PERSONA GRATA RAHO AADLA

Kuidas sa tantsu juurde sattusid ja kes on olnud sinu eeskujud ja õpetajad?

Alustasin Rakvere Linnanoorte Näitetrupist, mille juhendaja on Tiina Rumm. Tiina rõhutas eelkõige seda, et tuleb kohal olla ja õigel ajal. Ma austan väga kõiki oma õpetajaid ja olen järginud põhimõtet, et kui astun õpilasena kooli, ei hakka ma institutsioonile küsimusi esitama ega etteheiteid tegema. Püüan igast õpetajast aru saada kui inimesest ja mõista, miks ta räägib seda, mida räägib, ja miks ta palub mul just sellisele aspektile tähelepanu pöörata. On olnud paar juhtumit, kui õpetaja metoodika pole mulle sobinud ja minus on tekkinud trots. Siis olen, hambad ristis, ära kannatanud — see pole õpetaja süü, kui minule pärale ei jõua. Seda kõike õppisin juba näiteringis.

 

Pärast keskkooli läksid siis Viljandisse?

Jah, läksin TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsukunsti õppima, sest teatri osas tekkisid mul juba näiteringi ajal kahtlused. Oma kehas ma ei kahelnud, aga hakkasin kahtlema kellegi teise loodud tekstide autentse esitamise võimalikkuses. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik rääkida millestki, mida ei ole olemas. Ma lihtsalt ei julgenud neid tekste esitada. Iga uue rolli puhul hakkasin kohe oma karakteri loogikale vastu sõdima. Eks need olid isiklikud psühholoogilised hädad. Lähedased soovitasid ka, et äkki ikka tants, mitte teater.

 

Kas sa pead enda puhul ainuvõimalikuks saavutada autentsus läbi keha?

Nüüd olen jõudnud tagasi sinna, et pole vahet, kas väljendan ennast läbi sõna või liikumise. Kehaliselt on niikuinii kõik olemas, sellest ei saa üle ega ümber. Valitud meediumis tuleb end mugavalt tunda. Ma ei ütle enam, et keha on autentne ja sõna on valelik. Aga tol ajal oli lihtsam olla vait ja liikuda kehaga. Sõna muutus kergemini ebaloomulikuks.

 

Ballett on ju kehale vägagi ebaloomulik liikumine.

Nojah, aga anatoomiliselt saab see siiski olla korrektne.

 

Oot-oot, end niimoodi väänata — see on ju täielik vägivald keha kallal.

Kunstivorm ise on artefakt, aga keha selles on siiski loomulik. Igasugust treeningut ja tehnikat, kus keha viiakse viimse piirini, võib vaadelda kui ebaloomulikku. Spagaadis olek ei ole loomulik, aga keha enda autentsus jääb siiski alles. Keha on igatpidi olemas. Kas lamav keha on siis kuidagi autentsem kui kõrgustesse pürgiv keha? Keha on ikka keha.

 

Tsitaat sinu magistritööst: „Tarkusele antav tagasiside kinnistab vaadet mõistusele kui millelegi muutumatule, samas kui panusele suunatud tagasiside suunab meid märkama muutusi iseenese olemasolemises ja väärtustama õpitud uut.” Mida sa sellega silmas pead?

Tegemist on refereeringuga, seega pole see otseselt minu mõte, aga ma nõustun sellega, mistõttu on see ka minu oma. Panus on tehtud töö. Panustamist ja pingutamist ei saa kunagi lõpetada. Kui endaga täiesti rahul olla, algab allapoole langemine. Õppides haarab mõni lihtsalt kiiremini, olgu siis matemaatikas või liikumises. Kui õpilasel tuleb kaks pluss kaks suurepäraselt välja, siis ei peaks kohe ütlema, et ta on tark. Mõni peab rohkem vaeva nägema, aga jõuab lõpuks ikkagi õige vastuseni. Kui tagasiside andmisel viidata tarkusele, võib juhtuda, et sellel, kellel kõik tuleb kergelt, kaob ära tahe saada järgmist teadmist, näiteks, kui palju on kaks pluss kolm. Just teadmiste otsimine ja oskuste täiustamine võiks tekitada mõnutunnet, mitte teadmine ja oskus ise.

 

Kaasaegse etenduskunstnikuna soovid sa tõenäoliselt luua maailmu, mida veel ei tunta. Kas sa tahad leida täiesti uusi vastuseid, näiteks et kaks pluss kaks võib olla hoopis kuus koma viis?

Ma püüan leida uusi tehteid ja mõelda, mis see kaks seal on, jagada seda osadeks, aga summa jääb lõpuks ikkagi samaks. See on neli. Üldkehtivaid valemeid kasutades saavutatakse ka teada-tuntud tulemusi, aga see pole mulle nii huvitav. Pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist olen eemaldunud traditsioonilisest viisist jutustada lugu, mis oleks publikule arusaadavalt ja ühiselt loetav. Mu lavastused saaksid kindlasti olla dramaturgiliselt huvitavamad — alati ei piisa, kui võtta lihtsalt vorm ja selle sees lõpmatuseni nikerdada. Samas on mul kujutelm, et sealt siiski midagi tuleb, sest ma otsin pidevalt uusi lahenduskäike.

 

Aga seda sa siiski usud, et kaks pluss kaks on lõpuks ikkagi neli? Ükskõik, mis tehteid sa seal sees ka ei tee?

Kuigi olen teatavates aspektides üpriski konservatiivne, pole mul mingit alust eitada, et mõne jaoks võib kaks pluss kaks võrduda viiega. Ka mul endal on tulnud arvatavasti erinevaid vastuseid. Võib-olla pole lihtsalt ise aru saanud. Iga inimene võib oma arvamuste ja praktikatega elada, kuidas tahab — peaasi, et see teisi ei kahjusta. Konservatiiv olen ma ehk selles osas, et väärtustan väga minevikku. Hoian nii iseenda pärandit kui ka üldist kultuuripärandit au sees. Seda, kust sa oled tulnud, ei tohi ära unustada. See, et ma mäletan, kes ma olin ja mis valikuid minevikus tegin, aitab mul end mõtestada praegusel hetkel ja seeläbi tekib iseendast kaugemale ulatuv tulevikunägemus. Loominguga on samamoodi — mõtted ja huvid tulevad minevikus saadud isiklikest kogemustest. Mina ise oma meelte ja mõistusega olen midagi tajunud, see miski tõuseb koorena pinnale ja tekitab vajaduse seda vormida ja teistega jagada.

 

Millist aega sa soovid tulevikus näha? Millisest minevikuajast otsiksid viiteid endale meeldivale tulevikule, olgu siis teatris või elus?

Minu reaalses kogemuses on kolmkümmend üks aastat ajalugu, kõik sellele eelnev on teiste tekstide ja juttude põhjal ehitunud tõelisus, mida ma saan küll teada, kuid mitte kunagi täielikult mõista. Mittemateriaalne minevik, mis asub väljaspool minu eluaega, elab ainult minu kujutluses. Näiteks kui loen aastatetaguste teatriuuenduste kohta, siis tänapäeval, mil sellised loomemeetodid ja lähenemised on tavapärased, on mul väga raske ette kujutada, mida toonased loojad üleüldse tegid ja kuidas mõtlesid. Ajaloo kohta tean fakte, aga minu ajalik keha ei ole võimeline seda tajuma. Seetõttu hindan olevikku kõige rohkem, sest siin on mul võimalik ise midagi korda saata.

 

Kas sa tunned end Eesti teatri osana?

Jah. Rakveres elades vaatasin enamikku Rakvere teatri lavastusi. Tallinlasena olen kõige rohkem käinud Kanuti Gildi SAALis, STLis, Mustas Kastis, Tallinna Tantsuteatris ja vaadanud eraprojekte. Isegi kui ma tean, et mõningate tegijate maitse ei ühti minu maitsega, jälgin neid ikkagi. See on teatav osadustunne kogukonnaga. Viljandist tulnuna liikusin etenduskunstide keskkonnas ja esmajoones huvitavad mind just inimesed. Nüüd on mu kogukond laienenud, lisandunud on ka kursusekaaslased EMTA lavakunstikooli magistrantuurist ja nende teatrid.

 

Kas koolis nende kogukondade erinevuse tõttu konflikti ei tekkinud?

Ei tekkinud. Kogu kursus tegeles uute vahendite otsimisega. Tanel Saar näiteks kasutab oma loomingus palju füüsist, olgugi et enamjaolt sümbolina. Liikumine peab tal midagi tähendama, olema semiootiliselt loetav. Mind huvitab pigem abstraktne tants — alati ei pea aru saama, tähendus võib olla liigutamises endas. Eks erimeelsusi tekkis ikka ka. Näiteks teatris NO99 tehtud lavastuse „Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba” loomisprotsessis minu meetod läbi ei läinud. Mina nägin seda nii, et oleme kõik ringis ja arutame, et jõuda ühise huvini ja kokkuleppeni, mida üleüldse ja milliste vahenditega luua. Sellisel viisil koos loomine oleks aga nõudnud vähemalt aastapikkust prooviperioodi, kuna loojaid oli kokku kaheksa. Aeg-ajalt on keeruline ainuüksi iseendagagi nõustuda, rääkimata siis veel seitsme teisega. Tantsukunstis tekivad huvitavad lavastused sageli ühisloominguna, nagu näiteks „Olmeulmade” kaks lavastust, mis on sündinud Age Linkmanni, Arolin Raudva, Maarja Tõnissoni ja minu pidevast üksteise mõtete edasiarendamisest. Võrdsete loojate kokkutulek on äärmiselt viljakas. Repertuaariteatris on võim tihti hierarhiseeritum, igaüks vastutab oma osa eest. Tantsukunstis oleme rohkem harjunud sellega, et kaks aastat tegeldakse ühe asjaga. Vormistamine võib lõpus toimuda väga kiiresti. Ei alustata lahenduste otsimisest — tööprotsess on seotud loojate kui inimeste isiklike otsingutega. Repertuaariteatris pole selleks enamasti vist aega.

 

Mis on sulle piisavalt väärtuslik väljakutse? Kus on sinu vastutus?

Viljandis tantsuanalüüsi tunnis ütles Kai Valtna, et see, mida mina laval teen, on minu asi ja minu mõte, aga see, mida publik välja loeb, on juba publiku enda vastutada. Looming on alati ka moraali küsimus. Mõni peab mõeldamatuks vaadata etendajat laval paljalt ringi hüppamas. Kui ma alasti lavale astun, siis loomulikult mõtlen sellele, mis eas inimesed seda vaatavad ja mis küsimusi see neis tekitab. Kui olen otsustanud, et alla 15-aastased ei peaks seda nägema, siis mõtlen jällegi sellele, et publikus on olnud ka viieaastane, kes on mind kinniteibitud genitaalidega end kontsadel väänutamas vaadanud. Mingit traumat laps ei saanud. Laste puhul sõltub palju kodusest kasvatusest, sellest, kas kodus on räägitud, mis on fiktiivne lavareaalsus ja mis tegelik elu, mis on üldse etenduskunst jne. Ma ei taha luua ühiskonda juurde narratiive, mis soodustaksid vägivalda. Vägivalda võib kasutada vahendina, aga vägivalda ei tohiks õigustada.

 

Kui sa ripud oma soololavastuses „Mina olen Ra” viiskümmend minutit paljalt, pea alaspidi, siis see näib mulle väga vägivaldne.

Huvitav. Minu jaoks oli see totaalse ilu manifestatsioon — jumaliku laskumine. Loomulikult oli see füüsiliselt äärmiselt suur väljakutse. Nagu klassikaline ballettki. See oli äärmuslik, aga minu meelest mitte vägivaldne. Vahel on mul loojana tekkinud tahtmine oma privilegeeritud positsiooni ära kasutada ja laval räigelt rõvetseda. Ehk peaksin selle ükskord ära tegema, siis ei painaks see soov mind enam.

 

Kas need lavastused, mis sa oled teinud, ei ole rõvedad?

Minu meelest on need kõik olnud puhas esteetika ülistus. Kindlasti on üks alastuse põhjusi minu puhul olnud soov jagada oma aastatepikkuse töö vilju teistega. Olen ikka päris palju trenni teinud. Tahaksin ka teistega jagada, kui ilusasti mu saaglihased välja on joonistunud. Vaadake kui tore! Vaadake, mul on selline vahva biitseps. Mulle meeldib laval vaadata igasugust inimkeha, aga ma väga naudin treenitud, apolloonlikku keha. Kui sa arvad, et see on rõvetsemine, siis mina ei esita sulle mingisuguseid pretensioone.

 

Kas naise keha on sinu meelest sama ilus kui mehe keha?

Jah.

 

Kas paks keha on sama ilus kui peenike?

Iga keha kannab endas oma lugu. Laval võib mõjusalt toimida missugune tahes keha. Vaatajana ei anna ma hinnangut inimesele endale, vaid loomingule. Etendajat kui inimest vaadates liigub mu mõte muidugi küsimusteni, mida keegi sööb, kui palju trenni teeb või mis vaevused teda kimbutada võivad, aga ma ei väärtusta sellest lähtuvalt inimest vähem või rohkem.

 

Aga miks sa pole näidanud laval erinevaid kehi? Või ise rasvunud selleks, et näidata keha lugu?

Ma ei taha. Doris Uhlichi lavastuses „Alastusest enam” oli laval palju erinevaid kehi. Mind kunstnikuna ei huvita praegu sellised valikud.

 

Sest sul on sellised väärtushinnangud?

Ma olen enda suhtes nõudlik. Mul pole õigust minna kellegi kohta isiklikult tänava peal arvamust avaldama, aga ma olen veendunud, et peenike on lihtsam olla — jõuab rohkem, energiat on rohkem, uni on parem, kehakeemia on tasakaalus, tervis on tugevam. Ülekaalulisus teadupärast on ju väga paljusid haigusi soodustav faktor. Aga see on iga inimese enda valik, milline ta on.

 

Kuidas oleks Aristotelese keskmisega? Kui sa propageerid peenike olemist, siis peagi jõuame modellimaailma ja anoreksiani välja? Pealegi peaks siis taas kehtestama ideaalse keha mõõdikud?

Mis on see keskmine, mida võiks taga ajada? Teismeeas ma jälestasin oma keha. Soovisin olla nii peenike, et kui keeran ennast profiili, ei oleks mind näha, et oleksin nagu A4 paberileht. Töötasin aastaid selle nimel. Tajun oma ihulist olemist väga intensiivselt, ehk on see tingitud närvide impulsisagedusest, ma ei tea, aga keha on mulle väikesest peale äärmiselt oluline olnud. Ma pole kunagi suutnud oma peas sedasi ära hõljuda, et ei paneks tähele, mida mu keha sealjuures teeb. Kui ma end veel kehatehniliselt ei treeninud, siis tegelesin palju jubedamate praktikatega. Räigelt piinasin ennast. Kuidagi oli vaja aru saada, et olen elav ja olemas. Tahtsin keha tunda, aga samal ajal seda ka enese olemisest kõrvaldada. Tol ajal ma lahutasin oma mõistuse ja keha täielikult. Kuidagi ei jõudnud oma mõttega sinnamaani, et olen üks tervik, et mina olengi mina. Et kui ma patsutan, siis ma patsutan ennast, mitte oma keha. Kui hakkasin tantsukunstiga tegelema, suunasin kogu tähelepanu treenimisse ja tehnikate õppimisse. See oli ainuke võimalik pääsetee. Seda ma küll propageerin, et inimesed liiguksid rohkem ja sööksid tervislikumalt. Viljandis sõnastasin oma eesmärgina täiuslikkuse, aga nüüd tean, et see on kättesaamatu. Pigem mõtlen täiustumisest, mitte täiuslikkusest. Täiuslikkus kui absoluut saab eksisteerida vaid fantaasias — kehaliselt ei ole see võimalik. Isegi kui saavutada oodatav lõppeesmärk, saab sealt ju alati edasi minna. Tegemist on protsessiga. Treenida veel, et pidevalt täiustuda. Puhtalt näljutamisega ei saa kindlasti sellist keha, mida ma praegu laval näitan. Mäletan ise väga hästi, et kui olin anorektik ja buliimik, siis vaatasingi nälginud aafriklaste kehi ja nägin seal täielikku ilu. Nüüd hakkab kõhe.

 

Kas siis täiuslikkus abstraktse ideena on avatud või suletud lõpuga?

Mõttemeeles on see kindlasti lõppematu. Usufanaatikud ju kogevad täiust — viivad end kindlate praktikatega sellisesse ekstaasi, et saavutavadki täiuslikkusetunde. Kui ma teismelisena noaga nahale sälgu sisse tõmbasin, oli see täiuslik tunne. Sel hetkel ei igatsenud ma enam midagi! Enesepiitsutajad tahavad võib-olla patust priiks saada, aga kui reaalselt endale piitsaga vastu selga lüüa, siis esmalt tekib meeletu valu, aga ühel hetkel on keha tootnud nii palju adrenaliini, et valuaisting kaob ära. Kui jõuda sellesse staadiumi, et enam ei tunnegi valu, siis võib see päris võimsa seisundi tekitada. Täiuslikkuse hetke. Sama võimas tunne võib tekkida ka tantsides. Kehakeemiat saab muuta mitmeti: söömisega, alkoholiga, medikamentidega. Elav organism ongi ju keemiline tasakaal ja seda on võimalik nii balansist välja viia kui ka tasakaalustada. Mina ei otsi ohte — autode või rongide eest läbi ei jookse. Tervis on hindamatu väärtusega. Olen leidnud liigutamise selleks, et tunda ennast täiusele lähemal. Samas tean, et sellesse pole kunagi võimalik sisse minna. Noorena olin hüpohondrik, mulle lihtsalt meeldis kogu aeg haige olla. See seisund oli nii nauditav — olla väeti ja värisev.

 

Miks sa niimoodi mõtlesid?

Pärast viiendat klassi läksin suurde kooli. Keskkond oli täiesti teine, pooled noored olid juba anorektikud. Väga aktuaalne oli see, kuidas ilus ja peenike välja näha ning mis riideid kanda. Muidugi oli see ainult üks teemavaldkond, kuid kuna mina polnud sellise maailmanägemisega kokku puutunud, haarasin oma uudsusehimus sellest kohe kinni. Kuuendas klassis tutvusin esimest korda elus ameerikaliku popkultuuriga. Vanemad kasvatasid mind ja mu vanemat venda nii, et me polnud vist ühtegi Hollywoodi filmi näinud. Me seiklesime metsas, ronisime puude otsas. Meisterdasime, jutustasime lugusid, tegime ja vaatasime teatrit. Ühelt poolt selline animistlik maailmakäsitlus, teiselt poolt klassikaline kultuur. Mulle väga meeldis Mozart ja Beethoven. Tümpsust ei teadnud ma midagi. Kuuendas klassis nägin klassiõe juures esimest korda MTVd, Anastacia videot „One Day In Your Life”, kus ta on basseini ääres ja kõik on nii litsakad ja väljakutsuvad. Mina oma siiras mõtlemises ei saanud aru, et see on fiktsioon. Kui telekas näidatakse, ju see siis nii on. Kino ja televisioon on ju parimad pettekujutelmade tekitajad. Võrreldes mingite teiste artistidega oli Anastacia muidugi peaaegu et nunn. Ma vaatasin, et vau, kuidas nad elavad, miks mina metsas käin? Tahan ka kalliskive ja et kõik oleks pau-pau-pau, niimoodi räpaselt ja kõlvatult. Hakkasin ammutama kõike, mida popkultuur pakkus. Eks see oli kindlasti üks põhjus, miks ma tasakaalust välja läksin. Tagasi vaadates olen muidugi ka selle perioodi eest elule tänulik — et ühel hetkel jõudsin selleni, et sõin hommikuti ühe supilusikatäie valget suhkrut, et kehas ikka energiat oleks. Praegu tundub see muidugi täiesti arulage. Meeldiv, et ikka edasi arenesin.

 

Sul on nii sügav ja isiklik kogemus häiretega. Miks sa neid laval ei jaga?

Minu loomingulised otsingud on praegusel hetkel pigem mingi fenomeni avamine, mitte teaduslike faktide esitamine, probleemistiku näitlikustamine või tõsieluliste lugude jutustamine. Tunnen, et etenduskunst võimaldab just teistsuguseid käsitlusi. Minu meelest oleks rõvetsemine see, kui ma laval vetsupotti oksendaksin ja videost jookseksid minu elatud minutid, päevad, kuud. Mind tabavad vahel laval juhtuvat vaadates võikusvärinad — mõni asi lihtsalt on jäle —, aga kui ma tunnen, et loojad selle taga on ausad ja tõesti teavad, mida nad publikuga jagavad, ja on ise seda ka ühel või teisel viisil kogenud, siis on see põhjendatud ja vajalik. Kui aga materjal on entsüklopeediast võetud ja ise ollakse siidkinnastega, siis ma ei võta seda omaks. Samas, ma ise olen ju laval ja punnitan oma kõhulihaseid ja arvan, et see on nüüd hirmus esteetiline. Kuid kõhulihasedki ei tekkinud üleöö — kõik on tulnud läbi töö ja pingutuse.

 

Kuhu edasi?

Ikka paremuse poole! Praegusel hetkel tahaksin varvaskingadele tõusta. Juba aastaid on see mõttes olnud. Tahaksin ära proovida. Tean, et see pole mu jalalaba ehitust arvestades mulle eriti soovitatav, aga kuni ei ole katsetanud, ei saa ka midagi kindlat väita. Kujutan ette, kuidas ma kõverate põlvedega tibutama hakkan — eks sellestki võib midagi kaunist leida!

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon