt Maria Judina, kui Hruštšov räägib talle repressioonide lõpetamisest ja liberaliseerimisest. Beria on Hruštšoviga lausa hädas. Filmis väidab ta, et näeb suurt vaeva, et panna inimesed rääkima, kuid Hruštšovi ei suuda ta vaikima sundida. Stalini ringkonnas on Hruštšovil õuenarri funktsioon, ent filmis kuuluvad kõik tema naljad sadistlike vempude kategooriasse. Neist süütuim on panna keegi une pealt end täis urineerima, kuid võib ka sõjavangide hulka visata granaadi, et näha, kuidas nad hakkavad tantsima nagu purjus hoorad. Oma narrirolli tunnistab Hruštšov ise pojale dikteeritud memuaarides, väites, et Stalin sundis teda end niiviisi alandama. Stalin armastas vaadata, kuidas tema alluvad tantsivad, ning memuaristide mälestustes tantsis Hruštšov virtuoosselt hopakki. Stalin jootis Hruštšovi ja teatas siis: „Ma näen, Nikita, et sa tahad tantsida.” Oma mälestustes tunnistab Hruštšov, kuidas ta ei talunud seda pidevat alandamist ning vihkas Stalinit nagu ori jõhkrat peremeest. Filmis ütleb ta põlenud Beria laibale: „Ma kustutan su ajaloost.” Apelleerimine ajaloo kohusele on Hruštšovi memuaaride üks juhtmotiive: ajalugu mõistab meie (st Stalini ja Hruštšovi) vahel kohut. Hruštšov süüdistas Stalinit ja Beriat seadusvastastes repressioonides, kuid tema enda käed olid samuti verised, ennekõike Ukrainas, aga ka Moskvas tegutsemise ajast.

Hruštšovi kuju ja tegevuse üle käivad praegugi Venemaal üsna teravad vaidlused. Stalinistide ja Beria pooldajate silmis algas just Hruštšoviga Nõukogude Liidu lammutamine, mille Gorbatšov viis edukalt lõpule. Hruštšovi kaitsjad aga toovad esile tema liberaliseerimispoliitikat, nn Hruštšovi sula ja reformeerimiskatseid. Filmi suur õnnestumine seisneb selles, et see näitab Hruštšovi kolmandat tahku: osavat ja edukat intrigaani. Õuenarrist saab kuningas. Filmi lõpul ütleb Svetlana Hruštšovile: „Poleks iialgi arvanud, et see olete teie.”

Eraldi tuleb öelda paar sõna marssal Georgi Žukovi (Jason Isaacs), Teise maailmasõja ühe olulisema väejuhi kohta. Filmis on ta karismaatiline, elegantne ja muhe, kuid samas kindlameelne inimene, kes kasutab kõhklematult füüsilist vägivalda. Tema auaste on filmis feldmarssal. Tegelikult sellist auastet Nõukogude sõjaväes polnud. Mis aga puudutab tema karismat, siis see piirdus ennekõike jõhkrusega: ta oli jässakas ja pigem eemaletõukava välimusega. Ta võitis küll mitu otsustavat lahingut ja näitas end väljapaistva strateegina juba 1939. aastal sõjas jaapanlastega. Mis puudutab tema sõdimise stiili, siis kõige paremini sobib ehk määratlus ’lihunik’. Kõik tema võidud on saavutatud nii, nagu vene keeles on kombeks öelda, „suure verega”, st oma sõduritele vaenlaste omadest vähemgi halastades. Lisaks kuulsusrikastele võitudele on tema kontol häbiväärsed ebaõnnestumised, nagu näiteks Rževi operatsioon, mis kestis rohkem kui aasta (1942–1943). Žukov püüdis sõja käiku murda, asudes vasturünnakule. Operatsioon ei saavutanud oma eesmärki, murdepunkt oli sajad kilomeetrid ida pool Stalingradis ja üksnes ametlikel andmetel kaotas Žukov ligi 800 000 meest (mitteametlikud andmed räägivad poole suurematest kaotustest), samas kui vaenlane kaotas ligi 350 000 võitlejat. Hiljem püüdis Žukov oma biograafiast selle episoodi kustutada. Ta oli marodöör: Saksamaalt saadeti talle rongide kaupa riisutud kraami: kunstiteoseid, vaipu, ehteid jne. Seda oli nii palju, et ei mahtunud ära tema suurde suvilasse, ja tegelikult ei saanudki ta neid asju kasutada. Juba siis tekkisid tal hõõrumised Beria juhitud julgeolekujõududega. Talle pandi pahaks ka seda, et sellal kui ameeriklased otsisid saksa teadlasi, tundis Žukov huvi üksnes juveelikaupluste vastu. Ning peaaegu tema nina eest sõitis Werner Heisenberg jalgrattaga Nõukogude okupatsioonitsoonist ameeriklaste juurde. Pärast Teise maailmasõja lõpu algatas Stalin Žukovi vastu kaks juurdlust, neist esimene oli nn lennu- ja teine trofeejuurdlus. Žukovit süüdistati vara riisumises, eneseupitamises — ta olevat omistanud endale teiste väejuhtide teeneid — ja ka bonapartismis. Viimane süüdistus oli eriti kurjakuulutav, kuna tähendas, et Žukov olevat haudunud Stalini kukutamise ja võimuhaaramise plaane. Ainuüksi selliste kahtluste eest maksti tavaliselt eluga. Žukoviga käituti aga tema suurt populaarsust arvesse võttes pehmelt, ta lülitati Poliitbüroo kandidaatide seast välja ja saadeti algul Odessa sõjaväeringkonda, hiljem aga veel kaugemale, Uuralisse. Teatud iroonia seisneb selles, et Moskvasse kutsuti ta Beria taotlusega ja temast sai kaitseminister Bulganini asetäitja. Beria-vastase vandenõuga liitus ta viimasel hetkel ja on isegi andmeid, et ta hoiatas Beriat. Viimane aga arvas, et teda hakatakse maha võtma alles NLKP
pleenumil.

Võtame kokku. Kõik need personaažid Stalini lähikonnast, keda me nägime filmis, on massimõrvarid. Samas aga on paljudest nendest saanud sama repressiivaparaadi ohvrid, mille nad lõid. Pole kahtlust, et Beria ja temaga koos likvideeritud repressiiv­aparaadi töötajad olid kurjategijad. Kuid samuti pole kahtlust, et nendega arvete klaarimine polnud kooskõlas isegi stalinlike õiguslike normidega. See tekitas perestroika ajal ja ka postsovetlikul Venemaal teatud dilemma. Kui need kohtuotsused ei olnud juriidiliselt korrektsed, peaks need justkui tühistama, ning Beria ja tema kaaslaste sugulased esitasidki taotlused nende rehabiliteerimiseks. Tehti aga lausa saalomonlik otsus: kohtuasju üle ei vaadatud, vaid anti teada, et nimetatud isikud ei kuulu rehabiliteerimisele. Niisiis, asi pole juriidilistes protseduurides, vaid inimestes. Siiski tehti üks kummaline erand. Beria lähimat kaaslast Vladimir Dekanozovit, kes lasti maha koos teiste „Beria bande liikmetega” küll ei rehabiliteeritud, kuid tema karistust pehmendati: 29. märtsil 2000. aastal asendati tema hukkamine 25-aastase vabadusekaotusega. Dekanozovile, kes lasti maha kohtuotsuse väljakuulutamisega samal päeval, oli see kindlasti suur kergendus.

Stalini surmahetkel kujunesid välja sellised jõujooned: esiteks veendunud stalinistid nagu Molotov ja Kaganovitš, kes tundsid küll, et teatud muutusi on vaja, kuid et nendega tuleb olla väga ettevaatlik. Teiseks Beria, kes plaanis läbi viia kõige ulatuslikumaid reforme, lubada teatud piirides eraomandit, nihutada NLKP rolli riigijuhtimises tagaplaanile ning viia kõik reformid läbi raudse käega ja repressiivorganite range kontrolli all. Hiljem oli sarnane plaan Juri Antropovil, kuid see jäi tema haiguse ja surma tõttu teostamata. Antropovi õpilaseks peetakse Mihhail Gorbatšovi, kes ei saanud Beria-Antropovi plaani kõige tähtsamast komponendist aru: reformid tuleb läbi viia repressiivorganite kontrolli all. Gorbatšov aga püüdis moderniseerimise ühendada demokratiseerimisega. Kui Beria plaan oleks täide läinud, siis võinuks tulemuseks olla midagi praeguse Hiina taolist.

Nagu öeldud, tahtis Stalin Beria hävitada ja selleks fabritseeriti laiaulatuslik Megreelia vandenõu. Ka Beria vihkas lõpuks Stalinit ja seda on filmis ka hästi näidatud. Tagasihoidlikumad reformaatorid olid Hruštšov ja Malenkov — mõlemad tahtsid lõpetada massirepressioonid ja said aru, et Nõukogude Liit vajab teatud reforme. Kuid Malenkovi ja Hruštšovi vahel oli tähtis erinevus: Malenkov nägi ohtu isikukultuses ja võimu kontsentreerumises ühtedesse kätesse, Hruštšov aga vihkas isiklikult Stalinit aastatepikkuste alanduste eest. Ta vihkas iseenda narrirolli, vihkas öiseid joominguid ja tahtis sellele resoluutse lõpu teha. Muide, nende joomingute pärast kannatas ka Malenkov, kellest sai pärast Stalini surma täiskarsklane. Juua ei meeldinud ka truule stalinlasele Kaganovitšile, kuid Stalin usaldas teda täielikult ega jootnud kunagi spetsiaalselt, mida ta tegi näiteks Hruštšoviga.

Niisiis, kõigepealt likvideeris Hruštšov Malenkovi, Molotovi, Kaganovitši ja Žukovi abil Beria kui kõige ohtlikuma rivaali. Selles oli ka tugev enesekaitse moment, kuna Berial oli võimuhaaramisel samuti plaan likvideerida oma ohtlikemad rivaalid. Võideldes Stalini isikukultuse vastu, koondas Hruštšov enda kätte tohutu võimu, olles korraga NLKP peasekretär ja Ministrite Nõukogu esimees. Kui 1957. aastal püüdsid Kaganovitš, Molotov ja Malenkov tema võimu piirata, süüdistades teda parteivastases tegevuses, visati nad parteist välja. Hruštšovi valitsemismeetodid olid Stalini omadega üsna sarnased, kuid väikese nüansiga: pärast 1953. aastat Hruštšov oma oponente enam füüsiliselt ei likvideerinud, mis võis lõpus päästa ka tema enda elu. Kui Hruštšovi-vastased jõud saavutasid viimaks 1964. aastal NLKP poliitbüroos ülekaalu, olevat Brežnev (keda vilksamisi võis ka filmis näha) soovinud, et julgeolek likvideeriks Hruštšovi. Teised seltsimehed olid aga vastu ja Hruštšov saadeti pensionile.

Ja lõpetuseks kaks asja. Esiteks, filmi poeetika. Nagu öeldud, tegemist on groteskiga, milles on osavalt kokku miksitud reaalsed sündmused ja karikatuursed väljamõeldised. Kuid tihti on reaalsed sündmused veel karikatuursemad kui fantasmid. Filmis on nii palju anakronisme ja anatopisme, et nii mõnigi kord on raske vahet teha, mis on taotluslik ja mis mitte. Filmi kritiseerijad lähtuvad ajalooliste detailide ebatäpsusest, kuid nad murravad sisse lahtisest uksest. Kindlasti olid filmitegijad teadlikud sellest, et Judina kontsert leidis aset 1943. ja mitte 1953. aastal. Samuti võib olla kindel, et nad teavad, et Volga ei ole Siberis. Samas on raske aru saada, mida on silmas peetud Svetlana ütlusega, et ta teab arste Stalingradis (on arvatud, et silmas on peetud hoopis Leningradi, ent kuidagi tõestada seda ei saa). Film loob fantasmagoorilise maailma, kuid mõjub paradoksaalsel kombel väga realistlikult.

Ja sellega seoses ka viimane küsimus: miks keelustati see film Putini Venemaal? On ju palju tõsisemad ja Stalini vastu palju karmimad linateosed lubatud ja isegi teatud määral tunnustatud, nagu nt Aleksei Germani „Hrustaljov, auto!” (muide, Hrustaljov figureerib ka „Stalini surmas”, ilmselt tsitaadina Germani filmist). Asi ongi selles, et film näitab midagi olulist pigem Venemaa oleviku kui mineviku kohta. Veelgi enam, seda võib käsitleda isegi hoiatusena. Kogu autoritaarne võim toetub ühele inimesele; see inimene, kes on pooljumala staatuses, on sügavalt paranoiline ja üksildane. Tema lähikond, sõbrad ja võitluskaaslased on tühised marionetid, keda ta põlastab ja umbusaldab. Ning nemadki — vähemalt osa neist — on valmis iga hetk talle noa selga lööma. Filmi näitamiskeeldu põhjendatakse sellega, et see solvab vene inimesi ja nende ajalugu. Alguses anti filmile levitamisluba ja siis midagi solvavat selles ei leitud. Hiljem aga — kuulujutud räägivad, et pärast seda, kui üks vaataja oli seda näinud — kutsuti see tagasi.

 

Viited:

1 http://stalin.memo.ru/spiski/tomi01.htm (vaadatud 26.07.18).

2 On andmeid, et ka Vorošilov oli määratud likvideerimisele; igal juhul seda „Briti spiooni” Stalin oma viimasel eluaastal rohkem enda juurde ei kutsunud.

3 Абдурахман Авторханов. Загадка смер­ти Сталина: заговор Берия. Frankfurt/
Main: Possev-Verlag, 1986 (5. trükk).

4 Pean siin silmas „rahvavaenlaste” arreteerimist mahalaskmisnimekirjade alusel Nõukogude Liidu suuremates linnades. Samas puhkudel, kui represseeriti terveid rahvaid (tšetšeene, ingušše, krimmitatarlasi, volgasakslasi jt; samasse kategooriasse kuuluvad ka 1941. ja 1949. aastate küüditamised Baltikumis), korraldati tõepoolest ka haaranguid.

5 Tuleb meeles pidada ka asjaolu, et toonased Nõukogude inimesed olid juba näinud poomisi linnaväljakutel. 1942–1946. aastatel poodi Leningradi, Kiievi jt linnade väljakutel „saksa fašistlikke anastajaid ja nende käsilasi”; okupeeritud alade külades poosid sakslased partisane ja nende abilisi. Võimalik, et Stalin tahtis, et „kodutud kosmopoliidid” assotsieeruksid fašistidega.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist