PERSONA GRATA MAIT JOORITS

„Ma olen umbes seitsmeaastane ja seisan oma koduõuel. On juba õhtu — ei mäleta, mis aastaaeg, igal juhul tähed siravad. Ma seisan üksinda keset lagedat maad ja vaatan üles taevasse. Ma seisan ja vaatan ja vaatan ja tunnen, kuidas ma olen üleni täis mingit täiesti seletamatut valu ja igatsust millegi järele, mida ma ei oska nimetada, aga ma tean, et seal kusagil, nende tähtede taga on mu Päriskodu ja Päriselu ja ma palun mõttes, et mu pärisvanemad tuleksid ja viiksid mu siit ära, sest siin ei ole miski Päris.”

Mait Joorits, „Elusamuse otsingul: Uku Masingu „elusamus” ja selle võimalikkuse võimalustest 21. sajandi Eestis”. Kaitsmata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2014.

 

Mis sind teatri juurde tõmbas — kas seesama pärisasjade otsing?

Alguses tundus teater lihtsalt huvitav, hästi palju võimalusi pakkuv. Teatrikoolis sütitasid kõige rohkem suured lood. Mitte suurvormid, aga… võimalus, et teater tõukab end lahti olmemaailmast. Ja mitte sellepärast, et olmereaalsusest peaks pagema, vaid tuletamaks meelde, et olme on vahend, mitte eesmärk omaette. Nagu Uku Masing ütleb: „On ainult teine maailm.” Teater on kõige lihtsam viis rännata ja maailmu luua.

 

Usud sa seda siiamaani?

Nüüd hakkab see usk tagasi tulema. Repertuaariteatri olmereaalsus põrutas alguses ikka lagipähe. Aga ühel hetkel tuleb kogemusega koos julgus minna tagasi selle juurde, mis sind päriselt sütitas, ja hakata looma suuri maailmu, millest sa unistasid. Nüüd hakkab tekkima vajalik pagas ja nüüd on ka selge, et keegi teine peale sinu enda neid maailmu ei loo.

Kui teatrilavastus õnnestub, saab teine maailm teoks, näitlejad ja publik tulevad sellega kaasa ja sünnibki ime. Aga ime ei sünni, kui keegi ei seisa tähistaeva all ja sellesse ei usu. Imed juhtuvad väga harva juhuslikult.

 

„Mul on hää meel, et ma veendun üha enam, et eksisteerivad mingisugused teistsugused reaalsuse variandid, et mingid teised maailmad on võimalikud, ja mis võib-olla kõige lohutavam, ma pole selles igatsuses kaugeltki üksi. Kui piisavalt kaua teise inimesega suhelda, selgub, et ilmselt istub see kõigis sees. Mul on kurb meel, et see on nii õhkõrn, et piisab ainult korraks sellesse mitteuskumisest, kui see pudeneb käest. Ja mul on hää meel, et see loob ennast taas niipea, kui sellesse jälle uskuda.”

Mait Joorits, „Elusamuse otsingul”.

 

Nimeta mõned inimesed, kellega kokkupuutumine on sind avardanud.

Mõne inimesega satud suvalisel hetkel suvalisel maal pooleks tunniks vestlema ja mingid asjad loksuvad selle poole tunni jooksul paika. Argivestluse tasand on kohe ületatud. Mõne inimesega võid pidada ka argivestlust nii, et tundub, nagu see oleks vertikaalsel tasandil. See ongi ime, kui sellised asjad juhtuvad. Õnneks on ka minu lähiringkonnas inimesi, kellega neid imesid ette tuleb.

