„SEST NEED NIMELT ON RUTULISEL HÄVINEMISEL…”
Veebruar, 2019„Johannes Pääsukese tõeline elu”. Režissöör: Hardi Volmer. Operaator: Mait Mäekivi. Stsenaristid: Hardi Volmer ja Olavi Ruitlane. Produtsent: Anneli Ahven. Helilooja: Ardo Ran Varres. Kunstnikud: Kartin Sipelgas ja Killu Mägi. Kostüümikunstnik: Inga Vares. Helirežissöörid: Ants Andreas ja Tiina Andreas. Monteerija: Emeri Abel. Osades: Ott Sepp (Johannes Pääsuke), Märt Avandi (Harri Volter), Tõnu Kark (Sergo), Ester Kuntu (Nasta), Üllar Saaremäe (Kõrtsu-Ruudi), Peeter Raudsepp (Jaan Tõnisson), Ardo Ran Varres (Oskar Kallas), Merle Jääger (Taarka), Robert Annus (Karl Menning), Tõnu Oja (Papa Lebedev), Carmen Mikiver (Mustlane). Mängufilm, värviline, kestus 90 min. ©Kopli Kinokompanii. Esilinastus: 10. I 2019.
Gabriel García Márqueze romaani „Sada aastat üksildust” üks tegelasi on tulnud mõttele jäädvustada dagerrotüüpia abil Jumalat. Juhul, kui viimane ikka olemas on. Vastasel korral võimaldaks aga dagerrotüüpia teaduslikult tõestada Jumala mitteolemasolu. Nimelt on Márqueze isemõtleja võtnud nõuks asetada erinevad dagerrotüüpiakujutised üksteise peale. Nõnda ei tohiks neis ülesvõtetes midagi varjule jääda, varem või hiljem jõuaks niiviisi Jumala dagerrotüübini, on mees veendunud. Loogiline ju.
Iseenesest ei ole see Hardi Volmeril esimene kord pöörduda oma filmis filmi enesega seotud ainese poole. Kujutas ju tema eelmine linalugu „Elavad pildid” samuti otsapidi kinoga seonduvat (ja meenutada võib ka Päratrusti aegadel tehtut). Volmeri uusim töö pajatab Johannes Pääsukesest, Eesti esimesest filmipääsukesest, tema elust aastal 1912.
Johannes Pääsuke
1912. aasta kevadel, mil „elektriteater” Illusion etendas Utotškini lendamisi Tartu kohal, oli Johannes Pääsuke (30. III 1892 — 8. I 1918), kes end selle ülesfilmimisega üksiti meie filmilukku, selle rajajaks lennutas, äsja kõigest kahekümneseks saanud. Filmitegijana (kelleks ta saatuse tahtel oligi määratud jääma) kaunikesti konarlik alustaja, oli Pääsuke fotograafina juba tollal, poisiohtugi kogenud ja staažikas.
Fotograafina praktiseerimist oli ta alustanud viieteistkümneselt. See selgub Pääsukese kirjast Carl Bullale, Peterburi n-ö keisrikoja fotograafile, augustis 1915, mil Pääsuke peab sõjaväkke minema ja loodab leida Bulla abiga võimaluse ka seal pildistamise, oma meelistegevusega jätkata. Nii et Volmeri filmis vajalikel hetkedel letti löödav pilt, mis võinuks vabalt olla Bulla tehtud — igaüks tsaari pildistada ei tohtinud, aga Bullal oli vastav luba olemas —, on filmitegijate omavoli, impulss selliseks fantaasialennuks on aga otsapidi tõsieluline. Bullast ja tema Eesti seostest veel niipalju, et tema naine oli Eestist pärit, neil varastel aastatel kinkis ta oma töid ERMi fotokogule ja pärast punarevolutsiooni ei kõlkunud ta mitte võllas, vaid veetis oma vanaduspäevi rahumeelselt Saaremaal.
Aastal 1912 ei olnud noor mitte ainult Pääsuke, niisamuti astus esimesi samme 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseum. Kohe oli asutud muuseumile ka kogusid komplekteerima, vanavara koguma, ja selleks kaasati vabatahtlikke. Üksiti mõtles ERM oma pildi- ehk fotokogu loomisele.1 See ongi see, mis Pääsukese ja ERMi kokku viis ja mis ilmselt mõlemale soodsalt mõjus.
Milliseid ülesvõtteid muuseum ootas? Aprillis 1912 kuulutas ERM välja fotovõistluse. „Rahvad muutuvad. Muutuvad ajad ja kombed. Igal põlvel on oma füsiognoomia. Meie ei ole kaugeltki enam oma esivanemate sarnased. Meile näib nende ammu kustunud elust palju võõrastav, imeline, kui mitte täiesti arusaamata, nende ülikonnast pääle kuni igapäevase elu avaldusteni. Nendel nähtustel on oma sügavamad põhjused. Kõik püüab edasi, edeneb, areneb, kasvab. Sarnaseid tõsiasju kindlaks teha ja uurida on enam kui tarvilik.”
Toome siinkohal ära ühe võistlustingimuste punkti täielikult ja muutmata kujul, kogu põhjaliku loeteluga: „Ülesvõtted peavad algupäraliselt rahva elust olema ja selle tüüpilisi külgesid karakteristliselt tabama. Need võivad rahvast tööl, pidudel, lõbutsemisel, igapäevasel talitusel jne. näidata. Nad võivad ka rahva keskelt tüüpusi tuua (ka rahvariides inimesi) ilusamate kodukohtade, ajalooliste paikade piltisid jm. Iseäranis soovitavad oleksid aga ülesvõtted isesugustest muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest jne., nende sisseseadetest (interieur), tervetest küladest ja nende omapäralistest risti-rästi jooksvatest tänavatest. Sest need nimelt on rutulisel hävinemisel.” (Postimees, 28. IV 1912)
Pääsuke tegi kaastööd ERMile sõltumata fotovõistlusest, kuid ilmselt iseloomustasid võistlustingimused loodavat pildikogu tervikuna. Ja teisipidi, esimesed fotograafid, kelle töödest pildikogu moodustuma hakkas, kujundasid omalt poolt ERMi fotokogu, täpsustasid selle mõõdupuid praktikas. Pääsukese roll polnud siin ilmsesti mitte vähetähtis. Aastate jooksul on ERM avaldanud tema fotosid korduvalt postkaartidena, korraldanud mitmeid fotonäitusi ja jõudnud tänaseks üllitada paar raamatutki Pääsukese fotodega.
Pääsukese seisukohalt omakorda võimaldasid kontaktid ERMiga ja rohkete pildiseeriate valmistamine muuseumi tellimusel kujundada tema kui fotograafi ja potentsiaalse filmitegija loomingulisi arusaamu, näiteks, et uued meediumid saavad olla enamat kui lihtsalt kunde „kunstipärane” ateljeejäädvustus. Nii et, tänapäevasemas keelepruugis, visuaalantropoloogia, aga mitte ainult. Oma fotodel, „kodumaa päevapiltidel”, on Pääsuke tegelikult tõeline fotokunstnik. Olen tema omapärastest Weltlandschaft’idest juba kirjutanud, ei hakka siin kordama.2 Filmis kajastamist leidnud Setumaa retke pildid on hoiul ERMis (ERM Fk 213; aga seal on kasutatud mujalgi tehtud päevapilte, nii tasub vaadata ka ERM Fk 214).
Lisaks säilinud fotodele ja filmijäädvustustele tunnistavad Pääsukese sajanditagustest tegemistest mõningad päevikuvormis ülestähendused ühest pildistamisretkest (avaldatud TMKs 1986, nr 10–11). Veel on olemas armeeteenistuse aegseid märkmeid ja ärakirju Pääsukese saadetud kirjadest (tänaseks samuti ERMis tallel). Selgitavat materjali pole just palju, aga õnn, et on sedagi. Meie nüüdsetel filmitegijatel on olnud piisavalt vabad käed Pääsukese „tõelise elu” fantaseerimisel.
Film iseenda ajalugu kujutamas
Filme, mis tegelevad filmikunsti enese ajalooga, ka selle varaste aastate jäädvustamise ja/või interpreteerimisega, on aegade jooksul valminud mitmeid. Nimetagem uuematest näiteks Martin Scorsese „Hugot” (2011, meie filmilevis pealkirjaga „Hugo Cabret’ leiutis”), lugupidamisavaldust filmikunsti ühele suurimale võlurile Georges Mélièsile. Scorsese pöördumine filmiajaloo poole polnud juhuslik, tema käe all on valminud pikk, ligi neljatunnine dokumentaal Ameerika filmi ajaloost („A Personal Journey with Martin Scorsese Through American Movies”, 1995). Ja ei maksa unustada ka meie omamaist, Priit Pärna ja Janno Põldma animat „1895” (1995), mis heidab valgust vendade Lumière’ide leiutise sünniloole.
Ühe omanäolisematest filmiajaloo käsitlustest pakub vendade Tavianide „Good morning Babilonia” (1987), mis esitab omapoolse versiooni Griffithi „Sallimatuse” kuulsate elevantide päritolust — Griffithi istuvad elevandid, kes on määratud kaunistama peaaegu kõigi filmiajalugude lehekülgi, olla hoopis kahe itaalia nooruki kätetöö! Tavianide filmi kujundistruktuuri raames on selline lahendus igati põhjendatud. Teada on, et Griffithit inspireerisid „Sallimatust” kavandades itaallase Giovanni Pastrone ajaloofilmide suurejoonelised ruumilised dekoratsioonid (varem kasutati tasapinnalisi dekoratsioone, nagu teatris). Tavianide noorukid lähtusid elevante luues omakorda ühe kiriku bareljeefist, mille restaureerimisega nad enne Ameerikasse siirdumist perekonnatraditsiooni järgides ametis olid olnud, nii et isa oli sunnitud heitma poistele nende pulmalauas ette isaisade ametist loobumist. Selleks, et nüüdseks krestomaatilise dekoratsiooni ette seatud pulmalaua teises otsas saaks Griffith omakorda tõusta ja kuulutada: just film, nooruke X muusa, on see, mis võimaldab poistel Leonardost põlvnevate esiisade missiooni edasi kanda ning püüda muuta maailma paremaks ja kaunimaks. Kuulsad elevandid on kui sümboolne teatepulk, mille kirik filmile (sic!) edasi annab. Ajalooalaste nagelemiste asemel-kõrval hoopiski filmi, tema rolli kunstipärane mõtestamine — selline on Tavianide film.
Griffithi suurfilmidega algas filmikunstis sootuks uus ajajärk. Peter Bogdanovichi „Nickelodeon” (1976) kujutas sellele eelnenud lihtsakoelise meelelahutuse ajajärku. Sellest lihtsakoelisusest lähtus ka Bogdanovichi linaloo stilistika ja sisuline ambitsioon — nickelodeon tähendab äraseletatult odavat, viiesendi-teatrit. Kuivõrd see on kesise tulemuse õigustusena aktsepteeritav, on mõistagi teine küsimus.
Nickelodeonide ajastusse (esimene selline kino avati aastal 1905) jäävad ka meie filminduse algusaastad. Aga ei maksa meil oma esimesi kinosid, lihtsaid puitrajatisi, ka rahva poolt hellitavalt varsakopliks tituleeritud Illusioni häbeneda ühtigi, just niisugustes küünides sepitseti kaugel Ameerikas American dream’i ja Hollywoodi tähelendu.3 Või nagu vana sots Vilde teadis 1913. aastal väita, küll veidi teises seoses: parsil elab luule, vommil sigib suur idee.
„Johannes Pääsukese tõelises elus” suurt ideed pole, on lihtsalt Setumaa retke rõudmuuvi. Jah, saab ju ka nii, ent ometi tahtnuks ekraanil nähtavale mingisugustki täiendavat vinti. Nii, nagu oli kas või „Elavates piltides”, kus läbi kinonäitamise — ajastutele omaseid filmiklippe ja uuema aja teleseepide peresaagade afekteeritud stilistikat kaasates ning koomilises, parodeerivas võtmes kasutades (toona oli stsenaristiks Peep Pedmanson) — räägiti ikkagi midagi enamat kui ühe maja lugu. Muide, kõikeseebistavaid seepe ei tasu alahinnata. Oli Shakespeare ja oli traagiline, kuningriigita jäänud kuningas Lear, hiljem oli Balzaci kõigest ilma jäetud isa Goriot; algselt traagiline kollisioon teisenes kodanlikuks draamaks. Tänapäeval on aga ikka samast ainesest toituvad ja seda ekspluateerivad seebid. Nende vaht küll vajub, kuid seda selgesuunalisem on arengujoon.
„Kui lint on otsas, ei anna keegi seda juurde”
Volmeri filmis on mitmeid viiteid, et Setumaa on midagi muud, otsekui teistsugune maailm: rongilt maha tõstetud peategelased tähendusrikkalt kangialust läbimas, viited Piusa jõele ja võimalikule jõesümboolikale. Järgneb pantha rei motiiv: kas teistsuguses valguses tee ongi veel sama tee? Ka salapäraste kujude nägemine teleoptikaga ruumiliselt tihendatud metsas (operaator Mait Mäekivi). Kummatigi viidetega asi piirdubki, ilma et neid edasi arendataks.
Mis veel hullem, teekonnal nähtu-kogetu ei peegeldu meie rännumeestes tagasi. Peategelaste, Johannes Pääsukese ja Harri Volteri (Ott Sepp ja Märt Avandi) kohta saame öelda, et „noored mehed”. Põhjalikumat konkretiseerimist stsenaarium (Hardi Volmer, Olavi Ruitlane) neile ei paku. Nii on filmiloo alguses ja samamoodi filmi lõppedeski. Setu piiga Nasta (Ester Kuntu) surm läheb noorest Pääsukesest ludinal mööda (või täpsemalt: Pääsuke läheb surmast mööda), mis sunnib küsima, mis inimene see noor Pääsuke, pealekauba ju veel ajalooline isik, Volmeri filmis üldse on. Et kuidas tema hingega lood on — on ju hingest varem dialoogis pikalt juttu olnud. Stsenaariumi dialoogid võivad olla kena sõnaseadega, aga just seatud, pigem literatuursed, paslikud lugemiseks, mis takistab neil küündida ekraanil selle tähenduseni, mida eeldaks.
Jah, veel on filmis Sergo (Tõnu Kark), kes peaks noortele meestele nende Setumaa-rännakul teejuhiks olema, otsekui Vergilius Dantele. Ainult et teekond, see rõudmuuvi, on sedavõrd lihtne, puhtmehaaniline, et ei vaja teejuhti. Ometi on Sergo tegelaskuju vajalik, tema suhu on seatud enamik filmi mõttekilde ja Tõnu Kargi Türgi sõja veteranis pakitsev energia on see, mis hõredat rännakut ja filmi tervikuna koos peab hoidma. Ime siis, et see vanal Sergol võhma välja võtab, nii et Peeter Volkonski doktoril ei jää muud üle, kui laatsaretis veterani silmad sulgeda.
Mõtlen, kas ei võinuks Setumaad ja setusid, Taarkat (Merle Jäägri mõjuvas esituses), setu omakultuuri ja selle jäädvustamist, tänast filmilindile talletamist kunagiste Pääsukese ülesvõetud kaadrite jätkuna filmis veelgi rohkem ja veelgi autentsemal kujul olla. Vahest võinuks või pidanuks just see saama tolleks tähendusrikkalt teistsuguseks maailmaks, millele küll paljulubavalt viidatakse, kuid milleni ometi ei jõuta? Praegu jääb Setumaa pigem filmi tegevuse etnograafiliseks taustaks, mingis mõttes asjaks iseeneses. Kultuurierinevused, soov ja vajadus neid jäädvustada on see, miks Pääsuke Setumaale läkitati. Ekraanil vilksatav Nasta surm peaks üksiti väljendama eri kultuuride kokkupuudete tagajärgede traagilisi ohte.
On veel üks aspekt, millest „Johannes Pääsukese tõelise elu” puhul tuleks rääkida. See film on valminud ilma Eesti Filmi Instituudi rahastuseta. Nii et Sergo üks mõttekild saaks kõlada ka kaasaegselt: „Inimese elu on nagu sinematograaf, kui lint on otsas, ei anna seda keegi juurde, ei Jumal ega Väisänen.” Ega EFIgi.
Muidugi, kohustust ju polnud. Tõesti, stsenaariumile saab nii mõndagi ette heita, nagu nüüd valmis filmilegi. Kuid on tõesti kummaline, et samal ajal leidis EFI, kelle põhikirjajärgne eesmärk on „Eesti rahvusliku filmikultuuri säilitamine ja arendamine”, raha sisseostetud idee järgi tehtava kassaeduka „Klassikokkutuleku” järje jaoks. Hindan produtsent Kristian Taska oskust jõuda suurte vaatajanumbriteni, tõestada, et see on meie oludes võimalik (omamaise filmi buumi vallandajaks oli just Taska), avardada sel moel meie filmimaastikku (art-house kaotaks oma mõtte, kui selle kõrval muud polekski). Taska tegevus väärib tunnustamist, aga ilmselt leiduks siin paslikumaid vorme kui uue kommertsprojekti tootmise toetamine.
Nii pidigi Hardi Volmer oma (ilma eesti filmi põhirahastaja EFI rahastuseta ja õige mitme aasta peale veninud) töö esilinastusel tõdema, et film on sündinud suuresti tänu eesti jonnile. Hea, et niigi. Teinekord tulebki põikpäiselt iseendale truuks jääda. Oli ju ka eespool meenutatud Márqueze taiduri mõte dagerrotüübid üksteise peale asetada piisavalt jabur. Praktiliselt mõttetu ja võimatu, kuna need foto eellased lihtsalt ei paista läbi, vaata, kuidas tahes. Aga ideena…?
Viited:
1 Vt Piret Õunapuu 2011. Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
2 Vt Lauri Kärk. Hetk ja kõiksus. Kultuurimälu GPS — https://laurikark.wordpress.com/2017/04/07/hetk-ja-koiksus-kultuurimalu-gps/
3 Vt lähemalt Neal Gabler 1988. An Empire of Their Own: How the Jews Invented Hollywood. USA: Crown Publishing Group.