Meil on Tartu Ülikooli ajast kuueliikmeline sõpruskond, kellega saame kaks-kolm korda aastas kokku ja joome viina, ja sellest kokkusaamise sünergiast tekib kohe sajaprotsendine horisontaalsus ja vertikaalsus. Ja kui ma mõne aasta eest sain maakodu Hiiumaale, tekkis täiesti uus arusaamine, kuidas kättpidi mullas olemine on ka tohutult vertikaalne tegevus. Liigud üles ja alla korraga. Hiiumaal elab meie lähedal Tõnu Tepandi oma perega. Kuna näeme suhteliselt harva, ainult suviti, siis Tõnuga läheb jutt esimesest lausest kohe kuskile… ma ei taha öelda, et eksistentsi tasandile. Need on nii leierdatud sõnad. Kui ma loen ajakirjast sellist sõna nagu „eksistentsiaalne”, siis mul hakkab kohe igav. Tahaks mingit lihtsamat sõna. Elukaaslase Sigridiga on ka nii, et kui tunneme, et olme hakkab kurnama, siis istume maha ja hakkame päriselt rääkima. Suured tülid võivad olla ka heaks katalüsaatoriks, lüüa korraks katuse pealt ära, taeva selgeks, ja siis on jälle hea ja rahulik olla. Kriisid on vajalikud, et end uuesti maandada, taasühendada oma keskmega.

 

Oled oma õpingute käigus tegelnud tõeliselt suurte nimedega — teoloogia bakalaureusetöö kirjutasid Uku Masingust, lavakunstikooli magistritöö Stanislavskist ja Meierholdist. Mis sind nende juurde on viinud?

Ma olen tahtnud algusest pihta hakata. Mis mõtet on hakata pihta kuskilt poole pealt? Olen püüdnud minna juurte juurde, kõigepealt asjade ivast aru saada.

Magistrantuuris (Mait Joorits õppis EMTA lavakunstikoolis Jüri Naela juhendatud magistrikursusel 2016–2018 — P. P.) sain selgeks, et mul on jube raske hakata midagi tegema, kui ma ei saa aru, mis selle asja iva on. Ma pean kõigepealt aru saama ja kui mul asi on selge, siis põmaki!, paneme täie auruga. Aga kui mulle tundub, et asi on hämar, siis tegemist tegemise pärast ma ei kannata. Seda üritan ka lavastades — kui ma ei tea, mida teha, siis ütlen, et lähme laiali. Ei tahaks üldse sellist täiskasvanud inimeste maailma mängida, et istume laua taga, räägime tähtsat juttu, aga midagi ei ütle.

 

„Otsustasin teha teatrit alateadvusele. Aga ma ei teadnud, kuidas see käib, nii et välja tuli „Kantani padi” (Mait Jooritsa lühilavastus EMTA lavakunstikooli XXIV lennu iseseisvate tööde õhtul „Pikk pink”, 2009 — P. P.), mis mulle praegu meenutab esimest kloonitud lammast, kolme pea ja kahe sabaga. Aga ikkagi oma ja esimene ja armas. Igal juhul oli see suund atmosfääri poole, loo jutustamine mitteverbaalsete vahenditega, sest ma olin nii kurguni täis seda lõputut teatrilavadel lobisemist. Alguses tahtsin teha tükki ilma loota. Aga ei saanud hakkama. Kunagi teen kindlasti.”

Mait Joorits, bakalaureuseessee. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, 2010.

 

Peale mõne väiksema tantsu- ja luulelavastuse, mis valminud üheks-kaheks etenduskorraks, on su lavastajatööd põhinenud väga klassikalise narratiiviga lugudel: Tennessee Williamsi „Suvi ja suits” (Rakvere teater, 2013), Eleanor Porteri „Pollyanna” (Nuku, 2017), järgmisena esietendub Michael Ende „Momo”. Millal siis alateadvuse teatrit näeb?

Ühel hetkel teatrikooli ajal sai mul kõriauguni sõnateatrist. Mulle meeldis tohutult visuaalteater, mis ei pea tingimata narratiivil põhinema. Nüüd olen läinud tagasi narratiivipõhise teatri juurde. Põhjus on väga lihtne: mul ei ole töövahendeid, ma ei oska mittenarratiivse teatriga kuskilt pihta hakata. Võib-olla peaks lihtsalt pihta hakkama ja siis jõuaks kuhugi välja.

 

Kas lavaka magistrantuur ei pakkunud neid töövahendeid?

Ei pakkunud jah. Ta pakkus tehnikaid näitlejatreeninguks, aga lavastamise osas hirmutas magistrantuurikogemus pigem teise äärmusse: andke mulle lugu, et mul oleks, jumala eest, millestki kinni hoida!

Mittenarratiivne teater võib olla oma eklektilisuses vahel väga huvitav. Ratsionaalne narratiivne meel jookseb ühel hetkel kokku, sa ei suuda enam otsi ära ühendada ja tekivad uued seosed. Aga siin lööb minus välja sisemine maksimalist. Tahaksin, et lugu kõnetaks teadvuse ja alateadvuse tasandil korraga. Nüüd olen lavastajana liikunud seda teed, et võtan selge ja lihtsa loo, üritan sellest aru saada, oma arusaamise laval realiseerida ja pikkida sinna sisse mingeid teise tasandi asju.

Aga vastus küsimusele, millal me näeme alateadvuse teatrit, on: viie lavastuse pärast. Või kolme. Vaikselt liigun sinnapoole, aga tibusammul.

 

„Kui ei ole konflikti, ei ole draamat. Ma olen nõus, et see üldjuhul klassikalises draamateatris nii on.  Vahet peab ainult tegema, et kui astutakse lavalt maha, ei ole vaja enam võidelda, rabeleda, heidelda. Iseenda ja teistega. [—] Olen näinud harva, et läbi suure kannatuse hakkaks näitleja mängima imeliselt, vabalt [—]. Isegi kui loomeprotsessis on olnud kannatus, saab säärane mäng sündida ainult kannatusest välja tulles, seda ületades. Igal juhul peab kannatust tasakaalustama rõõm. Ja seda nii laval kui selle taga ja kõrval ja ees. [—]
Sestap on minu jaoks lavastaja, õppejõu kohus süstida näitlejatesse, õpilastesse seda „ookeanilikku rõõmu”, mida kogetakse ühisloomingus ning kus näitleja, just nagu joogi, elab läbi midagi sarnast, kus meel, keha ja hing saavad kokku, mitte ainult iseendaga, vaid ka teistega laval ning nendega, kes publikus.”

Mait Joorits, „Näitlejatreeningu võimalusi: Konstantin Stanislavski ja Vsevolod Meierholdi eeskujudest lähtudes”. Magistritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, 2018.

 

Milline lavastaja või lavastus on seda rõõmu toonud?

Uku Uusberg, kes loob teatrit läbi suure pingutuse, aga nii, et lõpuks on see hästi mänguline ja rõõmus. Ja siis Meriteatteri (Mait Joorits mängis 2015. aasta suvel Soomes Meriteatteri lavastuses „Eikä merta enää olee”, autor ja lavastaja Anni Mikkelsson — P. P.) — ehkki see ei olnud kõige lihtsam, oli see lõpuks hästi isiklik kogemus. Ja enne seda „Petroskoi” (Rakvere teatri, teatri Telakka ja Vanha Juko koostöölavastus, 2013 — P. P.), mis oli puhtalt teater alateadvusele. Lavastas Ari Numminen, kes mõtles ainult pilte välja, aga neis piltides toimus kogu aeg midagi, nii et selles kompotis, mis lavale jõudis, oli kogu aeg jube põnev sees olla. Raivo Trassiga meil ka klappis ja klapib siiamaani. Ta on lavastaja, kes, kurat, keerab näitlejal kopsu üle maksa, aga susib ja susib, kuni tuleb vajalik kvaliteet. See on jube tüütu ja kurnav, aga jumala hea ja vajalik, et ta viitsib sedasi keerata.

Lavastaja-õppejõu ja näitleja vaheline suhe on natuke nagu vanema ja lapse suhe. Me kõik vajame hoolt, mõned rohkem, mõned vähem. Ehk nagu Toomas Suumani „Viimase öö õiguses” öeldakse: „Katus tahab hoolt. Kõik siin ilmas tahab hoolt.” Inimene veel kõige rohkem. Iga näitleja tegelikult soovib — kuigi samal ajal kardab seda —, et temas natuke urgitsetaks, antaks müks tagumikku, et ta ei jääks kogu aeg üht ja sama asja tegema.

Ma ise ei ole lavastades sinnamaani jõudnud, et tajuksin iga näitleja puhul ära mehhanismid, mis teda käivitavad või tagasi hoiavad, ja suudaksin teda avada ka puht tehniliselt, nii et ta teeks kogu aeg sisemisi hüppeid. Aga ma tunnen, et see on maailm, mille lävepakul ma olen, ning tasapisi hakkavad need arusaamad ja kogemused tulema.

 

Töötasid Rakvere teatris näitlejana aastatel 2010–2014. Oli see aeg tõesti nii pilkane, nagu kirjeldab järgnev lõik?

„Hirmuga hakkasin nägema, et mida rohkem ma mängin, seda sarnasemaks muutuvad minu tegelased. Juba hakkasid ühest õhtust teise korduma erinevates lavastustes samasugused käežestid, peanoogutused, naerupahvakud ja pingsad põrnitsused. [—] Mõned tegelased olid jätnud minu lavalisse kehasse niivõrd tugevad mustrid, et tarvitses mul ainult lavale astuda ja juba nad olid platsis ja rääkisid läbi minu suu hoopis kellegi teise tegelase teksti. Tundsin, et veel natuke ja minust saab hall kummitus värvitus provintsiteatris, kes lendleb mööda tühje koridore, minu keha on täielikult üle võetud minu minevikurollide poolt ja minu vaim, olles kaotanud oma noorusliku vaheduse, kriitikameele ja võime luua midagi uut, ulub pimeduse saabudes Kuu poole ja püüab öösiti meenutada, mis on see, mida ta on kaotanud ja ei suuda kuidagi üles leida. Tundsin, et päevad muutusid ühesugusteks ja unenäolaadseteks, kuni ühel hetkel, suutmata enam vahet teha, kas ma magan või olen ärkvel, võtsin oma viimase jõuraasu kokku ja teatasin, et lahkun teatrist.”

Mait Joorits, „Näitlejatreeningu võimalusi”.

 

Mul olid väga toredad ja õnnelikud neli aastat Rakvere teatris, mitte midagi ei saa sellele teatrile ette heita. Aga ma sain aru, et ei õpi seal realiseerima seda, millest olin teatrikooli ajal või varem unistanud.

Kuidagi ei tahaks öelda ühtegi halba sõna inimeste kohta, kes palehigis loovad kunsti ja kultuuri keskkonnas, mis seda ei soosi. See ei ole meelakkumine. Aga ühel hetkel saad aru, et kui sina ja keskkond ei kõlksu olemuslikul tasandil kokku ja keskkonda ei saa muuta, siis on targem seda vahetada.

 

Eelmisest sügisest oled taas repertuaariteatris. Kas tajud, et Nuku teatris on asjad võimalikud?

Tajun ikka. Mingi pühendumine, ühise mineku energia on hoopis teine, julgetakse sõnastada oma soove ja ideaale. Kui sihti ei ole, on lõputu hulpimine. Ütleme nii, et leili tugevus on siin majas praegusel hetkel kõrgem. Ma arvan, et Rakveres oleks viisteist aastat varem olnud palju kõrgem leilikraad, aga siis, kui mina sinna sattusin, oli selline 50–60 kraadi vahel: nagu oleks saun, aga päris ei ole ka.

 

„Kui saad aru, mis on sinu pealisülesanne, tajud ära enda põhjuse, siis moodustub sellest tüvelaadne veendumuste telg, mille ümber kõik teised teadmised hakkavad koonduma ja kuhu neil on lihtsam kinnituda.”

Mait Joorits, bakalaureuseessee.

 

Kas sa oled oma pealisülesandest aru saanud?

Mul tekkis millegipärast paralleel mägironimisega. Pealisülesanne on nagu kivirahn, millest sa kinni hoiad, et edasi ronida. Aga sa pead aru saama, et see on lihtsalt rahn ja et vajalikul hetkel võib sellest lahti lasta ja järgmise rahnuni minna. See kivirahn ei ole kogu maailm. Ja teistel on omad pealisülesanded.

Kui mul oli lavaka ajal oma mõtete jaoks märkmik, siis Londonis kirjutasin sinna esimese rea: „Kõige tähtsam on rahu.” Siis tundus just see kõige vajalikum asi, mida saavutada. Praegusel eluetapil kirjutaksin sinna, et kõige tähtsam on tasakaal, asjade tasakaalustamine nii sise- kui välismaailmas. Kui tasakaal on olemas, eks siis vaata, mis edasi saab.

 

Noppinud ja järjestanud

PRIIT PÕLDMA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon